Võtta asja materjalide juurde VŠ poolt 04.12.2015 ja Osaühingu HaraGrupp poolt 27.01.2016 esitatud tõendid. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavakstegemisest.
Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.19.06.2013 esitas Osaühing HaraGrupp (hageja) Harju Maakohtule hagiavalduse, millega palus kohustada VŠ (kostja) lõpetama hageja omandiõiguse rikkumine, mis seisneb kostja poolt hagejale kaasomandina kuuluva Haagi kinnistu (registriosa nr 8550302, asukoht Kuusalu vald, Hara küla, Harjumaa) läbimises (nii jalgsi kui mootorsõidukitega) ja kinnistul viibimises (k.a mootorsõidukite parkimine) ning kohustada kostjat edaspidiselt hoiduma Haagi kinnistu omaniku õiguste rikkumisest.
2.Hagiavalduse kohaselt kuulub hagejale kaasomandina Haagi kinnistu (registriosa number 8550302), millega piirneb kostja omandis olev Kaldaveere kinnistu (registriosa nr 4287102). Kostjal puudub oma kinnistule avalikult kasutatavalt teelt (Haagi tee, reg nr 4230032) mootorsõidukitega ligipääs. Kostja on mitme aasta vältel omavoliliselt kasutanud oma kinnistule pääsemiseks Haagi kinnistu õuemaad. Lisaks on kostja parkinud Haagi kinnistule ka enda ja oma külaliste mootorsõidukeid ning ehitusmaterjalide transpordiga rikkunud oluliselt Haagi kinnistu seisukorda. Kostja on kahjustanud hagejale kuuluvat vara, lõhkudes teele ettepandud piirded ning nende lukustuse. Hagejale on kostja ebaseaduslik käitumine koormav ning ta ei ole kohustatud seda taluma. Hageja peab pidevalt parandama tee ette pandud piirdeid, taastama õuepeal kasvavat muru, kontrollima kas sõidukid, mis sõidavad üle tema õuemaa, on kostja või tema külaliste omad, kuna maakohas on varguste oht suur. Vaatamata korduvatele palvetele rikkumised lõpetada, ei ole kostja rikkumisi lõpetanud ning varasemalt ei ole reageerinud ka Haagi kinnistu omaniku esindaja pöördumistele ega ametiasutuste märgukirjadele. Samuti on kostja kasutanud pahatahtlikult ära Haagi kinnistu omaniku ajutist suulist luba 2007. aasta suvel ja sügisel üle Haagi kinnistu käimiseks. Hageja ei ole vastu, et kostja oma kinnistule pääseks, kuid selleks ei pea kasutama hageja kinnistu õueala. Hagejale on tutvustatud antud situatsioonis ainsat mõistliku võimalust juurdepääsutee paiknemiseks (Haagi kinnistu vasakpoolne serv), millele on viidanud ka Keskkonnainspektsioon ja Kuusalu Vallavalitsus, kuid hageja ei ole kostjaga servituudi seadmises või ajutises juurdepääsutee kasutamises kokkuleppele saanud. Hagejal on alust eeldada rikkumise kordumist, kuna kostja on rikkumisi toime pannud alates aastast 2007. Seega taotleb hageja AÕS § 89 alusel ka kostja poolt rikkumisest hoidumist. Kostja vastuväited
3.Kostja vaidles hagiavaldusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja omandas Kaldaveere kinnistu 2007.a. Hageja väide, et kostja sõidab oma kinnistule jõudmiseks lihtsalt hageja maja eest murult läbi, on tegelikkusele mittevastav. Tegemist on õuemaad läbiva teega, mida on ka kohaliku omavalitsuse teadmise järgi siiani kostja kinnistule pääsemiseks kasutatud ning seda teed on kasutatud ligikaudu 20 aastat. Hageja on ise
andnud kostjale loa oma kinnistu ületamiseks. 06.10.2015 toimunud kohtuistungil rõhutas kostja esindaja, et 2007.a. sõlmiti poolte vahel suuline kokkulepe, mille kohaselt võis kostja kasutada teed, mida käesolevas menetluses nimetatakse õuealaks. Asjaolu, et kokkulepe, mis omal ajal poolte vahel sõlmiti, enam hagejale ei meeldi, ei tähenda, et hageja saab kostjal üle hageja kinnistu oma kinnistule minemise ära keelata. Hageja õigus ei saa olla praktiseeritav viisil, et kostjal kaob oma kinnistule ligipääs üldse ära. Kostja hinnangul oli 2007.a sõlmitud kokkulepe ajaliselt piiratud servituudi seadmiseks kokkuleppe saavutamisega ning on siiani kehtiv. Kostja on väljendanud oma põhimõttelist nõusolekut selles, et tee kulgeb sealt, kus hageja soovib ja kostja rajab selle tee oma vahenditega ega hakka tulevikus seal hoidma oma autot ning maksab tee kasutamise eest ka mõistlikku tasu. Servituudi seadmine ei ole olnud käesoleva ajani võimalik seetõttu, et hageja seab servituudi seadmiseks selliseid tingimusi, mis ei ole kostjale vastuvõetavad.
4.Kostja nõustus, et on esinenud juhtumeid, mil ta on jätnud oma auto hageja kinnistule, kuid märkis, et see on olnud tingitud hageja käitumisest, kes on teinud kostjale järjepidevalt takistusi oma kinnistule pääsemiseks. Piiride lõhkumist kostja omaks ei võta ning kostja süüd ei ole selles tuvastanud ka õiguskaitseasutused. Samuti leidis kostja, et kuivõrd hageja on juriidiline isik, kelle kodurahu ei saa rikkuda, ei ole tema õiguste rikkumine võimalik. Kostja leidis, et kuivõrd hageja on vaidlusaluse kinnistu kaasomanik, mitte ainuomanik, ning hageja näol ei ole tegemist ka enamusega kaasomanikest, ei saa käesolevat asja ilma teiste kaasomaniketa lahendada. Lisaks märkis kostja, et kinnistusraamatusse on sisse kantud eelmärge reaalservituudi sissekandmise tagamiseks (tasuta ja tähtajatu teeservituut), kusjuures kostja ei tea, kas kõnealune teeservituut puudutab käesolevas menetluses väljapakutud tee asukohta või mitte. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused
5.Harju Maakohus rahuldas 06.11.2015 otsusega hagiavalduse ja kohustas kostjat lõpetama hageja omandiõiguse rikkumise, mis seisneb kostja poolt hagejale kaasomandina kuuluva Haagi kinnistu (registriosa nr 8550302, asukoht Hara küla, Kuusalu vald, Harjumaa) õueala omavolilises läbimises nii jalgsi kui ka mootorsõidukiga ja kinnistu õuealal viibimises, sh mootorsõidukite sinna parkimises. Maakohus kohustas kostjat hoiduma edaspidi hageja kui Haagi kinnistu omaniku omandiõiguse rikkumisest, s.o. ilma hageja loata Haagi kinnistu õueala omavolilisest läbimisest nii jalgsi kui mootorsõidukiga ning Haagi kinnistul viibimisest, sh. sinna mootorsõidukite parkimisest. Hageja menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ja kostja menetluskulud tema enda kanda. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 2550 eurot. Samuti mõistis kohus kostjalt riigi tuludesse riigilõivu 300 eurot ning märkis, et tasumisega viivitamise korral tuleb kostjal tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi jõustumisest kuni selle täitmiseni.
6.Maakohtu otsuse kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et: - hagejale kuulub kaasomandina kinnistu Haagi, Hara külas, Kuusalu vallas, Harjumaal (registriosa 8550302); hageja ja teised Haagi kinnistu kaasomanikud IV ja AL on sõlminud kaasomandi valdamise ja kasutamise kokkuleppe; - hagejale ja teistele kaasomanikele kuuluva kinnistuga piirneb kostjale kuuluv kinnistu Kaldaveere (registriosa 4287102); - kostjal puudub oma kinnistule ligipääs avalikult kasutatavalt teelt mootorsõidukiga, sest meri uhtus ära varasemalt kasutuses olnud tee, mis tagas ligipääsu kostja kinnistule; - 2007.a sõlmisid pooled suulise kokkuleppe, mille kohaselt lubas hageja kostjal minna oma kinnistule üle hageja kinnistu nn õueala;
-
kostja on alates 2007. aastast kuni käesoleva ajani käinud oma kinnistule üle hageja kinnistu ning parkinud hageja kinnistule nii enda kui ka oma külaliste mootorsõidukeid.
7.Pooled vaidlevad selle üle, kas poolte vahel 2007.a. sõlmitud suuline kokkulepe oli hagi esitamise ajal kehtiv ja on kehtiv ka käesoleval ajal või rikub kostja oma käitumisega hageja omandiõigust kinnisasjale, samuti kas hageja on kohustatud kostja poolt tema kinnistult üle käimist ja üle sõitmist taluma või on ta õigustatud nõudma rikkumise lõpetamist ja sellest edaspidist hoidumist. Kohus juhindus vaidluse lahendamisel AÕS § 68 lõigetest 1 ja 2, mille kohaselt võivad omaniku õigused olla kitsendatud ainult seaduse või teiste isikute õigustega ning sama seaduse §-st 89, mille kohaselt on omanikul õigus nõuda omandiõiguse igasuguse rikkumise kõrvaldamist, isegi kui rikkumine ei ole seotud valduse kaotusega. Kui on alust eeldada niisuguse rikkumise kordumist, võib omanik nõuda rikkumisest hoidumist. Nõue on välistatud, kui omanik on kohustatud rikkumist taluma.
8.Kohus asus seisukohale, et käesoleva vaidluse lahendamisel ei saa juhinduda AÕS § 156 lg-st 2, mis sätestab, et kui kinnisasja osalise võõrandamise tagajärjel võõrandatud või allesjäänud osa kaotab ühenduse avalikult kasutatava teega, peab selle osa omanik, mille kaudu ühendus seni toimus, võimaldama teise osa omanikul ühendust pidada oma kinnisasja kaudu käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud tingimustel. Käesoleval juhul ei ole kostja kinnistu kaotanud ühendust avaliku teega osundatud seadusesättes märgitud tingimustel, vaid seetõttu, et meri uhtus ära endise tee mida mööda varasemalt kostjale kuuluvale kinnistule saadi ning mille üle puudub poolte vahel ka vaidlus. Asjaolu, et alates 2007. aastast kostja oma kinnistule pääsemiseks mereäärset teed enam kasutada ei saa, ei tähenda, et kostja võikski oma kinnistule pääsemiseks jääda igavesti kasutama hagejale kuuluva kinnistu õueala.
9.Kohus leidis, et hageja väide, mille kohaselt lubas ta kostjal üksnes ajutiselt minna oma kinnistule üle hageja kinnistu õueala, on tõendatud AL poolt 2009. aastal politsei ja Kuusalu Vallavalitsuse poole tehtud pöördumistega, milles ta teatab ja palub abi nimetatud asutustelt probleemi lahendamiseks seoses sellega, et Kaldaveere kinnistu omanik läheb oma kinnistule üle Haagi kinnistu. Kui poolte kokkulepe hageja kinnistult üle käimiseks ei oleks olnud ajutine, nagu väidab kostja, vaid kehtiks kuni käesoleva ajani, ei oleks AL-l olnud vaja nimetatud pöördumisi politsei ja vallavalitsuse poole teha. Kohus leidis, et ka AL kui hageja seadusliku esindaja pöördumine Maarika Kutseri õigusbüroo poole ja viimase pöördumine 04.02.2009.a. kostja poole ettepanekuga kokku leppida servituudi seadmises Haagi kinnistu servast juurdepääsu tagamiseks Kaldaveere kinnistule, kinnitavad samuti asjaolu, et poolte vahel ei olnud pikaajalist, aastate pikkust kokkulepet selles, et kostja võib käia ja sõita mootorsõidukitega üle Haagi kinnistu õueala selleks, et pääseda talle kuuluvale kinnistule.
10.Tulenevalt eeltoodust ning sellest, et poolte vahel puudub vaidlus selles, et kostja on alates 2007. aastast käinud oma kinnistule üle hageja kinnistu ning parkinud hageja kinnistule nii oma kui ka oma külaliste mootorsõidukeid, mida tõendab ka hageja poolt esitatud foto, kusjuures oma kinnistule pääsemise eesmärgil on kostja abikaasa või elukaaslane lõhkunud ka Haagi kinnistule pääsemiseks hageja poolt sinna paigaldatud teesulu ja tabaluku(d), mida kinnitasid kohtuistungil üle kuulatud tunnistajad HP ja IV, asus kohus seisukohale, et kostja nimetatud käitumine ei ole olnud õiguspärane ja hagejal kui kinnisasja omanikul on õigus nõuda AÕS § 89 alusel tema omandiõiguse rikkumise lõpetamist. Kohus leidis, et hageja kui Haagi kinnistu omanik, ei ole kohustatud eelpool kirjeldatud ja kostja poolt toime pandud hageja omandiõiguse rikkumisi taluma ka vaatamata sellele, et kostjal puudub
käesoleval ajal mujalt mootorsõidukiga ligipääs oma kinnistule.
11.Kohtu poolt läbi viidud vaatluse käigus, samuti hageja esindajate poolt kostjale tehtud ettepanekutes servituudi seadmiseks, leidis tuvastamist, et kostjal oleks olnud võimalik hagejaga kokku leppida teeservituudi seadmises juba aastaid tagasi ning, et kostjal on võimalus oma kinnistule pääseda läbides hagejale kuuluva kinnistu diagonaalselt ning liikudes edasi oma kinnistu suunas paralleelselt mööda hageja kinnistu serva kulgevat puulattidest aeda. On küll õige, et käesoleval ajal nimetatud kohale teed rajatud ei ole, kuid tee rajamine sinna on võimalik, mida pooled kohtule vaatluse käigus kinnitasid. Kuna kostja ei ole teinud midagi kokkuleppe sõlmimiseks hagejaga, kuid ei esitanud ka käesolevas asjas vastuhagi juurdepääsu võimaldamiseks talle kuuluvale kinnistule ega sõlminud kompromissi servituudi seadmiseks, milleks kohus korduvalt pooltele aega andis, asus kohus seisukohale, et hageja nõue, kohustada kostjat lõpetama tema omandiõiguse rikkumine ja sellest rikkumisest edaspidi hoiduma, on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.
12.Juhindudes TsMS § 162 lg 1 jättis maakohus hageja menetluskulud kostja kanda ning kostja menetluskulud tema enda kanda. Hageja palus välja mõista menetluskulu summas 2550 eurot (sh riigilõiv 350 eurot ja lepinguline esindaja kulu 2200 eurot). Kohus asus seisukohale, et kuni 120 eurot on põhjendatud õigusabikulu tunnihind ning et 22 tundi on käesolevas tsiviilasjas põhjendatud ajakulu, arvestades siinjuures ka sellega, et kohtuvaidlus kestis üle kahe aasta, asjas peeti 4 kohtu korraldavat ja/või kohtuistungit, kohus teostas asjas vaatluse, milles osales ka hageja esindaja ning, et kohus üritas korduvalt suunata menetlusosalisi sõlmima käesolevas kohtuvaidluses kompromisslepingut, milleks pooled pidasid läbirääkimisi ning mis ei jäänud sõlmimata üksnes hageja tegevuse tulemusena nagu kostja ekslikult leiab. Maakohus leidis, et kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista 2550 eurot. Tulenevalt asjaolust, et hageja on hagi esitamisel maksnud riigilõivu 300 eurot, kuigi oleks pidanud maksma 600 eurot, sest hageja on esitanud 2 iseseisvat mittevaralist nõuet, mõistis kohus juhindudes TsMS § 179 lg 1 kostjalt välja hageja poolt hagi esitamisel vähem tasutud riigilõivu 300 eurot ja viivise VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused
13.Kostja esitas 04.12.2015 Harju Maakohtu 06.11.2015 otsuse peale apellatsioonkaebuse, millega palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.
14.Apellatsioonkaebuse kohaselt on kohus tõendeid ebaõigesti hinnanud ja jõudnud seetõttu ebaõige lahendini. Kohus on poolte seletustest saanud aru selliselt, et kostja kinnistule pääsemiseks olnud mereäärne tee kadus vahetult enne 2007.a kokkulepet ning Haagi kinnistut läbivat teed on kasutatud alates kokkuleppest. Tegelikult on ajalooliselt ligipääs Kaldaveere kinnistule olnud läbi Haagi (s.o hageja) kinnistu ning mereäärse tee kokkuvarisemine on toimunud rohkem kui 20 aastat tagasi. Hageja esitab tõenditena ortofotod aastatest 1995-2013, millistelt on näha, et vähemalt perioodil 1995-2013 ei läbinud mereäärt mingit teed, samas kui nt 2007 ja 2013 fotodel on näha sarnased teed kõrvalkinnistutel. Kaldaveere hoone võeti ehitisregistri järgi kasutusele 1967 ning Haagi kinnistut läbivat teed on kasutatud vähemalt aastast 1995, kostja andmetel isegi kauem. Seega on võimalik Haagi kinnistust läbivast teest rääkida kui ajalooliselt väljakujunenud ligipääsuteest. Kostja ei saanud esitada kõnealuseid tõendeid varasemalt, kuivõrd ei osanud teada ja ette näha, et kohtus leiab tuvastamist asjaolu, mida kumbki pooltest väitnud pole. Ka ei selgitanud maakohus, et see oleks asjaolu, mida oleks vaja tõendada või, et see on vaidluse all.
15.Asjas ei ole leidnud tõendamist, et 2007.a kokkulepe oleks kehtinud vaid ühe aasta. Haagi kinnistu kasutamine Kaldaveere kinnistule pääsemiseks on toimunud kuni 2007.a pikaajalise tava alusel, mida 2007.a suulise kokkuleppega kinnitati. Pärast 2007.a on hageja soovinud poolte kokkuleppest taganeda, väites et kokkuleppe on lühiajaline. Tegelikult arutasid pooled 2007.a uue tee tegemise võimalust ja selle tingimusi. Kuna uue tee valmimiseni ei jõutud, oli see hageja hinnangul piisav, et hakata ühepoolselt nimetama tähtaegasid ja kinnistu läbimist omavoliliseks.
16.Riigikohtu praktika on olnud läbivalt seisukohal, et AÕS § 156 lg 1 ja 2 sätte eesmärk on võimalusel säilitada väljakujunenud ühendus avalikult kasutatava teega. Antud juhul pidanuks kohus arvestama asjaoluga, et sel viisil on Kaldaveere kinnistu omanikud kasutanud teed juba pikka aega, mistõttu ei saa see olla hageja huvisid (eelkõige omandiõiguse rikkumise suurust) arvestades ülemäära koormav. Maakohus on sisuliselt jätnud põhjendamata ka selle, kuidas kaalub hageja huvi oma omandiõiguse kaitsele üle kostja huvi oma kinnistule pääsemiseks. Maakohtu lahendi resolutsiooni arvestades ei saa kostja otsuse jõustudes enam üldse oma kinnistule, mis on ülemääraselt ebaproportsionaalne.
17.Haagi kinnistu õueala on esemeliselt piiritlemata ning võib hageja suva järgi üle kanduda tervele kinnistule (õuele). Kohtulahendiga on kostjalt võetud võimalus oma kinnistule pääsemiseks. AÕS § 156 lg 1 nimetatud alus (puudub vajalik juurdepääs), tekib alles vaidlustatud kohtulahendi jõustumisega. Maakohus oleks pidanud näitamata ära, milline ei oleks omavoliline Haagi kinnistu kasutus ja millisel moel saaks kostja oma kinnistule. Asjaolu, et kostja ei esitanud vastuhagi servituudi seadmiseks, ei ole piisav, et sellist ebaõiglust luua. Maakohus saanuks lahendis määratleda, milline kasutus on omavoliline ning milline mitte. Selline lahend taganuks ka kostjale ligipääsu oma kinnistule. Servituudi seadmiseks hagiavalduse esitamine on lisaks ülaltoodule ka sisuliselt dubleeriv olukorras, kus pooled pidasid sisulisi läbirääkimisi servituudi tingimuste üle. Kui kostja soovis vastuhagi esitada, kohus seda ei võimaldanud, viidates eelmenetluse lõppemisele. Ka vastuhagi õigeaegse esitamise korral ei oleks saanud kohus seda rahuldada ning ka sel juhul oleks servituudi seadmine olnud võimalik vaid kokkuleppega. Kostja on teadlik, et saab seda teha igal ajal, kui ligipääs kinnistule on takistatud või puudub. Kostja nõustub ka väitega, millise kohaselt just servituut pooltevahelised suhted lõplikult lahendaks. Seda silmas pidades kostja ka läbirääkimisi pidas, kuid hageja süü läbi edutult.
18.Kohtulahendi resolutsiooni kohaselt jäeti kõik menetluskulud kostja kanda. Samas on maakohus lahendi p-s 23 sedastanud, et kuna hageja menetluskulud jäävad hageja kanda ja kostja menetluskulud tema enda kanda, puudub vajadus kohtuotsuses analüüsida kostja menetluskulusid. Arvestades kogu ülejäänud lahendit, on tegemist vastuoluga, mis on selge kohtupoolne eksitus. Kostja esitas menetluskulude osas seisukoha, millega soovis rõhutada asjaolu, et läbirääkimiste käigus oli just hageja see, kes korduvalt uusi lisatingimusi esitas ning nendega kokkuvõttes läbirääkimised läbi kukutas. Kohus ei ole menetluskulude kindlaksmääramisel sellega arvestanud. Vastus apellatsioonkaebusele
19.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta maakohtu otsuse muutmata.
Ringkonnakohtu seisukoht
20.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata (TsMS § 657 lg 1 p 1). Maakohus on õigesti kohaldanud materiaal- ja menetlusõiguse norme, hinnanud õigesti tõendeid ning on otsust piisavalt põhjendanud, mistõttu ei anna kostja apellatsioonkaebuses esitatud väited alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid (TsMS § 654 lg 6). Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib kolleegium järgmist.
21.Hageja on esitanud AÕS §-st 89 tuleneva omandi kaitse nõude. Hagiavalduse kohaselt seisneb hageja omandiõiguse rikkumine kostja poolt hagejale kaasomandina kuuluva kinnistu õueala omavolilises läbimises nii jalgsi kui ka mootorsõidukiga ning kinnistu õuealal viibimises. AÕS § 89 kohaselt on omanikul õigus nõuda omandiõiguse igasuguse rikkumise kõrvaldamist, isegi kui rikkumine ei ole seotud valduse kaotusega. Kui on alust eeldada niisuguse rikkumise kordumist, võib omanik nõuda rikkumisest hoidumist. AÕS § 89 kolmandast lausest tulenevalt on nõude rahuldamine välistatud, kui omanik on kohustatud rikkumist taluma. Seega on rikkumise kõrvaldamise nõude rahuldamise eelduseks esmalt asjaolu, et kostja rikub hageja omandiõigust, ning teiseks see, et hagejal ei ole kohustust rikkumist taluda. Tulevikku suunatud rikkumisest hoidumise nõude puhul lisandub kolmanda eeldusena oht, et rikkumine võib korduda (RKTKo nr 3-2-1-104-12, p 10). Käesoleval juhul puudub poolte vahel vaidlus selle üle, et kostja on kasutanud juurdepääsuks oma kinnistule hageja kinnistut. Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejal on kohustus seda taluda. Kostja vastuväidete kohaselt on hagejal kohustus seda taluda 2007.a sõlmitud suulise kokkuleppe alusel ning, kuna kostjal puudub oma kinnistule muu juurdepääs.
22.Kostja on apellatsioonkaebuses asunud seisukohale, et tõendamata on, et 2007.aastal poolte vahel suuliselt sõlmitud kokkulepe oleks kehtinud vaid ühe aasta. Ringkonnakohus märgib, et talumiskohustuse olemasolu ning selle kehtivuse tõendamiskoormis on kostjal. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Tulenevalt TsMS § 232 lg-st 1 hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte, arvestades muu hulgas poolte kokkuleppeid tõendamise kohta. Kostja ei ole tõendanud, et 2007. aastal sõlmitud suuline kokkulepe kehtiks kuni käesoleva ajani. Maakohus on asjas kogutud tõendite alusel lugenud tõendatuks hageja väite, mille kohaselt lubas hageja kostjal minna oma kinnistule üle hageja õueala üksnes ajutiselt. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus tõendite hindamisel menetlusnorme rikkunud ning puudub alus hinnata tõendeid 2007.a sõlmitud kokkuleppe kehtivuse osas maakohtust erinevalt.
23.Kolleegiumi arvates on maakohus leidnud õigesti, et talumiskohustuse aluseks ei saa olla asjaolu, et kostjal puudub käesoleval ajal mujalt oma kinnistule mootorsõidukiga juurdepääs. Samuti ei saa AÕS § 89 mõttes olla talumiskohustuse aluseks asjaolu, et hageja kinnistu õueala on kasutatud kostja kinnistule pääsemiseks pikaajaliselt. Ringkonnakohus märgib, et AÕS § 156 lg 1 kohaselt on omanikul, kelle kinnisasjale puudub vajalik juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt või kinnisasja eraldi seisvalt osalt, õigus nõuda juurdepääsu üle võõra kinnisasja. Juurdepääsu asukoht, kasutamise tähtaeg ja tasu määratakse kokkuleppel. Kui kokkulepet ei saavutata, määrab juurdepääsu ja selle kasutamise tasu kohus. TsMS § 3 lg 1 tulenevalt menetleb kohus tsiviilasja, kui isik pöördub seaduses sätestatud korras kohtusse oma eeldatava ja seadusega kaitstud õiguse või huvi
kaitseks. TsMS § 439 kohaselt ei või kohus otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Käesolevas asjas ei ole kostja esitanud koos hagiavaldusega ühiselt läbivaatamiseks AÕS § 156 lg 1 kohast nõuet avalikult kasutatavalt teelt oma kinnisasjale juurdepääsu määramiseks. Seega ei saanud maakohus käesolevas menetluses lahendada kostja nõuet oma kinnistule juurdepääsu määramiseks. Eeltoodust tulenevalt ei ole asjakohased apellatsioonkaebuse väited, mille kohaselt pidanuks maakohus vaidlustatud lahendis reguleerima, kuidas kostja edaspidi oma kinnistuni pääseb. Juhul, kui kostjal puudub oma kinnisasjale juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt, on tal AÕS § 156 lg 1 alusel õigus nõuda juurdepääsu üle võõra kinnisasja ning esitada kohtule avaldus avalikult kasutatavale teele juurdepääsuks.
24.Kostja on esitanud koos apellatsioonkaebusega ortofotod maa-ameti kaardiserverist aastate 1995, 2007 ja 2013 kohta. Kostja on seisukohal, et fotodelt on näha, et perioodil 1995-2013 ei läbinud mereäärt mingit teed, samas on sarnased teed näha kõrvalkinnistutel. Hageja ei ole kostja poolt esitatud tõendite vastuvõtmisele vastu vaielnud ning on esitanud omalt poolt tõenditena samuti ortofotod maa-ameti kaardiserverist, millega hageja soovib ümber lükata kostja väited tee olemasolu kohta hageja kinnistul. Kuna pooled ei ole tõendite vastuvõtmisele vastu vaielnud, võtab ringkonnakohus TsMS § 652 lg 4 alusel hageja ja kostja poolt esitatud tõendid asja materjalide juurde.
25.Ringkonnakohus leiab, et haginõuete lahendamise seisukohalt ei ole tähtsust sellel, millal toimus kostja kinnistuni viinud mereäärse tee kokkuvarisemine ning kas hageja kinnisasja on kasutatud kostja kinnisasjale ligipääsemiseks ka enne 2007.a kokkulepet, kuna eeltoodust asjaoludest ei tule hagejale kohustust rikkumisi taluda. Seega ei anna sellekohased apellatsioonkaebuse väited alust maakohtu otsuse muutmiseks. Maakohus on viidanud õigesti ka sellele, et käesoleva vaidluse lahendamisel ei saa juhinduda AÕS § 156 lõikest 2. Seda, milline on olnud kostja kinnistule ajalooline juurdepääs, saaks kohus hinnata ja arvesse võtta juurdepääsuõiguse andmise nõude lahendamisel, kuid sellist nõuet käesolevas menetluses esitatud ei ole.
26.Ringkonnakohtu hinnangul on alusetu ka apellatsioonkaebuse väide, mille kohaselt pidanuks maakohus haginõuete lahendamisel põhjendama, kuidas kaalub hageja huvi oma omandiõiguse kaitsele üle kostja huvi oma kinnistule pääsemiseks. AÕS § 68 lg 2 kohaselt võivad omaniku õigused olla kitsendatud ainult seaduse või teiste isikute õigustega. AÕS § 140 kohaselt on kinnisomandi kitsendused seadusjärgsed või need seatakse kohtulahendi või tehinguga. Ka Riigikohus on leidnud, et ainuüksi teiste isikute huvid ei saa omaniku õigusi kitsendada, sh ei saa ainuüksi teiste isikute huvidest tuletada omaniku kohustust omandiõiguse rikkumist taluda AÕS § 89 kolmanda lause mõttes (RKTKo nr 3-2-1-81-13, p 19).
27.Kuna käesoleval juhul ei ole kostja tõendanud, et hagejal oleks tehingust või seadusest tulenev talumiskohustus, mis välistaks hagi rahuldamise, on maakohus põhjendatult hagi rahuldanud. Ülaltoodule tuginedes tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Menetluskulude jaotus
28.Arvestades, et apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis puudub alus muuta maakohtu menetluskulude jaotust. Samuti ei anna apellatsioonkaebuse väited alust muuta maakohtu otsust menetluskulude rahalise kindlaksmääramise osas. Maakohus on jätnud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja menetluskulud kostja kanda. Kuigi maakohus on ekslikult otsuse p-s 23
märkinud, et hageja menetluskulud jäävad tema enda kanda, ei anna see alust muuta väljamõistetud menetluskulude suurust. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on TsMS § 175 lg 1 järgi kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire. Käesoleval juhul on maakohus piisava põhjalikkusega kontrollinud ja analüüsinud hageja lepingulise esindaja töö mahtu ning oma seisukohti jälgitavalt põhjendanud. Kuna menetluskulude jaotuse kohaselt jäid hageja menetluskulud kostja kanda, on maakohus põhjendatult mõistnud kostjalt välja ka kompromissiläbirääkimistega seonduvad hageja õigusabikulud. Õigusabikulusid ei saa pidada põhjendamatuks üksnes seetõttu, et kompromissini ei jõutud. Vastaspoolega läbirääkimistele on hageja esindajal kulunud 2 tundi, mida ei saa pidada ülemääraseks.
29.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb ringkonnakohtu menetluskulud jätta kostja kanda (TsMS § 171 lg 1). Kuna maakohus määras otsuses kindlaks menetluskulude rahalise suuruse, siis tuleb ka ringkonnakohtul määrata kindlaks apellatsiooniastmes kantud menetluskulude rahaline suurus (TsMS § 174 lg 3). 05.08.2016 esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt palub hageja kostjalt välja mõista menetluskulud summas 500 eurot. Hageja esindajal on kulunud apellatsioonkaebusega tutvumisele ning sellele vastuse koostamisele 4,5 tundi ja menetluskulude nimekirja koostamisele 0,5 tundi, kokku 5 tundi. Ringkonnakohus leiab, et menetluskulude rahalise kindlaksmääramise taotlus on põhjendatud osaliselt. Ringkonnakohtu arvates ei ole põhjendatud menetluskulude kindlaksmääramise avalduse koostamise ajakulu 0,5 tundi. Menetluskulude kindlaksmääramise avalduse koostamine ja selle kohtule esitamine on menetlusosalise kohustus selleks, et menetlusosaline saaks oma menetluskulud hüvitatud. Kuna selle avalduse ja menetluskulude nimekirja koostamine ei nõua õigusalaseid eriteadmisi ja need saab kohtule esitada menetlusosaline ka ise ilma lepingulise esindajata, ei ole tegemist põhjendatud ja vajalike kuludega TsMS § 175 lg 1 mõttes (RKTKm tsiviilasjas nr 3-2-177-14, p 12). Ülejäänud osas võib kohtu hinnangul pidada hageja menetluskulu põhjendatuks ja vajalikuks. Samuti on mõistlik ja jääb turuhinna raamidesse hageja esindaja tunnihind 100 eurot (ilma käibemaksuta). Eeltoodust tulenevalt määrab ringkonnakohus menetluskulud kindlaks 4,5 tunni osas, s.o summas 450 eurot. Kuna hageja on käibemaksukohustuslane, mõistab ringkonnakohus menetluskulud välja ilma käibemaksuta (TsMS § 174 lg 10).
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots
(allkirjastatud digitaalselt) Gaida Kivinurm
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.