XXi kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 4. märtsi 2015. a ettekirjutuse nr 1031427071 tühistamiseks
Resolutsioon
1.Jätta läbi vaatamata XXi kaebus haldusasjas nr 3-15-618.
2.Tühistada Tartu Halduskohtu poolt 8. aprillil 2015 kohaldatud esialgne õiguskaitse, millega peatati Politsei- ja Piirivalveameti 4. märtsi 2015. a ettekirjutuse nr 1031427071 ja 6. aprilli 2015. a otsuse nr 1031427071 täitmine. Esialgse õiguskaitse abinõu kehtib kuni haldusasjas nr 3-15-618 tehtud lõpliku kohtulahendi jõustumiseni.
Edasikaebamise kord
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule Tartu Halduskohtu kaudu 15 päeva jooksul arvates määruse kättesaamisest.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.XX on Eestis sündinud määratlemata kodakondsusega isik.
2.XXile anti 14. mai 1996. a otsusega välislepingu alusel tähtajaline elamisluba kehtivusega kuni 14. maini 2001. XXile anti 22. novembri 2005. a otsusega välislepingu alusel tähtajaline elamisluba kehtivusega alates 22. novembrist 2005 kuni 21. novembrini 2010, mida on kaks korda pikendatud kahe aasta kaupa kuni 21. novembrini 2014. XXil on Suurbritannia alaline elamisluba kehtivusega alates 13. veebruarist 2012 kuni 13. veebruarini 2022. XX registreeris oma Eestist eemalviibimise alates 4. novembrist 2012 kuni 4. novembrini 2014 seoses töötamisega Suurbritannias.
3.XX esitas 3. novembril 2014 Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) tähtajalise elamisloa pikendamise taotluse välismaalaste seaduse (VMS) § 201 alusel.
4.PPA teabehaldus- ja menetlusosakonna migratsioonibüroo välismaalaste talitus keeldus
27.veebruari 2015. a otsusega nr 15.3-3/123-1 XXi tähtajalise elamisloa pikendamisest VMS § 123 p-i 3 ja § 124 lg 1 p 7 alusel. PPA selgitas, et on selgunud, et Eesti tähtajalise elamisloa kehtivuse ajal on XX hoopis elanud ja töötanud Suurbritannias ning ta ei ole asunud elama Eestisse. PPA leidis, et XXil ei ole vaja elamisluba Eesti külastamiseks. PPA ei tuvastanud, et XXil oleksid sellised eraelulised või perekondlikud sidemed Eestiga, mis takistaksid elamisloa andmisest keeldumist. PPA juhtis XXi tähelepanu sellele, et tähtajalise elamisloa pikendamisest
keeldumisega ei võeta XXilt võimalust taotleda Eesti tähtajalist elamisluba teisel alusel või külastada Eestit viisaga.
5.XX esitas PPA 27. veebruari 2015. a otsuse nr 15.3-3/123-1 peale vaide.
6.PPA Ida prefektuuri piirivalvebüroo piiri- ja migratsioonijärelevalve talitus kohustas
4.märtsi 2015. a ettekirjutusega nr 1031427071 XXi Eestist lahkuma 30 päeva jooksul, kuid mitte hiljem kui 3. aprillil 2015, sest XXil puudus Eestis viibimiseks seaduslik alus. PPA hoiatas, et pärast seda tähtaega ettekirjutus sundtäidetakse, samuti on PPA-l õigus ettekirjutuse täitmise tagamiseks rakendada sunniraha.
7.XX esitas 13. märtsil 2015 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus kohtul tühistada PPA 4. märtsi 2015. a ettekirjutus nr 1031427071. Kaebaja ei nõustunud ettekirjutusega ning oli seisukohal, et kuna ettekirjutus on tehtud õigusvastase otsuse alusel, tuleb see samuti tühistada. Kaebaja on sündinud Eestis ning oma alaliseks elukohaks peab ta samuti Eestit. Kaebaja sõlmis abielu Eesti territooriumil ja tema abikaasa on Eesti Vabariigi kodanik. Tema lapsed on sündinud Eestis ja nendest kaks on samuti Eesti Vabariigi kodanikud. Kaebajal on Eestis kinnisvara, mis soetati abikaasaga abielu kestel. Kaebaja on kodakondsuseta isik. Kaebaja töötas pikka aega koos abikaasaga Suurbritannias. Eestis viibimise ajal kaotas kaebaja seal töö. Kuna kaebaja isikudokumendid on juba kehtetud, ei ole tal õigust Suurbritannias viibimiseks. Kaebaja abikaasa, kes kaebuse esitamise hetkel viibis Suurbritannias, teatas, et ei suuda seal üksinda kanda kõiki eluasemekulusid ja tuleb esimesel võimalusel Eestisse. Kaebaja kinnitas, et tal puudub riik, kuhu tema kui kodakondsuseta isik saaks Eestist minna.
8.Koos kaebusega esitas kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse. Kaebaja palus kohtul peatada PPA 4. märtsi 2015. a ettekirjutuse nr 1031427071 täitmine kuni antud asjas kohtuotsuse jõustumiseni.
9.Tartu Halduskohus jättis 16. märtsi 2015. a ja 23. märtsi 2015. a määrustega kaebuse ja esialgse õiguskaitse taotluse käiguta. Muu hulgas palus kohus kaebajal selgitada, millised kahjulikud tagajärjed võivad talle saabuda, kui kohus ei peata PPA 4. märtsi 2015. a ettekirjutuse nr 1031427071 täitmist.
10.Kaebaja selgitas 31. märtsi 2015. a avalduses, et esialgne õiguskaitse on vajalik, sest tal ei ole võimalik ilma kehtiva dokumendita Eestist lahkuda. Välismaal puudub elukoht, töö ja raha elamiseks. Dokumendid on kehtetud ja seetõttu ei ole töö leidmine võimalik. Kaebaja elukoht on Eestis.
11.Koos avaldusega esitas kaebaja taotluse praeguse haldusasja menetluse peatamiseks. Kaebaja selgitas, et ta esitas kohtule taotluse riigi õigusabi saamiseks ning ootab advokaadi määramist. Kaebaja palus menetluse peatada riigi õigusabi taotluse lahendamiseni.
12.PPA pikendas 6. aprilli 2015. a otsusega nr 1031427071 kaebajale pandud lahkumiskohustuse tähtaega 20 päeva võrra kuni 23. aprillini 2015. PPA osutas sellele, et kaebaja esitas 6. märtsil 2015 vaide PPA 27. veebruari 2015. a otsuse nr 15.3-3/123-1 peale.
13.PPA esitas 7. aprillil 2015 Tartu Halduskohtule seisukoha esialgse õiguskaitse taotluse kohta. PPA leidis, et kaebaja esialgse õiguskaitse taotlus ei ole lubatav ning see tuleb jätta läbi vaatamata, sest kaebajal puudub esialgse õiguskaitse vajadus. PPA osutas sellele, et kaebajal on jätkuvalt pikaajaline elamisluba Suurbritannias ning tal on võimalik Eestist lahkuda ajutise reisidokumendi alusel. PPA ei tuvastanud, et kaebajal oleksid sellised eraelulised või perekondlikud sidemed Eestiga, mis takistaksid tema Eestist lahkumist. Tähtajalise elamisloa pikendamisest keeldumine ning Eestist lahkuma kohustamine ei riiva oluliselt kaebaja
põhiõigusi. Kaebaja elab ja töötab Suurbritannias ning omab Suurbritannias alalist elamisluba kuni 13. veebruarini 2022, kaebaja abikaasa elab ja töötab samuti Suurbritannias, kaebaja noorem tütar ja poeg elavad Soomes ning Eestis elab vaid kaebaja vanem tütar. Kaebaja elab koos abikaasaga Suurbritannias vähemalt alates 2006. aastast ja tema lapsed on täiskasvanud, kes elavad iseseisvat elu Soomes ja Eestis.
14.Tartu Halduskohus jättis 8. aprilli 2015. a määrusega rahuldamata kaebaja taotluse praeguse haldusasja menetluse peatamiseks kaebaja riigi õigusabi taotluse menetluse tõttu, võttis kaebuse menetlusse, rahuldas kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse ning peatas PPA
4.märtsi 2015. a ettekirjutuse nr 1031427071 ja 6. aprilli 2015. a otsuse nr 1031427071 täitmise kuni lõpliku kohtulahendi jõustumiseni praeguses haldusasjas.
15.PPA jättis 15. aprilli 2015. a vaideotsusega nr 15.3-10/1402-1 XXi vaide PPA
27.veebruari 2015. a otsuse nr 15.3-3/123-1 peale rahuldamata.
16.PPA palus 23. aprilli 2015. a vastuses kaebusele jätta kaebuse rahuldamata.
17.Kaebaja esitas 4. mail 2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 27. veebruari 2015. a otsuse nr 15.3-3/123-1 peale. Kaebus registreeriti haldusasjana nr 3-15-1146.
18.Tartu Halduskohus peatas 12. mai 2015. a määrusega menetluse haldusasjas nr 3-15-618 kuni lõpliku kohtulahendi jõustumiseni haldusasjas nr 3-15-1146.
19.Tallinna Halduskohus tagastas haldusasjas nr 3-15-1146 2. veebruari 2016. a määrusega kaebuse läbivaatamatult. Kohtute infosüsteemist nähtub, et Tallinna Halduskohtu määrus jõustus 28. mail 2016.
20.Tartu Halduskohus uuendas 28. juuni 2016. a määrusega menetluse haldusasjas nr 3-15618 ja andis menetlusosalistele võimaluse esitada seisukoht haldusasja menetluse jätkamise osas.
KOHTU SEISUKOHT
21.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 151 lg 2 p 1 kohaselt võib kohus jätta määrusega kaebuse läbi vaatamata, kui pärast kaebuse menetlusse võtmist ilmnevad HKMS § 121 lg-s 2 sätestatud asjaolud. Vastavalt HKMS § 121 lg 2 p-le 2 võib halduskohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebusega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki. Riigikohtu halduskolleegiumi praktikas on peetud võimalikuks HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel kaebuse tagastamist ka siis, kui kaebus on ilmselgelt põhjendamatu (22. märtsi 2013. a määrus asjas nr 3-3-1-11-13, p 17).
22.Kohus peab XXi kaebust PPA 4. märtsi 2015. a ettekirjutuse nr 1031427071 tühistamiseks ilmselgelt põhjendamatuks.
23.XXi eesmärgiks on ära hoida tema väljasaatmine Eesti Vabariigist. Lahkumisettekirjutusega tuvastas PPA, et kaebaja viibib Eestis ilma seadusliku aluseta, rikkudes sellega väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 2 lg 1 sätteid ning tema suhtes ei ole tuvastatud VSS § 9 lg 1 loetletud asjaolusid. Ettekirjutuse tegemisel juhindus PPA VSS § 11 lg-st 1, § 7 lg-st 1 ja § 73 lg-st 1. VSS § 2 lg 1 kohaselt peab välismaalasel Eestis viibimiseks olema seaduslik alus. Välismaalasel on keelatud viibida Eestis ilma seadusliku aluseta. VSS § 4 lg 1 kohaselt on ettekirjutus haldusakt, millega kohustatakse Eestis viibimisaluseta viibivat välismaalast samas seaduses sätestatud juhtudel ja korras Eestist lahkuma või oma Eestis viibimine seadustama. VSS § 7 lg 1 sätestab, et viibimisaluseta Eestis
viibivale välismaalasele tehakse ettekirjutus Eestist lahkumiseks. VSS § 73 lg 1 sätestab, et pärast lahkumisettekirjutusega määratud lahkumiskohustuse täitmise tähtaja saabumist võib välismaalase lahkumiskohustuse igal ajal sundtäita.
24.Vaidlustatud ettekirjutusega kohustati kaebajat Eestist lahkuma 30 päeva jooksul, kuid mitte hiljem kui 3. aprillil 2015, sest XXil puudus Eestis viibimiseks seaduslik alus. PPA pikendas 6. aprilli 2015. a otsusega nr 1031427071 kaebajale pandud lahkumiskohustuse tähtaega 20 päeva võrra kuni 23. aprillini 2015. Kohtu hinnangul on PPA 4. märtsi 2015. a ettekirjutuse nr 1031427071 õiguspärasus seotud PPA 27. veebruari 2015. a otsuse nr 15.33/123-1, mis oli nimetatud ettekirjutuse tegemise aluseks, õiguspärasusega.
25.PPA on 27. veebruari 2015. a otsusega nr 15.3.3/123-1 keeldunud XXile tähtajalise elamisloa pikendamisest. Haldusasjas nr 3-15-1146 lahendas Tallinna Halduskohus XXi kaebust PPA 27. veebruari 2015. a otsuse nr 15.3-3/123-1 tühistamiseks. Kaebaja jättis asjas nr 3-15-1146 kaebuse puudused kõrvaldamata ning sellest tulenevalt tagastas kohus kaebuse
2.veebruari 2016. a määrusega. See määrus jõustus 28. mail 2016.
26.Kuna vaidlustatud lahkumisettekirjutus tuleneb otseselt haldusasjas nr 3-15-1146 vaidlustatud tähtajalise elamisloa pikendamise keeldumise otsusest, siis on eraldiseisev vaidlus lahkumisettekirjutuse õiguspärasuse üle muutunud perspektiivituks. Kohus on veendunud, et kaebuses esitatud põhjendustel on kaebuse eesmärgi saavutamine vähetõenäoline. Samuti ei ole kaebuse eesmärki võimalik saavutada kaebaja poolt kaebuses nimetamata, kuid kaebuse lahendamise seisukohalt asjakohastel põhjendustel.
27.Eeltoodust tulenevalt ning tuginedes HKMS § 151 lg 2 p-le 1 ja § 121 lg 2 p-le 2 jätab kohus kaebuse läbi vaatamata. Kohus selgitab, et vastavalt HKMS § 43 lg-le 2 ei võta kaebuse läbi vaatamata jätmine õigust pöörduda uuesti kohtusse. Kaebuse läbi vaatamata jätmisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud.
28.HKMS § 104 lg 5 p 3 sätestab, et riigilõiv tagastatakse, kui kohus jätab kaebuse läbi vaatamata, välja arvatud juhul, kui see toimub HKMS § 151 lg 1 p-de 2 või 3 alusel või § 151 lg 2 alusel. Kuna kohus jätab kaebuse läbi vaatamata HKMS § 151 lg 2 alusel, siis ei ole kaebajal õigus tasutud riigilõivu tagasi saada.
29.HKMS § 253 lg 1 sätestab, et kohus võib menetlusosalise taotluse alusel või omal algatusel esialgse õiguskaitse määruse igas menetlusstaadiumis tühistada või seda muuta. Selle sätte alusel tühistab kohus esialgse õiguskaitse. HKMS § 252 lg 3 kohaselt jõustub esialgse õiguskaitse tühistamise määrus selle teatavakstegemisel, kui kohus ei määra teisiti. Kuna Tartu Halduskohtu 8. aprilli 2015. a jõustunud määrusega haldusasjas nr 3-15-618 peatati PPA
4.märtsi 2015. a ettekirjutuse nr 1031427071 ja 6. aprilli 2015. a otsuse nr 1031427071 täitmine kuni käesolevas asjas kohtulahendi jõustumiseni, jõustub ka esialgse õiguskaitse tühistamise otsus haldusasjas nr 3-15-618 tehtud lõpliku kohtulahendi jõustumisel. (allkirjastatud digitaalselt) Kadri Palm kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.