Kaebuse esitaja ja kaebuse liik AH määruskaebus EV ja TV määruskaebus Suvilaühistu Metsapiiga määruskaebus Menetlusosalised esindajad
ja
nende Avaldaja I: TR (isikukood XXXXXXXXXXX), lepingulised esindajad advokaadid Raivo Laus ja Daniil Savitski Avaldaja II: KK (isikukood XXXXXXXXXXX), lepingulised esindajad advokaadid Raivo Laus ja Daniil Savitski Puudutatud isik I: PÜ (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Ramon Rask Puudutatud isik II: Aiandusühistu EPP-II (registrikood 80064830), seaduslik esindaja LJ Puudutatud isik III: SV (isikukood XXXXXXXXXXX) Puudutatud isik IV: AH (isikukood XXXXXXXXXXX) Puudutatud isik V: EV (isikukood XXXXXXXXXXX)
Puudutatud isik VI: TV (isikukood XXXXXXXXXXX)
Puudutatud isik VII: Suvilaühistu Metsapiiga (registrikood 80043377), seaduslik esindaja MT Puudutatud isik VIII: MV (isikukood XXXXXXXXXX) Puudutatud isik IX: Keila vald (Keila Vallavalitsuse kaudu), esindaja Anti Pärtel Puudutatud isik X: MTÜ Põhja-Epu (registrikood 80374298), seaduslik esindaja VK Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Resolutsioon:
1.Jätta Harju Maakohtu 08.06.2015 määrus muutmata.
2.Jätta AH määruskaebus, EV ja TV määruskaebus ning Suvilaühistu Metsapiiga määruskaebus rahuldamata.
3.TR, KK, PÜ, Aiandusühistu EPP-II, SV, MV, Keila valla ja MTÜ Põhja-Epu ringkonnakohtu menetluskulud jätta võrdsetes osades AH, EV, TV ja Suvilaühistu Metsapiiga kanda.
4.AH, EV, TV ja Suvilaühistu Metsapiiga menetluskulud ringkonnakohtus jätta nende endi kanda. Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest alates. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja menetluse käik
1.TR ja KK (avaldajad) esitasid 09.10.2008 Harju Maakohtule hagiavalduse avalikult kasutatavale teele juurdepääsu ja kinnistusraamatusse märkuse kandmise nõudes kostjate PÜ, SL, Aiandusühistu EPP-II, Aiandusühistu EPP-IV, SV, LK, MR, MR, AH, TP, KP, Vinni-Puhhi Matkaklubi Osaühingu, G-HJ, MV, AR, MH, OR, EK, TK, OL, KP, EK, SK, PV, AM ja TA vastu.
2.Alates 04.06.2013 arutas Harju Maakohus asja hagita menetluses. Menetluse kestel muutus menetlusosaliste ring järgmiselt: 01.04.2009 määrusega jättis maakohus hagi kostjate G-HJ, LK, MR, MR, AH, KP ja Vinni-Puhhi Matkaklubi OÜ vastu läbi vaatamata;
21.06.2010 määrusega võttis maakohus vastu osalise hagist loobumise ja lõpetas menetluse kostjate SL, TP, MV, AR, MH, OR, EK, TK, OL, KP, EK, SK, PV, AM ja TA osas; 06.10.2010 määrusega kaasas maakohus menetlusse kostjad AH, MR ja MR; 25.03.2011 määrusega asendas maakohus kostjad MR ja MR kostjatega EV ja TV (endine K); 27.05.2011 määrusega kaasas maakohus kolmanda isikuna menetlusse Keila valla (Keila Vallavalitsuse kaudu); 25.10.2011 määrusega kaasas maakohus kostjana menetlusse Suvilaühistu Metsapiiga; 04.06.2013 määrusega kõrvaldas maakohus menetlusest selleks ajaks äriregistrist kustutatud aiandusühistu EPP-IV ja kaasas menetlusse puudutatud isiku MV; 31.03.2014 määrusega kaasas maakohus uuesti menetlusse Aiandusühistu EPP-IV (likvideerimisel), kelle õigusvõime oli vahepeal taastatud, 23.01.2015 määrusega asendas Harju Maakohus Aiandusühistu EPP-IV (likvideerimisel) puudutatud isikuga MTÜ Põhja-Epu.
3.Avalduse kohaselt on avaldajate omandis Rebase kinnistu (registriosa nr 7653202), asukohaga Harjumaa, Keila vald, Tuulna küla. Kinnistule puudub juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt T-11399 (Klooga suvilate tee, mis viib riigimaanteele T-11390 TallinnRannamõisa-Kloogaranna). Avaldajad on toonud välja kolm juurdepääsu võimalust, paludes esimese võimalusena kohtul määrata juurdepääs üle puudutatud isikute I, II ja X kinnistute nr 3339502, 11257002 ja 8644902 (variant nr 1). Juhul, kui kohus ei pea seda varianti otstarbekaks, määrata juurdepääs üle puudutatud isikute III–VII kinnistute nr 6087302, 10810602, 10810702 ja 12535502 (variant nr 2) või üle puudutatud isikute II ja X kinnistute nr 11257002 ja 8644902 (variant nr 3). Avaldajad palusid kohtul määrata tähtajatu ja ajaliste piiranguteta juurdepääsu laiusega 3,5 m. Avaldajad märkisid, et nõustuvad teehoolduskulude osas kohaliku omavalitsuse kuludega. Avaldajate hinnangul on kõige otstarbekam juurdepääsu variant nr 1. Sellel juhul tuleb rajada teed kokku 50 m ulatuses üle puudutatud isiku I ja II kinnistu. Puudutatud isiku I kinnistul asub kraav ja puudutatud isik I ei kasuta seda kinnistu osa. Variant nr 1 oli kunagi juurdepääsuks tuletõrje veevõtu kohale. Puudutatud isiku I kinnistu on oluliselt suurem (1982 m2) kui teised samas piirkonnas asuvad kinnistud (alla 1000 m2) ja tee alla jääks sellest 155,8 m2, st kogu kinnistu pindalast 7,8%. Selle variandi puhul moodustab tee rajamise maksumus 6463,20 eurot (koos käibemaksuga). Variandi nr 2 puhul ehitatava tee pikkus on 114 m ja tööde maksumus 11 829 eurot. Variandi nr 3 puhul tuleks tee rajada vaid puudutatud isiku X kinnistule 180 m ulatuses ja kogu tööde maksumus on 17 736 eurot. Variant nr 3 praktiliselt ei riiva isiku privaatsust, kuna see ei läbi füüsilise isiku kinnistut, kuid tegemist on äärmiselt soise maaga. Antud ala ei ole sõidukiga ega vihmastel perioodidel ka jala läbitav. Puudutatud isikute seisukohad
4.PÜ (puudutatud isik I), kinnistu nr 3339502 omanik, palus mitte määrata juurdepääsu tema kinnistu kaudu. Juhul, kui kohus peab siiski põhjendatuks määrata juurdepääs tema kinnistu kaudu, siis tuleks see määrata vaid ulatuses, mis on vajalik metsamaa teenindamiseks ning mõista puudutatud isikule I juurdepääsutee talumise eest õiglane tasu ja hüvitis. Tee ehitusega kaasnevad lisaks tee ehituskuludele heki istutamise kulu müra tõkkeks summas 1047,15 eurot, aia ehitamine 2941,72 eurot, lisaks tee projekteerimise kulud jne. Variandi nr 1 rahuldamisel kasutaksid juurdepääsuteed vaid avaldajad, seega peaksid avaldajad kandma kõik kulud. Puudutatud isiku I kinnistu turuväärtus väheneb taotletava juurdepääsutee tõttu 7970 euro võrra. Variant 1 ei ole õiguslikult ega majanduslikult parim lahendus avaldajate kinnistule pääsemiseks, kuna see hõlmab endas uue tee ehitamist ja
„lõikab“ tüki puudutatud isikule I kuuluvast elamumaast. Puudutatud isiku VIII pakutud alternatiiv on õiguslikult kõige põhjendatum. Puudutatud isikud III, IV, V ja VI on kohustatud võimaldama avaldajate kinnistule ligipääsu, kuna nende kinnistud moodustasid enne jagamist ühe kinnistu ja seega tuleks nende kinnistute kaudu tagada ka juurdepääs jagamise ja võõrandamise tulemusena avalikult teelt ligipääsuta jäänud avaldajate kinnistule vastavalt AÕS § 156 lg-s 2 sätestatule.
5.Aiandusühistu EPP-II (puudutatud isik II), kinnistu nr 8644902 omanik, leidis, et juurdepääsu määramine üle tema kinnistu on majanduslikult ja tehniliselt kõige ebamõistlikum. Avaldust ei saa rahuldada ka seetõttu, et avaldajad ei ole muutnud ega saa muuta maa sihtotstarvet. Juurdepääsutee rajamine puudutatud isiku VIII pakutaval viisil on kõige otstarbekam. Lähtuda tuleb ajaloolisest teest, mis on ka kõige odavam, kuna juurdepääs on juba olemas ja seega tee aastaringselt sõidetav.
6.SV (puudutatud isik III), kinnistu nr 6087302 omanik, sõlmis 29.09.2008 avaldajatega kokkuleppe, millest nähtub, et tal puudub juurdepääs oma kinnistule ning juhul, kui avaldajad saavad juurdepääsu oma kinnistule, siis tagavad nad vajaliku juurdepääsu ka puudutatud isikule III.
7.AH (puudutatud isik IV), kinnistu nr 10810602 omanik, leidis, et ei ole võimalik suurendada tema kinnistul asuva tee koormust. Juurdepääsuvariandi nr 2 määramisel ei mahu isegi kaks autot üksteisest mööda sõitma, samuti ei ole liikluskoormuse suurendamine mõeldav. Puudutatud isik IV plaanib ehitada suvila ümber elumajaks, seega tee rajamine krundile toob kaasa hoone ja krundi väärtuse langemise.
8.EV (puudutatud isik V) ja TV (puudutatud isik VI), kinnistu nr 10810702 omanikud, ei nõustunud juurdepääsutee rajamisega üle nende kinnisasja, sest rajatav tee kahjustaks nende kinnisasja ja kahandaks oluliselt selle väärtust. Kinnistul asub suvemaja, mille suurim väärtus seisneb eraldatud ja looduslähedases keskkonnas. Rajatav tee riivaks oluliselt privaatsust ja rikuks praegu rahuliku, rohelise ja loodusliku kõrghaljastusega ala. Rajatav tee hakkaks kulgema otse õues, kus puudub piirdeaed, samuti ei ole mõeldav suurem liiklus õuel, kus on laste jooksu- ja mänguala. Võimalik juurdepääsutee kulgeb Keila-Paldiski maanteelt kuni nende kinnistuni mööda suvilate vahelist kitsast ja väikest teed. Suvilaomanike piirdeaiad ulatuvad teeni, lisaks asuvad tee ääres Eesti Energia elektrikilbid, mis muudavad tee laiendamise põhimõtteliselt võimatuks. Tee ei kannata lisa liiklusmahtu ega raskete ehitusseadmete ja -materjalide vedu. Juurdepääsutee määramisega üle puudutatud isikute V ja VI kinnistu tekivad olulised lisakulutused (piirdeaia ehitamine ja heki rajamine), mis siiski ei korva privaatsuse ja turvalisuse vähenemist, rääkimata loodusliku keskkonna rikkumisest tulenevast emotsionaalsest kahjust ja kinnisasja turuväärtuse langusest. Kui kohus otsustab määrata juurdepääsutee üle kinnisasja nr 10810702, siis tuleb määrata avaldajatele piirdeaia ja heki rajamise ning lukustatava värava paigaldamise kohustused, et tagada turvalisus.
9.Suvilaühistu Metsapiiga (puudutatud isik VII), kinnistu nr 12535502 omanik, ei nõustunud juurdepääsu määramisega talle kuuluvate teede kaudu. Teede nr 318 ja 321, mille alune maa kuulub suvilaühistule, kaudu ei ole võimalik lahendada ligipääsu avaldajate kinnistule, kuna need teed ei vasta avaliku tee nõuetele. Viidatud teed on kitsad ja ääristatud puudega ega kannata suuremat koormust kui praegu. Samuti ei ole võimalik tagada päästetehnika liikumist. Teelt nr 321 puudub otsene juurdepääs, kuna vahepeal tee puudub.
10.MV (puudutatud isik VIII), kinnistu nr 3241202 omanik, märkis et kinnistule on olemas ajalooline ligipääsutee üle puudutatud isikute IV ja VII kinnistute, kusjuures nimetatud tee on määratud avalikuks kasutamiseks. Teadmata põhjustel on puudutatud isik VII sulgenud tee oma kinnistul, mistõttu praegu puudub ka puudutatud isikul VIII juurdepääs oma kinnistule. Arvestades, et see metsatee on täna reaalselt olemas, siis oleksid tee rajamisega kaasnevad kulud minimaalsed. Tegemist oleks pigem korrastamise kui rajamise kuludega.
11.Keila vald (puudutatud isik IX) pidas kõige mõistlikumaks juurdepääsu variante nr 1 ja 3, mis koormavad kõige vähem kinnisasjade omanike õigusi. Eesti NSV Põllumajandusministeeriumi RPI „Eesti Põllumajandusprojekti“ 15.09.1983. a kaardi kohaselt oli juurdepääs Põhja-Epu üldmaale (registriosa nr 11257002, omanik puudutatud isik X) üle Põhja-Epu vkt-2 (registriosa nr 3339502, omanik puudutatud isik I) ja sealt kaudu ka avaldajate kinnistule. Plaani kohaselt asus juurdepääs variant nr 1 asukohas. Valla teehoolduskulud on ca 830 eurot aastas ühe kilomeetri kohta.
12.MTÜ Põhja-Epu (puudutatud isik X), kinnistu nr 11257002 omanik, teatas 10.02.2015 ekirjaga, et on vastu variantidele 1 ja 3 ning peab kõige paremaks lahenduseks varianti 2. Menetluse vahepealne käik
13.Harju Maakohus rahuldas hagi 06.06.2012 otsusega ning määras, et registriossa nr 7653202 sisse kantud kinnistu igakordsel omanikel ja nende poolt nõusoleku saanud isikutel on tähtajatu õigus ilma kellaajalise piiranguta kasutada kõikidel päevadel aastas nii jalgsi kui transpordivahendiga registriosadesse nr 3339502, nr 8644902 ja nr 11257002 sisse kantud kinnistutel asuvat teed. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 01.03.2013 otsusega maakohtu otsuse ja saatis tsiviilasja uueks läbivaatamiseks samale kohtule.
14.Harju Maakohus rahuldas 02.07.2014 määrusega avalduse osaliselt, määrates avaldajate kinnistult nr 7653202 (asukoht Rebase, Tuulna küla, Keila vald, Harju maakond) ööpäevaringse juurdepääsu avalikult kasutatavale teele (kõrvalmaantee T-11399, Klooga suvilate tee) puudutatud isikule I kuuluva kinnistu nr 3339502, puudutatud isikule II kuuluva kinnistu nr 8644902 ja puudutatud isikule X kuuluva kinnistu nr 11257002 kaudu.
15.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 05.11.2014 määrusega Harju Maakohtu 02.07.2014 määruse ja saatis tsiviilasja maakohtule uueks menetlemiseks. Maakohtu määrus ja selle põhjendused
16.Harju Maakohus rahuldas 08.06.2015 määrusega avaldajate avalduse ning määras, et Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriossa nr 7653202 sisse kantud kinnistu asukohaga Rebase, Tuulna küla, Keila vald, Harju maakond igakordsel omanikul ja temalt nõusoleku saanud isikutel on tähtajatu õigus kasutada igal ajal nii jalgsi kui ka igat liiki transpordivahendiga kinnistul nr 10810702, kinnistul nr 12535502 ja kinnistul nr 3241202 asuvat juurdepääsuteed, mille laius on 3,5 meetrit ning mis on määruse lisaks oleval plaanil tähistatud roosaga, viisil, mis vastab valitseva kinnisasja kasutamisele maatulundusmaana kuni maa sihtotstarbe muutumiseni ning alates kinnistu sihtotstarbe muutumisest elamumaaks on juurdepääs tagatud jalgsi ja igat liiki transpordivahendiga viisil, mis vastab valitseva kinnisasja kasutamisele elamumaana. Samuti määras kohus juurdepääsu kasutamise eest makstavaks tasuks iga jooksva aasta 1.veebruariks kinnistu nr 10810702 igakordsele omanikule 31,54 eurot, kinnistu nr 12535502 igakordsele omanikule 8,90 eurot ja kinnistu nr 3241202 igakordsele omanikule 92,96 eurot. Maakohus tuvastas, et puudutatud isikutel V, VI, VII ja VIII on kohustus anda tahteavaldus neile kuuluvate
ülalnimetatud kinnistute registriosa kolmandasse jakku märkuse kandmiseks juurdepääsu kohta ning asendas vastavad tahteavaldused kohtumäärusega. Kohus jättis avaldajate ja puudutatud isikute III-IX menetluskulud nende endi kanda ning puudutatud isikute I, II ja X menetluskulud võrdsetes osades puudutatud isikute IV, V, VI ja VII kanda.
17.Maakohus märkis, et Tallinna Ringkonnakohus asus 05.11.2014 määruses seisukohale, et asja uuesti lahendamisel tuleb kohtul kaaluda võimalikke juurdepääsuvariante: 1) juurdepääs üle puudutatud isikute I, II ja X kinnisasjade (nimetatud kui variant 1); 2) juurdepääs üle puudutatud isikute III-VII kinnisasjade (nimetatud kui variant 2); 3) juurdepääs üle puudutatud isikute II ja X kinnisasjade (nimetatud kui variant 3); 4) juurdepääs üle puudutatud isiku III jt menetlusväliste isikute kinnisasjade; 5) juurdepääs üle puudutatud isiku II jt menetlusväliste isikute kinnisasjade; 6) juurdepääs üle puudutatud isikute III-VI kinnisasjade; 7) juurdepääs üle puudutatud isiku III jt menetlusväliste isikute kinnisasjade, kinnistu Ida-Epu vkt 40 (registriosa nr 3347202) kaudu; 8) juurdepääs üle puudutatud isikute III-VI ja VIII kinnisasjade (nimetatud kui variant 2a).
18.Maakohus analüüsis juurdepääsu üle puudutatud isikute I, II ja X kinnisasjade (variant 1) ning märkis, et Harju Maakohus on 02.07.2014 määrusega võimaldanud avaldajatele juurdepääsu selle järgi leides, et selle variandi puhul on teerajamise kulud kõige odavamad ning puudutatud isiku I privaatsuse riivet saab kompenseerida aia ja heki rajamisega. Tallinna Ringkonnakohus on 05.11.2014 määrusega eelnimetatud määruse tühistanud. Võttes arvesse, et ringkonnakohtu seisukoht on käesolevas asjas TsMS § 658 lg-st 2 tulenevalt kohustuslik, asus kohus seisukohale, et antud juhul ei ole avaldajatele juurdepääsu määramine üle puudutatud isikute I, II ja X kinnisasjade põhjendatud.
19.Tallinna Ringkonnakohus on 05.11.2014 määruses märkinud, et käesoleval juhul tuleb tuvastada, kas puudutatud isikute III, IV, V ja VI kinnistud moodustasid enne jagamist ühe kinnistu ja juurdepääs toimus üle puudutatud isiku VII kinnistu, mistõttu tuleb kohtul analüüsida, kas AÕS § 156 lg 2 kohaldamise eeldused on täidetud. AÕS § 156 lg 2 sätestab, et kui kinnisasja osalise võõrandamise tagajärjel võõrandatud või allesjäänud osa kaotab ühenduse avalikult kasutatava teega, peab selle osa omanik, mille kaudu ühendus seni toimus, võimaldama teise osa omanikul ühendust pidada oma kinnisasja kaudu AÕS paragrahvi 156 1. lõikes nimetatud tingimustel.
20.Harju Maakohus on 02.07.2014 määrusega tuvastanud, et ajalooline juurdepääs avaldajate kinnistule oli üle puudutatud isiku X ja puudutatud isiku I kinnistute. Tallinna Ringkonnakohus on 05.11.2014 määruses asunud seisukohale, et maakohtul puudus alus tuvastada ajalooline juurdepääs valla poolt osundatud asukohas ainult 1983. aasta projekti alusel ning kohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel täiendavalt tuvastada, milline on olnud ajalooline juurdepääs avaldajate kinnistule. Maakohus leidis, et 1978-1989 ja 1996-2007 Maa-ameti kaardiregistritest ei nähtu, et puudutatud isiku I kinnistult oleks Rebase kinnistule läinud juurdepääs. Ka puudutatud isik I on märkinud, et nimetatud teed ei ole kunagi eksisteerinud. Avaldajad ei ole kohtu ette toonud asjaolusid, millest tulenevalt saaks kohus asuda vastupidisele seisukohale. Kohus leidis, et esineb alus asuda seisukohale, et väidetavat teed Rebase kinnistu ja puudutatud isiku I kinnistu vahel ei ole kunagi välja ehitatud, seega ei ole nimetatud teed ka eksisteerinud. Asjas esitatud tõendid, sh 1983. aasta projekt, ei anna alust jõuda teistsugusele seisukohale. Puudutatud isiku I poolt 26.06.2014 esitatud menetlusdokumendile lisatud jooniselt (kd VI, lk 226) ja Pälli kinnistu ajalooliselt
plaanilt (kt VII, lk 169) nähtub, et avaldajate ja puudutatud isikute III-VI kinnistud moodustasid enne nende jagamist ühe kinnistu. Samuti nähtub, et juurdepääs Pälli kinnistule oli määratud üle puudutatud isiku VII kinnistu. Kohus luges eeltooduga tuvastatuks, et Pälli kinnistule, mis on tänaseks jaotatud erinevateks katastriteks, kuid mille hulka kuulus varasemalt avaldajate kinnistu, on juurdepääs ajalooliselt kulgenud üle puudutatud isiku VII kinnistu. Ka puudutatud isikud ei ole eitanud, et varasemalt oli tegemist ühe suure kinnistuga ning juurdepääs sellele toimus üle puudutatud isiku VII kinnistu. Samas on juurdepääs kulgenud ka üle puudutatud isiku II kinnistu.
21.Maakohus asus seisukohale, et käesoleval juhul esineb alus AÕS § 156 lg 2 kohaldamiseks, kuna ajalooliselt on eksisteerinud juurdepääs Pälli kinnistule, mis on katastriteks jagatud ning üks jagatud kinnistutest kuulub avaldajatele, mööda puudutatud isikute VII ja II kinnistuid. Kohtul tuleb analüüsida, milline juurdepääs tuleb avaldajate kinnistule määrata edasi lähtudes ajaloolistest teedest (juurdepääsuvariandid 2, 4, 6, 7, 8). Kohus märkis, et on vaatluse käigus tuvastanud, et puudutatud isiku VIII kinnistul on autoga läbitav metsatee, mis on kohtumääruse lisaks oleval kaardil tähistatud roosaga. Kaardil roosaga märgitud juurdepääs on võimalik rajada puudutatud isiku IV aia kõrvale. Vaatluse käigus ilmnes, et ajalooliselt esinenud juurdepääsu üle puudutatud isiku II kinnistu enam ei eksisteeri, kuna aedu on liigutatud ja teed selles kohas pole.
22.Kohus asus lähtudes vaatlusel kogetust ning poolte huvidest seisukohale, et avaldajatele tuleb juurdepääs lähtuvalt ajaloolistest juurdepääsu võimaluste variantidest võimaldada üle puudutatud isikute V, VI, VII ja VIII kinnistute. Puudutatud isik VIII on andnud enda nõusoleku juurdepääsu tee võimaldamiseks üle enda kinnistu, samuti on puudutatud isiku VIII kinnistul tee, mida on võimalik läbida, seega ei ole avaldajatel tarvilik teha ülemääraseid kulutusi juurdepääsutee rajamiseks. Seega tuleb juurdepääs avaldajate kinnistule määrata variant 8 alusel (kaardil tähistatud roosaga). Kohus asus seisukohale, et antud juhul kaaluvad avaldajate huvid üles puudutatud isikute V ja VI huvid ning tegemist on menetlusosalisi kõige vähem koormava juurdepääsuvariandiga. Kohus leidis, et lähtudes poolte huvidest, on antud juhul õiglane määrata juurdepääs üle puudutatud isikute V-VIII kinnistute. Tulenevalt asjaolust, et juurdepääs tuleb määrata AÕS § 156 lg 2 alusel üle puudutatud isikute V-VIII kinnistute, ei pidanud kohus põhjendatuks juurdepääsuvariantide 3, 4, 5 ja 7 analüüsimist.
23.Seoses puudutatud isikute IV ning V ja VI vastuväidetega, et juhul, kui juurdepääsutee kulgeks üle nende kinnistute, muutuks märgatavalt nende kinnistute olukord negatiivses suunas, märkis kohus, et kohaldada tuleb AÕS § 156 lg 2. Mõistetavalt toob juurdepääsutee määramine kaasa liikluskoormuse kasvu ning puudutatud isikute privaatsuse riive, kuid avaldajatel on õigus oma kinnistule juurdepääsuks ning antud juhul on kõiki asjaolusid kaaludes põhjendatud juurdepääsutee määramine eelnimetatud viisil. Seoses puudutatud isiku IV vastuväidetega, et määratud juurdepääsutee variandi kohaldamine ei ole võimalik, kuna suvilate vaheline tee on liialt kitsas ning autod ei mahu mööduma elektrikappidest, märkis kohus, et teostas vastaval juurdepääsuvariandil vaatluse ning veendus, et suvilate vaheline tee on küll kitsas, kuid sõidukiga läbitav. Ka vaatlusel viibinud menetlusosalised saabusid puudutatud isikute IV ning V ja VI kinnistute piirini sõidukites. Asjaolu, et teele ei mahu kaks autot korraga kõrvuti sõitma, ei tähenda, et seda kaudu ei oleks võimalik autoga juurdepääsu määrata.
24.Avaldajad on kohtule kinnitanud, et tee ehituskulud kannavad avaldajad. Puudutatud isikud III-VIII ei ole esitanud kohtule andmeid teehoolduskulude osas ning kohus lähtus
puudutatud isiku IX poolt nimetatud tee keskmise hooldamise tasust summas 830 eurot aastas, milledega avaldajad on nõustunud. Üle puudutatud isikute V-VIII kinnisasjade kulgeva juurdepääsutee pikkus kokku on ca 311 m, mis jaguneb kinnistute lõikes järgmiselt: puudutatud isikute V ja VI kinnistul ca 38 m, puudutatud isiku VII kinnistul ca 161 m ja puudutatud isiku VIII kinnistul ca 112 m. Seega tuleb avaldajatel tasuda aastas puudutatud isikutele V ja VI 31,54 eurot (830 /1000 x 38), puudutatud isikule VII 133,63 eurot (830 /1000 X 161) ja puudutatud isikule VIII 92,96 eurot (830 /1000 x 112). Kuna puudutatud isikule VII kuuluvat teed läbib Maa-ameti geoportaali kohaselt eelduslikult vähemalt 15 majapidamist, tuleb kohtu hinnangul avaldajatel tasuda puudutatud isikule VII 8,9 eurot (133,63 /15) aastas.
25.Antud juhul ei kasuta avaldajad oma kinnisasja elamiseks, vaid tegemist on maatulundusmaaga, mille sihtotstarvet avaldajad soovivad muuta elamumaaks. Harju Maakohus märkis 02.07.2014 määruses, et juurdepääs on tagatud jalgsi ja igat liiki transpordivahendiga viisil, mis vastab valitseva kinnisasja kasutamisele maatulundusmaana kuni maa sihtotstarbe muutumiseni ning alates kinnistu sihtotstarbe muutumisest elamumaaks on juurdepääs tagatud jalgsi ja igat liiki transpordivahendiga viisil, mis vastab valitseva kinnisasja kasutamisele elamumaana. Kohus jäi selles osas 02.07.2014 määruses nimetatu juurde. Kohus asus seisukohale, et juurdepääs peab olema avaldajatele tagatud igal ajal, kuna avaldajad plaanivad kõnealuse maa võtta kasutusele elamumaana. Kohus selgitas, et juurdepääsu õigus hõlmab eelduslikult nii kinnisasja omanikku kui ka teisi kinnisasjal elavaid või seda omaniku nõusolekul muul viisil kasutatavaid isikuid (RKTKo 3-2-1-85-05 p 21). Kohus leidis, et põhjendatud on määrata juurdepääs kinnistu igakordse omaniku ning omaniku nõusolekut omavate isikute kasuks nii jalgsi kui ka sõidukiga.
26.Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-33-04 p-s 22 märkinud, et kohtulahendiga määratud juurdepääsuõiguse kehtivuseks kolmandate isikute suhtes tuleb see kanda kinnistusraamatusse märkusena. Avaldajad on esitanud taotluse asendada puudutatud isikute V-VIII nõusolek kinnistusraamatu kande tegemisel. Kohus leidis, et puudutatud isikute nõusolek tuleb kinnistusraamatusse märkuse kandmiseks asendada AÕS § 641 kohaselt kohtumäärusega.
27.Kohus asus seisukohale, et antud tsiviilasi on küll lahendatud eelkõige avaldajate huvides, kuid avaldajate tarviduse kohtusse pöördumiseks on põhjustanud puudutatud isikud, kes on alusetult keeldunud avaldajatele juurdepääsu lubamast. Kohus leidis, et käesolevas asjas on õiglane ja põhjendatud avaldajate menetluskulud jätta nende endi kanda, samuti tuleb puudutatud isikute III-IX menetluskulud jätta nende endi kanda. Kohus asus seisukohale, et puudutatud isikute I, II ja X menetluskulud tuleb jätta võrdsetes osades puudutatud isikute IV, V, VI ja VII kanda. Nimelt on puudutatud isikud I, II ja X olnud sunnitud käesolevas menetluses osalema, kuna puudutatud isikud IV, V, VI ja VII on keeldunud avaldajatele juurdepääsuteed võimaldamast sealt, kust see ajalooliselt on kulgenud. Puudutatud isiku IV määruskaebus
28.21.06.2015 esitas puudutatud isik IV Harju Maakohtu 08.06.2015 määruse peale määruskaebuse, millega palub määruse kogu ulatuses tühistada.
29.Määruskaebuse kohaselt on maakohus põhjendamatult määranud juurdepääsutee variandi nr 2, mitte variandi nr 1 järgi. Avaldajate kinnistule on kohustatud tagama ligipääsu puudutatud isik I. Kohtu poolt määratud juurdepääsutee riivab rohkemate inimeste privaatsust. Kohus ei ole arvestanud hoonete paiknevusega. Avaldajad on taotlenud 4 meetri
laiust teed, kuid kohtu poolt määratud juurdepääsutee ei vasta avaldajate poolt soovitule ning sealt ei pääse läbi päästetehnikaga ega veokitega. Kõige kitsam koht on 3,40 meetrit. Koormuse suurenemine kitsal teel võib ohustada inimeste elusid. Tee laiendamisel tuleks ümber tõsta tee ääres paiknevad Eesti Energia jaotuskilbid, mis teeb selle väga kulukaks. Maakohus ei ole arvestanud juurdepääsutee variantide maksumustega. Samuti ei ole maakohus käsitlenud alternatiivseid juurdepääsuvariante. Puudutatud isik on välja pakkunud omapoolse variandi, mille kohaselt peaks proovima leida kompromissi kinnistute nr 11495402, 2143402, 3241202, 10151902 ja 3241202 omanikega tee lõigu 327 pikendamiseks.
30.Maakohus on ebaõigesti leidnud, et tegu on ajaloolise teega. 15.09.1983 Eesti NSV Põllumajandusministeeriumi RPI „Eesti Põllumajandusprojekti“ järgi oli juurdepääs PõhjaEpu üldmaale (katastritunnus 29504:006:0220) üle Põhja-Epu vkt-2 (29504:006:0020) ja sealt kaudu ka Rebase kinnistule. Plaani kohaselt asus juurdepääs avaldajate poolt taotletava juurdepääsu variant nr 1 asukohas.
31.Menetluskulud oleks tulnud jätta avaldajate kanda. Puudutatud isik IV lähtus Keila valla poolt esitatud vastusest, mille kohaselt asus juurdepääsutee ajalooliselt variandi nr 1 asukohas. Puudutatud isik IV kaasati menetlusse puudutatud isiku I initsiatiivil ning seega peab ta ise kandma ka kulud. Lisaks ei ole kohus arvestanud AÕS § 156 lg 1, mille kohaselt tuleb juurdepääsutee määramisel arvestada koormatava kinnisasja omaniku huve. Puudutatud isikute V-VI määruskaebus
32.19.06.2015 esitasid puudutatud isikud V-VI Harju Maakohtu 08.06.2015 määruse peale määruskaebuse, millega paluvad maakohtu määruse tühistada menetluskulude jaotuse osas.
33.Määruskaebuse kohaselt on maakohus määranud menetluskulude jaotuse ebaõiglaselt. Kuna lahend on tehtud avaldajate huvides, tuleb menetluskulud jätta nende kanda. Puudutatud isikud V-VI lähtusid Keila valla poolt esitatud vastusest, mille kohaselt asus juurdepääsutee ajalooliselt variant nr 1 asukohas. Lisaks on nad vaidlusaluse kinnistu omanikud alates 2010. aastast, ostes kinnistu heauskselt koos kohtuasjaga, teadmata midagi ajaloolistest erimeelsustest. Kohus ei ole menetluskulude jaotamisel arvestanud AÕS § 156 lg-ga 1. Puudutatud isiku VII määruskaebus
34.23.06.2015 esitas puudutatud isik VII Harju Maakohtu 08.06.2015 määruse peale määruskaebuse, millega palub määruse kogu ulatuses tühistada.
35.Määruskaebuse kohaselt ei vasta kohtu poolt määratud 3,5 m laiune juurdepääsutee avaldajate poolt soovitule ning sealt ei pääse läbi päästetehnikaga ega veokitega. Tee laiendamisel tuleks ümber tõsta tee ääres paiknevad Eesti Energia jaotuskilbid, mis teeb selle väga kulukaks. Määratud tee on kitsas, kohati ainult 2 m ja läbitav ainult sõiduautoga. Kohati ei ole laiendus võimalik, kuna kinnistute aiad piirnevad teega. Lisaks on maakohus ebaõigesti leidnud, et tegu on ajaloolise teega. Maakohus on tähelepanuta jätnud Keila valla kui erapooletu osapoole poolt esitatud vastuse, mille kohaselt Eesti NSV Põllumajandusministeeriumi RPI „Eesti Põllumajandusprojekti“ 15.09.1983 järgi oli juurdepääs Põhja-Epu üldmaale (katastritunnus 29504:006:0220) üle Põhja-Epu vkt-2 (29504:006:0020) ja sealt kaudu ka Rebase kinnistule. Plaani kohaselt asus juurdepääs avaldajate poolt taotletava juurdepääsu variant nr 1 asukohas.
36.Menetluskulud tuleb jätta avaldajate kanda. Kohus on ebaõigesti põhjendanud menetluskulude sellist jaotust, väites, et puudutatud isikud on alusetult keeldunud avaldajatele juurdepääsu lubamast. Puudutatud isikud lähtusid Keila valla kui erapooletu osapoole poolt esitatud vastusest kohtule. Kohus ei ole menetluskulude määramisel arvestanud AÕS § 156 lg-ga 1. Vastused määruskaebustele
37.Puudutatud isik I palus jätta määruskaebused rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata. Puudutatud isik IX märkis, et jääb enda varasema seisukoha juurde, mille kohaselt on kõige mõistlikum juurdepääsutee variant nr 1. Teised menetlusosalised määruskaebustele ei vastanud. Edasine menetluse käik
38.Maakohus jättis määruskaebused rahuldamata ning edastas need TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht
39.Ringkonnakohus, tutvunud asja materjaliga, leiab, et maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuste väited ei anna alust selle muutmiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 ja §-le 659 jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ning määruskaebused rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ning TsMS § 659 ja § 654 lg 6 alusel ei pea neid vajalikuks korrata. Vastusena määruskaebustele märgib ringkonnakohus järgmist.
40.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole põhjendatud puudutatud isikute IV ja VII määruskaebuste väited, mille kohaselt on maakohus ebaõigesti tuvastanud ajaloolise ligipääsu avaldajate kinnistule ja jätnud tähelepanuta Keila valla poolt esitatud 15.09.1983 Eesti NSV Põllumajandusministeeriumi RPI „Eesti Põllumajandusprojekti“. Maakohus on esitatud tõendeid arvesse võttes leidnud õigesti, et enne kinnistute jagamist kuulus Rebase kinnistu Pälli kinnistu koosseisu, millele toimus juurdepääs puudutatud isiku VII kinnistu kaudu. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole tõendite hindamisel eksinud, kui leidis, et 1983.a projekt ei tõenda, et puudutatud isiku I kinnistult oleks Rebase kinnistule läinud juurdepääs. Maakohus tuvastas, et 1978-1989 ja 1996-2007 Maa-ameti kaardiregistrist ei nähtu sellise juurdepääsu olemasolu. On tõendamata, et viidatud juurdepääs oleks tegelikkuses eksisteerinud. Puudutatud isikud ei ole määruskaebuses toonud esile asjaolusid, millest tulenevalt võiks selles osas asuda maakohtust erinevale seisukohale.
41.Ringkonnakohus ei nõustu puudutatud isiku IV määruskaebuse väidetega, mille kohaselt ei ole maakohus arvestanud alternatiivsete lahendustega. Juurdepääsu määramisel on maakohus lähtunud AÕS § 156 lõikest 2, arvestanud vaidluse lahendamisel tähtsust omavaid asjaolusid ning kaalunud isikute huve. Toimikust nähtuvalt on maakohus 20.04.2015 korraldanud Rebase kinnistul ja sellega külgnevatel kinnistutel vaatluse, mille protokolli kohaselt on maakohus koos menetlusosalistega uurinud võimalikke juurdepääsu variante. Maakohus on ka põhjendatult võtnud arvesse puudutatud isiku VIII nõusoleku juurdepääsu võimaldamiseks üle tema kinnistu, kus on juba olemas autoga läbitav metsatee. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole juurdepääsu määramisel diskretsioonipiiridest väljunud ega avaldaja ja puudutatud isikute huve ebaõigesti kaalunud.
42.Samuti ei anna ringkonnakohtu hinnangul maakohtu määruse muutmiseks alust puudutatud isikute IV ja VII määruskaebuste väited, mille kohaselt ei vasta 3,5 m laiune juurdepääsutee
avaldajate poolt soovitule, sealt ei pääse läbi päästetehnikaga ega veokitega ning tee laiendamine ei ole võimalik. Maakohus on teostanud juurdepääsuteel vaatluse ning veendunud, et suvilate vaheline tee on sõidukiga läbitav. Samuti ei ole avaldajad maakohtu poolt määratud juurdepääsu vaidlustanud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, mille kohaselt asjaolu, et teele ei mahu kaks autot korraga kõrvuti sõitma, ei tähenda, et seda kaudu ei oleks võimalik sõidukiga juurdepääsu määrata.
43.Puudutatud isikud IV, V, VI ja VII on vaidlustanud maakohtu määruse menetluskulude jaotuse osas ning leiavad, et menetluskulud oleks tulnud jätta avaldajate kanda. Kolleegium märgib, et TsMS § 172 lg 1 kohaselt kannab hagita menetluses menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse. Kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane, muu hulgas siis, kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite või tõendi. TsMS § 172 lg-st 1 tuleneb kohtule menetluskulude jaotamisel ulatuslik kaalutlusõigus, millesse kõrgema astme kohus võib sekkuda vaid juhul, kui diskretsioonipiire on rikutud. Maakohus on käesoleval juhul TsMS § 172 lg 1 teise lause alusel leidnud, et õiglane ja põhjendatud on jätta avaldajate ja puudutatud isikute III-IX menetluskulud nende endi kanda ning puudutatud isikute I, II ja X menetluskulud võrdsetes osades puudutatud isikute IV-VII kanda. Maakohus on põhjendanud menetluskulude sellist jaotust asjaoluga, et puudutatud isikud I, II ja X olid sunnitud menetluses osalema seetõttu, et puudutatud isikud IV-VII on vaidlustanud juurdepääsu tee määramise sealt, kus see on ajalooliselt kulgenud. Kolleegiumi hinnangul ei ole selline menetluskulude jaotus vastuolus TsMS § 172 lg 1 teise lausega ning maakohus ei ole diskretsioonipiire rikkunud. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuste väited ei anna alust jagada menetluskulusid maakohtust erinevalt. Asjakohased ei ole ka viited AÕS § 156 lg-le 1, kuna see ei reguleeri menetluskulude jaotamist.
44.TsMS § 171 lg-st 1 tuleneb, et kui kaebus jääb rahuldamata, kannab määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud kaebuse esitaja. Kuna puudutatud isikute IV, V, VI ja VII määruskaebused jäävad rahuldamata, tuleb nende menetluskulud ringkonnakohtus jätta nende endi kanda. Avaldajate ning puudutatud isikute I-III, VIII, IX ja X ringkonnakohtu menetluskulud tuleb jätta võrdsetes osades puudutatud isikute IV, V, VI ja VII kanda. Kuna maakohus ei määranud kindlaks menetluskulude rahalist suurust, siis ei tee seda ka ringkonnakohus (TsMS § 174 lg 4). Tulenevalt TsMS § 177 lg 2 määrab maakohus menetluskulude suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul menetlust lõpetava määruse jõustumisest.
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots
(allkirjastatud digitaalselt) Gaida Kivinurm
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.