Võlaõigus › Kindlustuslepingud - Hagid kindlustusandja vastu

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlusega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlust ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavalduse asjaolud ja menetluse käik 18.03.2013 esitas AS Eesti Keskkonnateenused (hageja) Harju Maakohtule BTA Insurance Company SE Eesti filiaalile (kostja) avalduse liikluskahju hüvitamiseks. 27.05.2013 otsustas kostja kahju mitte hüvitada. Hageja pöördus Kindlustuse vaidluskomisjoni. Kindlustuse vaidluskomisjon rahuldas 10.07.2013 otsusega nr 7-1/13/76 hageja kaebuse osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja kindlustushüvitise 8869 eurot, ekspertiisikulud 200 eurot ja õigusabikulud summas 1535,60 eurot. Kindlustuse vaidluskomisjon asus seisukohale, et tegemist oli segasüüga, kus mõlema veokijuhi vastutus liiklusõnnetuse põhjustamise eest oli võrdne. Kostja ei nõustunud vaidluskomisjoni otsusega ja esitas 22.08.2013 taotluse asja läbivaatamiseks hagimenetluses. 08.03.2013 toimus liiklusõnnetus, milles osalesid metsaveok, mille suhtes oli kohustuslik liikluskindlustuse leping sõlmitud kostjaga, ja hagejale kuuluv prügiveok. Liiklusõnnetuse põhjustajaks on metsaveoki juht, kes ei näidanud üles liikluses tavaliseks peetavat hoolsust. Liiklusõnnetus toimus märtsikuus hommikul kell 9.50 ja nähtuvalt sündmuskohal tehtud fotodest sõitis metsaveoki juht vastu päikest. Arvestades talvise päikese heledust koosmõjus peegeldusega lumelt ja suhteliselt varast hommikutundi, pimestas päike märkimisväärselt metsaveoki juhti. Metsaveok oli ülekoormatud, laotud ülemise ääreni palke täis. Liiklusõnnetus toimus lumisel ja jäisel teel. Metsaveoki juht ei vähendanud sõidukiirust, kuigi ta lähenes libedale kurvile kitsal teel. Metsaveok peatus peale liiklusõnnetust ca 40 meetri kaugusel kokkupõrkekohast, liikudes ülesmäge. Metsaveoki kiirus oli oluliselt suurem kui 20 km/h, vastasel korral olnuks objektiivselt võimatu libedal teel kallakust üles saada. Kokkupõrge toimus kurvis, seejuures möödus metsaveok prügiveokist väliskurvis. Haagise pöörderaadius erineb seda vedava veoki pöörderaadiusest. Metsaveoki juht ei arvestanud järelhaagise suurema pöörderaadiusega kurvis ega asjaoluga, et isegi kui kabiiniosa mahub prügiveokist mööda, ei pruugi haagiseosa mööda mahtuda. Prügiveok oli enne õnnetust võtnud võimalikult tee paremasse serva, keerates esiosa tee parempoolsesse lumevalli esirattaga vastu teepiirde tähisposti ning õnnetuse ajal prügiveok juba seisis. Prügiveok oli varustatud ABS-ga. Liiklusõnnetuse tõttu kannatada saanud prügiveoki taastamise maksumuseks on 8112,99 eurot (hageja vähendas nõuet 13.12.2013 menetlusdokumendis). Lisaks on hageja teinud kulutusi ekspertiisile ja kohtueelsele õigusabile kokku 2510,82 eurot. Lisaks palus hageja kostjalt välja mõista 25.03.2014 seisuga viivise 655,61 eurot ja sealt edasi viivise võlaõigusseaduse (VÕS) §-s 113 sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni. Kostja vastuväited Kostja vaidles hagiavaldusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Pärast nõude vähendamist ei vaidlustanud kostja hageja veokile tehtavaid

remondikulutusi. Kostja leidis, et hageja esitatud õigusabi- ja ekspertiisikulud on menetluskulud, mitte kahju. Lisaks on õigusabikulud põhjendamatult suured ja osaliselt mittevajalikud. Kostja vähendas kahjuhüvitist VÕS § 139 alusel 100%. Hageja ei ole tõendanud, et päike pimestas metsaveoki juhti. Ei ole üldteada asjaolu, et rohkem kui 3⁄4 ulatuva koorma korral on metsaveok ülekoormatud. Hageja ei ole tõendanud, et metsaveoki kiirus oli suurem kui 20 km/h. Puuduvad tõendid, et prügiveok sõitis kokkupõrke vältimiseks enne lumevalli. Ei ole üldteada asjaolu, et haagise pöörderaadius erineb seda vedava veoki pöörderaadiusest. ABS ei toimi kiirustel alla 10 km/h, seega ei saanud prügiveok seista. Arvestades teeolusid, vastutulnud sõiduki kiirust 20 km/h ja prügiveoki kiiret seismajäämist, on täiesti usutav, et prügiveok sõitis minimaalse kiiruse ja blokeerunud ratastega ning ABS ei rakendunud väikse kiiruse tõttu tööle. Vastasel juhul olnuks ka liiklusõnnetuse tekkemehhanism teistsugune ning prügiveok ei jäänuks teeserval pidama, vaid sõitnuks teelt välja. Sellega on seletatav ka horisontaalne nühkejälg prügiveoki rehvil ja ümberlükatud hageja väide, et sõidukid põrkasid kokku hageja kirjeldatud viisil. See on kooskõlas nii metsaveoki juhi telefonikõne salvestise, tema seletuse, RP arvamuse kui ka sündmuskoha fotodega. Metsaveok on liikunud teeservas oma suunavööndis. Kahju on tekitanud prügiveoki juht, kes eiras liiklusnõudeid ja jättis vajaliku hoolsuse järgimata. Selles kohas oli teekallak, kus laskumisel oli prügiveok ja mäkke tõusul metsaveok. Kuigi liiklusseadus seda otsesõnu ei sätesta, pidanuks prügiveoki juht kui laskuja kiirust vähendama, vajadusel seisma jääma ning võimaldama mäkke tõusval raskemal sõidukil oma sõidukist mööduda. Prügiveoki juhil oli parem ülevaade liiklussituatsioonist ja temal oli võimalik ka kahju tekkimist vältida, nähes vastutulevat koormatud järelhaagisega sõidukit. Maakohtu otsus 09.05.2014 otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Hageja tugines hagiavalduses liiklusõnnetuse asjaoludele, mille üle ei vaieldud: 08.03.2013 kella 10.00 paiku toimus Rapla maakonnas Märjamaa vallas Velise külas Velise-Sillaotsa Talumuuseumi tee 1. km-l avarii, milles põrkasid omavahel kokku hagejale kuuluv jäätmeveosõiduk Scania, registrimärgiga 170 MGB, mida juhtis AK, ning metsaveosõiduk Scania, registrimärgiga 099 BFM, mida juhtis AS. Vaidluse all ei ole ka asjaolu, et hageja prügiveok sai liiklusõnnetuses kahjustada. Kostja ei vaidlustanud kahju suurust, v.a OÜ Lettore arves (vaidluskomisjoni tl 89) toodud konsultatsioonikulu. Asjatundja RP arvamuse järgi põhjustas liiklusõnnetuse prügiveoauto Scania juht, kelle juhitud auto kaldus vastassuunavööndisse ja põrkas kokku seal liikunud metsaveoki haagisega. Samale järeldusele on jõudnud liiklusekspert, vastates kohtu küsimustele liiklusõnnetuse tekkemehhanismi kohta. Hageja esitas dokumentaalse tõendina asjatundja AL 18.06.2013 arvamuse, mis ei ole aga kohtu hinnangul kooskõlas teiste tõenditega. Hageja väiteid, nagu olnuks metsaveoki kiirus oluliselt suurem kui 20 km/h, ei kinnita ükski tõend. Liiklusõnnetuses osalenud juhtide ütlustest saab üheselt järeldada, et tee oli libe, kitsas ja lumine ning nähtavus oli hea. Tunnistaja AS ütluste, RP arvamuse ja EKEI ekspertiisakti eksperdiarvamusega on tõendatud, et metsaveok sõitis oma sõidureas, prügiveok ei seisnud kokkupõrke hetkel, vaid liikus, kaldudes vastassuunavööndisse, misjärel põrkas kokku metsaveoki haagisega. Kohus luges ekspertiisiaktis nr 14E-LL0004 toodud arvamusega tõendatuks, et prügiveoki ja metsaveoki kokkupõrge toimus olukorras, kus prügiveok oli liikumas metsaveoki vasaku külje poole, s.t veokite kokkupõrge toimus prügiveoki liikumise

tagajärjel. Kohtu arvates on võimalik järeldada, et tee äärde ei hoidnud prügiveoki juht ja see viitab otseselt tema teeolusid mittearvestavale käitumisele. Kohus leidis esitatud tõendite põhjal, et avarii põhjustas ainuüksi kannatada saanud prügiveoki juhi raske eksimus, kes pidurdas ega hoidnud tee äärde. Hagis esile toodud väited metsaveoki juhi poolt kahju põhjustamise kohta on täielikult tõendamata ning kahjuhüvitist tuleb vähendada 100%. Apellatsioonkaebus 06.06.2014 esitatud apellatsioonkaebuses palus hageja tühistada Harju Maakohtu 09.05.2014 otsuse ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada ja jätta kõik menetluskulud kostja kanda. Kostja ei ole tõendanud, et kahju tekkis ainuüksi kannatanu raske eksimuse tõttu, mis oleks täielikult elimineerinud metsaveokist tulenevad riskid. Ei ole tõendatud, et prügiveokijuhi osalus liiklusõnnetuses või prügiveokist objektiivselt lähtuvad riskid oleksid olnud märkimisväärselt suuremad kui metsaveokil. Puuduvad tõendid selle kohta, et prügiveokist oleks objektiivselt potentsiaalselt lähtunud suurem oht, kui metsaveokist, mis saanuks sõltuda nt prügiveoki suuremast massist, mõõtudest, liikumiskiirusest, tehnilisest korrasolekust, ohutusvarustusest vms. Tegemist on olulise asjaoluga, mille hindamiseta ei ole VÕS § 139 aluste kindlakstegemine võimalik. Kohtule esitatud tõenditest kogumis järeldub metsaveokist lähtuv objektiivselt suurem oht ning seega pidanuks metsaveoki juht näitama liiklemisel üles äärmist ettevaatust ja seda suuremal määral kui prügiveoki juht. Tõendatud ei ole, et prügiveoki mõni konkreetne manööver oleks olnud objektiivselt ohtlik ja põhjustanud liiklusõnnetuse. Kohus ei ole hinnanud ega analüüsinud tõendeid, millest nähtub, et: prügiveoki juht pidurdas (eesmärgiga vältida üldse metsaveokiga kohakuti jõudmist), prügiveoki rool oli keeratud välja paremal, so tee serva, metsaveoki juht jätkas liikumist (sellega tekitas just metsaveok olukorra, kus veokid peavad teineteisest mööda mahtuma), veokite kabiiniosad mahtusid teineteisest mööda. Eeltoodust tulenevalt ei ole tõendatud ka otsuses esitatud järeldus, justkui prügiveok ei liikunud teeserva läheduses. Kohus tugineb siinkohal eksperdi oletusele. Kohtuotsuse põhjendustes märgib kohus, et eksperdil puudusid andmed sõidutee sõidetava osa laiuse, teekõvera raadiuse ja sõidukite paiknemise kohta ning arvutuslikku analüüsi ega liiklussituatsiooni modelleerimist ei ole teostatud. Sama nähtub ka ekspertiisiaktist. Tõendamata on, et prügiveok oleks kaldunud vastassuunavööndisse. Nähtuvalt kohtuekspertiisi aktist oli metsaveoki haagiseosa telgjoonele lähemal kui kabiiniosa, samas ei ole eksperdile teada prügiveoki liikumistrajektoor. Ekspert on ka märkinud, et tal puudub informatsioon tee laiuse jm kohta. Seega ei ole välistatud, et kokkupõrge toimus telgjoonel ja kumbki sõiduk ei asunud vastassuunavööndis. Kohus on jätnud täpsustamata, milline juhtimisvõte oli ebaõige ja millised tõendid selle (ebaõige) juhtimisvõtte kasutamist tõendavad. Otsuses esitatud väide, et tõendamata olevat metsaveoki juhi vale juhtimisvõte, ei oma antud asja lahendamisel tähtsust, kuna kahjuhüvitise vähendamise aluseks VÕS § 139 tähenduses saaks olla just prügiveokijuhi vale juhtimisvõte. Ei ole tõendatud ega nähtu otsusest, et prügiveoki juht oleks jätnud järgimata käibes vajaliku hoolsuse ja oleks rikkunud liiklusnõudeid. Samas on tõendatud, et metsaveoki mõõtmed, mass ja kiirus olid oluliselt suuremad kui prügiveokil ning seega ka nõuded käibes vajaliku hoolsuse määral olid suuremad just metsaveokijuhile. Otsuses on ebaõigesti märgitud, nagu oleks oletuslik (tõendamata) hageja väide, et päike pimestas metsaveoki juhti. Tõendeid kogumis hinnates on ilmne, et varakevadine ere päike paistis metsaveokijuhile otse vastu.

Asjaolu, et prügiveoki rool oli paremale välja keeratud tähendab, et lumevalli sõitmine oli teadlik ning sellise manöövri ainus eesmärk saab siiski olla kokkupõrke vältimine. Muud eesmärki pidanuks kohus otsuses selgitama. Kostja ei ole tõendanud kahjuhüvituse vähendamise aluste olemasolu (VÕS § 139 mõttes), mistõttu tuleb metsaveoki juhi kui suurema ohu allika valitseja poolt tekitatud kahju hüvitada täies ulatuses. Juhtide osalus õnnetuse põhjustamisel on eeldatavasti võrdne (seejuures metsaveokist lähtuv spetsiifiline risk on suurem) ja kahju kuulub hüvitamisele täies ulatuses. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu otsus 12.12.2014 otsusega tühistas Tallinna Ringkonnakohus Harju Maakohtu 09.05.2014 otsuse ja tegi uue otsuse, millega rahuldas hagi osaliselt. Ringkonnakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja 9159,34 eurot (põhivõlg ja viivis otsuse tegemise seisuga) ja edasiulatuvalt alates kohtuotsuse tegemisest viivise VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Ringkonnakohus rahuldas hageja apellatsioonkaebuse osaliselt. Poolte menetluskulud jättis ringkonnakohus TsMS § 163 lg 2 alusel nii maakohtu- kui ka apellatsioonimenetluses kostja kanda. Ringkonnakohus nõustus maakohtu hinnanguga tõenditele, mille kohaselt: palgiveok ei kaldunud oma haagisega vastassuunavööndisse (asja tundva isiku RP arvamus); jäätmeveok ei seisnud kokkupõrke hetkel parempoolsel teeserval, mõlemad veokid liikusid õnnetuse toimumise hetkel (samas ja eksperdiarvamus); jäätmeveok kaldus õnnetuse hetkel vastassuunavööndisse (samas ja eksperdiarvamus); tee oli libe, kitsas ja lumine, aga nähtavus oli hea (tunnistajate AK ja AS ütlused); pole teada, kas palgiveoki juht oli päikesest pimestatud, tõendid seda ei kinnita; kokkupõrge toimus prügiveoki liikumise tagajärjel.

Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus kohaldanud vääralt VÕS § 1057 koosmõjus § 139 lg-s 1 sätestatuga. Maakohus on jätnud analüüsimata ja hindamata poolte õnnetuse toimumise ohu ja riskidega seotud väited, mis on oluline menetlusõiguse rikkumine. Nõustuda ei saa maakohtu seisukohaga, et kokkupõrge toimus üksnes prügiveoki liikumise tagajärjel, mistõttu saab vähendada kahjuhüvitist VÕS § 139 lg l alusel 100%. Maakohus on jätnud arvestamata esmalt igast avariis osalenud sõidukist objektiivselt potentsiaalselt lähtuva ohu suurusega, mis sõltub sõiduki massist, mõõtudest ning liikumiskiirusest. Ringkonnakohtu hinnangul on palgikoormaga sõitvast haagisega varustatud veokist lähtuv risk tulenevalt tema massist ja veoki pikkusest suurem prügiveokist lähtuvast riskist. Palgikoormaga sõitva veoki pidurdustee on tema massi tõttu suurem kui jäätmeveoki oma. Nimetatut kinnitab palgiveoki edasisõitmine pärast kokkupõrget kallakust üles 40 meetrit. Hinnates palgiveoki manöövri objektiivset iseloomu ja ohtlikkust, tuleb arvestada hageja väidetega, et haagise pöörderaadius erineb veoki enda omast, mis võib väliskurvis olla täiendavaks ohuks vastutulevale sõidukile. Hageja esitatud väljavõttega haagisega sõiduki Honda Civicu käsiraamatust (I kd, tl 86˗87) luges kohus tõendatuks, et järelhaagise mass, pikkus ja kõrgus mõjutavad auto juhitavust ja suutlikkust, seega nõuab haagise vedamine spetsiaalseid juhtimisvõtteid. Haagisega tuleb läbida kurve aeglasemalt ja suurema kaarega. Haagis lõikab kurvi rohkem kui auto ning võib sõita otsa objektidele, millest auto pääseb mööda. Pidurdamiseks haagisega tuleb varuda rohkem aega ja teepikkust. Kostja väited, et prügiveoki juht laskus mäest, on ümber lükatud sündmuskohast tehtud fotodega. Tegemist on tee kallakuga, kuid fotode põhjal pole võimalik väita, et prügiveoki

juht laskus mäest. Mõlemal sõidukil oli kitsal, libedal ja kurvilisel teel kohustus olla tähelepanelik, mõlemal oli kohustus hoida ohutut külgvahet ja vajadusel sõiduk peatada (liiklusseaduse (LS) § 46 lg 3 ja § 50 lg 3 p-d 1 ja 2). Ringkonnakohus leidis poolte esile toodud ja tõendatud asjaolude alusel, et avariid ei põhjustanud üksnes prügiveoki juhi raske eksimus, mis annaks aluse vähendada kahjuhüvitist nullini. Seejuures arvestas ringkonnakohus järgmiste, maakohtus tähelepanuta jäänud asjaoludega: prügiveoki kiirusega alla 10 km/h; palgiveoki haagise pöörderaadiusest tuleneva vajadusega läbida kurve suurema kaarega; palgiveoki suurema massi ja pikkusega võrreldes jäätmeveokiga; palgiveoki pikema pidurdusteega võrreldes jäätmeveokiga; õnnetuskohal kurvi ja libeda teega. Ringkonnakohtu hinnangul on juhtide osalus õnnetuse põhjustamises enam-vähem võrdne ja ei esine sõidukitest nähtuvate riskide olulisi erinevusi. Seetõttu peab kumbki sõidukivaldaja teisele tekitatud kahju täies ulatuses hüvitama. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja otsene varaline kahju on pärast nõude vähendamist 8112,99 eurot. Liikluskindlustuse seaduse (LKindlS) § 28 lg 3 p 2 sätestas, et varakahjuks on muu hulgas mõistlikud ja vajalikud kulud õigusabile. Hageja ei ole esile toonud asjaolu, et tal oleks enne vaidluskomisjoni menetlust tekkinud kulutusi kahjuavalduse esitamise tõttu kindlustusandjale. Kuna vaidluskomisjoni otsus ei jõustunud ja vaidlus vaadatakse läbi kohtus, siis on vaidluskomisjoni menetluses kantud õigusabikulud TsMS § 144 p 4 järgi kohtuvälise menetluse kulud ja neid ei ole võimalik välja mõista LKindlS § 28 lg 3 p 2 järgi kahjuna. Seega ei tule hageja nõudest 2510,82 eurot rahuldada kahju hüvitisena ja ringkonnakohus nende kulude vajalikkust ja põhjendatust ei hinnanud. Hageja põhinõue tuleb rahuldada osaliselt, s.o 8112,99 euro ulatuses. Hageja palus kostjalt välja mõista viivise. Hüvitis oleks tulnud hagejale tasuda 28.05.2013. Kokku on viivise summa kohtuotsuse tegemise aja seisuga 1046,35 eurot. Edasi tuleb viivis välja mõista VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Hageja pakkus kostjale maa- ja ringkonnakohtus kompromissi poole esialgse hagis nõutud summa ulatuses, millele lisanduvad vaidluskomisjonis kantud kõik ekspertiisi- ja õigusabikulud, st kostja oleks pidanud hüvitama 20 249,98 eurot : 2 = 10 124,99 eurot. Hagi tuleb rahuldada 9159,34 euro ulatuses ehk ligilähedases ulatuses sellele, mida hageja kompromissina pakkus. Seetõttu jättis kohus poolte menetluskulud TsMS § 163 lg 2 alusel nii maakohtu- kui ka apellatsioonimenetluses kostja kanda. Kassatsioonkaebus 12.01.2015 esitatud kassatsioonkaebuses palus kostja tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 12.12.2014 otsuse osas, milles Harju Maakohtu 09.05.2014 otsus tühistati ja hagi rahuldati, ning jätta jõusse Harju Maakohtu 09.05.2014 otsus. Alternatiivselt, kui Riigikohus ei pea sellise lahendi tegemist võimalikuks, palus kostja tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 12.12.2014 otsus osas, milles hagi rahuldati, ning saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on ringkonnakohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust (VÕS § 139) ning seejuures valesti kohaldanud Riigikohtu lahendit asjas nr 32-1-7-13. Ringkonnakohus on maakohtu otsuse tühistanud põhjendusega, et kuna juhtide osalus õnnetuse põhjustamises oli ringkonnakohtu hinnangul enam-vähem võrdne ja ei esinenud sõidukitest nähtuvate riskide olulisi erisusi, peab kumbki sõidukivaldaja teisele tekitatud kahju täies ulatuses hüvitama. Ringkonnakohus on selle järelduse tegemisel tuginenud Riigikohtu lahendile asjas nr 3-2-1-7-13, kuid sellele viidanud ebaõigesti. Riigikohtu lahendit asjas nr 3-2-1-7-13 tuleb lugeda koos 26.03.2013 parandamismäärusega.

Käesoleva vaidluse asjaolusid arvestades oleks õige vähendada jäätmeveokile tekkinud kahju eest makstavat hüvitist nullini. Metsaveokist objektiivselt potentsiaalselt lähtuvat riski mõjutavatel asjaoludel (mass, pikkus, pikem pidurdusteekond, haagise pöörderaadius) ei olnud mingisugust mõju liiklusõnnetuse toimumise faktile. Otsusest ei nähtu, millistele tõenditele tuginevad ringkonnakohtu järeldused metsaveokist lähtuva objektiivse potentsiaalse riski kohta. Metsaveoki haagise pöörderaadiusest tulenevat riski arvestades on ringkonnakohus ebaõigesti tuginenud Honda Civicu käsiraamatule. Ringkonnakohus on oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme. Ringkonnakohtu resolutsioon ei ole selge. Otsuse põhjendustest nähtub, et ringkonnakohus on rahuldanud hagi põhinõudest 8112,99 eurot, lisaks sellele välja mõistnud kohtuotsuse tegemise seisuga viivise 1046,35 eurot ning sellest edasi viivise VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Otsuse resolutsiooni punktis 2 nimetatud 9159,34 eurot peaks sisaldama nii põhinõuet 8112,99 eurot kui ka viivist 1046,35 eurot. Samas võib resolutsiooni sõnastusest jääda ka mulje, et 9159,34 eurole lisandub veel viivis 1046,35 eurot. Ringkonnakohus on ebaõigesti jaganud menetluskulud. Hageja pakutud kompromissi (11 380,40 eurot + menetluskulud) ja ringkonnakohtus hagi rahuldamise ulatuse (9159,34 eurot) vahe on 2221,06 eurot + hageja menetluskulud. Seetõttu ei olnud ringkonnakohtul alust kohaldada TsMS § 163 lg-t 2. Vastus kassatsioonkaebusele Hageja palus rahuldada kassatsioonkaebuse üksnes selles osas, mis puudutab ringkonnakohtu otsuse resolutsioonis ilmse arvutusvea parandamist seonduvalt viivise topeltarvestusega. Ülejäänud osas palus hageja jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata. Kõik menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Riigikohtu otsus 26.11.2015 otsusega asjas nr 3-2-1-64-15 tühistas Riigikohus Tallinna Ringkonnakohtu 12.12.2014 otsuse osas, milles hagi rahuldati ja jaotati menetluskulud ja saatis asja selles osas uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kohus rahuldas kassatsioonkaebuse ja määras tagastada kostjale kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjoni. Kolleegium nõustus kostjaga selles, et ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni punkt 2 ei ole selge. TsMS § 442 lg 5 kohaselt lahendab kohus otsuse resolutsiooniga selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded ja veel lahendamata taotlused, samuti rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused. Resolutsioon peab olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita. Kohtuotsuse resolutsiooni arusaadavuse nõuet on Riigikohus rõhutanud ka oma varasemas praktikas (vt Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-65-12, p 9; 3-2-1-20-12, p 17; 3-21-87-11, p 21; 3-2-1-71-10, p 14; 3-2-1-9-10, p 9). Ringkonnakohtu otsuse punkt 2 jääb ebaselgeks osas, kas ringkonnakohus on mõistnud viivise 1046,35 eurot välja lisaks 9159,34 eurole või sisaldub viivis selles summas. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on kostjalt mõistetud välja põhivõlg 8112,99 eurot ning viivis 1046,35 eurot. Eeltoodu tõttu ei vasta ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni punkt 2 TsMS § 442 lg 5 nõuetele. Kassatsioonkaebuse peamise väite kohaselt on ringkonnakohus kohaldanud ebaõigesti VÕS § 139 lg-t 1. Kostja on seisukohal, et ringkonnakohus leidis ebaõigesti, et kuna juhtide osalus õnnetuse põhjustamises oli ringkonnakohtu hinnangul enam-vähem võrdne ja ei esinenud sõidukitest nähtuvate riskide olulisi erisusi, peab kumbki sõidukivaldaja teisele tekitatud

kahju täies ulatuses hüvitama. Kolleegium nõustus kostja seisukohaga. Ringkonnakohus on selle seisukoha esitamisel viidanud Riigikohtu 19.03.2013 tsiviilasjas nr 3-2-1-7-13 tehtud otsuse p-le 33, arvestamata selle otsuse 26.03.2013 parandamismäärusega. Parandamismäärust arvestades ei võtnud Riigikohus selles tsiviilasjas seisukohta kahjuhüvitise maksmise kohta juhul, kus juhtide osalus õnnetuse põhjustamises on enamvähem võrdne ja ei esine sõidukitest nähtuvate riskide olulisi erinevusi. Riigikohus võttis selles lahendis seisukoha ainult juhu kohta, kus juhtide osalus õnnetuse põhjustamises on teadmata ja ei esine sõidukitest nähtuvate riskide olulisi erinevusi. Kolleegium märkis juhuks, kui ringkonnakohus leiab käesoleva asja uuel läbivaatamisel, et mõlemad juhid rikkusid liiklusseaduses sätestatud ohutu liiklemise nõudeid ja nende osalus liiklusõnnetuses oli, arvestades nii nende käitumist kui ka nende sõidukitest lähtuvaid käitamisriske, enam-vähem võrdne, et kohtul on alust VÕS § 139 lg 1 järgi vähendada hagejale mõistetavat varalise kahju hüvitist eelduslikult 50%. Ringkonnakohus on nõustunud maakohtu hinnanguga tõenditele, mille kohaselt kaldus jäätmeveok vastassuunavööndisse õnnetuse hetkel ja kokkupõrge toimus jäätmeveoki liikumise tagajärjel. Ringkonnakohus on viidanud lisaks mõlema sõidukijuhi kohustusele olla kitsal, libedal ja kurvilisel teel tähelepanelik, hoida ohutut külgvahet ja vajadusel sõiduk peatada (LS § 46 lg 3 ja § 50 lg 3 p-d 1 ja 2). Samuti on ringkonnakohus märkinud, et pooled on toonud esile mitmeid liiklusseaduse sätete eiramisi mõlema sõidukijuhi poolt, eitamata kummagi liiklusõnnetuses osaleja rikkumisi. Samas ei ole ringkonnakohus põhjendanud, millest selline järeldus tuleneb, sest asjaolude järgi on kostja algusest peale eitanud metsaveoki juhi poolseid rikkumisi. Ringkonnakohus on küll viidanud sõidukijuhi kohustustele liiklusseaduse järgi, kuid ei ole näidanud, milles seisnes metsaveoki juhi poolne nimetatud kohustuste rikkumine. Samuti ei ole ringkonnakohus põhjendanud, mida saanuks metsaveoki juht teha ohutu külgvahe hoidmiseks olukorras, kus ta ise liikus oma suunavööndis, aga prügiveok kaldus vastassuunavööndisse. Oma lõppjäreldust, mille kohaselt juhtide osalus liiklusõnnetuse põhjustamises oli enam-vähem võrdne, on ringkonnakohus põhjendanud veel järgmisega: prügiveoki kiirusega alla 10 km/h; palgiveoki haagise pöörderaadiusest tuleneva vajadusega läbida kurve suurema kaarega; palgiveoki suurema massi ja pikkusega võrreldes prügiveokiga; palgiveoki pikema pidurdusteega võrreldes prügiveokiga; õnnetuskohal kurvi ja libeda teega. Ringkonnakohus ei ole aga seejuures põhjendanud, kuidas mõjutasid nimetatud asjaolud, sh metsaveoki mass, pikkus, pikem pidurdustee ja pöörderaadius liiklusõnnetuse toimumist käesoleval juhul. Tulenevalt TsMS § 688 lg-test 3–5 ei saa Riigikohus ise asjaolusid tuvastada ega tõendeid hinnata. Samas peab TsMS § 436 lg 1 järgi kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Öeldu kehtib TsMS § 654 lg 1 teise lause järgi ka ringkonnakohtu otsuse kohta. Kohtuotsuse seaduslikkus ja põhjendatus tähendab ka seda, et kohtuotsus ei või olla vastuoluline (vt ka Riigikohtu lahend nr 3-2-1-148-14, p 17). Riigikohus on varem leidnud, et VÕS § 139 tähenduses saab hüvitise suuruse määramisel arvestada nii riskist lähtuvaid kui ka sõidukijuhtide käitumist iseloomustavaid asjaolusid. Iga mootorsõiduki otsese valdaja osaluse kindlakstegemisel tuleb hinnata kõikide põhjuste kogumit (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-7-13, p 30). Kolleegium leidis, et hüvitise vähendamine miinimumini või selle välistamine saab kõne alla tulla üksnes erandina, eelkõige juhul, kui on tuvastatud, et liiklusõnnetuse põhjustas ainuüksi kannatanu raske eksimus, millest tulenevalt ei olnud kahju tekitajal, kes enne reegleid ei rikkunud, enam mõistlikult (st oodatavat hoolt rakendades) võimalik õnnetust vältida ning kahju tekitanud mootorsõidukist tulenev risk oli kannatanu käitumise tõttu täielikult elimineeritud (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-7-13, p 33). Riigikohus on varem ka leidnud, et sõidukite kokkupõrkamisel saab hinnata, kes liiklusseaduse mõttes õnnetuse põhjustas. Juhul, kui mõlemad pooled rikkusid süüliselt

liiklusseaduse nõudeid, tuleb kannatanu osa üle otsustamisel muu hulgas arvestada, kumb juhtidest jättis suuremal määral järgimata liikluses tavaliseks peetava hoolsuse (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-7-13, p 32). Kui ringkonnakohus leiab asja uuel läbivaatamisel, et prügiveoki juhi osalus õnnetuse põhjustamises oli suurem kui metsaveoki juhil, tuleb seda VÕS § 139 lg 1 alusel hüvitise vähendamisel arvestada. Metsaveoki juhi võimalikku liiklusseaduse rikkumist saab hageja kahjuhüvitise suuruse määramisel hinnata, sest sellest sõltub hageja enda rikkumise olulisus. Kolleegium märgib, et kohus peab VÕS § 139 kohaldama ilma kohustatud isiku taotluseta, hüvitise vähendamiseks piisab sellest, et vähendamise asjaolud on menetlusosaliste poolt esitatud (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-46-15, p 12; lahend nr 3-2-1-65-15, p 13). See tähendab, et kui liiklusõnnetuse asjaolud, mis võivad anda alust kahjuhüvitist vähendada, on kohtu ette toodud, tuleb kohtul hinnata, kas esineb alus hageja kahjuhüvitise vähendamiseks. Seega tuleb kohtul hinnata liiklusõnnetuse toimumise asjaolusid tervikuna. Vastuseks kassatsioonkaebuses esitatud väitele, mille kohaselt ei olnud metsaveokist objektiivselt potentsiaalselt lähtuvat riski mõjutavatel asjaoludel mingisugust mõju liiklusõnnetuse toimumise faktile, märgib kolleegium järgmist. Riskist lähtuvate asjaoludena tuleb esmalt arvestada igast avariis osalenud sõidukist objektiivselt potentsiaalselt lähtuva ohu suurust, mis sõltub mh sõiduki massist, mõõtudest, liikumiskiirusest, tehnilisest korrasolekust, ohutusvarustusest jms. Selline oht lähtub eelduslikult igast sõidukist ning sõltumata juhi hoolsusest saab selle ohu kahju põhjusena täielikult välistada vaid erandina (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-7-13, p 31). Kolleegiumi hinnangul saab sõidukist potentsiaalselt lähtuva ohu suurust arvestada VÕS § 139 kohaldamisel juhul, kui vastavad ohutegurid konkreetse liiklusõnnetuse ajal realiseerusid. Seega peab kohus hindama, kas sõidukile iseloomulik ohutegur mõjutas konkreetsel juhul liiklusõnnetuse toimumist. Kolleegium leidis, et ka juhul, kui ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel leiab, et on tõendamata, et ohutu liiklemise nõudeid rikkusid mõlemad liiklusõnnetuses osalenud juhid, peab kohus ikkagi vähendama hageja nõutavat kahjuhüvitist, arvestades hageja osa kahju tekkimises üksnes poolte sõidukitest lähtunud käitamisriskide alusel. Lisaks märkis kolleegium, et juhtide osaluse teadmatuks jäämine saab tulla kõne alla üksnes erandjuhtudel. Riigikohus on varem leidnud, et kuigi sageli võivad liiklusõnnetuse osaliste arusaamad liiklusõnnetuse toimumise asjaolude kohta lahku minna, ei saa sellest veel üldjuhul järeldada, et juhtide osalus õnnetuse põhjustamises on teadmata (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-61-15, p 13). Kuna menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohtu otsustada, lähtudes asja lahendamise tulemusest, ei võtnud kolleegium seisukohta kostja etteheite kohta, et ringkonnakohus on ebaõigesti jaganud menetluskulud. Ringkonnakohtu seisukoht Kolleegium, tutvunud asja materjalidega, leiab, et Harju Maakohtu 09.05.2014 otsus on seaduslik ja põhjendatud otsuses toodud motiividel. Kuna kolleegium nõustub täielikult maakohtu põhjendustega, siis ei pea vajalikuks neid tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 korrata. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Maakohus kohaldas õigesti materiaalõigust ja asja läbivaatamisel ei rikkunud menetlusõigusenorme.

Hageja tugines hagiavalduses (tlk 33) liiklusõnnetuse asjaoludele, mille üle puudub vaidlus: 08.03.2013.a kella 10.00 paiku toimus Rapla maakonnas Märjamaa vallas Velise külas Velise-Sillaotsa Talumuuseumi tee 1. km-l avarii, milles põrkasid omavahel kokku AS-ile Eesti Keskkonnateenused kuuluv jäätmeveosõiduk Scania, registrimärgiga 170MGB, mida juhtis AK ning metsaveosõiduk Scania, registrimärgiga 099BFM, mida juhtis AS. Kolleegium ei nõustu hageja apellatsioonkaebuses toodud väitega, mille kohaselt kostja ei ole tõendanud, et kahju tekkis ainuüksi kannatanu raske eksimuse tõttu, mis oleks täielikult elimineerinud metsaveokist tulenevad riskid. Ringkonnakohus nõustub maakohtu hinnanguga tõenditele, mille kohaselt: palgiveok ei kaldunud oma haagisega vastassuunavööndisse (asja tundva isiku RP arvamus); jäätmeveok ei seisnud kokkupõrke hetkel parempoolsel teeserval, mõlemad veokid liikusid õnnetuse toimumise hetkel (samas ja eksperdiarvamus); jäätmeveok kaldus õnnetuse hetkel vastassuunavööndisse (samas ja eksperdiarvamus); tee oli libe, kitsas ja lumine, aga nähtavus oli hea (tunnistajate AK ja AS ütlused); pole teada, kas palgiveoki juht oli päikesest pimestatud, tõendid seda ei kinnita; kokkupõrge toimus prügiveoki liikumise tagajärjel. Ekspertiisiaktis nr 14E-LL0004 toodud arvamusega on tõendatud, et prügiveoki ja metsaveoki kokkupõrge toimus olukorras, kus prügiveok oli liikumas metsaveoki vasaku külje poole, s.t veokite vaheline kokkupõrge toimus prügiveoki liikumise tagajärjel. Eksperdiarvamusest nähtuvalt võimaldas sõidutee laius veokite ohutut möödumist, metsaveok (sh haagis) liikus parempoolse lumevalli läheduses. Seega on kohtu arvates võimalik järeldada, et tee äärde ei hoidnud prügiveoki juht ja see viitab otseselt teeolusid mittearvestavale käitumisele prügiveoki juhi poolt. Ekspert ei kinnita ka hagis kirjeldatud metsaveoki poolhaagisega nn kurvi lõikamist. Ringkonnakohus nõustub eksperdi järeldusega, et kuigi autorongi poolhaagis liikus kurvis metsaveoki juhikabiiniga võrreldes mõnevõrra tee telgjoonele lähemal ei saa seda vaadelda kurvi lõikamisena ja liiklusohuna, sest maanteetingimustes olevates laugetes kurvides on haagise kõrvale kaldumine ebaoluline, mida ilmekalt näitavad ka metsaveoki haagise poolt tekitatud jäljed. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-7-13 p-s 33 märkinud: „Juhtide käitumist iseloomustavate asjaolude arvestamine hüvitise suuruse määramisel ja sel põhjusel hüvitise vähendamine ei tohi siiski moonutada riskivastutuse olemust ega viia VÕS § 1057 kohaldamise välistamiseni. Selliselt muutuks riskivastutus sisutühjaks. Kahju hüvitamise otsustamist ei saa taandada üksnes liiklusnõuete rikkumise eest avalik-õigusliku vastutamise küsimusele. Hüvitise alandamine miinimumini või selle välistamine saab kõne alla tulla üksnes erandina, eelkõige juhul, kui on tuvastatud, et avarii põhjustas ainuüksi kannatanu raske eksimus, millest tulenevalt ei olnud kahju tekitajal, kes enne reegleid ei rikkunud, enam mõistlikult (st oodatavat hoolt rakendades) võimalik õnnetust vältida ning kahju tekitanud mootorsõidukist tulenev risk oli kannatanu käitumise tõttu täielikult elimineeritud“. Ringkonnakohus leiab, et asjas esitatud tõenditest ei nähtu, mida saanuks metsaveoki juht teha ohutu külgvahe hoidmiseks olukorras, kus ta ise liikus oma suunavööndis, aga prügiveok kaldus vastassuunavööndisse. Maakohus leidis põhjendatult, et eksperdiarvamusest nähtuvalt võimaldas sõidutee laius veokite ohutut möödumist, metsaveok (sh haagis) liikus parempoolse lumevalli läheduses. Seega oli maakohtu arvates võimalik järeldada, et tee äärde ei hoidnud prügiveoki juht ja see viitab otseselt teeolusid mittearvestavale käitumisele prügiveoki juhi poolt. Ekspert ei kinnita ka hagis kirjeldatud metsaveoki poolhaagisega nn kurvi lõikamist. Hageja pole asjas esitanud muid tõendeid, mis tema seisukohta metsaveoki poolhaagise nn kurvi lõikamist kinnitaks.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldustega, mille kohaselt avarii põhjustas ainuüksi kannatada saanud prügiveoki juhi raske eksimus, kes pidurdas ega hoidnud tee äärde, mille tagajärjel kaldus vastassuunavööndisse. Arvestades sõidukit, sõidutee olustikku ja liikumissuunda ei saanudki metsveoki juht enamat hoolt rakendada. Kuivõrd tee oli kitsas ja libe, ning kokkupõrke hetkel asus prügiveok väikese nurga all sõidutee suhtes, on ilmne, et prügiveo juht ei valinud liiklusoludele sobivaid juhtimisvõtteid. Tõendid ei kinnita, et palgikoorma suurus (väidetav ülekoormus), metsaveoki mass ja pikkus oleks otseselt mõjutanud avariid. Hageja ei ole ka asja sisulise arutamise käigus ekspertiisaktis toodut ümber lükanud ega esile toonud, mida saanuks metsaveoki juht ohu ärahoidmiseks teha. Eksperdiarvamusega on ümber lükatud ka hageja paljasõnaline väide, mille kohaselt olid teeolud sellised, et liiklusõnnetuses osalenud veokid ei oleks liikudes teineteisest saanud mööduda kokkupõrketa. Kuna Ekspertarvamuse p. 2a kohaselt võimaldas sõidutee laius veokite ohutut kohtumist, siis saabunud tagajärg (kokkupõrge) annab tunnistust sellest, et prügiveok ei liikunud sõidutee parempoolse sõidutee ääre (lumevalli) vahetus lähetuses (t.l.183, I kd). Seega on leidnud ülalnimetatud tõenditega tõendamist, et prügiveoki juht rikkus LE § 45 lg 7, 46 lg 3 ja 54 lg 2 sätteid, mis põhjustas kahju tekkimise. Riskist lähtuvate asjaoludena tuleb esmalt arvestada igast avariis osalenud sõidukist objektiivselt potentsiaalselt lähtuva ohu suurust, mis sõltub mh sõiduki massist, mõõtudest, liikumiskiirusest, tehnilisest korrasolekust, ohutusvarustusest jms. Sõidukist potentsiaalselt lähtuva ohu suurust saab arvestada VÕS § 139 kohaldamisel juhul, kui vastavad ohutegurid konkreetse liiklusõnnetuse ajal realiseerusid. Ringkonnakohus leiab, et need ohutegurid ei realiseerunud, kuna metsaveok püsis oma suunavööndis, ja metsaveoki objektiivselt potentsiaalset riski mõjutavad asjaolud (mass, pikkus, pidurdusteekond, haagise pöörderaadius) ei omanud mõju liiklusõnnetuse toimumise faktile. Hagis esile toodud väited metsaveoki juhi poolt kahju põhjustamise kohta on täielikult tõendamata ning sellest tulenevalt maakohus leidis põhjendatult, et kahjuhüvitist tuleb vähendada 100%. Maakohus jättis põhjendatult hagi rahuldamata. Ülaltoodu alusel apellatsioonkaebuses toodud väited ei anna alust kaevatava otsuse muutmiseks ega tühistamiseks. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldada. Menetluskulud Menetluskulud tuleb jätta TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. TsMS 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

(allkirjastatud digitaalselt) Reet Allikvere

(allkirjastatud digitaalselt) Ande Tänav

(allkirjastatud digitaalselt) Kaupo Paal

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.