Imbi Sidok-Toomsalu (eesistuja), Ele Liiv, Indrek Parrest
Määruse tegemise aeg ja koht
18.08.2016, Tallinn
Tsiviilasja number
2-12-46175
Tsiviilasi
OÜ Port One avaldus MA (A) pankroti väljakuulutamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 03.05.2016 määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
MA ja IK määruskaebused
Menetlusosalised ja nende
Avaldaja võlausaldaja OÜ Port One (RK 10640605), lepinguline esindaja adv Kalle-Kaspar Sepper Võlausaldaja IK (IK XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja adv Indrek Västrik Võlgnik MA (IK XXXXXXXXXX), lepinguline esindaja adv Indrek Västrik Pankrotihaldur Kalle Mõtsnik
esindajad
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Jätta Harju Maakohtu 03.05.2016 määrus muutmata ja määruskaebused rahuldamata.
2.Jätta menetlusosaliste määruskaebuste läbivaatamisest tingitud menetluskulud võrdselt MA ja IK kanda. Edasikaebe kord Käesoleva kohtumääruse peale võib vandeadvokaadi vahendusel esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul arvates määruse ärakirja kättetoimetamisest. Asjaolud
1.Harju Maakohtu 15.02.2013 määrusega kuulutati välja võlgniku MA pankrot ning nimetati pankrotihalduriks Kalle Mõtsnik. 15.03.2016 esitas pankrotihaldur kohtule pankrotimenetluses lõpparuande, mida täpsustas 11.04.2016 ning palus selle kinnitada, pankrotimenetluse lõpetada ning määrata pankrotihalduri tasuks 12 310.31 eurot, millele lisandub käibemaks 20% (2462.06 eurot). IK vastuväide lõpparuandele
2.18.03.2016 esitas võlausaldaja IK vastuväite lõpparuandele. Lõpparuande kohaselt on
reserveeritud (võlausaldajatele välja maksmata) 14 774 eurot halduri tasu, sellelt makstava käibemaksu ning menetluse lõpetamise kulude katteks. 05.02.2016 üldkoosolekul kinnitas haldur, et kavatseb taotleda tasu määramist pankrotiseaduse (PankrS) § 651 lõikes 1 ettenähtud alammääras, kokku oleks koos käibemaksuga väljamakstava tasu suuruseks 14 772.37 eurot. Halduri taotletav tasu on põhjendamatult suur ja nimetatud summa võrra on võlausaldajatele makstavad summad väiksemad. Lahendis nr 3-2-1-34-15 (punktis 29) käsitles Riigikohus pankrotihaldurile makstava tasu kindlaksmääramise põhimõtteid. Kohus leidis, et kui haldurile soovitakse määrata suurem tasu kui 1% pankrotivarast, peab kohus põhjendustes analüüsima ja hindama halduri töö mahtu kui ka seda, kas haldur kasutas õigusabi. Tasu määramisel tuleb eelkõige lähtuda halduri töö mahust ja keerukusest. Samuti peab kohus arvestama, et tasu alammäär on pigem orienteeruv summa. Kui halduri töömaht ei ole suur ja vara realiseerimisel ei ole saadud oodatust paremaid tulemusi, siis on alust määrata ka alammäärast väiksemat tasu.
3.Pankrotihalduri töö ei olnud antud juhul mahukas ega keerukas. Pankrotimenetlusse laekunud summasid mõjutasid eelkõige, et kohus rahuldas 1/2 XXX võlgnikule kuulunud kinnisasja mõttelise osa tagasivõitmise hagi ja nimetatud kinnistu müüdi. Kohtumenetluses haldur isiklikult ei osalenud (haldurit esindas esindaja). Koos MA kinnistu osaga müüdi võlausaldajale IK-le kuulunud 1/2 mõttelist osa samast kinnistust. Ostja kinnistule leidis võlausaldaja ja tasus ka kinnisvaramaakleri kulud, kes korraldas ka tehingu tegemise notaris. Pankrotihalduri osa piirdus notaris tehingu vormistamisel osalemisega. Seetõttu on põhjendatud tasu määramine mitte suuremas kui 1% osas laekunud pankrotivara väärtusest, so 1275.62 eurot, millele lisandub käibemaks 20% (255 eurot). Ülejäänud reservina halduri tasu katteks jäänud summa arvel oleks põhjendatud suurendada võlausaldajatele tehtavaid väljamakseid.
4.Võlgnik toetas IK seisukohti seoses pankrotihalduri tasu suurusega. Pankrotihalduri seisukoht
5.Pankrotihaldur võlausaldaja ja võlgniku seisukohtadega halduri tasu osas ei nõustunud. Viidatud Riigikohtu lahend räägib halduri poolt õigusabi kasutamise arvestamisest haldurile tasu määramisel seoses sellega, et tavapäraselt õigusabi kasutamine toob kaasa vastavad menetluskulud, mis makstakse välja enne võlausaldajate nõuete rahuldamist ja seega saavad võlausaldajate nõuded väiksemas ulatuses rahuldatud. Käesolevas menetluses kasutas haldur kasutas õigusabi tagasivõitmise hagi esitamisel ainult osaliselt (hagi koostas ja esitas kohtule haldur ise), teistes kohtuasjades haldur õigusabi ei kasutanud ja pankrotivarast ei ole mitte ühtegi senti õigusabikuludeks kellelegi tasutud. Seega õigusabi kasutamine võlausaldajatele tehtavaid väljamakseid ei mõjutanud, mistõttu ei ole vastuväidete esitajate taotlus halduri tasu vähendamiseks seoses õigusabi kasutamisega põhjendatud. Pankrotihalduri töö ei seisne ainult tagasivõitmise hagi esitamises ja selle tulemusena tekkinud pankrotivara müümises, haldurile määratakse tasu kogu tema töö eest, mitte ühe üksiku tehingu või toimingu teostamise eest, mistõttu ühes kohtuasjas osaliselt õigusabi (tasuta) kasutamine ei saa põhjustada tasu määramist alla alammäära ehk selle ca kümnekordset seadusega ettenähtust vähendamist.
6.Tegelikkusele ei vasta võlgniku väide, nagu oleks halduri osa kinnistu müügil piirdunud vaid notaris tehingu vormistamisel osalemisega. Tegelikult toimus kinnistu tervikvarana müük koos kohtutäituriga halduri initsiatiivil, millega hoiti ära kaasomandi kohtuliku lõpetamise menetlusega seotud raha ja ajakulu. Samuti eelnes tehingu vormistamisele seisukohtade vahetamine notariga tehingu tingimuste kooskõlastamiseks.
7.PankS § 65 lõike 5 kohaselt määrab kohus haldurile tasu § 651 lõikes 1 nimetatud alammääras ja sellest väiksema tasu võib kohus määrata erandina juhul, kui tasu suurus ei vasta halduri tehtud töö mahule ja vastutusele. Halduri töö maht ja vastutus ei olnud tavapärasest väiksemad ning
2(7)
haldur taotles tasu määramist alammääras. Seejuures menetluslik olukord oli tavapärasest komplitseeritum, sest võlausaldajate üldkoosolekutel omasid enamushääli võlgnikuga lähedalt seotud isikud. OÜ Port One taotlus kohustustest vabastamise menetluse algatamata jätmiseks
8.07.04.2016 esitas võlausaldaja OÜ Port One kohtule taotluse jätta võlgniku taotlus kohustustest vabastamise menetluse algatamiseks rahuldamata. Võlgnik on viimase aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist takistanud võlausaldajate nõuete rahuldamist ja raisanud oma vara. Võlgnik kinkis 2 kuud enne ajutise pankrotihalduri määramist ära temale kuuluva vara (1/2 mõttelist osa kinnistust koos selle oluliste osade ja päraldistega). Tegemist oli tahtliku ja eesmärgipärase tegevusega võlausaldajate huvide kahjustamiseks. Oma vara ära kinkimine mingi mõjuva põhjuseta olukorras, kus isik on maksejõuetu, on vara raiskamine. Võlgniku seisukoht
9.Kinnistu turuhinnaks seisuga 2012.a september oli 173 000 eurot, reaalne müügihind võis erineda sellest +/- 10%. AS-i SEB Pank tingimuslik nõue oli 153 000 eurot, so samas suurusjärgus kinnistu hinnaga. Arvestades pankrotimenetluse kuludega ei oleks teise järgu nõuete katmiseks raha jätkunud. Kuivõrd AS-i SEB Pank nõue, mis oli tagatud esimese järgu hüpoteegiga, vastas kinnistu turuhinnale, ei saa väita, et tehinguga kahjustati selle tegemise hetkel võlausaldajate huve. AS-i SEB Pank hüpoteeki tehing ei mõjutanud, seega oli võlausaldaja AS SEB Pank nõue tagatud.
10.Pankrotihalduri poolt esitatud lõpparuande kohaselt on teise rahuldamisjärgu võlausaldajatele (so võlausaldajad, kelle nõudeid ei taganud kinnistule seatud hüpoteek) välja makstud 32 581 eurot, võlausaldaja IK teise rahuldamisjärgu jaotise protsent oli seejuures 72,36%, so 23 575.61 eurot. Teistele teise järgu võlausaldajatele tasuti 9005 eurot. IK tunnustatud nõue võlgniku vastu 223 316.15 eurot tulenes sellest, et ta oli saanud IK-lt (kes oli tagasivõidetud tehingu teine pool) laenu MA-le edasilaenamiseks. Pankrotipesast laekunud summad kanti IK poolt võla osaliseks kustutamiseks (peale kulude kandmist) IK-le tagasi. Ka juhul, kui kinnistut ei oleks tagasi võidetud ja seda oleks müüdud 2015.a, oleks tulemus sisuliselt sama pankrotimenetluse tulemusega. IK kinnitab, et tema huve tehinguga ei kahjustatud. Asjaolu, et teise järgu teistele võlausaldajatele tasuti 9005 eurot (kinnistu müügist saadud summade arvelt), oli selle tagajärg, et müügitehing õnnestus teha soodsalt – kinnistu õnnestus eksperthinnangu järgsest hinnast 30 000 euro võrra kallimalt müüa. Seega ei saa öelda, et võlgnik kinnistu võõrandamise tehinguga tahtlikult või raskest hooletusest kahjustas võlausaldajate huve. Arvestama peab ka, et teise järgu võlausaldajatele (va IK) tasutud summa 9000 eurot oli 3,5% müügihinnast (7% MA mõttelise osa hinnast) ja ka ekspertarvamustes on tehingute tegemise hinna varieeruvus suurem. MA ei kahjustanud võlausaldajate huve vara raiskamisega. Võlgnik palus jätta võlausaldaja taotlus kohustustest vabastamise menetluse mittealustamiseks rahuldamata ja alustada kohustustest vabastamise menetlust. Maakohtu põhjendused
11.Maakohus kinnitas lõpparuande ja lõpetas pankrotimenetluse. Määruse resolutsioonis märkis maakohus mh võlausaldajad ja nende tunnustatud nõuete eest saamata jäänud raha summaliselt ning nägi ette pankrotimenetluse lõpetamise teate avaldamise väljaandes Ametlikud Teadaanded. Kohus vabastas Kalle Mõtsniku pankrotihalduri kohustustest ja määras haldurile tasu 12 310.31 eurot, millele lisandub käibemaks 2462.06 eurot.
12.Vastavalt PankrS § 65 lõikele 1 on halduril õigus saada tasu oma ülesannete täitmise eest. PankrS § 65 lõike 2 kohaselt arvestatakse halduri tasu pankrotivara müügist ja tagasivõitmisest, samuti muu tegevuse tulemusena pankrotivarasse laekunud ja pankrotivara hulka arvatud rahast lähtudes. Tasu suuruse määramisel arvestab kohus töö mahtu, keerukust ja halduri kutseoskust. PankrS
3(7)
§ 651 lõike 1 kohaselt on halduri tasu alammäär pankrotivaralt suurusega 127 562.53 eurot 12 310.31 eurot. PankrS § 65 lõike 11 ja § 193 lõike 4 järgi lisatakse pankrotihalduri tasule käibemaks. PankrS § 65 lõike 5 kohaselt määrab kohus haldurile tasu PankrS § 651 lõikes 1 nimetatud alammääras. Kohus võib määrata alammäärast väiksema tasu, kui tasu suurus ei vasta halduri tehtud töö mahule ja vastutusele.
13.MA pankrotimenetlus kestis üle kolme aasta, pankrotihaldur viis pankrotimenetluse käigus läbi kõik vajalikud toimingud, sh esitas kohtusse hagi kinkelepingu, millega võlgnik oli oma lähikondsele (võlausaldaja IK emale IK-le) võõrandanud talle kuulunud kinnisasja, tagasivõitmiseks ja korraldanud selle müügi. MA pankrotimenetluses ei olnud halduri töö maht ja vastutus tavapärasest väiksemad, mistõttu ei ole põhjendatud PankrS § 65 lõike 5 järgi haldurile alammäärast väiksema tasu määramine. Pankrotihalduri esitatud tasu taotlus on põhjendatud ning taotletud tasu suurus vastab halduri tehtud töö mahule ja vastutusele.
14.Kohus jättis rahuldamata MA avalduse kohustustest vabastamise menetluse algatamiseks. Pankrotiavalduse kohaselt edastas OÜ Port One esindaja Krediidikorraldus OÜ 18.07.2012 võlgnikule pankrotihoiatuse, millele võlgnik ka vastas. 14.09.2012 edastas sama esindaja võlgnikule korduva pankrotihoiatuse. 24.09.2012 sõlmis võlgnik IK-ga (oma elukaaslase emaga) notari juures kinnistu mõttelise osa kinkelepingu ja asjaõiguslepingu, millega kinkis IK-le talle kuulunud 1⁄2 mõttelist osa XXX asuvast kinnistust koos selle oluliste osade ja päraldistega. 12.11.2012 esitas OÜ Port One maakohtule avalduse MA pankroti väljakuulutamiseks. Kohus võttis pankrotiavalduse menetlusse, nimetas 19.12.2012 võlgnikule ajutise pankrotihalduri ning kuulutas 15.02.2013 välja MA pankroti. Pankrotihalduri esitatud lõpparuande kohaselt oli pankroti väljakuulutamisel võlgniku pangakontodel 34.13 eurot, muud väärtust omavat vara ei olnud. Pankrotivarasse laekus kokku 127 567.74 eurot, millest kinnisasja kinkelepingu tagasivõitmise ning seejärel müügi tulemusena laekus 127 562.53 eurot.
15.Eeltoodust tulenevalt kinkis võlgnik vähem kui kaks kuud enne ajutise pankrotihalduri määramist ja vähem kui viis kuud enne tema pankroti väljakuulutamist ainsa talle kuuluva väärtusliku vara, 1⁄2 mõttelist osa kinnistust koos selle oluliste osade ja päraldistega, oma elukaaslase emale, kes on pankrotiseaduse mõttes võlgniku lähikondne. Nimetatud fakti ei muuda olematuks asjaolu, milline oli vaidlusaluse kinnistu turuhind võlgniku poolt vara võõrandamise ajal septembris 2012, kui suur oli kinnistut koormav hüpoteek või millise hinnaga kinnistu hiljem pankrotimenetluse käigus müüdi (seda enam, et pankrotimenetluse käigus kinnistu müügist saadud raha arvel sai osaliselt siiski rahuldada ka teise järgu nõudeid). PankrS § 111 lõige 2 sätestab, et kui kinkeleping on sõlmitud ühe aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist, eeldatakse, et kinkelepinguga kahjustati võlausaldajate huve. Seega, sõlmides peale pankrotihoiatuse saamist kinkelepingu oma ainsa väärtusliku vara võõrandamiseks enda lähikondlasele, vähendas MA teadlikult ja tahtlikult pankrotivara, mille arvelt rahuldada võlausaldajate nõudeid pankrotimenetluses ning selline tegevus on käsitletav tahtliku võlausaldajate nõuete rahuldamise takistamisena PankrS § 171 lõike 2 punkti 4 mõttes, mis annab aluse võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise menetluse algatamata jätmiseks. MA määruskaebus
16.Võlgnik palub tühistada maakohtu määrus osas, millega jäeti rahuldamata avaldus võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamiseks ja uue määrusega algatada tema kohustustest vabastamise menetlus ning nimetada usaldusisikuks IK. Samuti tühistada määrus pankrotihalduri tasu suuruse määramise osas ja uue määrusega kinnitada pankrotihalduri tasu suuruseks 1% laekunud pankrotivara väärtusest (1275.62 eurot, millele lisandub käibemaks 20%, kokku 1530.62 eurot). Kui kohus leiab, et seoses tasu suurusega tuleb lõpparuanne saata pankrotihaldurile tagasi uue aruande koostamiseks, siis jätta uue määrusega MA pankrotimenetluses lõpparuanne
4(7)
kinnitamata ja tagastada see pankrotihaldurile uue lõpparuande koostamiseks.
17.Võlgnik jääb varem esitatud seisukohtade juurde ja täiendavalt leiab, et arvestada tuleb tehingu tegemise asjaolusid, sh kinnistu hinda. Kinnistu tagasivõitmise hagis on pankrotihaldur välja toonud, et võlgniku poolt kinnistu võõrandamise üheks põhjuseks oli võimetus teenindada eluasemelaenu AS-s SEB Pank – laenuvõtjateks olid kinnistu kaasomanikud IK ja võlgnik. Laenu oleks hakanud teenindama IK, kes kinnistu omandas. Kuivõrd kinnistu oli koormatud hüpoteegiga AS-i SEB Pank kasuks ning laenu suurusjärk vastas kinnistu hinnale, oli IK-l kinnistu säilitamise ainsaks võimaluseks maksete jätkamine koos IK-ga pangale. Lisaks oli IK andnud IK kaudu võlgnikule laenu.
18.Tehingu tegemise ajal oli kinnistu väärtus sisuliselt null – kinnistul oleva hüpoteegiga tagatud laenujääk vastas kinnistu hinnale. Täpne kinnistu müügihind sõltub ka juhusest (kinnisvara hindamisaktides on alati välja toodud hinna võimalik kõikumine isegi 15% ulatuses). Seega on põhjendamatu järeldus, et võlgnik vähendas teadlikult ja tahtlikult pankrotivara. Pankrotivara arvelt sai küll rahuldada teise järgu nõudeid, kuid seda eelkõige tänu võlausaldaja IK tegevusele. Pankrotivara müüdi võlausaldaja tegevuse tõttu 15 000 eurot kallimalt (kohtutäitur hindas ja haldur nõustus võlgniku osa müügihinnaga 115 000 eurot, kinnistu müüdi kohtutäituri kontrolli all võlausaldaja korraldatuna selliselt, et võlgniku osa hinnaks oli 130 000 eurot). IK on nõus MA võlgadest vabastamisega ega leia, et MA on tema huve kahjustanud. Kui kinnistu oleks müüdud 230 000 euroga (mis turu kõikuvust arvestades oleks täiesti võimalik) või veelgi odavamalt (üldteada on asjaolu, et täituri poolt müümise korral oksjonid alghinnaga ei õnnestu ja müüdavad kinnistud hinnatakse alla), ei oleks teise järgu võlausaldajad pruukinud saada sisuliselt midagi. Seega kohaldas kohus ebaõigesti PankrS § 171 lõike 2 punkti 3, kui jättis algatamata kohustustest vabastamise menetluse.
19.Samuti vaidlustab võlgnik pankrotihalduri tasu suuruse. Pankrot ei olnud mahukas ega keerukas ja pankrotihalduri tasu suuruseks peaks olema 1% laekunud pankrotivara väärtusest. IK määruskaebus
20.IK palub tühistada maakohtu määrus pankrotihalduri tasu suuruse määramise osas ja uue määrusega kinnitada pankrotihalduri tasu suuruseks 1% laekunud pankrotivara väärtusest. Kui kohus leiab, et seoses tasu suurusega tuleb lõpparuanne saata pankrotihaldurile tagasi uue aruande koostamiseks, jätta MA pankrotimenetluses lõpparuanne kinnitamata ja tagastada see pankrotihaldurle uue lõpparuande koostamiseks.
21.IK jääb vastuväites esitatud seisukohtade juurde ja leiab täiendavalt, et pankrotihalduri poolt nimetatud toimingud (lisaks tavapärastele menetlustoimingutele) ei põhjenda piisavalt kohtu poolt määratud tasu suurust.
22.Hagiavaldus kinnistu tagasivõitmiseks ei ole õiguslikus mõttes keerukas ega mahukas. Hagi koostamiseks ei saanud kuluda üle 5 tunni ja seda tuleb arvestada halduri töö mahu ja keerukuse hindamisel. Kui võtta analoogia korras õigusabi osutamise tunnihinnaks 100 eurot + käibemaks, kuluks eeltoodud arvestuse korral hagi koostamise hinnaks 600 eurot koos käibemaksuga.
23.Haldur kinnitas, et kinnistu müük koos kohtutäituriga toimus halduri initsiatiivil. Tegelikkuses toimus kinnistu müük kohtutäituri kontrolli all IK initsiatiivil, haldur andis selleks nõusoleku. Kinnistu võõrandati hinnaga 260 000 eurot. Pankrotivarasse laekus võlausaldaja tegevuse tulemusena 15 000 eurot rohkem, võlausaldaja leidis kinnistule ostja ja korraldas tehingu tegemise. Halduri osa tehingus piirdus nõusolekute andmisega ja müügilepingu allkirjastamisega.
5(7)
24.Haldur taotles tasu 12 310.31 eurot, mis on põhjendamatult suur. Kui hinnata summat õigusabi osutamise tasu kontekstis, eeldaks 12 000 euro suuruse arve esitamine 120 tundi tööd.
25.Kohus kohaldas ebaõigesti PankrS § 65 lõikeid 1 ja 5. Halduri töö ei olnud mahukas ega keerukas, menetluse kestus 3 aastat ei tähenda iseenesest asja mahukust. Asi venis kohtuvaidluste tõttu – tagasivõitmise ja nõuete tunnustamise vaidlused (viimases haldur ei osalenud). Pankrotivarasse laekunud kinnistu müümise võimalikult kõrge hinnaga korraldas võlausaldaja. Kohus ei ole halduritasu suurust piisavalt põhjendanud. Vastused
26.OÜ Port One ja pankrotihaldur paluvad jätta määruskaebused rahuldamata. Ringkonnakohtu määruse põhjendused
27.Ringkonnakohus, tutvunud pankrotiasja materjalidega, leiab, et maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuste väited ei anna alust selle tühistamiseks. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 659 ja § 657 lõike 1 punkti 1 alusel tuleb jätta määrus muutmata ning määruskaebused rahuldamata. Tulenevalt TsMS §-st 659 ja 654 lõikest 6 ringkonnakohus ei korda maakohtu põhjendusi, nõustudes nendega. Vastuseks määruskaebustele märgib ringkonnakohus järgmist.
28.Arvestades konkreetse pankrotimenetluse asjaolusid ei saa ringkonnakohtu arvates teha järeldust, et maakohus oleks haldurile määranud ebamõistlikult suure tasu. Lähtudes PankrS § 65 lõikest 5 ja § 651 lõikest 1 määras maakohus haldurile tasu alammääras ning võttes aluseks halduri tasu taotluses esiletoodud toimingud (t III kd lk 13-15), ei ole alust väita, et tasu suurus ei vasta halduri tehtud töö mahule ja vastutusele. Asja materjalidest nähtub, et haldur on olnud seoses MA pankrotimenetlusega kaasatud kolme kohtumenetlusse, milles ta on esitanud oma seisukohad. Osaliselt õigusabi kasutamine tagasivõitmise nõude kohtulikul arutamisel ei anna alust halduri tasu vähendamiseks, kuna haldur kinnitas, et seoses kohtumenetlusega ei ole pankrotivara arvel õigusabikulusid kantud ja vastupidist ei toonud esile kaebuste esitajad ega saa järeldada ka tsiviilasja materjalidest. Samuti ei saa teha järeldust, et kinnistu müük tervikvarana toimus kuidagi teistmoodi kui halduri ja kohtutäituri koostöös. IK määruskaebusele lisatud kirjavahetusest nähtub, et 30.07.2015 tegi haldur kohtutäiturile ettepaneku kaaluda kinnistu kui terviku enampakkumisel müüki, sest see on võlausaldajale/sissenõudjale soodsam (t IV kd lk 61). Kuna kinnistu müüdi kohtutäituri kontrolli all tervikvarana, oligi võimalik müügist saada 260 000 eurot, so oluliselt enam algselt plaanitust. Tähtsust ei oma, kes kinnistule ostja leidis.
29.Põhjendamatu on ka kaebuste esitajate seisukohad, et halduri tasu tuleb hinnata õigusabi osutamise kontekstis. Pankrotihaldurile tasu määramine on reguleeritud PankrS-s ning analoogia kohaldamine ei ole vajalik ega asjakohane. PankrS § 651 lõikes 1 on määratletud halduri tasu alammäära arvestamine 64 001 kuni 128 000 euro suuruse pankrotivara korral ja maakohus on määruses sellest lähtunud. Samuti on maakohus asjakohases ulatuses põhjendanud, miks ei ole käesolevas asjas asjakohane määrata haldurile tasu alla seaduses ettenähtud alammäära.
30.Põhjendamatu on võlgniku väide, et kohustustest vabastamise menetluse algatamisel tuleb arvestada tehingu tegemise asjaolusid. PankrS § 171 lõike 2 punkti 4 järgi võib kohus jätta võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamata, kui võlgnik on viimase aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist või pärast seda tahtlikult või raske hooletuse tõttu takistanud võlausaldajate nõuete rahuldamist. Võlausaldajate huvide kahjustamiseks loetakse mh vara raiskamist. Seega asus maakohus õigele seisukohale, et sõlmides peale pankrotihoiatuse saamist kinkelepingu oma ainsa väärtusliku vara võõrandamiseks enda lähikondlasele, vähendas võlgnik teadlikult ja tahtlikult pankrotivara, mille arvelt rahuldada võlausaldajate nõudeid
6(7)
pankrotimenetluses ning selline tegevus on käsitletav tahtliku võlausaldajate nõuete rahuldamise takistamisena PankrS § 171 lõike 2 punkti 4 mõttes, mis annab aluse võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise menetluse algatamata jätmiseks. Tähtsust ei oma kinnistu turuhind kinkimise ajal või kinnistu hilisem müügihind või seda koormanud hüpoteekide suurus. Kohtul on PankrS § 171 lõike 2 alusel kaalutlusõigus, mille teostamiseks peab kohus kontrollima, kas esinevad menetluse algatamata jätmise eeldused, st kas võlgniku isik või tema käitumine vastab PankrS § 171 lõike 2 punktides 1-5 sätestatud asjaoludele, samuti hindama, kas esinevad asjaolud, mis õigustaksid kohustustest vabastamise menetluse algatamist (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-46-13). Kolleegium arvestab, et võlgadest vabastamise menetluse algatamise otsustamisel asjaolude kaalumine on maakohtu diskretsiooniotsus, millesse saab kõrgema astme kohus sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsiooni piire (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-1406 (punkt 28), nr 3-2-1-85-05 (punkt 22)). Kolleegium leiab, et maakohus ei ole MA võlgadest vabastamise menetluse algatamisest keeldumisel diskretsiooni piire ületanud, samuti ei ole maakohus asjaolude tuvastamisel ega tõendite hindamisel rikkunud menetlusõiguse norme.
31.Seoses määruskaebuste rahuldamata jätmisega tuleb ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta TsMS § 171 lõike 1 alusel võrdselt MA ja IK kanda. TsMS § 174 lõikest 4 tulenevalt ringkonnakohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei määra.
(allkirjastatud digitaalselt) Ele Liiv
(allkirjastatud digitaalselt) Imbi Sidok-Toomsalu
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.