Asjaõigus › Muud asjaõiguse asjad

Täiendavalt leidis kostja, et TMS § 54 lg 3 kohaselt omandi, piiratud asjaõiguse või varalise õiguse käsutamise keelamisel tehakse seaduses sätestatud korras vastavasse registrisse keelumärge. Keelumärge keelab vastavalt selle ulatusele registrisse kannete tegemise kohtutäituri avalduseta või nõusolekuta. Kinnistu kolmandasse jakku on kantud käsutamise keelumärge kohtutäituri avalduse alusel. TMS § 54 lg 3 teise lause kohaselt on seega kinnistu osas kannete tegemiseks vajalik vaid kohtutäituri nõusolek, ühegi teise isiku nõusolekut selleks vaja ei ole. Seega vaatamata sellele, et kohtutäituri avalduse alusel kanti keelumärge Danske Bank A/S ja kohtutäitur Hille Kudu kasuks, on kinnistu osas kannete tegemiseks vajalik üksnes kohtutäituri nõusolek. Kuna kostja nõusolek hageja taotletud kande tegemiseks ei ole vajalik, siis ei saa hageja taotleda kostjalt hagi korras sellise nõusoleku andmist. Maakohtu otsuse põhjendused Harju Maakohus rahuldas hagi ja tuvastas Danske Bank A/S (Danske Bank A/S Eesti filiaali kaudu) kohustuse anda nõusolek kinnistusregistriosa nr XXXXXXXX omanikukande muutmiseks ning IL ja BL kandmiseks registriossa ühisomanikena. Kohtu hinnangul on kinnistu kuulumine käesoleval hetkel abikaasade ühisvara hulka tõendatud omandiõiguse tunnistusega, milles notar Reeli Eelmets tõendas kinnistu XXX kuulumist IL ja BL ühisvara hulka vastavalt PKS §-le 25. KRS § 14 p-dest 1 ja 2 tulenevalt kantakse kinnistusregistriosa teise jakku omanik ning kui kinnistu on ühises omandis – omanikud, see, kas kinnistu on ühis- või kaasomandis, ning kaasomandi korral kaasomanike osade suurus. KRS § 621 lg 1 p 1 kohaselt parandatakse kinnistusraamatu kanne muuhulgas juhul, kui kanne on tehtud ebaõige kandemääruse alusel. Kui kinnistusraamatusse on kantud vaid üks ühistest omanikest, siis on kinnistusraamatu kanne muutunud ebaõigeks ja isik, kelle õigusi on kande tegemisega rikutud, saab nõuda kande parandamist. Kuna omandiõiguse tunnistusega on tõendatud, et kinnistu kuulub abikaasade ühisvara hulka ning kuivõrd hageja ühisomanikuna registriossa kantud ei ole, on hagejal õigus nõuda omanikukande parandamist. KRS § 341 lg 1 kohaselt on kande tegemiseks, muutmiseks või kustutamiseks nõutav selle isiku nõusolek, kelle kinnistusregistriossa kantud õigust kanne kahjustaks (puudutatud isik), kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Registriossa nr XXXXXXXX on kantud käsutamist keelav keelumärge, mis keelab täielikult kannete tegemise kõnealusesse registriossa. Keelumärge on seatud Danske Bank A/S ja kohtutäitur Hille Kudu kasuks. Seega takistab omanikukande parandamist registriossa seatud keelumärge. Harju Maakohtu kinnistusosakonna 17.07.2013 kandemäärusest nr 755942013 nähtuvalt on hageja ja BL kinnistamisavalduse alusel kandemääruse tegemise takistuseks kostja nõusoleku puudumine. 17.05.2013 kandemääruses toodud muud puudused on kõrvaldatud, s.o hageja ja BL on esitanud omandiõiguse tunnistuse ning kohtutäitur Hille Kudu on 14.06.2013 andnud nõusoleku paranduskande tegemiseks. Ekslik on kostja seisukoht, mille kohaselt tuleneb TMS sätetest, et keelumärget puudutavas osas kande tegemiseks kostja nõusolek vajalik ei ole. Kuigi TMS § 54 lg 3 teise lause kohaselt keelab keelumärge vastavalt selle ulatusele registrisse kannete tegemise kohtutäituri avalduseta või nõusolekuta ning § TMS 77 lg 5 kohaselt kustutab registreerimisele kuuluva asja arestist vabastamisel registripidaja registrisse kantud keelumärke kohtutäituri esildise alusel, saab kohtutäitur vastavalt TMS § 77 lg-le 1 vabastada asja arestist siiski vaid sissenõudja taotlusel. Seega viitab ka TMS § 77 lg-s 1 sätestatu sellele, et kohtutäituri nõusoleku aluseks registrisse kannete tegemise lubamiseks saab olla vaid sissenõudja nõusolek. Seetõttu on kohtutäitur kostja nõusoleku puudumisel ka oma nõusolekus märkinud, et annab nõusoleku vaid ulatuses, mis tagab kohtutäituri isiklikku nõuet. Kostjat tuleb käsitleda KRS § 341 lg 1 mõttes puudutatud isikuna,

kelle õigust kanne kahjustaks ja kelle nõusolek kande tegemiseks, muutmiseks või kustutamiseks on sama sätte kohaselt vajalik. Eelnevast tulenevalt on kostja nõusolek paranduskande tegemiseks vajalik ning hagiga on võimalik taotletavat eesmärki saavutada. Olukorras, kus kostja on leidnud, et tema nõusoleku olemasolust või puudumisest midagi ei sõltu ning kostjal puuduvad sisulised vastuväited vastava nõusoleku andmiseks, on arusaamatu kostja keeldumine anda nõusolekut, mille vajadusele on viidatud kinnistusosakonna kandemääruses. KRS § 341 lg 8 kohaselt võib puudutatud isiku nõusolekut asendada jõustunud või viivitamata täitmisele kuuluv kohtulahend, millega on tuvastatud nõusoleku andmise kohustus. TsMS § 162 lg 1 alusel jättis maakohus menetluskulud kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskuluna 900 eurot, sealhulgas riigilõiv 250 eurot ja õigusabikulu 650 eurot, ning kohustas hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tasuma viivist otsuse jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja esitas menetluskulude nimekirja 29.07.2015, seega pärast kohtu poolt antud tähtaega (30.07.2015 esitatud ka e-toimiku vahendusel ja digitaalselt allkirjastatult). Kostja on leidnud, et hilinenult ja mitte läbi e-toimiku esitatud menetluskulude taotlust kohus läbi vaadata ei saa. Maakohus leidis, et hagejal tulnuks esitada oma menetluskulude nimekiri tähtaegselt, kuid kuna seadusest ei tulene, et kohtu poolt antud tähtaja järgimata jätmisel pooled menetluskulude hüvitamist enam taotleda ei saa ning et kohus andis kostjale täiendava võimaluse hageja taotluse suhtes vastuväite esitamiseks, kuulub hageja taotlus läbivaatamisele. Kohtu hinnangul ei ole hagejapoolne menetluskulude kindlaksmääramise taotlusega hilinemine selliseks rikkumiseks, mis takistanuks kostjal sellele vastuväiteid esitamast (millist õigus kostja ka kasutas) ega põhjustanud asja lahendamise viibimist. Hageja lepingulise esindaja ajakulu on põhjendatud ja vajalik 5 tunni ulatuses. Seonduvalt 29.07.2015 dokumendi koostamise kirjega, mis hõlmab endas ka kohtu kirja analüüsi, tsiviilasja materjalidega tutvumist mälu värskendamiseks, TMS seletuskirja ja selles normieesmärgi otsimist, kohtu küsimustele vastamist ja kompromissi eelnõu koostamist, on mõistlikuks ja põhjendatud ajakuluks 1 tund (arvestades ka asjaolu, et nimetatud dokument sisaldab mh menetluskulude nimekirja koostamist, mis menetluskuluna hüvitamisele ei kuulu). Hageja esitas 06.06.2015 (seega poolteist kuud enne 29.07.2015 seisukoha esitamist) seisukoha menetluse uuendamise kohta, seega ei ole põhjendatud nn mälu värskendamise ajakulu. Hagiavalduse koostamiseks, kuivõrd tegemist ei olnud mahuka dokumendi ja keeruka õigusliku küsimusega, on põhjendatud ajakulu 3 tundi. Riigilõivu tasumise korraldamine ei ole keerukas õiguslik toiming, selleks hageja lepingulist esindajat ei vaja ning sellega seotud menetluskulu ei kuulu hüvitamisele. Kostja vastusega ja menetluse peatamise määrusega tutvumise ja kliendiga arutamise ajakulu on põhjendatud 30 minuti ulatuses. Nii kostja vastus kui ka kohtumäärus ei ole mahukad dokumendid ning nendega tutvumise tulemina ei ole hageja ühtegi seisukohta kohtule esitanud. Kohtupoolse menetluse jätkamise ettepanekuga ja kostja vastusega tutvumise ning seisukoha esitamise ajakulu on põhjendatud 30 minuti ulatuses. Kuigi hageja esitas seisukoha ühepäevase hilinemisega, ei välista see siiski nimetatud menetluskulu põhjendatust. Kuivõrd seisukoha oleks saanud tähtaegselt esitada reedel kuni kella 24.00-ni, ei saanud kohus asuda menetluse uuendamise üle otsustama enne esmaspäeva, s.o 08.06.2015. Selleks ajaks oli hageja seisukoht kohtusse juba saabunud. Viimasel kirjel toodud ajakulu on hõlmatud juba 29.07.2015 seisukoha esitamise ajakuluga. Hageja tasus vandeadvokaat Jevgeni Tverdohlebovi teenuste eest tunnitasuna 130 eurot 2013.a osutatud teenuste eest ja 150 eurot 2015.a osutatud teenuste eest (käibemaksuta). Kuna tegemist ei olnud kuigi keeruka tsiviilvaidlusega, samas on hageja esindaja kõrgelt kvalifitseeritud õigusteenuse osutaja, on hageja esindaja mõistlik ja põhjendatud tunnihind 130 eurot (käibemaksuta).

Apellatsioonkaebus Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ning uue otsusega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. TMS § 54 lg 3 kohaselt omandi, piiratud asjaõiguse või varalise õiguse käsutamise keelamisel tehakse seaduses sätestatud korras vastavasse registrisse keelumärge. Keelumärge keelab vastavalt selle ulatusele registrisse kannete tegemise kohtutäituri avalduseta või nõusolekuta. XXX kinnistu registriosa kolmandasse jakku on kantud käsutamise keelumärge just nimelt kohtutäituri avalduse alusel. TMS § 54 lg 3 teise lause kohaselt on seega kinnistu osas kannete tegemiseks vajalik vaid kohtutäituri nõusolek ning TMS alusel keelumärget puudutavas osas ühegi teise isiku nõusolekut kande tegemiseks ei ole vaja. Kuna kostja nõusolek hageja taotletud kande tegemiseks vajalik ei ole, siis ei saa hageja kostjalt taotleda ka sellise nõusoleku andmist. Ekslik on kohtu viide TMS § 77 lg-le 1, sest see säte käsitleb asja vabastamist arestist. TMS § 77 lg 2 kohaselt vabastab kohtutäitur kolmanda isiku avalduse alusel asja arestist, kui on ilmne, et ta on arestinud kolmandale isikule kuuluva asja. Kohtutäitur teavitab sissenõudjat asja arestist vabastamisest viivitamata. Ka eelviidatud säte kinnitab kostja seisukohta, et TMS § 54 lg 3 kohase keelumärke osas registrisse kande tegemiseks kostja kui sissenõudja nõusolek vajalik ei ole. Kostjal ei ole kohustust anda nõusolekut, mis seaduse kohaselt nõutav ei ole (TMS § 54 lg 3). Asjaolu, et kinnistusosakonna kandemääruses on asutud väärale seisukohale, et vastav nõusolek on vajalik, ei ole kostjale siduv ning selline seisukoht ei muuda materiaalõigust. Maakohus on põhjendamatult arvestanud hageja hilinenult esitatud menetluskulude nimekirja. Kohus andis pooltele tähtaja TsMS § 176 lg 2 kohaselt menetluskulude nimekirja esitamiseks hiljemalt 24.07.2015, hageja esitas oma menetluskulude nimekirja e-posti teel, ilma digiallkirjata aga alles 29.07.2015. Kohus on menetlusõiguse norme rikkudes, üldist kohtupraktikat eirates ja diskretsiooni piire ületades asunud väärale seisukohale, et hageja hilinemisega esitatud menetluskulude nimekirja tuleb asjas ikkagi arvestada. Kohus ei ole TsMS § 64 lg 1 ja § 66 kohaselt pikendanud enda määratud tähtaega menetluskulude nimekirja esitamiseks ning hageja ei ole tähtaja pikendamist ka taotlenud. Õige on küll see, et hilinemisega esitatud hageja menetluskulude avalduse läbivaatamine ei põhjustanud asja lahendamise viibimist, samas ei toonud kohus esile, et hilinemisega esitatud menetluskulude avalduse menetlemine põhjustas nii kohtule kui ka kostjale täiendava ajakulu – kohtul seoses vajadusega võtta hilinemisega esitatud menetluskulude avalduse osas seisukoht ja kostjal seoses vajadusega esitada hilinemisega esitatud menetluskulude avalduse osas vastuväited, mis ühtlasi põhjustas kostjale täiendavaid menetluskulusid, millist ajakulu ja menetluskulusid ei ole oleks hilinemisega esitatud menetluskulude avalduse läbivaatamata jätmise korral tekkinud. Menetledes hilinemisega esitatud hageja menetluskulude avaldust jättis kohus arvestamata poolte võrdsuse põhimõtte. Lubatavaks ei saa pidada olukorda, kus kohus võimaldab ühel poolel menetluses korduvalt esitada menetlusdokumente kohtu antud menetlustähtaega rikkudes ja seda eelkõige juhul kui mõlemal poolel on vandeadvokaadist esindaja. Nimelt on hageja lisaks menetluskulude nimekirja esitamisega hilinemisele varasemalt esitanud kohtu antud tähtaega rikkudes ka 06.06.2015 seisukoha (mille esitamiseks andis kohus tähtaja 05.06.2015), mida kohus on samuti asjas arvestanud. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta maakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohtu otsus Tsiviilkolleegium, tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust Harju Maakohtu otsuse tühistamiseks. Tulenevalt TsMS § 657 lg 1 p-st 1 tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata. Kooskõlas TsMS § 654 p-ga 6 ei korda ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi, sest järgib neid. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. Kolleegium ei nõustu apellandiga, nagu oleks hagejal praegusel juhul puudunud vajadus hageda kostjalt nõusolekut kinnistusraamatu kande muutmiseks. AÕS § 63 lg 2 järgi keelab keelumärge vastavalt märke sisule kannete tegemise kinnistusraamatusse kas täielikult või osaliselt. Antud juhul on kinnistusraamatusse kantud keelumärge kohtutäituri avalduse alusel nii täituri kui võlausaldaja, s.o kostja kasuks. Kuna kinnistusraamatusse kantud keelumärge keelab edasiste kannete tegemise, on kande tegemiseks vajalik keelumärke järgi õigustatud isiku nõusolek. Ka Riigikohus on rõhutanud, et kuna kande parandamine ei ole kinnisasja käsutamine, ei ole kande jaoks üldjuhul vaja kolmandate isikute nõusolekut, kuid juhul, kui kinnistusraamatusse on kantud keelumärge, on kandeks AÕS § 63 lg-st 2 tulenevalt vajalik keelumärke järgi õigustatud isiku nõusolek (lahend nr 3-2-1-95-15, p 22). Maakohtu viitel TMS § 77 lg-le 1 ei ole asjas sisulist tähendust. Õige on see, et teatud juhtudel on kohtutäiturile antud õigus asi arestist vabastada, kuid tegemist on üksnes piiratud võimalusega vabastada asi arestist kolmanda isiku avalduse alusel (kui on ilmne, et arestiti kolmandale isikule kuuluv vara), mis praeguse menetlusega oma sisult ei haaku. Antud juhul on maakohus oma mõttekäiku nimetatud sätte abil üksnes selgitanud, mistõttu ei muuda selles sisalduv ebatäpsus õigeks kostja seisukohta TMS § 54 lg 3 järgse keelumärke mõjust kinnistusraamatu kande muutmisele. Menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas ei ole samuti alust maakohtu otsust muuta. ringkonnakohtul ei ole alust muuta maakohtu seisukohta, milles kohus leidis, et kuigi hageja esitas menetluskulude nimekirja kohtule pärast määratud tähtaega, saab ta hageja taotlust siiski arvestada. Kui menetlustoiming jääb õigel ajal tegemata, siis ei ole menetlusosalisel üldjuhul õigust menetlustoimingut teha, samas on kohtule antud õigus menetleda hilinenult esitatud avaldust, taotlust, tõendit või vastuväidet TsMS § 331 lg-s 1 sätestatud juhul (TsMS § 66). TsMS § 331 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline pärast selleks kohtu määratud tähtaja möödumist või käesoleva seadustiku §-s 329 või 330 sätestatut rikkudes esitab avalduse, taotluse, tõendi või vastuväite, menetleb kohus seda üksnes juhul, kui menetlusse võtmine ei põhjusta kohtu arvates menetluse lahendamise viibimist või menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus. Maakohus märkis siinkohal õigesti, et taotlusega hilinemist ei olnud praegusel juhul põhjust pidada selliseks rikkumiseks, mis oleks piiranud kostja õigusi või põhjustanud asja lahendamise viibimist. Maakohus andis kostjale võimaluse hageja taotluse suhtes vastuväite esitamiseks (seda võimalust kostja ka kasutas). Antud asjas oli maakohus määranud 30.06.2015 kirjaga tähtaja avalduste ja dokumentide, sh menetluskulude nimekirja, esitamiseks ning teatas muuhulgas, et teeb otsuse avalikult teatavaks hiljemalt 13.08.2015, otsus tehti teatavaks 06.08.2015. Kolleegiumil ei ole võimalik rahuldada hageja 18.03.2016 taotlust maakohtu menetluses kantud kulude ümbervaatamiseks ja kostjalt tema kasuks välja mõistetud õigusabikulude suurendamiseks. Seadusest tulenevalt, kui menetlusosaline ei nõustu kohtuotsusega, sh menetluskulusid käsitlevas osas, tuleb tal edasi kaevata. Ka menetluskulude jaotust ja hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada üksnes vastava kohtulahendi peale edasi kaevates (TsMS § 178 lg 1). Hageja ei ole maakohtu otsust apellatsiooni korras vaidlustanud.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine Kuna ringkonnakohus jätab kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja esimese astme kohtu otsuse muutmata, jäävad ka apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda (TsMS § 171 lg 1). Hageja 21.09.2015 kinnituse kohaselt ei ole tal apellatsioonimenetluses kulusid tekkinud (tl 137). Ringkonnakohus jätab tähelepanuta hageja 18.03.2016 avalduse apellatsioonimenetluses kantud õigusabikulude väljamõistmiseks. 26.02.2016 kirjaga määras kohus menetlusosalistele tähtaja menetluskulude nimekirja esitamiseks, s.o hiljemalt 15.03.2016. Seega on hageja esitanud taotluse hilinenult. Pealegi on tegemist vastuolulise avaldusega, sest hageja oli eelnevalt kinnitanud, et tal apellatsioonimenetluses kulud puuduvad, samuti ei nähtu toimikust, et hageja lepinguline esindaja oleks mingeid arvestatavaid menetlusdokumente kohtule esitanud (v.a mõnerealised e-kirjad).

/allkirjastatud digitaalselt/ Ü. Jänes

/allkirjastatud digitaalselt/ M. Klaar

/allkirjastatud digitaalselt/ I. Parrest

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.