5.Jätta määruskaebuse menetlemisega seotud kulud vandeadvokaat Veljo Viiloli kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva määruse kättetoimetamisest.
Hagita menetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel määruskaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
ASJAOLUD
1.Viru Maakohus rahuldas oma 2. oktoobri 2013.a määrusega H.I. riigi õigusabi taotluse ning andis taotlejale tsiviilasjas nr 2-13-39608 riigi õigusabi tasu õigusabi tasu ja kulude hüvitamise kohustuseta. Kohtumääruse võttis RIS kaudu täitmisele vandeadvokaat Veljo Viilol.
2.Vandeadvokaat Veljo Viilol esitas 26. novembril 2014 kohtule taotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt kulus advokaadil kohtulikuks tsiviilasja ettevalmistamiseks 20 pooltundi ja kohtuistungil osalemiseks 4 pooltundi, kokku 24 pooltundi. Õigusabi osutamine hõlmas asja materjalidega tutvumist, esindatava ärakuulamist, kirjalike arvamuste koostamist, telefonivestlusi esindatavaga, tõendite kogumist, kohtuistungil osalemist. Nimetatud kulutustele lisanduvad sõidukulud ja ajakulu riigi õigusabi osutamise kohta jõudmiseks. Kokku moodustab õigusabikulu 948,20 eurot (sh sõidukulud 283,20 eurot), millele lisandub käibemaks 20 % summas 189,64 eurot, kokku 1 137,84 eurot.
MAAKOHTU SEISUKOHT
4.Viru Maakohus rahuldas oma 22. detsembri 2014.a määrusega vandeadvokaat Veljo Viiloli taotluse osaliselt. Kohus määras advokaadile hüvitatava riigi õigusabi tasu ja kulude suuruseks 825,26 eurot (sh käibemaks). Kohus luges vajalikuks ja põhjendatud õigusabiteenuse mahuks 20 pooltundi kokku summas 480 eurot (käibemaksuta). Kohus ei pidanud täies ulatuses põhjendatuks advokaadi esitatud sõidukulude hüvitamise taotlusi. Taotluste kohaselt olid advokaadi sõidukulud järgmised: -
17.10.2013.a vahemaa 2 × 136 = 272 km läbimise eest 81,60 eurot (272 × 0,3); 11.10.2013.a vahemaa 2 × 168 = 336 km läbimise eest 100,80 eurot (336 × 0,3); 18.06.2014.a vahemaa 2 × 168 = 336 km läbimise eest 100,80 eurot (336 × 0,3)
Kokku taotluse kohaselt 283,20 eurot. Maakohus selgitas, et hüvitamisele kuuluvad üksnes kuludokumentidega tõendatud kulud. Kuivõrd vandeadvokaat ei ole kohtule käesoleval juhul esitanud ühtegi kuludokumenti, pidas kohus võimalikuks hüvitada sõidukulud järgmise arvestuse kohaselt: keskmine kütusekulu 10 liitrit 100 kilomeetrile ning kütuse hind 1,30 eurot liitri kohta. Eeltoodu põhjal kujunes hüvitamisele kuuluva sõidukulu suurus järgmiselt: -
17.10.2013.a - teekonna pikkus 272 kilomeetrit, keskmine kütusekulu 10 l/100 km, kütusehind 1,30 eurot, kütust kulub 27,2 liitrit. 27,2 × 1,3= 35,36 eurot. Põhjendatud sõidukulu suuruseks on seega 35,36 eurot;
-
11.10.2013.a ja 18.06.2014.a teekonna pikkus 2 × 336 kilomeetrit, keskmine kütusekulu 10 l/100 km, kütusehind 1,30 eurot, kütust kulub 33,6 liitrit. 33,6 × 1,3= 43,68 eurot. Seega peab kohus põhjendatuks sõidukulu 2 × 43,68 eurot, s.o kokku 87,36 eurot.
Kokku kuulub kohtumääruse kohaselt advokaadile sõidukuluna hüvitamisele 122,72 eurot (lisandub käibemaks).
MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5.Vandeadvokaat Veljo Viilol esitas määruskaebuse, milles taotles Viru Maakohtu 22. detsembri 2014 määruse tühistamist osas, milles maakohus jättis sõidukulud osaliselt hüvitamata. Määruskaebuse esitaja palus teha uue määruse, millega hüvitada sõidukulud täielikult ning määrata hüvitis 11.10.2013.a, 17.10.2013.a ja 18.06.2014.a kantud sõidukulude katteks vastavalt
26.novembril 2014 esitatud taotlusele, s.o 0,3 eurot iga läbitud kilomeetri kohta.
21.jaanuari 2015 menetlusdokumendis taotles määruskaebuse esitaja Eesti Vabariigi (Justiitsministeeriumi kaudu) vastustajana kaasamist. Määruskaebuses esitatud väidete kohaselt: 1) on kohtumääruse põhjendus vastuoluline ja sõidukulu arvestus alusetu. Rikutud on sõidukulu arvestamist ja rahuldamist reguleerivaid menetlusnorme alates 01.09.2013a. Korra p 51 – 55 ja alates 01.01.2014a. kehtestatud Korra p 60 – 63; 2) on kohus sõidukulu välja mõistmisel enda arvestuse alusel nõustunud, et 11.10.2013.a, 17.10.2013.a ja 18.06.2014.a õigusabi osutati ja õigusabi osutamise kohta sõitmine sõiduautoga toimus ja see oli põhjendatud; 3) tuleb Korra punkti 54 kohaselt sõiduauto kasutamise kulud hüvitatakse põhjendatud taotlusel summas 0,3 eurot iga läbitud kilomeetri kohta; 4) on alusetu seisukoht, et taotluse esitaja ei ole esitanud sõiduauto kasutamise kohta kuludokumenti. Jääb arusaamatuks milline peaks olema see kulu dokument, mis kohtu arvates tõendaks sõiduauto kasutamist; 5) kui maakohtu arvates puudusid kuludokumendid, oleks tulnud eelnevalt kooskõlas TsMS § 3401 lg 1 kohaselt tegema puuduste kõrvaldamise määruse ja nõuda dokumente; 6) oli võimalik variant viia kohtuistungi eelselt läbi auto vaatlus, mida aga ei tehtud, kuna kellegil ei saanud selles osas olla kahtlusi; 7) ei ole advokaat näidanud õigusabi osutamise kohta jõudmiseks muud kulu (nt bussipilet), kuid ilma transpordivahendita ei oleks olnud võimalik õigusteenust osutada.
MENETLUS RINGKONNAKOHTUS
6.Tartu Ringkonnakohus peatas 16. veebruari 2015 määrusega määruskaebuse menetlemise seniks, kuni on selgunud Riigikohtu seisukoht riigi õigusabi korras hüvitamisele kuuluvate sõidukulude kohta. Kuivõrd käesolevaks ajaks on Riigikohtu seisukoht selgunud (Riigikohtu üldkogu 26. aprilli 2016 otsus nr 3-2-1-40-15), tuleb menetlus TsMS § 361 lg 1 alusel uuendada.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
7.Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu määruse muutmiseks ega tühistamiseks. Määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu 22. detsembri 2014.a määrus muutmata.
8.Ringkonnakohus jätab rahuldamata vandeadvokaat V. Viiloli 21. jaanuari 2015 menetlusdokumendis esitatud taotluse Eesti Vabariigi (Justiitsministeeriumi kaudu) vastustajana kaasamiseks. Käesolevas asjas puudub vajadus Eesti Vabariigi (Justiitsministeeriumi kaudu) vastustajana kaasamiseks. Riigikohus võttis seisukoha riigi õigusabi korras hüvitamisele kuuluvate sõidukulude osas 26. aprilli 2016 otsuses nr 3-2-1-40-15, kusjuures nimetatud asjas on omapoolse arvamuse esitanud ka justiitsminister. Ringkonnakohus märgib, et vandeadvokaat Veljo Viilol ei ole oma taotlust ka põhjendanud.
9.Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 koosmõjus TsMS §-ga 659 kontrollib ringkonnakohus määruskaebemenetluses maakohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Vandeadvokaat Veljo Viilol vaidlustas Viru Maakohtu 22. detsembri 2014.a määruse osas, milles maakohus jättis osaliselt rahuldamata advokaadi poolt riigi õigusabi osutamise käigus kantud sõidukulude hüvitamise taotluse. Vaidluse all ei ole asjaolu, et advokaat osutas riigi õigusabi 17.10.2013.a (sõit Tallinnast Kiviõlisse ja tagasi teekonna kogupikkusega 272 km), 11.10.2013.a (sõit Tallinnast Jõhvi ja tagasi teekonna kogupikkusega 336 km) ning 18.06.2014.a (samuti sõit Tallinnast Jõhvi ja tagasi teekonna kogupikkusega 336 km). Kokku tuli advokaadil riigi õigusabi osutamiseks läbida 944 km. Advokaadi taotlusel tuleks selle vahemaa läbimise eest hüvitada talle 283,20 eurot (arvestusega 0,3 eurot ühe kilomeetri kohta). Maakohus leidis, et põhjendatud kuluks selle vahemaa läbimise eest saab pidada 122,72 eurot.
10.Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamist reguleerib Eesti Advokatuuri juhatuse otsusega kinnitatud „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord“ (edaspidi nimetatud kord). Riigikohtu üldkogu tegi 26. aprillil 2016 kohtuasjas nr 3-2-1-40-15 otsuse, millega tunnistas riigi õigusabi seaduse § 21 lg 3 laused 1-3 ja Eesti Advokatuuri juhatuse 16. septembri 2014 otsusega kinnitatud ning 30. septembri 2014, 7. aprilli 2015, 15. septembri 2015 ja 12. jaanuari 2016 otsustega muudetud „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord“ (jõustunud 1. oktoobril 2014) põhiseaduse vastaseks ja kehtetuks. Sama otsusega tunnistas Riigikohus riigi õigusabi seaduse § 21 lg 3 alusel Eesti Advokatuuri juhatuse otsustega kinnitatud, ajavahemikus 1. jaanuar 2010 kuni 30. september 2014 kehtinud riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise aluseid, maksmise korda ja määrasid ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatust ja korda puudutavad aktid põhiseaduse vastaseks. Riigikohus lükkas nimetatud punktide jõustumise teatud eranditega edasi kuue kuu võrra arvates otsuse jõustumisest. Seega saab ringkonnakohus määruskaebuse lahendamisel lähtuda perioodidel 17. märtsi 2014 kuni 31. august 2014 ja 1. november 2014 kuni 30. aprill 2015 kehtinud Eesti Advokatuuri juhatuse otsusega kinnitatud „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord“, arvestades seejuures Riigikohtu 26. aprilli 2016 otsuse resolutsioonis nimetatud erandeid.
11.Riigikohtu üldkogu on 26. aprilli 2016 otsuse nr 3-2-1-40-15 p-64 asunud seisukohale, et peab põhjendatuks lükata otsuse jõustumine edasi kõikide eespool käsitletud tasude ja kulude kordade ning nende aluseks oleva volitusnormi vastavas osas, v.a tasude ja kulude kordade p4
de 51-54 osas ja nende aluseks oleva volitusnormi vastavas osas ning tasude ja kulude kordade lisade nende punktide osas, mis sisaldavad käesolevas asjas asjassepuutuva tasude ja kulude korra (s.o Eesti Advokatuuri juhatuse 16. septembri 2014 otsusega kinnitatud ning 30. septembri 2014,
7.aprilli 2015, 15. septembri 2015 ja 12. jaanuari 2016 otsustega muudetud „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord“ (jõustunud 1. oktoobril 2014)) p-des 51-54 sätestatutega identseid sätteid. Eeltoodut arvestades ei saa lähtuda käesoleva määruse p-s 10 nimetatud kordade sõidukulude regulatsioonist, kuivõrd vastavasisulised punktid on põhiseaduse vastased ning kehtetud.
12.Riigikohtu üldkogu on 26. aprilli 2016 otsuse nr 3-2-1-40-15 p-des 73 ja 74 leidnud, et vastavasisuliste punktide põhiseaduse vastasuse ja kehtetuse tõttu tuleb sõidukulude hüvitamise küsimus lahendada analoogia alusel. Üldkogu pidas põhjendatuks lähtuda sõiduauto kasutamise kulude suuruse määramisel Vabariigi Valitsuse 14. juuli 2006 määruse nr 164 („Teenistus-, töövõi ametiülesannete täitmisel isikliku sõiduauto kasutamise kohta arvestuse pidamise ja hüvitise maksmise kord“) §-s 5 kehtestatud hüvitise piirmäärast kuni 0,3 eurot ühe sõidetud kilomeetri kohta, mida makstakse isikule isikliku sõiduauto kasutamise korral teenistus-, töö- või ametiülesannete täitmisel. Riigikohus rõhutas oma otsuse p-s 76, et lähtuda tuleks sellest, et hüvitamisele kuuluksid vaid tegelikult tekkinud kulud. Näiteks põhiseaduse vastaseks ja kehtetuks tunnistatud korra p 54 võimaldas hüvitada kulud, mis olid eelduslikult kordades suuremad kui tegelikud sõidukulud.
13.Maakohus leidis käesoleval juhul, et 17. oktoobri 2013.a põhjendatud sõidukuluks on 35,36 eurot. Teekonna pikkust (s.o 272 km) arvestades teeb see 0,13 eurot ühe sõidetud kilomeetri kohta, mis on omakorda kooskõlas Vabariigi Valitsuse 14. juuli 2006 määruse nr 164 §-ga 5. Kulu summas 35,36 eurot vastab ka eelduslikule tegelikule kulule, mis võis tekkida 2013. aasta oktoobris keskmise sõiduauto kasutamisel marsruudil Tallinn – Kiviõli – Tallinn (272 km).
13.Maakohus leidis, et nii 11. oktoobri 2013.a kui 18. juuni 2014.a põhjendatud sõidukulud on à 43,68 eurot. Arvestades teekonna pikkust ühe sõidu puhul (336 km) teeb see 0,13 eurot ühe sõidetud kilomeetri kohta, olles omakorda kooskõlas eespool viidatud sättega. Ringkonnakohtu hinnangul vastab kulu summas 43,68 eurot ka eelduslikule tegelikule kulule, mis võis tekkida 2013. aasta oktoobris ja 2014.a juunis keskmise sõiduauto kasutamisel marsruudil Tallinn – Jõhvi – Tallinn. Seega on maakohus määranud advokaadile hüvitatavate sõidukulude suuruse õigesti ning kooskõlas eeldatava tegeliku kuluga, mis võis kaasneda asjaomaste vahemaade läbimisega. Eeltoodust tulenevalt on määruskaebus põhjendamatu ning see tuleb jätta rahuldamata. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad määruskaebuse menetlemisega seotud kulud kaebuse esitaja enda kanda.
Üllar Roostoja
Kersti Kerstna-Vaks
Kai Kullerkupp
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.