Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbinud

Selgitus menetlusabi taotlejale Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist (TsMS § 187 lg 6).

ASJAOLUD

Töötaja Urmas Laaneviir (edaspidi ka hageja või töötaja) esitas Tööinspektsiooni töövaidluskomisjonile avalduse tööandja Gerdo Eesti OÜ (edaspidi ka kostja või tööandja) vastu. Töötaja palus tööandjalt välja mõista vähemmakstud töötasu ja puhkusetasu (töövaidlusasi nr 4-1/1889). Töövaidluskomisjon rahuldas 29.09.2015 otsusega (teatavaks tehtud 05.10.2015) töötaja avalduse osaliselt, jättes rahuldamata vähemmakstud töötasu nõude ning rahuldas puhkusetasu nõude. Hageja esitas Tartu Maakohtu Valga kohtumajale 05.11.2015 hagiavalduse töövaidluskomisjonile edastatud avalduse läbivaatamiseks hagimenetluse korras. 11.11.2015 määrusega jättis kohus hageja avalduse käiguta ning andis tähtaja riigilõivu tasumiseks nõudelt suurusega 937,06 eurot (puhkusetasu). Hageja tasus riigilõivu 200 eurot. 25.11.2015 võttis kohus hagiavalduse menetlusse ning andis kostjale tähtaja hagile vastamiseks. Hageja nõue ja põhjendused /tl 37-43, lisad 12-35/ Poolte vahel oli sõlmitud tööleping, mis kestis ajavahemikul 01.08.2011-21.02.2013 ning mille kohaselt hageja asus tööle kaugsõidu autojuhina, põhiasukohaga Soomes. Hageja ja kostja leppisid lepingu sõlmimisel kokku, et pärast katseaja lõppu hakkab töötasuna kehtima 0,2 eurot iga sõidetud kilomeetri kohta. Vastavat töölepingu lisa tööandja kirjalikult ei vormistanud. Töötasu kokkulepitust vähem maksmine ilmnes alles töösuhte lõppemisel lõpparve laekumisel. Selgus, et kostja oli töötasu arvestanud kehtinud miinimumpalga ulatuses ning ülejäänud hageja pangakontole tasutud summa on arvestatud päevarahaks välislähetuses viibimise eest ning muude kompensatsioonide katteks. Hageja on seisukohal, et töölepingusse on lisatud selline töötasukokkulepe põhjusel, et tööandja soovis tasuda riigile võimalikult vähe makse. Tööandja on sarnase kokkuleppe sõlminud ka teiste töötajatega, kes seda kinnitavad. Ka tuleks arvestada, et töölepingus on kokkulepitud töötegemise koht Rakvere, ent hageja ei ole kogu töölepingu kehtivuse aja vältel kordagi Eestis tööd teinud, vaid Soomes. Kuna töötatud aja vältel kattus töötaja pangakontole laekunud summa suuremas osas töötajapoolse arvestusega, st pärast katseaega 0,2 eurot sõidetud kilomeetri eest, siis ei esitanud töötaja tööandjale pretensioone ega nõudnud kokkuleppe kirjalikku vormistamist. Palgainfo andmebaasi (internetis kättesaadav aadressil: www.palgainfo.ee) andmetel on keskmine netotöötasu samal tegevusalal Soomes ca 1844 eurot. Autoettevõtete Liidu ja Eesti Transpordi- ja teetöötajate ametiühingu kollektiivlepingu kohaselt ei tohtinud autojuhtide 2011.a töötasu olla väiksem kui 419,26 eurot kuus ning 2012. ja 2013. a väiksem kui 470 eurot kuus. Kollektiivlepingus kokkulepitud töötasu näitab, et samal tegevusalal makstakse Eestisiseselt suuremat töötasu kui käesoleval juhul on tööandja maksnud töötajale töö eest välisriigis. Hageja leiab, et kostja on rikkunud tasu maksmise kohustust, makstes töötasuna üksnes kokkulepitud miinimumtasu ning ei ole maksnud töötasu vastavalt poolte kokkuleppele, st 0,2 eurot netotasuna iga sõidetud kilomeetri kohta. Tööandja tasus iga kuu töötajale brutotöötasuna 320 eurot (neto 270,91 eurot). Hageja töötasunõue töövaidluskomisjoni avalduse esitamise seisuga aegumata nõuete osas on 5804,68 eurot (neto). Hageja on nõus tasaarvestama kostja poolt alusetult hagejale kantud komandeeringu aruandluse hüvitise ja

isikliku auto kompensatsiooni, arvestades antud summad töötasunõudest maha, sellisel juhul on töötaja töötasunõue kokku 5096,88 eurot (5804,68-707,80). Arvestades poolte töötasu kokkulepet, mille kohaselt on töötasu 0,2 eurot iga sõidetud kilomeetri kohta, on töötaja keskmine ühe päeva töötasu 39,07 eurot (neto), kasutamata puhkusepäevi oli kokku 33, st puhkusehüvitis on 1257,66 eurot. Töövaidluskomisjon mõistis tööandjalt välja puhkusehüvitisena 33 päeva eest 344 eurot (bruto) ehk 288,96 eurot netosummana, samuti on lõpparves tööandja töötajale tasunud puhkusehüvitisena 31,64 eurot. Seega on töötajal tööandja vastu puhkusetasu hüvitamise nõue summas 937,06 eurot (neto). Alternatiivselt, kui kohus leiab, et töötaja töötasu nõue ei ole põhjendatud, palub hageja tööandjalt välja mõista vähemmakstud lõpparve summas 734,69 eurot. Lõpparve antud summa võrra vähemmaksmisest annab kinnitust kostjapoolne töötaja töötasuarvestus, millest nähtub, et kokku pidi tööandja töötajale välja maksma 915,91 eurot. Tänaseks on tööandja lõpparvest töötajale tasunud 243,91 eurot ning ka palgaarvestusest nähtub, et 2. osa töötasust, so 672 eurot, on välja maksmata. Samuti on töötajal saamata osa töötasust, arvestades, et tööandja tasus töötajale 2013 veebruarikuu eest töötasu 240 eurot (bruto) ehk 210,24 eurot (neto). Töötaja viibis 2013 veebruaris lähetuses 21 tööpäeva, arvestades, et tegemist on ühes kuus tehtud normarvu tööpäevadega, mille eest tööandja maksis muidu välja kogu palga, so 320 eurot (bruto) ehk 272,93 eurot (neto), siis on tööandjal käesolevaks ajaks tasumata 62,69 eurot (neto). Töötasu arvestust võib pidada ka võlatunnistuseks, kuna sellest nähtub, et tööandja kohustub kokku töötajale välja maksma 915,91 eurot, kuid on tasunud üksnes 243,91 eurot. Kuna tööandja on eeltoodud summa tasumisega viivitanud, nõuab hageja täiendavalt seadusejärgse viivitusintressi tasumist. Tööandja pidi eelnimetatud summa tasuma töötajale 15.03.2013, ent ei ole seda käesoleva ajani teinud, st tööandja on antud summa tasumisega olnud viivituses kokku 909 päeva (so kuni töövaidluskomisjonile avalduse esitamiseni). Viivis summalt 672 eurot perioodi 16.03.2013 – 05.11.2015 (hagiavalduse esitamise seisuni) eest on kokku 144,06 eurot. Viivis summalt 62,69 eurot, mille maksetähtaeg oli 10.03.2013, perioodi 11.03.2013 – 05.11.2015 eest on kokku 13,55 eurot. Eeltoodust tulenevalt on hageja alternatiivne nõue kokku (sh viivisenõue) 892,30 eurot. Hageja palub rahuldada töötaja töötasunõue vähemmakstud töötasu osas perioodi 10.09.2012–22.02.2013 eest summas 5096,88 eurot (neto) ning puhkusetasu summas 937,06 eurot (neto). Alternatiivselt, kui kohus leiab, et töötaja töötasunõue ei ole põhjendatud, mõista kostjalt hageja kasuks välja vähemmakstud lõpparve ning viivis summas 892,30 eurot. Hageja palub menetluskulud jätta kostja kanda. Kostja vastuväited /tl 54-57/ Kostja ei nõustu hageja poolt esitatud hagivaldusega ning palub selle jätta täies ulatuses rahuldamata. Hageja nõue ei ole tõendatud ning ei vasta tegelikele asjaoludele. Töötajaga oli töötasu suurus kokkulepitud temaga sõlmitud töölepingus. Töötaja ei ole vaidlustanud niisuguse kokkuleppe olemasolu. Tööandja tagas töötajale töölepingujärgse töötasu maksmise. Nimetatud asjaolu ei ole töötaja samuti vaidlustanud. Töölepingu kohaselt oli töötegemise kohaks kokkulepitud Rakvere. Kuna töötaja ei ole vaidlustanud töötegemise kohta, jääb kehtima töölepingus kokkulepitud töötegemise koht. Seega oli tööandjal õigus töötajat lähetusse saata. Tööandja on töötajale tasunud seoses lähetusega kõik seadusega ettenähtud tasud. Nimetatud asjaolu ei ole töötaja vaidlustanud. Töötaja ei ole oma väiteid töötasu kokkuleppe kohta tõendanud. Suuline kokkulepe saab esineda vaid niisugusel juhul, kui mõlemad pooled seda kokkulepet kinnitavad. Tööandja ei saa niisuguse kokkulepe olemasolu kinnitada, kuna niisugust kokkulepet sõlmitud ei ole. Töötaja töösuhe lõppes 21.02.2013. Töötaja ei ole tähelepanu pööranud tema töötasule tulu deklareerimisel ei 2012. ja 2103. aastal. Hiljemalt tuludeklaratsiooni esitamise päeval 31. märtsil oleks pidanud töötaja juba märkama, et töötasu arvestus ei lange kokku sellega, milles väidetavalt kokku lepiti.

Kostja peab vajalikuks märkida, et isegi juhul kui veoautojuhiga sõlmitakse suuline kokkulepe tingimusel, et töötasu arvestus toimub läbitud kolmeetrite alusel, on niisugune kokkulepe tühine töölepinguseaduse § 2 alusel. Tulenevalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 561/2006, 15. märts 2006, mis käsitleb teatavate autovedusid käsitlevate sotsiaalõigusnormide ühtlustamist ja millega muudetakse nõukogu määrusi (EMÜ) nr 3821/85 ja (EÜ) nr 2135/98 ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EMÜ) nr 3820/85 art 10 on veoettevõtjatel keelatud töölepingu alusel töötavatele või veoettevõtja käsutusse antud juhtidele makstava tasu, ka lisatasu ja preemiate kujul makstavate summade sidumine läbisõidetud vahemaa pikkusega ja/või edasitoimetatud kauba kogusega. Töövaidluskomisjoni otsusega mõisteti töötaja kasuks välja puhkuse kompensatsioon summas 344,19 eurot. Nimetatud summa on tööandja poolt täidetud ja töötaja kontole ülekantud. Seega ei ole töötajal enam nõuet tööandja vastu tasumata puhkuse kompensatsiooni osas. Tööandjale jääb arusaamatuks hagiavalduses nimetatud alternatiivne nõue. Hageja ei ole täpsustanud, missuguse arvustuskäigu alusel on ta saanud hüvitise nõude 672 eurot, mille maksetähtaeg pidanuks olema 15.03.2013. Viivise arvestamisel on hageja lähtunud üksnes intressimäärast 0,05%. Hageja ei ole selgitanud, miks on ta kasutanud viivise arvutamiseks eelpool nimetatud arvestuskäiku. Kostja palub jätta hagiavalduse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Hageja seisukohad /tl 61-65/ Töötasu arvestamise kokkulepet tõendab nii teiste töötajatega sõlmitud samasisuline kokkulepe, kui ka asjaolu, et tööandja tasus töötajale töötasu erinevate kompensatsioonide näol, sh isikliku auto kompensatsioon, mis ei saa tulla kõne alla, kuna hageja töötas raskeveoki juhina. Töötasu arvestuse lehelt nähtub, et tööandja on sisuliselt arvestanud töötasu läbitud kilomeetrite pealt, kuid tasunud selle erinevate hüvitiste ja päevarahadena. Seda kinnitab asjaolu, et kuiselt erines hageja pangakontole laekunud summa vastavalt sellele millise vahemaa hageja läbis. Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse nr 561/2006, 15. märts 2006, artikli 10 sõnastusest tuleneb, et selline kokkulepe on keelatud, kui makstavad summad võivad oma laadi poolest ohustada liiklusohutust ja/või soodustada antud määruse rikkumist. Käesoleval juhul on tööandja võtnud tarvitusele meetmed, mis takistavad töötajal määruse rikkumist, sh on autole paigaldatud kiirust piirav seade ning sõidumeerik võimaldab salvestada juhi sõiduki andmed oma mälusse ja ka juhikaardile. Hageja selgitab, et tuludeklaratsioonile ei pööranud ta tähelepanu ning tegelik töötasu arvestus sai töötajale teatavaks alles lepingu lõpetamisel. Kostja poolt esitatud töötasude ja päevarahade arvestuselt nähtub, et 2013 veebruarikuu eest kuulus tasumisele põhitasuna 243,91 eurot ning komandeeringu päevarahad summas 672 eurot. Ka nähtub antud arvestuselt, et 1. osa ehk töötasu on töötajale välja makstud ning teise osa väljamaksmise kohta märge arvestuse lehelt puudub. Kostja ei ole päevarahasid summas 672 eurot töötajale siiani tasunud. Lisaks on töötajal saamata osa töötasust 2013 veebruarikuu eest summas 62,96 eurot. Kokku on tasumata 734,69 eurot. Töölepingu punkti 4 kohaselt kohustus tööandja tasuma töötasu ja muud rahalised maksed töötaja poolt näidatud arveldusarvele töötamise kuule järgneva kuu 10. ja 15. kuupäeval. Seega kohustus tööandja tasuma töötajale töötasu hiljemalt töötamisele järgneva kuu 10. kuupäeval ning muud rahalised maksed töötamisele järgneva kuu 15. kuupäeval. Sellest tulenevalt pidi tööandja tasuma 2013 veebruarikuu töötasu 10.03.2013 ning komandeeringus viibitud päevade eest päevaraha hiljemalt 15.03.2013. Viivisearvestus on väljatoodud hagiavalduse punktis 3.4.4.1. Hagiavalduses toodud arvestuse kohaselt on viivis summalt 672 eurot hagi esitamise seisuga 144,06 eurot. Maksmata töötasult summas 62,69 eurot on hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 13,55 eurot. Eeltoodust tulenevalt jääb hageja hagiavalduses esitatud nõuete juurde.

Menetluse käik 04.03.2016 määrusega jättis kohus rahuldamata hageja taotlused tunnistajate ülekuulamiseks ning otsustas asja arutada kirjalikus menetluses /tl 66/. Kostja arvamus /tl 68-72, tõendid 78-82/ Kostja ei nõustu hagivaldusega ega hageja täiendavates seisukohtades esitatuga. Kostja jääb varasemate vastuväidete juurde. Täiendavalt märgib kostja, et töötaja arutlus selle kohta, et tööandja on püüdnud töötasu maksmist varjata kompensatsioonide ja päevarahadena, on emotsionaalne ning oletuslik ega rajane asjas kogutud tõenditele. Kui tööandja pidas vajalikuks maksta isikliku sõiduauto kasutamise kompensatsiooni, on see tööandja otsus. Töötaja ei ole vaidlustanud asjaolu, et töötajal ei oleks olnud õigus niisugust summat saada ning et ta oleks valmis seda summat kui alusetult saadut tagasi andma. Töötasu kokkuleppimine läbitud kilometraaži pealt toob igal juhul kaasa määruse nr 561/2006 rikkumise. Taoline tasu kokkuleppimine annab soodsad võimalused rikkuda autojuhi töö- ja puhkeaega ning samuti toob see kaasa olukorra, kus pikema kilometraaži läbimisel soovitaks samuti rohkem kaupa vedada. See toob kaasa olukorra, kus ületatakse veoauto teljekoormust ning seega luuakse liiklusohtlik olukord. Seega isegi juhul, kui niisugune töötasustamise kokkulepe oleks tõendatud, oleks see vastuolus seaduse nõuetega ning tühine. Nimetatud määrus on otse kohaldatav ning on siduv ka töötajale. Tööandjale jääb jätkuvalt arusaamatuks hagiavalduses nimetatud alternatiivne nõue. Tööandja ei nõustu töötaja väitega, et tööandja on töötajale jätnud tasumata töötajal saada olevad töölepingujärgsed tasud. Töötaja väited saamatajäänud ning vähem saadud summade osas on paljasõnalised ning tõendamata. Menetluse käik 14.04.2016 kohtunõudes palus kohus hagejal täpsustada, kas kohtule esitatud hagi lisa nr 6 on töövaidluskomisjonile esitatud dokumendi osaline koopia ja kui see nii on, selgitada kohtule eksitavate andmete esitamist /tl 83/. Hageja selgitused /tl 85-95/ Hageja selgitab, et töövaidluskomisjoni toimikus oleva töötasu arvestuse veerust „2.osa väljamaksmine“ nähtub küll, et hagejale on tehtud ettemaks ning tööandja on selle lõpparve väljamaksmisel tasaarvestanud töötaja töötasu ja lähetustasude nõudega, kuid reaalselt ei ole töötaja ühtegi ettemaksu kunagi saanud – seda tõendab hageja poolt kohtule esitatud konto väljavõte. Samuti ei nähtu ettemaksu tegemine töötaja palgalehtedelt (lisatud avaldusele). Samuti ei ole töötaja andnud nõusolekut tasaarvelduste tegemiseks. Kostja vastuväited /99-101/ Vastuseks kohtu 04.05.2016 kohtunõudele, milles kohus palus kostja seisukohta hageja nõudele vähemmakstud töötasu osas /tl 96/, hageja väitele ettemaksu mittesaamise kohta ning viitele tasaarvestuse lubamatuse kohta, teatab kostja, et ei nõustu hageja seisukohtadega. Kostja lisab, et tööandja ei ole töötajale veebruaris 2013 arvestanud töötasu vähem kui töölepingus ettenähtud. Veebruaris 2013 töötas töötaja vähem, kui ettenähtud. Töötasu arvestatakse töötamisest eest ühe kuu jooksul. Veebruaris ei töötatud tervikut kuud, vaid üksnes 21 päeva. Seetõttu on tööandja maksnud töötasu proportsionaalselt vähem. Nimetatud asjaolu on esile toodud samuti töötaja töötasu arvestuslehel, kuhu on märgitud, et töötasu on arvestatud kuni 21.02. Seega ei ole tööandja töötasu valesti arvestanud. Tööandjal oli õigus teha tasaarveldus liigselt makstud summade osas. Tööandja on töötajale teinud kolmel korral ettemakse lähetuskulude kattes: novembris 2012 summas - 189 eurot, detsembris 2012 - 394 eurot, jaanuaris 2013 – 89 eurot. Nimetatud summad on samuti ülekantud töötaja kontole. Töötaja ei ole nimetatud summasid tagasi maksnud. Eelpool öeldust tulenevalt oli tööandja õigus teha töötaja töötasust kinnipidamisi. Kinnipidamised on

tehtud seadusega ettenähtud suurustes ja piirides. Töötajale on vastavasisulised väljamaksed tehtud novembrist 2012 kuni veebruarini 2013. Need nähtuvad ka töötaja kontoväljavõttest perioodi kohta 01.05.2012 – 12.04.2013. Tööandja on varasemalt vaidlustanud viivise õigsuse. Tööandja jääb tema poolt varem esitatud seisukohtade juurde. Menetluse käik 09.06.2016 kirjaga andis kohus pooltele tähtaja oma lõplike seisukohtade ning menetluskulude nimekirja esitamiseks /tl 102/. Hageja lõplikud seisukohad ja menetluskulude nimekiri /tl 103-106, lisad 107-118/ Hageja jääb kõigi oma varasemalt esitatud nõuete, selgituste ning väidete juurde ning palub hagiavalduse rahuldada. Hageja rõhutab, et tema nõudeid tõendab asjaolu, et hageja palgalehed ei kattu pangakonto väljavõtetega. Hageja taotleb kõigi kulude kostja kanda jätmist. Hageja palub kostjalt välja mõista menetluskulud summas 1354 eurot, millest 200 eurot on riigilõiv ja ülejäänu esindajatasu. Hageja taotleb menetluskuludelt ka viivise väljamõistmist. Kostja lõplikud seisukohad ja menetluskulude nimekiri /tl 122-126/ Kostja palub hagiavalduse jätta täies ulatuses rahuldamata. Hageja nõue ei ole tõendatud ning ei vasta tegelikele asjaoludele. Kostja jääb kõigi oma varasemalt esitatud selgituste ning vastuväidete juurde. Kostja taotleb kõigi menetluskulude jätmist hageja kanda. Tartu Maakohtu menetluses on kostja menetluskulud olnud 570 eurot, lisaks nõuab kostja menetluskuludelt viivise väljamõistmist.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus, võttes arvesse poolte seisukohti, hinnates kohtule esitatud tõendeid (sh töövaidluskomisjoni toimikus 4-1/1889 olevaid tõendeid) igakülgselt ja objektiivselt ning analüüsides kõiki tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata.

2013/02/12 nähtubki, et töötasu on arvestatud kuni 21.02. summas 240 eurot (bruto), lisandub puhkusekompensatsioon 4 päeva eest 41,72 eurot (puhkusekompensatsiooni osas on töövaidluskomisjon summat korrigeerinud) ning netotasuna tuleb panka tasuda 243,90 eurot. Pangakonto väljavõte kinnitab, et vastav summa on hagejale laekunud 12.03.2013.

Kuna kohus jättis menetluskulud hageja kanda, tuleb hagejal tasuda kostjale tema poolt kantud menetluskulu summas 570 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Marian Priks kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.