XY kaebus Pärnu Linnavalitsuse 7. aprilli 2026. a haldusakti nr 2612996/01582 tühistamiseks või riikliku järelevalve tegemiseks kohustamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 3. juuni 2026. a määrus
Menetlusosalised
Kaebaja – XY, esindaja v.adv Margo Põbo Vastustaja – Pärnu Linnavalitsus, esindajad Taavi Käärid ja Eva Kruuse Kolmandad isikud – XN ja XO
Menetluse alus ringkonnakohtus
XY määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Võtta menetlusse XY määruskaebus Tallinna Halduskohtu 3. juuni 2026. a määruse haldusasjas nr 3-26-1383 resolutsiooni punktide 7 ja 8 peale.
Jätta XY määruskaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 3. juuni 2026. a määrus haldusasjas nr 3-26-1383 muutmata.
Jõustunud määruse avaldamise asendada kaebaja ja kolmandate isikute nimed tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale ei saa edasi kaevata (HKMS § 252 lg 7).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.XY on Pärnu linnas Xxx kinnistu (registriosa nr 362305, katastritunnus 62507:006:2700, pindala 1018 m2, sihtotstarve 100% elamumaa) omanik. Kinnistu külgneb Xxx kinnistuga (registriosa nr 54205, katastritunnus 62507:006:1100, pindala 1161 m2, sihtotstarve 100% elamumaa), mille kaasomanikud on XN ja XO.
2.Arhitekt esitas tellija (XO) ülesandel 18.09.2025 ehitusteatise nr 2511201/49817 Xxx kinnistule kõrvalhoone (EHR kood 121446201) püstitamiseks (ehitisealune pind 18,1 m 2, sh
3-26-1383 suletud netopind 8,9 m2, kõrgus 3,8 m). Ehitusteatisele lisatud projekti (OÜ Joon Ruumis töö nr 1425) kohaselt paikneksid hoones pesemisruumid (saun) ja kaetud varjualuses puuküttega vann.
3.Pärnu Linnavalitsus luges 07.04.2026 haldusaktiga nr 2612996/01582 ehitusteatise teavitatuks. Xxx kinnistu omanik ei ole nõustunud hoone ehitamisega kinnistute piirile, leides, et see on tuleohtlik ja ohustab tema vara. Eesti õigus ei välista ehitamist kinnistu piirile. Tule leviku tõkestamiseks peab hoonete vahel üldjuhul olema 8 m laiune tuleohutuskuja. Pärnu linna asustusüksuse üldplaneeringu 2025+ (ÜP) kohaselt jaotatakse kuja üldjuhul naabrite vahel võrdselt (s.o 4 m kummalegi poole kinnistute piirist). Naabrite kokkuleppel või tuleohutust täiendavalt tagavate meetmete rakendamisel võib kuja vähendada (vt siseministri 30.03.2017 määruse nr 17 „Ehitisele esitatavad tuleohutusnõuded“ § 22 lg 2; ÜP p 4.1). Ehitusprojektis on nähtud ette määruse nr 17 § 22 lg 5 p-le 1 vastav EI60 tuletõkkesein ja ekspertarvamus (Ohutu Ehitus OÜ töö nr EA-262602) kinnitab kavandatud lahenduse nõuetele vastavust. Päästeamet on projekti kooskõlastanud ja puudub alus arvata, et pädeva asutuse kooskõlastus oleks ebaõige. Hoonestuse kavandamisel tuleb tagada parim võimalik arhitektuurne lahendus ja keskkonda sobivus ning väljakujunenud hoonestusega piirkonnas arvestada olemasolevat hoonestuslaadi (vt ÜP p 4.1; planeerimisseaduse § 6 p 4). Nii Xxx kui ka Xxx kinnistutel on olemasolevad abihooned rajatud kinnistute piirile. See hoonestuslaad on iseloomulik nii Rääma linnaosale kui ka Pärnu linnale üldiselt. Kavandatava ehitise maht, kõrgus ja korruselisus vastab väikeelamute maa-ala hoonestuspõhimõtetele (vt ÜP p 4.3.1.2) ning selle püstitamine ei riiva ülemäära naaberkinnistute omanike õigusi, sest tagatud on privaatsuse säilimine (Xxx kinnistu poolsest seinast on kaotatud privaatsust riivavad aknad), nõuetekohane tuleohutus ning müra- ja insolatsiooni mõju on kooskõlas kehtivate normidega.
4.XY esitas Tallinna Halduskohtule 07.05.2026 kaebuse Pärnu Linnavalitsuse 07.04.2026 haldusakti nr 2612996/01582 tühistamiseks. Vaidlustatud haldusaktis ei ole võetud arvesse ÜP p-s 4.1 ja määruse nr 17 § 22 lg-s 1 sätestatut. Kaebaja ei ole andnud nõusolekut vähendada tuleohutuskuja alla 4 m tema kinnistu piirist ning vastustaja on lähtunud üksnes määruse nr 17 § 22 lg 2 teisest alternatiivist, jättes sisuliselt arvestamata, et kavandatava hoone paigutamine kinnistute piirile riivab lisaks kaebaja omandiõigust. Vahetult kinnistute piirile ehitatava hoone mõju kaebaja kinnistu kasutamisele on oluline ja püsiv: piirab kaebaja õigust omandit vabalt vallata ja kasutada, vähendab privaatsust ja tekitab püsiva tuleohu. Tehniline lahendus (EI60 tuletõkkesein) leevendab üksnes tuleohutusriski, kuid ei kõrvalda ega leevenda muid kaebaja õiguste riiveid: privaatsuse riive, vaate kaotus, kinnistu väärtuse vähenemine, varjuefekt, kinnistu kasutamise piirang. Vaidlustatud haldusakt on kaalutlusvigadega ja seda ei ole piisavalt põhjendatud. Ehitusprojekt ei vasta projekteerimistingimustele ega planeeringutele ning kaalutud ei ole kavandatava hoone nihutamist kaebaja kinnistu piirist 4 m kaugusele. Viide piiril asuvatele olemasolevatele abihoonetele on eksitav, sest see ei kohusta vastustajat lubama täiendavat piirile ehitamist, kui piirinaaber on sellele vastu. Kaebaja palus esialgse õiguskaitse taotluses vaidlustatud haldusakti kehtivus kohtumenetluse ajaks peatada. Kui lubada kohtumenetluse ajal ehitamist kohas, kuhu ilmselgelt ehitada ei tohi, ning ehitis võib täies ulatuses valmida enne kohtumenetluse lõppu, siis võiks kaebaja õiguste kaitsmine osutuda hiljem võimatuks või oluliselt raskendatuks.
5.Tallinna Halduskohus peatas 08.05.2026 määrusega HKMS § 252 lg 4 alusel vaidlustatud haldusakti kehtivuse ning keelas selle alusel ehitamise 30 päevaks alates määruse tegemisest.
2(6)
3-26-1383
6.Pärnu linn palus 25.05.2026 vastuses jätta esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata, sest kaebajal puudub õiguskaitsevajadus ja kaebus on perspektiivitu.
7.Tallinna Halduskohus võttis 03.06.2026 määrusega XY kaebuse menetlusse nõudes tühistada Pärnu Linnavalitsuse 07.04.2026 haldusakt nr 2612996/01582 või alternatiivselt kohustada Pärnu linna teostama riiklikku järelevalvet Xxx kinnistul kavandatud ja vaidlustatava otsustusega lubatud ehitustegevuse üle. Ühtlasi tühistas halduskohus 08.05.2026 määrusega 30 päevaks kohaldatud esialgse õiguskaitse abinõu (resolutsiooni p 7) ning jättis kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata (resolutsiooni p 8). Kuigi esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmine võimaldab kolmandal isikul kohtumenetluse ajal realiseerida vaidlustatud haldusaktiga lubatud tegevused (st viia Xxx kinnistul paikneva hoone renoveerimise lõpule), ei ole kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamine põhjendatud, sest see ei aita kaitsta kaebaja õigusi. Vastustaja on selgitanud, et vaidlusaluse haldusakti eesmärk ongi kõrvaldada kaebaja poolt viidatud puudused (privaatsus ja tuleohutus) – ehitusprojekt näeb ette akende likvideerimise kaebaja kinnistu poolselt seinalt ning EI60 tulepüsivusklassiga tuletõkkeseina rajamise. Päästeamet on ehitamise kooskõlastanud ning ka tuleohutusekspert on hinnanud, et ehitusprojektis toodud lahendus tagab renoveeritava hoone tuleohutuse. Järelikult võimaldab projektikohaste ehitustööde lubamine tagada nii tuleohutuse kui ka kõrvaldada kaebaja privaatsust riivavad aknad. Esialgse õiguskaitse kohaldamise korral jätkuks kaebaja õigusi tegelikkuses enam riivav olukord, sest kolmandal isikul ei oleks võimalik viia lõpule tuletõkkeseina rajamiseks ja akende likvideerimiseks vajalikke töid ning kaebaja omandit ja privaatsust riivav olukord kestaks kuni kohtumenetluse lõpuni. Kohtumenetluse ajal ehitamine on kolmanda isiku risk ning ka ehitise valmimine ei välistaks vaidlustatud haldusakti tühistamist. Kuna kolmanda isiku seisukohtadest nähtuvalt ei ole tal võimalik kaebaja kinnistu poolse seina ehitustöid teha kaebaja nõusolekuta, sest vajalik on siseneda kaebaja kinnistule. Seega ei pruugi ehitustööd saada jätkuda sõltumata esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmisest.
8.XY palub 19.06.2026 määruskaebuses tühistada halduskohtu 03.06.2026 määruse resolutsiooni p-d 7 ja 8 ning uue määrusega rahuldada tema esialgse õiguskaitse taotlus. Kohus on esialgset õiguskaitset tühistades hinnanud tõendeid ebaõigesti ja jätnud tähelepanuta kaebaja esitatud 11.05.2026 fotod, mis näitavad olukorda kaebaja kinnistul: varasem tuletõkkesein on lammutatud, uus hoone on rajatud akendega kaebaja kinnistu poole ja ilma tuletõkkeseinata, hoonesse on paigaldatud puudega köetav saunakeris ja korsten. See tähendab, et hoone ei ole ehitatud vastavalt projektile, mille alusel vaidlustatud haldusakt anti. Kohus oleks pidanud need vastuolud lahendama esmajoones paikvaatluse korraldamisega. Kohtumenetluse ajal ehitamise lubamine ei kõrvalda neid puudusi, vaid võimaldab ehitamist jätkata olukorras, kus tegelikult haldusakti tingimusi ei täideta. Hoone valmimise korral muutub kaebaja õiguste kaitse oluliselt raskendatuks, sest selle lammutamine oleks äärmiselt koormav ja kulukas ning riivab kolmanda isiku omandiõigust. Esialgse õiguskaitse eesmärk ongi selliseid pöördumatuid tagajärgi vältida. Kohus ei saa asuda kaebaja eest ise otsustama, mis on tema huvides. Halduskohus ei ole andnud mingit hinnangut kaebuse eduväljavaadetele. Kaebaja hinnangul on kaebuse rahuldamine väga tõenäoline, sest vastustaja on eiranud ÜP p 4.1 nõudeid. Kui kolmas isik ei saaks niikuinii teha ehitustöid ilma kaebaja nõusolekuta või tööd olid peatatud, siis ei riivaks ka esialgse õiguskaitse kohaldamine tema õigusi ülemäära. Avalikes huvides on tagada ehitustegevuse seaduslikkus. Osa Xxx kinnistul asuvatest hoonetest paiknevad osaliselt kaebaja kinnistul ja osaliselt ka Pärnu linnale kuuluval Rääma oja kinnistul. See viitab uurimisprintsiibi tõsisele rikkumisele.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
3(6)
3-26-1383
9.Määruskaebus Tallinna Halduskohtu 03.06.2026 määruse resolutsiooni p-de 7 ja 8 peale tuleb võtta HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 252 lg 7), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-de 52−54 ja 205 nõuetele. Haldusasjas määruskaebuse esitamine on lõivuvaba (HKMS § 104 lg 1; riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9). Ringkonnakohus ei pea otstarbekaks nõuda vastustajalt ja kolmandatelt isikutelt määruskaebusele vastust, kuivõrd see takistaks määruskaebuse kiiremat lahendamist. Ringkonnakohus arvestab määruskaebust lahendades teiste menetlusosaliste poolt varem avaldatuga. HKMS § 210 lg 1 alusel lahendab määruskaebuse üks ringkonnakohtunik.
10.Esialgne õiguskaitse on HKMS § 249 lg-st 1 tulenevalt ajutine abinõu, mida kohaldatakse kaebaja õiguste kaitsmiseks enne põhiasjas peetava kohtuvaidluse lõppu, s.o kohtumenetluse ajaks. Esialgse õiguskaitse abinõu kohaldamise esmaseks tingimuseks on õiguskaitsevajaduse olemasolu. Esialgse õiguskaitse abinõu kohaldamine on põhjendatud siis, kui kaebajat ähvardab tagajärg, mille kõrvaldamine põhiasjas tehtava hilisema kohtulahendiga oleks võimatu või ebamõistlikult raske. Esialgse õiguskaitse raames ei lahenda kohus lõplikult põhivaidlust, kuid peab taotluse lahendamisel arvestama avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindama kaebuse eduväljavaateid ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi (HKMS § 249 lg 3). Esialgset õiguskaitset tuleb kohaldada vaid määral, mil see on kaebaja õiguste kaitseks vajalik. Esialgse õiguskaitse kohaldamine peab olema proportsionaalne kõigi menetlusosaliste suhtes ja haldusakti täitmine ei tohiks muutuda lõplikult võimatuks (nt Riigikohtu 08.02.2021 määrus nr 3-20-915, p 20). See tähendab, et esialgse õiguskaitse kohaldamiseks ei piisa ainuüksi sellest, et kaebuses on toodud välja põhjendused, kuidas vaidlustatav haldusakt rikub kaebaja õigusi, vaid kahjulikud tagajärjed peaksid kaebajale saabuma juba kohtumenetluse ajal ning need peaksid olema sellist laadi, et neid ei saaks isegi kaebuse rahuldamise korral hiljem täielikult kõrvaldada või heastada või oleks see ebamõistlikult keeruline. Tagajärjed, mille vältimiseks esialgse õiguskaitse taotlus on esitatud, peavad olema ettenähtavad ja tõenäolised ning seotud kaebuse nõuete ja eesmärkidega (vt HKMS § 251 lg 1). Esialgse õiguskaitse taotluse lahendamise ajal võivad faktilised ja õiguslikud asjaolud olla veel ebaselged, kuid esialgse õiguskaitse abinõu kohaldamiseks ei tohi kaebus olla ilmselgelt perspektiivitu (nt Riigikohtu 11.12.2020 määrus nr 3-20-605, p 15).
11.Vaidlusaluse 03.06.2026 määrusega tühistas halduskohus mh oma 08.05.2026 määrusega kohaldatud ajutise õiguskaitse ja jättis kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata, kuna kohtu hinnangul puudub kaebajal esialgse õiguskaitse vajadus, sest projektikohaste ehitustööde lõpuleviimise korral oleksid kaebaja õigused pigem hoopis paremini kaitstud, võrreldes sellega, kui esialgse õiguskaitse kohaldamisega säilitada kohtumenetluse ajaks senine olukord. Kaebaja ei ole sellega nõustunud. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja esialgse õiguskaitse vajadust ei saa täielikult välistada. Muu hulgas ei saa esialgse õiguskaitse vajaduse puudumist järeldada pelgalt asjaolust, et vähemasti mõnede ehitustööde teostamiseks on ilmselt vajalik kaebaja nõusolek siseneda tema kinnistule. Teisalt ei ole asjakohased ka määruskaebuses toodud väited, et mõned Xxx kinnistul paiknevad hooned ulatuvad osaliselt kaebaja ja vastustaja kinnistutele. Ehitusteatis ega ka ehitusseadustiku (EhS) § 36 lg-tes 5 ja 6 märgitud haldusaktiga kehtestatud lisatingimused ei reguleeri isikute vahelisi tsiviilõiguslikke suhteid, vaid ehitamisele esitatavaid avalikõiguslikke nõudeid (vt EhS § 12 lg 3; Riigikogu XII koosseisu 555 SE seletuskiri, lk 27 ja 73; nt Tallinna Ringkonnakohtu 16.02.2024 määrus nr 3-23-3018, p 12; 01.12.2023 määrus nr 323-2247, p 11). Kaebaja on privaatsuse ja tuleohutusega seotud teemade kõrval tuginenud lisaks väidetele, et vaidlusaluse hoone paiknemine vahetult kinnistute piiri ääres vähendab tema kinnistu väärtust, varjab vaadet ja tekitab varjutuse ning piirab kaebaja võimalust oma 4(6)
3-26-1383 kinnistut kasutada. Kuigi kaebaja need väited on suuresti paljasõnalised, ei pruugi kõiki naaberkinnistule ehitamisega kaasnevaid tagajärgi olla siiski võimalik tagantjärele kõrvaldada.
12.Ainuüksi õiguskaitsevajaduse möönmine ei tähenda samas, et esialgse õiguskaitse taotlus tuleks rahuldada. Kavandatava ehitustegevuse ja ehitisega kaasnevat kaebaja õiguste riivet ei saa pidada kuigi intensiivseks. Vaidlustatud haldusakti aluseks olnud ehitusprojekt näeb selgelt ette nii tuletõkkeseina kui ka akende puudumise (vt dtl 73 „Vaade läänest“). Kui kolmas isik ei järgi ehitamisel tegelikkuses ehitusprojekti, mille alusel on vastustaja ehitamist lubanud, siis on kaebajal võimalik pöörduda vastustaja poole taotlusega ehitusjärelevalve tegemiseks ja vajalike meetmete võtmiseks (vt EhS § 130 lg 2 p 1). Esialgse õiguskaitse rakendamine kolmanda isiku võimaliku õigusvastase tegevuse ärahoidmiseks väljuks praeguse vaidluse piiridest. Praeguses asjas saaks esialgse õiguskaitse abinõude kohaldamise aluseks olla üksnes see, kui vaidlustatud haldusaktiga kooskõlas toimuva ehitamisega kaasneksid kaebajale pöördumatud tagajärjed.
13.Praegusel juhul saab eeldada üksnes ehitustegevusega tavapäraselt kaasnevaid häiringuid (nt tolm, müra), mis ei saa sedavõrd väikesemahulise ehitamise puhul olla eriti suured ega kesta pikka aega. Samuti ei tekitaks Xxx kinnistust idasuunas paiknev 3,8 m kõrgune hoone märkimisväärset varjutust (sh paikneb kaebaja kinnistul selles kohas laste mängumaja – dtl 51–53). Kaebaja on olnud ehitusteatise kontrollimise menetlusse kaasatud ning tema etteheiteid on ka arvestatud ja nende põhjal ehitusprojekti muudetud. Kaebaja hinnangul ei ole vaidlustatud haldusakt kooskõlas ÜP p-ga 4.1 ning arvestatud ei ole määruse nr 17 § 22 lg-ga 1. Halduskohus peab kaebaja esitatud väiteid asja sisulise läbivaatamise käigus põhjalikumalt analüüsima, kuid esmapilgul ei näi need siiski põhjendatud. ÜP seletuskirja p 4.1 asjaomane osa lähtub selgelt määruse nr 17 § 22 lg-s 2 sätestatust, mis määratleb hoonete vahelise kuja ja ehituslikud abinõud tule leviku piiramiseks sisuliselt võrdväärsete alternatiividena tuleohutuse tagamiseks. Naabrite vahelise kokkuleppe puudumine välistab järelikult ehitiste paigutamise naaberkinnistust vähem kui 4 m kaugusele üksnes sel juhul, kui ei rakendata tuleohutust tagavaid täiendavaid meetmeid. Pidades silmas, et kavandatav ehitis järgib lisaks olemasoleva hoonestuse paigutust, on kaebuse eduväljavaated pigem väikesed (st seni esitatu põhjal ei nähtu, et vastustaja oleks jätnud olulised asjaolud kaalumisel arvesse võtmata või teinud muid kaalutlusvigu). Sellises olukorras ei kaalu kaebajale ehitustegevusega kaasneda võivad mõningad ebamugavused üles kolmandate isikute huvi ehitamise jätkamiseks. Kuna vastustaja kui pädev asutus on kavandatava ehitustegevuse heaks kiitnud, siis on tagatud ka avalik huvi, et ehitamine toimuks seaduslikult.
14.Halduskohus on juhtinud õigesti tähelepanu, et kolmandad isikud peavad arvestama, et haldusmenetluse seaduse § 67 lg 4 p 1 kohaselt ei saa nad haldusakti kehtetuks tunnistamisel tugineda usaldusele mh haldusakti kehtetuks tunnistamiseks esitatud kaebuse läbivaatamise ajal. Kuivõrd usalduse kaitsele tuginemine on välistatud seadusega, siis ei saa ka vaidlustatud haldusakti kehtivuse esialgse õiguskaitse korras peatamata jätmisest ühelegi isikule tuleneda kaitstavat usaldust (st õiguspärast ootust), et vaidlustatud haldusakti ei tühistata. Arvestades, et tegemist on väikese mahuga abihoonega (saun), ei saa ka eeldada, et pärast hoone valmimist oleks selle lammutamiseks kohustamine äärmiselt ebatõenäoline, kui see on kaebaja õiguste kaitseks vajalik (vrd Tallinna Ringkonnakohtu 25.03.2021 otsus nr 3-20-712).
15.Eelneva põhjal jääb XY määruskaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 03.06.2026 määrus muutmata.
5(6)
3-26-1383
16.HKMS § 175 lg 3 ja § 179 lg 4 alusel tuleb jõustunud määruse arvutivõrgus avaldamisel asendada kaebaja ja kolmandate isikute nimed tähemärgiga. (allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.