Muud › CMR

pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue Hageja esitas Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse kostja vastu võlgnevuse väljamõistmiseks. Kohus lõpetas maksekäsu kiirmenetluse kostja suhtes, kuna võlgnik esitas makseettepanekule vastuväite. 06.04.2016 määrusega andis Pärnu Maakohus asja üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. 29.04.2016 esitas hageja hagi, mida ta 11.05.2016 täpsustas, paludes kostjalt välja mõista põhivõla 4916,11 eurot, viivise 422,61 eurot ja alates 30.04.2016 edasise viivise seadusjärgses määras. Hagi kohaselt tellis kostja hagejalt 2015 jaanuaril ja veebruaril kuuel korral transporditeenust. Pooled sõlmisid iga veo kohta veolepingu ning veod on teostatud alljärgnevalt:

viivituses olnud 380 päeva, mis teeb viivise summaks 68,40 eurot. Lisaks nõuab hageja kostjalt edasiulatuvat viivist seadusjärgses määras. Kostja vastuväited Kostja ei tunnista hagi ja palub jätta selle rahuldamata. Kostja pidi arved tasuma peale originaalarvete ja CMR-ide saamist. Kostja ei ole neid saanud. Ka ei tunnista kostja hageja nõuet eurodes, sest veolepingutes on kokku lepitud rublad. Maakohtu otsuse põhjendused Kohus, tutvunud hagiga, kostja vastusega hagile ning menetluses esitatud seisukohtadega, leiab, et hagi tuleb rahuldada. Kohus tuvastas asja lahendamiseks järgmised olulised asjaolud:

Kaubaveolepingute kohta sätestatut kohaldatakse kõikidele lepingutele, mille põhieesmärk on kaupade vedu. Pooled ei ole veolepingule kohaldatavas siseriiklikus õiguses kokku leppinud. Kostja kui veo tellija on Eesti juriidiline isik ja kauba pealelaadimiskoht oli Eesti, seega on veoleping kõige tugevamalt seotud Eestiga ja REÕS § 33 lg-te 1, 5 ja 6 järgi tuleb lepingule kohaldada Eesti siseriiklikku õigust niivõrd, kuivõrd CMR ei reguleeri veolepingut teisiti. Veotasu maksmist reguleerib VÕS § 787, mille lg 1 esimese lause kohaselt tuleb veotasu vedajale maksta veose üleandmisel saajale. Seega muutub veotasu nõue sissenõutavaks veose saajale üleandmise hetkel. Vaidlust pole, et kaup on saajale üle antud õigeaegselt. Kostja ei ole teatanud kauba kaotsiminekust või selle kahjustumisest (vt ka Riigikohtu lahend nr 3-2-1-3-09). Kohtu hinnangul ei oma veotasu maksmisel tähendust, millal on edastatud originaal CMRid või arved. Kohtu hinnangul on hageja tasunõue muutunud sissenõutavaks veose saajale üleandmise hetkest. Hageja on veotasu maksmist nõudnud aga hilisemalt. Maakohus tuvastas, et hageja edastas 03.03.2015 kostjale arved nr 146, 205, 272, mida kinnitab posti poolt edastatud kviitung RR263449476BY (t.lk 60, sama lk 120, tõlge lk 122, lk 121) ja arved 316, 327, mida kinnitab posti poolt edastatud kviitung RR263446276BY (t.lk 61, sama lk 123, tõlge lk 125, lk 124) ning 16.03.2015 arve nr 409, mida kinnitab posti poolt edastatud kviitung RR263458209BY (t.lk 62, sama lk 126, tõlge lk 128, lk 127). Hageja arvete nr 146, 205, 272, 316, 327 maksetähtaeg oli 02.04.2015 ja arve nr 409 maksetähtaeg oli 15.04.2015. Kostja ei ole arveid tasunud. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hagejale välja mõista veotasu summas 4916,11 eurot. Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-165-12 kohaselt ei näe CMR vedajale ette viivisenõuet veotasu maksmisega viivitamise korral. Samas CMR selliseid nõudeid ka ei välista, mistõttu saab neile kohaldada veolepingule kohalduvat siseriiklikku õigust. Veotasu maksmisega viivitamisel saab vedaja nõuda saatjalt viivist VÕS § 113 lg 1 alusel. Viidatud sätte järgi on hagejal õigus nõuda kostjalt veotasu maksmisega viivitamise korral viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. VÕS § 94 lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga (EKP) põhirefinantseerimis-operatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Hageja nõuab kostjalt viivist lähtuvalt viivise seadusjärgsest määrast. Hageja on arvestanud viivist 29.04.2016 seisuga. Arvete nr 146, 205, 272, 316, 327 tasumise tähtaeg oli 02.04.2015 ja kostja on viivituses olnud 29.04.2016 seisuga 393 päeva, mis teeb viivise summaks 354,21 eurot. Arve nr 409 tasumise tähtaeg oli 15.04.2015. 29.04.2016 seisuga on kostja viivituses olnud 380 päeva, mis teeb viivise summaks 68,40 eurot. Kostja ei ole hageja viivisearvestusele vastuväiteid esitanud. Seega tuleb kostjalt hagejale välja mõista viivis 422,61 eurot. Lisaks nõuab hageja kostjalt edasiulatuvat viivist seadusjärgses määras. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Kuna hageja on sissenõutavat viivist arvestanud kuni 29.04.2016, siis tuleb kostjalt välja mõista viivis edasiulatuvalt alates 30.04.2016 (mitte 30.04.2015 nagu leiab hageja). Üldise kohtupraktika,

Riigikohtu seisukohtade ja hea usu põhimõtte kohaselt ei mõisteta võlaõiguslike lepingute alusel viiviseid välja suuremas ulatuses kui põhinõue. Seega mõistab kohus kostjalt hagejale välja alates 30.04.2016 viivise põhinõudelt VÕS § 113 lõike 1 lauses 2 sätestatud määras kuni põhinõude 4916,11 euro tasumiseni, kuid mitte rohkem kui 4493,50 eurot (4916,11 põhinõude summa – 422,61 juba väljamõistetud viivis). Kohustuse täitmise vääringu kohta märgib kohus järgmist. Pooled on veolepingus veotasus kokku leppinud rublades. Ka arved on kostjale väljastatud rublades. Hagiavalduses on hageja väljendanud oma nõude eurodes. Iseenesest on lubatav nõuda hagis raha nii välisvääringus kui ka eurodes. Praeguses asjas on hageja esitanud oma nõude eurodes ning seetõttu mõistab kohus võlgnevuse ja viivised kostjalt välja eurodes (vt ka Riigikohtu 09.04.2015 lahendi nr 3-2-1-2-14 punkti 15). Hageja taotles kostjalt võla sissenõudekulude hüvitamist summas 100,80 eurot. Hageja on kuludeks märkinud hagi koostamise ja kohtusse edastamise kulud. Kohus selgitas hagejale, et tegemist ei saa olla sissenõudmiskulude, vaid menetluskuludega, mille hüvitamisel lähtutakse tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätetest. Hageja teatas 08.09.2016 menetlusdokumendis, et palub selle summa arvestada menetluskulude osaks. Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1 järgi jäävad menetluskulud kostja kanda. Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks kohtuotsuses TsMS § 174 lg 1 ja 2 ning § 177 lg 1 järgi. Hageja on tasunud hagilt riigilõivu 425 eurot. Riigilõiv on TsMS § 138 lg 1 ja 2 ning TsMS § 139 lg 1 ja 2 järgi menetluskulu, mis tuleb kostja poolt hagejale hüvitada. Hageja on menetlusdokumentide tõlkimise eest tasunud 120 eurot. Tõlkekulu on menetluskulu, mis tuleb samuti kostjal hagejale hüvitada. Tsiviilkohtumenetluses mõistetakse lepingulise esindaja kulud välja üksnes põhjendatud ja vajalikus ulatuses (TsMS § 175 lg 1). TsMS § 175 lg 1 järgi tuleb kohtul hinnata nii esindamisele kulunud aja kui ka ühe tööühiku hinna (s.o tunnitasu) põhjendatust ja vajalikkust (Riigikohtu määrus asjas nr 3-2-1-115-13, p 25). Seega esindaja kulude põhjendatuse ja vajaliku ulatuse hindamisel tuleb eelkõige arvestada sellega, milliseid vajalikke menetlustoiminguid pidi esindaja antud kohtuvaidlusega seoses tegema ja kui palju pidi esindaja töötama selleks, et menetlusosalise huvid saaksid kohtus kaitstud. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-4-15 leidnud, et üldjuhul ei tohiks väljamõistetav menetluskulu suurus rahaliste nõuete puhul ületada tsiviilasja hinda. Riigikohus on oma lahendis nr 3-2-1-115-14 (p 14) asunud seisukohale, et lepingulise esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust tuleb hinnata igas kohtuasjas eraldi. Hageja põhjendatud ja vajalikud õigusabikulud moodustavad 270,80 eurot, millest hagi koostamise ja kohtusse edastamise kulud on 100,80 eurot ja maksekäsu kiirmenetluse koostamise kulud 170 eurot. Kokku tuleb kostjal hagejale menetluskuluna hüvitada 815,80 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Moonika Tähtväli kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.