Ele Liiv (eesistuja), liikmed Krista Kirspuu, Indrek Soots
Tsiviilasi
Otsuse tegemise aeg ja koht
OÜ Bonell Finance (pankrotis) pankrotihaldur Andres Tootsman hagi TV ja VB vastu kahju hüvitamiseks 07.06.2016, Tallinn
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 27.11.2015 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OÜ Bonell Finance (pankrotis) pankrotihaldur Andres Tootsman apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
Apellatsioonkaebuse hind 203 191,65 eurot
Kohtuistungi toimumise aeg
16.05.2016
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Hageja OÜ Bonell Finance (pankrotis, registrikood 11544861) pankrotihaldur Andres Tootsman, lepinguline esindaja vandeadvokaat Denis Polman Kostja I TV (isikukood XXXXXXXXX) Kostja II VB (isikukood XXXXXXXXXX) lepinguline esindaja vandeadvokaat Jaanus Tehver
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 27.11.2015 otsus lõppjärelduses muutmata, muutes osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi.
2.Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
3.Poolte maa- ja ringkonnakohtu menetluskulud jäävad OÜ Bonell Finance (pankrotis) kanda.
4.Mõista OÜ-lt Bonell Finance (pankrotis) välja VB kasuks hüvitis apellatsioonimenetluse kulude katteks summas 2242,50 eurot.
5.TV-l puuduvad rahaliselt kindlaksmääratavad menetluskulud. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib edasi kaevata üksnes vandeadvokaadi vahendusel Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses
sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hageja nõue
1.Hagiavalduse kohaselt taotleb hageja kostjatelt solidaarselt kahju 203 191,65 euro väljamõistmist. Harju Maakohus kuulutas 27.11.2014 välja hageja pankroti ning määras pankrotihalduriks Andres Tootsmani. OOO Algoritm (edaspidi võlausaldaja või Algoritm) on võlgniku (edaspidi ka hageja või Bonell) pankrotimenetluses esitanud võlausaldajana võlgniku vastu nõude kogusummas 852 008,65 eurot. Nõue põhineb jõustunud Harju Maakohtu 30.04.2013 kohtuotsusel, mida ei saa võlgniku pankrotimenetluses enam vaidlustada. Lisaks on võlausaldaja esitanud pankrotihaldurile taotluse võlgniku arvelduskontol oleva 648 817 euro pankrotivarast välistamiseks ja võlausaldajale tagastamiseks, sest võlausaldaja oli võlgniku arveldusarvele raha kandnud käsunduslepingu alusel. Pankrotihaldur asus seisukohale, et peaaegu kogu võlgniku pangaarvel olev raha kuulub võlausaldajale ja see tuleb pankrotivarast välistada ning võlausaldajale tagastada. Kuna jõustunud kohtulahenditega on võlgnikult võlausaldaja kasuks välja mõistetud kokku 852 008,65 eurot, siis peale 648 817 euro tagastamist vara välistamise korras oleks võlausaldajal õigus saada võlgnikult veel 203 191,65 eurot (852 008,65 - 648 817). Võlgnikul tänase seisuga pankrotivara sisuliselt puudub, mistõttu puudub igasugune võimalus rahuldada võlausaldaja 203 191,65 euro suurust nõuet. Nõue võlgniku vastu tekkis võlausaldajal võlgniku juhatuse liikmete ehk kostjate süül. Kostjad rikkusid võlausaldaja ja võlgniku vahel sõlmitud lepingut, kui keeldusid raha võlausaldajale tagastamast ja püüdsid seda omastada. Kostjate pahatahtlik tegevus on tuvastatud kohtulahendiga kriminaalasjas nr 1-11-14132. Kriminaalasjas tuvastati, et võlausaldaja korralduse täitmise ja võlgnikule usaldatud ja võlgniku pangakontol oleva raha tagastamise asemel üritasid kostjad seda omastada, püüdes raha 04.01.2011 üle kanda enda kontrolli all oleva offshore-ühingu arvele. Sellega tekitasid kostjad võlausaldajale ja võlgnikule majandusliku kahju 203 191,65 eurot, mistõttu on kostjad nimetatud summa kohustatud hüvitama. Võlgniku juhatuse liikmed mitte lihtsalt ei täitnud oma kohustusi korraliku ettevõtja hoolsusega, vaid sooritasid kuriteo. Kui kostjad oleksid raha selle omanikule õigeaegselt tagastanud, ei oleks võlgnikule tekkinud varalist kahju kohtuotsusega väljamõistetud viivise näol. Varasemates kohtumenetlustes on tuvastatud, et kostjatel ei olnud kavatsust võlausaldajale raha tagastada, vaid see omastada. Võlgnikul oli võimalus raha võlausaldajale tagastada. Raha tagastamist takistasid võlgniku juhatuse liikmed oma tegudega, mille eest on nad süüdi mõistetud omastamise katse kuriteos. Juhatuse liikmed on sõnaselgelt teatanud, et nad nimetatud raha ei tagasta. Sama positsiooni on nad järjekindlalt kaitsnud alates 2010, nii rahapesu haldusmenetluses kui ka hilisemates kriminaal- ja tsiviilkohtumenetlustes. Raha aresti oli vaja selleks, et välistada võlausaldaja raha omastamise lõpule viimist kostjate poolt. Hetkel, mil rahal aresti peal ei olnud, tegid kostjad endast kõik sõltuva, et omastamine lõpule viia. Omastamise realiseerimiseks täitsid kostjad maksekorralduse nimetatud raha kandmiseks off-shore äriühingu kontole. Kuritegu jäi lõpule viimata põhjusel, et võlgniku kontol oli selleks ajaks kasutamise piirang. Võõra vara mittetagastamine ja selle omastamise katse kujutab endast juhatuse liikme hoolsuskohustuse rikkumist. Juhatuse liige ei tohi ühingule usaldatud võõra vara alusetult ja
ebaseaduslikult mitte tagastada ning üritada seda omastada. Kui ta seda teeb, siis ei täida ta oma kohustusi korraliku ettevõtja hoolsusega (ÄS § 187 lg 1) ning vastutab hoolsuskohustuse rikkumisega äriühingule tekitatud kahju eest (ÄS § 187 lg 2). Antud juhul viis juhatuse liikmete hoolsuskohustuse rikkumine viivise tekkimiseni, mis on võlgnikult väljamõistetud jõustunud kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-12-54935. Kostja I TV vastuväited
2.Kostja I ei tunnista hagi ja palub jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Hageja ei ole tõendanud kahju hüvitamise eeldusi ega juhatuse liikme kohustuse rikkumist ning kahju tekkimist võlgnikule seoses juhatuse liikme kohustuse rikkumisega. Tulenevalt Rahapesu Andmebüroo ja võlausaldaja korraldusest erinevates menetlustes, on võlgniku pangakonto olnud arestitud kogu selle ajavahemiku jooksul, mil kostja I on olnud võlgniku juhatuse liige. Kostjal I puudus õigus anda korraldusi arvel olevate vahendite ülekandmiseks. Kuna võlgniku pangakonto oli arestitud, siis ei saanud kostjate kuriteokatse kuidagi hagejale väidetavat kahju tekitada. Samuti on võlausaldaja endine direktor IB, kes on kriminaalasjas 1-11-14132 tunnistajana üle kuulatud, andnud tunnistusi, et võlgniku pangakontol olev rahasumma ei kuulunud võlausaldajale, vaid kolmandatele isikutele. Hageja nõue kujutab käesoleval juhul endast sisuliselt viivisenõuet aja eest, millal kestsid erinevad kohtuvaidlused võlgniku ja võlausaldaja vahel. Tegemist oli keerukate vaidlustega, kus üks tsiviilhagi jäeti rahuldamata ja ka teine vaheotsus tehti võlgniku kasuks. Võlgniku juhatuse liikmete käitumist sellises olukorras hoolsuskohustuse rikkumisena käsitlemine tähendaks, et kõigi kohtuvaidluste kaotanud äriühingute juhatuse liikmed peaksid vastutama vaidluse jooksul tekkinud kulude eest põhjusel, et nad kaitsesid äriühingu õigusi kohtus. Kostja II VB vastuväited
3.Kostja II hagi ei tunnista ja palub jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kuritegu, mille toimepanemises kostja kriminaalasjas nr 1-11-14132 süüdi mõisteti, kvalifitseeriti KarS § 201 lg 2 p 2, 4 – § 25 lg 2 järgi, s.o. omastamise katsena. Tallinna Ringkonnakohus leidis oma 12.12.2012 otsuse lk 37, et võlausaldaja poolt võlgniku pangakontole kantud rahasumma hoidmine võlgniku pangakontol (ehk rahasumma mittetagastamine võlausaldajale) ei ole süüdistatavatele (kostjatele) karistusõiguslikult etteheidetav. Seega ei ole kostjad kuriteoga kahju tekitanud. Hageja jätab tähelepanuta, et kostjad ei saanud rahasummat tagastada neist mittesõltuval põhjusel. Rahasumma käsutamine oli keelatud Rahapesu Andmebüroo poolt ja edasi rahasumma arestimisega kriminaalmenetluse käigus, milline asjaolu on ka tuvastatud Tallinna Ringkonnakohtu 12.12.2012 otsuse lk 37-38 kriminaalasjas nr 1-11-14132. Arest tühistati küll kriminaalasjas nr 1-11-14132 tehtud otsuse jõustumisel, s.o 18.03.2013, kuid enne seda kohaldas Harju Maakohus 14.01.2013 määrusega tsiviilasjas nr 2-12-54935 hagi tagamise korras võlgniku pangakonto arestimise ning alates sellest ajast olid mistahes tehingud kõnealuse rahaga välistatud ka tsiviilkohtu määruse alusel. Kostjad ei saanud raha tagastada. Võlgniku pangakontole kantud rahasumma võlausaldajale tagastamise viibimisest tekkinud viivist ei saa seetõttu käsitleda kostja kuriteoga tekitatud kahjuna. Kuivõrd raha tagastamine oli välistatud pädeva riigiorgani ja hiljem kohtu poolt pangakontole seatud käsutamispiirangu tõttu, ei saa kostja üldse vastutada raha tagastamise viibimisest tulenevate võlgniku kohustuste eest. Hageja ei ole tõendanud kostja II kui juhatuse liikme kohustuse rikkumist. Võlausaldajale raha tagastamine ei ole käsitletav kostja kohustusena ÄS § 187 lg 2 tähenduses. Tegemist on äriühingu kohustusega. Riigikohus on oma otsuses nr 3-2-1-197-13 p 11 märkinud, et ÄS § 187 lg 2 alusel esitatud nõude maksmapaneku eeldus on vaid juhatuse liikmel osaühingu vastu eksisteerivate kohustuste rikkumine. Hagis ei ole viidatud ühelegi asjaolule, mis oleks õiguslikult kvalifitseeritav
kostja sellise kohustuse rikkumisena, mis kostjal oli võlgniku ees juhatuse liikmena tulenevalt seadusest ja võlgniku põhikirjast. Kuna ÄS § 187 lg 2 tuleneva vastutuse tekkimise eeldus ei ole täidetud, siis ei pea kostja ka tõendama eelduseid vastutusest vabanemiseks. Kostja II on oma tegevuses lähtunud hageja huvidest. Kuivõrd kostja arusaama järgi ei olnud hagejal kohustust võlausaldajale raha tagastada, siis on ilmselge, et kui äriühingu vastu esitatakse juhatuse liikme hinnangul alusetu nõue, siis peab äriühingu juhatuse liige tegema kõik endast oleneva, et äriühingut sellise nõude vastu kaitsta. Kostja lähtus oma tegevuses sellest põhimõttest. Oluline on märkida, et võlausaldaja esitas võlgniku vastu tsiviilhagi esmakordselt kriminaalasjas nr 1-11-14132 ning see hagi jäeti rahuldamata 08.10.2012 kohtuotsusega. Ka teistkordselt esitatud hagi menetlemisel tegi Tallinna Ringkonnakohus 06.11.2013 lahendi võlgniku kasuks. Viimati nimetatud lahend küll tühistati Riigikohtu poolt ja lõplik lahend tehti hageja kahjuks, kuid see ei muuda fakti, et kostja tegutses hageja huvides, tõrjumaks enda arvates alusetut nõuet hageja vastu, kõiki õiguslikke võimalusi kasutades. Kostja II ei ole rikkunud juhatuse liikme kohustusi ega tekitanud kahju võlgnikule. Kahju tekkimine ei saa ka olla põhjuslikus seoses kostja tegevusega, kuna raha tagastamine oli välistatud alates 22.10.2010 kuni võlgniku pankroti väljakuulutamiseni. Maakohtu otsuse põhjendused
4.Maakohus jättis hagi kui põhjendamatu rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kohus tuvastas, et võlgniku juhatuse liikmed on alates 07.10.2008 kostja II ja alates 23.12.2010 kostja I. Võlausaldaja kandis võlgniku arvele ajavahemikul 22.09.2010-23.09.2010 646 687 eurot, mille RAB arestis alates 22.10.2010. 04.01.2011 püüdsid kostjad kanda 606 050 eurot Phonetex Ltd kontole, kuid seda takistas RAB poolt seatud kasutamise piirang. Harju Maakohus arestis 09.05.2011 määrusega konfiskeerimise tagamiseks võlgniku vara 647 158 eurot kriminaalasjas 1-11-14132. Harju Maakohus tunnistas 08.10.2012 kohtuotsusega kriminaalasjas 1-11-14132 kostjad süüdi raha omastamise katses, otsus jõustus 18.03.2013. Harju Maakohus arestis 14.01.2013 kohtumäärusega tsiviilasjas 2-12-54935 võlgniku arvelduskonto nr 17002221906 Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaalis 789 802,58 euro ulatuses. Harju Maakohus mõistis 30.04.2013 kohtuotsusega tsiviilasjas 2-1254935 võlgnikult välja võlausaldaja kasuks põhivõlgnevus 646 687 eurot ja viivis seisuga 30.04.2013 summas 109 812,82 eurot ja alates 01.05.2013 viivise VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras, kuid mitte rohkem kui 536 874,18 eurot, otsus jõustus 01.10.2014. Harju Maakohus 27.11.2014 kuulutas kohtumäärusega tsiviilasjas 2-14-59317 välja võlgniku pankroti ja määras võlgniku pankrotihalduriks A. Tootsmanni. Võlausaldaja esitas 12.12.2014 hagejale taotluse vara (võlgniku kontol olev raha summas 648 817 eurot) välistamiseks pankrotivara hulgast. Harju Maakohus keelas 23.03.2015 kohtumäärusega tsiviilasjas 2-15-4349 hagi tagamise korras hagejal kuni tsiviilasjas tehtava lahendi jõustumiseni raha väljamaksmise võlgniku pangakontolt võlausaldajale võlausaldaja poolt esitatud välistamistaotluse alusel. Kohus leidis tulenevalt ÄS § 180 lg 1 ja § 183, et raha tagastamine võlausaldajale on käsitletav kostjate kohustusena ÄS § 187 lg 2 tähenduses. Rahaliste vahendite kasutamise osas otsuste tegemine on osaühingu juhatuse kohustus ning on ka osaühingu juhatuse kohustus ÄS § 187 lg 2 tähenduses. Kohus tuvastas, et kostjad olid isikuteks, kes reaalselt olid pädevad andma korraldusi võlgniku pangakontol olevate rahaliste vahendite saatuse kohta. Puudub vaidlus, et võlausaldaja kandis Discount Providerile mõeldud summad tema korraldusel võlgniku arvele: 22.09.2010 241 272 eurot ja 23.09.2010 405 415 eurot, kokku 646 687 eurot, millised summad võlgnik kohustus kandma edasi AS-ile Tavid, mida võlgnik ka tegi 23.09.2010, kuid, mis kanti tagasi kui ekslikult laekunud summa. Tallinna Halduskohtu 04.05.2012 otsusega haldusasjas nr 3-11-794, milline jõustus Riigikohtu loakogu määrusega 08.10.2012, ning kriminaalasjas nr 1-1114132 tehtud lahendiga on tuvastatud, et kostjate jaoks oli tegemist võõra varaga ning, et raha kuulus
võlausaldajale. Tuvastamist ei leidnud kostjate väited, et neile teadaolevalt ei kuulunud raha võlausaldajale, vaid kolmandale isikule. Kohtuotsusega kriminaalasjas tuvastatud võõra vara omastamise katse on antud juhul käsitatav juhatuse liikme hoolsuskohustuse rikkumisena. Kostjad teadsid, et raha käsutamisele on seatud RAB poolt piirang, kuid üritasid võõrast vara kanda Phontex Ltd kontole võlgniku kontolt, kui said teada, et võlgniku kontol puudub raha käsutamise piirang. Kostjad ei käitunud heas usus ega äriühingu huvides. Seega on kohtu hinnangul kostjad rikkunud ÄS § 187 lg 1, TsÜS § 35 sätestatud juhatuse liikme kohustusi. Tõendamata on, et võlausaldajale kuulunud vara omastamise katsega on kostjad tekitanud võlgnikule kahju ning, et rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos. Võlgnikult välja mõistetud viivis võib põhimõtteliselt olla võlgniku kahjuks. Nimetatu ei tähenda aga, et kahju on tekitanud kostjad. Kohus tuvastas, et kostjatel puudus seoses RAB piiranguga võimalus teha raha suhtes korraldusi, mida pank oleks täitnud. Puudub ka vaidlus, et raha, mis esialgu oli seatud piirangu alla RAB poolt, on ka käesoleval ajal arestitud ja asub pangakontol. Käesolevas asjas ei ole kostjad omandatud omastamise katsega võlausaldaja vara. Rahalised vahendid kanti AS Tavid poolt võlgnikule tagasi seoses RAB ettekirjutusega ja on selles ajast alates olnud võlgniku kontole arestitud. Seega ei ole olnud võlausaldajale kuulunud raha võlgniku kontol kinni kostjate süül. Kostjatel puudus võimalus teha rahaga tehingud, sh ei saanud kostjad tagastada raha võlausaldajale ega ka toimetada raha ette nähtud adressaadile. Seega võlgnikule ei ole tekkinud kahju kostjate süül ning kahju tekkimise ja kostjate rikkumise vahel puudub põhjuslik seos. Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul ei ole hageja tõendanud kahju tekkimist ning põhjuslikku seost kostjate kohustuse rikkumise ja kahju vahel. Eeltoodust tulenevalt jättis maakohus hagi rahuldamata, menetluskulud hageja kanda ja mõistis hagejalt kostja II kasuks välja 1196,46 ning jättis rahuldamata menetluskulude väljamõistmise taotluse 597,54 euro osas. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus
5.Hageja palub tühistada maakohtu otsuse ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Maakohus tuvastas kostjate hoolsuskohustuse rikkumise ja kahju tekkimise võlgnikule. Tuvastamata jäi põhjuslik seos. Otsus on olulises osas põhjendamata, vastuoluline ning sisaldab põhjendamatuid ja otsuses käsitletud tõenditega vastuolus olevaid seisukohti ja järeldusi. Otsuse p 33 viitab maakohus asjaolule, et kõigepealt arestiti 20.12.2010 RAB ettekirjutusega vaidlusalune raha kuni selle tegeliku omaniku kindlakstegemiseni. Kui raha omanik oli RAB haldusmenetluse käigus kindlaks tehtud, tühistas RAB 20.12.2010 aresti ettekirjutuse. Järelikult oli kostjatel võimalus raha tagastamiseks selle omanikule. Kriminaalasi alustati selle tõttu, et juba selles faasis avaldasid kostjad, et nad seda raha ei tagasta, sest see kuulub Phonetex Ltd-le. Kostjatel oli võimalus teha selle raha suhtes korraldusi, kuid raha tagastamiseks selle omanikule. Aresti tühistamisest teavitati osapooli 23.03.2011 (kaebuses ekslikult 23.03.2010) teatega. Kuna selleks ajaks asusid kostjad sooritama konkreetseid tegusid raha omastamiseks, siis pidi RAB tagama vara säilitamise ja tõkestama kuriteo lõpuleviimise. Seega lubas RAB ainult raha tagastamist võlausaldajale. Selleks ajaks tegi võlausaldaja oma panga kaudu maksete tagasikutse korralduse. Selle tagasikutse täitmine oli kostjatele lubatud. Kostjad pidid avaldama pangale nõusoleku tagasikutse lubamiseks. Nõusoleku asemel vaidles üks kostjatest tagasikutsele vastu. Nõustumise asemel
manifesteerisid kostjad otseselt selle raha omastamise kavatsust ja selle tulemusena alustati kriminaalmenetlus, mis viis kostjate süüdimõistmiseni ja kahju tekkimiseni viivisnõude näol. Just samast kuupäevast lähtus Võlausaldaja ka viivise arvestamisel tsiviilasjas 2-12-54935. Võlausaldaja luges viivise arvestamise alguskuupäevaks 24.03.2011, ehk päeva, mis järgnes päevale, mil VB katkestas võlausaldaja tagasikutse täitmise panga poolt. Samast alguskuupäevast lähtus ka kohus jõustunud kohtuotsuses tsiviilasjas 2-12-54935. Hageja käsitles vaidlusaluse raha tagastamise võimalikkust oma 12.08.2015 menetlusdokumendi punktis 1. Raha ei olnud koguaeg arestitud (tagasikutse täitmine oli lubatud) ning see asjaolu on tõendatud toimikus olevate tõenditega (kohtuotsused). Kostjad ega kohus ei andnud kordagi mõista, et just raha tagastamise võimalikkus ei ole piisavalt tõendatud. Toimikus on olemas tõendid, et raha tagastamine oli võimalik. Asjaolu, et kostjad ei ole hageja 12.08.2015 menetlusdokumendi väiteid ja põhjendusi kummutanud, tähendab asjaolude omaksvõttu. Kui kohtul tekkis kahtlus, et raha tagastamise võimalikkus ei ole piisavalt tõendatud, siis pidi ta selle kahtluse hagejale avaldama ning andma võimaluse täiendavate tõendite esitamiseks. Kuna kohus ei ole seda teinud, siis on see käsitletav eelmenetluse läbiviimise normide olulise rikkumisena. Vastus apellatsioonkaebusele
6.Kostjad paluvad jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
7.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus on lõppjärelduses õige, kuid muuta tuleb osaliselt selle põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
8.Hagi alusena tugines hageja sellele, et kostjad ei tagastanud Algoritmile panga poolt Bonellile tagasikantud raha ning erinevate kohtuvaidluste tulemusena mõisteti hagejalt Algoritmi kasuks välja viivis alates 24.03.2011, mida hageja käsitleb kostjate kui juhatuse liikmete poolt tekitatud kahjuna. Kui juhatuse liige jätab ilma mõjuva põhjuseta täitamata äriühingu lepingulise kohustuse oma võlausaldaja ees ja seeläbi tekib viivis, võib see põhimõtteliselt olla käsitletav juhatuse liikmete poolt tekitatud kahjuna. Selline kahju on juhatuse liikme hoolsuskohustuse rikkumise korral hüvitatav ja ÄS § 187 lg 1 kaitsealas. Hagi on ÄS § 187 lg 4 teise lause alusel esitanud Bonelli pankrotihaldur, kuid ringkonnakohus viitab mõistet „hageja“ kasutades Bonellile.
9.Harju Maakohtu otsusega tsiviilasjas 2-12-54935 mõisteti hagejalt kostja kasuks viivis välja alates 24.03.2011. Algoritm luges viivise arvestamise algusajaks 24.03.2011 ehk päeva, mis järgnes päevale, mil VB katkestas hageja tagasikutse täitmise panga poolt. Kuna kostjatele hageja kahjuna etteheidetava tegevusetuse läbi tekkinud viivisenõue on esitatud alates 24.03.2011, omab vaidluses tähendust asjaolu, kas sellest hetkest alates on kostjad rikkunud oma juhatuse liikme kohustusi. Samuti on asjakohane analüüsida, kas nimetatud kuupäevas alates on tõendatud raha tagastamise võimalikkus. Muu ajaline periood vaidluse lahendamisel tähendust ei oma, kuna hagejal ei ole tekkinud sellega seoses tulenevalt väidetavast kostjate poolsest kohustuse rikkumisest kahju.
10.Maakohus tuvastas kostjate kohustuse rikkumise ka enne viivise tekkimise perioodi, mis ringkonnakohtu hinnangul tähendust ei oma ja vastavad maakohtu põhjendused tuleb seetõttu kohtuotsusest välja jätta.
11.Et kahju tekkis ja seda just kostjate tegevusetuse/tegevuse tagajärjel, tuli tõendada hagejal. Samuti pidi hageja esile tooma asjaolud, millest tulenevalt saanuks kohus nimetatud järeldusele jõuda. Kostjad
tuginesid menetluses eelkõige kahele vastuväitele: raha tagastamata jätmine olukorras, kus oli vaidlus selle tagastamise põhjendatuse üle, ei ole kostjate kohustuste rikkumine. Teiseks tuginesid kostjad väitele, et raha tagastamine ei olnud ka võimalik ja seetõttu ei saanud kostjad oma kohustusi rikkuda ega tekitada kahju.
12.Hageja tugines oma 12.08.2015 menetlusdokumendist järgmistele asjaoludele: - 2011 märtsis vabastas RAB raha arestist ja lubas täita ainult raha tagasikutse. - Kostja II, saades sellest teada, palus pangal arvelduskontol mingeid operatsioone mitte teha, viidates tsiviilvaidlusele. - Algoritmile ei jäänud muud üle, kui pöörduda hageja vastu tsiviilkohtusse. - Kostjad deklareerisid, et neil ei ole kavatsust raha tagastada. - Raha aresti oli vaja selleks, et välistada Algoritmi raha omastamise lõpuleviimine kostjate poolt. Seega tugines hageja asjaolule, et raha arest oli vajalik ja ilma selleta kandnuks kostjad raha kolmanda isiku arveldusarvele. Hageja ei tuginenud küll otseselt asjaolule, et alates 23.03.2011 oli kostjatel võimalik raha tagastada, vaid asjaolule, et alates 2011 märtsikuus vabastas RAB raha arestist. Samas on arusaadav, et tulenevalt hageja viivisenõude tekkimisest 24.03.2011, heitis hageja kostjatele ette raha mittetagastamist alates 23.03.2011.
13.Kostja II on tuginenud apellatsioonimenetluses asjaolule, et tema ei ole saanud 12.08.2015 menetlusdokumenti, mistõttu leiab, et väited on esitatud esmakordselt apellatsioonimenetluses. Toimiku materjalidest ei nähtu, et vastav hageja 12.08.2015 menetlusdokument oleks kostjatele kätte toimetatud või neilt selle kohta arvamust küsitud. Kui maakohus menetlusdokumenti kostjatele kätte ei toimetanud, on see menetlusnormi rikkumine, sest hageja täiendas oma hagi uute oluliste asjaoludega. Nimetatud menetlusliku minetuse sai ringkonnakohus kõrvaldada, andes pooltele võimaluse selgitada oma seisukohti raha tagastamise võimalikkuse osas ja esitada vastavad tõendid.
14.Kostjad on apellatsioonimenetluses saanud välja öelda oma seisukohad 12.08.2015 hageja menetlusdokumendis väljendatu kohta. Nimelt on kostja II selgitanud apellatsioonimenetluses, et tõendamata on Borodini poolt tagasikutse katkestamise täitmine panga poolt ja raha tagastamise võimalikkus kostjate poolt neile süüks heidetaval perioodil.
15.Apellatsioonimenetluses on hageja väitnud, et aresti ettekirjutuse tühistamisest teavitati osapooli 23.03.2011 teatega ja 25.03.2011 informeeris RAB Algoritmi, et tagasikutse täitmine on peatatud seoses võlgniku esindaja vastuväitega pangale. Kriminaalmenetluses arestiti raha 09.05.2011. Tagasikutset oli võimalik täita alates 23.03.2011-09.05.2011. Kogu selle ajavahemiku vältel oli tagasikutse täitmine võimalik ning selleks asja pidanuks vastustajad lihtsalt tühistama oma 23.03.2011 vastuväite tagasikutsele (või siis jätma vastuväite esitamata).
16.Kostja II on selgitanud, et 28.03.2011 alustati kriminaalmenetlust ning RAB tegi samal kuupäeval uue ettekirjutuse hageja pangakontole käsutuspiirangu seadmise kohta. Kostja II on 09.05.2016 menetlusdokumendis esitanud käsutuspiirangute seadmise ja tühistamise kronoloogia ja leidnud, et teoreetiliselt saanuks raha tagastada 23, 24. või 25. märtsil 2011. Samas on kostja II leidnud, et vastava tehingu vältimatu eeldus olnuks, et hagejat oleks teavitatud RAB loa andmise faktist ja Nordea pank oleks pöördunud hageja poole raha tagasikandmise nõusoleku saamiseks taotlusega nii, et hagejal olnuks reaalselt võimalik nõusolekut anda.
17.Harju Maakohtu 30.04.2013 otsusest tsiviilasjas nr 2-12-54935 (I kd, tl 12-19) ei tulene, et raha tagastamine oli alates 24.03.2011 võimalik. Hageja poolt viidatud otsuse lõik (lk 4, alt kolmas lõik) käsitleb lepingu ülesütlemist ja raha tagastamise palveid Algoritmi ja Ameerika äriühingu poolt. Hageja poolt viidatud Harju Maakohtu 08.10.2012 otsuses kriminaalasjas nr 1-11-14132 (I kd, tl 2459) pole analüüsitud, kas raha tagastamine oli tegelikult alates 24.03.2011 võimalik. Kuna kriminaalasi oli algatatud ajavahemiku kuni 23.03.2011 suhtes, asjas ei leidnud tuvastamist, et kuni 23.03.2011 oleks kostjad saanud raha käsutada, ei analüüsinud kohus nimetatud tsiviilasjas raha tagastamise võimalikkust järgnevatel kuupäevadel. Otsusest tuleneb samas, et kostja II palus mitte reageerida pangal raha tagastamise palvetele ja kostja II palveta mitte pangaoperatsioone teostada, kuid nimetatud asjaolus ei ole pooltel vaidlust.
18.Tallinna Ringkonnakohtu 03.12.2012 otsuses kriminaalasjas 1-11-14132 hageja poolt viidatud süüdistuse faktides ega lk 38 viimases lõigus (I kd, tl 60-104) ei ole tuvastatud raha tagastamise võimalikkust alates 24.03.2011. Hageja poolt apellatsioonimenetluses esitatud Tallinna Halduskohtu 04.05.2012 otsusest ja 19.05.2012 Tallinna Ringkonnakohtu otsusest tuleneb üksnes, et Bonell keeldus Algoritmi käsundit täitmast, kuid selles vaidlust ei ole.
19.Apellatsioonimenetluses ei vaidle pooled enam selle üle, et raha tagastamine oli võimalik vähemalt 23.03.2011-28.03.2011. Nimetatu on tõendatud hageja poolt esitatud Politsei- ja Piirivalveameti 18.04.2016 kirjaga (II kd, tl 145) koosmõjus RAB 15.03.2011 kirjaga (II kd, tl 147-148), RAB kirjaga pangale 23.03.2011 (II kd, tl 149 ja Nordea Panga õiendiga (II kd, tl 150-151) ja ka kostja II 09.05.2016 menetlusdokumendile lisatud Politsei- ja Piirivalveameti ettekirjutustega 22.10.2010, 20.12.2010, 12.10.201, 28.03.2011, 05.05.2011 ja Harju Maakohtu kohtumäärusega 09. maist 2011. Põhimõtteliselt on õige hageja seisukoht, et kui kostjad oleksid kolme päeva jooksul hageja esindajatena raha tagasikutse täitmiseks nõusoleku andnud, poleks vajalikuks osutunud kriminaalasja raames konto veelkordne arestimine 28.03.2011, st kui vastustajad oleksid tagasikutsega nõustunud, siis oleks see olnud käsitatav kuriteost vabatahtliku loobumisena ja kriminaalasja poleks alustatud.
20.Asjas esitatud asjaoludest ja tõenditest nähtuvalt oli Algoritmi raha tagastamisega seoses tekkinud segadus. Kostja I apellatsioonikohtu istungil antud seletustest tulenevalt käis raha nõudmas kümmekond erinevat isikut. Kostjatel polnud võimalik aru saada, kes on nende rahade tegelik omanik. Arvestades, et hageja näol oli tegemist finantsteenuseid osutava ettevõttega, on hageja juhatuse liikmetele laieneva korraliku ettevõtja hoolsusmäär tavapärasest kõrgem. See tähendab, et kostjad pidid vastu võtma otsuse raha tagastamiseks, olles piisavalt informeeritud ja mitte võtma põhjendamatuid riske. Kostjate ja Bonelli vahelisest käsundussuhtest tulenevalt olid kostjad kohustatud tegutsema parima kasuga ja heas usus osaühingu huvides ning vältima osaühingule kahju tekkimist. Sellises olukorras ei saa juhatuse liikmele ette heita kolme päeva jooksul otsuse vastuvõtmata jätmist, kas raha tagastada või mitte. Isegi eeldades, et kostjad olid teadlikud võimalusest anda nõusolek raha tagastamiseks Algoritmile, ei ole võimalik väita, et kostjatel puudus mõjuv põhjus jätta nõusolek andmata või mitte vaielda sellele vastu. Edasine konto arest 28.03.2011 oli tingitud juba asjaolust, et kostjad ei olnud selleks ajaks Algoritmile raha tagastamise otsust vastu võtnud ja kontole seati vaidlustamata asjaolude kohaselt RAB-i poolt uus arest. Väide, et kostjad võinuksid anda nõusoleku ka hiljem, mille tulemusena arest oleks tühistatud, on oletuslikku laadi ja mittekontrollitav. Seega leiab ringkonnakohus, et asjas ei ole leidnud tuvastamist kostjate poolt oma kohustuste rikkumine, mis oleks võinud tuua kaasa Bonellile kahju.
21.Eeltoodust tulenevalt ei analüüsi kohus asjaolu, kas hagejal on tekkinud kahju, samuti, kas kostjate tegevusetuse ja Bonellil võimalikult tekkinud kahju vahel on põhjuslik seos.
22.Hageja etteheited maakohtule seoses selgitamiskohustuse rikkumisega ei ole põhjendatud. Maakohus ei pidanud juba eelmenetluse käigus võtma seisukohta, kas poolte esitatud tõenditega on võimalik lugeda üks või teine asjaolu tõendatuks. Kohus peab eelmenetluses otsustama, kas esitatud tõendid on asjakohased ja lubatavad. Alles otsuse tegemisel saab kohus hinnata tõendeid ja otsustada, mis asjaolud on tuvastatud (TsMS § 438 lg 1). Seetõttu ei rikkunud kohus eelmenetluse ülesandeid, kui andis kostja esitatud tõenditele hinnangu kohtuotsuses. Kvalifitseerimis- ja selgitamiskohustuse ulatus sõltub muuhulgas nii konkreetse vaidluse asjaoludest kui ka sellest, kas pooli esindavad menetluses advokaadid. Juhul, kui pooled ei vaidle nõude õigusliku aluse üle ning sellega nõustub ka kohus, siis ei ole kohtul kohustust selgitada poolele eelmenetluses tõendamiskoormise jaotust ega seda, kas poole esitatud tõenditest piisab nõude rahuldamiseks. Seega on hagimenetluses poole kohustus tagada, et ta esitab piisavad tõendid oma nõude rahuldamiseks (vt nt Riigikohtu lähend 3-2-1-41-15, p 19).
23.Vaidluse lahendamisel ei oma tähendust Discounti ja Algoritmi vaheline lepingu ülesütlemisega seonduv, mistõttu ringkonnakohus ei analüüsi vastavat apellatsioonimenetluses esitatud kirjavahetust ja teateid (II kd, tl 152-154).
24.Poolte menetluskulud apellatsiooniastmes jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda.
25.Järgnevalt määrab ringkonnakohus TsMS § 174 lõikest 3 lähtudes vastavalt jaotusele kindlaks kostjate poolt apellatsioonimenetluses kantud ja hageja poolt hüvitamisele kuuluvate menetluskulude põhjendatud ja vajaliku suuruse.
26.Kostja VB on esitanud menetluskulude kindlaksmääramise taotluse, milles palub vastaspoolelt välja mõista oma lepingulise esindaja kulude katteks 2242,50 eurot (käibemaksuga). Menetluskulude nimekirja kohaselt on kostjale osutatud õigusabi 16,25 tunni ulatuses tunnitasuga 115 eurot (käibemaksuta). Kostja lepinguline esindaja teostas apellatsioonimenetluses järgmisi toiminguid: apellatsioonkaebuse analüüs ja vastuse koostamine (5 h); apellandi täiendavate seisukohtade analüüs, vastuse koostamine (3,5 h); täiendavate tõendite analüüs, tõendite esitamine kohtule (4,75 h); valmistumine kohtuistungiks ja istungil osalemine (3 h). Kostja kinnitas, et kõik kulud on kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega ning et ta ei ole käibemaksukohustuslane. Hageja kostja menetluskuludele vastuväiteid ei esitanud. Ringkonnakohus, tutvunud kostja VB esindaja õigusabitoimingute nimekirjaga ning analüüsinud selles näidatud toiminguid toimiku materjalide põhjal, leiab, et arvestades käesoleva asja sisu, keerukust ja mahtu, tuleb kostja esindaja toimingud hinnata põhjendatuteks ja vajalikeks. Samuti tuleb ringkonnakohtu hinnangul pidada põhjendatuks kostja esindaja toimingutele apellatsioonimenetluses kulunud aega kokku 16,25 tundi. Ringkonnakohus arvestab esindaja toimingutele kulunud aja põhjendatuse hindamisel muu hulgas ka sellega, et hageja taotles sama apellatsioonimenetluse õigusabikulude hüvitamist 34,6 tunni eest. Lisaks esindamisele kulunud ajale tuleb kohtul TsMS § 175 lg 1 alusel hinnata ka ühe tööühiku hinna, s.o esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust. Menetluskulude kindlaksmääramise taotluse kohaselt on kostjale osutatud õigusabi teenust tunnihinnaga 115 eurot (käibemaksuta). Ringkonnakohtu hinnangul ei ületa kostja esindaja tunnitasu määr 115 eurot ilma käibemaksuta keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu ning see on kooskõlas ka Riigikohtu seisukohtadega lahendites 3-2-1-93-13 ja 3-2-1-115-13. Kostja ei ole käibemaksukohustuslane, mistõttu kuuluvad kulud hüvitamisele käibemaksuga.
Eeltoodust tulenevalt on kostja VB lepingulise esindaja põhjendatud ajakulu kokku 16,25 tundi ning hagejalt kuulub kostja kasuks väljamõistmisele lepingulise esindaja kulude hüvitamiseks kokku 2242,50 (16,25 x 115 x 1,2) eurot.
27.Kostja TV ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja ega taotlust menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks esitanud ei ole. TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Kuivõrd tsiviilasja materjalidest ei nähtu andmeid kostja TV poolt apellatsioonimenetluses riigilõivu maksmise või tema lepingulise esindaja kulude kohta, siis ringkonnakohus kostja TV menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei määra. /allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu
/allkirjastatud digitaalselt/ Ele Liiv
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.