Eesistuja Indrek Parrest, liikmed Margo Klaar ja Imbi Sidok-Toomsalu
Otsuse tegemise aeg ja koht
28.09.2016, Tallinn
Tsiviilasja number
2-14-63095
Tsiviilasi
OÜ T hagi AK vastu töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks ja töölepingu lõpetamiseks AK hagi OÜ T vastu töölepingu erakorralise ülesütlemisega seonduva hüvitise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 18.03.2016 otsus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
8344 eurot 91 senti
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
AK apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja/kostja (apellatsioonimenetluses vastustaja): OÜ T (registrikood XXXXXXXX), esindajad juhatuse liige OT ja vandeadvokaat Epp Lumiste Kostja/hageja (apellatsioonimenetluses apellant): AK (isikukood XXXXXXXXXX), lepingulised esindajad Mare Keerles ja vandeadvokaat Grete Kirsimaa
Istungi toimumise aeg
05.09.2016
Istungil osalenud isikud
Apellant ja tema esindajad Mare Keerles ja Grete Kirsimaa ning vastustaja esindajad OT ja Epp Lumiste
RESOLUTSIOON:
1(8)
Tsiviilasi nr: 2-14-63095
Pärnu Maakohtu 18.03.2016 otsus jätta muutmata. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud jätta AK’e kanda. Rahuldada OÜ T apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude suuruse kindlaksmääramise avaldus osaliselt ning mõista AKlt OÜ T kasuks välja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud 780 euro ulatuses. AK on kohustatud tasuma välja mõistetud menetluskulude summalt viivist alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Menetluse käik
1.21.10.2014 esitas OÜ T (edaspidi: tööandja) AK’e (edaspidi: töötaja) vastu Tööinspektsiooni Lääne inspektsiooni töövaidluskomisjonile (edaspidi ka TVK) avalduse töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks ja töölepingu lõpetamiseks. Töötaja esitas samale TVK-le 06.11.2014 avalduse tööandja vastu töölepingu lõpetamise vormistamiseks kohustamiseks ning saamata jäänud lõpparve, sh töölepingu ülesütlemise hüvitise ja ületunnitöö tasu saamiseks.
2.TVK liitis tööandja ja töötaja töövaidlusasjad (nr 4-1/1876 ja 4-1/1992) ühte menetlusse ja tegi 19.11.2014 otsuse, millega rahuldas tööandja avalduse täielikult ning töötaja avalduse osaliselt. Töövaidluskomisjon kohustas tööandjat väljastama töötajale tööandja tõendi kindlustatule, tuvastas poolte vahel 27.05.2013 sõlmitud töölepingu ülesütlemise tühisuse, lõpetas töölepingu alates 25.09.2014, mõistis tööandjalt töötaja kasuks välja 2013. a ja 2014. a ületunnitöö tasu kokku brutosummas 1576,05 eurot ja jättis rahuldamata töötaja töölepingu ülesütlemise hüvitise nõude tööandja vastu summas 4844,91 eurot.
3.Töötaja ei nõustunud TVK otsusega osas, millega tööandja avaldus osaliselt rahuldati ja töötaja avaldus jäeti rahuldamata ning esitas 23.12.2014 Pärnu Maakohtule hagi asja lahendamiseks rahuldamata osas ja tööandja poolt esitatud avalduse läbivaatamiseks hagimenetluse korras hagina (osas, milles see avaldus rahuldati).
Töötaja hagiavaldus 2(8)
Tsiviilasi nr: 2-14-63095
4.Töötaja palus hagiavalduses rahuldada enda nõude hüvitise maksmiseks ja mõista tööandjalt välja kolme kuu keskmise töötasu suurune hüvitis 4844,91 eurot.
5.Töötaja tugines nõude esitamisel järgmistele põhilistele väidetele: 27.05.2013 sõlmisid tööandja ja töötaja töölepingu nr 2013-10, mille alusel asus töötaja täistööajaga tööle ekskavaatorijuhina, kes vastavalt töö iseloomule juhib laadur-, ratas- või roomikeks-kavaatorit, vajadusel töötab traktoristi või autojuhina. Töötasu maksmise päev oli kokku lepitud iga kuu 10. kuupäev. Alates 01.09.2014 ei kindlustanud tööandja töötajat tööga, kuigi töötaja seda korduvalt nõudis. Tööandja jättis mitmeks nädalaks töötaja teadmatusse ootama. Juba alates aastast 2013 hilinesid tööandja poolsed töötasu maksmised pidevalt. 25.09.2014 esitas töötaja tööandjale avalduse töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks töölepingu seaduse (TLS) § 91 lg 1 ja lg 2 p 2 alusel põhjusel, et tööandja ei kindlustanud teda tööga ning korduvalt oli viivitanud ka töötasu maksmisega. Töötaja viimaseks tööpäevaks on nii töötaja kui tööandja lugenud 25.09.2014. Töölepingu erakorralisel ülesütlemisel nõudis töötaja tööandjalt TLS § 100 lg 4 alusel hüvitist kolme kuu keskmise töötasu ulatuses, so summas 4844,91 eurot (bruto), kuid tööandja seda ei maksnud.
6.Töötaja leidis, et tööandja põhikohustuseks on kindlustada töötaja kokkulepitud tööga ning anda selgeid ja õigeaegseid korraldusi (TLS § 28 lg 2 p 1). Tööandja seda kohustust ei täitnud ning jättis töötaja nii töötasu saamise kui töö mitteandmise põhjuste osas teadmatusse 25-ks päevaks. Olukorda, kus töötaja mitme nädala jooksul ei saa tööd ega selle puudumise kohta selgitusi, ei saa pidada mõistlikuks isegi juhul, kui selle eest makstakse tasu. Tööandjal ei olnud kavatsust maksta töötajale töö mitteandmise eest keskmist tasu. Sellises olukorras ei pidanud töötaja mõistlikuks töösuhet jätkata ning esitas avalduse töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks. Tööandja vastuväited
7.Tööandja tugines vastuväidetes järgmistele põhilistele asjaoludele: 25.08.2014 Väike-Maarja ehitusobjektil rikkus töötaja kaevetöid tehes Elion Ettevõtted AS-i õhuliini, lisaks tekitas ohtliku olukorra sellega, et ärritudes tööandja töökäskude peale tagurdas kaasööliste suunas. Töötaja oli ka varem korduvalt tööandjale tööülesannete täitmisel kahju tekitanud. 31.08.2014 saatis tööandja töötajale sõnumi, milles andis teada, et helistab hommikul, mis korraldused jäävad või saab töötaja vaba päeva. 01.09.2014 alates tööandja töötajale tööd ei andnud. Tööandjal oli septembris 2014 kaks objekti, kus oli vaja teha suuremahulisi kaevetöid Elioni valguskaabli läheduses. Arvestades töötaja senist töösse suhtumist ja käitumist, ei pidanud tööandja võimalikuks teda nendel objektidel kasutada. 10.09.2014 tasus tööandja töötajale augustikuu töötasu ülekandega töötaja pangakontole.
3(8)
Tsiviilasi nr: 2-14-63095
16.09.2014 selgitas objektijuht EL töötajale tööandja soovi töötajaga tööleping lõpetada. Enne seda kuupäeva ei tundnud töötaja huvi tööle naasmise vastu. 18.09.2014 esitas töötaja tööandjale kirjaliku pöördumise tööle naasmise osas ja 25.09.2014 avalduse töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks.
8.Tööandja leidis, et töölepingu erakorralise ülesütlemisavalduse esitamise ajal ei olnud ta töölepingut oluliselt rikkunud, mistõttu töötajal puudus seadusest tulenev alus töölepingu ülesütlemiseks. 25.09.2014 ei olnud tööandja viivituses töötasu maksmisega, sest töötaja augustis välja teenitud töötasu laekus töötaja kontole 12.09.2014. Muid sissenõutavaks muutunud töötasu nõudeid töötajal 25.09.2014 ei olnud, kuna tema septembrikuu eest tasumisele kuuluv töötasu tuli üle kanda 10.10.2014. Töötaja eeldamine, et tööandja 10.10.2014 töötasu väljamaksmisel paneb toime rikkumise, ei õigusta töölepingu ülesütlemist TLS § 91 lg 1 ja lg 2 p 2 alusel. 2013. a-l aset leidnud viivitustele töötasu maksmisel ei saa töölepingu erakorralise ülesütlemise alusena tugineda mõistliku aja möödumise tõttu (TLS § 91 lg 4). Maakohtu otsus
9.Pärnu Maakohus rahuldas 18.03.2016 otsusega tööandja hagiavalduse, tuvastas töölepingu ülesütlemise tühisuse, lõpetas töölepingu TLS § 107 lg 2 alusel alates 25.09.2014 ning jättis rahuldamata töötaja hagi tööandja vastu töölepingu ülesütlemise hüvitise summas 4844,91 euro väljamõistmiseks. Menetluskulud jättis maakohus täies ulatuses töötaja kanda ning mõistis temalt välja 3564,73 eurot tööandja kasuks menetluskulu hüvitamiseks.
10.Maakohus tuvastas, et alates 01.09.2014 ei andnud tööandja töötajale tööd. Selline olukord kestis ka 25.09.2014. Töötaja küsis 2014. a septembris tööandjalt kahel korral töö kohta, kuid konkreetset vastust ei saanud. Tööandja maksis töötajale keskmist tasu päevade eest, mil ta töötajale tööd ei andnud. Töötaja pole vaidlustanud nende päevade eest keskmise tasu saamist. Seetõttu pole ainuüksi töötaja tööga mittekindlustamine perioodil 01.09.-25.09.2014 hinnatav tööandja kohustuste olulise rikkumisena.
11.Asjas esitatud ja uuritud tõendid ei kinnitanud maakohtu hinnangul, et 25.09.2014 olnuks tööandja viivituses töötajale töötasu maksmisega. Tööandja rikkumine TLS § 91 lg 2 p 2 alusel peab esinema töölepingu ülesütlemise ajal ning olema kestev. Seega ei saanud töötaja töölepingu ülesütlemisel 25.09.2014 heita tööandjale ette viivitusi töötasu maksmisel 2013. a-l.
12.Maakohus järeldas, et töötaja 25.09.2014 avaldus töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks on tühine, sest tööandja pole oluliselt rikkunud töötaja poolt nimetatud kohustusi. TLS § 107 lg 2 alusel lõpetas maakohus töölepingu tööandja taotluse alusel alates ajast, kui see oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse ajal ehk alates 25.09.2014. Apellatsioonkaebus
4(8)
Tsiviilasi nr: 2-14-63095
13.Maakohtu otsuse peale esitas töötaja 18.04.2016 apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada. Töötaja palub jätta rahuldamata tööandja nõude töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks ning töölepingu lõpetamiseks alates 25.09.2014. Samuti palub töötaja rahuldada tema nõude hüvitise 4844,91 eurot väljamõistmiseks tööandjalt.
14.Töötaja arvates on maakohus hinnanud tõendeid valikuliselt ja ühekülgselt. Osadele töötaja poolt välja toodud asjaoludele ja tõenditele on maakohus jätnud hinnangu andmata.
15.Maakohus on otsuse tegemisel jätnud arvestamata, et tööandjal puudus kavatsus töötajale keskmist tasu maksta. Tasu maksmine toimus alles pärast menetluse alustamist. Töölepingu erakorralise ülesütlemise ajal olid tööandja rikkumised kestvad ehk ajal, mil töötaja töölepingu erakorraliselt üles ütles, ei kindlustanud tööandja töötajat tööga juba neljandat nädalat järjest.
16.Töötaja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et ainuüksi töö mitteandmine ei saa olla töölepingu erakorralise ülesütlemise põhjuseks, kui tööandja on maksnud töötajale keskmist tasu päevade eest, mil ta töötajale tööd ei andnud. Üldjuhul lähtub mõistlik töötaja sellest, et töötasu makstakse töö tegemise eest. Töö mitteandmine ja selle eest tasu maksmine pole tööandjapoolne rikkumine, kui seejuures selgitatakse töötajale, milles seisneb töö puudumise põhjus ja kinnitatakse, et töötasu makstakse vaatamata töö puudumisele. Tööandja jättis töötaja nii töötasu saamise kui töö puudumise põhjuste osas teadmatusse 25-ks päevaks. Olukorda, kus töötaja ei saa mitmete nädalate jooksul töö kohta selgitusi, ei saa pidada mõistlikult toimivaks töösuhteks. Töötaja esitas maakohtu menetluses tõendi, mis näitab, et tööandjal puudus kavatsus töötajale keskmist tasu maksta. Maakohus on jätnud sellele tõendile hinnangu andmata.
17.Kuivõrd töölepingu ülesütlemise üheks põhjuseks oli töötaja tööga mittekindlustamine, pole asjakohased kõik tööandja väited, mis käsitlevad töötajapoolseid rikkumisi. Töölepingu kehtivuse perioodil ei esitanud tööandja töötajale mitte ühtegi pretensiooni ning väidetavatest rikkumistest hakkas tööandja rääkima alles siis, kui töötaja nõudis TLS § 100 lg 4 kohase hüvitise maksmist. Maakohus on jätnud ka sellele asjaolule hinnangu andmata. Vastustaja seisukoht
18.Tööandja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.
Ringkonnakohtu seisukoht
19.Kolleegium leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p-le 1 tuleb kohtuotsus jätta
5(8)
Tsiviilasi nr: 2-14-63095 muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus järgib maakohtu otsuse põhjendusi ega pea TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid üle korrata.
20.Apellatsioonkaebuses on iseenesest õigesti märgitud, et maakohus ei ole võtnud seisukohta töötaja esitatud tõendite ja väidete osas, mille kohaselt puudus tööandjal igasugune kavatsus töötajale (2014. a septembrikuu eest) keskmist tasu maksta ning keskmise tasu maksmine leidis aset alles pärast menetluse alustamist. Samas ei muuda see käesolevas asjas maakohtu järeldusi ebaõigeks ega anna alust vaidlustatud otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul on töötaja kõnealused väited tööandja kavatsuste kohta tõendamata. Töölepingu (I kd, tl 48-50) p 3.3 järgi tuli tööandjal töötasu maksta kuu 10. kuupäevaks ning pooled ei ole menetluses vaielnud selle üle, et töötasu 2014. a septembri eest tuli maksta 10.10.2014. Asja materjalide hulgas olevast töötaja pangakonto väljavõttest (I kd, tl 54-56) võib järeldada, et 2014. a septembri töötasu on 10., 13. ja 14.10.2014 tehtud maksetega tasutud. Töötaja ei ole menetluses väitnud, et tal oleks 2014.a septembri eest töötasu ettenähtud ulatuses saamata. Töötaja poolt tõendina esitatud 2014. a septembri esialgne palgaleht (I kd, tl 68) ei ole töötaja väidete tõendamiseks piisav. Töötaja esindajad ei osanud ringkonnakohtu istungil ka üksikasjalikumalt selgitada, mis ajal ja mis asjaoludel see palgaleht töötajale saadeti. Asja materjalidega ei ole kooskõlas ka töötaja väide, et keskmist tasu maksti alles pärast menetluse alustamist (TVK-s). Tööandja on TVK poole pöördunud 22.10.2014 ja töötaja 06.11.2014.
21.Kostja hinnangul on maakohus jätnud otsuse olulises osas põhjendamata, kuna nähtuvalt erakorralise ülesütlemise avaldusest on töötaja viidanud ka tööandja muudele rikkumistele (lisaks tööga kindlustamata jätmisele), mis annavad aluse töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks. Kolleegiumi hinnangul on see etteheide põhjendamatu. Ülesütlemisavalduses (I kd, tl 53) on töötaja tuginenud üksnes tööga kindlustamata jätmisele. Kohtumenetluses on töötaja täiendavalt välja toonud, et tööandja on korduvalt viivitanud töötasu maksmisega. Selles osas on maakohus TLS § 91 lg 2 p-le 2 tuginedes leidnud, et töötaja ei saanud 25.09.2014 tööandjale ette heita viivitusi töötasu maksmisel, mis leidsid aset alates 2013 ja olid töölepingu ülesütlemise ajal juba lõppenud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu selle seisukohaga. Kolleegium osundab lisaks TLS § 91 lg-le 4, mille järgi võib töötaja töölepingu üles öelda üksnes mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta ülesütlemise aluseks olnud asjaolust teada sai või pidi teada saama.
22.Töötaja leiab apellatsioonkaebuses jätkuvalt, et tal esines töölepingu ülesütlemiseks mõjuv põhjus TLS § 91 lg 1 mõttes. Selles osas kordab töötaja kaebuses juba varasemas menetluses antud selgitusi ja arusaamu nii faktilistest asjaoludest kui õiguslikust olukorrast. Kuivõrd maakohus on otsuses neid töötaja väiteid piisava põhjalikkusega käsitletud, ei pea kolleegium vajalikuks väidetele veelkord vastata. Kolleegium ei pea võimalikuks hinnata asjas esitatud tõendeid maakohtust erinevalt või teha tuvastatud asjaoludest teistsuguseid õiguslikke järeldusi. Mitu nädalat kestnud ebaselgus töösuhte jätkumise osas võis töötajale teatud hingelisi üleelamisi küll
6(8)
Tsiviilasi nr: 2-14-63095 põhjustada, kuid ei andnud siiski iseenesest alust töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks.
23.Kolleegiumi hinnangul ei olnud töötajal maakohtu poolt tuvastatud asjaoludel 25.09.2014 seisuga mõistlikku põhjust eeldada, et tööandja rikub TLS § 35 ja töö mitteandmisel talle keskmist töötasu ei maksa. Muu hulgas ei olnud tööandja teatanud kavatsusest töölepingut mitte täita. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
24.Kuna apellatsioonkaebust ei rahuldata, tuleb jätta apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel töötaja kanda.
25.TsMS § 174 lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid.
26.Tööandja oli ringkonnakohtule 05.09.2016 istungil esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt kandnud apellatsioonimenetluses õigusabikulusid istungile eelnenud perioodil kokku 744 eurot (käibemaksuta). Õigusabiteenus oli seisnenud apellatsioonkaebuse ja selle menetlusse võtmise määruse analüüsis (16 minutit), kliendiga suhtlusest apellatsioonimenetluse toimingute osas (12 minutit), apellatsioonkaebuse analüüsis ning sellele vastuse koostamises ja täiendamises (kokku 5 tundi ja 44 minutit). 05.09.2016 istungil avaldas tööandja esindaja, et eelmärgitule lisandub ajakulu seoses istungil osalemisega mahus 2 tundi (sh 1 tund ettevalmistusele ja 1 tund isetungil osalemisega). Õigusabi on osutatud hinnaga 120 eurot tund (käibemaksuta). Tööandja kinnitusel on kõik eeltoodud kulud kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega, tööandja on käibemaksukohustuslane, mistõttu taotleb TsMS § 174 lg-st 10 juhindudes menetluskulude hüvitamist käibemaksuta.
27.Töötaja leiab tööandja menetluskulude kohta esitatud seisukohas, et apellatsioonkaebusele vastuse koostamise ajakulu on ebamõistlikult suur ning põhjendamatu. Töötaja palub jätta menetluskulud täies ulatuses tööandja kanda.
28.TsMS § 175 lg 1 esimese lause kohaselt mõistab kohus lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Menetlusosalise lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel arvestab kohus TsMS § 175 lg 1 alusel mh kohtuvaidluse asjaoludega, eelkõige asja keerukuse ja mahukusega (vt ka Riigikohtu 06.05.2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-15, p 14).
29.Kolleegiumi hinnangul on käesolev asi keskmise keerukusega, samuti on asja maht keskmine. Kolleegium leiab, et tööandja lepingulise esindaja apellatsioonimenetluse toimingutele kulunud aeg on põhjendatud ja vajalik mitte rohkem kui 6,5 tunni 7(8)
Tsiviilasi nr: 2-14-63095 ulatuses. Apellatsioonkaebuse ning sellele koostatud vastuse sisu ja mahtu arvestades ei saa ajakulu kaebusega tutvumisele, kliendiga konsulteerimisele ning vastuse koostamisele ja täiendamisele põhjendatud ja vajalikuks pidada kokku mitte rohkem kui 4,5 tunni ulatuses. Nii apellatsioonkaebuses kui sellele esitatud vastuses kordavad pooled suures ulatuses juba oma varasemas menetluses esitatud väiteid ning arusaamu õiguslikust ja faktilisest olukorrast. Eelmärgitut arvestades ei saa tööandja taotluses märgitud ajakulu pidada täiel määral põhjendatuks. Ajakulu seoses ringkonnakohtu istungil osalemisega (sh ettevalmistus) on ringkonnakohtu hinnangul TsMS § 175 lg 1 mõttes põhjendatud ja vajalik. Samuti on viidatud sätte mõttes põhjendatud ja vajalik tööandja esindaja ühe tööühiku hind (tunnitasu). Tööandja lepingulise esindaja tunnitasu (120 eurot) ei ületa keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu.
30.Lähtudes ülalmärgitust ja hageja esitatud menetluskulude nimekirjadest, tuleb töötajalt tööandja kasuks välja mõista apellatsiooniastmes kantud menetluskulud 780 euro (6,5*120) ulatuses.
31.Lähtudes TsMS § 177 lg-st 4, märgib kohus vastavalt tööandja taotlusele otsuse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
32.TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest
(allkirjastatud digitaalselt) Margo Klaar
(allkirjastatud digitaalselt) Imbi Sidok-Toomsalu
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.