Hagita menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel määruskaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
ASJAOLUD
1.M.U. esitas 14.12.2015 hagi A.S. vastu, paludes kostja valdusest välja mõista hagejale pärimistunnistuse alusel kuuluva osa 1/12 J.U. pärandvarast või alternatiivselt mõista kostjalt hageja kasuks välja 1/12 pärandvarasse kuulunud maalide müügist saadud tulust. Pärandaja J.U. suri 23.10.1998. a ning pärimistunnistuse nr XXX kohaselt on J.U. pärijaks teiste hulgas 1/12 suuruses mõttelises osas tema 10.01.2014. a surnud vennapoeg I.U.. Pärimistunnistuse nr 529 kohaselt on I.U. pärijaks poeg M.U. (hageja). Pärast J.U. surma viidi maalid hoiule E.U. juurde. Kolimisega jagati osad maalid ja esemed omavahel koheselt ning ülejäänud vara pidi pärijad omavahel hiljem ära jagama. E.U. on nüüdseks surnud ning tema pärijaks on kostja A.S. (kostja). J.U. surma ajal kehtinud TsK § 551 lg 2 kohaselt loeti pärija pärandi vastu võtnuks kui ta faktiliselt asus pärandvara valitsema või valdama või andis pärandi avanemise koha notariaalorganile kirjaliku avalduse pärandi vastuvõtmiseks. I.U. asus pärandi vastuvõtmiseks ettenähtud tähtaja jooksul oma isa venna J.U. pärandvara kasutama ja valdama tahtega pärida. E.U. ei saanud maalide omanikuks saada igamise teel (AÕS § 110), kuigi ta valdas maale kauem kui 5 aastat. E.U. teadis, et osa tema vallatavast pärandvarast kuulub pärimistunnistuse alusel teistele pärijatele, sh I.U.le, seega oli E.U. pahauskne valdaja, mistõttu ei olnud AÕS § 111 lg 1 alusel igamisega vallasasja (s.o maalide) omanikuks saamine võimalik.
2.Kostja hagi ei tunnistanud ning palus jätta see perspektiivituse tõttu läbi vaatamata. Kostja leidis, et hagejal puudub nõue kostja vastu. M.U. isa I.U. (surnud 10.01.2014. a) ei võtnud seaduses sätestatud pärandi vastuvõtmiseks ettenähtud tähtaja jooksul J.U. (surnud 23.10.1998. a) pärandit vastu, mistõttu ei ole I.U. ega M.U. J.U. pärijaks. J.U. pärandvara moodustasid üksnes vallasasjad (mööbel, riided, isiklikud tarbeesemed, maalid jne). Sellest tulenevalt puudus J.U. pärijal iseenesest vajadus vormistada pärimisega tekkinud õigusjärglus notariaalses korras. J.U. surmale järgnevalt ei esitanud ükski võimalikest J.U. pärijatest seaduses sätestatud tähtaja jooksul J.U. pärandi avanemise koha notarile avaldust J.U. pärandi vastuvõtmise kohta ega J.U. pärimismenetluse algatamise kohta. Seega sai J.U. pärandi vastuvõtmine toimuda üksnes PärS § 117 lg 3 alusel. Seaduses sätestatud pärandi vastuvõtmiseks ettenähtud tähtaja jooksul hakkas J.U. pärandvara valdama, kasutama või käsutama üksnes J.U. vend E.U., kes kooskõlas PärS § 117 lg 3 loeti sellega J.U. pärandi vastu võtnuks. Isegi juhul, kui E.U. ei oleks kõiki maale pärinud J.U. järelt, siis oleks E.U. ainuomand J.U. pärandvarasse kuulunud maalidele tekkinud igamise teel.
Ükski teine võimalikest J.U. pärijatest, sh J.U. venna A.U. poeg I.U. ega I.U. poeg M.U. ei asunud J.U. pärandvara valdama ja kasutama ega esitanud ca 16 aasta jooksul E.U.le mistahes kohtulikke ega kohtuväliseid nõudeid J.U. pärandvara jagamiseks ja/või J.U. pärandvara väljaandmiseks.
MAAKOHTU LAHEND
2.Tartu Maakohus tegi 1. juulil 2016 määruse, millega jättis läbi vaatamata hagi omandiõiguse tunnustamiseks ja asja ebaseaduslikust valdusest väljanõudmiseks, jättis rahuldamata hageja taotluse notaritelt J.U. ja E.U. pärimistoimikute väljanõudmiseks ning jättis menetluskulud hageja kanda. Pärimistunnistusest nähtuvalt suri J.U. 23.10.1998. a. Vastavalt pärimisseaduse (PärS) § 3 lõikele 2 on pärandi avanemise aeg pärandaja surmapäev. Enne 1. jaanuari 2009 kehtinud PärS § 141 kohaselt, kui pärandi on vastu võtnud mitu pärijat (kaaspärijad), on pärandvara nende kaasomandis. Kaaspärijad valdavad, kasutavad või käsutavad pärandvara kaasomandi kohta käivate sätete kohaselt või nõuavad pärandvara jagamist. Kehtiva PärS § 147 kohaselt, kui pärandi on vastu võtnud mitu pärijat (kaaspärijad), kuulub pärandvara neile ühiselt (edaspidi pärandvara ühisus). Pärandvara ühisusele ja kaaspärijate vahelistele suhetele kohaldatakse kaasomandi sätteid. Hagiavaldusest ei nähtunud, et J.U. pärandvara oleks kaaspärijate vahel jagatud. Isegi kui I.U. oli üks J.U. pärijatest nagu hageja väitis, sai hageja pärida I.U.le kui J.U. pärijale kuuluva mõttelise osa pärandvara ühisusest, mitte pärandvarasse kuuluvaid konkreetseid esemeid. Olukorras, kus pärandvara on kaaspärijate vahel jagamata, ei ole hagejal võimalik saavutada hagiga taotletavat eesmärki, s.o omandiõiguse tunnustamist ja asja väljanõudmist pärija valdusest, mistõttu tuleb jätta hagi TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata. Kuna ei ole esitatud pärandvara jagamise nõuet, ei olnud maakohtu hinnangul käesolevas asjas J.U. ja E.U. pärimistoimikute väljanõudmine TsMS § 278 alusel põhjendatud.
MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED
3.Hageja esitas Tartu Maakohtu 1. juuli 2016. a määrusele määruskaebuse, millega palub ringkonnakohtul tühistada maakohtu määrus ja saata asi tagasi maakohtule menetluse jätkamiseks. Määruskaebuses esitatud väidete kohaselt on pärandvara kaaspärijate vahel jagatud. Hageja nõue ja sellega taotletav eesmärk on saavutatav. Hagejal ei ole muid õiguskaitsevahendeid, kui taotleda kohtu abi J.U. ja E.U. pärimistoimikute väljanõudmiseks. Neid dokumente nägemata ei ole hagejal võimalik maakohtu 04.04.2016 teates esitatud küsimustele vastata. Sellega on kohus rikkunud ausa kohtupidamise põhimõtteid. Kaebaja leiab, et kohus oleks pidanud võtma esmalt seisukoha hageja taotluse osas ning andma seejärel hagejale täiendava tähtaja selgituste esitamiseks. Käesolevas asjas on määrava tähtsusega selgitada välja, kas J.U. pärandvara on jagatud ning hageja soovib esitada sellekohased seisukohad ja selgitused koos tõenditega.
VASTUSTAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED
4.Kostja esitas vastuse hageja määruskaebusele, milles palus jätta hageja määruskaebus rahuldamata ja maakohtu määrus muutmata.
Vastustaja seisukohas esitatud väidete kohaselt on kohtumäärus seaduslik, õige ja vastavuses asjas tehtud Tartu Ringkonnakohtu 4. märtsi 2016 kohtumäärusega. Hageja ei täpsustanud oma nõuet ega viidanud konkreetsete asjade väljanõudmisele, vaatamata kostja 15. märtsi 2016. a seisukohale ja maakohtu 04. aprilli 2016 ettepanekule. Samuti ei selgitanud hageja, kas J.U. pärandvara on jagatud ega esitanud vastavaid tõendeid. Hageja ei esitanud ka vastuväiteid kostja seisukohale, et hageja isa ei ole seaduses sätestatud tähtaja jooksul võtnud vastu J.U. pärandit ning isegi kui E.U. ei oleks kõiki maale pärinud J.U. järelt, siis on E.U. ainuomand maalidele tekkinud igamise teel. Puuduvad menetlusõiguse normidele vastavad tõendid, mis kinnitaksid, et hageja isa võttis 10 aasta jooksul alates J.U. surmast vastu J.U. pärandi tahtega pärida J.U. järel.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
5.Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu 1. juuli 2016. a määrus muutmata. Määruskaebus ei kuulu rahuldamisele.
6.Hageja on esitanud kostja vastu kohtule nõude AÕS § 80 lg 1 alusel omandi tunnustamiseks ja vallasasjade võõrast ebaseaduslikust valdusest väljanõudmiseks või alternatiivselt vallasasjade väärtuse hüvitamiseks. Ringkonnakohus märgib, et asjaõigusliku nõude AÕS § 80 lg 1 alusel saab esitada konkreetsete vallasasjade suhtes. AÕS § 82 lg 1 kohaselt peab hageja vaidluse korral tõendama, et kostja valdab hagejale kuuluvat asja. Asja materjalide kohaselt soovib hageja kostjalt J.U. maalide väljaandmist. Maalid on käsitletavad individuaaltunnustega vallasasjadena, mis on eristatavad nii maalil kujutatu, pealkirja, valmimisaja, mõõtude jm eristuvate tunnuste alusel. Hageja ei ole nimetanud menetluses konkreetseid vallasasju (maale) mille suhtes oleks tal tekkinud ainuomand ega põhistanud ainuomandi tekkimise aluseid.
7.Maakohus jättis hagi läbi vaatamata põhjendusel, et asja materjalidest nähtuvalt on J.U. pärandvara väidetavate pärijate vahel jagamata ning käesoleva hagi menetlemise teel ei ole võimalik hageja taotletavat eesmärki saavutada. Hageja on määruskaebuses väitnud, et pärandvara on pärijate vahel jagatud ning tal on võimalik esitada selle kohta selgitusi ja tõendeid. Ringkonnakohus leiab, et puudub alus heita maakohtule ette menetlusnormide rikkumist, sh hageja üllatamist. Maakohus on oma 04.04.2016 hagejale adresseeritud kirjas selgitanud, et hagejal tuleb kohtule selgitada, kas J.U. pärandvara on jagatud ja esitada vastavad tõendid. Samuti tuleb hagejal täpsustada oma nõuet ja märkida, milliste konkreetsete asjade (maalide) väljanõudmist hageja taotleb. Kohus andis hagejal haginõude täpsustamiseks ja selgituste esitamiseks tähtaja 14 päeva. Hageja esitas 12.04.2016 kohtule taotluse J.U. pärimistoimiku ja E.U. pärimistoimiku kohtu kaudu väljanõudmiseks. Taotluse põhjendustes märkis hageja, et kuna pärimistoimikusse köidetakse kõik pärimisasjaga seotud dokumendid, võib osundatust nähtuda, millised maalid kuulusid J.U. pärandvara koosseisu. Hageja möönis, et osa maale võis J.U. enne oma surma kinkida nii E.U.le kui ka teistele pärijatele.
8.Hageja on esitanud Tallinna notar Aivar Mesikäpa poolt 07.05.2015 aastal koostatud pärimistunnistuse, milles loetletakse isikud, kes oleksid pärimistunnistuse aja koostamise seisuga J.U. seadusjärgsed pärijad eeldusel, et kõik nimetatud isikud või nende õiguseellased võtsid oma eluajal pärandi vastu. Pärimistunnistusel aga puudub õigust loov ehk konstitutiivne funktsioon. Pärimistunnistusest ei nähtu, kas ja millises ulatuses oleksid loetletud isikud pärandi vastu võtnud. Ka ei ole pärimistunnistuse põhjal võimalik teha järeldusi pärandvara koosseisu ega selle
jagamise seisu kohta. Pärimistunnistus sisaldab selgitusi pärandvara ühisuse käsutamise ja jagamise võimaluste kohta kaaspärijate vahelistes suhetes. Senises menetluses kohtule esitatu võimaldab järeldada, et maalide omandi kohta ei ole koostatud kirjalikke dokumente. Maalidega seotud õiguslike suhete kohta on esitatud menetlusosaliste endi väiteid ja kolmandate isikute kirjalikke selgitusi. Eeltoodust järeldub, et hagejal puuduvad tegelikult andmed nii J.U. arvatava pärandvara koosseisu kui ka konkreetsete maalide kohta, mille suhtes hagejal peaks olema hagi rahuldamise eeldusena tekkinud ainuomand. Seega on eluliselt ebausutavad hageja väited, mille kohaselt on J.U. pärandvara siiski pärijate vahel jagatud selliselt, et hagejal oleks konkreetsete maalide osas tekkinud ainuomand.
9.Kostja selgituste kohaselt, mida hageja ei ole ümber lükanud, ei esitanud J.U. surma järel ükski võimalikest seadusjärgsetest pärijatest seaduses sätestatud tähtaja jooksul notarile avaldust pärandi vastuvõtmise kohta ega J.U. pärimismenetluse algatamise kohta. Seega sai J.U. pärandi vastuvõtmine toimuda üksnes PärS § 117 lg 3 alusel. Selliselt sai vallasasjadest koosneva pärandvara vastu võtnuks lugeda E.U., kuna puudub vaidlus, et J.U. vallasjadest koosnev pärand jäi E.U. valdusesse. Hageja väitel võttis tema isa I.U. pärandi vastu tegudega, s.o talle anti üle mõned (hagiavalduse kohaselt arvatavasti 4) J.U. maalid. Asjaolu, et I.U. sai enda valdusesse mõned (võimalik, et 4) maali, on kostja A.S. kinnitanud 08.10.2014.a notariaalses dokumendis (tl 71), selgitades, et E.U. soov oli kinkida igale lähisugulaste leibkonnale J.U. mälestuseks üks maal. Maalidele tuli 2 nädala möödudes järele I.U. (võimalik, et kaasas oli M.U.). Riigikohtu otsuse nr 3-2-1-141-03 p 23 kohaselt oli kuni 31.12.2008.a kehtinud PärS § 117 lg 3 mõttes pärandi vastuvõtmiseks n-ö tegudega, s.o pärandvara või selle osa valdama, kasutama või käsutama asumisega, määrava tähendusega pärija tahe vallata pärandvara just nimelt pärijana. Oluline on seega, et isik oleks pärandvara või selle osa valdama asudes pidanud ennast pärandaja järel pärima õigustatud isikuks ning ka käitunud sellele vastavalt, s.o pärijana. Hageja ei ole millegagi põhistanud, et tema isa I.U. oleks pärast maalide vastuvõtmist käitunud pärijana, sh teinud teistele pärijatele ettepanekuid pärandvara valdamise, kasutamise ja käsutamise osas. Seevastu on 11. juunil 2009 sõlmitud notariaalselt tõestatud kinnisasja kinkelepingu osapooled, sh kaebuse esitaja isa selgesõnaliselt kinnitanud ja avaldanud, et võimalikel teistel J.U. pärijatel T.U.l, A.U.l, I.U.l ja K.G.l puuduvad mistahes varalised ja/või mittevaralised nõuded E.U. suhtes (notariaalse kinkelepingu p 4.4, tl 89).
10.Kuna hageja on 07.05.2015.a pärimistunnistuses märgitud J.U. pärijana, siis oli hagejal endal pärimismenetluse osalisena võimalik saada J.U. pärimismenetluses PärS § 170 lg 1 ja justiitsministri 18. detsembri 2008. a määruse nr 53 „Pärimisseadusest tulenevate notari ametitoimingute tegemise kord“ § 12 lg 1 alusel andmeid, kes on pärandi vastu võtnud ja kes pärandist loobunud, samuti tutvuda notari poolt PärS § 167 alusel teostatud päringute ja järelepärimiste tulemustega. Kuna asja materjalide kohaselt koosnes pärandvara registreerimisele mittekuuluvatest vallasasjadest (peamiselt maalid ja maalimistarbed) ja menetlusosalised ei ole viidanud kirjalike dokumentide olemasolule, mis kinnitaksid pärandvara koosseisu pärandi avanemise seisuga või selle väidetavat jagamist pärijate vahel, on ringkonnakohus seisukohal, et võimalikud pärimistoimikus asuvad dokumendid saavad endast kujutada üksnes õiguslikke hinnanguid, mis ei ole kohtule asja lahendamisel siduvad. E.U. pärimistoimik ei oma antud asjas õiguslikku tähendust, sest hagi ese puudutab J.U. pärandvara. Seetõttu puudub alus heita maakohtule ette menetlusnormi rikkumist hageja taotluse rahuldamata jätmisel.
11.Eeltoodust lähtudes jättis maakohus põhjendatult hagi läbi vaatamata TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel, kuna hagiga ei ole võimalik taotletavat eesmärki saavutada. Ringkonnakohtus kantud menetluskulud tuleb jätta TsMS § 171 lg 1 kohaselt määruskaebuse esitaja kanda. Maakohus on oma 1. juuli 2016. a määruses määranud üksnes menetluskulude jaotuse, kuid jätnud menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määramata. TsMS § 174 lg 4 teise lause kohaselt ei määra ringkonnakohus käesolevalt kindlaks menetluskulude rahalist suurust, vaid seda tuleb teha maakohtul TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras.
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Üllar Roostoja
Kersti Kerstna-Vaks
Kai Kullerkupp
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.