2-15-17017
Määruse tegemise aeg ja koht
1ˇ5. juuli 2016. a, Jõhvi
Kohus
Viru Maakohus
Kohtunik
Helgi Vinni
Kohtuasi
M. F. hagi Eesti Vabariigi Viru Vangla kaudu vastu tervisekahju hüvitamise nõudes
Menetluse staatus
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Hageja:
M. F. (IK xxx, viibimiskoht xxx)
Hageja määratud esindaja:
Vandeadvokaat Tiina Mare Hiob ( epost [email protected])
Kostja:
Eesti Vabariik Viru Vangla kaudu (Ülesõidu 1, 41536 Jõhvi, e-post [email protected])
Jätta M. F. hagi Eesti Vabariigi Viru Vangla kaudu vastu tervisekahju hüvitamise nõudes läbi vaatamata. Jätta hageja riigi õigusabikulud riigi kanda. Ülejäänud menetluskulud jätta poolte endi kanda.
Edasikaebe kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest alates.
Hageja esitas 11.11.2015 kohtule hagi tervisekahju väljamõistmiseks. Hagivalduse kohaselt kannab M. F. Karistust Viru Vanglas. 03.12.2014 viibides vangla jalutusblokis hageja libastus ja kukkus, mille tagajärjel murdis parema jala sääreluu ning sai seeläbi tõsise tervisekahjustuse. 1 (6)
Kukkumine sai võimalikuks, sest vangla jalutusbloki territoorium oli liivatamata ja libe. Viru Vanglal lasub kohustus vangla territooriumit hooldada sel määral, et hoida ära õnnetusi nagu juhtus hagejaga. Peale hagejaga juhtunud õnnetust ei osutanud vangla hagejale koheselt meditsiinilist abi: hagejat kohustati seisma tund aega ühel jalal ja ootama, millal vangla valveteenistuse töötaja kohale tuli ning talle kiirabi kutsus. Seejärel viidi hageja kiirabiga Puru Haiglasse, kus jalale paigaldati kips ja määrati kindlaks operatsiooni aeg. SA-st Ida-Viru Keskhaigla väljastatud haigusloo nr 14-15855 kohaselt toimetati hageja 07.12.2014 haiglasse kirurgia osakonda sääreluu murruga, sh peksemurd ning sääreluu proksimaalse üldotsa murd. SAs Ida-Viru Keskhaigla tehti M. F.le spinaaltuimestusega operatsioon, mille käigus paigaldati paremasse jalga metallvarras ja suur raam, mis põhjustab hagejale pidevat valu. SKA Rakvere büroo 18.08.2015 otsusega 1251948 on hageja tunnistatud osaliselt töövõimetuks, põhjuseks üldhaigestumine 50 % vigastuse tagajärjel ning püsiva töövõimetuse protsendiks on märgitud 60 %. SKA ekspertiisi peaspetsialisti Anu Iva ja kaasatud ekspertarst dr Niina Neglason tegid kindlaks, et hageja puhul on tegemist kroonilise pöördumatu haigestumisega. Hageja vajab regulaarset jälgimist eriarsti juures, esineb pidev ravivajadus. Käesoleval ajal püsib jala valulikkus, sääre turse, liigub abivahendiga. Arvestades tervislikku seisundit on tööde valik piiratud. Jälgida tuleb pidevalt seisundi dünaamikat. Hageja leiab, et parema jala sääreluu murd leidis aset Viru Vangla süül. Tekkinud trauma tagajärjel on hageja jäänud töövõimetuks 60 % ulatuses. Hageja tervislik seisund ei taastu kunagi, ta vajab jälgimist eriarsti juures, esineb pidev ravivajadus ning hageja ei saa seetõttu elada täisväärtusliku elu. M. F. elukvaliteet on peale kukkumist oluliselt langenud, hageja ei saa enam teha igasugust tööd, liikumisel kasutab abivahendeid (karke), ei saa tegelda spordiga. Ekspertarsti hinnangul võib hageja teha päevas vaid kaks tundi istuvat tööd. Sellele vaatamata annab vangla iga kolme kuu tagant välja käskkirja, mille kohaselt peab hageja, vaatamata tema tervislikule seisukorrale (liikumispuue ja abivahendite kasutamine) koristama vangla koridore. M. F. kardab käskkirja täitmist eirata, sest vastasel juhul võidakse teda allumatuse tõttu paigutada vangla kartserisse. Koridoride koristamisel aitab hagejat temaga ühes kambris viibiv S. Š., kes on hagejale hooldaja eest. Hageja esitab eeltoodu põhjal Viru Vangla vastu ühekordse tervisekahjustuse nõude summas 3 000 eurot, mis on hageja hinnangul hagejale põhjustatud trauma tagajärgede hüvitamisel ühekordse kahjunõudena mõistlik, proportsionaalne, kooskõlas kahju ulatusega.
Eesti Vabariik Viru Vangla kaudu esitas 08.12.2015 kohtule vastuse, milles ta palub jätta hagi läbi vaatamata. Alternatiivselt vaidleb kostja hagile täies ulatuses vastu. Vastuse kohaselt on kinnipeetav M. F. on esitanud Viru Vangla vastu kahju hüvitamise hagi, mis hagiavalduses märgitud asjaoludel põhineb asjaolul, et 03.12.2014 Viru Vanglas kinnipeetavale VangS § 55 lõike 2 alusel võimaldatud jalutuskäigul kukkus ning murdis parema sääre luu. Hagi ülesehitusest ning sõnastusest võib järeldada, et nõude aluseks on vangla poolt jalutuskäigul tagatud tingimused (väidetav libedus jalutusboksis) ning vanglaametniku (valvuri) tegevus peale hageja kukkumist. Hagis on välja toodud küll ka erinevate tervishoiuteenuste osutamist hagejale, kuid hagist ei ole võimalik aru saada, et hageja vaidlustaks otseselt temale osutatud tervishoiuteenuste kvaliteeti või tervishoiuteenuse osutamise käiku. Eelnevast tulenevalt on kostja seisukohal, et hagi on ebaõigesti võetud maakohtu menetlusse ning vastavalt TsMS § 423 lõike 1 punktile 13 tuleb jätta hagi läbi vaatamata. Viru Vangla näol on tegemist haldusorganiga HMS § 8 lõike 1 tähenduses. TsMS § 1 järgi allub üldkohtule eraõigussuhtest tulenev vaidlus. Kinnipeetavate kinnipidamistingimuste üle toimuv vaidlus ei ole aga kahe eraõigusliku isiku vaheline vaidlus, selline vaidlus tuleb lahendada HKMS sätestatud korras, muuhulgas järgides VangS § 11 lõikes 8 sätestatud kohustusliku kohtueelse menetluse nõuet. Käesoleval juhul ei ole kostjale teadaolevalt käesolevas asjas hageja esitanud vanglale kahju hüvitamise nõuet ning 2 (6)
seetõttu on kohustuslik kohtueelne menetlus ka läbimata ja kinnipeetav ei saaks ka halduskohtule esitada kinnipidamistingimustest tulenevat kahjunõuet. Kostja märgib, et kinnipidamistingimustest tulenevate kahjunõuete allumist halduskohtule kinnitab ka paljukordne kohtupraktika (nt RK 11.12.2014 lahend 3-3-1-64-14). Kinnipeetavale võimaldatav ühetunnine jalutuskäik on spetsiifiline vangistuse täideviimisega seonduv toiming, kinnipeetava saatmisel jalutuskäigule ja jalutuskäigult teostavad vanglaametnikud (valvurid) avalikku võimu. Samuti on avaliku võimu teostamisega seotud kinnipeetavate järelevalve jalutuskäigul. Kohtupraktikast tulenevalt saab üldkohtule alluda selline vaidlus, mis oma iseloomult on eraõiguslik. Nii on kohtud leidnud ja seda seisukohta toetab ka ostja, et maakohtule allub tervishoiuteenuse sisulise osutamisega seonduv nõue, kuna vangla meditsiinitöötajad lähtuvad tulenevalt VangS § 52 lõikest 1 tervishoiuteenuste osutamisel eraõiguslikust regulatsioonist, mitte vangistuse kandmist reguleerivatest õigusaktidest. Kinnipeetava jalutuskäigu võimaldamine asetseb aga VangS §-s 55 „Kinnipeetava üldfüüsiline seisund“, mis sätestab vangla kohustused kinnipeetava füüsise arendamisel ja seisundi hoidmisel. Kokkuvõtvalt on kostja seisukohal, et kui hageja jääb hagis esitatud asjaolude juurde (kahju tekkimine jalutuskäigul vangla väidetavate ebarahuldavate kinnipidamistingimuste tõttu), siis ei allu käesolev hagi üldkohtule ning hagi tuleb jätta läbi vaatamata. Üldkohtule alluks käesolev asi seevastu ainuüksi siis, kui hageja esitatud nõue põhineks väidetaval ebakohasel tervishoiuteenusel. Kuigi eelnevalt vaidles kostja vastu hagi menetlemisele maakohtus üleüldse, on kostja käesoleval hetkel ja kui maakohus hagi siiski menetleb, seisukohal, et nõue on üleüldse põhjendamatu. Hageja tugineb oma hagis väitele, et ta kukkus seetõttu, et vangla jalutusboks oli libe. Vangla sellise väitega ei nõustu. Vastavalt TsMS § 230 lõikele 1 on menetlusosalisel kohustus tõendada enda poolt väidetud faktilisi asjaolusid, tõendite esitamiseni võib teine menetlusosaline kohtupraktikast tulenevalt piirduda omapoolse vastuväitega ilma seda eraldi tõendamata. Vangla märgib siiski, et vangla jalutusboksides teostatakse regulaarset libedustõrjet, et tagada kinnipeetavatele ohutu jalutuskäik värskes õhus. Samas ei saa mööda vaadata asjaolust, et meie ilmastikutingimustes ei pruugi ka parimal viisil teostatud libedustõrje tagada absoluutset haardumist ning üldteadaolevaks asjaoluks on, et ka isik, kes liigub selliste ilmaolude puhul väljas, peab ka ise olema tavapäraselt hoolikas. Kostja märgib, et VangS § 55 lõikes 2 sätestatud õiguse kasutamine ei ole kinnipeetavale absoluutseks kohustuseks. Kostjale ei ole käesoleval ajal teada, et hageja oleks jalutama minnes teavitanud, et ilmaolud ja sellest tulenevalt jalutusboks on muutunud sedavõrd ohtlikuks, et tal ei ole jalutuskäigu teostamine tavapärase hoole järgimisel võimalik. Sellest tulenevalt on kostja seisukohal, et hageja ei ole tõendanud asjaolu, et tema kukkumise tingis jalutusboksi libedus. Kukkumine on võimalik ka tavapärase liikumise käigus, teada on ka, et kinnipeetavad teostavad jalutuskäigul erinevaid harjutusi, mis võib paratamatult ning kostjast sõltumatult kaasa tuua vigastuse. Kostja märgib ka etteruttavalt, et isegi kui hageja hakkab oma hagis tuginema temale osutatud tervishoiuteenuse sisule, vaidleb kostja hagile vastu ka sellel põhjendusel. Käesolevale vastusele on kostja poolt lisatud hageja tervisekaardi väljavõte, kust nähtuvad hagejale osutatud tervishoiuteenused. Kostja on seisukohal, et osutatud teenused on olnud kvaliteetsed ning vastavuses tervishoiuteenustele esitatavate nõuetega. Kokkuvõtvalt on kostja seisukohal, et maakohus oleks pidanud keelduma TsMS § 371 lõike 1 punkti 1 alusel hagi menetlusse võtmisest ning kostja vaidleb hagi maakohtu menetlusse võtmisele vastu ja taotleb hagi läbi vaatamata jätmist. Kui kohus siiski ei jäta hagi läbi vaatamata, vaidleb kostja hagile vastu ning palub jätta hagi rahuldamata.
Kohus saatis 22.02.2016 hageja esindajale nõudekirja, milles palus täpsustada, milles seisnes kostja tegevus või tegevusetus tervishoiuteenuse osutamisel. 3 (6)
Hageja esindaja vastuse kohaselt on hageja on esitatud kui tervisekahju nõue, mis allub tsiviilkohtule. Ka riigi õigusabi 21.09.2015 määrusest tuleneb, et hagejale antakse riigi õigusabi tsiviilasjas ning ainult sellest lähtuvalt sai hageja määratud esindaja koostada hagi tsiviilkohtusse (mitte halduskohtusse). Kui riigi õigusabi määrav kohus oleks leidnud, et hageja nõue tuleneb kehvadest kinnipidamistingimustest (mis kuulub halduskohtu pädevusse) oleks menetlev kohus edastanud M. F. taotluse riigi õigusabi määramiseks halduskohtule lahendada. M. F. leiab, et Viru Vangla tegevusetus hagejal tervisekahju tekkimisel seisneb selles, et vangla ei osutanud M. F.le koheselt peale kukkumist viivitamatult vajalikku ja nõuetekohast esmaabi, mis viis hageja tervist oluliselt kahjustavate tagajärgedeni, st hagejale on kukkumise tagajärjel tekkinud kahjustuse tõttu määratud osaline (50 %) töövõimetus. Hageja selgitab ja täpsustab, et 03.12.2014 peale kukkumist ei osutanud Viru Vangla M. F.le koheselt ja viivitamatult nõuetekohast meditsiiniteenust, st esmaabi. Hagejat kohustati seisma tund aega ühel jalal ja ootama, millal talle kutsutakse kiirabi. Tunniajane seismine ühel jalal oli hagejale vaevaline, valurohke ja piinav ning raskendas tema seisundit veelgi. M. F. tervisekahju nõue tuleneb otseselt hagejale ebakohasest tervishoiuteenusese osutamisest, ehkki kukkumise põhjuseks oli libe ja liivatamata tee vangla jalutusblokis. Vangla ei osutanud hagejale koheselt meditsiiniteenust ehkki hageja seda vajas. Riigikohtu praktikat arvestades on iga tervisekahjustus isiku kehalise või vaimse tervise puutumatuse rikkumine, millega võivad kaasneda muutused elukvaliteedis ja tervisekahjustusest tingitud hagisid vaadatakse läbi tsiviilkohtus. M. F. elukvaliteet on langenud, ta on kukkumise tagajärjel 50 % ulatuses töövõimetu. SKA otsus on jõustunud ja sellest nähtuvalt on hageja tervis oluliselt halvenenud. Tervis aga halvenes otseselt ebakvaliteetse, nõuetele mittevastava tervishoiuteenuse osutamise tõttu vangla süül. Kokkuvõttes: M. F. hagi kuulub läbi vaatamisele tsiviilkohtus. Tegemist on tervishoiuteenuse viivituses ja ebakvaliteetse osutamisega, mille tagajärjel on hageja tervis saanud tõsiselt kannatada, hageja heaolu on langenud. Halduskohtul ei ole võimalik anda hinnangut isiku elukvaliteedi langemise osas, halduskohus vaatab läbi administratiivseid nõudeid vangla kinnipidamistingimuste, elu- ja töökorralduse osas.
Kostja esitas vastuse hageja seisukohale, milles märgib esmalt, et kohtualluvuse määramise seisukohalt ei ole asjakohased hageja põhjendused talle riigi õigusabi võimaldamise asjaolude kohta. Küsimuse, kas esitatud nõue allub üld- või halduskohtule, saab lahendada esitatud nõude sisust tulenevalt. Hageja jääb oma 01.03.2016 menetlusdokumendis seisukohale, et asi allub üldkohtule ning toob hagi põhjendusena välja, et „vangla ei osutanud M. F.le koheselt peale kukkumist viivitamatult vajalikku ja nõuetekohast esmaabi, mis viis hageja tervist oluliselt kahjustavate tagajärgedeni“ (01.03.2016 menetlusdokument p 5). Sama dokumendi punktis 6 toob hageja välja, et „hagejat kohustati seisma tund aega ühel jalal ja ootama /---/“. Oma 10.11.2015 koostatud hagi punktis 2 on hageja hagi põhjendusena välja toonud, et „/---/ hagejat kohustati seisma tund aega ühel jalal ja ootama, millal vangla valveteenistuse töötaja kohale tuli ning talle kiirabi kutsus /---/“. M. F. tervisekahju nõue tuleneb otseselt hagejale ebakohasest tervishoiuteenusese osutamisest, ehkki kukkumise põhjuseks oli libe ja liivatamata tee vangla jalutusblokis. Hageja ei ole oma 01.03.2016 menetlusdokumendis väitnud, et hageja muudaks oma esialgset hagi. Seetõttu tuleb hageja 01.03.2016 menetlusdokumendis esitatud käsitleda kui hagi täpsustust ning sellest tulenevalt tuleb hageja nõuet mõista kui nõuet selle kohta, et valveteenistuse töötaja tegevusest tulenevalt pidi hageja tund aega ootama kiirabi väljakutsumist ning see tõi hagejale kaasa tervisekahju. Kostja esindaja peab vajalikuks selgitada, et kinnipeetavate vahetut järelevalvet teostavad vanglaametnikud (eeskätt valvurid ja vanemvalvurid). Vangla tervishoiutöötaja ei ole vanglaametnik, tervishoiutöötajad kinnipeetavate järelevalvet ei 4 (6)
teosta. Kostja esindaja selgitab ka, et üldjuhul ei ole kinnipeetaval võimalik ise ja otse vangla tervishoiutöötaja poole pöörduda – kinnipeetav edastab oma soovi saada tervishoiutöötaja vastuvõtule vanglaametnikule, kes siis omakorda teavitab kinnipeetava soovist vangla meditsiiniosakonda. Vanglaametniku tegevus allub halduskohtu kontrollile ning tervishoiutöötaja tegevus tervishoiuteenuse osutamisel üldkohtu kontrollile. Kehtiv kohtupraktika on erinevate kohtute pädevuse analoogsetes asjades piiritlenud ajahetkega, kus vanglaametnik teavitab vangla meditsiiniosakonda (või pädevat tervishoiutöötajat) kinnipeetava meditsiinilise abi soovist või vajadusest. Üldkohtule alluvaks on nõuet peetud alles peale seda, kui vanglaametnik on teabe edastanud, seni allub vangla tegevus halduskohtu kontrollile. Tuginedes hagis ning 01.03.2016 menetlusdokumendis esitatud seisukohtade analüüsile on kostja seisukohal, et käesoleval juhul heidab hageja vanglale ette just nimelt vanglaametniku tegevusetust, milles tulenevalt kiirabi (tervishoiutöötajat) teavitati hageja abivajadusest väidetavalt põhjendamatu viivitusega ning mis väidetavalt tõi kaasa täiendava tervisekahju. Kostja märgib siiski, et sellise väidetava täiendava tervisekahju esinemise kohta hageja tõendeid esitanud ei ole. Eelnevast tulenevalt jääb kostja 08.12.2015 menetlusdokumendis väljendatud seisukohale, et esitatud hagi ei allu üldkohtule ning kostja palub jätta hagi läbi vaatamata.
Kohus tutvunud toimiku materjalidega, leidis, et hagi tuleb jätta läbi vaatamata. Hageja on kohtusse esitanud tervisekahjustuse nõude põhjendusel, et „vangla ei osutanud M. F.le koheselt peale kukkumist viivitamatult vajalikku ja nõuetekohast esmaabi, mis viis hageja tervist oluliselt kahjustavate tagajärgedeni“ (01.03.2016 menetlusdokument p 5). Sama dokumendi punktis 6 toob hageja välja, et „hagejat kohustati seisma tund aega ühel jalal ja ootama /---/“. Oma 10.11.2015 koostatud hagi punktis 2 on hageja hagi põhjendusena välja toonud, et „/---/ hagejat kohustati seisma tund aega ühel jalal ja ootama, millal vangla valveteenistuse töötaja kohale tuli ning talle kiirabi kutsus /---/“. Kostja on esitanud taotluse jätta hagi läbi vaatamata Hagiavaldus tuleb jätta läbi vaatamata TsMS § 423 lg1 p 13 alusel. TsMS § 413 lg1 p 13 kohaselt kohus jätab hagi läbi vaatamata, kui kohus ei ole pädev asja lahendama. TsMS § 1 järgi vaadatakse tsiviilasi läbi tsiviilkohtumenetluses, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Tsiviilasi on eraõigussuhtest tulenev kohtuasi. HKMS § 4 lg 1 kohaselt on halduskohtu pädevuses avalik-õiguslikus suhtes tekkinud vaidluste lahendamine, kui seadus ei näe ette teistsugust menetluskorda. Seega on pädeva kohtu määramisel oluline, kas tegemist on avalikõiguslikust või eraõiguslikust suhtest tuleneva vaidlusega. Riigikohus on selgitanud, et kohtute pädevuse piiritlemisel on otsustavaks vaidlusaluse õigussuhte iseloom (vt Riigikohtu erikogu
Kostja esindaja selgitab ka, et üldjuhul ei ole kinnipeetaval võimalik ise ja otse vangla tervishoiutöötaja poole pöörduda – kinnipeetav edastab oma soovi saada tervishoiutöötaja vastuvõtule vanglaametnikule, kes siis omakorda teavitab kinnipeetava soovist vangla meditsiiniosakonda. Vanglaametniku tegevus allub halduskohtu kontrollile ning tervishoiutöötaja tegevus tervishoiuteenuse osutamisel üldkohtu kontrollile. Kehtiv kohtupraktika on erinevate kohtute pädevuse analoogsetes asjades piiritlenud ajahetkega, kus vanglaametnik teavitab vangla meditsiiniosakonda (või pädevat tervishoiutöötajat) kinnipeetava meditsiinilise abi soovist või vajadusest. Üldkohtule alluvaks on nõuet peetud alles peale seda, kui vanglaametnik on teabe edastanud, seni allub vangla tegevus halduskohtu kontrollile. Riigikohtu erikogu 7. aprilli 2011. a määruses asjas nr 3-3-4-1-11 (p 9) leiti, et vanglaarsti poolt tervishoiuteenuse osutamisel tekib vangla ja kinnipeetava vahel eraõiguslik lepinguline suhe. Riigikohtu erikogu 28. augusti 2012. a määruses asjas nr 3-3-4-1-12 (p 9) leiti, et ravivajaduse diagnoosimise ja ravimite määramise vajadusele hinnangu andmisel osutas vangla meditsiinitöötaja kaebajale tervishoiuteenust, mistõttu kujunes vangla ja kaebaja vahel välja eraõiguslik suhe. Halduskolleegium on varem asunud seisukohale, et tervishoiuteenuse osutamine või sellest keeldumine toimub eraõiguslikus suhtes (Riigikohtu halduskolleegiumi 15. detsembri 2010. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-53-10 ja 21. detsembri 2010. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-6910). Käesoleval juhtumil ei ole vaidluse esemeks vanglaarsti tegevus ravivajaduse hindamisel või tervishoiuteenuse osutamisel. Vanglaametiku (kes ei ole tervishoiutöötaja) poolt kiirabi väljakutsumisega viivitamine ei ole iseenesest hagejale tervishoiuteenuse osutamine. Seega ei kujunenud vangla ja hageja vahel välja eraõiguslikku suhet. Samuti ei kuulu tsiviilkohtu pädevusse hinnangu andmine vangla administratiivsele tegevusele, sh väidetavale vanglapoolsele jalutuskäiguks vajalike tingimuste tagamata jätmisele (väidetav libedus jalutusboksis) ning vaatamata hageja tervislikule seisundile tema vangla koridore koristama saatmisele. RVastS § 1 lg1, § 7 lg1 ja § 12 lg2 tõttu ei tekkinud praegustel asjaoludel hageja ning kostja vahel eraõiguslikku õigussuhet, mistõttu pole maakohus pädev kohus. Hageja esindaja on esitanud väite, et kuna hagejale anti riigi õigusabi tsiviilasjas, siis sellest lähtuvalt sai hageja määratud esindaja koostada hagi tsiviilkohtusse (mitte halduskohtusse). Kohus nimetatud väitega ei nõustu. Riigipoolset õigusabi andes ei hinda kohus esitatava nõude sisulist põhjendatust, sellele, millisele kohtule nõue allub, peaks hinnangu andma siis riigipoolse õigusabi osutaja. Juhindudes tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 423 lg 1 p 8, §§ 425 – 427, § 463, § 464 lg 1 ja lg 3, § 465 ning 661 lg 2 jätab kohus hagi läbi vaatamata.
/allkirjastatud digitaalselt/ Helgi Vinni Kohtunik
6 (6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.