Indrek Saul OÜ avaldus Lossi tee 9 korteriomanike 23.12.2015 üldkoosoleku otsuste vaidlustamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 22.02.2016 määrus menetlusse võtmisest keeldumiseks
avalduse
Kaebuse esitaja ja kaebuse Indrek Saul OÜ määruskaebus liik Menetlusosalised ja nende Avaldaja: Indrek Saul OÜ (registrikood 10169482), lepinguline esindaja Aet Peetso esindajad Puudutatud isik I Laitse Star OÜ (registrikood 12853305) Puudutatud isik II MM (isikukood XXXXXXXXX) Puudutatud isik III AR (isikukood XXXXXXXXXXX) Puudutatud isikute esindaja vandeadvokaat Kaido Ehasoo Kirjalik menetlus Menetluse liik Resolutsioon:
1.Jätta Harju Maakohtu 22.02.2016 määrus muutmata ja Indrek Saul OÜ määruskaebus rahuldamata.
2.Menetlusosaliste maakohtus ja apellatsiooniastmes kantud menetluskulud jätta Indrek Saul OÜ kanda.
3.Puudutatud isikutel puuduvad rahaliselt kindlaksmääratavad menetluskulud. Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul käesoleva määruse kättetoimetamisest. Asjaolud
1.22.01.2016 esitas Indrek Saul OÜ (avaldaja) Harju Maakohtule avalduse Lossi tee 9 korteriomanike 23.12.2015 üldkoosoleku otsuste vaidlustamiseks, paludes kohtul tunnistada tagasiulatuvalt alates 24.12.2015 kehtetuks aadressil Lossi tee 9, Laitse küla, Kernu vald, Harjumaa asuva korteriomanditeks jaotatud kinnistu (Laitse loss) korteriomanike 23.12.2015
üldkoosoleku otsused nr 1–4. Teise alternatiivina palus avaldaja tuvastada nende otsuste tühisus KOS § 15 lg 4 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 138 lg-te 1 ja 2 alusel. 03.02.2016 esitas avaldaja esialgse õiguskaitse taotluse.
2.04.02.2016 määrusega jättis maakohus avalduse käiguta, andes avaldajale tähtaja avalduse täpsustamiseks. 18.02.2016 esitas avaldaja täiendatud avalduse.
3.Avalduse ja selle täienduse kohaselt on avaldaja eelmärgitud kinnistu ühe korteriomandi omanik. Kokku on kinnistu jagatud kuueks korteriomandiks, millel on neli (kaas)omanikku – avaldaja, Laitse Star OÜ (juhatuse liige SM), MM ja AR. Kinnistul asuva ehitise ja maatüki majandamiseks ei ole kaasomanikud korteriühistut asutanud. 23.12.2015 toimus korteriomanike koosolek, kus võeti vastavalt päevakorra punktidele vastu järgmised otsused, mis on kas tühised või tuleb tunnistada kehtetuks: 1) kinnistule valitseja valimine (koosoleku protokollis kajastatud valitseja nimetamise otsusel on valesti märgitud poolthäälte arv, kuna SM häält ei ole õiguspärane arvestada, kuna tal ei olnud hääleõigust korteriomandiseaduse (KOS) § 19 lg 4 kohaselt, otsuse vastuvõtmisel oli kaks poolthäält, mitte kolm, ja üks vastuhääl; protokollis on avaldaja esindaja märgitud vaatleja rollis, mis ei ole õige; valitud valitseja tegevus on korteriomanike huve kahjustav ja ta ei ole suuteline oma kohustusi nõuetekohaselt täitma; valitseja kandidaadi nõusolekut ei olnud protokollile ja koosoleku kokkukutsumise kutsele lisatud (KOS § 20 lg 1); rikuti põhimõtet, et kaasomanikud peavad üksteise suhtes käituma lähtuvalt hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest (asjaõigusseaduse (AÕS) § 72 lg 5); korteriomanik võib nõuda, et korteriomandi eset valitsetakse korteriomanike kokkulepete ja otsuste kohaselt või, kui need puuduvad, siis korteriomanike huvidest lähtudes (KOS § 15 lg 5)); 2) remondifondi, halduskulu, kütte-, heakorra- ja hooldustööde maksed, sissemaksete tegemise kord (avaldaja oli otsuse vastuvõtmise vastu, otsust ei olnud võimalik vastu võtta häälte enamusega, sest eelarves kajastatavad kulud ei ole tavapärased majandamiskulud – vajalik oli kõigi korteriomanike kokkulepe (KOS § 16 ja § 161 lg 1 p 1 ja lg 2); kulude vajalikkus on kaheldav, samuti pole esitatud ühtegi hinnapakkumist või dokumenti kulude osas (KOS § 22 lg 1 p 1,2,5,6); 3) arvete tasumise tähtajad, viiviste suurus (avaldaja oli ka selle otsuse vastuvõtmise vastu; kehtivas seaduses on piisava põhjalikkusega reguleerinud viivise määra ning täiendav viivise kehtestamine ei ole korteriomanike üldkoosolekul häälteenamusega vastuvõetav otsus – vajalik on kõigi korteriomanike kokkulepe; tegemist on korteriomanike otsusega, mis väljub igapäevase majandamise ja valitsemise raamidest, mistõttu ei ole otsus avaldajale kui otsusega mittenõustunud isikule täitmiseks kohustuslik vastavalt KOS § 13 lg 3); 4) majandamiskava vastuvõtmine (avaldaja oli otsuse vastuvõtmise vastu; koosoleku kutses nimetatud eelarve ei ole kooskõlas majandamiskavale seadusest tulenevate kohustuslike sätetega ning eelarve ei ole kooskõlas koosoleku otsusega; kulud on ebamõistlikud ja põhjendamatud (KOS § 13 lg 3); otsus ei kuulu täitmisele, kuivõrd otsus on kõikide korteriomanike kokkuleppe (st avaldaja nõusoleku) puudumise tõttu kehtetu ja eelarvena nimetatud dokument ei kajasta majandamiskavale seadusest tulenevaid kohustuslikke asjaolusid (KOS § 13 lg 1)).
2(7)
Korteriomanike üldkoosoleku protokollist nähtub, korteriomanike üldkoosoleku otsuste vastuvõtmisega.
et
avaldaja
ei
ole
nõustunud
Maakohtu lahend
4.22.02.2016 määrusega keeldus maakohus avalduse menetlusse võtmisest ja jättis menetluskulud avaldaja kanda, märkides, et hüvitatavad menetluskulud puuduvad. Esialgse õiguskaitse taotluse jättis maakohus läbi vaatamata. Määruse põhjenduste kohaselt ei vasta avaldus tsiviilkohtumenetluse seadustikus (TsMS) sätestatud nõuetele, kuna see on õiguslikult perspektiivitu. Korteriomanikud võivad valitseda kortereid ühisusena kokkuleppe või seaduses ettenähtud ulatuses enamuse otsuse alusel. Lähtudes KOS-st võivad korteriomanikud elamu valitsemise ja kasutamise korraldamisel sõlmida põhimõtteliselt igasuguseid kokkuleppeid, kui seadus seda ei välista. See ei tähenda siiski, et korteriomanike kõiki otsuseid saab ja peab kohtus vaidlustama. Korteriomanike kui kaasomanike kokkulepete kehtivust tuleb hinnata tehingu kehtivuse üldsätete järgi, st eelkõige TsÜS § 84 jj alusel (Riigikohtu 13.02.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-11, p 18). Sarnaselt tuleb hinnata ka kaasomanike otsuseid (vrd juriidilise isiku juhtorgani otsuse kui tehingu kohta nt Riigikohtu 29.10.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-14, p 32). Tehing saab olla tühine, kui see on heade kommete või avaliku korraga vastuolus (TsÜS § 86), vastuolus seadusega (TsÜS § 87), rikub käsutuskeeldu (TsÜS § 88) või on näilik (TsÜS § 89). Samuti on tehing tühine muul seadusega ette nähtud juhul. Tühisuse alused näeb seadus ette ammendavalt (vrd Riigikohtu 27.03.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-16-13, p 15). Korteriomanike kokkuleppe ega otsuse puhul ei näe seadus ette täiendavaid tühisuse aluseid, aga analoogia korras on kohaldatav TsÜS § 38 lg 2, mille järgi otsus võib olla tühine ka siis kui see rikub võlausaldajate kaitseks või muu avaliku huvi tõttu kehtestatud seaduse sätet või kui otsuse vastuvõtmisel rikuti oluliselt selleks ettenähtud korda. Avaldaja ei nimeta ühtegi eelnevalt loetletud tühisuse alust. Vastuolu hea usu põhimõttega ei ole tühisuse alus. TsMS § 5 lg 3 esimesest lausest ei tulene kohtule kohustust ega võimalust laiendada kohtule esitatud hagita avaldust nõude aluseks olevate põhimõtteliste asjaolude osas. Seega ei nähtu avaldusest, et vaidlusaluste otsuste tühisuse tuvastamise nõuet saaks rahuldada, isegi kui eeldada kõigi avaldaja märgitud asjaolude õigsust. Avalduse menetlemisest vaidlustatud otsuste tühisuse tuvastamise nõudes tuleb eelneva ja TsMS § 371 lg 2 p 1 alusel keelduda. KOS ei sisalda materiaalõiguslikku alust otsuste kehtetuks tunnistamiseks. Analoogia korras saab kehtetuks tunnistamisel tugineda TsÜS § 38 lg-le 1. Viidatud sätte alusel võib huvitatud isik nõuda kohtus juriidilise isiku organi seaduse või põhikirjaga vastuolus oleva otsuse kehtetuks tunnistamist. Kuna kaasomandit korteriomanike ühisusena valitsemise juhul põhikiri puudub, siis saab kõnealuses korras vastu võetud korteriomanike otsuste kehtetuks tunnistamise aluseks olla vastuolu seadusega. Otsus nr 1 käsitleb valitseja valimist. KOS § 20 lg 1 sätestab, et valitseja nimetamise ja tagandamise otsustavad korteriomanikud häälteenamusega. KOS § 20 lg 1 ei näe ette alust valitseja valimise otsuse kehtetuks tunnistamiseks ühelgi avaldaja poolt esile toodud põhjusel. Avaldaja väitel võeti otsus nr 1 vastu kas kolme või kahe poolthääle ja ühe vastuhäälega, st mõlemal juhul häälteenamusega, sest esimesel juhul tuleks kokku lähtuda neljast häälest, teisel juhul aga kolmest. Sõltumata sellest, kas KOS § 19 lg-st 4 tulenevalt oli või ei olnud õiguspärane arvestada SM häälega, ei anna see alust tunnistada otsus nr 1 kehtetuks.
3(7)
Valitseja kandidaadi nimetamine ei ole kooskõlas põhimõttega, mille kohaselt kaasomanikud peavad üksteise suhtes käituma lähtuvalt hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest (AÕS § 72 lg 5) ning korteriomanik võib nõuda, et korteriomandi eset valitsetakse korteriomanike kokkulepete ja otsuste kohaselt või, kui need puuduvad, siis korteriomanike huvidest lähtudes (KOS § 15 lg 5). Nimetatud normid ei näe ette alust nõuda kohtult otsuse kehtetuks tunnistamist, kui otsus ei vasta eeltoodud sätetele. Järelikult ei saa avaldust otsuse nr 1 kehtetuks tunnistamise nõudes rahuldada ka juhul, kui eeldada avaldaja esitatud asjaolude õigsust, ja otsuse nr 1 kehtetuks tunnistamise nõude menetlemisest tuleb TsMS § 371 lg 2 p 1 alusel keelduda. Otsuste nr 2–4 osas tugineb avaldaja väitele, et need ei ole kaasomanike kokkulepped, kuna avaldaja hääletas otsuste vastu. Kuigi avaldaja selline käsitlus on põhjendatud, ei anna see alust nõuda kõnealuste otsuste kehtetuks tunnistamist. Riigikohus on 13.02.2012 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-116-11 p-s 19 leidnud, et tavakasutuse ja tavapärase valitsemise piires võivad korteriomanikud otsustada küsimusi ka häälteenamusega. Kui KOS või korteriomanike kokkuleppe alusel tehakse korteriomanike otsus häälteenamusega, kehtib otsus ka nende korteriomanike kohta, kes on hääletanud otsuse vastu või kes ei ole hääletamises osalenud. Otsuse kehtetuks tunnistamist saab KOS § 15 lg 4 järgi nõuda otsuse vastuvõtmisest alates ühe kuu jooksul, välja arvatud siis, kui otsus läheb vastuollu õigusnormiga, millest ei saa korteriomanikud kokkuleppe ega otsusega kõrvale kalduda. See tähendab, et seaduse järgi nõutavat korteriomanike kokkulepet ei asenda häälteenamusega vastu võetud üldkoosoleku otsused ning lähtuda tuleb seadusest, mitte ei tule sellist otsust vaidlustada (vt ka Riigikohtu 09.02.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-10, p-d 11, 12). Eeltoodust tuleneb, et otsuste nr 2–4 puhul pole avaldajal esimesena nimetatud alusel (kaasomanike kokkuleppe puudumine) õiguskaitsevajadust ja selles osas tuleb avalduse menetlemisest keelduda TsMS § 371 lg 2 p 2 järgi. Otsuse nr 2 osas heidab avaldaja täiendavalt ette vastuolu KOS § 16 lg-ga 1, mille esimese lause järgi on ehitusliku või muu kaasomandi eseme korrashoiuks vajalikust muudatusest suurema ümberkorralduse tegemiseks vajalik korteriomanike kokkulepe, seda ei saa otsustada KOS § 15 lg 3 kohaselt ega nõuda KOS § 15 lg 5 järgi. Avaldaja leiab lisaks, et eelarves kajastatavad kulud ei ole tavapärased majandamiskulud, mistõttu on vajalik kõigi korteriomanike kokkulepe (KOS § 16 ja § 161 lg 1 p 1 ja lg 2). Samuti kahtleb avaldaja kulude vajalikkuses, pole esitatud ühtegi hinnapakkumist või dokumenti kulude osas (KOS § 22 lg 1 p d 1, 2, 5 ja 6). Eelnimetatud normid ei näe aga võimalust nõuda otsuse kehtetuks tunnistamist avaldaja toodud alustel. Otsuse nr 3 osas viitab avaldaja, et kehtivas seaduses on piisava põhjalikkusega reguleeritud viivise määr ning täiendav viivise kehtestamine ei ole korteriomanike üldkoosolekul häälteenamusega vastuvõetav otsus. Võlaõigusseaduse § 113 on dispositiivne viivise suuruse, arvestamise korra ja tähtaja osas, st sellest saab poolte kokkuleppel kõrvale kalduda. Siiski ei ole eespool märgitud kaalutlustel kohtul vaja menetleda avaldaja nõuet sellest aspektist, sest avalduses märgitud asjaoludel vastav kokkulepe puudub. KOS § 13 lg-st 3 ja § 15 lg-st 3 ei tulene aga alust nõuda korteriomanike vastava otsuse kehtetuks tunnistamist. Otsuse nr 4 osas tugineb avaldaja vastuolule KOS § 13 lg-le 1. Nimetatud lõige, samuti ka sama paragrahvi teised lõiked ei näe ette otsuse kehtetuks tunnistamise alust põhjusel, et koosoleku kutses nimetatud eelarve ei ole kooskõlas majandamiskavale seadusest tulenevate kohustuslike sätetega, eelarve ei ole kooskõlas koosoleku otsusega, kulud on ebamõistlikud ja
4(7)
põhjendamatud ning eelarvena nimetatud dokument ei kajasta majandamiskavale seadusest tulenevaid kohustuslikke asjaolusid. Eelnevast tuleneb, et avaldaja nõue otsuste nr 2–4 kehtetuks tunnistamiseks täiendavatel alustel on ka perspektiivitu ja see tuleb jätta menetlusse võtmata TsMS § 371 lg 2 p 1 alusel. Avaldaja märgib avalduse tekstis, et esitab alternatiivselt otsuste tühistamise nõude. Seaduses sätestatud korras võib tühistada tehingu, mis on tehtud olulise eksimuse, pettuse, ähvarduse või vägivalla mõjul (TsÜS § 90 lg 1). Kuivõrd TsÜS § 98 lg 1 esimene lause kohaselt toimub tehingu tühistamine avalduse tegemisega teisele poolele, siis ka selles osas ei saa avaldust menetleda kooskõlas TsMS § 371 lg 2 p-ga 2. Võimalust avalduse menetlemiseks ei anna ka avaldaja tuginemine hea usu põhimõtte rikkumisele. Riigikohus on leidnud, et ka nõuetekohaselt vastuvõetud otsuse täitmine võib erandlikel asjaoludel olla täielikult või osaliselt nii korteriühistuga kui ka selleta valitsetavas kortermajas eelkõige otsuse vastu hääletanud korteriomaniku suhtes vastuolus hea usu põhimõttega, mistõttu võib viimane sel põhjusel otsuse täitmisest keelduda (vt ka Riigikohtu 25.05.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-28-11, p 16; otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-50-11, p 11). Seadusest ei tulene aga alust nõuda tunnistada otsus kehtetuks või tuvastada otsuse tühisus tuginedes hea usu põhimõtte vastasusele. Lisaks saab avalduse menetlemisest keelduda TsMS § 3401 lg 2 alusel põhjusel, et kohus andis avaldajale tähtaja puuduste kõrvaldamiseks, aga avaldaja kohtu osundatud puudusi sisuliselt ei kõrvaldanud (Riigikohtu 09.10.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-95-13, p 12 neljas lõik). Kohus kohustas avaldajat eristama, milliseid korteriomanike (ühisuse) otsuseid ja milliseid kaasomanike otsuseid avaldaja soovib vaidlustada, aga sellekohast eristust avaldaja ei esitanud.
5.Avalduse menetlusse võtmisest keeldumise tõttu tuleb esialgse õiguskaitse taotlus jätta läbi vaatamata.
6.Menetluskulud jäävad TsMS § 168 lg 1 ja § 172 lg 1 alusel avaldaja kanda. Eeldatavatel puudutatud isikutel hüvitatavad menetluskulud puuduvad. Määruskaebus
7.Avaldaja palub maakohtu määruse tühistada ja saata tsiviilasi maakohtule menetlusse võtmiseks. Avaldaja kordab maakohtu menetluses avaldatut ja märgib lisaks, et maakohus on jätnud tähelepanuta asjaolu, et üldkoosoleku otsusele ei ole lisatud SM-le AR poolt väljastatud volikirja. Eeltoodust tulenevalt tuleb asuda seisukohale, et SM-l puudus korteriomaniku AR poolt koosolekul hääletamisele pandud otsuste poolt hääletamiseks õiguslik alus, mistõttu ei saa hääletamisel SM poolt AR nimel antud poolthääli häälte lugemisel ja otsuste tegemisel arvestada. Seega on koosoleku protokollis esitatud häältearvestus ebaõige. Avaldajal puudub vastuvõetud otsuste kehtetuks tunnistamiseks või alternatiivselt tühisuse tuvastamiseks muu viis kui selleks on põhiseadusest tulenev igaühe õigus pöörduda enda rikutud õiguste kaitseks kohtusse. Teised kaasomanikud on üldkoosolekul vastu võtnud häälteenamusega otsuseid, mille vastuvõtmiseks on vajalikud kõikide korteriomanike
5(7)
poolthääled. Kohus on jätnud eelnimetatud avaldaja poolt kohtule esitatud väited tähelepanuta. Lisaks eeltoodule on kohus jätnud hindamata avaldusele lisatud tõendid. Juhul kui kohtu hinnangul on tegemist komplitseeritud õigusliku küsimusega, tuleb eelistada avalduse menetlusse võtmist ning küsimuse täiendavat analüüsimist. Kui maakohus leidis, et korteriomandiseadusest või muudest kehtivatest õigusaktidest ei tulene avaldaja nõude õiguslikku alust, oleks kohtul tulnud hinnata, kas õigussuhte sisust tulenevalt on võimalik esitada nõudeid muul õiguslikul alusel. Menetluse edasine käik
8.Maakohus toimetas määruskaebuse kätte puudutatud isikutele Laitse Star OÜ-le, MM-le ja AR-le ning andis tähtaja määruskaebuse osas seisukoha esitamiseks.
9.Puudutatud isikud vaidlesid määruskaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata.
10.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning edastas selle TsMS § 633 lg 5 alusel Tallinna Ringkonnakohtule läbivaatamiseks ja lahendamiseks. Määruse põhjendused
11.Ringkonnakohus, tutvunud toimiku materjaliga, leiab, et maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ja selle muutmiseks ei ole alust (TsMS § 659 ja § 657 lg 1 p 1). Põhjendatud ei ole määruskaebuse esitaja väide, et maakohus on jätnud tähelepanuta asjaolu, et teised kaasomanikud on üldkoosolekul vastu võtnud häälteenamusega otsuseid, mille vastuvõtmiseks on vajalikud kõikide korteriomanike poolthääled. Maakohus on nimetatud väidet määruses käsitlenud ning õigesti järeldanud, et kui korteriomanike üldkoosolekul otsustatakse häälteenamusega küsimusi, mida saab otsustada üksnes korteriomanike kokkuleppel, siis puudub korteriomanikul õiguskaitsevajadus TsMS § 371 lg 2 p 2 mõttes, kuna sellised otsused ei kehti korteriomanike suhtes seadusest tulenevalt (KOS § 15 lg 3). Määruskaebuse esitaja väide, et koosoleku protokollis esitatud häälte arvestus on ebaõige tulenevalt asjaolust, et eelduslikult puudus SM-l korteriomaniku AR nimel hääletamiseks volitus, ei ole põhjendatud. Kuivõrd vastuses määruskaebusele AR määruskaebuses esitatud väiteid ei toeta ning palub jätta määruskaebuse rahuldamata, tuleb järeldada, et SM-l oli AR poolt antud volitus koosolekul hääletamiseks või vähemalt on AR SM tegevuse hiljem heaks kiitnud. Määruskaebuse esitaja etteheide, et maakohus on jätnud hindamata avaldusele lisatud tõendid, ei ole asjakohane, kuivõrd avalduse menetlusse võtmise otsustamise staadiumis tõendite hindamist ei toimu. Maakohus põhjendas avalduse menetlusse võtmata jätmist ka sellega, et avaldaja ei täitnud maakohtu 04.02.2016 puuduste kõrvaldamise määrust, jättes kõrvaldamata avalduse sisulised puudused. Maakohus kohustas nimetatud määrusega avaldajat eristama, milliseid korteriomanike (ühisuse) otsuseid ja milliseid kaasomanike otsuseid avaldaja soovib vaidlustada. Ringkonnakohus leiab, et maakohtul ei olnud alust jätta avaldust menetlusse võtmata TsMS § 3401 lg 2 alusel, sest avaldaja on avalduses selgelt vaidlustanud korteriomanike 23.12.2015 üldkoosoleku otsuseid (otsused 1-4). Maakohtu poolt viidatud Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-95-13 punktis 12 neljandas lõigus peeti silmas eelkõige nõude ehk hagi eseme ebaselgust, kui asja menetlust takistavat puudust, mille kõrvaldamata jätmisel
6(7)
ei ole asja lahendamine võimalik. Käesoleval juhul sellise ebaselge nõudega tegemist ei ole ja avalduses esitatud asjaolude alusel õigussuhte kvalifitseerimine on õiguse kohaldamise küsimus, mis on kohtu ülesanne, kusjuures TsMS § 477 lg 5 järgi ei ole hagita menetluses kohus seotud menetlusosaliste esitatud taotluste ega asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele, kui seadusest ei tulene teisiti. Maakohtu ebaõige seisukoht ei ole siiski toonud kaasa maakohtu lõppjärelduse ebaõigsust. Seoses määruskaebuse rahuldamata jätmisega tuleb ringkonnakohtus kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 järgi jätta määruskaebuse esitaja kanda. Maakohtu poolt määratud menetluskulude nimekirja esitamise tähtaja jooksul ei ole puudutatud isikud menetluskulude nimekirju esitanud. Seega eeldab ringkonnakohus, et puudutatud isikutel käesolevas menetluses väljamõistetavaid menetluskulusid ei ole.
/allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu
/allkirjastatud digitaalselt/ Ele Liiv
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.