Asjaõigus › Muud asjaõiguse asjad

Tsiviilasi nr: 2-15-4885

Edasikaebamise kord ja selgitused Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

Sisuliselt soovib hageja saavutada Tallinnas aadressil XXX asuva korteriomandi (edaspidi vaidlusalune korteriomand) reaalosaks oleva korteri (edaspidi korter) kohta ehitisregistrisse kostja kasuks kantud pandimärke kustutamise. Hageja põhiväited on järgmised: 

korteri omanik oli KL (edaspidi endine omanik), kes sõlmis kostjaga 02.09.1999 pandilepingu, mille alusel kanti ehitisregistrisse pandimärge;



kostja esitas 27.11.2012 Harju Maakohtule hagi endise omaniku vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, keelumärke kustutamiseks ja hüpoteegi seadmiseks, aga hagi jäi menetlusse võtmata – sellest järeldab hageja, et kostja ei saa enam esitada sama nõuet (sh pandi hüpoteegiks ümberregistreerimiseks);



kostja pandi hüpoteegiks ümberregistreerimise nõue on lisaks aegunud;



hageja omandas (kinnistatud) vaidlusaluse korteriomandi 24.04.2013 lepinguga; pandimärge rikub hageja omandiõigust ja tal pole kohustust rikkumist taluda.

Kostja vastuväited

pandimärge hageja õigusi ei riku (esimene vastuväide); hagi on esitatud vale isiku vastu (teine vastuväide); teise võimalusena hageja peab kostja pandiõigust taluma, sest kostjal on jätkuvalt huvi pandi hüpoteegiks ümberregistreerimise vastu ja kostja nõue ei ole aegunud (kolmas vastuväide).

Menetluskulud palub kostja panna hageja kanda.

2(10)

Tsiviilasi nr: 2-15-4885 Esimese astme kohtu otsus ja selle põhjendused

Maakohus luges tuvastatuks järgmised asjaolud: 



 

ehitisregistrisse on 02.09.1999 pandilepingu alusel kantud kostja kasuks vaidlusaluse korteri pandimärge, kusjuures pärast korteri pandiõigusega koormamist on korter kinnistatud korteriomandina; vaidlusalune korteriomand kuulub hagejale, kes omandas selle 24.04.2013 müügilepingu ja asjaõiguskokkuleppega seniselt omanikult, kes on pandiga tagatud nõude suhtes kohustatud isik; korteriomandi hagejale võõrandamise ajal oli see koormatud keelumärkega täitemenetluses ja kohtutäitur andis võõrandamiseks nõusoleku; pandiga tagatud nõue on kohtuotsusega rahuldatud, aga vastav kohustus on seni täitmata.

Hageja nõude õiguslikuks aluseks luges kohus esmalt asjaõigusseaduse (AÕS) § 89 esimese lause, mille järgi omanikul on õigus nõuda omandiõiguse igasuguse rikkumise kõrvaldamist, isegi kui rikkumine ei ole seotud valduse kaotusega. Sama sätte kolmanda lause kohaselt on nõue välistatud, kui omanik on kohustatud rikkumist taluma. Kuna hageja soovitud viisil saab väidetavat rikkumist kõrvaldada kostja tahteavalduse tegemisega, siis pidas kohus nõude õiguslikuks aluseks ka tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 5, mis sätestab, et kui isik on kohustatud tegema kindla sisuga tahteavalduse, asendab tahteavaldust jõustunud või viivitamata täitmisele kuuluv kohtulahend, millega isikut kohustatakse sellist tahteavaldust andma.

Kohus leidis, et pandimärge rikub hageja õigusi. AÕS § 68 lg 1 esimese lause kohaselt on omand isiku täielik õiguslik võim asja üle. Piiramata omand absoluutse asjaõigusena peab omanikul võimaldama asjaga oma soovi kohaselt ümber käia ja keelata teistel isikutel asjale mistahes mõju avaldamine. Nii tavapäraselt kui ka käesoleval juhul konkreetselt pandilepingu (tl-d 7–8) ja müügilepingu (tl-d 11–19) tingimuste järgi piirab ka ehitisregistrisse kantud pandimärge omaniku võimalust saada asja võõrandamisel selle väärtusele vastavat hinda. Neil kaalutlustel leidis kohus, et pandimärge rikub hageja õigusi. Hagi oli kohtu hinnangul esitatud õige isiku vastu, sest kostja kasuks tehtud pandimärke kustutamiseks vajab hageja just kostja nõusolekut. Kostja esimene ega teine vastuväide ei olnud maakohtu arvates seega edukad.

Enne kinnistamist ehitist (sh korterit) koormanud pandi hüpoteegiks ümberregistreerimist reguleerib asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) § 133, mille esimene lõige

3(10)

Tsiviilasi nr: 2-15-4885 näeb sisuliselt ette, et kui panditud ehitis või selle osa muutub maa oluliseks osaks, siis on pandipidajal õigus esitada notariaalselt kinnitatud avaldus pandiõiguse kinnistamiseks kinnistut koormava hüpoteegina alates ehitisealuse maa kohta kinnistusregistri osa avamise teate avaldamisest väljaandes Ametlikud Teadaanded. Poolte vaidlus keskendub suures osas küsimusele, kas kostjal on veel vastav õigus. Kohus leidis, et kui kostja õigust hüpoteegi sissekandmiseks vähemalt põhimõtteliselt jaatada, siis tuleb jätta hagi rahuldamata, sest hageja oli teadlik korterit koormavast pandiõigusest ja arvestas sellega vaidlusaluse korteriomandi soetamisel, st hageja ei ole heauskne omandaja AÕSRS § 133 lg 3 kolmanda lause tähenduses. AÕSRS § 133 lg 4 sätestab, et ehitisele seatud pandiga tagatud nõuet saab pärast ehitisealuse maa kinnistusraamatusse kandmist sundtäita alles pärast ehitisele pandi alusel hüpoteegi seadmist. Ehitisele seatud pandile kohaldatakse AÕS kinnispandi sätteid alles pärast pandi kinnistamist hüpoteegina. Sellest järeldub, et kuni kostja rahalise nõude täitmiseni on kostjal huvi säilitada õigus nõuda senise pandi asendamist hüpoteegiga.

Kohus ei nõustunud hageja käsitlusega, et kostja on kaotanud võimaluse registreerida pant ümber hüpoteegiks tulenevalt sellesisulise hagi menetlusse võtmisest keeldumisest tsiviilasjas nr 2-12-49729 (tl-d 9-10). Arvestades tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 372 lg-s 6 sätestatut, ei takista hageja viidatud TsMS § 428 lg 1 p 2 kostjal pandiõiguse hüpoteegiks ümberregistreerimise hagi esitamist.

Hageja ja endine omanik sõlmisid vaidlusaluse korteriomandi müügi- ja asjaõiguslepingu täitemenetluses. Maakohus luges kohtutäituri nõusoleku (tl-d 105-106) põhjal tuvastatuks, et vaidlusaluse korteriomandi müük hagejale toimus täitemenetluse seadustiku (TMS) §-s 102 ette nähtud korras (vara müük kohtutäituri kontrolli all). TMS § 157 võimaldab vastavat korda rakendada ka kinnisasja müügi puhul. Järgnevalt kontrollis maakohus, kas asja lahendamisel kohalduvad TMS § 158 sätteid. Kohus leidis, et TMS § 158 ei mõjuta käesolevas asjas hinnatavat pandiõigust. Nimelt nähtub AÕSRS § 133 lg 3 esimesest lausest sisuliselt, et ehitisregistrisse kantud pandiõigustel ei ole järjekorda enne vastavate hüpoteekide kinnistusraamatusse kandmist, sest vastupidisel juhul ei saaks järgida kinnistamisavalduste esitamise järjekorda. Lisaks kaitseb kinnisasja omandajat n-ö liigsete koormatiste koos asjaga ülemineku eest erisättena AÕSRS § 133 lg 3 kolmas lause, st TMS § 158 sätted üldisemate normidena ei ole kohaldatavad. Järelikult ei takista ka TMS § 158 kostjal pandi hüpoteegiks ümberregistreerimise nõude esitamist.

Maakohus leidis, et käesoleva menetluse raames tuleb analüüsida ka hageja väiteid kostja kõnealuse nõude aegumisest. Kostja nõude ilmselge aegumise korral poleks hagejal kohustust omandiõiguse piirangut AÕS § 89 kolmanda lause alusel taluda. Pooled on maakohtu otsuse kohaselt üksmeelsed, et kostja kõnealusele nõudele kohaldub TsÜS § 149 esimeses lauses ette nähtud kümne aasta pikkune aegumistähtaeg, mis hakkas kulgema kinnistusraamatu teate avaldamisega 03.07.2002 (tl-d 76-77). Juhul kui aegumine ei oleks peatunud ega katkenud, oleks aegumistähtaeg möödunud

4(10)

Tsiviilasi nr: 2-15-4885

Maakohus leidis, et kostja nõude aegumine oli praegusel juhul alates 04.01.2012 peatunud, seejärel tähtaeg katkes ja hakkas uuesti kulgema 24.04.2013. Kinnistusraamatust (tl-d 31-32) nähtub, et vaidlusaluse korteriomandi käsutamine oli keelatud ajavahemikus 04.01.2012-06.05.2013. Kinnisasja käsutuskeeldu pidas maakohus käesoleva juhtumi asjaoludel kostja suhtes vääramatuks jõuks TsÜS § 163 tähenduses, sest see takistas tal pandiõiguse hüpoteegiks ümberregistreerimise nõude maksmapanemist. Käsutuskeeluga oli hõlmatud periood muu hulgas kuue kuu piires aegumistähtaja lõpus, st pärast 3. jaanuari 2012. TsÜS § 158 lg 1 järgi aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega. Kohus tõlgendas hageja avaldusi 24.04.2013 müügilepingus kostja kõnealuse nõude tunnustamisena. Viidatud lepingu p-dest 1.5, 2.3 ja eelkõige 2.7 nähtub selgelt hageja tahe tunnustada kostja pandiõigust. Siinjuures ei oma tähtsust, et kostja ei olnud lepingu pool, sest TsÜS § 158 lg 1 järgi ei tule nõude tunnustamise avaldust teha võlausaldajale. Kohus pidas piisavaks, kui nõude tunnustamise avaldus on sisult selge ja sellest nähtub kohustatud isiku tahe olla nõudele vastava kohustusega seotud. Seega ei ole kostja võimalik nõue pandi hüpoteegiks ümberregistreerimiseks aegunud. Tervikuna on kostja kasuks seatud pandimärge selline hageja omandiõiguse piirang, mida hageja peab taluma. Seetõttu jättis maakohus hagi rahuldamata.

Maakohus ei nõustunud hageja käsitlusega hagihinna kohta ja luges hagihinnaks 25 564 eurot 66 senti. Kohus märkis, et sisuliselt on hageja nõue suunatud ehitisregistrist nähtuvast pandist vabanemiseks. Nõude tagamise ja selle tagatiseks oleva pandiõiguse üle toimuva vaidluse korral määratakse hagihind TsMS § 126 lg 3 järgi nõude suurusega. Kui pandieseme väärtus on nõude väärtusest väiksem, lähtutakse eseme väärtusest. Vaidlustamata asjaoludel on pandiga tagatud nõude väärtus 400 000 krooni ehk 25 564 eurot 66 senti. Vaidlusaluse korteriomandi väärtuseks luges kohus selle müügihinna 24.04.2013 lepingus ehk 55 000 eurot. Seega on hagi hind praegusel juhul 25 564,66 eurot.

Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused

Hageja nõustub maakohtu järeldusega, et vaidlusalune pandimärge rikub tema õigusi, sest pandilepingu ja müügilepingu tingimuste järgi piirab ehitisregistrisse kantud pandimärge hageja kui omaniku võimalust saada asja võõrandamisel selle väärtusele vastavat hinda. Arusaamatu ning asjas tuvastatud asjaoludega vastuolus on aga kohtu põhjendus, et hagi tuleb jätta rahuldamata, sest hageja oli teadlik korterit koormavast pandiõigusest ja arvestas sellega vaidlusaluse korteriomandi soetamisel, st hageja ei ole heauskne omandaja AÕSRS § 133 lg 3 kolmanda lause tähenduses.

5(10)

Tsiviilasi nr: 2-15-4885

Kohus ei ole arvestanud asjaoluga, et enne vaidlusaluse korteriomandi võõrandamist hagejale oli kinnistusraamatusse kantud keelumärge Swedbank AS-i kasuks. Kostja ei ole vaidlustanud asjaolu, et Swedbank AS ei olnud teadlik pandimärke olemasolust. TsÜS § 139, AÕS § § 561 lg 1 ja AÕSRS § 133 lg 3 alusel tuleb eeldada Swedbank AS heausksust ning AÕSRS § 133 lg 3 alusel on välistatud senise pandiõiguse hüpoteegina sissekandmine alates keelumärke tegemisest (sisse kantud 04.01.2012). Kui see oli välistatud Swedbank AS suhtes, siis on see välistatud ka kõigi nende isikute suhtes, kes järgnevalt selle kinnisasja täitemenetluse raames omandavad, seega ka hageja suhtes. Täitur andis nõusoleku korteriomandi müügiks täitemenetluses ning keelumärge kustutati õiguslikult põhjusel, et Swedbank AS-i nõue täitemenetluses rahuldati. 29.04.2013 müügilepingu punkti 2.5 kohaselt on ostuhinnast 13 039 eurot 60 senti hoiustatud enne lepingu sõlmimist Tallinna notar Priidu Pärna notarikontole ning lepingupooled leppinud kokku, et notar edastab hoiustatud raha Elin Vilippus ́e kontole nr 10010150122012 SEB Pangas, selgitusega: „KL täitemenetlus nr 022/2011/9078“, kahe pangapäeva jooksul arvates lepingu sõlmimisest. Eelnimetatud asjaolud näitavad, et võõrandamislepingus tehtud viide pandimärke olemasolu kohta lepingu punkti 1.5 kohaselt oli fakti konstateering ning sellest ei saa teha järeldust, et hageja olnuks pandimärkest teadlik enne keelumärke sissekandmist 04.01.2012. Seega, kuna hageja ei teadnud pandimärkest enne keelumärke tegemist, siis tuleb hageja suhtes lugeda, et ta on heauskne omandaja ning AÕSRS § 133 lg 3 alusel on välistatud senise pandiõiguse hüpoteegina sissekandmine. Kohus ei ole eelmainitud sätteid üldse arvestanud, samuti ei ole kohus analüüsinud täitemenetluse mõju ning Swedbank AS-i kui sissenõudja õiguslikku positsiooni. Õige on küll maakohtu poolt tuvastatu, et vaidlusaluse korteriomandi müük hagejale toimus TMS §-s 102 ette nähtud korras.

Maakohus on ebaõigesti rakendanud TMS § 158. TMS § 158 ja AÕSRS § 133 lg 3 kolmas lause ei ole üld- ning erisätte vahekorras. Keelumärge on sissenõudja õigust tagav õigus TMS § 158 lg 1 tähenduses. Selle sätte kohaselt kinnisasja täitemenetluses müügi korral jäävad püsima üksnes sellest eespool olevad kinnistusraamatust nähtuvad õigused. Järelikult kõik muud õigused ei jää püsima, seega need lõppevad. Teist järeldust TMS § 158 kohaldamisel teha ei saa. Seega, kuna keelumärge kanti kinnistusraamatusse sissenõudja kasuks ja kinnistusraamatust ei nähtu kostja pandiõigust, siis on kostja pandiõigus lõppenud kinnisasja täitemenetluses müügi tõttu. Kohus ei ole otsust tehes arvestanud siinjuures TMS § 158 eesmärki – tagada sissenõudja nõude rahuldamine vara arvel ainult selliste koormatistega (piiratud asjaõigustega ja märgetega (AÕS § 63)), mis nähtuvad kinnistusraamatust. Kinnistuga seotud õigused, mis ei ole kantud kinnistusraamatusse, lõpevad selle sätte alusel kinnistu müügiga täitemenetluses. Tuleb vaadelda sätte grammatilist sõnastust. Sättes ei räägita mitte ainult nendest õigustest, mis nähtuvad kinnistusraamatust, sätte kohaldamisesemesse kuuluvad kõik õigused: ühed, mis jäävad püsima (kui on täidetud kaks eeldust – järjekohanõue ning kinnistusraamatusse kantuse nõue) ja teised õigused, mis lõppevad (kõik ülejäänud õigused).

6(10)

Tsiviilasi nr: 2-15-4885

Hageja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et kinnisasja käsutuskeeld on käesoleva juhtumi asjaoludel kostja suhtes vääramatu jõud TsÜS § 163 tähenduses, sest see takistas tal pandiõiguse hüpoteegiks ümberregistreerimise nõude maksmapanemist. Hageja leiab, et TsÜS § 163 alusel ei ole kostja (pandi hüpoteegiks ümberregistreerimise) nõude aegumine peatunud. Swedbank AS-i kasuks seatud keelumärge ei saa olla vääramatu jõud, pealegi ei takistanud miski (ka mitte keelumärge) esitamast pandi hüpoteegiks ümberregistreerimise nõuet pandilepingu teise osapoole vastu, kes sel ajahetkel oli veel korteri omanik Selleks et mingit asjaolu saaks pidada vääramatuks jõuks (võlaõigusseaduse § 103 lg 2), peab vääramatule jõule (vabandatavusele) tuginev isik tõendama, et see asjaolu vastab järgmistele tunnustele: 1) asjaolu asub väljaspool võlgniku mõjusfääri; 2) mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei saanud võlgnikult oodata, et ta lepingu sõlmimise või lepinguvälise kohustuse tekkimise ajal selle asjaoluga arvestaks; 3) mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei saa võlgnikult oodata, et ta seda asjaolu väldiks või takistava asjaolu või selle tagajärje ületaks. Otsustamaks selle üle, kas võlgnik sai mingit asjaolu mõjutada või mitte, on määravaks objektiivne kriteerium. Kostja pidi arvestama, et kinnistusraamatusse on võimalik teha kandeid kolmandate isikute õiguste tagamiseks, omandi ülekandmise kohta jne. Oma õiguste tagamiseks eelmärke sissekandmine või hagi tagamise taotlemine oli kostja mõjusfääris. Maakohtu väide ei ole loogiline ka põhjusel, et siis tuleks igasugune kinnistusraamatu kanne lugeda vääramatuks jõuks TsÜS § 163 tähenduses. TsÜS § 149 esimeses lauses ette nähtud kümne aasta pikkune aegumistähtaeg on sellisel juhul sisutühi. Isegi kui on tegemist asjaoluga, mis objektiivselt võttes võlgniku mõjusfääri ei kuulu, ei kujuta see endast vääramatut jõudu, kui võlgnikult võis mõistlikult eeldada, et ta selle asjaoluga lepingu sõlmimisel arvestab ehk seda ette näeb.

Ebaõige on maakohtu järeldus, et hageja avaldusi 29.04.2013 müügilepingus tuleb vaadelda kostja kõnealuse nõude tunnustamisena ning TsÜS § 158 lg 1 järgi ei tule nõude tunnustamise avaldust teha võlausaldajale. Hageja ei ole üheski lepingudokumendis avaldanud, et on huvitatud pandiõiguse kehtimajäämisest või selle ümberregistreerimisest. Hageja ei ole ka sõlminud kostjaga TMS § 159 lg-s 1 nimetatud kokkulepet.

Ebaõige on kohtu väide, et nõude tagamise ja selle tagatiseks oleva pandiõiguse üle toimuva vaidluse korral määratakse hagihind TsMS § 126 lg 3 järgi nõude suurusega. TsÜS § 68 lg 5 sätestab, et kui isik on kohustatud tegema kindla sisuga tahteavalduse, võib tahteavaldust asendada jõustunud kohtuotsus. Käesoleva hagi hind on 3500 eurot tulenevalt TsMS § 132 lg 4 p-st 2. Riigilõiv nimetatud summalt on 300 eurot.

Vastustaja seisukoht

7(10)

Tsiviilasi nr: 2-15-4885 Ringkonnakohtu seisukoht

Maakohus on vaidlustatud otsuse põhjendustes (p-des 18 ja 19) käsitlenud hageja väiteid kostja pandi hüpoteegiks ümberregistreerimise nõude aegumise kohta. Maakohus on pidanud võimalikuks kostja kõnealuse nõude aegumist käesoleva menetluse raames analüüsida, sest nõude ilmselge aegumise korral puuduks hagejal kohustus taluda AÕS § 89 kolmanda lause alusel tema omandiõiguse piirangut. Kolleegium maakohtuga selles osas ei nõustu. Ringkonnakohtu hinnangul saaks kohus kostja nõude aegumist tuvastada juhul, kui kostja oleks esitanud hagi (sh vastuhagi) pandi hüpoteegiks ümberregistreerimiseks või kui võlgnik (hageja) ise oleks esitanud tuvastusnõude kostja kõnealuse nõude aegumise tuvastamiseks (vt ka Riigikohtu 31.01.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-166-13, p 12). Praeguses menetluses kumbagi ülalmärgitud olukorda ei esine.

Eeltoodut arvestades tuleb osundatud pandi hüpoteegiks ümberregistreerimise nõude aegumist puudutavad põhjendused maakohtu otsusest välja jätta. See ei tingi praegusel juhul siiski maakohtu otsuse tühistamist, kuna need eksimused ei saanud iseenesest kaasa tuua asja ebaõiget lahendamist.

Muus osas järgib kolleegium maakohtu otsuse põhjendusi ega pea TsMS § 654 lõikest 6 juhindudes vajalikuks neid üle korrata. Maakohus on kolleegiumi arvates õigesti leidnud, et vaidlusalune pandimärge rikub hageja õigusi, et hagi on esitatud õige isiku vastu ning et hageja peab kostja pandiõigust taluma, sest kostjal on jätkuvalt huvi pandi hüpoteegiks ümberregistreerimise vastu. Samuti nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et kostja hagi menetlusse võtmisest keeldumine tsiviilasjas nr 2-12-49729 ei välista iseenesest kostja poolt pandiõiguse hüpoteegiks ümberregistreerimise hagi uut esitamist. Kõiki oma järeldusi on maakohus TsMS § 436 lg 1 ja § 442 nõuetele vastavalt põhjendanud.

Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium esmalt, et hageja on kaebuses suures osas korranud oma varasemas menetluses antud selgitusi ja arusaamu nii faktilistest asjaoludest kui õiguslikust olukorrast. Kuivõrd maakohtu otsuses on piisava põhjalikkusega käsitletud ka enamust apellatsioonkaebuses esitatud väidetest, ei pea kolleegium vajalikuks neile väidetele veelkord vastata. Apellatsioonkaebuse väited ei võimalda anda tuvastatud asjaoludele teistsugust õiguslikku hinnangut. Samuti ei tuvastanud kolleegium maakohtu menetluses muid menetlusnormide rikkumisi, mis võiksid anda aluse otsuse tühistamiseks.

Kolleegiumi arvates on maakohus õigesti tuvastanud, et hageja ei ole heauskne omandaja AÕSRS § 133 lg 3 kolmanda lause tähenduses. Asja materjalidest nähtuvalt omandas hageja vaidlusaluse korteriomandi 24.04.2013 müügilepingu ja asjaõiguskokkuleppega endiselt omanikult ning selle lepingudokumendi punktidest 1.5 ja 2.7 nähtuvalt oli hageja ilmselgelt teadlik lepingu eseme suhtes kehtivast pandiõigusest ja selle kehtimajäämisest

8(10)

Tsiviilasi nr: 2-15-4885 ka pärast lepingu sõlmimist ja hageja kandmist korteri omanikuna kinnistusraamatusse. Hageja väited, mille kohaselt ei olnud Swedbank AS pandimärke olemasolust teadlik, ei oma vaidluse lahendamise seisukohalt õiguslikku tähtsust. Swedbank AS ei ole vaidlusalust korteriomandit kunagi omandanud. Samuti ei pidanud hageja teadma pandimärke olemasolust enne keelumärke kandmist kinnistusraamatusse. Oluline on, et hageja teadis lepingu eseme suhtes kehtivast pandiõigusest korteri ostmisel.

Ringkonnakohus ei pea põhjendatuks etteheiteid, mille kohaselt on maakohus ebaõigesti rakendanud TMS § 158. Maakohus on leidnud, et TMS § 158 ei mõjuta käesolevas asjas hinnatavat pandiõigust ega takista kostjal pandi hüpoteegiks ümberregistreerimise nõude esitamist. Kolleegium nõustub maakohtu nende seisukohtadega. Ringkonnakohus lisab, et poolte esitatu põhjal ei taganud Swedbank AS-i nõuet (korteri endise omaniku vastu) kinnistusraamatusse kantud õigus. Sellise nõude täimiseks läbi viidud täitemenetlus ei saanuks (hüpoteetiliselt) lõpetada ka juba kinnistusraamatusse (eelnevalt) sisse kantud õigusi. Kinnistusraamtusse kantud keelumärkel iseenesest järjekohasuhet ei ole (vt ka Riigikohtu 08.11.2006 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-97-06, p 22) ning see ei anna eelisõigust täitemenetluses arestitud kinnisasja arvelt rahalise nõude realiseerimiseks (vt ka Riigikohtu 09.04.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-14, p 34).

Nagu eelnevalt märgitud, puudub kostja pandi hüpoteegiks ümberregistreerimise nõude võimaliku aegumise hindamiseks kolleegiumi arvates käesolevas asjas alus. Seetõttu ei käsitle ringkonnakohus ka nimetatud nõude aegumist puudutavaid apellatsioonkaebuse väiteid.

Tsiviilasja hinna on maakohus ringkonnakohtu arvates õigesti määranud TsMS § 126 lg 3 järgi. Pandiõiguse üle peetava vaidluse puhul ei ole TsMS § 132 lg 4 p 2 kohaldatav.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

TsMS § 174 lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid.

Kostja poolt 27.06.2016 ringkonnakohtule esitatud menetluskulude nimekirja (tl 166) kohaselt on kostja seoses hageja apellatsioonkaebuse lahendamisega kandnud õigusabikulusid kokku 450 eurot. Kostja esindaja Keit Kukk tunnitasu suuruseks on nimekirjast nähtuvalt olnud 75 eurot. Õigusabiteenus on seisnenud apellatsioonkaebusega

9(10)

Tsiviilasi nr: 2-15-4885 tutvumises, konsultatsioonis seoses apellatsioonkaebusega ja apellatsioonkaebusele vastuse koostamises. Nendele toimingutele on esindajal kokku kulunud 6 tundi.

Kostja kinnitusel on kõik eeltoodud kulud kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega.

Hageja ei ole apellatsioonkaebuse lahendamisega seotud kostja menetluskulude kohta seisukohta esitanud.

Kolleegium leiab, et kostja lepingulise esindaja apellatsioonimenetluse toimingutele kulunud aeg (kokku 6 tundi) on esindaja töö eeldatavat mahtu arvestades TsMS § 175 lg 1 mõttes põhjendatud ja vajalik. Lisaks esindamisele kulunud ajale tuleb TsMS § 175 lg 1 alusel hinnata ka ühe tööühiku hinna, s.o esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust. Üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu (vt nt Riigikohtu 13.11.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-13, p 25). Kolleegium leiab, et kostja esindaja tunnitasu ei ületa oluliselt sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu.

Lähtudes ülalmärgitust ja kostja esitatud menetluskulude nimekirjadest, tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista apellatsiooniastmes kantud menetluskulud (õigusabikulud) 450 eurot.

TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.

/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest

/allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar

/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots

10(10)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.