Kirjalik menetlus poolte nõusolekul (TsMS § 403 lg 1)
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada K.M. hagi temale kuuluva ühisvara arestist vabastamiseks.
2.Vabastada arestist K.M.’i (ik xxxxxxxxxxx) ja R.M.’i (ik xxxxxxxxxxx) ühisvarasse kuuluv Xxxxxxxxxxx kinnistu (Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registris osa nr xxxxxxxxxxx, asukohaga Xxxxxxxxxxx), mis arestiti täitemenetluses nr 175/2010/2087 võlgnik R.M.i vastu esitatud sissenõude katteks 03.07.2009 kohtuotsuse nr 2-08-23087 alusel.
Kohustada sissenõudjaid M.T.it (ik xxxxxxxxxxx) ja kohtutäitur Rannar Liitmaad ning võlgnik R.M.’i (ik xxxxxxxxxxx) andma nõusoleku Pärnus Xxxxxxxxxxx asuvale kinnistule (registriosa xxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxx kolmandasse jakku jooksva kande nr 1 all) 03.07.2009 kohtuotsuse ja kohtutäituri 25.08.2010 avalduse alusel tehtud käsutamise keelumärke kustutamiseks. Lugeda kohustatud isikute nõusolek TsÜS § 68 lg 5 alusel asendatuks jõustunud kohtuotsusega.
4.Menetluskulud jätta võrdsetes osades kostjate kanda TsMS § 162 lg 1 ja 165 lg 1 alusel. Välja mõista hageja K.M.’i kasuks kostjatelt kokku menetluskuluna 150 € (ükssada viiskümmend eurot), millest 50 € (viiskümmend eurot) välja mõista R.M.’ilt, 50 € viiskümmend eurot), M.T.’ilt ja 50 € (viiskümmend eurot) kohtutäitur Rannar Liitmaa’lt. Lk 1 / 10
2-14-58106
5.Tühistada Pärnu Maakohtu 02.04.2016 ja 15.06.2016 määrustega hagi tagamise korras kohaldatud täitemenetluse osaline peatamine täiteasjas nr 175/2014/2021 (kohtutäitur Rannar Liitmaa). Saata otsus peale jõustumist TMS § 222 lg 4 alusel täitmiseks kohtutäitur Rannar Liitmaa’le. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul arvates otsuse apellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel maakohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus esitatakse Tallinna Ringkonnakohtule. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist kohtuistungil. Menetlusosalisel on õigus seaduses ettenähtud tingimustel ja korras taotleda apellatsioonkaebuse esitamisel nõutava riigilõivu tasumiseks menetlusabi. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue, esialgsed kostjate vastused ja menetluse käik
1.K.M. on 28.09.2014 esitanud Pärnu Maakohtule (02.11.2014 parandatud kujul) hagi OÜ Sempelton ja kohtutäitur Rannar Liitmaa vastu vara arestist vabastamiseks. Hagiavaldus seisuga 02.11.2014 on esitatud 2 kostja, so sissenõudja OÜ Sempelton ja kohtutäitur R. Liitmaa vastu, hagis viidatakse Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 55 ja § 222 sätetele ning hagiavalduses on hageja nõudeks: „1. Palun kohustada AÕS § 65 lg 1 alusel kohtutäiturit Rannar Liitmaad andma nõusolek Pärnus Xxxxxxxxxxx kohta käiva kinnistusraamatu kande muutmiseks selliselt, et see ei puudutaks täitemenetluses hageja õigusi. 2. Kõik kohtukulud panna kostjatele.“. Hagiavalduse kohaselt omandas hageja 31. mail 2007 koos abikaasa R.M.iga kinnisasja Pärnus, Mihkli tn. 12. Kinnistusraamatusse oli omanikuna kantud R.M.. Kohtutäitur Rannar Liitmaa 25.08.2010 avalduse alusel täitemenetluses nr 175/2010/2087 on kinnistusregistrisse kantud keelumärge kinnisasja käsutamise keelu kohta OÜ Sempeltoni (pankrotis, pankrotihaldur R. Piirla) ja kohtutäitur R. Liitmaa kasuks. Abikaasade ühise avalduse alusel kanti 26.08.2013 kinnistusraamatusse Xxxxxxxxxxx kinnistu ühisomanikuna sisse ka K.M., kuid vaatamata hageja nõudmisele ei ole ühisomandis olevat vara arestist ega keelumärkest vabastatud ega parandatud kinnistusraamatu kannet AÕS § 65 alusel.
2.Pärnu Maakohus võttis 22.01.2015 määrusega menetlusse ja küsis hagis kostjatena nimetatud isikutelt seisukohad. OÜ Sempelton pankrotihaldur R. Piirla 27.01.2015 vastuses teatas, et OÜ Sempelton pankrotimenetlus lõpetati 30.juuni 2014 ja pankrotihaldur vabastati oma kohustustest, ühing on äriregistrist kustutatud. Vaidlusalune nõue K.M. ja R.M. vastu on võõrandatud M.T.’ile (ik xxxxxxxxxxx aadress Xxxxxxxxxxx), kes on nõude uus omanik. R. Piirla palus menetluse tema suhtes lõpetada. Kohtutäitur R. Liitmaa 04.02.2015 vastuses leidis, et TMS § 222 kohaselt täiteasjas on 04.09.2014 toimunud nõude loovutusega sissenõudjaks M.T. ja võlgnikuks R.M.. Hagi on esitatud kohtutäitur Rannar Liitmaa ning Sempelton OÜ (registrist kustutatud) vastu, millest järeldub, et hagi ei ole esitatud seadusega sätestatud isikute vastu. Kohtutäitur palub menetlus kostja Kohtutäitur Rannar Liitmaa suhtes lõpetada.
3.Kohus 08.02.2016 määrusega selgitas hagejale nõude aluseks olevaid sätteid ja hageja eesmärki silmas pidades hagi lahendamise võimalusi Täitemenetluse seadustiku (TMS) §77 ja 222 sisule , kohustas hagejat täpsustama oma nõuet vastavalt AÕS § 65 või TMS § 222 järgi, nimetama õiged kostjad ning tasuma täpsustatud nõudelt riigilõivu. Hageja 23.02.2016 kõrvaldas puudused hagis – tasus nõutud summas riigilõivu ja esitas kohtule uuesti hagi tervikteksti, milles palus asendada kostja OÜ Sempelton (kustutatud) kostjaga M.T., kellele võlausaldaja nõue loovutati, kaasata kostjana võlgnik R.M.i ning TMS § 222 alusel vabastada hageja kui täitemenetluses nr 175/2010/2087 kolmanda isiku vara aresti alt. Ühtlasi hageja palus peatada nimetatud täitemenetluse hagi tagamise
2-14-58106 korras kuni käesolevas asjas kohtumenetluse lõpuni ulatuses, milles hageja on arestitud vara ühisomanik. Hageja põhjendas taotlust sellega, et hageja ja tema laste eluasemeks oleva kinnisasja suhtes täitemenetluse jätkamine võib viia hagejale ja tema lastele otseselt kahjulike tagajärgedeni.
4.Hagi tagmine ning menetluse läbivaatamine algusest peale. 02.03.2016 määrusega kohus: 1) rahuldas K.M.’i 23.02.2016 taotluse hagi tagamiseks ja peatas Pärnumaa kohtutäitur Rannar Liitmaa poolt algatatud täitemenetluse täiteasjas nr 175/2010/2087 kuni käesolevas tsiviilasjas nr. 2-14-58106 kohtumenetluse lõpuni, 2) hageja taotlusel asendas asjas kostjaks olnud sissenõudja OÜ Sempleton (kustutatud) 04.09.2014 toimunud nõude loovutamisest tulenevalt uue kostjaga, sissenõudja M.T.’iga, 3) kaasas menetlusse kostjana vaidlusaluse täitemenetluse võlgniku R.M.’i, 4) jättis rahuldamata täitemenetluses sissenõudjaks oleva kostja kohtutäitur Rannar Liitmaa 04.02.2015 taotluse tema suhtes menetluse lõpetamiseks ning 5) nõudis uutelt kostjatelt kirjalikud vastused uuele hagi terviktekstile TsMS §208 lg 3 kohaselt. Kohus märkis, et määruse peale võib täitemenetluse peatamise osas esitada 15 päeva jooksul arvates määruse kättesaamisest määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule Pärnu Maakohtu kaudu.
5.Kostja 1, võlgnik R.M. 11.03.2016 vastuses hagile (tlk 115-117) nõustus hagiga, kinnitas, et tema ja K.M. omandasid Pärnus Xxxxxxxxxxx asuva kinnitus abielu ajal ja see kinnisasi on abikaasade ühisvara. R.M. kinnitab, et hageja K.M. ei ole kuidagi seotud tema kohta algatatud täitemenetlusega nr 175/2010/2087 ja seega kostja nõustub väitega, et menetluse käigus on arestitud hageja kui asjasse mittepuutuva isiku vara ja on kahjustatud hageja õigusi. R.M. leiab, et ei ole täitemenetlusse puutuvate isikute eest kunagi varjanud, et kinnisasi on ühisvara. Kuna kostja 1 pädevuses ei ole vara arestimine, siis palub menetluskulud jaotada nende vahel, kes põhjustasid 3. isiku vara arestimise.
6.Kostja 2, sissenõudja M.T.i vastus ja vastuväited. Kostja 2 oma 16.03.2016 vastuses (tlk. 118 122) hagi ei tunnista, palub jätta hagi rahuldamata ja menetluskulusid nõus tasuma ei ole. Kostja M.T.i selgituse kohaselt sai asi alguse sellest, et 19.10.2006 sõlmis tema laenuandajana heauskselt laenulepingud nr 49 ja 50 Sempleton OÜ-ga ja H.V-V. ( tlk. 128-129), mille katteks laekus Hansapangast 24.10.2006. a ja 14.02.2007. a laen kokku summas 1 000 647 krooni ( 63 953 eurot). Kostja 2 arvates, lähtuvalt tsiviilasja 03. juuli 2009 nr 2-08-23087 kohtuotsusest (tlk. 124-127), milles tunnistas R.M. 329 000 krooni (21 026,93 eurot) omastamist Sempleton OÜ arvelt 24.10.2006. a, on alust väita, et kinnistu Xxxxxxxxxxx sissemakse on tehtud kostja M.T.’ilt läbi Sempelton OÜ saadud rahaga. Rahaga, mis on temalt välja petetud ja ettekavatsetult plaaniga seda mitte tagasi maksta. Raha väljavõtmine toimus 24.10.2006, maja ost toimus 31.05.2007 (kinnistusraamatu sissekanne), Kinnistusraamatusse on kinnistut koormavaks piiranguks sisse kantud kohtutäitur Rannar Liitmaa kasuks keelumärge kinnistu kasutamise keelu kohta 25.08.2010, abielulahutus toimus 03.06.2013 ja 06.09 2013 kanti ühisomanikuna K.M. kinnistusraamatusse. Oli kuus aastat õnnelikku abielu oma uues majas. 329 000 krooni ei teki niisama tühjalt kohalt ja seega kostja 2 ei usu, et K.M. sellest midagi ei tea. Vara soetati ühiselt ja järelikult vastutavad mõlemad ka ühiselt. See abielulahutus on kostja 2 arvates üks järjekordne trikitamine ja kohtule puru silma ajamine, et päästa veel mis päästa annab. Asjaolu, et väidetavalt ei ole K.M.i kohtutäituri ega pankrotihalduri poolt teavitatud nõudeõiguse võõrandamisest kostjale 2, ei muuda nõuet olematuks ja see ongi õige, et keelumärget ei ole kustutatud. Kostja 2 on veendunud, et R.M. temale esitatud nõuet vabatahtlikult tasuma ei hakka ja seepärast ei saa ta ka K.M.i poolt esitatud hagiga ja selle rahuldamisega nõustuda.
7.Kostja 3, sissenõudja kohtutäitur Rannar Liitmaa esitas 18.03.2016 määruskaebuse, milles palus kohtumääruse tühistada, sh. 1) lõpetada tsiviilasja nr 2-14-58106 menetlus; 2) lugeda ebaseaduslikuks kohtutäituri kaasamine kostjana ning 3) tühistada hagi tagamine, mis seisneb täiteasja nr 175/2010/2087 peatamises ning jätta kõik menetluskulud hageja kanda. Kohtutäitur leiab, et kohus oleks pidanud keelduma asja menetlusse võtmisest TsMS § 371 lg 1 p 2 alusel, kuna K.M. on kinnisasja ühisomanikuks kinnistusraamatusse sissekantud 06.09.2013 kandega ebaseaduslikult peale täiteasjas 175/2010/2087 samale kinnisasjale käsutamise keelumärke tegemist 01.09.2010 ilma sissenõudja nõusolekuta. Seega puudub tal võimalus õiguskaitsevahendina esitada
2-14-58106 hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks TMS § 222 järgi, kuna ei ole tõendatud tema omandit kinnisasjale ning käesoleva hagi raames ei saa lahendada vaidlust arestitud eseme kuuluvuse osas. Kohtutäituri arvates peab K.M. esmalt PKS § 37 alusel esitama kohtusse hagi ühisvara jagamiseks. Peale ühisvara jagamist saab ta nõuda kinnistusraamatu kande parandamist ning seejärel vajadusel esitada hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks tema lahusvara arestist vabastamiseks. Samuti kohtutäiturist kostja arvates on maakohus ekslikult leidnud, et kohtutäitur on täitemenetluses sissenõudja, kuna tal on õigus saada täituritasu (Riigikohtu üldkogu määrus nr 3-3-1-15-12 p 42 ja tsiviilkolleegiumi määrus nr 3-2-1-95-15 p 20). Täituri arvates TMS § 222 lg 3 kohaselt esitatakse kolmanda isiku hagi vara arestist vabastamiseks sissenõudja ja võlgniku vastu. Täiteasjas on sissenõudjaks M.T. ja võlgnikuks R.M.. Sissenõudja definitsioon on reguleeritud TMS § 5, mille kohaselt on sissenõudjaks täitemenetluses isik, kes on täitmiseks esitanud nõude. Viimaks kostja leidis, et maakohus on rikkunud TsMS § 439 tulenevat ning on teinud otsuse nõude osas, mida ei ole hageja esitanud. Maakohus on hagi piiride ületamisega alusetult peatanud täitemenetluse nr 175/2010/2087 terves ulatuses, vaatamata asjaolule, et hageja K.M. on taotlenud täitemenetluse peatamist üksnes arestitud ühisvara osas. Kohus 15.06.2016 määruses keeldus määruskaebust menetlusse võtmast osas, milles kohtutäitur nõudis menetluse lõpetamist ning rahuldas hagi tagamise tühistamise nõude osaliselt, määrates peatada täitemenetluse täiteasjas nr 175/2010/2087 arestitud, ühisvarana R.M.’i ja K.M.’i nimele registreeritud Xxxxxxxxxxxs asuva kinnisasja (reg.osa nr xxxxxxxxxxx) suhtes kuni käesolevas tsiviilasjas nr. 2-14-58106 kohtumenetluse lõpuni.
4.Menetluse edasine käik, poolte täiendavad seisukohad ja tõendid.
4.1.04.07.2016 arvamuses (tlk. 173-178) hageja jäi oma nõude ja selle õiguslike põhjenduste juurde. Hageja selgitusel abiellus ta R.M.iga 06.06.1998, mida tõendab abielu tunnistusega ning abielu lahutati 03.06.2013 (tunnistus lisatud). 10.01.2007. aastal müüs R.M. abielu jooksul soetatud korterid ehk ühisvara Pärnu Pardi tn 25-11 (kinnistusregistri osa nr 2337005) ja Pärnu Pardi tn 25-12 ( kinnistusregistri osa nr 2337105)(Lisa 2). Need kaks korterit olid ümber ehitatud üheks korteriks. Lepingu punktis 2.1. on kirjas, et korterite müüja on abielus ja tema abikaasa on andnud nõusoleku lepingu sõlmimiseks. Nende müügist laekus R.M.i arvele raha, millest osa läks pangale laenu enneaegseks tagastuseks ja ülejäänud raha seisis tema arvel kuni 23.05.2007. Siis kandis ta 100 000 kr kinnisvarabüroole ja ülejäänud raha kandis 04.06.2007. Xxxxxxxxxxx müüjale. Kõik toimingud on müügilepinguga ja pangakonto väljavõttega tõestatavad. Samuti on tõestatav, et ühtegi suuremat summat R.M.i kontole sellel perioodil kuskilt mujalt ei laekunud. Hageja soovib tõendada Xxxxxxxxxxx kinnistu kuulumist ühisvarasse kinnistu Pärnu Xxxxxxxxxxx ostu-müügilepinguga 31.05.2007 (notari ametitoimingute raamatu registri nr 3089), mille esilehel on ostja/omaniku abikaasana kirjas K.M. ja 9. leheküljel on tema allkiri, samuti lepingu p. 2.2 ostja/omanik avaldab ja kinnitab, et perekonnaseisult on ta abielus ja kinnistu kuulub abikaasade ühisvara hulka. Lepingus on punkt 2.3 Abikaasa nõusolek (Lisa 3 lk 3). Selles punktis on kirjas: Omaniku abikaasa avaldab ja kinnitab, et on nõus abielu jooksul omandama hüpoteegiga koormatud kinnistu ning seadma nimetatud kinnistule hüpoteegi lepingust tulenevatel tingimustel. Hageja selgitusel kinnistusraamatusse sai kantud omanikuna ainult R.M., sest müügilepingu koostanud notari väitel ei olnud see oluline, kuna müügilepingus on üheselt kirjas kinnistu ühisvarasse kuulumine ja lisaks on tegu abielu jooksul soetatud varaga. 30.05.2007 on Swedbank AS-i, R.M.i ja K.M.i vahel sõlmitud laenuleping nr 07-097466-EV kinnistu Pärnu Xxxxxxxxxxx ostuks summas 127 266 eurot. 25.10.2007. müüs hageja endale lahusvarana kuulunud (kinkelepinguga enne abielu omandatud) korteri Pärnu Xxxxxxxxxxx (kinnistusregistri osa nr xxxxxxxxxxx), mille müügist laekus hageja arvele 860000 kr, millest 850000 kr ehk 54303,38 eurot läks kinnistu Xxxxxxxxxxx laenu nr 07-097466 osaliseks tagastamiseks (Lisa 5). Peale abielu lahutamist, 03.06.2013. alates on hageja kõiki laenulepingu (leping nr 07.097466) järgseid kohustusi tasunud oma kontolt ja oma palgarahadega (tõendiks konto väljavõtted), sest R.M. ei ole nende maksmisel osalenud. 03.06.13. (abielulahutuse ajal) oli laenujääk 64022,27 eurot, 27.06.2016. on laenujääk 56773,86 eurot (Swedbank õiend). Seega on hageja laenumakseid 7248,41 euro eest maksnud üksinda ja intresse 2209,74 euro eest samuti üksinda. Lisaks on sellest ajast kohtu poolt
2-14-58106 R.M.ilt meie mõlemale lapsele välja mõistetud elatised. Tänaseni on kõik elatised maksmata. Hageja leiab, et on piisava põhjalikkusega selgitanud kinnisasja asukohaga Pärnus, Xxxxxxxxxxx kui ühisvara kuulumist temale ja tema endisele abikaasale. Ühisvara jagamist ei ole hageja seni taotlenud ja seda ei teinud ka OÜ Sempelton pankrotihaldur. Hageja kinnitusel sai ta R.M.iga seotud laenudest, kohtuprotsessist ja kohtuotsusest teada juhuslikult alles 2013.a aprillis (seepärast on abielu lahutatud 03.06.2013). Alates sellest ajast on hageja teinud kõik endast oleneva, et tõestada enda õigusi kinnistule Xxxxxxxxxxx. Kui ta oleksin teadnud laenudest ja kohtuprotsessist, ei oleks ta kunagi müünud endale lahusvarana kuulunud korterit ja pannud ennast, oma last (teine oli sündimata) ja nendega elavat 88 aastast ema sellisesse olukorda, et võimalus on jääda kodutuks. Hageja arvates on kohtutäituri kaasamine menetlusse ilmselt ikkagi põhjendatud, sest mingis summas nõue tal pankrotimenetlusest lähtuvalt – sundtäitmisel, on. Sellest nõudest on kohtutäituril muidugi võimalik igal ajal loobuda, siis poleks tema menetlusse kaasamiseks enam tõesti alust. Kostja 2 osas märgib hageja, et M.T.il oli pankrotimenetluses (mis rauges) nõue OÜ Sempelton vastu. Menetluse raugemise tõttu (otsustatud kohtumäärusega 30.06.2014.a.) jäi see nõue rahuldamata. Seda kohtumäärust võlausaldaja ei vaidlustatud. Nõude OÜ Sempelton pankrotimenetluses (37 005 €) võlgnike vastu omandas M.T. 100 € eest - enda arvates pankrotihaldurilt pankrotivara müügist 04.09.2014. Tegelikult ei ole müügilepingust võimalik järeldada, millise summa eest – kas 100 € eest või 200 € eest on 37005 € väärtuses nõudeid omandatud. Seejuures täitemenetluse korda (enampakkumine jne) ei järgitud ja menetluse raugemine oli nõude võõrandamise ajaks juba kohtumäärusega otsustatud. Hageja on seisukohal, et tegelikult ei olnud pankrotihalduril selliselt võimalik nõuet võõrandada. 04.07.2016 seisukohavõtus (tlk. 166- 170) kostja 3, kohtutäitur R. Liitmaa jäi varasema seisukoha juurde, et keelumärke sissekandmise ajal 01.09.2010 oli kinnisasja ainuomanikuks R.M., 06.09.2013 teostatud omanikukande parandamiseks õigustatud isiku so sissenõudja nõusolek puudus ja kohtutäituri arvates on K.M. kantud kinnisasja ühisomanikuks easeaduslikult ja tal puudub õigus hagi esitamiseks TMS § 222 järgi. Kohtutäituri arvates peab K.M. esmalt PKS § 37 alusel esitama kohtusse hagi ühisvara jagamiseks ja peale ühisvara jagamist saab ta nõuda kinnistusraamatu kande parandamist ning seejärel vajaduse esitada hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks tema lahus vara arestist vabastamiseks. Täitur arvab jätkuvalt, et ei ole TMS § 5 definitsiooni järgi sissenõudja ja maakohus loeb teda ekslikult kostjaks. Kohtutäitur palub lugeda tema kostjana kaasamine õigustühiseks, jätta hagi tervikuna rahuldamata ning kõik menetluskulud hageja kanda. 05.07.2016 seisukohavõtus (tlk. 233) kostja 1, võlgnik R.M. jäi varem kirjalikus vastuses esitatu juurde. Kompromissi pooled võimalikuks ei pidanud ning poolte nõusolekul TsMS § 403 alusel kohus 03.08.2016 määras asja lahendamise kirjalikku menetlusse. Kostja 2, M.T. 07.08.2016 lõppseisukohas (tlk 245-247) jääb varasema seisukoha juurde, menetluskulude nõuet ei esita.
5.Poolte menetluskulude taotlused. Hageja 04.09.2016 kirjalikult teatas, et tema menetluskuludeks on hagilt tasutud riigilõiv 100 € ja hagi tagamiselt tasutud riigilõiv 50 €, mille on varasemalt hagiavalduses taotlenud jätta kostjate kanda. Ükski kostjatest menetluskulude nõuet esitanud ei ole, hageja menetluskulude nimekirjale vastuväiteid esitanud ei ole. Kohtuotsuse põhjendused, tuvastatud asjaolud, tõendid ja järeldused ning kohaldatud seadused
6.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 403 lg 1 alusel kohus poolte nõusolekul lahendab asja kirjalikus menetluses. Kohus määras pooltele tähtaja lõplike seisukohtade ja menetluskulude nimekirjade esitamiseks, vastaspoole esitatu kohta arvamuse avaldamiseks ning teatas kohtulahendit teatavakstegemise aja.
2-14-58106
7.Kohus, tutvunud põhjalikult poolte kirjalike seisukohtadega ning uurinud igakülgselt ja objektiivselt asjas esitatud kirjalikke tõendeid, leiab, et hagi kolmanda isiku vara arestist vabastamiseks on põhjendatud ja tuleb rahuldada Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 222 lg 1 alusel. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 222 lg 1 kohaselt kolmas isik, kellel on sundtäitmise eseme suhtes selle sundtäitmist takistav õigus, eriti omandiõigus või piiratud asjaõigus, võib esitada hagi vara arestist vabastamiseks või sundtäitmise muul põhjusel lubamatuks tunnistamiseks kohtule, kelle tööpiirkonnas sundtäitmine toimub. TMS § 222 lg 3 kohaselt esitatakse hagi sissenõudja ja võlgniku vastu.
8.Hagimenetluse pooltest. Esmalt kohus kohtutäitur Rannar Liitmaa taotluse osas lugeda tema kostjana kaasamine õigustühiseks, märgib, et sellist nõuet ei saa kohus lahendad ja jätab selle tähelepanuta. Kostjate so isikuti ringi nimetamine, kelle vastu hagi esitada soovib, on hageja õigus tulenevalt TsMS § 205 lg 2 ja § 208 sisust ning hageja poolt hagis nimetatud või hageja taotlusel hiljem kaasatud kostja ei saa nõuda enda suhtes menetluse lõpetamist. Võimalik on küll hagi läbivaatamata jätmine, kui esinevad TsMS § 423 nimetatud alused. Selles osas on kohus juba 02.03.2016 ja 15.06.2016 määruses seisukoha võtnud ja kostja ei ole 16.05.2016 määrust vaidlustanud. Hagi esitamisel tõendina lisatud kinnisturaamatu väljatrükist (tlk. 10) nähtuvalt on Xxxxxxxxxxxs asuvale kinnistule (reg. osa nr xxxxxxxxxxx, ühisomanikeks K.M. ja R.M.) 25.08.2010 kohtutäituri avalduse, 03.07.2009 kohtuotsuse ja 23.08.2010 otsuse alusel sisse kantud 01.09.2010 seisuga keelumärge käsutamise kohta OÜ Sempelton (rk 11061364) ja kohtutäitur Rannar Liitmaa (ik 37604234718) kasuks. Kohtule OÜ Sempelton pankrotihalduri R. Piirla poolt 21.01.2015 ja kohtutäitur R. Liitmaa poolt 04.02.2015 esitatud tõendite järgi OÜ Sempelton (pankrotis) pankrotimenetluse käigus esitas OÜ Sempelton pankrotihaldur juhatuse liikmete H.V-V.i ja R.M.i vastu hagi, mis rahuldati 03.07.2009 kohtuotsusega nr 2-08-23087 (tlk. 53-56) ja millega mõisteti OÜ Sempelton (pankrotis) kasuks H.V-V.ilt ja R.M.’ilt välja solidaarselt 329 000 krooni + riigilõiv 35 000 krooni (23 263,84 €). OÜ Sempelton (pankrotis) pankrotimenetlus rauges 30.06.2014 kohtumäärusega nr 2-08-939 (tlk 43-46) ning seejärel toimunud likvideerimismenetluse käigus M.T.i ja OÜ Sempelton (pankrotis) vahel 04.09.2014 Rakvere notar I. Rahnu juures sõlmitud nõuete loovutamise lepinguga omandas M.T. 200 € eest eelpoolnimetatud kohtuotsusest tulenevad nõuded, sh nõude R.M.i vastu (solidaarselt H.V-V.iga) summas 21 026 eurot, kusjuures kohtutäitur R. Liitmaa kaudu oli otsuse täitmisel laekunud nõuete loovutamise ajaks 1594,16 eurot. TMS § 222 tulenevalt peab kohus menetlusse kaasama hageja taotlusel täitemenetluses toimunud arestimisega seotud isikud, kelle huve hageja nõue otseselt puudutab so võlgniku ja sissenõudjad, kelle kasuks vara arestid on. Kuivõrd täitemenetlusregistri andmetel (tlk. 15-16) kohtutäitur R. Liitmaa nõuab R.M.i vastu alustatud täitemenetluses ka endale täituritasu (algsumma 2333,99 €) ning täitekulusid ja on keelumärke palunud kinnistusraamatusse sisse kanda ka enda kasuks (tlk. 10), tuleb kohtutäitur lugeda sissenõudjaks, kelle vastu K.M.’il on õigus hagi esitada. Kuigi kostja poolt viidatud Riigikohtu üldkogu lahend nr 3-3-1-15-12 p 42 kirjeldab tõesti kohtutäiturit kui menetlustoiminguid tegevat ametiisikut (kes peab mh täitemenetluses TMS § 77 lg 3 järgi kolmandale isikule selgitama õigust vara arestist vabastamiseks), siis on Riigikohus korduvalt leidnud, et juhul, kui kohtutäitur on vara arestinud ka tema enda kasuks, tuleks kohtutäiturit lugeda sissenõudjaks. Nt lahendis nr 3-2-1-95-15 p 28 Riigikohus selgitab, et täitur saab keelduda menetlust lõpetamast ja kinnisasja arestist vabastamast, kuni tema tasunõue on rahuldatud (vt ka Riigikohtu 7. märtsi 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-167-10, p 14 3. lõik; 16. septembri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-177-15, p-d 29, 30). Täitur saab rahuldada oma tasunõude arestitud kinnisasja arvel, vajadusel müües selle tasu katteks. Kohus möönab, et antud olukorras langeb kohtutäiturile, kes on enda kasuks keelumärke seadnud, sissenõudja ja täitemenetlue läbiviijana nö kaksikroll, kuid kohus leiab, et vara arestist vabastamise hagis, kus arest on seatud ka kohtutäituri kui täituritasu sissenõudja kasuks, peaksid täituril olema hagimenetluses osalemiseks ja enda õiguste kaitsmiseks võrreldes teiste sissenõudjatega sarnased võimalused. Seetõttu kohus pidas võimalikuks kohtutäituri kui vara aresti
2-14-58106 ja käsutamise keelumärke kaudu tagatud nõudega sissenõudja vastu hagi esitamist ja taotlust tema suhtes menetluse lõpetamiseks ei rahuldanud. Seega on K.M. esitanud hagi õigesti M.T.i ja kohtutäitur Rannar Liitmaa (sissenõudja) ning R.M.’i (võlgnik) vastu.
8.Hagi esitamise lubatavuse vastuväited kostjalt 3. TMS § 222 alusel hagi esitamise eesmärk on tuvastada, kellele arestitud vara kuulub ja kui selgub, et see ei kuulu (mitte ainult) võlgnikule, vaid 3. isikule, siis 3. isiku vara arestist vabastada. Ekslik on kostja 3 arusaam, et käesoleva hagi raames ei saa lahendada vaidlust arestitud eseme kuuluvuse osas. Vastupidi, Riigikohus on nt lahendi nr 3-2-195-15 p 20 ja p 21 teises lõigus otsesõnu öelnud, et abikaasade notariaalsest kinnitusest vara kuuluvuse kohta või kaebusest täituri tegevusele ei piisa ning vaidluse lahendamiseks arestitud eseme kuuluvuse üle tuleb kolmandal isikul esitada hagi TMS § 222 järgi. Kohus viitab siinkohal veelkord sarnast olukorda põhjalikult käsitlenud Riigikohtu 29.09.2015 kohtumääruses nr 3-2-1-95-15 toodud selgitustele: „Kui mõni kolmas isik, nt võlgniku abikaasa, väidab täiturile, et vara, millele täitur on asunud formaalsest võlgnikule kuulumise eeldusest lähtudes sissenõuet pöörama, kuulub talle (olgu ka ühisvarana), võib täitur taotleda vara arestist vabastamiseks sissenõudjalt ja võlgnikult TMS § 77 lg 1 järgi selleks vajalikke tahteavaldusi. Kui sissenõudja ei esita kohtutäiturile avaldust vara arestist vabastamiseks või võlgnik ei nõustu vara arestist vabastamisega, saab võlgniku abikaasa (või muu isik, kes väidab arestitud asja endale kuuluvat) esitada TMS § 222 järgi hagi sissenõudja ja võlgniku vastu (vt selle kohta ka nt Riigikohtu üldkogu määrus asjas nr 3-3-1-15-12, p 42). Ühtlasi saab ta taotleda hagi tagamiseks nt täitemenetluse peatamist. Kui kolmas isik taotleb asja arestist vabastamist ja kohtutäitur sellest keeldub, selgitab ta kolmandale isikule TMS § 77 lg 3 järgi õigust esitada vara arestist vabastamise hagi. TMS § 137 järgi kehtivad viidatud sätted ka sissenõude pööramisel kinnisasjale. /---/ Kui sissenõudja või võlgnik keeldub vara omanikuks (sh ühisomanikuks) olevale isikule andmast nõusolekut vara arestist vabastamiseks olukorras, kus on ilmselge, et arestitud vara ei kuulu võlgnikule või vähemasti üksnes võlgnikule, võib kolmandal isikul olla nende vastu nõudeõigus talle tekitatud kahju hüvitamiseks VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 5 ja VÕS § 1050 alusel. Antud vaidluse puhul on hageja K.M. enne hagi esitamist pöördunud TMS § 77 lg 2 alusel kohtutäitur R. Liitmaa poole ja taotlenud Xxxxxxxxxxx Pärnus asuvalt kinnisasjalt keelumärke kustutamist. 18.09.2014 vastuses K.M.i avaldusele (tlk. 11) teatas kohtutäitur, et ei rahulda avaldust, kuna kinnisasja Xxxxxxxxxxx Pärnu omanikeks on kantud ühisomanikena K.M. ja võlgnik R.M. ning TMS § 77 lg 2 mõttes ei ole üheselt ilmne, et vara kuulub terves ulatuses avaldajale, samuti on vara omanikuks võlgnik R.M.. Kohtutäitur selgitas K.M.ile vara arestist vabastamise korda TMS § 222 järgi (tlk. 11). Seega leidis kostja 3 sel ajal, et hagejal on õigus esitada vara arestist vabastamise hagi. Samuti ei ole õige kostja 3 arusaam selles, et 3. isikuna oma vara arestist vabastamise eeldusena peaks ühisvara omanik K.M. kõigepealt esitama kohtusse hagi ühisvara jagamiseks Perekonnaseaduse alusel. Kuigi kostjal on õigus selles, et sissenõude pööramine abikaasade ühisvarale on TMS § 14 lg 1 järgi lubatav üksnes võlgnikuks mitteoleva abikaasa nõusolekul või siis, kui on olemas mõlemat abikaasat kohustust täitma kohustav täitedokument, siis sissenõude pööramiseks ühisvarale peab TMS § 14 lg 2 (ja PKS § 33 lg 3 teise lause järgi) esitama hagi võlgniku ühisvara jagamiseks sissenõudja, mitte teine abikaasa (vt RKL 3-2-95-15 p 17, mitte kaebaja viidatud p 20). Mittevõlglasest abikaasat sissenõudja huvides ühisvara jagamiseks kohtusse pöörduma kohustada ei saa. Samuti on põhjendatud hageja vastuväide selles, et hageja ei ole ühisvara kohta märget kinnistusraamatusse teinud sissenõudjate nõusolekuta või teadmata, vaid püüdis 25.06.2013.a esitatud hagiga sissenõudjate kohtutäitur R. Liitmaa ja OÜ Sempelton (pankrotis, esindaja pankrotihaldur R. Piirla) vastu tsiviilasjas nr 2-13-31292 kohustada sissenõudjaid andma nõusoleku Xxxxxxxxxxx Pärnus kinnisasja omanikukande muutmiseks ja tema sissekandmiseks ühisomanikuna. Pärnu Maakohus 13.08.2013 määrusega (tlk. 41-42) keeldus TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel hagi menetlusse võtmisest, selgitades, et sissenõudjate nõusolekud ei ole vajalikud ka juhul,
2-14-58106 kui kinnistusraamatusse on kantud kinnisasja käsutamise keelumärge, kuna tegemist ei ole kinnisasja käsutamisega kinnistusraamatust nähtuva omaniku poolt, vaid üksnes ühisomandi kande nähtavaks tegemisega abikaasade ühise notariaalselt tõestatud avalduse alusel (Kinnistusraamatuseaduse § 34 lg 1 lg 21 ja § 341 lg 1). Sama nähtub ka Riigikohtu praktikast - vt 3-2-1-95-15 p 20-22. Kinnistusraamatu väljatrükist nähtuvalt (tlk 10) ongi abikaasad maakohtu määruses selgituse järgi käitunud, esitanud 26.08.2013 kinnistamisavalduse ja 26.08.2013 omandiõiguse tunnistuse, mille alusel kohtunikuabi on 06.09.2013 kinnisturaamatusse Xxxxxxxxxxx (reg.osa xxxxxxxxxxx) II jakku ühisomanikena sissekandnud K.M.i ja R.M.i tlk 10, ka tlk 64). Kuna 3. isikule kuuluva kinnisasja arestist vabastamine saab toimuda niikuinii vaid hagi korras koos vara kuuluvuse tuvastamisega, ei oma järelikult ka tähtsust, kas ühisomand on tehtud kinnistusraamatus nähtavaks või mitte või kas see nähtavaks tegemine toimus enne või peale vara aresti. Kohus leiab, et selliste vaidluste edaspidiseks ärahoidmiseks saab kohtutäitur, kellel on tekkinud kahtlus vara kuuluvuse osas, enne võimaliku ühisvara arestimist teha TMS § 26 lg 1 ja 4 järgi asjakohaseid päringuid teabekogumiseks nii võlgnikule kui ka riigi või kohaliku omavalitsuse andmekogudele ning selgitada sissenõudjale. Samas ei ole see kohtutäituri kohustus, kuivõrd seadusandaja on mittevõlgnikust kolmanda isiku (sh mittevõlgnikust abikaasa, kes on sundtäitmise eseme ühisomanik) õiguste kaitseks ette näinud vastava regulatsiooni TMS § 222 näol.
9.Arestitud vara kuuluvus. Abikaasade ühisvara teket jms abielust tulenevaid varasuhteid reguleerib perekonnaseadus (PKS). Alates 01.07.2010.a kehtiva PKS § 210 lg 1 ja 2 kohaselt laieneb nimetatud seadus kõigile perekonnaõiguslikele suhetele, mis on tekkinud seaduse jõustumise hetkeks, kui järgnevates sätetes ei ole ette nähtud teisiti. Asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne käesoleva seaduse jõustumist, kohaldatakse asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. Perioodil 01.01.1995 – 30.06.2010 kehtis 12.10.1994 vastuvõetud perekonnaseadus (edaspidi PKS1994), mille § 14 lg 1 kohaselt abielu kestel abikaasade omandatud vara on abikaasade ühisvara. PKS § 211 järgi, kui enne käesoleva seaduse jõustumist sõlmitud abieluvaraleping ei näe ette teisiti, kohaldatakse enne käesoleva seaduse jõustumist sõlmitud abielude puhul abikaasadevahelistele varalistele suhetele alates käesoleva seaduse jõustumisest käesolevas seaduses varaühisuse kohta sätestatut. PKS § 24 lg 2 kohaselt kui abiellujad ei vali varasuhet abiellumisavaldusega või ei sõlmi abieluvaralepingut, kohaldatakse nende varalistele suhetele abielu sõlmimisest alates varaühisuse kohta sätestatut. PKS § 35 lg 1 p 2-4 alusel varaühisuse suhe lõpeb mh: kui sõlmitakse abieluvaraleping või kui abielu lahutatakse või kui varasuhe on lõpetatud abikaasa nõudel PKS § 36 kohaselt kohtuotsusega. Kohtule esitatud abielutunnistuse ja abielulahutamise tõendi (tlk 180 ja 5) järgi K.M.i ja R.M.i abielu sõlmiti 06.06.1998 ehk PKS1994 kehtivuse ajal ja lahutati 03.06.2013, so uue perekonnaseaduse kehtivuse ajal, järelikult abikaasade varaühisuse varasuhe kehtis 06.06.1998.a kuni 03.06.2013. Vaidlusalune Xxxxxxxxxxx kinnistu, vaatamata sellele, et kinnistu ühisomanikena R.M. ja K.M. on kinnistusraamatusse kantud 06.09.2013, omandati ostmise teel 31.05.2007.a, so poolte abielu ajal ja PKS1994 § 14 lg 1 järgi kuulub omandatud kinnistu abikaasade ühisvara hulka. Nimetatut tõendab ka kinnistu omandamisel sõlmitud 31.05.2007 notariaalse ostumüügilepingu punktis 2.2. ostja/omaniku kinnitus, et ta on perekonnaseisult abielus ja kinnistu kuulub abikaasade ühisvara hulka (tlk 193), samuti lepingu esilehel ostja/omaniku R.M.i abikaasaks nimetatud K.M.i poolt lepingu p 2.3. antud abikaasa nõusolek selle kohta, et ta on nõus abielu jooksul omandama hüpoteekidega koormatud kinnistu ja seadma kinnistule hüpoteegi lepingust tulenevatel tingimustel (tlk 193), mida kinnitavad omakorda abikaasade allkirjad lepingu lõpus (tlk 199). Seega on üheselt tuvastatud, et Xxxxxxxxxxx Pärnus asuva kinnistu puhul ei ole tegemist võlgnik R.M.’i poolt enne abielu või pärimise või kinke teel omandatud lahusvaraga PKS1994 § 15 lg 1 tähenduses, vaid algusest peale abikaasade ühisvarasse ostetud kinnisasjaga. Kohtule ei ole esitatud tõendeid abikaasadelt ega nähtu neid ka avalikust abieluvararegistrist, et abikaasad oleksid sõlminud alates 2007.a, peale kinnistu omandamist kuni abielu lahutamiseni juunis 2013 abieluvaralepingu või oleksid muul viisil abikaasade ühisvara sh vaidlusaluse kinnistu jaganud. Seega on kinnisasi omandatud ühisvarasse ja kinnistusraamatusse
2-14-58106 Xxxxxxxxxxx kinnistu registriossa nr xxxxxxxxxxx II jakku 6. kandena 31.05.2007 asjaõiguslepingu alusel üksnes R.M.’i kohta tehtud 14.06.2007 omanikukanne on olnud ebaõige algusest peale ja omanikukanne on õigeks parandatud 06.09.2013 kandega nr 7. Abikaasade ühisomand kinnistule 31.07.2007 lepingust tulenevalt kehtis ilma vastava sissekandeta kinnistusraamatus. Hageja K.M.’i poolt esitatud tõenditega, eeskätt 06.06.1998 abielutunnistuse (tlk.180), Xxxxxxxxxxx kinnistu 31.05.2007 notariaalse ostu-müügilepingu (tlk 6-8) ja 03.06.2013 toimunud abielulahutuse tõendiga (tlk. 5) on leidnud kinnitust, et täitemenetluses nr 175/2010/2087 arestitud ja sissenõudjate kasuks käsutamise keelumärgetega koormatud Pärnus asuv Xxxxxxxxxxx kinnistu (reg.osa nr xxxxxxxxxxx) on K.M.’i ja R.M.’i abielu ajal 31.05.2007 soetatud ühisvara, mis ei kuulu üksnes võlgnik R.M.’ile vaid K.M.i ja R.M.i ühisvara hulka ning abikaasade ühisvara sh kinnistut ei ole jagatud ei abieluvaralepingu ega kohtuotsuse alusel.
10.Kolmanda isiku nõue vara arestist vabastamiseks. TMS § 14 lg 1 ja 2 kohaselt sissenõude pööramine abikaasade ühisvarale on lubatav võlgnikuks mitteoleva abikaasa nõusolekul või siis, kui on olemas mõlemat abikaasat kohustuse täitmiseks kohustav täitedokument. Sissenõudja võib nõuda ühisvara jagamist ja sissenõude pööramist võlgniku osale ühisomandist. Vara jagamise hagi aegumistähtaeg on üks aasta alates ajast, kui täitemenetlus nõude rahuldamiseks võlgniku lahusvara arvel ebaõnnestus. Samuti PKS § 33 lg 1-2 reguleerib abikaasade vastutuse kolmandate isikute ees: Abikaasa vastutab kolmanda isiku ees oma lahusvaraga ja ühisvaraga täies ulatuses: 1) nende kohustuste eest, mille kumbki abikaasa on võtnud perekonna vajaduste rahuldamiseks käesoleva seaduse § 18 kohaselt või ühisvara valitsemisest tulenevalt; 2) abikaasade solidaarkohustuse täitmise eest; 3) kohustuste täitmise eest, mille puhul on kohustatud abikaasa leppinud kolmanda isikuga kokku, et ta vastutab nii ühisvaraga kui ka lahusvaraga, kusjuures nimetatud kokkuleppe sõlmimiseks on vaja ka teise abikaasa nõusolekut. PKS § 33 lg 3 kohaselt muude kohustuste eest vastutab kumbki abikaasa oma lahusvaraga ja pooles väärtuses ühisvaraga. Võlausaldaja võib nõuda ühisvara jagamist, kui ta tõendab, et lahusvarast kohustuste täitmiseks ei piisa. R.M. on täitemenetluses nr 175/2010/2087 võlgnikuks OÜ Sempleton endise juhatuse liikmena äriühingule kahju tekitanud isikuna kohtuotsuse nr 2-08-23087 alusel (sissenõudja 23.08.2010 avaldus tlk 51-52, kohtuotsus tlk 124-127), milles hageja K.M. ei ole võlgnikuks ja millega hagejal igasugune seos puudub. Samuti puuduvad asjas tõendid selle kohta, et K.M. kui võlgnikuks mitteolev abikaasa oleks andnud nõusoleku abikaasade ühisvarale sissenõude pööramiseks. Seega puuduvad täitemenetluses ühisvarale sissenõude pööramise ja sel alusel vara arestimiseks eeldused TMS § 14 lg 1 alusel. Sissenõudjad saavad võlgnik R.M.ile kuuluvale ühisvarale sissenõude pööramiseks juhinduda TMS § 14 lõikest 2 ja PKS § 33 lõikest 3 ning nõuda ühisvara jagamist, tõendades, et võlgniku lahusvarast sissenõude rahuldamiseks ei piisa. Kostja 2, sissenõudja M.T.’i esitas hagi rahuldamisele vastuväited, et hageja K.M. võis olla teadlik võlgnik R.M.i tegevusest OÜ Sempeltoni laenude võtmisel ja rahade kulutamisest, raha võidi kasutada kinnistu ostmiseks. Sellised väited kohtu hinnangul on paljasõnalised ja tõendamata erinevalt hageja poolt kohtu ette toodud tõenditest (eluaseme 30.05.2007 laenuleping, korteriomandi müügileping, pangakontode väljavõtted – tlk. 221-228), mille kohaselt on hageja märkimisväärselt panustanud ühisvara omandamisse nii enda lahusvara arvelt kui ka hiljem eluasemelaenu maksetega. Peamine kostja 2 vastuväide on, et vaidlusalune kinnistu on ainus võimalus sissenõudja nõude rahuldamiseks. Kohus viitab eelpool toodud sätetele ja selgitab veelkord, et abikaasade ühisvara arvelt sissenõuete täitmisele pööramiseks ette nähtud omaette regulatsioon, mida sissenõudjal tuleb järgida. Kostja 1, R.M. on hagi sisuliselt õigeks võtnud, millega saab hagi tema suhtes rahuldada õiguslikke asjaolusid esile toomata.
2-14-58106 Eeltoodud asjaoludel kohus rahuldab hagi, loeb tuvastatuks, et täitemenetluses nr 175/2010/2087 arestitud Xxxxxxxxxxx kinnistu (reg.osa nr xxxxxxxxxxx) kuulub K.M.’ile ja R.M.’ile ühisvarana, K.M.’il ei ole puutumust täiteasjaga nr 175/2010/2087 ning ta on TMS § 222 lg 1 tähenduses käimasolevas täitemenetluses kolmas isik, kellel on sundtäitmise eseme , so Xxxxxxxxxxx kinnistu suhtes selle sundtäitmist takistav omandiõigus. Hageja kinnisasja mittevõlgnikust ühisomanikuna ei ole varale sissenõudepööramiseks nõusolekut andnud ja vara tuleb aresti alt vabastada.
11.Hagi tagamise tühistamisest. TsMS § 386 lg 4 sätestab, et kohus tühistab hagi tagamise kohtuotsusega, kui hagi jääb rahuldamata, ja määrusega, kui hagi jäetakse läbi vaatamata või kui asjas menetlus lõpetatakse. TsMS § 445 lg 2 sätestab, et kui hagi otsusega rahuldatakse või kui kohus lõpetab menetluse kompromissi sõlmimisega, jätab kohus kohaldatud hagi tagamise abinõu jõusse kohtulahendi täitmist tagava abinõuna, kui see on lahendi täitmise tagamiseks ilmselt vajalik ja pool, kelle kasuks otsus tehti, või kompromissilepingu pooled ei taotle abinõu tühistamist. TMS § 222 lg 4 kohaselt hagi rahuldamise korral vabastab kohtutäitur vara aresti alt ja esitab avalduse registrile keelumärke kustutamiseks. Eeltoodut arvestades kohus tühistab hagi tagamise korras täitemenetluse peatamise arvates käesoleva otsuse jõustumisest, et kohtutäituril oleks võimalik teha vara aresti alt vabastamiseks vajalikud toimingud.
12.Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine. TsMS § 173 lg 1 kohaselt kohus määrab otsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 alusel jäävad menetluskulud asjas poolte anda, kele kahjuks otsus tehti, so kostjate kanda. TsMS § 165 lg 1 kohaselt, kui otsus on tehtud kaashagejate või -kostjate kahjuks, vastutavad kaashagejad või -kostjad menetluskulude eest võrdsetes osades, kui kohus ei määra teisiti. Seega kohus jätab menetluskulud võrdsetes osades kostjate kanda TsMS § 162 lg 1 ja 165 lg 1 alusel. Hageja K.M.’i poolt 04.09.2016 esitatud menetluskulude nimekirja alusel tuleb kindlaksmäärata ja hageja kasuks kostjatelt välja mõista vajaliku ja vältimatu menetluskuluna hageja poolt riigilõivudeks tasutud 150 eurot (tõendatud laekumiste väljatrükiga tlk 113). Kuna menetluskulud jaotatakse kolme kostja vahel võrdselt, kuulub hageja kasuks igalt kostjalt väljamõistmisele 50 eurot. /Allkirjastatud digitaalselt/ Rein Pokk Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.