4.Välja mõista OÜ-lt XXXX(pankrotis) kostja II XXXX menetluskulud summas 1196,46 eurot (sh käibemaks).
5.Jätta kostja II XXXX taotlus rahuldamata summa 597,54 euro osas. Edasikaebamise kord ja tähtaeg
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonikaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu jooksul arvates avalikult teatavaks tegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv. Juhul kui apellatsioonkaebuses on märkimata, kas apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, võib apellatsioonikohus asja lahendada kirjalikus menetluses. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati Menetlusabi taotluse esitamine ei pikenda eelmärgitud menetlustoimingute tegemiseks ettenähtud tähtaegu. Hageja nõue ja põhjendused
1.Hageja OÜ XXXX(pankrotis) pankrotihaldur Andres Tootsman palub kostjalt I XXXX ja kostjalt II XXXX solidaarselt välja mõista kahju 203 191,65 eurot ja menetluskulud.
2.Harju Maakohus kuulutas 27.11.2014 välja XXXXOÜ (edaspidi võlgnik) pankroti ning määras pankrotihalduriks Andres Tootsmani.
3.XXXX (edaspidi võlausaldaja) on võlgniku pankrotimenetluses esitanud võlausaldajana võlgniku vastu nõude kogusummas 852 008,65 eurot. Nõue põhineb jõustunud Harju Maakohtu 30.04.2013 kohtuotsusel, mida ei saa võlgniku pankrotimenetluses enam vaidlustada. Lisaks on võlausaldaja esitanud pankrotihaldurile taotluse võlgniku arvelduskontol oleva 648 817 euro pankrotivarast välistamiseks ja võlausaldajale tagastamiseks, sest võlausaldaja oli võlgniku arveldusarvele raha kandnud käsunduslepingu alusel. Pankrotihaldur asus seisukohale, et peaaegu kogu võlgniku pangaarvel olev raha kuulub võlausaldajale ja see tuleb pankrotivarast välistada ning võlausaldajale tagastada. Kuna jõustunud kohtulahenditega on võlgnikult võlausaldaja kasuks välja mõistetud kokku 852 008,65 eurot, siis peale 648 817 euro tagastamist vara välistamise korras oleks võlausaldajal õigus saada võlgnikult veel 203 191,65 eurot (852 008,65 648 817).
4.Võlgnikul tänase seisuga pankrotivara sisuliselt puudub, puudub raha isegi kõigi teadaolevate ja tulevaste võimalike menetluskulude katteks, mistõttu puudub igasugune võimalus rahuldada võlausaldaja 203 191,65 euro suurust nõuet. Nõue võlgniku vastu tekkis võlausaldajal võlgniku juhatuse liikmete ehk kostjate otsesel süül. Kostjad rikkusid võlausaldaja ja võlgniku vahel sõlmitud lepingut, kui keeldusid raha võlausaldajale tagastamast ja püüdsid seda omastada. Kostjate pahatahtlik tegevus on tuvastatud kohtulahendiga kriminaalasjas nr 1-11-14132, kus on tuvastatud, et selle asemel, et täita võlausaldaja korraldust ja tagastada võlgnikule usaldatud ja võlgniku pangakontol olev raha, üritasid kostjad seda omastada, kui 04.01.2011 püüdsid seda raha üle kanda enda kontrolli all oleva offshore-ühingu arvele. Oma süülise käitumisega tekitasid kostjad võlausaldajale ja võlgnikule majandusliku kahju summas 203 191,65 eurot, mistõttu on kostjad nimetatud summa kohustatud hüvitama. Käesoleval juhul võlgniku juhatuse liikmed mitte lihtsalt ei täitnud oma kohustusi korraliku ettevõtja hoolsusega, vaid sooritasid selle raames kuriteo. Kui kostjad oleksid raha selle omanikule õigeaegselt tagastanud, ei oleks võlgnikule tekkinud varalist kahju kohtuotsusega väljamõistetud viivise näol.
5.Tulenevalt kostjate vastustest märgib hageja, et varasemates kohtumenetlustes on tuvastatud, et kostjatel ei olnud kavatsust võlausaldajale raha tagastada, vaid see omastada. Võlgnikul oli võimalus raha võlausaldajale raha tagastada. Raha tagastamist takistasid võlgniku juhatuse liikmed oma konkreetsete tegudega, mille eest on nad süüdi mõistetud omastamise katse kuriteos. Juhatuse liikmed on sõnaselgelt teatanud, et nad nimetatud raha ei tagasta. Sama positsiooni on nad järjekindlalt kaitsnud alates 2010, nii rahapesu haldusmenetluses kui ka hilisemates kriminaal- ja tsiviilkohtumenetlustes. Kui isik avaldab, et ta võõrast vara ei tagasta ning teeb endast kõik sõltuva, et see võõras vara omastada, siis ei ole mitte mingit alust väita, et ta oleks seda raha vabatahtlikult tagastanud. Kõikides menetlustes avaldasid kostjad võlgnike
esindajatena, et neil ei ole kavas vaidlusalust raha võlausaldajale tagastada. Raha aresti oli vaja selleks, et välistada võlausaldaja raha omastamise lõpule viimist kostjate poolt. Hetkel, mil rahal aresti peal ei olnud, tegid kostjad endast kõik sõltuva, et omastamine lõpule viia. Omastamise realiseerimiseks täitsid kostjad maksekorralduse nimetatud raha kandmiseks off-shore äriühingu kontole. Kuritegu jäi lõpule viimata põhjusel, et võlgniku kontol oli selleks ajaks jälle kasutamise piirang peal.
6.Võõra vara mittetagastamine ja selle omastamise katse kujutab endast juhatuse liikme hoolsuskohustuse rikkumist. Juhatuse liige ei tohi ühingule usaldatud võõra vara alusetult ja ebaseaduslikult mitte tagastada ning üritada seda omastada. Kui ta seda teeb, siis ei täida ta oma kohustusi korraliku ettevõtja hoolsusega (ÄS § 187 lg 1) ning vastutab hoolsuskohustuse rikkumisega äriühingule tekitatud kahju eest (ÄS § 187 lg 2). Antud juhul viis juhatuse liikmete hoolsuskohustuse rikkumine viivise tekkimiseni, mis on võlgnikult väljamõistetud jõustunud kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-12-54935. Kostja I XXXX vastuväited
7.Kostja I ei tunnista hagi ja palub jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.
8.Hageja tugineb oma nõudes üksnes kriminaalasjas nr 1-11-14132 tehtud lahendile, mis on tulenevalt Riigikohtu lahendist kohtuasjas 3-2-1-41-05 üksnes üheks tõendiks, mis on kohustuslik küsimuses, kas tegu leidis aset ja kas teo on toime pannud see isik. Hageja ei ole tõendanud kahju hüvitamise eeldusi ega juhatuse liikme kohustuse rikkumist ning kahju tekkimist võlgnikule seoses juhatuse liikme kohustuse rikkumisega.
9.Tulenevalt Rahapesu Andmebüroo ja võlausaldaja korraldusest erinevates menetlustes, on võlgniku pangakonto olnud arestitud kogu selle ajavahemiku jooksul, mil kostja I on olnud võlgniku juhatuse liige. Kostjal I puudus õigus anda korraldusi arvel olevate vahendite ülekandmiseks. Kuna võlgniku pangakonto oli arestitud, siis ei saanud kostjate kuriteokatse kuidagi hagejale väidetavat kahju tekitada. Samuti on võlausaldaja endine direktor XXXX, kes on kriminaalasjas 1-11-14132 tunnistajana üle kuulatud, andnud tunnistusi, et võlgniku pangakontol olev rahasumma ei kuulunud võlausaldajale, vaid kolmandatele isikutele.
10.Hageja nõue kujutab käesoleval juhul endast sisuliselt viivisenõuet aja eest, millal kestsid erinevad kohtuvaidlused võlgniku ja võlausaldaja vahel. Tegemist oli keerukate vaidlustega, kus üks tsiviilhagi jäeti rahuldamata ja ka teine vaheotsus tehti võlgniku kasuks. Kostja I leiab, et on ebaõige panna võlgniku juhatuse liikmed vastutama võlgniku seaduslike õiguste kaitsmise eest olukorras, kus isegi kohtud ei olnud alati ühel meelel. Käsitleda võlgniku juhatuse liikmete käitumist hoolsuskohustuse rikkumisena tähendaks, et kõigi kohtuvaidluste kaotanud äriühingute juhatuse liikmed peaksid vastutama vaidluse jooksul tekkinud kulude eest põhjusel, et nad kaitsesid äriühingu õigusi kohtus. Kostja II XXXXvastuväited
11.Kostja II hagi ei tunnista ja palub jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
12.Kuritegu, mille toimepanemises kostja kriminaalasjas nr 1-11-14132 süüdi mõisteti, kvalifitseeriti KarS § 201 lg 2 p 2, 4 – § 25 lg 2 järgi, s.o. omastamise katsena. Tallinna Ringkonnakohus leidis oma 12.12.2012 otsuse lk 37, et võlausaldaja poolt võlgniku pangakontole kantud rahasumma hoidmine võlgniku pangakontol (ehk rahasumma mittetagastamine võlausaldajale) ei ole süüdistatavatele (kostjatele) karistusõiguslikult etteheidetav. Seega ei ole kostjad kuriteoga kahju tekitanud.
13.Hageja poolt kostjatele etteheidetav teo, et kostjad ei tagastanud võlgniku pangakontol olevat võlausaldaja raha tagasi võlausaldajale, tegemisel jätab hageja tähelepanuta, et kostjad ei saanud rahasummat tagastada neist mittesõltuval põhjusel. Rahasumma käsutamine oli keelatud Rahapesu
Andmebüroo poolt ja edasi rahasumma arestimisega kriminaalmenetluse käigus, milline asjaolu on ka tuvastatud Tallinna Ringkonnakohtu 12.12.2012 otsuse lk 37-38 kriminaalasjas nr 1-1114132. Arest tühistati küll kriminaalasjas nr 1-11-14132 tehtud otsuse jõustumisel, s.o 18.03.2013, kuid enne seda kohaldas Harju Maakohus 14.01.2013 määrusega tsiviilasjas nr 2-1254935 hagi tagamise korras võlgniku pangakonto arestimise ning alates sellest ajast olid mistahes tehingud kõnealuse rahaga välistatud ka tsiviilkohtu määruse alusel. Seega ei saanud ka kostjad raha tagastada. Seega ei saa võlgniku pangakontole kantud rahasumma võlausaldajale tagastamise viibimisest tekkinud viivist käsitleda kostja kuriteoga tekitatud kahjuna. Kuivõrd raha tagastamine oli välistatud pädeva riigiorgani ja hiljem kohtu poolt pangakontole seatud käsutamispiirangu tõttu, ei saa kostja üldse vastutada raha tagastamise viibimisest tulenevate võlgniku kohustuste eest.
14.Hageja ei ole tõendanud kostja II kui juhatuse liikme kohustuse rikkumist. Võlausaldajale raha tagastamine ei ole käsitletav kostja kohustusena ÄS § 187 lg 2 tähenduses. Tegemist on äriühingu kohustusega. Riigikohus on oma otsuses nr 3-2-1-197-13 p 11 märkinud, et ÄS § 187 lg 2 alusel esitatud nõude maksmapaneku eeldus on vaid juhatuse liikmel osaühingu vastu eksisteerivate kohustuste rikkumine. Hagis ei ole viidatud ühelegi asjaolule, mis oleks õiguslikult kvalifitseeritav kostja sellise kohustuse rikkumisena, mis kostjal oli võlgniku ees juhatuse liikmena tulenevalt seadusest ja võlgniku põhikirjast. Kuna ÄS § 187 lg 2 tuleneva vastutuse tekkimise eeldus ei ole täidetud, siis ei pea kostja ka tõendama eelduseid vastutusest vabanemiseks.
15.Kostja II on oma tegevuses lähtunud hageja huvidest. Kuivõrd kostja arusaama järgi ei olnud hagejal kohustust võlausaldajale raha tagastada, siis on ilmselge, et kui äriühingu vastu esitatakse juhatuse liikme hinnangul alusetu nõue, siis peab äriühingu juhatuse liige tegema kõik endast oleneva, et äriühingut sellise nõude vastu kaitsta. Kostja lähtus oma tegevuses sellest põhimõttest. Oluline on märkida, et võlausaldaja esitas võlgniku vastu tsiviilhagi esmakordselt kriminaalasjas nr 1-11-14132 ning see hagi jäeti rahuldamata 08.10.2012 kohtuotsusega. Ka teistkordselt esitatud hagi menetlemisel tegi Tallinna Ringkonnakohus 06.11.2013 lahendi võlgniku kasuks. Viimati nimetatud lahend küll tühistati Riigikohtu poolt ja lõplik lahend tehti hageja kahjuks, kuid see ei muuda fakti, et kostja tegutses hageja huvides, tõrjumaks enda arvates alusetut nõuet hageja vastu, kõiki õiguslikke võimalusi kasutades. Seda silmas pidades ei saa kostjale II ette heita juhatuse liikme kohustuste rikkumist. Kostja II ei ole rikkunud juhatuse liikme kohustusi ega tekitanud kahju võlgnikule. Kahju tekkimine ei saa ka olla põhjuslikus seoses kostja tegevusega, kuna raha tagastamine oli välistatud alates 22.10.2010 kuni võlgniku pankroti väljakuulutamiseni. Kohtuotsuse põhjendused
16.Kohus, tutvunud kohtule esitatud kirjalike tõenditega, kuulanud ära poolte seletused ning hinnanud tõendeid kogumis, asub seisukohale, et hagi on põhjendamata ja tuleb jätta rahuldamata.
17.Tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS) § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited; lg 2 kohaselt tõendeid esitavad menetlusosalised. TsMS § 231 lg 4 alusel omaksvõttu eeldatakse, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. TsMS § 5 lg 1 ja § 436 lg 2 kohaselt lahendab kohus tsiviilasja vaid nende asjaolude alusel, mida pooled on asjas esitanud. TsMS § 5 lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma väiteid põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.
18.TsMS § 438 lg 1 esimese lause kohaselt otsust tehes hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele.
19.Kohus märgib, et käsitleb edaspidi kohtuotsuses pankrotihaldurit Andres Tootsman kui
hagejat, OÜ XXXX (pankrotis) kui võlgnikku, XXXX kui võlausaldajat, XXXX kui kostja I ja XXXX kui kostja II ning kostjat I ja II koos kostjatena.
20.Kohus on tuvastanud ja puudub vaidlus, et: • Võlgniku juhatuse liikmed on alates 07.10.2008 kostja II ja alates 23.12.2010 kostja I; • Võlausaldaja kandis võlgniku arvele 22.09.2010 241 272 eurot ja 23.09.2010 405 415 eurot, kokku 646 687 eurot; • Politsei- ja Piirivalveameti Rahapesu Andmebüroo (RAB) arestis võlgniku arvele kantud 646 687 eurot alates 22.10.2010 (I kd tl 45, 51); • 04.01.2011 täitsid kostja I ja kostja II Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaali Liivalaia kontoris pangakontoris maksekorralduse summa 606 050 euro kandmiseks XXXX Ltd kontole võlgniku kontolt, mis jäi tegemata kuna kontole oli seatud RAB poolt kasutamise piirang (I kd tl 52-53); • Harju Maakohus 09.05.2011 määrusega arestis konfiskeerimise tagamiseks kolmanda isiku võlgniku vara summas 647 158 eurot kriminaalasjas 1-11-14132; • Harju Maakohus 08.10.2012 kohtuotsusega kriminaalasjas 1-11-14132 tunnistas kostja I süüdi KarS § 201 lg 2 p 2 ja 4 – 25 lg 2 järgi ning kostja II süüdi KarS § 394 lg 2 p 1 ja 3 ja § 201 lg 2 p 2 ja 4 – 25 lg 2 järgi (I kd tl 24-59), milline otsus jäeti muutmata Tallinna Ringkonnakohtu 12.12.2012 otsusega (I kd tl 60-104), otsus on jõustunud 18.03.2013; • Harju Maakohus 14.01.2013 kohtumäärusega tsiviilasjas 2-12-54935 arestis võlgniku arvelduskonto nr XXXXXXXXXX Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaalis 789 802,58 euro ulatuses; • Harju Maakohus 30.04.2013 kohtuotsusega tsiviilasjas 2-12-54935 mõistis võlgnikult välja võlausaldaja kasuks põhivõlgnevus 646 687 eurot ja viivis seisuga 30.04.2013 summas 109 812,82 eurot ja alates 01.05.2013 viivise VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras, kuid mitte rohkem kui 536 874,18 eurot (I kd tl 12-19), otsus on jõustunud 01.10.2014; • Harju Maakohus 27.11.2014 kohtumäärusega tsiviilasjas 2-14-59317 kuulutas välja võlgniku pankroti ja määras võlgniku pankrotihalduriks hageja (I kd tl 7-11); • Võlausaldaja esitas 12.12.2014 hagejale taotluse vara (võlgniku kontol olev raha summas 648 817 eurot) välistamiseks pankrotivara hulgast (I kd tl 20-23); • Harju Maakohus 23.03.2015 kohtumäärusega tsiviilasjas 2-15-4349 keelas hagi tagamise korras hagejal kuni tsiviilasjas tehtava lahendi jõustumiseni raha väljamaksmise võlgniku pangakontolt võlausaldajale võlausaldaja poolt esitatud välistamistaotluse alusel (I kd tl 112-116).
21.Hageja võlgniku pankrotihaldurina esitas hagi kostjate kui võlgniku juhatuse liikmete vastu nende kohustuste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamiseks. Nõude õiguslik alus on ÄS § 187 lg 2, mille esimese lause järgi vastutavad oma kohustuste rikkumisega osaühingule kahju tekitanud juhatuse liikmed kahju hüvitamise eest solidaarselt. Kuna juhatuse liikme õigussuhe on olemuslikult tehinguline, kohaldub kohustuste rikkumisel tekitatud kahju hüvitamisel VÕS § 115. Tulenevalt VÕS § 127 peab kahju hüvitamiseks hageja tõendama, et juhatuse liige on oma kohustust rikkunud, et osaühing on saanud kahju ning et rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos. ÄS § 187 lg 2 teise lause kohaselt vabaneb juhatuse liige vastutusest, kui ta tõendab, et on oma kohustusi täitnud korraliku ettevõtja hoolsusega. Eeltoodust tulenevalt peab hageja tõendama, et juhatuse liikmed on rikkunud oma kohustusi ja et just nende rikkumiste tulemusena on äriühingule tekkinud kahju.
22.Vastavalt ÄS-le toimub osaühingu juhtimine tema ühinguorganite kaudu, milleks on osanike koosolek (ÄS §170) ja juhatus (ÄS §180). ÄS § 180 lg 1 järgi on juhatus osaühingu juhtorgan, mis esindab ja juhib osaühingut. Seega on osaühingu juhtimise kohustus osaühingu juhatusel.
23.Kohus leiab, et TsÜS § 35 ja ÄS § 187 lg 2 kohaldamise eelduseks on asjaolu, et osaühingule kahju tekitanud isikuks oleks juhatuse liige. ÄS-i § 187 lg 2 kohaselt juhatuse liikmed, kes on oma kohustuste rikkumisega tekitanud kahju osaühingule, vastutavad tekitatud kahju eest solidaarselt. Seega peab kohus enne kahju hüvitamise nõude sisuliste eelduste täitmise analüüsimist
kontrollima, kas nõude esitamise formaalne eeldus on täidetud. Vaidlus puudub selles, et kostjad oli vaidlusalusel ajal võlgniku juhatuse liikmed.
24.Äriühingu juhtorgani liikmed peavad TsÜS § 35 kohaselt täitma oma seadusest või põhikirjast tulenevaid kohustusi juhtorgani liikmelt tavaliselt oodatava hoolega ja olema juriidilisele isikule lojaalsed.
25.VÕS § 620 lg 1 sätestab juhtorgani liikmele kohustuse tegutseda äriühingule lojaalselt ja käsundi laadist tuleneva vajaliku hoolsusega, ka ÄS §-dest 187 lg 1 tuleneb juhtorgani liikme kohustus täita oma kohustusi korraliku ettevõtja hoolsusega.
26.TsÜS § 35 ning ÄS § 187 lg 2 alusel vastutamise esimeseks sisuliseks eelduseks on kahju olemasolu. VÕS § 128 lg 1 järgi võib hüvitamisele kuuluv kahju olla varaline või mittevaraline.
27.Riigikohus on oma otsuses nr 3-2-1-41-05 leidnud, et juhatuse liikme õigussuhe äriühinguga on oma olemuselt lepingusarnane võlaõiguslik suhe, millele saab kohaldada käsunduslepingule sätestatut. Seetõttu tuleb juhatuse liikme kohustuste rikkumist hinnata sellest võlasuhtest tulenevate kohustuste rikkumisena ja kohaldada ei saa lepinguväliselt õigusvastaselt kahju tekitamise sätteid. VÕS § 127 lg 3 kohaselt lepingulist kohustust rikkunud lepingupool peab hüvitama üksnes kahju, mida ta nägi rikkumise võimaliku tagajärjena ette või pidi ette nägema lepingu sõlmimise ajal, välja arvatud juhul, kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu.
28.VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärgiks kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 136 lg 1 kohaselt tuleb kahju hüvitada ühekordselt makstava rahasummana, välja arvatud juhul, kui vastavalt kahju iseloomule on mõistlik kahju hüvitamine perioodiliste maksetena. VÕS § 103 lõike 1 kohaselt vastutab võlgnik kohustuse rikkumise eest ja eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav. Sama paragrahvi lõike 2 alusel on kohustuse rikkumine vabandatav üksnes juhul, kui rikkumise põhjustas vääramatu jõud, mistõttu peab kohustust rikkunud pool vastutusest vabanemiseks tõendama, et esines vääramatu jõu asjaolu, mis takistas kohustuse kohast täitmist. Vastavalt VÕS § 115 lõikele 1 kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele.
29.Hageja nõuab käesoleval juhul kostjatelt võlgnikule tekkinud varalist kahju, mis on tekkinud tsiviilasjas 2-12-54935 võlgnikult võlausaldaja kasuks välja mõistetud viivise näol. Kriminaalasjas 1-11-14132 on tuvastatud, et võlgniku pangakontole võlausaldaja poolt 22.09.2009 ja 23.09.2009 kantud 648 817 eurot kuulus võlausaldajale. Kostjad on kriminaalasjas süüdi tunnistatud nimetatud rahasumma omastamise katses. Hageja leiab, et kui kostjad oleksid rahasumma õigeaegselt võlausaldajale ehk rahasumma omanikule tagastanud, siis ei oleks võlgnikule viiviste näol kahju tekkinud. Hageja leiab, et kostjad on võlausaldajale kuulunud rahasumma omastamise katsega rikkunud korraliku ettevõtja hoolsuskohustust.
30.Kostjad leiavad, et ei ole hoolsuskohustust rikkunud ega võlgnikule kahju tekitanud. Kostjatel ei olnud võimalik rahasummat võlausaldajale tagastada nendest mitteolenevatel põhjustel, kuna rahasumma on olnud arestitud erinevate menetluste raames. Lisaks oli raha tagastamise kohustus võlgnikul, mitte kostjatel, seega ei ole võlausaldajale raha tagastamine käsitletav kostjate kohustusena ÄS § 187 lg 2 tähenduses. ÄS § 187 lg 2 alusel esitatud nõude maksmapaneku eeldus on vaid juhatuse liikmel osaühingu vastu eksisteerivate kohustuste rikkumine. Hageja selliseid eelduseid esile toonud ei ole. Lisaks ei ole kahju tekkimine põhjuslikus seoses kostjate tegevusega. Kostjad lähtusid ka oma tegevuses rangelt võlgniku huvidest, kuivõrd kostjate arusaama järgi ei olnud võlgnikul kohustust võlausaldajale raha tagastada.
31.Riigikohus on märkinud, et äriühingu juhatuse liikme kohustused võivad tuleneda seadusest, ühingu põhikirjast, üldkoosoleku otsustest ja muudest poolte vahel sõlmitud kokkulepetest. Kõige üldisema kohustuse näeb juriidilise isiku juhatuse liikme jaoks ette TsÜS § 35, mille kohaselt peavad juriidilise isiku juhtorgani liikmed oma seadusest või põhikirjast tulenevaid kohustusi täitma juhtorgani liikmelt tavaliselt oodatava hoolega ja olema juriidilisele isikule lojaalsed. Äriühingu juhatuse liikme hoolsuskohustus tähendab seda, et juhatuse liige peab tegutsema heas usus ja äriühingu huvides, samuti olema otsuste vastuvõtmiseks piisavalt informeeritud ega tohi ühingule võtta põhjendamatuid riske. Lojaalsuskohustus tähendab muu hulgas kohustust vältida huvide konflikti ja mitte eelistada isiklikke huve äriühingu omadele (vt Riigikohtu lahend kohtuasjas 3-2-1-38-18).
32.ÄS § 180 lg 1 alusel juhatus on osaühingu juhtorgan, mis esindab ja juhib osaühingut. ÄS § 181 lg 1 järgi osaühingut võib kõikide tehingute tegemisel esindada iga juhatuse liige, kui põhikirjaga ei ole ette nähtud, et juhatuse liikmed esindavad osaühingut mitmekesi või ühiselt. ÄS § 183 kohaselt juhatus korraldab osaühingu raamatupidamist. Eeltoodust tulenevalt juhib ja esindab ning korraldab osaühingu raamatupidamist juhatus ehk vastavad kohustused olid võlgniku juhtimisel käesoleval juhul kostjatel. Seega ei nõustu kohus käesoleval juhul kostjatega, et raha tagastamine võlausaldajale ei ole käsitletav kostjate kohustusena ÄS § 187 lg 2 tähenduses. Kohus on seisukohal, et rahaliste vahendite kasutamise osas otsuste tegemine on osaühingu juhatuse kohustus ning on ka osaühingu juhatuse kohustus ÄS § 187 lg 2 tähenduses. Kriminaalasjas nr 111-14132 on tuvastamist leidnud, et võlgnik omab Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaalis alates 30.04.2009 arvelduskontot, mille kasutajaks on alates 30.04.2009 kostja II ja alates 22.12.2010 kostja I ning võlgnikuga on sõlmitud 22.12.2010 telefoni ja/või internetipanga kasutamise teenuse leping, mille kohaselt kasutajaks on kostja I ning 30.04.2009, 11.08.2010 ja 18.09.2009 sõlmitud telefoni- ja internetipanga lepingu kohaselt kasutajaks kostja II (I kd tl 43). Seega käesoleval juhul olid kostjad isikuteks, kes reaalselt olid pädevad andma korraldusi võlgniku pangakontol olevate rahaliste vahendite saatuse kohta. Puudub vaidlus, et võlausaldaja kandis XXXX mõeldud summad tema korraldusel võlgniku arvele: 22.09.2010 241 272 eurot ja 23.09.2010 405 415 eurot, kokku 646 687 eurot, millised summad võlgnik kohustus kandma edasi AS-ile XXXX, mida võlgnik ka tegi 23.09.2010, kuid, mis kanti tagasi, kui ekslikult laekunud summa (I kd tl 44). Tallinna Halduskohtu 04.05.2012 otsusega haldusasjas nr 3-11-794, milline jõustus Riigikohtu loakogu määrusega 08.10.2012 (I kd tl 97), ning kriminaalasjas nr 1-11-14132 tehtud lahendiga on tuvastatud (tl 24-104), et kostjate jaoks oli tegemist võõra varaga ning, et raha kuulus võlausaldajale. Tuvastamist ei leidnud kostjate väited, et neile teadaolevalt ei kuulunud raha võlausaldajale, vaid kolmandale isikule. Tõendatud on, et 04.01.2011 täitsid kostja I ja kostja II Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaali Liivalaia kontoris pangakontoris maksekorralduse summa 606 050 euro, milline raha kuulus võlausaldajale, kandmiseks XXXX Ltd kontole võlgniku kontolt, mis jäi tegemata kuna kontole oli seatud RAB poolt kasutamise piirang (I kd tl 52-53) ning, et nimetatud teo eest Harju Maakohus 08.10.2012 kohtuotsusega kriminaalasjas 1-11-14132 tunnistas kostja I süüdi KarS § 201 lg 2 p 2 ja 4 – 25 lg 2 järgi ning kostja II süüdi KarS § 394 lg 2 p 1 ja 3 ja § 201 lg 2 p 2 ja 4 – 25 lg 2 järgi (I kd tl 24-59), milline otsus jäeti muutmata Tallinna Ringkonnakohtu 12.12.2012 otsusega (I kd tl 60-104), otsus on jõustunud 18.03.2013. Kohus on seisukohal, et võõra vara omastamise katse on antud juhul käsitatav juhatuse liikme hoolsuskohustuse rikkumisena. Antud juhu kostjad teades, et raha käsutamisele on seatud RAB poolt piirang, üritades võõrast vara kanda XXXX Ltd kontole võlgniku kontolt koheselt, kui kostjad said teada, et võlgniku kontol puudub raha käsutamise piirang, ei käitunud heas usus ega äriühingu huvides. Kostjatel ei olnud mingit õigust rahuldada võlgniku väidetavaid võlgnevusi kolmandate isikute eest võlausaldaja rahaga. Lisaks ei leidnud tuvastamist, et võlgnikul oleksid mingid võlgnevused XXXX LTD eest (I kd tl 49-50). Seega on kohtu hinnangul kostjad rikkunud ÄS § 187 lg 1, TsÜS § 35 sätestatud juhatuse liikme kohustusi.
33.Tõendamata on aga, et võlausaldajale kuulunud vara omastamise katsega on kostjad tekitanud võlgnikule kahju ning, et rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos. Hageja palub kostjatelt käesoleval juhul välja mõista kahjuna viivise summas 203 191,65 eurot, mis on võlgnikult välja mõistetud jõustunud Harju Maakohtu 30.04.2013 kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-12-54935. Kohus märgib, et võlgnikult välja mõistetud viivis võib põhimõtteliselt olla võlgniku kahjuks. Nimetatu tuleneb ka Riigikohtu otsusest kohtuasjas nr 3-2-1-197-13, p 23. Nimetatu ei tähenda aga, et kahju on tekitanud kostjad. Kriminaalasjas nr 1-11-14132 on tuvastatud, et võlgniku ja võlausaldaja vahel toimus äritegevus, mille kohaselt võlausaldaja tegi võlgniku pangakontole rahaülekandeid, millised võlgnik kohustus kandma sularaha väljavõtmise eesmärgil AS-ile XXXX. Kuni 21.09.2010 võlausaldaja poolt võlgnikuni ülekantud summad jõudsid isikuteni, kellele see raha oli määratud (I kd tl 44-45). Ka võlausaldaja poolt võlgniku arvele 22.09.2010 kantud 241 272 euro ja 23.09.2010 kantud 405 415 euro, kokku 646 687 eurot, osas soovis kostja II jätkata senist käitumismustrit ja kandis raha 23.10.2010 edasi AS-ile XXXX, kes aga tagastas raha kui ekslikult laekunud summa (tl 44-46), kuna Politsei- ja Piirivalveameti Rahapesu Andmebüroo (RAB) oli seadnud raha kasutamisele piirangu. Puudub vaidlus ning on tuvastatud, et RAB kohustas Nordea Finland Bank Plc Eesti filiaali seadma võlgniku arvele nr XXXXXXXXXX piirang summa 647 158,28 euro kasutamise osas 60 ööpäevaks. 20.12.2010 ettekirjutusega seati summapõhine piirang võlgniku kontole summa 647 158 euro ulatuses kuni vara kindlakstegemiseni. 23.03.2011 piirangu tühistamise teatega tühistati 20.12.2010 ettekirjutusega seatud summapõhine piirang seoses võlausaldaja poolt ülekantud rahaliste vahendite tagasikutsumisega võlgnikult. Lubati üksnes tagasikutse rahuldamine (I kd tl 45, 51-52). Seega puudus kostjatel seoses RAB piiranguga võimalus teha raha suhtes korraldusi, mida pank oleks täitnud. Puudub ka vaidlus, et raha, mis esialgu oli seatud piirangu alla RAB poolt, on ka käesoleval ajal arestitud ja asub pangakontol. Harju Maakohus 09.05.2011 määrusega arestis konfiskeerimise tagamiseks kolmanda isiku võlgniku vara summas 647 158 eurot kriminaalasjas 1-11-14132, milline kehtis kuni 18.03.2013. Harju Maakohus 14.01.2013 kohtumäärusega tsiviilasjas 2-12-54935 arestis võlgniku arvelduskonto nr XXXXXXXXXX Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaalis 789 802,58 euro ulatuses ning Harju Maakohus 23.03.2015 kohtumäärusega tsiviilasjas 2-15-4349 keelas hagi tagamise korras hagejal kuni tsiviilasjas tehtava lahendi jõustumiseni raha väljamaksmise võlgniku pangakontolt võlausaldajale võlausaldaja poolt esitatud välistamistaotluse alusel (I kd tl 112-116). Käesolevas asjas ei ole kostjad omandatud omastamise katsega võlausaldaja vara. Rahalised vahendid kanti AS XXXX poolt võlgnikule tagasi, seoses RAB ettekirjutusega ja on selles ajast alates olnud võlgniku kontole arestitud. Seega ei ole olnud võlausaldajale kuulunud raha võlgniku kontol kinni kostjate süül. Kostjatel puudus võimalus teha rahaga tehingud, sh ei saanud kostja tagastada raha võlausaldajale ega ka toimetada raha ette nähtud adressaadile. Seega leiab kohus, et võlgnikule ei ole tekkinud kahju kostjate süül ning kahju tekkimise ja kostjate rikkumise vahel puudub põhjuslik seos.
34.Kohus leiab, et hagiavalduses esile toodud asjaolud kostjate poolt võlgnikule kahju tekitamise kohta on eeltoodust tulenevalt tõendamata. Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul ei ole hageja tõendanud kahju tekkimist ning põhjuslikku seost kostjate kohustuse rikkumise ja kahju vahel. Eeltoodust tulenevalt tuleb hagi jätta rahuldamata.
35.Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ja esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitle. TsMS § 386 lg 4 kohaselt tühistab kohus hagi tagamise kohtuotsusega, kui hagi jääb rahuldamata. Seega tuleb tühistada Harju Maakohtu 16.04.2015 määrusega seatud hagi tagamine. Menetluskulude jaotus
36.TsMS § 124 lg 1, § 133 lg 1 ja 2 alusel on hagihinnaks 203 191,65 eurot.
37.Kuna kohus jätab hagi rahuldamata, siis juhindudes TsMS § 162 jätab kohus menetluskulud OÜ XXXX(pankrotis) kanda.
38.Tulenevalt TsMS § 174 lg 1 ja 2, § 177 lg 1 p 1 määrab kohus käesolevaga kindlaks menetluskulude rahalise suuruse. TsMS § 174 lg 8 kohaselt kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks hagita menetluse sätete kohaselt, arvestades käesolevas jaos sätestatud erisusi. Hagita menetluses lahendatavas asjas rakendab kohus TsMS § 477 lg 7 kohaselt uurimispõhimõtet, st kontrollib avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui sellele ei ole esitatud vastuväiteid. Seejuures ei ole kohus TsMS § 477 lg 5 järgi seotud menetlusosaliste esitatud asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele (RKTKm 03.06.2013, 32-1-65-13 p 14). Kohus märgib, et kulude teiselt menetlusosaliselt väljamõistmise aluseks ei ole mitte lepingulise esindaja poolt esitatud arved, vaid kulude põhjendatus ja vajalikkus. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 alusel kohtukulud on riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. Kohtuvälised kulud on TsMS § 144 p 1 kohaselt menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulu.
39.Hageja on kohtule esitanud avalduse menetluskulude väljamõistmiseks, mille kohaselt on hageja menetluskuludeks: riigilõiv hagilt 2100 eurot, riigilõiv hagi tagamise avalduselt 50 eurot, õigusabitasu koos käibemaksuga 2131,20 eurot, kokku 4281,20 eurot. Hageja on tsiviilasja menetlemisel kokku osutatud õigusabiteenust 14,8 tundi tunnihinnaga 120 eurot + käibemaks. Kostja II on kohtule esitanud avalduse menetluskulude väljamõistmiseks, mille kohaselt on kostja II menetluskuludeks õigusabikulud summas 1794 eurot koos käibemaksuga. Kostjale II on osutatud õigusabi kokku 13 tundi (hagi ja materjalide analüüs, õiguslik positsioon 4 tundi, hagile vastuse koostamine ja selle edastamine 5 tundi, valmistumine kohtuistungiks 2 tundi ja 50 minutit, osalemine istungil 1 tund ja 10 minutit) tunnihinnaga 115 eurot + käibemaks. Kostja I menetluskulude nimekirja esitanud ei ole.
40.Kuna kohus jätab hagi rahuldamata, siis jätab kohus hageja menetluskulud summas 4281,20 eurot koos käibemaksuga hageja enda kanda.
41.Kohus, tutvudes kostja II menetluskulude nimekirjaga ja tsiviilasja materjalidega, on seisukohal, et kostja II menetluskulud on ülepaisutatud. Kohus leiab, et kostja II esindajal ei saanud kuluda hagi ja materjalidega tutvumiseks ja õigusliku positsiooni hindamiseks rohkem kui 3 tundi; kohus leiab, et kostja II esindajal ei saanud kulud hagile vastuse koostamiseks ja selle edastamiseks rohkem, kui 3 tundi; kohus leiab, et kostja II esindajal ei saanud kuluda kohtuistungiks ettevalmistamiseks rohkem, kui 1 tund ja 30 minutit; kohus loeb põhjendatuks kostja II esindaja ajakulu 1 tund ja 10 minutit osalemise eest kohtuistungil. Seega loeb kohus põhjendatud ja vajalikuks kuluks 8 tundi ja 40 minutit. Seega kuulub OÜ-lt XXXX (pankrotis) kostja II kasuks väljamõistmisele menetluskulud summas 1196,46 eurot koos käibemaksuga (8,67 * 115 * 20%). Jätta kostja II taotlus rahuldamata summa 597,54 euro osas (taotletud summa 1794 eurot – rahuldatud 1196,46).
42.TsMS § 178 lg 1 järgi menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise määruse või selle täiendamise määruse peale esitada määruskaebuse menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud ja menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui kaebuse hind ületab 200 eurot /allkirjastatud digitaalselt/ Liili Lauri kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.