V.R. kaebus Sotsiaalkindlustusameti 05.02.2016 otsuse nr 1309996 ja 28.04.2016 vaideotsuse nr 1.1-11/450 tühistamiseks ning ettekirjutuse tegemiseks
Menetlusosalised ja esindajad
Kaebaja: V.R., esindaja Robert Sarv Vastustaja: Sotsiaalkindlustusamet, esindaja Janno Pajo
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta V.R. kaebus täies ulatuses rahuldamata.
2.Võtta asja materjalide juurde Viru Vanglast välja nõutud kaebaja tervisekaardi väljavõte ning kuulutada menetlus selle ja teiste tema terviseandmeid puudutavate dokumentide osas kinniseks.
3.Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega hiljemalt 29.08.2016. Apellatsioonkaebuse võib lahendada kirjalikus menetluses, kui ei taotleta selle lahendamist istungil.
05.02.2016 vaadati Sotsiaalkindlustusameti Tartu büroos läbi V.R. (edaspidi kaebaja) poolt püsiva töövõimetuse tuvastamise ja töövõime kaotuse protsendi määramise kohta 13.01.2016 esitatud taotlus (tl 31-40). Ekspertarst tegi vastava otsusega nr 1309996 (tl 4) kindlaks, et kaebaja
on üldhaigestumise tõttu 20% ulatuses töövõimetu. Püsiva töövõimetuse tekkimise ajaks märgiti 13.01.2016 ja kestuseks üks aasta. 28.04.2016 koostatud vaideotsusega nr 1.1-11/450 (tl 6-7) jäeti selle otsuse peale esitatud vaie (tl 5) rahuldamata. Kohtutoimikusse on esitatud veel Viru Vangla meditsiiniosakonna arsti poolt koostatud kaebaja terviseseisundi kirjeldus (tl 41-42), tema varasema terviseseisundi kohta 04.02.2016 ja 21.03.2016 koostatud päringud (tl 43-45), ekspertarsti 04.02.2016 arvamus ja 21.03.2016 täiendav arvamus kaebaja taotluse kohta (tl 46-47). Lisaks on kohus omal algatusel Viru Vanglast välja nõudnud ka kaebaja tervisekaardi väljavõtte (tl 56-58).
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED
2.26.05.2016 lepingulise esindaja vahendusel koostatud kaebuses (tl 2-3) palus kaebaja, et kohus tühistaks Sotsiaalkindlustusameti 05.02.2016 otsuse nr 1309996 ja 28.04.2016 vaideotsuse nr 1.111/450 ning kohustaks talle määratud töövõimekaotuse protsenti uuesti üle vaatama. Kaebaja väitis, et tema töövõimetuse kaotuse protsent on määratud arusaamatult ja põhjendamatult madal ning uurimise, ärakuulamise ja põhjendamise põhimõtteid rikkudes. Seejuures märkis ta ära, et täiendava ekspertiisi tegemisel on tuginetud üksnes terviseseisundit kajastavatele dokumentidele, kuigi tema suhtes polnud vaideotsusele eelneva kolme kuu jooksul kaebustele vastavat arstlikku läbivaatust teostatud ning lisaks oli erinevate ekspertarstide poolt diagnoositud erinevad haigused, mistõttu tulnuks dokumendid ebapiisavateks lugeda ja arstlik läbivaatus teostada. Veel väitis kaebaja, et otsusest pole võimalik aru saada, kumma tuvastatud haiguse tõttu on töövõime kaotuse protsent määratud, miks on see just 20 ning lisas, et teda pole ära kuulatud, tema kaebusi terviseseisundi kohta pole piisavalt uuritud või uurimata jätmist põhjendatud ja ta pole saanud ekspertarstide arvamusega tutvuda.
3.Sotsiaalkindlustusameti kirjalikus vastuses (tl 28-29) peeti vaidlustatud otsuseid õiguspärasteks, paluti kaebust mitte rahuldada ning kirjeldati kaebaja terviseseisundit, püsiva töövõimetuse protsendi tuvastamise korda ja arvesse võetavaid asjaolusid. Kaebaja püsiva töövõimetuse protsenti peeti tal diagnoositud kerge funktsioonihäirega haigustest ja tema vanglas tehtava töö mõõdukast raskusest lähtuvalt õigesti tuvastatuks. Vastuseks tema väidetele märgiti, et püsiva töövõimetuse ekspertiis tehaksegi dokumentide põhjal ilma isikut täiendavalt läbi vaatamata ning lisati, et kuna ekspertarstidel puudub õigus haigusi diagnoosida ja isikuid uuringutele suunata, pole korrektne väide, et nad on diagnoosinud tal erinevad haigused. Kaebaja terviseseisundi kirjelduses märgitule tuginedes ei peetud õigeks ka väidet, et dokumendid polnud ekspertiisiks piisavad. Veel selgitati, et ekspertarsti arvamuses märgitu kandub ka isikule saadetavale ekspertiisiotsusele ja vastav määrus ei näe ette ekspertarvamuse saatmist isikule, mistõttu peab ta sellega tutvumiseks esitama vastava taotluse.
KOHTU PÕHJENDUSED
4.Käesolevas asjas on kohtul vaja lahendada küsimus, kas on kaebaja puhul on olemas alused, mis võimaldanuks määrata tema terviseseisundist lähtuvalt suurema töövõime kaotuse protsendi.
5.Püsiva töövõime kaotuse ulatuse määramine tuvastamine on kaalutlusõiguse alusel langetatav otsustus. Kohtu volitused on niisuguste otsuste puhul piiratud. Ta saab halduskohtumenetluse seadustiku § 158 lg 3 tulenevalt hinnata vaid seda, kas langetatud otsustuse õiguspärasuse eeldused on täidetud ning diskretsiooni piirid, eesmärk ja õiguse üldtunnustatud põhimõtted järgitud, kuid tal ei ole võimalik hinnata otsuse sisulist otstarbekust ega teostada kaalutlusõigust haldusorgani eest. Haldusakti õiguspärasuse eeldused sisalduvad haldusmenetluse seaduse §-s 54 ja nõuavad, et see oleks antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel, sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ja vastaks vorminõuetele.
6.Püsiva töövõimetusega seonduvat reguleeris vaidlustatud otsuse ja vaideotsuse koostamise ajal riikliku pensionikindlustuse seadus (RPKS). Selle § 16 lg-s 9 ning § 17 lg-tes 1 ja 3 oli kehtestatud, et püsiv töövõimetus tuvastatakse Sotsiaalkindlustusameti vastava ekspertiisiga ning tulemuste kohta vormistatakse kirjalik otsus, milles näidatakse ära taotluse esitamise aeg, püsiva töövõimetuse tekkimise aeg, põhjus, kestus, protsentides väljendatud töövõime kaotus, korduvekspertiisi tähtaeg ja otsuse vaidlustamise kord. Täpsemalt reguleerivad töövõime kaotuse määramisega seonduvat sotsiaalministri 03.01.2002 määrus nr 3 „Töövõime kaotuse protsendi määramise kord“ (edaspidi määrus nr 3) ja 23.09.2008 määrus nr 57 „Püsiva töövõimetuse, selle tekkimise aja, põhjuse ja kestuse tuvastamise tingimused ja kord ning töövõimetuse põhjuste loetuelu“ (edaspidi määrus nr 57). Viimatinimetatu §-s 2 ning § 6 lg-tes 1 ja 2 on kehtestatud, et püsiva töövõimetuse, selle tekkimise aja, põhjuse ja kestuse tuvastamisele kaasatakse ekspertarst, kes annab ekspertiisitaotluse ja tervisekirjelduse põhjal arvamuse isikul püsiva töövõimetuse tekkimise aja, põhjuse, kestuse ja töövõime kaotuse protsendi kohta. Kaebaja poolt vaidlustatud 05.02.2016 otsus nr 1309996 rajaneb ekspertarsti poolt kaebaja taotluse ja Viru Vangla meditsiiniosakonna arsti koostatud tervisekirjelduse alusel antud arvamusel ning vastab kõigile eelnimetatud nõuetele. See on kooskõlas ka otsuses loetletud määruse nr 57 sätetega, millised reguleerivad töövõimetuse kindlakstegemise päeva, püsiva töövõimetuse tekkimise aega, põhjust, kestust ning täpsemaid otsuse sisu- ja vorminõudeid.
7.Lisaks töövõime kaotuse protsendi määramise kohta tehtud otsusele on kaebaja vaidlustanud ka selle peale esitatud vaide lahendamisel tehtud vaideotsuse ning palub selle tühistamist ja täiendava ekspertiisi teostamist. Püsiva töövõimetuse ekspertiisi otsuse vaidlustamise korda reguleerib RPKS § 40. Selle lõiked üks ja kaks näevad ette, nii vaide esitamise võimaluse kui selle, et vastava otsusega mittenõustumise puhul võidakse vajaduse korral korraldada täiendav ekspertiis. Käesolevas asjas kohtule esitatu kinnitab, et Sotsiaalkindlustuseamet on vaidemenetluse käigus korraldanud täiendava ekspertiisi, kaasanud selleks ekspertarsti ja saanud temalt ka arvamuse, kuid kaebaja töövõime kaotuse ulatusele antud esialgset hinnangut ei ole see muutnud, mistõttu jäi vaie rahuldamata. Kaebaja pole väitnud, et vaideotsus rikuks tema õigusi muul viisil kui vaide rahuldamata jätmisega. Eelnevalt juba esitatud järelduste kohaselt vastab vaideotsuses käsitletud otsus nõuetele. Seega ei saa seda tühistada, mistõttu puudub alus ka vaideotsuse tühistamiseks ja kaebaja poolt soovitud ettekirjutuse tegemiseks. Lisaks väärib siinkohal tähelepanu ka asjaolu, et alates 01.07.2016 ei kehti enam RPKS kolmas peatükk ning töövõimetustoetuse seaduse §-st 3 tulenevalt on töövõimetuse hindamine Eesti töötukassa pädevuses.
8.Määruse nr 3 § 2 lg-d 2, 3, 4 ja 6 näevad ette, et töövõime kaotuse protsendi suuruse määramisel võetakse arvesse kõiki isikul esinevaid haigusi, vigastusi ja nendest põhjustatud funktsioonihäireid ning määratakse protsendiks 10-90, kui ta ei ole võimeline tegema talle sobivat tööd tööaja üldisele riiklikule normile vastavas mahus. Juhul kui sama funktsioonihäire puhul on kehtestatud rohkem kui üks protsendimäär, hinnatakse isiku tervisehäire mõju tema töövõimele, arvestades omandatud haridust ja varasemat töökogemust ning sellest lähtuvalt määratakse konkreetne protsent ka kahe või enama haiguse või vigastuse samaaegsel esinemisel. Viru Vangla meditsiiniosakonna arsti poolt koostatud terviseseisundi kirjeldusse on märgitud kaks kaebaja kliinilist diagnoosi – nasopharyngitis (ninaneelupõletik ehk tavaline nohu) ja gastritis (mao limaskesta põletik). Vaidlusalusesse otsusesse märkis ekspertarst diagnoosideks gastriidi ja allergilise nohu. Selle ekspertiiside teostamise käigus koostatud varasema terviseseisundi kirjelduse kohaselt on kaebajal aastal 2011 ravitud vasomottoorset riniiti ehk kroonilist nohu. Internetis avalikult kättesaadavatest andmetest nähtuvalt on selle puhul tegemist kroonilise nohuga, mis sarnaneb sümptomitelt allergilise nohuga, kuid nohu vallandavat allergeeni pole. Ka täiendava ekspertiisi läbi viinud ekspertarst on koostanud varasema terviseseisundi kirjelduse, milline sisaldab sedasama aastal 2011 pandud diagnoosi ning ära märkinud terviseseisundi kirjeldustes toodud
diagnooside erinevusega seotud asjaolud. Seejuures ei nähtu kohtule esitatud dokumentidest aga, et ekspertarstid oleks lähtunud mitte kaebaja terviseseisundit kirjeldavatest dokumentidest nii nagu õigusaktid ette näevad, vaid on ületanud enda pädevuse piire ja kaebajal ise haigused diagnoosinud. Seega pole kaebuse vastav väide tõene.
9.Vaides on kaebaja väitnud, et põeb nina kõrvalkoobaste põletikku. Määruse nr 3 § 6 lg 5 p 2 näeb küll ette töövõimekaotuse protsendi vaides osundatud vahemikus 20-40, kuid üksnes siis, kui tegemist on raskekujulise nina kõrvalkoobaste kroonilise põletikuga, millega kaasnevad püsiv mädaeritus, kolmiknärvi ärritusnähud ja polüüpide teke. Kergekujulise põletiku puhul peab protsent jääma vahemikku 0-10. Kaebaja terviseseisundi kirjeldustest, tervisekaardi väljavõttest ega ühestki muust kohtule edastatud dokumentidest raskekujulise nina kõrvalkoobaste põletiku ehk sinuiidi olemasolu ei nähtu ja sellega seotud sümptomeid pole ta ekspertiisitaotluses ka ise ära nimetanud, vaid on kirjeldanud hoopis muid vaevusi, millised ei seondu kuidagi talle pandud diagnoosidega.
10.Täiendava ekspertiisi teostanud ekspertarst on kaebaja kohta koostatud dokumente läbi vaadates teinud kindlaks, et tal ei esine ühtegi haigusseisundit, mille alusel oleks võimalik tuvastada töövõime kaotust, kuid on jätnud juba määratud töövõimekaotuse protsenti tema õigustatud ootusele ja määruse nr 3 § 16 lg 1 p-le 1 viidates samaks. Nimetatud sätte näeb ette, et selles määruses sätestamata somaatiliste haiguste ja vigastuste korral määratakse töövõime kaotuse protsent üldise funktsioonihäire hindamise alusel ning kergele funktsioonihäire korral peab see olema vahemikus 0 kuni 30. Sama sätte kohaselt on kerge funktsioonihäirega tegemist juhul, kui isik pole võimeline raskeks kehaliseks pingutuseks, vajab lisa puhkepause ja dieeti, peab regulaarselt ravimeid kasutama ning tema sõrmede osavus on langenud, kuid saab siiski kirjutada. Kaebuses pole selle esitaja väitnud, et tal on keskmine, raske või üliraske funktsioonihäire ning viiteid nende esinemise võimalikkusele ei tulene ka tema ekspertiisitaotluses esitatust. Lisaks ei nähtu taotlusest, terviseseisundi kirjeldusest ja vanglas koostatud tervisekaardi väljavõttest ka seda, et ta peab terviseseisundi kirjeldusse märgitud haigustega seoses regulaarselt ravimeid tarvitama. Ühtegi kaebaja kohta koostatud terviseseisundi kirjeldustes kajastatud haigusseisundit ei ole määruses nr 3 ära nimetatud, seega sai töövõimekaotuse protsendi määramisel lähtuda vaid § 16 lg 1 p-st 1.
11.Määruse nr 57 § 3 lg-le 8 ja § 4 lg-le 3 tuginev kaebuse väide arsti vastuvõtu määramise kohustusest ei ole antud juhtumi puhul kohane. Nimetatud sätted näevad ette arsti vastuvõtul käimise vajaduse juhuks, kui isik pole käinud ekspertiisitaotluses nimetatud arsti juures viimase kolme kuu jooksul enne ekspertiisitaotluse esitamist. Kaebaja terviseseisundi kirjelduse kohaselt on tema viimane läbivaatus toimunud 27.01.2016. Just sellist kuupäeva kannab ka tema tervisekaardi väljavõttes olev sama arsti poolt koostatud ravilugu nr 145 ning sinna on märgitud täpselt samad diagnoosid, mis on ka terviseseisundi kirjelduses. Varasem sama arsti vastuvõtt on raviloost nr 127 nähtuvalt toimunud 04.11.2016 seoses töövõimelisuse küsimusega. Diagnoosiks on arsti otsusesse märgitud äge nasofarüngiit ehk ninaneelupõletik (tavaline nohu), raviks 7 päevane kuur ninasalvidega Xymelin ja Nisita ning olemas on ka märge tõendi väljastamisest selle kohta, et on töövõimeline ja võib töötada majandustöödel ilma piiranguteta. Kuna ekspertiisitaotlus esitati 13.01.2016 ning eksperdid tegid otsused vastavalt 04.02.2016 ja 21.03.2016, polnud mingit vajadust täiendavaks arsti vastuvõtul käimiseks ning tegemist ei ole uurimispõhimõtte rikkumisega.
12.Määruse nr 57 § 14 näeb ette üksnes selle, et ekspertiisi otsus tehakse isikule 15 päeva jooksul arvates selle vastuvõtmisest teatavaks. Kaebaja pole väitnud, et talle jäeti vaidlusalune otsus teatavaks tegemata. Ekspertarstide arvamuse tutvustamise kohustust nimetatud määrusest ega muudest õigusaktidest ei tulene. Eelnevalt on juba käsitletud seda, millised andmed peavad sisalduma töövõimekaotuse protsendi määramise otsuses. Kuna seejuures ei ole kehtestatud kohustust kirjeldada kõiki neid põhjuseid, millest lähtuvalt ekspertarst otsuses märgitud järeldustele jõudis, ei tähenda vastavate järelduste puudumine otsuses põhjendamiskohustuse rikkumist. Töövõimekaotuse protsendi määramisega seonduv ei ole tavapärane haldusmenetlus, mistõttu ei
kohaldu sellele ka kogu HMS-s sätestatu. Kuna sellekohase otsuse tegemise üheks aluseks on taotleja poolt täidetud vormikohane ekspertiisitaotlus, kuhu saab märkida hinnangud nii oma funktsionaalsetele piirangutele, kehadefektidele kui igapäevaelu ja tööga hakkama saamise võimalustele ning abivajaduse ulatusele, on vastavale isikule ärakuulamisõigus tagatud. Otsus tehakse eelnevalt juba osundatud määruse nr 57 § 6 lg 2 kohaselt üksnes ekspertiisitaotluse ja terviseseisundi kirjelduse põhjal ning isiku läbivaatamist, ärakuulamist või mistahes muid sarnaseid toiminguid ei teostata.
13.HKMS § 77 lg 1, HKMS § 79 lg 1 p 2 ning tsiviilkohtumenetluse seadustiku TsKMS § 38 lg 1 p 3 kohaselt võib kohus menetluse kinniseks kuulutada, kui see on ilmselt vajalik menetlusosalise eraelu kaitseks ning huvi asja avaliku arutelu vastu ei ole eraelu kaitse huvist suurem. Käesolevas asjas on esitatud asja materjalidesse dokumente kaebaja terviseseisundi kohta ning kohus on lisaks võtnud toimikusse ka tema tervisekaardi väljavõte. Kuna neis kõigis on kajastatud tema eraelulised andmed, mille avaldamiseks puudub avalik huvi, on vajalik ja võimalik menetlus vastavas osas kinniseks kuulutada.
14.Eeltoodu kohaselt on kaebus alusetu ning Tartu Halduskohtul pole võimalik ühtegi selles esitatud nõuet rahuldada. Sotsiaalkindlustusamet oma menetluskulude hüvitamise kohta taotlust ja kuludokumente esitanud ei ole. Seega jäävad nii kaebaja poolt riigilõivude ja õigusabi eest tasumisega kantud kokku 514 euro suurune menetluskulu kui vastustaja võimalikud kulutused HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1 kohaselt hüvitamata.
/allkirjastatud digitaalselt/ Raili Randlane
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.