Ühinguõigus › Muud ühinguõiguslikud asjad hagimenetluses

Otsuse peale võivad menetlusosalised vandeadvokaadi vahendusel esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest arvates. TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud MM esitas 09.04.2013 Pärnu Maakohtusse hagi RL ja Saare Varahaldus OÜ vastu, milles palus tunnustada kostjate vahel 21.03.2013 osaühingu mitterahalise sissemaksena üleandmise ja osa omandamise leping OÜ Hekva osaga nimiväärtusega 1736 eurot OÜ Hekva osa müügilepinguna. 09.06.2015 esitas hageja täiendava seisukoha, milles palus kostjana kaasata OÜ Saare Haldus, kuivõrd haginõudest lähtuvalt on ta vaidlustatud õigussuhte osaline. Hageja palus tuvastada RL ja OÜ Saare Haldus vahel 20.03.2013 sõlmitud asutamislepingu müügilepinguna; tuvastada RL ja OÜ Saare Varahaldus vahel 21.03.2013 sõlmitud OÜ Hekva osa mitterahalise sissemaksena üleandmise ja osa omandamise lepingu tühisus; asendada RL tahteavaldus kohtuotsusega ja kohustada RL sõlmima MM-ga OÜ Hekva osas omandiõiguse üleandmise leping; asendada OÜ Saare Varahaldus tahteavaldus kohtuotsusega ja kohustada OÜ Saare Varahaldus andma nõusolekud RL poolt OÜ Hekva osa omandiõiguse üleandmiseks MM-le. 20.03.2013 RL ja Saare Haldus OÜ vahel sõlmitud Saare Varahaldus OÜ asutamisleping on näilik tehing, mis varjab kostja omandis olnud OÜ Hekva osa nimiväärtusega 1736 eurot müügitehingut, eesmärgiga välistada ostueesõiguse teostamist OÜ Hekva teiste osanike, sh hageja, poolt. Hageja hinnangul viitavad praegusel juhul selgelt poolte tegelikele eesmärkidele ning sellest tulenevalt ka mitterahalise sissemakse ja selle aluseks oleva asutamislepingu näilikkusele faktilised asjaolud, mis leidsid aset vaidlusalusele tehingule eelnenud ajal. Faktiliste asjaolude alusel kujunes hagejal arusaam, et puudub muu mõistlik ja eluliselt usutav selgitus toimunule, kui see, et soovitakse OÜ Hekva osa võõrandada kolmandale isikule viisil, millega oleks välistatud teiste osanike poolt ostueesõiguse teostamine ning oleks edaspidiselt võimalik kolmandal isikul asuda kokku ostma OÜ Hekva osasid ilma, et teised osanikud saaksid teostada ostueesõigust. Senine Riigikohtu praktika ei välista võimalust, et osa mitterahalise sissemakse esemena üleandmine võib olla näilik tehing, mille eesmärgiks on varjata müügilepingu sõlmimist, et takistada teiste osanike ostueesõiguse teostamist. Samas on tegelikkuses varjatud tehingu sõlmimise tõendamine keeruline, kuna sõlmitakse näilik tehing ning varjatud tehingu kohta n-ö kirjalik dokument puudub. Varjatud tehingu sõlmimist saab tõendada poolte võimaliku tahte kaudu, mida ei saa sisustada vaid tehingu poolte endi poolt märgitud tahtega, vaid arvesse tuleb võtta kõiki olulisi asjaolusid ning poolte huve näiliku tehingu sõlmimisel kogumis, sh nende käitumist enne ja pärast tehingu sõlmimist. Asutamislepingu näilikkust ja varjatud tehinguna osa müügilepingu sõlmimist tõendavad alljärgnevad asjaolud:

SJ tegevus. Kostja II ainsaks juhatuse liikmeks oli kuni 18.12.2013 SJ. 18.12.2013, s.o kohtuasja menetluse kestel, on kostja II juhatuse liikmeks saanud ka kostja I. Kostja II üheks omanikuks kostja I kõrval on Saare Haldus OÜ, kelle juhatuse liikmeks ja ainuosanikuks on samuti SJ. On ilmselge, et 18.12.2013 sai kostja II juhatuse liikmeks kostja I selleks, et lükata ümber hageja poolt menetluse kestel väidetu, et SJ omab tegelikku kontrolli kostja II ja kostja III üle. Taoline kostjate tegevus tõendab, et kostjad jätkavad oma skeemi ning soovivad menetluse kestel, lähtudes hageja poolt väidetust, tekitada olukorra, kus justkui SJ ei omaks kontrolli kostja II üle. Kostja I ei oma mingisugust sisulist huvi kostja II majandustegevuse suhtes ega oma äriühingu suhtes ka mingit kontrolli, mida kinnitavad kostja II kontoväljavõtted ja kostja I 07.05.2015 vande all antud seletused. SJ on 2013.a veebruarist alates asunud nii enda nimel kui ka tema kontrolli all oleva OÜ Saare Varahaldus kaudu kokku ostma OÜ Hekva osasid. Eelnev kinnitab väidet, et OÜ Hekva osade kokkuostmist SJ ning temaga seotud äriühingute poolt on seni takistanud teiste osanike ostueesõiguse olemasolu. Seda kinnitab SJ poolt 12.05.2013 ringkonnkohtu istungil väidetu: „Soovin saada ettevõtte osanikuks, et asi saaks toimima. Olen proovinud osasid osta, kuid see ei ole õnnestunud“. Taoline väide ilmestab kostjate eesmärki ja soovi ning tegelikuks eesmärgiks on kostjatel olnud, et SJ saaks ise või temaga seotud äriühingute kaudu OÜ Hekva osanike ringi ja selleks oli vaja välistada võimalus, et keegi OÜ Hekva osanikest saaks teostada ostueesõigust hilisemate osade omandamise tehingute suhtes. 22.02.2013 sõlmisid UP ja kostja III OÜ Hekva osa võlaõigusliku müügilepingu omandi üleandmiseta, millega UP müüs kostjale III OÜ Hekva osa nimiväärtusega 112 eurot. 04.03.2013 sõlmisid UP ja OÜ Hekva osaühingu osa omandi üle andmise käsutustehingu, millega UP andis OÜ Hekva osa nimiväärtusega 112 eurot omandiõiguse üle kostjale III (kelle juhatuse liige ja ainuomanik on SJ). 14.03.2013 ostueesõiguse teostamise avaldusega teostas hageja UP ja kostja III vahel 22.02.2013 sõlmitud OÜ Hekva osa võlaõigusliku müügilepingu suhtes ostueesõigust ning sai osa nimiväärtusega 112 eurot omanikuks. Eeltoodust tulenevalt ei õnnestunud kostjal III OÜ Hekva osa nimiväärtusega 112 eurot omandamine. Samas oli või vähemalt pidi olema kostjale III ja tema juhatuse liikmele SJ-le selge asjaolu, et tavapärase osa müügitehingu kaudu ei ole võimalik OÜ Hekva osaluse omandamine, kuna teistel osanikel on ostueesõigus, mida võidakse kasutada ka edasiste tehingute puhul. 20.03.2013 sõlmisid U-EN ja SJ OÜ Hekva osa müügilepingu, millega U-EN müüs SJ-le OÜ Hekva osa nimiväärtusega 176 eurot. U-EN on kostja I ema. 26.03.2013 ostueesõiguse teostamise avaldusega teostas MM eelnimetatud müügilepingu suhtes ostueesõigust ning OÜ Hekva osa nimiväärtusega 176 eurot on MM omandis. 20.03.2013 sõlmisid kostja I ja AM, kes on kostja I isa, OÜ Hekva osa kinkelepingu, millega kostja I omandas OÜ Hekva osa nimiväärtusega 1736 eurot. Samal päeval, kuid hilisema tehinguga, sõlmisid kostja I ja kostja III kostja II asutamislepingu, millega kostja I võttis kohustuse anda mitterahalise sissemakse esemena kostjale II üle OÜ Hekva osa nimiväärtusega 1736 eurot. 21.03.2013 sõlmitud mitterahalise sissemakse üleandmise ja osa omandamise lepinguga täitis kostja I asutamislepingust tuleneva kohustuse kostja II ees ja andis OÜ Hekva osa nimiväärtusega 1736 eurot omandiõiguse üle kostjale II. AM kinkis oma OÜ Hekva osa tütrele, kuna ostueesõigust saab teostada vaid tasulise võõrandamise korral ning kinge tütrele näib usutavam kui kinge muule isikule. Seega, kuna AM kinkis oma osaluse tütrele, siis see asjaolu välistas ostueesõiguse teostamise teiste OÜ Hekva osanike poolt. Kostja I omandas kinke kaudu osaluse OÜ-s Hekva ja võttis kohustuse oma osaluse võõrandamiseks mitterahalise sissemakse esemena üleandmise kaudu kostjale II. Mõlemad tehingud toimusid samal päeval. Kostja I asutas uue äriühingu koos kostjaga III, mis on kontrollitav SJ poolt ja kes on mõlemad soovinud varem

OÜ-s Hekva osalust omandada, kuid mis ei ole ostueesõiguse teostamise tõttu õnnestunud. Tehingu toimumine ühel päeval viitab varem välja töötatud skeemi olemasolule, mille eesmärgiks lõppastmes oli kolmanda isiku OÜ Hekva osanike ringi saamine ning seejärel OÜ Hekva osade kokkuostmine. 07.05.2015 kohtuistungil RL vastuolulistest selgitustest nähtub, et vaidlusaluste tehingute tegelik eesmärk oli ostueesõiguse vältimine ning mitterahalise sissemakse tegemisega võimaldada asuda kolmandal isikul osasid kokku ostma. SJ soovis omandada RL-le kingitud osa ning RL oli teadlik, et osa võõrandamisel kolmandale isikule on võimalik selle suhtes teostada ostueesõigust; RL-l ei olnud kavatsust osa saamisel asuda täiendavalt osasid kokku ostma, osade kokkuostmiseks asutati äriühing koos SJ-ga; täiendavate osade ostu RL ei finantseeri ega mingilgi moel panusta sinna oma rahalisi vahendeid. RL-l endal kavatsust osasid kokku osta ei olnud; koos S-Jga asutati äriühing, mille kaudu oleks võimalik osasid kokku osta; äriühingu asutamise järgselt on asutatud äriühingu (s.o kostja II) kaudu asutud osasid kokku ostma; SJ kandis 27.03.2015 RL-le üle 3150 eurot, mida RL ei tagastanud SJ-le, vaid see jäi RL käsutusse. Seega mõistis RL asjaolu, et osade võõrandamisel kolmandatele isikutele on võimalik teostada ostueesõigust ning seetõttu oli vaja juriidilist skeemi kasutades ostueesõigus välistada. 12.05.2014 ringkonnakohtu istungil selgitas SJ, et soovis saada OÜ Hekva osanikuks. SJ proovis ise osasid omandada (sh kostja III kaudu), kuid see ei ole õnnestunud. Luhtunud katsed päädisid sellega, et töötati välja juriidiline skeem, mille ainsaks eesmärgiks oli ostueesõiguse vältimine ning samas võimaldada SJ-l ning temaga seotud äriühingutel asuda osasid ilma ostueesõiguse teostamise riskita kokku ostma. OÜ Saare Varahaldus arvelduskonto väljavõtetest nähtub: OÜ Saare Varahaldus on koheselt pärast OÜ Hekva osa saamist mitterahalise sissemaksena asunud kokku ostma täiendavalt OÜ Hekva osasid; tehinguid on eranditult finantseerinud SJ – vahetult tehingule eelnevalt on SJ teinud kostja II pangakontole rahalisi sissemaksed tehingusummade ulatuses. Eelnev kinnitab hageja seisukohta selles, et OÜ Saare Varahaldus on faktiliselt SJ kontrolli all ning kes finantseerib ka osade kokkuostu. RL arvelduskonto väljavõttest nähtub järgnev: 27.03.2014, s.o pärast kostja II asutamist ning mitterahalise sissemaksena OÜ Hekva osa üleandmist kostjale II, tegi SJ ülekande RL-le 3150 eurot selgitusega „Vastavalt kokkuleppele – OÜ Hekva osa“. Hageja hinnangul on nimetatud summa käsitatav võimaliku rahalise hüvena, mida RL on saanud vaidlusaluste tehingute tegemise, sh OÜ Hekva osa üleandmise eest. Kuigi RL väitis 07.05.2015 istungil, et tegemist on kostja I emaga sõlmitud tehingu eest saadud summaga, ei ole selline selgitus usutav. Hagiavalduse lisaks nr 3 oleva lepingu p-s 4.1 kohustus omandaja (Saare Haldus OÜ) tasuma müügihinna RL-le sularahas. Seega on usutav, et summa, mis tasuti RL-le ülekandega, seondubki vaidlusaluse tehinguga. Seejuures on oluline märkida, et isegi kui pidada usutavaks kostja I väidet ülekande kohta, ei ole seda summat pärast ostueesõiguse teostamist hageja poolt, kostja I SJ-le tagastanud, vaid see on jäänud kostjale I. Kostjad ei ole vastavat väidet ümber lükanud. Eelnevaga on kostja II asutamise ja mitterahalise sissemakse OÜ Hekva osaluse üleandmise näilisus tõendatud. 20.03.2013 asutamislepingu kohaselt on kostja I kohustatud tegema sissemakse kostja II osakapitali 1736 eurot, mis on tasutud OÜ Hekva osaga ning seejuures on kostja II pidanud seda osa väärtuseks. Arvestades, et kostja I sai vastu kostja II osa, on selle väärtus samastav 1736 euroga ning mida on hageja pidanud kostja I poolt saadud rahaliselt hinnatavaks hüveks. Arvestades eeltoodut, ei saa välistada, et kostja I on saanud osa eest SJ-lt 3150 eurot, siis on võimalik kohtul tuvastada, et varjatud müügilepingu kohaselt kohustus kostja III tasuma hagejale 3150 eurot. Vastavas summas on hagejal võimalik teostada ostueesõigust pärast kohtu sellekohast

tuvastusotsust. Hageja ostueesõiguse tähtaeg ei ole sellisel juhul möödunud. Hageja palus kohtul alternatiivselt tuvastada, et ostja kohustub müüjale tasuma osa eest ostuhinna 3150 eurot. Kostjate vastus Kostjad hagi ei tunnistanud. RL (kostja I) ja OÜ Saare Haldus (kostja III) leidsid, et tahteavalduse näilikkuse tõendamiskoormis lasub hagejal. Hageja poolt esitletav kostjate tahteavalduse näilikkuse ja müügilepingu varjamise väide on paljasõnaline ning juhitud hageja soovmõtlemisest ja tahtest omandada teistele isikutele/kostjale kuuluv vara - OÜ Hekva osa. Hageja ei selgitanud, kus, millal, millises vormis ja tingimustel sõlmisid kostjad väidetava müügilepingu. Tõendite esitamise asemel leidis hageja, et müügilepingu võimaliku sõlmimise ja tingimused peaks hagejale hankima kohus. Juhul, kui hageja sooviks oma väidet müügilepingu osas usutavalt põhistada ja tõendada, peaks hageja esile tooma ja esitama tõendid, et mitterahalise sissemakse tegija sai (või omandas õiguse saada) lisaks kostja II osa omandamisele muud tasu. Hageja selliseid tõendeid esitanud ei ole. Kostjate või muude isikute vahel puuduvad tehingud, mille suhtes saaks hageja ostueesõigust teostada. Väär ja eksitav on hageja väide, et kostja I ei oma kontrolli kostja II üle. Igal osa omanikul on õigus otsustada, mis tingimustel enda osa käsutada. Kostja I kinnitab, et ei oleks sõlminud mitterahalise sissemakse kokkulepet, kui ei oleks omandanud sellega enamusosalust (69,44%) asutatavas äriühingus. Kostja I on jätkuvalt kostja II enamusosanik ja juhatuse liige ning kostja I omab täielikku kontrolli kostja II üle. Kostjate vahel puuduvad tehingud, mille suhtes oleks saanud või saaks hageja ostueesõigust teostada, s.t puuduvad nii müügi- kui ka muud OÜ Hekva osa tasulise võõrandamise lepingud vm tehingud. Hageja poolt vaidlustatud tehingud olid rahatud ning vastasid tehingupoolte tegelikule tahtele. Saabunud on kostjate poolsete tehingute soovitud õiguslikud tagajärjed ja tehingupooled ei ole neid vaidlustanud. Kuna kostja I ei ole vaidlusalust osa kostjale II või kostjale III tasu eest võõrandanud ega müügilepingut sõlminud, ei tõusetu ka hageja ostueesõiguse küsimust. Puuduvad tehingud, mille osas oleks saanud või saaks hageja ostueesõigust kasutada. Kostjate vahelised tehingud ei kujunda, lõpeta ega muuda hagejale kuuluvast Hekva OÜ osast tulenevaid osanikuõigusi ning hagejal puudub õigustatud huvi kostjate vahelistesse tehingutesse sekkuda. See, et hageja pahatahtliku sekkumise ja meelevaldsete arvamustega loodab omandada kostjate vara, ei anna alust TsÜS § 89 lg 2 ja lg 3 kohaldamiseks kostjate vaheliste tehingute suhtes. Riigikohus leidis lahendis nr 3-2-1-121-09, et osaühingu osa mitterahalise sissemaksega tasumisel ei ole üldjuhul ostueesõigust teostada võimalik, kuna VÕS § 244 lg 1 esimese lause järgi loetakse ostueesõiguse teostamise korral ostueesõigust omava isiku ja müüja vahel sõlmituks müügileping samadel tingimustel, milles müüja ostjaga kokku leppis. Osaühingu osa eest mitterahalise sissemakse tasumisel on sissemakse tegija põhikohustus anda mitterahalise sissemakse ese üle osaühingule ja osaühingu põhikohustus on anda vastu osa. Ostueesõigust omaval isikul ei oleks võimalik täita lepingust tulenevat põhikohustust. Seetõttu ei ole ostueesõiguse teostamine lubatav. Kostja I ei ole Hekva OÜ osa võõrandamise eest tasu või muud rahalist hüve saanud. Osa üleandmise tehingud olid rahatud. U-EN-lt omandatud osa eest tasumine toimus kostja I arveldusarvele pärast kostja II asutamist. 27.03.2013 saadud 3150 eurot selgitusega „vastavalt kokkuleppele – OÜ Hekva osa“ oli saadud üksnes U-EN-lt omandatud osa eest ning sellel puudub igasugune puutumus muude tehingutega viisil, mida hageja arvata soovib.

Kostja I ei ole SJ-lt saadud 3150 eurot tagastanud ja ei pidanudki seda tegema. Sellel aga puudub igasugune puutumus muude tehingutega viisil, mida hageja arvata soovib. Kostja I ei pidanudki SJ-le saadud summat tagastama, kuna vastava summa sai SJ tagasi hagejalt. Hageja on tsiviilasjas 2-13-15548 teostanud kostja I ema poolt võõrandatud Hekva OÜ osa suhtes ostueesõigust ning tasunud ise pärast tsiviilasjas tehtud lahendi jõustumist 3150 eurot otse SJ-le. Seega ei ole kuidagi põhjendatud hageja väited, nagu tõendaks nimetatud kanne ja vastava summa jäämine kostjale I hageja poolt esitatud väiteid. Eeltoodu tähendab, et kostja I ema on saanud võõrandatud Hekva OÜ osa eest tasu vaid üks kord ning kostja I kontole kantud tasu ei saa pidada tasuks hageja poolt väidetavalt sõlmitud varjatud müügitehingu eest. Saare Varahaldus OÜ leidis, et eseme käsutamine, mille suhtes kehtib seaduse alusel tekkinud ostueesõigus, on tühine, kui käsutustehing tehakse pärast ostueesõiguse teostamise õiguse tekkimist ning see kahjustab või piirab ostueesõiguse teostamist (VÕS § 244 lg 6). 09.04.2013 esitas MM hagiavalduse, mille kohaselt oli hageja hagi esitamise ajal teadlik nii kostjate vahel sõlmitud OÜ Hekva osa nimiväärtusega 1736 eurot müügilepingust, kui ka müügilepingu tingimustest. Hageja esitas kostjale I osteesõiguse teostamise avalduse aga 28.11.2013. Osa võõrandamisel kolmandale isikule on teistel osanikel ostueesõigus ühe kuu jooksul võõrandamise lepingu esitamisest (ÄS § 149 lg 2). Kuna hageja väite kohaselt teadis ta kostjate vahelisest müügilepingust hagi esitamisel, on hageja minetanud ajaliselt igasuguse ostueesõiguse teostamise võimaluse ka juhul, kui kostjad oleksid isegi enne hagi esitamist müügilepingu sõlminud. Kostja ei mööna OÜ Hekva osa nimiväärtusega 1736 eurot müügilepingu või muu tasulise võõrandamise lepingu sõlmimist. Äriühingu asutamislepingud on avalikud, millele on igal vähegi huvitatud isikul vaba ligipääs. Seega ei ole ega saakski olla isegi müügilepingu sõlmimisel ostueesõiguse teostamise avalduse tähtaegse esitamata jätmine vabandatav – hageja ei ole ostueesõiguse teostamise avaldust tähtaegselt esitanud ka juhul, kui kostjad oleksid osa müügilepingu isegi sõlminud. Seega ei ole kostjate poolne OÜ Hekva osa nimiväärtusega 1736 eurot käsutus ka VÕS § 244 lg 6 kohaselt tühine. Haginõude, mille kohaselt palub hageja kohustada OÜ-d Saare Varahaldus andma MM-le üle OÜ Hekva osa nimiväärtusega 1736 eurot ning lugeda vastav OÜ Saare Varahaldus tahteavaldus asendatuks kohtuotsusega TsÜS § 68 lg 5 mõttes, leidis kostja, et OÜ Saare Varahaldus on küll 28.11.2013 osanike nimekirja kohaselt OÜ Hekva osanik, kuid kohus ei saaks sellist hageja nõuet rahuldada ka olukorras, kus kostjad oleksid OÜ Hekva osa nimiväärtusega 1736 eurot müügilepingu sõlminud, sest võimaliku ostueesõiguse teostamise õigus laieneks kõikidele OÜ Hekva osanikele mitte üksnes hagejale. Hageja väide, nagu kostja I ei osaleks esindusõigusliku isikuna kostja II majandustegevuses, on väär. Selle väite ümberlükkamiseks esitas kostja II 23.12.2013 sõlmitud OÜ Hekva osa müügilepingu, millega TKl võõrandas OÜ Hekva osa kostjale II ning tehingu tegemisel esindas kostjat II just kostja I. SJ omandas OÜ Hekva osa üksnes ühel korral ning kostja II asutamisel ei olnud teada ega saanud ka teada olla asjaolu, et keegi hilisemalt SJ poolt soetatud OÜ Hekva osa suhtes ostueesõigust teostada soovib. Seega on hageja väide võimalikust ostueesõiguse välistamise skeemist eksitav, pahatahtlik ning rajatud hageja soovmõtlemisele.

Kostja II möönab, et kostja II asutati segapõllumajandusega tegelemiseks ning kostjatel oli ka soov ning kavatsus esitada 2013.a taotlus PRIA-le toetuse saamiseks MAK meetmest 3.1. (Maapiirkonnas majandustegevuse mitmekesistamise investeeringutoetus). Põllumajandusministri 22.12.2010 määruse nr 119 „Maapiirkonnas majandustegevuse mitmekesistamise investeeringutoetuse hindamise kriteeriumid põllumajandustootjale ja muule mikroettevõtjale“ punkti 6 kohaselt eelistatakse taotlejat, kelle kavandatav investeeringuobjekt avaldab mõju noorte ettevõtlusele, puudega inimeste olukorra parandamisele ning naisettevõtlusele. Põllumajandusministri 22.12.2010 määruse nr 119 lisa 6 punkt 6 kohaselt eelistatakse toetuse hindamisel äriühinguid, mille puhul kuulub üle poole osalusest naissoost füüsilisele isikule. Kostja I on naissoost füüsiline isik, kellele kuulub üle poole (70%) osalusest kostjas II. 2013 ja 2014.a aga Maapiirkonnas majandustegevuse mitmekesistamise investeeringutoetuse taotlusvooru ei avatud ning seetõttu puudus kostjal II võimalus esitada taotlus investeeringutoetuse saamiseks, mille eesmärgiks oli ühtlasi majandustegevuse läbiviimine turismi valdkonnas. Kostja II on jätkuvalt tegutsev ettevõte, kelle omandis on ka põllumajandusmaad, mis on hetkel OÜ Hekva kasutuses ning ei ole usutav, et OÜ Hekva juhatuse liige ja hageja seda asjaolu ei tea. Maakohtu otsus Pärnu Maakohus jättis 20.11.2015 otsusega hagi rahuldamata. Kohus jättis RL menetluskulud 117 eurot, OÜ Saare Haldus menetluskulud 780 eurot hageja kanda ja kohustas hagejat tasuma välja mõistetud menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses kuni menetluskulude ettenähtud ulatuses tasumiseni. Kohus jättis rahuldamata Saare Varahaldus OÜ taotluse menetluskulude kindlaksmääramiseks. Pooled vaidlesid selle üle, kas kostja I ja kostja III vahel 20.03.2013 sõlmitud kostja II asutamisleping oli sõlmitud selleks, et varjata kostja I ja kostja III vahel OÜ Hekva osa müügilepingut. TsÜS § 89 lg 1 sätestab, et näilik on tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad; lg 3 kohaselt, kui näiliku tehinguga varjatakse teist tehingut, kohaldatakse varjatud tehingule selle tehingu kohta sätestatut. Tehingu näilikkuse tuvastamine eeldab tahteavalduste, s.o tehingu sisulist hindamist (RK nr 3-2-1-139-08). Tehing on näilik, kui mõlema poole tahe on suunatud üksnes õigusnäivuse tekitamisele. Tahteavalduse näilikkuse tõendamiskoormus lasub hagejal (RK nr 3-2-1-11-02, nr 3-2-1-137-09). Tallinna Ringkonnakohus selgitas 09.09.2013 määruses, et hageja peab esile tooma ning tõendama, et mitterahalise sissemakse tegija sai (või omandas õiguse saada) lisaks Saare Varahalduse OÜ osa omandamisele muud tasu. Kohus leidis, et asjas ei leidnud tõendamist, et kostjate I ja III eesmärk 20.03.2013 kostja II asutamislepingu sõlmimisel oli tegelikkuses varjata kostja I poolt OÜ Hekva osa võõrandamist kostjale III. Asjaolu, et kostja III ning tema seaduslik esindaja on varasemalt kahel korral üritanud OÜ Hekva osasid osta, kuid see on ebaõnnestunud seoses hageja poolt ostueesõiguse teostamisega, ei tõenda kostjate I ja III tegelikku eesmärki 20.03.2013 lepingu sõlmimisel. Esiteks teostas hageja ostueesõigust U-EN osa müügilepingu osas hiljem, kui sõlmiti kostja II asutamisleping. Seega ei saanud kostja III seaduslik esindaja asutamislepingu sõlmimise ajal veel teada, et hageja ka U-EN osa müügilepingu osas ostueesõigust teostab. Ning teiseks võiks hageja selline käsitlus eelkõige

usutav tunduda siis, kui asjas oleks leidnud tõendamist, et kostja I on tegelikkuses saanud kostja III käest mingit tasu 20.03.2013 lepingu sõlmimise järgselt. Hageja viitab, et selliseks tasuks võis olla SJ poolt kostjale I 27.03.2013 tehtud ülekanne 3150 eurot, kuid nimetatud väite on kostjad I ja III ümber lükanud. Nimelt nähtub kostjate selgitustest, et tegemist oli U-EN (kostja I ema) ja SJ vahel 20.03.2013 sõlmitud OÜ Hekva osa müügilepingu eest saadud tasuga (müügilepingu ps 4.1. on kokkulepitud, et raha makstakse RL-le). Et hageja teostas nimetatud tehingu osas ostueesõigust, siis on hageja, U-EN ning SJ vahel 15.10.2013 tsiviilasjas nr 2-13-15548 sõlminud kompromiss, mille kohaselt tasus hageja kõnealuse müügilepingu esemeks oleva OÜ Hekva osa eest SJ-le 3050 eurot ning millega loeti täidetuks MM kohustus U-EN ees OÜ Hekva osa müügi osas. Tõendamist ei leidnud, et SJ oleks kostjale I sularahas mingeid makseid teinud. Seega on 27.03.2013 tehtud ülekanne tasu, mis on saadud U-EN osa müügi eest ning seda ei saa seostada kostjate I ja III vahelise lepinguga ega selle alusel saadud väidetava tasuga. Kostja I selgitas vande all, et kostjate I ja III eesmärk oli luua puhkekeskus ning majutusasutus ja arendada üheskoos majandustegevust. Kostja ei ole OÜ Hekva osade eest mingeid muid hüvesid, sh raha, saanud, vaid kostja II asutamise eesmärgiks oli ühine majandustegevus. Kohus ei nõustunud hageja järeldustega selle kohta, et asjaolu, et kostja I on kostjas II pigem passiivne osanik, viitab sellele, et kostja I on tegelikkuses oma osaluse OÜ-s Hekva müünud kostjale III. Ettevõtluses ei saa pidada tavapäratuks seda, et osaühingu enamusosanik on pigem passiivne ning ettevõtlust juhib ja selle tegevust korraldab teine isik. Asjaolu, et kostja II ostab kokku osalust OÜ-s Hekva, ei saa pidada tavapäratuks äritegevuseks, ega teha sellest hageja poolt viidatud järeldusi. Samasugune võimalus on hagejal endal, kui OÜ Hekva osanikul (ÄS § 149 lg 1). Hageja leidis, et majandustegevust ei toimu, mis viitab sellele, et kostja II loomise eesmärgiks oli müügitehingu varjamine ning hageja ostueesõiguse välistamine. Kohus ei nõustu hageja sellise käsitlusega, kuna kostja II esitas tõendi, et kostjas II toimub ka muud äritegevust (leping Kaarma Vallavalitsusega). Kostja II selgitas, et nende eesmärk on taotleda PRIA-lt toetust oma tegevuseks, kuid vastavat meedet pole veel avatud. Kostjate omandis on põllumajandusmaad. Kostja I selgitas vande all, et puhkekeskuse plaan on jäänud hetkel veel teostamata käimasoleva kohtuvaidluse tõttu. Eeltoodust ei saa järeldada, et kostja II loomise eesmärgiks oli OÜ Hekva osa müügitehingu varjamine ning hageja ostueesõiguse välistamine, kuna eelviidatu tõendab, et kostjas II mingi äritegevus toimub. Kohus möönab, et aktiivsema äritegevuse korral oleks kostja II loomise eesmärk veenvam, kuid samas arvestades, et kostja II asutamislepingu üle käib kohtus vaidlus, ei saa seda ka kostjatele I ja III ette heita. Asjaolu, et AM kinkis oma osaluse OÜ-s Hekva tütrele, kes tegi samal päeval mitterahalise sissemakse kostja II asutamiseks, ei tõenda kostjate I ja III tahet sõlmida tegelikkuses hoopis kinke esemeks oleva osa müügilepingut. Kostja I andis vande alla ütlusi, et sai osa kinkena oma isalt ning eesmärk oli asutada koos kostja III seadusliku esindajaga firma, et koos arendada majandustegevust. Hageja väide, et AM kinkis oma osaluse tütrele üksnes seetõttu, et see tundus usutavam, kohtumenetluses kinnitust leidnud pole. Eeltoodut arvestades leidis kohus, et asjas pole leidnud tõendamist, et kostjate I ja III tegelikuks eesmärgiks oli kostja II asutamislepinguga varjata OÜ Hekva osa müügilepingut. Kostjate I ja III tahe 20.03.2013 lepingu sõlmimisel oli tegelikkuses asutada kostja II ühise majandustegevuse alustamiseks, mitte kostja I poolt kostjale III OÜ Hekva osa müümine. Viimast võiks kummutada see, kui asjas oleks tõendatud, et kostja I on saanud kostjalt III mingit tasu osaühingu osa müügi eest, kuid viidatud asjaolu ei kinnita asjas kogutud ning kohtu poolt eelnevalt hinnatud tõendid. Eeltoodule tuginedes ei ole RL ja OÜ Saare Haldus vahel 20.03.2013 sõlmitud Saare Varahaldus

OÜ asutamisleping näilik tehing TsÜS § 89 lg 1 mõttes, mistõttu tuleb hagi selle nõude osas jätta rahuldamata. Et 21.03.2013 sõlmitud OÜ Hekva osa mitterahalise sissemaksena üleandmise ja osa omandamise lepingu tühisuse tuvastamise nõude ning kohtu menetluses oleva kahe sooritusnõude rahuldamise eelduseks on, et kohus oleks tuvastanud 20.03.2013 sõlmitud asutamislepingu näilikkuse, tuleb ka 21.03.2013 lepingu tühisuse tuvastamisnõude ning sooritusnõuete osas jätta hagi rahuldamata. Kostja I esitas kohtule menetluskulude nimekirja ja menetluskulude kindlaksmääramise avalduse õigusabiteenuse eest hüvitise 117 euro saamiseks. Menetluskulude nimekirja kohaselt koosnes nimetatud kulu vastuse koostamisest hagiavaldusele. Hageja pole oma sisulisi vastuväiteid kostja I menetluskuludele esitanud. Kohus leidis, et menetluskulude kindlaksmääramise avaldus on kooskõlas toimiku materjalidega, mistõttu tuleb hagejalt kostja I kasuks välja mõista menetluskulud TsMS § 144 p 1 ja § 175 lg 1 alusel 117 eurot. Kostja III esitas menetluskulude nimekirja ja menetluskulude kindlaksmääramise avalduse, milles palus hagejalt välja mõista õigusabiteenuse eest 819 eurot ja 468 eurot. Kohus ei nõustunud hageja etteheitega, et kostja III menetluskulude nimekiri pole piisavalt detailne, mistõttu pole põhjendatud kostja III menetluskulude väljamõistmine. Kohus nõustub hagejaga, et arusaamatuks jääb, miks on kostja III suhelnud asjas PJ-ga, kuivõrd nimetatud isik ei ole kostja III seaduslikuks esindajaks. Samuti ei nähtu kostja III esitatud menetlusdokumenditest, miks oli vajalik PJ-ga suhtlus. Seetõttu ei pidanud kohus sellist kulu põhjendatuks ega vajalikuks. Arvestades asja keerukust ning kostja vastuse sisu ning mahukust, leidis kohus, et põhjendatuks ajakuluks on 4 tundi. Vajalikuks ja põhjendatud kuluks lõppseisukoha koostamiseks ning hageja seisukohaga tutvumiseks pidas kohus 2 tundi. Seega on kokku kostja III lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalikud kulud 6 tunni ulatuses, s.o 780 eurot (ilma käibemaksuta). Kostja II esitas menetluskulude nimekirja ja menetluskulude kindlaksmääramise avalduse 1944 euro (koos käibemaksuga) väljamõistmiseks. Autente OÜ arvest nr 150868 nähtuvalt on osutatud kostjale II teenust 972 eurot (sh käibemaks), millest nähtuvalt teostati tsiviilasjas materjalide ülevaatamine ja kohtumine kliendiga 3,5 h, kostja II arvamuse ja seisukoha koostamine kohtule 5,5 h. Arvest 150956 nähtuvalt on osutatud kostjale II teenust 972 eurot (sh käibemaks), millest nähtuvalt koostati antud tsiviilasjas määruskaebus 2 tundi, ettevalmistati ringkonnakohtu istungiks ja kohtuti kliendiga 1,5 tundi, ettevalmistuti maakohtu istungiks ja kohtuti kliendiga 2,5 tundi, vaadati kohtumaterjalid üle 1 tund)ja koostati seisukoht 2 tundi. Kostja II kinnitab, et kõik kulud on kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega. Kohus leidis, et tsiviilasja materjalidest ei nähtu, et Autente OÜ oleks kostja II lepinguliseks esindajaks olnud. Toimikusse esitatud volikirjast nähtuvalt on kostja II volitanud enda esindajaks Jüri Truutsi, kes ei ole nimetatud äriühingu seaduslik esindaja. Äriregistrist ei nähtu ka seda, et nimetatud äriühing tegeleks üldse õigusnõustamisega vms. Et TsMS § 175 lg 1 järgi tuleb hüvitada lepingulise esindaja kulud ning et käesoleval juhul ei nähtu, et Autente OÜ oleks asjas olnud kostja II lepinguliseks esindajaks TsMS § 218 mõttes, tuleb kostja II taotlus menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks jätta rahuldamata. MM apellatsioonkaebus Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada, menetluskulud jätta vastustajate kanda. Hageja leiab, et hinnates tõendeid kogumis, on tõendatud, et 20.03.2013 asutamisleping on näilik tehing ning kostja I tegelik eesmärk oli võõrandada OÜ Hekva osa kostjale III ning kostja I sai osa

võõrandamise eest kostjalt III tasu. Kostja I ja kostja III sõlmisid 20.03.2013 kostja II asutamislepingu selleks, et varjata müügitehingut, et hageja või mõni muu OÜ Hekva osanik ei saaks teostada ostueesõigust. Kostja I sai SJ-lt osa üleandmise eest rahaliselt hinnatavaid hüvesid, sest kohtumenetluses kogutud tõenditest nähtub, et kostja I sai SJ-lt panga ülekandega pärast 20.03.2013 lepingu sõlmimist 3150 eurot ning ei ole seda tagastanud. Kostja I ei oma mingisugust sisulist huvi kostja II majandustegevuse suhtes ega oma äriühingu suhtes ka mingit kontrolli, mida kinnitavad kostja II kontoväljavõtted ja kostja I 07.05.2015 vande all antud seletused. Asjakohatud on kostja I selgitused, et eesmärgiks oli luua puhekeskus ning majutusasutus ja arendada üheskoos majandustegevust. Taolist tegevust ei ole kostja II teinud ning puudub ka alus eeldada, et tegelikkuses selline eesmärk kostja II asutamisel oli. Kui taoline eesmärk oleks ka tegelikkuses olnud, siis miks ei ole kostja I ja kostja III taolist tegevust arendanud ning kuidas on sellise majandustegevuse teostamisega seotud soov osta kokku OÜ Hekva osasid. Asjaolu, et kostja II peamiseks äritegevuseks on OÜ Hekva osade kokku ostmine just kinnitab kostjate skeemi ja hageja väidete õigsust ning tõendab ka seda, et kostjate väide, justkui oleks kostja II asutatud selleks, et koos asutada majutusteenust, ei ole eluliselt usutav. SJ asus 2013.a veebruarist alates enda nimel kui ka tema kontrolli all oleva OÜ Saare Varahaldus kaudu kokku ostma OÜ Hekva osasid. SJ on ise ja läbi temale kuuluvate või tema mõjusfääris olevate äriühingute üritanud siseneda OÜ Hekva osanike ringi järgmiselt: 22.02.2013 sõlmisid UP ja kostja III OÜ Hekva osa võlaõigusliku müügilepingu omandi üleandmiseta, millega UP müüs kostjale III OÜ Hekva osa nimiväärtusega 112 eurot. 04.03.2013 sõlmisid UP ja OÜ Hekva osaühingu osa omandi üle andmise käsutustehingu, millega UP andis OÜ Hekva osa nimiväärtusega 112 eurot omandiõiguse üle kostjale III (kelle juhatuse liige ja ainuomanik on SJ). 14.03.2013 MM ostueesõiguse teostamise avaldusega teostas MM UP ja kostja III vahel 22.02.2013 sõlmitud OÜ Hekva osa võlaõigusliku müügilepingu suhtes ostueesõigust ning sai osa nimiväärtusega 112 eurot omanikuks. Eeltoodust tulenevalt ei õnnestunud kostjal III OÜ Hekva osa nimiväärtusega 112 eurot omandamine. Samas oli või vähemalt pidi olema kostjale III ja tema juhatuse liikmele SJ-le selge asjaolu, et tavapärase osa müügitehingu kaudu ei ole võimalik OÜ Hekva osaluse omandamine, kuna teistel osanikel on ostueesõigus, mida võidakse kasutada ka edasiste tehingute puhul. Tegemist asjaoluga, millele viitas ka SJ kohtuistungil antud selgitustes - olen proovinud osasid osta, kuid see ei ole õnnestunud. 20.03.2013 sõlmisid U-EN ja SJ OÜ Hekva osa müügilepingu, millega U-EN müüs SJ-le OÜ Hekva osa nimiväärtusega 176 eurot. 26.03.2013 ostueesõiguse teostamise avaldusega teostas MM eelnimetatud müügilepingu suhtes ostueesõigust ning OÜ Hekva osa nimiväärtusega 176 eurot on MM omandis. Kostja I ja III sõlmisid 20.03.2015 lepingu justnimelt seepärast, et SJ eelnevad püüdlused siseneda OÜ Hekva osanike ringi luhtusid, sest hageja teostas ostueesõigust, mistõttu tuli SJ-l välja mõelda skeem, mille alusel siseneda OÜ Hekva osanike ringi ning tekitada justkui olukord, kus formaaljuriidiliselt oleks kõik õige. Sellest tulenevalt teostati järgmised toimingud: 20.03.2013 sõlmisid kostja I ja AM, kes on kostja I isa, OÜ Hekva osa kinkelepingu, millega kostja I omandas OÜ Hekva osa nimiväärtusega 1736 eurot. Samal päeval, s.o 20.03.2013, kuid hilisema tehinguga, sõlmisid kostja I ja kostja III kostja II asutamislepingu, millega kostja I võttis kohustuse anda mitterahalise sissemakse esemena kostjale II üle OÜ Hekva osa nimiväärtusega 1736 eurot. 21.03.2013 sõlmitud mitterahalise sissemakse üleandmise ja osa omandamise lepinguga täitis kostja I asutamislepingust tuleneva kohustuse kostja II ees ja andis OÜ Hekva osa nimiväärtusega 1736 eurot omandiõiguse üle kostjale II. AM kinkis oma OÜ Hekva osa kostjale I, kuna ostueesõigust saab teostada vaid tasulise võõrandamise korral ning kinge tütrele näib usutavam kui kinge muule isikule. See asjaolu välistas

ostueesõiguse teostamise teiste OÜ Hekva osanike poolt. Kostja I omandas kinke kaudu osaluse OÜ-s Hekva ja võttis kohustuse oma osaluse võõrandamiseks mitterahalise sissemakse esemena üleandmise kaudu kostjale II. Mõlemad tehingud toimusid samal päeval. Kostja I asutas uue äriühingu koos kostjaga III, mis on kontrollitav SJ poolt ja kes on mõlemad soovinud varem OÜs Hekva osalust omandada, kuid mis ei ole ostueesõiguse teostamise tõttu õnnestunud. Tehingu toimumine ühel päeval viitab hageja hinnangul selgelt varem välja töötatud skeemi olemasolule, mille eesmärgiks lõppastmes oli kolmanda isiku OÜ Hekva osanike ringi saamine ning seejärel OÜ Hekva osade kokkuostmine. Kostja I poolt kohtuistungil antud selgitustest nähtub, et vaidlusaluste tehingute tegelik eesmärk oli ostueesõiguse vältimine ning mitterahalise sissemakse tegemisega võimaldada asuda kolmandal isikul osasid kokku ostma. RL mõistis asjaolu, et osade võõrandamisel kolmandatele isikutele on võimalik teostada ostueesõigust ning seetõttu oli vaja juriidilist skeemi kasutades ostueesõigus välistada. Vastava skeemi pakkus välja SJ, kes oli huvitatud OÜ Hekva osanike ringi saamisest, võimaldamaks tal asuda täiendavalt OÜ Hekva osasid kokku osta. 12.05.2014 ringkonnakohtu istungil selgitas SJ, et soovis saada ettevõtte (s.o OÜ Hekva) osanikuks. SJ proovis ise osasid omandada, kuid see ei ole õnnestunud. Luhtunud katsed päädisid sellega, et töötati välja juriidiline skeem, mille ainsaks eesmärgiks oli ostueesõiguse vältimine ning samas võimaldada SJ-l ning temaga seotud äriühingutel asuda osasid ilma ostueesõiguse teostamise riskita kokku ostma. OÜ Saare Varahaldus arvelduskonto väljavõtetest nähtub järgnev: OÜ Saare Varahaldus on koheselt pärast OÜ Hekva osa saamist mitterahalise sissemaksena asunud kokku ostma täiendavalt OÜ Hekva osasid; tehinguid on eranditult finantseerinud SJ – vahetult tehingule eelnevalt on SJ teinud kostja II pangakontole rahalisi sissemaksed tehingusummade ulatuses. Eelnev kinnitab hageja seisukohta selles, et OÜ Saare Varahaldus on faktiliselt SJ kontrolli all ning kes finantseerib ka osade kokkuostu. RL arvelduskonto väljavõttest nähtub järgnev: 27.03.2014, s.o pärast kostja II asutamist ning mitterahalise sissemaksena OÜ Hekva osa üleandmist kostjale II, on SJ teinud ülekande RL-le 3150 eurot selgitusega „Vastavalt kokkuleppele – OÜ Hekva osa“. Nimetatud summa on käsitletav rahalise hüvena, mida RL on saanud OÜ Hekva osa üleandmise eest. Põhjendamatu on maakohtu seisukoht, et kostja I sai 3150 eurot U-EN ja SJ vahel 20.03.2013 sõlmitud OÜ Hekva osa müügilepingu eest saadud tasuga. Hageja teostas nimetatud müügilepingu suhtes ostueesõigust ja tasus SJ-le osa eest 3050 eurot, mitte 3150 eurot. Seega jääb arusaamatuks, miks pidi kostja I saama endale 20.03.2015 sõlmitud müügilepingu eest suurema summa, kui tegelikkuses tasuti. Samuti oli SJ ja U-EN vahel kokkulepe, et raha antakse sularahas, mitte ülekandega. Hagiavalduse lisaks nr 3 oleva lepingu p-st 4.1 nähtub kohustus, et Saare Haldus OÜ tasub müügihinna RL-le sularahas. 3150 eurot tasuti RLle siiski pangaülekandega, mistõttu on usutav, et summa, mis tasuti RL-le ülekandega, seondubki vaidlusaluse tehinguga. Isegi kui pidada usutavaks kostja I väidet ülekande kohta, ei ole seda summat pärast ostueesõiguse teostamist hageja poolt SJ-le tagastatud. Seega on tõendatud, et tegelikkuses sai kostja I raha siiski enda OÜ Hekva osa võõrandamise eest. Hageja hinnangul rajaneb kostjate tegevus selgelt juriidilisel skeemil, mida käsitleti RK lahendis nr 3-2-1-121-09. Eeltooduga on tõendatud kostja II asutamise ja mitterahalise sissemakse OÜ Hekva osaluse üleandmise näilisus ning et tegelikult oli kostjate I ja III eesmärk 20.03.2013 kostja II asutamislepingu sõlmimisel varjata kostja I poolt OÜ Hekva osa võõrandamist kostjale III. Kostjate apellatsioonkaebusele vaidleb hageja vastu. OÜ Saare Haldus ja Saare Varahaldus OÜ apellatsioonkaebus

Kostjad paluvad tühistada maakohtu otsuse osas, mis puudutab menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramist, ning uue otsusega mõista MM-lt välja Saare Varahaldus OÜ menetluskulud 1944 eurot ja OÜ Saare Haldus menetluskulud 1072,50 eurot. Kohustada MM alates menetluskulusid kindlaks määrava lahendi jõustumisest kuni täitmiseni tasuma viivist VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud määras. Menetluskulud ringkonnakohtus jätta hageja kanda. Arvestades, et maakohus tegi otsuse enne kostjate poolt tähtaegselt esitatud seisukohtade ja taotluste esitamist, on selge, et kohus ei kaalunud menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise osas otsust tehes kõiki kostjate seisukohti. See tähendab, et kohus ei saanud kostjate nõudeid ja taotlusi õiguspäraselt lahendada ning täies ulatuses menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramist otsustada. Kostja II esindaja, Jüri Truuts, on Autente OÜ töötaja ning kogu tema ja Autente OÜ tegevus, mis nähtub kohtule esitatud arvetest, on praeguse tsiviilasjaga seotud. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja TsMS §-s 218 sätestatu kohaselt. Kostja volitas enda esindajaks Jüri Truutsi, kes on registreeritud MTA töötajate registris OÜ Autente töötajana. Kostja II on tähtaegselt kohtu poolt 12.11.2015 edastatud e-kirjale vastanud ning eeltoodud asjaolusid põhistanud. Seega kui kohus oleks otsuse teinud pärast kostja II poolt selgituse saamist, oleks kohtule olnud mõistetav Jüri Truutsi ja tema tööandja Autente OÜ seotus. Kostja II kinnitab, et kõik Autente OÜ-le tehtud kulutused on seotud tsiviilasjaga nr 2-13-15550. Lähtuvalt eeltoodust palub kostja II kindlaks määrata ja hagejalt välja mõista menetluskulud 1944 eurot. Kostja III seaduslik esindaja on Saare Haldus OÜ prokurist PJ, kes on kogu menetluse vältel kostjat nii ringkonnakohtu kui maakohtu istungitel nõustanud. Seega kui kohus oleks otsuse teinud pärast kostja III poolt selgituse saamist, oleks kohtule olnud mõistetav, et PJ on kostja III ja kostja II prokurist ning kohus oleks teinud erineva otsuse. Hageja apellatsioonkaebusele vaidlevad kostjad vastu.

Ringkonnakohtu seisukoht Kolleegium leiab, et maakohtu otsus hagi rahuldamata jätmise osas tuleb jätta TsMS § 657 lg. 1 p. 1 alusel muutmata. MM apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus on seisukohal, et apellandi etteheited maakohtule, et kohus ei ole piisavalt hinnanud kogutud tõendeid ning on teinud osaliselt hinnatud tõenditest vastuolulised järeldused, ei ole põhjendatud. Apellatsioonkaebuses ei ole osundatud, millised tõendid, mille põhjal oleks saanud praeguses asjas teistsugusele lõppjäreldusele jõuda, jättis maakohus hindamata. Maakohus käsitles otsuses kõiki hageja seisukohti, hindas tõendeid kogumis ning selgitas piisava põhjalikkusega, miks hageja nõue tuleb jätta rahuldamata. Asjaolu, et apellant maakohtu otsusega ei nõustu, ei anna vastupidise väitmiseks alust. Maakohus järgis TsMS § 442 lg. 8 nõudeid ning ringkonnakohus ei pea TsMS § 654 lg. 6 kohaselt neid korrata. Asjas ei leidnud tõendamist, et kostjate RL ja OÜ Saare Haldus eesmärk 20.03.2013 Saare Varahaldus OÜ asutamislepingu sõlmimisel oli tegelikkuses varjata RL poolt OÜ Hekva osa

võõrandamist OÜ-le Saare Haldus. Maakohus jõudis asjas kogutud tõendite põhjal õigele järeldusele, et RL ja OÜ Saare Haldus tahe 20.03.2013 lepingu sõlmimisel oli asutada Saare Varahaldus OÜ ühise majandustegevuse alustamiseks, mitte OÜ-le Saare Haldus OÜ Hekva osa müümine. Hageja väited selle kohta, et asutatud osaühingus on kostja I passiivne osanik, ei ole piisavad vastupidise seisukoha tõendamiseks. Samuti mitte asjaolu, et asutatud osaühingu, mille eesmärgiks oli luua puhkekeskus, majandustegevus ei ole olnud aktiivne. Viimane võib olla seletatav käimasoleva kohtuasjaga. Seoses hagi rahuldamata jätmisega jättis maakohus kostjate menetluskulud hageja kanda. Maakohus leidis ekslikult, et Saare Varahaldus OÜ menetluskulud tuleb jätta kogu ulatuses hagejalt välja mõistmata põhjusel, et kostjale esitas tsiviilasjas nr. 2-13-15550 osutatud õigusabi eest arve Autente OÜ. Kolleegium leiab, et esindajal ja esindataval on omavahelises suhtes õigus kokku leppida, et tasu esindamise eest makstakse kolmandale isikule. Vaidlust ei ole selle üle, et kostja tsiviilasja menetluses lepingulise esindaja teenust kasutas, seega olid lepingulise esindaja kulud ettenähtavad. Hagejal tuli arvestada, et võimaliku hagi rahuldamata jätmise korral on temal kohustus kostjate menetluskulud tasuda. Asjaolu, et arved on kostjale esitanud Autente OÜ, ei muuda hageja nimetatud kohustust. Arvetelt nähtub, millise teenuse eest on need esitatud. Ringkonnakohtul on võimalik hinnata toimiku materjalide ja esitatud menetluskulude väljamõistmise taotluse põhjal kostja menetluskulude vajalikkust ja põhjendatust. Kolleegium leiab, et märgitud toimingutele kulunud aeg ei ole kogu ulatuses olnud vajalik ja mõistlik ning seda tuleb osaliselt vähendada. Arvel nr. 150868 märgitud teenus - tsiviilasja materjalide ülevaatamine ja kohtumine kliendiga – 3,5 tundi on kogu ulatuses põhjendatud ja vajalik ajakulu. Vähendada tuleb aga kostja arvamuse ja seisukohtade koostamiseks kulunud aega. Kuna eelnevalt on esindaja asja materjaliga põhjalikult tutvunud ning esindatavaga eeldatavasti seisukoha kujundamiseks kohtunud, oli vastuse koostamiseks piisav aeg 4 tundi. Seega nimetatud arvel on kokku põhjendatud ajakulu 7,5 tunni ulatuses – s.t 675 eurot, millele lisandub käibemaks. Arvel nr. 150956 on märgitud, et määruskaebuse (t lk 54-58, I kd) koostamiseks kulus kostja esindajal 2 tundi, mis on kolleegiumi arvates mõistlik aeg. Vähendada tuleb aga kostja ringkonnakohtu istungiks ettevalmistuse ja kliendiga kohtumise aega – 1,5 tundi, kuna kostja lepinguline esindaja nimetatud istungil ei osalenud (vt kohtuistungi protokoll t lk 132- 135, II kd) ning kostja seadusliku esindajaga kohtumise aeg on piisav 0,5 tunni ulatuses. Maakohtu istungiks ettevalmistuseks ja kohtumiseks kliendiga on piisav aeg 2,5 tunni asemel 1,5 tundi, kuna eelnevalt oli lepinguline esindaja asja menetlusega põhjalikult kursis ning kohtuistungil, mis kestis 50 minutit, osales ka kostja seaduslik esindaja. Arvel märgitud kohtumaterjalide ülevaatamine 1 tund ning kostja seisukohtade koostamine 2 tundi on põhjendatud kulu. Toimiku materjalidest nähtub, et kostja II esindaja esitas kohtule kostjate seisukohad seoses hageja taotlustega (t lk 181 – 185, II kd). Seega on nimetatud arvel põhjendatud ajakuluks kokku 7 tundi – s.t 630 eurot, millele lisandub käibemaks. Kokku tuleb hagejalt kostja II kasuks välja mõista 1566 eurot (675 + 630 + k/m 261). OÜ Saare Haldus palus maakohtu otsuse tühistada osaliselt menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise osas, kuna maakohus jättis põhjendamatult arvestamata kostja III lepingulise esindaja suhtlemise aja PJ-ga, kuivõrd nimetatud isik ei ole kostja seaduslik esindaja praeguses asjas.

Kolleegium märgib, et PJ-l kui ettevõtte prokuristil on õigus esindada ettevõtjat tema majandustegevusega seotud õigustoimingutes. Lepingulise esindaja kohustuste hulka kuulub mh suhtlemine esindatavaga. Praegusel juhul oli tegemist vaidlusega osaühingu osade omandamise üle, mistõttu oli igati mõistetav, et lepinguline esindaja pidas nõu kostja prokuristiga. Seega on maakohus ekslikult jätnud nimetatud aja eest menetluskulu arvestamata. Kolleegiumi hinnangul on praeguses asjas piisav lepingulise esindaja ja kostja seadusliku esindaja suhtlemise ajaks 1 tund, seega tuleb välja mõistetud summat suurendada ning mõista hagejalt kostja III kasuks välja kokku 910 eurot. Tulenevalt TsMS § 171 lg-st 1 jäävad apellatsioonimenetluse kulud MM kanda. TsMS § 175 lg 1 kohaselt, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. OÜ Saare Haldus palus MM-lt välja mõista lepingulise esindaja tasu 1105 eurot ilma käibemaksuta. Ringkonnakohus, tutvunud arve 2015-0196 lisas toodud tööde sisulise kirjeldusega, leiab, et 20.11. ja 30.11 kirjeldatud tööde tegemiseks oli piisav aeg kokku 1 tund. Täiendava otsuse osas taotluse koostamine ei olnud vajalik tegevus. Menetluskulude vaidlustamiseks esitas kostja maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse. Apellatsioonkaebuse koostamiseks oli piisav aeg 1 tund, arvestades asjaolu, et kaebuse koostasid kahe kostja esindajad ning kaebus on sisuliselt 2 lehel. Arve 2016-0018 lisas toodud õigusteenuste kirjelduste alusel leiab kolleegium, et hageja apellatsioonkaebusega tutvumiseks, hageja vastuse analüüsiks ning hageja kaebusele vastamiseks oli piisav aeg kokku 4 tundi, arvestades mh asjaolu, et hageja kaebus uusi asjaolusid ei sisaldanud ning vastuse sellele (sisuliselt 3 lehel) koostasid kahe kostja esindajad. Seega tuleb kostja III taotlus menetluskulude kindlaksmääramiseks rahuldada osaliselt ning mõista MM-lt OÜ Saare Haldus kasuks välja 780 eurot (ilma käibemaksuta). Saare Varahaldus OÜ palus MM-lt välja mõista lepingulise esindaja tasu 968 eurot (sisaldab käibemaksu). Ringkonnakohus, tutvunud arvel nr. 160364-1 märgitud tööde sisulise kirjeldusega, leiab et märgitud töödele kulunud aega tuleb vähendada. Et vastuse hageja apellatsioonkaebusele ja kostjate apellatsioonkaebuse koostasid kostjate esindajad ühiselt, sh kaebus oli sisuliselt kahel lehel, oli piisavakas ajakuluks nimetatud toimingutele kokku 5 tundi, s.o 5 x 90 eurot, millele lisandub käibemaks 90 eurot. Kokku tuleb hagejalt Saare Varahaldus OÜ kasuks välja mõista apellatsioonimenetluses kantud kulud 540 eurot (koos käibemaksuga).

(allkirjastatud digitaalselt) Reet Allikvere

Tiit Kollom

Ulvi Loonurm

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.