Pärimisõigus › Testamendijärgne pärimine

Hageja isa J F suri 29.mail 2015. Aastal 2005 oli hagejal diagnoositud krooniline pöördumatu progresseeruv haigus hulgiskleroos. Hageja liigub ratastoolis ning on 100% töövõimetu. Töövõimetuse tõttu oli hageja kuni isa J F surmani 29.mail 2015 tema ülalpidamisel. O G varaline seisund ei võimalda tal endal katta kõiki igapäevavajadusi. Hagejale kuulub korteriomand XXX, hageja pension on 301,61 eurot ja sotsiaaltoetus 53,70 eurot. Hageja kulud eluasemele on igakuiselt keskmiselt 140 eurot, ravimite kulu 100 eurot kuus ja igakuised kulud toidule 100 eurot. Ilma isa abita poleks hageja kõigi vajalike kulude kandmisega iseseisvalt toime tulnud, sest isa eluajal antud raha eest sai hageja kanda täiendavalt enda ravi- ja transporditeenuste eest. Pärimislepinguga jättis pärandaja seaduse järgi pärima õigustatud hageja ilma pärandist. Kinnisvarafirma Ober Hausi eksperthinnangu nr 45770/NRV järgi on XXX asuva korteriomandi turuväärtus 17 600 eurot. J F seadusjärgsed pärijad on võrdsetes osades O G ja G S kumbki võrdses 1⁄2 osas. J F kuulus korterist 4/6 osa ehk pärand väärtuses 11 733,33 eurot (17600:6 x 4). Kui O G oleks pärinud seaduse järgi J F pärandvara, siis tema osa suurus pärandist oleks olnud 1/2 , s.o rahaliselt hinnatav 5 866,66 eurot (11 733,32,33:2). Kuna sundosa suurus on pool pärandiosa väärtusest, mille isik oleks seadusjärgse pärimise korral saanud, siis O G sundosa suurus on rahaliselt hinnatavalt 2 933,33 eurot (5 866,66:2). Hageja taotleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 2 933,33 eurot Pärimisseaduse § 104 lg 5 alusel. Kostja vastuväited J F ei olnud surmahetkel 29.mail 2015 isikuks, kellel oli ülalpidamiskohustus. J F vajas surmaeelsetel aastatel kopsuvähist põhjustatud kõrvalabi ja hooldamist, mida teostas kostja. Z V on vabatahtlikult kandnud O G pangakontole 2 950 eurot ehk hageja osa pärandvarast. Riigikohus on oma otsuses nr 3-2-1-73-04 p 41 leidnud, et sundosa määramisel tuleb arvestada sellega, kas sundosa sama õigustatud isik oli pärandaja surma hetkel tema ülalpidamisel. Kuna J F oli ise sügava puudega invaliid, siis ei olnud O G ka tema ülalpidamisel ega olnud õigustatud temalt ülalpidamist saama. Puuduse korral oleks aga O G olnud õigustatud saama ülalpidamist oma pojalt. Eeltoodust tulenevalt leiab kostja, et O G ei olnud õigust J F pärandvarast sundosale, hageja ei ole tõendanud O G materiaalset abivajadust, mistõttu tuleb hagi jätta rahuldamata. Kohtuistungil 25.05.2016 ja 08.09.2016 pooled kokkuleppele ei jõudnud. Kohtuotsuse põhjendused Kohus leiab, et O G hagi Z V vastu sundosa saamiseks J F pärandvarast tuleb jätta rahuldamata. Pooled ei vaidle pärandvara koosseisu ega selle väärtuse üle. J F pärandvaraks oli 4/6 osa XXXasuv korteriomand (osa väärtusega 11733,33 eurot). J F pärandas 14.02.2014 pärimislepinguga kogu oma vara Z V. Hagejal on 13.01.2014 tuvastatud täielik töövõimetus. Pooled vaidlevad selle üle, kas O G on õigus pärimislepingu järgselt pärijalt sundosa PärS § 104 lg 1 ja 5 alusel. Sundosa pärimise õigus on PärS § 104 järgi üksnes neil pärandaja alanejatel sugulastel, vanematel või abikaasal, kelle suhtes pärandajal oli surma hetkel perekonnaseadusest tulenev kehtiv ülalpidamiskohustus. Seega O.G sai pärida sundosa üksnes juhul, kui pärandi avanemise hetkel oli 2(4)

pärija ülalpidamist saama õigustatud isikuks ja pärandaja oli surma hetkel pärijale ülalpidamist andma kohustatud isikuks. O.G abivajadus on määratletav pärandi avanemise seisuga ning sundosa pärimiseks peavad PärS §-s 104 lg-s 1 sätestatud tingimused olema täidetud pärandaja surma päeval. Perekonnaseaduse (PKS) § 98 kohaselt ülalpidamist on kohustatud andma täisealised esimese ja teise astme ülenejad ja alanejad sugulased. PKS § 97 p 3 kohaselt on ülalpidamist õigustatud saama abivajav alaneja või üleneja sugulane, kes ei ole võimeline ennast ise ülal pidama. PKS § 99 lg 1 kohaselt ülalpidamise ulatus määratakse kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. PKS § 105 lg 1 kohaselt alaneja sugulane annab ülalpidamist enne ülenejat sugulast. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et O.G oli 29.05.2015 töövõimetu ja vajas puudest tulenevaid kulutusi ravimitele, transpordile, abivahendite kasutamisele jms. Nimetatut kinnitab ka püsiva töövõimetuse tuvastamise otsus nr 1057025 (I klk 105), millest nähtuvalt on O.G 13.01.2014 sügav puue. Kohtu tuvastatu kohaselt kuulus pärandi avanemise ajal korteriomand XXX ja mõtteline osa korteriomandist XXX. Hagejale kuuluvate korteriomandite väärtusest on kohtule tuvastatav pärandi avamise hetkel osa väärtus XXX asuvast korteriomandist, s.o 2933,33 eurot (17 600:2:3), hageja sissetulekuks oli kontoväljavõttest nähtuvalt pension 301,61 eurot ja ja sotsiaaltoetus 53,70 eurot (I klk 108-109) oli pärandi avanemise ajal piisavalt vara, mille arvel oma vajadusi rahuldada. O.G kulutused igapäevaste vajaduste rahuldamiseks pärandi avanemise ajal olid hageja hinnangul kokku 340 eurot. Hageja hinnangul kattis igakuine sissetulek kokku 355,31 eurot tema tavapärased kulutused, tema erivajadustest tulenevad puudujääva osa kattis isalt tulnud rahaline toetus. Hageja ei ole täpsustanud puudujääva osa suurust, kuid tunnistaja S ütluste kohaselt andis tunnistaja perioodil 2011 kuni 2014 hagejale üle 50 kuni 100 euro kaupa vanematelt saadud rahaliste säästudena 4000 eurot (I klk 150-151). Tunnistaja ütlused kinnitavad kostja väidet, et J F, olles ise abivajavaks isikuks, ülalpidamist surmaeelsetel aastatel hagejale anda ei saanud. Ka tunnistaja I G ütluste kohaselt tuli rahaline abi neile emaga vanavanematelt ajal, mil elas veel vanaema, s. t mitte hiljem kui 2007 (I tlk 153-154). Kohtul pole põhjust tunnistajate ütlustes kahelda, mistõttu arvestuse kohaselt kandis hageja lisakulusid igakuiselt keskmiselt 83,33 eurot. Sellise arvestusega on O.G vajadusteks kokku 423,33 eurot kuus, ehk puudu jääks vähemalt umbes 68,02 eurot kuus. Kohus leiab, et O.G varaline seisund pärandi avanemise ajal võimaldas tal katta kulutusi igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ebapiisavalt ning ta oli J.F pärandi avanemise ajal 29.05.2015 abivajav isik. Samas tuvastas kohus, et O G oli 29.05.2015 lisaks ülenejale sugulasele veel ka elusolev alaneja täisealine sugulane- poeg I G (II klk 24), kes ülalpidamiskohustuslaste järjekorras edastas O.G ülenejat sugulast J-F. Hageja pole tsiviilasja menetluse käigus esile toonud asjaolusid, millest kohus võiks järeldada, et I G on ülalpidamiskohustusest PKS § 102 lg 1 järgi vabanenud ning üleneja sugulasena oli J.F PKS § 106 järgi kohustatud seda tegema järgmisena. Eeltoodust tulenevalt jõuab kohus järeldusele, et sundosa pärimise tingimused käesoleval juhul on täitmata. Pärandajal kehtiv ülalpidamiskohustus pärija suhtes puudus. Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kostja menetluskulude nimekirja kohaselt (I klk 191) moodustavad kostja lepingulise esindaja kulud kokku 502 eurot (sh vastus hagiavaldusele koostamise eest 180 eurot, kohtuistungi 3(4)

ettevalmistamise ja kohtuistungil osalemise eest 25.05.2016 180 eurot, 08.09.2016 kohtuistungi ettevalmistamise eest 70 eurot ja istungil 08.09.2016 osalemise eest 72 eurot). Kohus leiab, et koostatud dokumentide sisu ja mahtu ning vaidluse keerukust ning istungite kestust arvestades on kostja menetluskulude väljamõistmine hagejalt põhjendatud ja vajalik 502 eurot. Viru Maakohtu 04.12.2015 määrusega anti O G riigi õigusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud ning vabastati täielikult hagiavalduse esitamisel riigilõivu summas 300 eurot tasumisest. Kohus leiab, et hageja majanduslik seisund ei võimalda riigilõivu hagejalt välja mõista, mistõttu jäävad nii riigilõiv kui riigi õigusabikulud riigi kanda.

Kohtunik /digiallkiri/

4(4)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.