Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Tsiviilasja number
28. märts 2016,Võru kohtumaja Võru kantselei kaudu 2-14-56217
Tsiviilasi
M. M. ́i (pankrotis) pankrotihaldur M. S. hagi M. M.1 ́i, E. M. ́i ja K. M. ́i vastu ülekannete kehtetuks tunnistamise ja ülekantud summade tagasivõitmise nõudes
Tsiviiasja hind
77 856,53 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: M. M. ́a (pankrotis) pankrotihaldur M. S. ; e-post: [email protected]; telefon 50 40 266; Pankrotivõlgnik: M. M. (isikukood: xxxxxxxxxxx; aadress xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx); Kostja I: M. M.1 , isikukood: xxxxxxxxxxx, elukoht xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx, xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx; Kostja I esindaja: V. O. , e-post: [email protected] Kostja II: E. M. , isikukood: xxxxxxxxxxx, elukoht xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx, xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx; Kostja II esindaja v.adv. [email protected] ;
K.
L.
–Ein,
e-post:
Kostja III: K. M.1 , isikukood: xxxxxxxxxxx, elukoht xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx, Tallinn 13423.
Kostja III esindaja: v.adv. Karin Antsov, e-post: [email protected] Viimase kohtuistungi toimumise 18.juuni 2015 aeg
RESOLUTSIOON
1.Jätta M. M. ́i (pankrotis) pankrotihalduri M. S. ́i hagi M. M.1 ́i vastu M. M. ́i poolt M. M.1 ́ile tehtud ülekannete kehtetuks tunnistamises ja 26 587,25 euro nõudes rahuldamata.
2.Jätta M. M. ́i (pankrotis) pankrotihalduri M. S. hagi E. M. ́i vastu M. M. ́i poolt E. M. ́ile tehtud ülekannete kehtetuks tunnistamises ja 16 137,69 euro nõudes rahuldamata.
Jätta M. M. ́i (pankrotis) pankrotihalduri M. S. ́i hagi K. M.1 ́i vastu M. M. ́i poolt K. M.1 ́ile tehtud ülekannete kehtetuks tunnistamises ja 35 131,59 euro nõudes rahuldamata.
4.Kohtuotsuse jõustumisel tühistada Tartu Maakohtu 26.08.2014 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõud (resolutsiooni punktid 3, 4) ja Tartu Maakohtu 08.10.2014 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu asendamine (resolutsiooni punkt 2).
5.Kohtuotsuse jõustumisel tagastada E. M. ́ile kohtu deposiitkontole hagi tagamisena tasutud 6 000 eurot (tasutud 02.10.2014 Rahandusministeeriumi kontole).
MENETLUSKULUDE JAOTUS
6.Jätta kostja I menetluskulud täielikult ning kostjate II ja III menetluskulud osaliselt hageja kanda (massikohustus PankrS § 148 lg 1 p 1 järgi).
7.Välja mõista M. M. ́ilt (pankrotis): 7.1 kostja I, M. M.1 ́i kasuks 150 eurot; 7.2 kostja II, E. M. ́i kasuks koos käibemaksuga 1440 eurot; 7.3 kostja III, K. M.1 ́i kasuks 880 eurot.
EDASIKAEBAMISE KORD
Kohtuotsuse peale võib esitada Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul, alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et kui menetlusosaline taotleb apellatsioonkaebuse esitamisel menetlusabi, peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud
2 (14)
põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist (TsMS § 187 lg 6). Asjaolud 1.Tartu Maakohtu 11.06.2013 määrusega tsiviilasjas nr 2-13-1756 rahuldati OÜ Thorsten avaldus ja kuulutati välja füüsilise isiku M. M. ́i pankrot 11.06.2013 kell 13.35 (I kd tl 33-36). Pankrotiteade avaldati väljaandes Ametlikud Teadaanded 01.07.2013. KIS andmebaasi andmetel jõustus Tartu Maakohtu määrus 19.02.2014 Riigikohtu tsiviilkolleegiumi määrusega kohtuasjas nr 3-7-1-2-84413, millega M. M. ́i esitatud määruskaebust menetlusse ei võetud. Tartu Maakohtu Võru kohtumaja 5.11.2012 määrusega on rahuldatud AS Vestman Varahaldus pankrotiavaldus ja välja kuulutatud OÜ Stanek pankrot 5.11.2012 kell 10.00 (I kd, tl 37-40). 2.M. M. ’i (pankrotis) pankrotimenetluses on 08.11.2013 seisuga tunnustatud nõuded kokku summas 1 370 486,47 eurot. Tunnustatud nõuded on järgmised : 1)Swedbank Liising AS, nõude suurus 31 092,95 eurot; 2)Swedbank AS, nõude suurus 3 421,27 eurot; 3)DNB Pank AS, nõude suurus 51 003,60 eurot; 4)OÜ Stanek (pankrotis), nõude suurus 1 274 782,48 eurot; 5)Thorsten OÜ, nõude suurus 9 546,17 eurot; 6)Riigi Tugiteenuste Keskus, nõude suurus 640 eurot. Enne käesoleva hagi esitamist müüs OÜ Stanek (pankrotis) oma nõudest enampakkumisel Thorsten OÜ-le osa nõudest summas 580 000 eurot. Kõigi võlausaldajate nõuded on pandiga tagamata. Hageja nõue
3.M. M. ’i (pankrotis, võlgnik) pankrotihaldur M. S. esitas hagi, milles palub tunnistada kehtetuks M. M. ́i pangakontolt tehtud kanded ja mõista M. M.1 ’ilt (kostja I) kui võlgniku vennalt pankrotivarasse 26 587,25 eurot, E. M. ’ilt (kostja II) kui võlgniku emalt pankrotivarasse 16 137,69 eurot ja K. M.1 ’ilt (kostja III) kui võlgniku elukaaslaselt ja hilisemalt abikaasalt pankrotivarasse 35 131,59 eurot.
4.Võlgnik tegi oma Swedbank ́i pangakontolt nr 1104396790 ajavahemikul 20.05.2008 kuni 20.05.2013 rahalisi ülekandeid kostjatele kui lähikondsetele PankrS § 117 lg 1 tähenduses. Kokku on võlgnik teinud lähikondlastele ülekandeid ehk kinke iseloomuga tehinguid summas 77 856,53 eurot. Võlgnikul ei olnud perioodil 20.05.2008 kuni 20.05.2013 mingisugust oma vara. Maksu- ja Tolliameti andemetel olid M. M. ́i (pankrotis) maksustatavad tulud 2010 aastal 1634,16 eurot, 2011aastal 3961,03 eurot ja 2012 aastal 1440 eurot. 4.1Võlgnik sai rahalised vahendid OÜ Stanek pangakontodelt raha enda kontodele kandmise ja OÜ Stanek pangakontodelt sularaha väljavõtmise teel. Võlgnik oli OÜ Stanek ainuke juhatuse liige ja ajavahemikul 2005-2009 laekus võlgnikule kokku 14 798 420 krooni (945 791,42 eurot). Võlgnik omastas OÜ Stanek pangakontodelt (Swedbank, DnB Pank ja Sampo Pank) oma kontole raha kandmise teel ja sularahas kokku 22 991 124,02 krooni. OÜ Stanek pankrotihalduri andmetel oli M. M. OÜ Stanek juhatuse ainuliige ning kandis perioodil 11.02.2002 kuni 5.11.2012 OÜ-le Stanek kuuluvatelt erinevatelt arvelduskontodelt enda isiklikule pangakontole ja võttis sularahas välja kokku 1 469 400,63 eurot. Rahalised kanded ei olnud seotud OÜ Stanek majandustegevusega ning seega tekkis M. M. ’al kohustus nimetatud rahasumma OÜ-le Stanek tagastada. Osa saadud summadest kandis võlgnik oma lähikondsetele. Sellise võlgniku tegevuse suhtes on alustatud Lõuna Ringkonnaprokuratuuri poolt 15.11.2012 kriminaalasi nr 12760000179 KarS § 3811 lg 2 tunnustel (raamatupidamise
3 (14)
kohustuse rikkumine) ja välistatud ei ole kostjate tegevuses kuriteo/tegude toimepanemise koosseis. Pankrotihaldur esitas 30.08.2013 Lõuna Ringkonnaprokuratuurile kuriteoteate M. M. ’i suhtes menetluse alustamiseks KarS § 201 (omastamine), § 384 (maksejõuetuse tahtlik põhjustamine) ja § 394 (rahapesu) tunnustel, kusjuures rahapesu suures ulatuses on I astme kuritegu. Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuuri 10. septembri 2013 vastusega teatati, et nimetatud kuriteokaebus on lisatud kontrollimiseks kriminaalasja nr 12760000179 materjalide juurde. 4.1.1 Hageja märgib, et ka OÜ Stanek (pankrotis) pankrotihaldur on esitanud Tartu Maakohtusse hagi kostjate M. M. ́i ja K. M.1 ́i vastu OÜ Stanek ja kostjate vahel 25.10.2007 sõlmitud kinkelepingu, millega kostjad omandasid 1 820 000 krooni (116 319,20 eurot) kehtetuks tunnistamise ja 116 319,20 euro nõudes (tsiviilasi nr 2-12-46735). Selles tsiviilasjas on kostjad esitanud 7. 07. 2008 kuupäevaga võla tasumise kokkuleppe ja 7.07.2008 kuupäevaga avalduse võla osaliseks tasaarveldamiseks. Need tõendid esitati varem ka pankrotihaldurile, kuid hoopis teises sõnastuses. Asja menetlev kohus on määranud, et võimaliku võltsituse hindamiseks tuleb esitada dokumentide originaalid, kuid erinevate dokumentide esitamine viitab sellele, mõlemad dokumendid võivad olla võltsitud.
5.Võlgniku poolt kostjatele teostatud rahaülekanded seostuvad võlgniku tahteavaldusega teha kostjate kasuks rahaline sooritus. Rahaülekandeid saab pidada muuks toiminguks PankrS § 109 lg 1 tähenduses, mis oma kinke iseloomu tõttu (pole tõendatud võlgniku teostatud rahaülekannetele vastusoorituse saamine) on tagasivõidetavad PankrS § 111 lg 1 p 2 ja lg 3 alusel. Ajutine pankrotihaldur on kohtu poolt nimetatud 20.05.2013, seega tuleb lähtuda tehingutest, mis on tehtud 20.05.2008 kuni 20.05.2013. 5.1 Kostjatele teostatud rahaülekannete kinke iseloom väljendub selles, et pangaülekannete selgitustest „ülekanne“ ei ole tuvastatav kostjatelt vastusoorituse saamine. Rahaülekannete kohta ei ole pankrotihaldurile esitatud mingisuguseid dokumente. Võlgnik on rahaülekannetega teinud tehinguid oma varaga ja on võlausaldajate arvelt oma vara säästnud. Kuni kostjad ei ole tõendanud, kus OÜ Stanek raha asub või kelle käes see konkreetselt on, ei ole usutavad kostjate väited rahaülekannetega seonduvalt võlgnikuga mingite kokkulepe või lepingute olemasolu või kohustuste täitmine. Vastustes on kostjad asunud kohtu eksitamiseks kujundama endale sobivat versiooni raha saamise ja aluste kohta, sest võlgniku lähikondsetena on neil ühised huvid esitatud haginõude vaidlustamiseks. OÜ Stanek (pankrotis) halduril puuduvad dokumendid, mis selgitaksid võlgniku poolt raha väljavõtmise (omastamise) ja kostjatele tehtud maksete tegemise aluseid. Hageja on arvamusel, et OÜ Stanek raha, mille võlgnik omastas, on hagis toodud ulatuses antud üle kostjatele. Võlgnikul puudusid ka muud tõendatud tulud (eelkõige TSDde ja tuludeklaratsioonide andmetel), seega on tegemist võlgniku kriminaaltuluga. Kostjad on esitanud „poolikuid“ väiteid ja tõendeid, mida aga ei ole võimalik kontrollida, sest kostjad ega võlgnik ei ole esitanud mingeid selgitusi OÜ Staneki raha ülekannete ja sularaha kohta. 5.2 Võlgnik kahjustas kostjatele rahaülekannete tegemisega võlausaldajate huve, sest tehingute tagajärjel muutus võlausaldajate nõuete rahuldamine võimatuks ja on alust eeldada, et sissenõude pööramine ei vii nõuete rahuldamiseni. Üldjuhul võib igasugune võlgniku vara vähendamine kahjustada tema võlausaldajaid ning olla seega tõendiks tehingu kahjulikust tagajärjest võlgniku võlausaldajate huvidele. Võlgniku kinked rahaülekannete näol on eraisikute kohta tavapärasega võrreldes teostatud suurte summadena ja olid oma loomult majanduslikult täiesti põhjendamatud.
4 (14)
Võlgnik vähendas sellega olulises ulatuses oma vara, millele pöörata sissenõuet. Võlgnikul puudub muu vara peale nimetatud pangakonto, kuhu ta kandis OÜ Stanek juhatajana OÜ Stanek raha. Võlausaldajate huve rikub selliste suurte summade „kantimine“ lähisugulaste pangakontodele. Kui võlgnik ei oleks neid kinkeid teinud, oleks nimetatud summade arvelt olnud võimalik reaalselt ka rahuldada võlausaldajate nõudeid. Eeltoodust tulenevalt on nimetatud süsteemi osisena võlgnik teinud lähikondsetega hagis nimetatud kinke iseloomuga tehinguid, mis ei ole võlausaldajate huvidega kooskõlas ning võlgnik muutus kinkimiste tõttu maksejõuetuks.
6.M. M.1 ́i (kostja I) väide võlgnikult saadud summadest suurema osa tagastamise kohta ei ole tõendatud. Kostja I ei ole tõendanud, et on olemas tahteavaldus saadud kinked tagastada. Kui kostja I on mingeid rahasummasid pangakonto vahendusel võlgnikule üle kandnud ja ta soovib neid summasid võlgnikult tagasi nõuda, peaks kostja I esitama oma nõude pankrotivõlausaldajana võlgniku pankrotimenetluses. Seda kostja I teinud ei ole. Kostja I ei vaidlusta hageja teostatud rahaülekannete kinke iseloomu ega ka seda, et ta sai hagis nõutud summad alusetult. Kostja lihtsalt väidab, et ta on alusetult saadu hagejale osaliselt tagastanud. Kostja I soovib, et arvestataks „saldot“. Isegi kui arvestada hageja ja kostja I vahelist „saldot“, siis seisuga 20.05.2008 võlgnes kostja I hagejale 445 000 krooni. Seega ei ole kostja I võlgnikult saadud summasid haginõudes esitatud perioodil hagejale hüvitanud.
7.E. M. (kostja II) ei ole tõendanud, et müüs 17.02.2005 talle kuulunud kinnistu, mille müügist sai ta 1 330 000 krooni. Tõendatud ei ole, et võlgniku poolt pangaülekannetega makstud summad olid tehtud kolme laenulepingu alusel laenu tagastamise kohustuste täitmisena. Pole usutav ja tõendamata võlgniku ja kostja vaheliste laenulepingute sõlmimine. Seda kinnitavad ka kostja II esitatud pangakonto väljavõtted, millest nähtub, et võlgnik on raha pangast sularahana võtnud kostja II volitatud esindajana, pole tõendatud poolte tahteavaldused laenulepingute sõlmimiseks. Kostja II on OÜ Staneki ainuosanik, võlgnik on OÜ Staneki juhatuse ainuliige ja on aimatav kostja II motiiv esitada mingigi alus võlgnikult saadud rahade kohta. Käesoleval juhul ei ole usutavad kostja II poolt esile toodud asjaolud laenulepingute täitmise kohta võlgniku poolt. Äriseadustiku § 176 ja § 188 lg 1 kohaselt võib ainuosaniku tahtlik tegevus tuua kaasa kahjunõude esitamise tema vastu, samuti võib ta olla kaastäideviija või kaasaaitaja OÜ-ga Stanek seotud kuritegudes. Pangaülekannetel on selgituseks üksnes „SV VM“ ja „SV VM. VOLITUSE ALUSEL“ ning „ülekanne“. Mingeid viiteid laenulepingu alusel raha maksmise kohta pole. Võlgniku poolt kostjale II tehtud ülekannetel on samuti märkena üksnes „ülekanne“.
8.K. M.1 ́i (kostja III) väitel kuuluvad pankrotivõlgniku pangakontol olevad rahalised vahendid kuulusid abielu tõttu ühisvarasse. PankrS § 111 lg 1 p-le 2 ja lg-le 3 kuulub tagasivõitmisele selline tehing või toiming, kus kingisaajaks oli võlgniku lähikondne. PankrS § 117 lg 1 p 1 sätestab, et füüsilisest isikust võlgniku lähikondseks on muuhulgas ka võlgniku abikaasa, isegi kui abielu on sõlmitud pärast tagasivõidetava tehingu tegemist. Seega on pankrotimenetluse eesmärk kaitsta võlausaldajaid sel teel, et tunnistatakse kehtetuks võlgniku vara tema abikaasale tasuta üleandmine või muul moel kinke iseloomuga toimingute tegemine võlgniku abikaasa kasuks sõltumata sellest, kas võlgniku vara kuulus ühisvarasse või mitte. Väide, et tehtud pangaülekannete näol „võis olla tegemist ühtlasi perekonna ülalpidamisekohustuse täitmiseks tehtud ülekannetega“ on tõendamata. Kostja III pangakonto väljavõttest selgub, et kostja III on teinud ülekandeid võlgnikule perioodil 20.05.2008 – 18.05.2010 summas 142 104,98 eurot selgitusega „ülekanne“. Kostja III on paljasõnaliselt väitnud, et tal oleks justkui nõue võlgniku vastu summas 142 104,98 eurot. Samas
5 (14)
on hageja tõenditest tuvastatav, et kingete rahaline allikas oli OÜ Staneki pangakontodel olevad rahalised vahendid, mis „kanditi“ abikaasa kontole. Kui kostja III leiab, et ta on mingeid alusetuid rahasummasid pangakonto vahendusel võlgnikule üle kandnud ja ta soovib võlgnikult neid tagasi nõuda, peaks kostja III esitama oma nõuded pankrotivõlausaldajana võlgniku pankrotimenetluses. Seda kostja III teinud ei ole.
9.Hageja juhib tähelepanu asjaolule, et nimetatud rahade „kantimise“, omastamise ja päritolu peitmise süsteem on kestnud isegi pikemat aega, kui hagis käsitletud periood. Kostjate esitatud tõendite (mis kajastavad vaid fragmenti tervest süsteemist) hindamisel ja võrdlemisel hageja esitatud tõendite ja põhjendustega kinketehingute kohta, tuleb arvestada asjaoluga, et nimetatud rahade „kantimise“ süsteem on toimunud pikema aja vältel. Üheselt on selge, et kostjate tõendid selle süsteemsuse konteksti paigutatuna ei väära seda, et kostjad on võlgnikult alusetult saanud hagis nimetatud summasid kinkena ning nimetatud ülekannetega põhjustas võlgnik oma maksejõuetuse, sest ta ei suuda võlausaldajate nõudeid rahuldada. Võlgniku maksejõuetuse põhjuseks oligi tema enda tegevus pangakonto nö tühjendamise näol ja raha jagamine lähikondsetele. M. M.1 ́i (kostja I) vastus
10.Kostja I tunnistab hagi osaliselt, sest on tagastanud suurema osa võlgnikult saadud summadest tema kontole Swedbankis. 10.1 Kostja I pangakonto väljavõtetest perioodil 20.05.2008.a. kuni 20.05.2013.a. nähtub, et viie aasta jooksul on võlgnik kandnud oma venna kontole Swedbank ́is 416000 krooni so 26 587, 25 eurot. Samal ajavahemikul on kostja I tagastanud võlgniku kontole 281 600 krooni so 17 997.53 eurot. Seega on tagastamata 8589,72 eurot. Kostja I ei olnud teadlik võlgniku isiklikest rahaasjadest. Tegemist oli tavapärase vendade vahelise suhtlemisega ja laenudega, millised pidi kostja I kui laenu saaja tagastama võlgniku nõudmisel. 10.2 Kostja I on teinud ettepaneku asja lahendamiseks kompromissiga eelpool toodud ulatuses, mida pankrotihaldur kohtuistungil ka tunnistas. Kostja I palub menetluskulud jätta hageja kanda vastavalt TsMS §-le 168 lg 6, sest ei ole andnud oma käitumisega põhjust hagi esitamiseks ning kompromiss lükati tagasi põhjuseta. E. M. ́i (kostja II) vastus
11.Kostja E. M. vaidleb esitatud hagile vastu, hagi tuleb jätta rahuldamata, menetluskulud M. M. ́i pankrotihalduri kanda. Hagiavalduses nimetatud ülekanded on tehtud 20.06.2008 summas 50 000 krooni, 26.06.2008 summas 200 000 krooni ja 13.07.2009 summas 2 500 krooni, ajutine pankrotihaldur nimetati 20.06.2013 ja seega on ülekanded tehtud viie aasta jooksul enne M. M. ́ale ajutise pankrotihalduri nimetamist. Pangaülekanne ei ole iseenesest tehing vaid tehingu täitmiseks tehtav sooritus ja seetõttu ei saa see olla kinke iseloomuga PankrS § 111 lg 3 tähenduses. Pangaülekannet tehakse reeglina lepingulise või lepinguvälise kohustuse täitmiseks. Pangaülekande selgitus ei oma tehingu määratlemisel tähtsust.
12.Võlgniku ja kostja II vahel ei ole sõlmitud kinkelepingut ega ka muud lepingut, millel oleks kinke iseloom. Võlgnik on ülekannetega täitnud laenulepingulisi kohustusi. Kostja II sai 17.02.2005
6 (14)
kinnistu müügist 1 330 000 krooni. Pärast seda sõlmisid võlgnik ja kostja II kolm suulist laenulepingut, millega võlgnik sai laenu kokku 335 000 krooni so 21 410,40 eurot. Kuna tegemist oli ema ja pojaga, siis kirjalikku lepingut ei sõlmitud. Laenusummade üleandmine toimus 08.03.2005 summas 85 000 krooni, 15.04.2005 summas 200 000 krooni, 15.04.2005 summas 50 000 krooni. Võlgnikul oli kohustus tasuda laenusummad esimesel võimalusel. Võlgnik tagastas laenu 26.08.2008 summas 200 000 krooni, 20.06.2008 summas 50 000 krooni ja 13.07.2009 osa summas 2500 krooni 85 000 kroonist. Võlgnikul on tagastamata 82 500 krooni so 5272,71 eurot. Laenu andmine on toimunud kostja II enda rahalistest vahenditest, mille kostja II sai talle kuulunud kinnistu müügist. Kostja II leiab, et selgitus „ülekanne“ on hageja enda hinnangul piisav tõendamaks poolte vahel kinkelepingu sõlmimist, seega saab see tõendada ka laenulepingu sõlmimist. Kui selgitus „ülekanne“ välistab raha ülekandmise laenulepingu täitmiseks, siis välistaks selline selgitus ka kinkelepingu täitmise.
13.Hageja peab tõendama, et poolte vahel oli sõlmitud kinkeleping, selle sõlmimist ei saa eeldada. Kinkelepingu olemasolu tõendamiseks tuleb tõendada poolte vastavasisuliste tahtevavalduste tegemist. Kostja ei pea tõendama kinkelepingu puudumist. Pangakonto väljavõtetes puudub vähimgi viide sellele, et võlgniku poolt kostjale II tehtud ülekanded oleks tehtud kinkelepingu alusel. Samuti puuduvad tõendid, et võlgniku poolt kostjale II 2008.a ja 2009.a tehtud ülekanded oleks tehtud kinkelepingu alusel. Ülekande selgituses lepingu liigile või kohustuse sisule viitamata jätmine ei tõenda kinkelepingu olemasolu poolte vahel.
14.Kinkelepingu kui kinke iseloomuga lepingu tunnuseks on see, et üks isik rikastub tasuta teise isiku arvel. Kostja II ei ole võlgniku arvel rikastunud, võlgnikult on tänaseni tagasi saamata 5272.71 eurot. Hageja on väitnud, et ülekannetel oli kinke iseloom, kuid ei ole välja toonud, millist liiki leping poolte vahel oli ja miks sellel lepingul on kinke iseloom. Võlgniku poolt kostjale II tehtud ülekannetega ei ole kostja II rikastunud, vaid tagasi saanud 2005 aastal võlgnikule antud rahasumma. Tehingute sisu hindamisel ei saa lähtuda kitsalt PankrS § 111 lg 1 p 2 sätestatud viieaastasest perioodist, vaadata tuleb ka seda, kas võlgnik ja vastav lähikondne on varasemal perioodil teineteisele mingeid sooritusi teinud ja kas võlgniku poolt tehtud soorituse puhul võib olla tegemist hoopiski temapoolse kohustuse täitmisega, vastusooritusega. Poolte vahel on sooritusi tehtud mõlemapoolselt ja seega ei saa võlgniku ülekandeid lugeda kinkeks. Kostjal II oli õigus võlgnikule 2005 tasutud 21 410.40 eurot tagasi saada, oluline ei ole kuidas kvalifitseerida kostja II nõudeõigust, vaid nõudeõiguse olemasolu ja see, et võlgnik ei rikastanud kostjat II tasuta, vaid täitis oma rahalist kohustust. Kostja II on teinud võlgnikule esimesena ja suurema soorituse kui võlgnik kostjale II ja isegi kui asuda seisukohale, et poolte vahel ei olnud laenulepingut, oleks kostjal II võlgniku vastu nõue alusetu rikastumise sätete kohaselt. Olukorda, kus toimunud on vastastikused rahaülekanded ja pooled ei ole teinud ühtegi tahteavaldust raha kinkimisele, tuleb hinnata kui soorituse ja vastusooritusena. Sellistel asjaoludel puudub mistahes alus asuda seisukohale, et teise isiku poolt esimesele isikule raha ülekandmine on toimunud kinkelepingu alusel.
15.Kostja II ei nõustu hageja poolt esitatud „raha kantimise“ väitega. Kostja II on võlgnikule kandnud rohkem raha kui võlgnik kostjale II ning on arusaamatu, milles seisneb raha kantimine. Arusaamatu on, kuidas kostja II poolt võlgnikule suurema summa tasumine kui võlgnikult on tagasi saadud, sobitub hageja poolt väidetavasse võlgniku maksejõuetuks muutumise süsteemi, mida teostati hageja väitel perioodil 2003 kuni 2010. Võlgniku poolt kostjale II raha tasumine ei saanud teda maksejõuetuks muuta ega võlausaldajate huve kahjustada, sest tegemist oli vastastikuste
7 (14)
ülekannetega. Selliste vastastikku ülekannete tegemine ei kujuta endast ilmselget võlausaldajate huvide kahjustamist. Kui hageja väidetava raha kantimise skeemi osas tuleb vaadata pikemat perioodi kui 20.05.2008, siis on põhjendamatu jätta tähelepanuta kostja II poolt võlgnikule tehtud ülekanded üksnes põhjusel, et selgitusse on märgitud „ülekanne“.
16.Kostja II soovib juhtida tähelepanu ka asjaolule, et 250 000 krooni, so 15 978 eurot on võlgnik kandnud kostjale II üksnes 1 kuu varem kui viis aastat enne ajutise halduri nimetamist võlgniku pankrotimenetluses. Seega ei ole võlgnik teinud kostjale II ülekanded 15 978 euro ulatuses, so enamiku kostja II vastu esitatud nõude ulatuses, 4 aastat ja 11 kuud enne võlgniku pankrotimenetluses ajutise halduri nimetatamist. Sisuliselt on vaidlusalused ülekanded tehtud PankrS § 111 lg 1 p 1 sätestatud viieaastase tagasiulatuva tähtaja piiril.
17.Kostja II on seisukohal, et võlausaldajate huvide kaitse eesmärgi täitmiseks ei saa kahjustada isikuid, kes on võlgniku lähikondsed. Lähikondsete huvid ei tohi saada kahjustatud selleks, et luua võlausaldajatele parem olukord. Käesoleval juhul oleks hageja nõude rahuldamise tagajärjeks see, et kostja II peaks tagasi maksma summa, mida tal oli õigus võlgnikult saada. Kostja II poolt võlgnikule laenatud 21 410.40 euro tagasi saamise võimalusest jäetakse kostja II ilma ja ta peab selles ulatuses kahju kandma. K. M.1 ́i (kostja III) vastus
18.Kostja III palub jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja III ja võlgniku vahel ei ole perioodil 27.05.2008 kuni 30.12.2009 sõlmitud kokku 36 kinkelepingut, tõendatud ei ole kinkelepingute sõlmimine pangaülekannetega. Pangaülekande näol ei ole tegemist lepinguga VÕS § 8 lg 1 tähenduses, kuivõrd tegemist ei ole kahe või enama isiku vahelise tehinguga, vaid ühepoolse sooritusega. Maksekorralduses selgituse puudumine või selgitus „ülekanne“ ei muuda antud makset automaatselt kinkeks nagu hageja on väitnud. Samuti ei ole pankrotihaldur pöördunud kostja III poole ega ka võlgniku poole ülekannete osas selgituste saamiseks. Kostjale III ülekannete tegemine ei ole käsitletav tehinguna, vaid ühepoolse sooritusega. Kostja III ja võlgnik olid abielus alates 14.09.2007 ja sellel ajal kehtinud PKS § 14 lg 1 järgi oli abikaasade ühisvaraks ka abikaasade arvel olevad rahalised vahendid. Seega on kostja III teinud kingituse justkui iseendale, mida ei saa PankrS § 111 alusel tagasi võita. Kooselust on sündinud 03.11.2008 poeg B. M. ja teostatud ülekanded võib käsitleda perekonna ülalpidamiskohustuse täitmiseks tehtud ülekannetega. Tänasel päevale ei ole võimalik enam väita, milleks ülekantud summasid on konkreetselt kasutatud, kuid ülekanded ei ole teostatud kingitustena, poolte vahel puudus kinkeleping. Ainuüksi asjaolu, et ülekandeid on tehtud pereliikmele ei tähenda, et tegemist oleks automaatselt kinkega.
19.Võlgnik ei muutunud maksejõuetuks kostjale III ülekannete tegemise järgselt ja ülekannetega ei ole kahjustatud võlausaldajate huve. Hageja poolt ei ole esile toodud, milliste võlausaldajate huve on kahjustatud. 19.1 Kostja III esitab enda pangakonto väljavõtte perioodist 22.05.2008 kuni 18.05.2010. Väljavõttest nähtuvalt on Kostja III perioodil 27.05.2008 – 30.12.2009 teostanud võlgnikule kokku ülekandeid summas 142 104,98 eurot, seega oluliselt suuremas ulatuses, kui võlgnik kostjale III ja võlgniku ülekandeid kostjale III ei saa käsitleda kinkena või muu kinke iseloomuga tehinguna. Seega ei saanud võlgnik kostjale III teostatud ülekannete tõttu muutuda ka maksejõuetuks. Võlgniku poolt kostjale III teostatud ülekannetega ei ole kahjustatud võlausaldajate huvisid, sest
8 (14)
kostja III on võlgnikule teostanud makseid oluliselt suuremas ulatuses. Sellises olukorras ei saa võimalike võlausaldajatele kahju tekitada. Kostja III on omapoolsete ülekannetega sooritanud vastusoorituse ja seda oluliselt suuremas ulatuses kui võlgnik kostjale III. Kuna tõendatud on vastusoorituse olemasolu, ei saa olla tegemist kinke iseloomuga tehinguga. Kostja III poolt nõude esitamine võlgniku vastu on pankrotimenetluses õigus, mitte kohustus ning kostja III ei ole väitnud, et tal eksisteerib nimetatud summa ulatuses nõue võlgniku vastu.
20.Pankrotihalduri poolt võlgniku arveldusarvel teostatud rahaülekannete kohta tehtud analüüsis on tuvastatud, et aastatel 2005 kuni 2009 laekus võlgniku arveldusarvele kokku 14 798 420 krooni. See viitab sellele, et võlgnik ei olnud kõnealusel perioodil maksejõuetu. Kostja III pangakonto väljavõtted perioodist 22.05.2008 kuni 18.05.2010 nähtuvalt on teostanud perioodil 27.05.2008 kuni 30.12.2009 võlgnikule ülekandeid kokku summas 142 104,98 eurot (106 973,39 eurot enam kui võlgnik temale ülekanded) ning sellele järgnevalt perioodil 19.01.2009 kuni 03.03.2010 summas 14 271, 47 eurot (s.o. 223 300 krooni). Seega ei olnud võlgnik kostjale III ülekannete tegemise ajal maksejõuetu ja ei muutunud maksejõetuks. Kostja III ei ole ülekannetega kahjustanud võlausaldajate huve vaid maksete teostamisega on võlgnikule tekkinud olulises ulatuses vara juurde. Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et just kostjale III maksete teostamise järgselt muutus võimatuks võlausaldajate nõuete rahuldamine.
21.Pankrotihaldur on püüdnud võlgniku ja kaaskostjate käitumist näidata küll „kantimisena“, kuid ei ole enne hagiavalduse esitamist püüdnud eelnevalt välja selgitada võlgnikult ega ka kaaskostjatelt neile teostatud ülekannete eesmärki. Seetõttu on alusetu väita, et tegemist on varade kantimisega. Tegemist on pankrotihalduri oletuse, mitte tõendatud väitega. Pankrotihaldur väidab, et võlgniku arveldusarvel on teostatud erinevaid makseid veel pikemalt perioodil, kui on hagiavalduses käsitletud perioodid ning lähtuda tuleb olukorrast tervikuna, siis tuleks n-ö terviku põhimõttest lähtuda ka kostja III teostatud maksete puhul. Ehk siis lähtuda ei saa üksnes kostjale III teatud perioodil teostatud maksetest, vaid arvestama peab ka kostja III poolt võlgnikule teostatud maksetest. Sellise lähenemise puhul on arvestatud n-ö tervikuga. Kohtu põhjendused
22.Kohus, tutvunud kohtule esitatud materjalidega, kuulanud kohtuistungile ilmunud poolte esindajad ning hinnanud tõendeid kogumis, leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS) § 230 lg 1 sätestatu kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, lg 2 kohaselt esitavad tõendeid menetlusosalised. Kohus märgib, et TsMS § 5 lg 1 järgi menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudes.
23.Kohus selgitab, et arutab tsiviilasja esitatud hagi piires ja võtab seisukoha esitatud nõuete osas. Eelnevast lähtudes ei hinda kohus hageja väiteid, mis puudutavad menetlusvälise isiku so OÜ Stanek (pankrotis) pangakontol toimunut. Samuti ei võta kohus seisukohta toimuvate kriminaalmenetluste osas, sest see kuulub lahendamisele kriminaalmenetluse käigus.
24.Poolte vahel puudub vaidlus ja kohus loeb tõendatuks, et M. M. ́i (pankrotis) pankrotimenetluses on tunnustatud järgmised nõuded: 1)Swedbank Liising AS, nõude suurus 31 092,95 eurot; 2)Swedbank AS, nõude suurus 3 421,27 eurot; 3)DNB Pank AS, nõude suurus 51
9 (14)
003,60 eurot; 4)OÜ Stanek (pankrotis), nõude suurus 1 274 782,48 eurot; 5)Thorsten OÜ, nõude suurus 9 546,17 eurot; 6)Riigi Tugiteenuste Keskus, nõude suurus 640 eurot (I kd, tl 28).
25.Hagi on esitatud perioodi 20.05.2008 kuni 20.05.2013 võlgniku Swedbanki pangakontolt tehtud ülekannete tagasivõitmiseks. Eraõiguse põhimõtte kohaselt tuleb tehingu, asjaolu ja toimingu suhtes kohaldatakse nende tegemise ajal kehtinud materiaalõigust ning tehingu ja toimingu tegemisest hiljem jõustunud materiaalõiguse kohaldamine varem tehtud tehingu ja toimingu suhtes on võimalik ainult erandkorras, kui selline tagasiulatuv jõud on selgelt väljendatud seaduse rakendussätetes (vt RKTKo nr 3-2-1-126-06 p 16). Enne 24.03.2011 kehtinud PankrS § 111 lg 1 p 2 sätestas, et kohus tunnistab kehtetuks kinkelepingu, kui leping sõlmiti ühe aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamise algust, kuid viie aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, kui kingisaaja oli võlgniku lähikondne ja kui kingisaaja või võlgnik ei tõenda, et võlgnik oli kinkimise ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks kinkimise tõttu. PankrS § 111 lg 3 järgi võib kohus tunnistada kehtetuks ka müügi-, vahetus- või muu lepingu, kui poolte kohustuste ebavõrdsuse tõttu on ilmne, et sõlmitud lepingul oli kas või osaliselt kinke iseloom. Hageja on tuginenud väitele, et võlgniku poolt tehtud ülekannetel oli kinke iseloom. Riigikohus on selgitanud, et PankrS § 111 lg 3 mõttes tuleb kindlaks teha üksnes see, kas tehingul võib kas või osaliselt olla kinke iseloom, st kas soorituse ja vastusoorituse väärtused erinevad suurusjärgu võrra (vt RKTKo-d nr 3-2-1-41-14 p 14, nr 3-2-1-163-11 p 41). Seega tuleb kohaldada ülekannete ajal kehtinud pankrotiseaduse sätteid. Kohus märgib, et alates 24.03.2011 kehtivas pankrotiseaduses on muudetud „pankrotimenetluse algatamise algus“ sõnadega „alates ajutise halduri nimetamisest“. Esitatud nõude alusel saab hagi rahuldada juhul, kui kohus tuvastab, et poolte vahel on sõlmitud kinkeleping või sõlmitud lepingul oli kas või osaliselt kinke iseloom (kinkeleping), kinkeleping kahjustab võlausaldajate huve, kinkeleping on sõlmitud viie aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, võlgnik muutus kinkimise tõttu maksejõuetuks, kinkeleping on sõlmitud lähikondlasega.
26.Kohus loeb tõendatuks, et võlgnik ja kostjad on lähikondlased PankrS § 117 mõttes. Viidatud sätte lg 1 p-de 1, 2, 3,4 kohaselt on füüsilisest isikust võlgniku lähikondlasteks võlgniku abikaasa; isik, kellel on võlgnikuga ühine majapidamine; võlgniku ülenejad ja alanejad sugulased ja nende abikaasad; võlgniku vend. Rahvastikuregistri väljavõttest nähtuvalt on M. M.1 i ema E. M. (I kd, tl 52), E. M. ́i lapsed on M. M.1 ja M. M. (pankrotis) (I kd, tl 53), K. M.1 ́i abikaasa on M. M. (I kd, tl-d 54-55, 59).
27.Hageja on esile toonud väite, et võlgniku ja kostjate vahel oli kinkeleping või ülekannetel oli kinke iseloom, kostjate vastuväidete kohaselt oli tegemist laenulepingutega. VÕS § 259 lg 1 kohaselt kinkelepinguga kohustub üks isik (kinkija) tasuta teisele isikule (kingisaaja) üle andma talle kuuluva eseme ja tegema võimalikuks omandi ülemineku kingisaajale või tasuta varalisest õigusest kingisaaja kasuks loobuma või muul viisil kingisaajat rikastama. Riigikohus on selgitanud, et kinkelepingu mõiste kohaselt kohustub (seaduses ilmne ebatäpsus "kohustab") kinkelepinguga üks isik (kinkija) andma tasuta teisele isikule (kingisaaja) üle talle kuuluva eseme ja tegema võimalikuks omandi ülemineku kingisaajale või tasuta varalisest õigusest kingisaaja kasuks loobuma või muul viisil kingisaajat rikastama. Kinkelepingut iseloomustab seega kinkija ühepoolne kohustus rikastada kingisaajat ilma vastutasuta. Kui kinkija kohustub teist poolt rikastama tingimusel, et ta selle eest ka vastutasu (vastusoorituse) saab, ei ole tegemist kinkelepinguga (vt RKTKo nr 3-2-1-119-09 p 14 teine lõik). Kinkelepingu tunnuseks on, et kinkeleping on ühekülgne võlaõiguslik kohustustehing, mille täitmine toimub lepingu eseme üleandmise ja kingisaajale
10 (14)
omandi ülemineku võimalikuks tegemisega. Kinkelepingu võib sõlmida samaaegselt kinkeks kohustades ja kingitud eset üle andes, seega võib kinke üle anda ilma selleks eelnevalt kohustamata. 27.1 VÕS § 396 lg 1 järgi laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Riigikohus on selgitanud, et laenulepingu sõlmimiseks võib teha tahteavalduse sarnaselt teiste võlaõiguslikke lepingutega tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg-st 1 tulenevalt mis tahes viisil. Seega võib lepingu lugeda sõlmituks nii otseste tahteavalduste vahetamise teel kui ka kaudsete tahteavaldustega. Seejuures peab poolte tahe olema äratuntavalt väljendatud (vt RKTKm nr 3-2-1109-11, p 11).
28.Kohus märgib, et käesolevas tsiviilasjas on tõenditeks poolte pangakonto väljavõtted. Hageja on esitanud võlgniku pangakonto väljavõtte kostjatele üle kantud summade osas, kostjad omakorda oma pangakonto väljavõtte, millega soovivad tõendada laenu saamist või andmist. 28.1 M. M.1 ́i (kostja I) ja võlgniku M. M. ́i kontodest nähtuvad järgmised tehingud. Võlgniku kontolt nr EE92 2200 0011 0439 6790 nähtuvalt on perioodil 20.05.2008 kuni 31.12.2009 kostjale I tehtud ülekandeid järgmiselt: 26.08.2008 summas 43 000 krooni; 18.09.2008 summas 73 000 krooni; 07.11.2008 summas 200 000 krooni; 17.11.2008 summas 50 000 krooni; 16.10.2009 summas 50 000 krooni, kokku 416 000 krooni so 26587,25 eurot (I kd, tl 16). Kostja I on vastuses hagile selgitanud, et on suurema osa võlgnikult saadud summadest tagastanud ja esitanud selle kinnituseks oma pangakonto väljavõtte (I kd, tl-d 81-82, II kd, tl 30-99). Pangakonto väljavõttest nähtuvalt on kostja I kandnud võlgniku kontole 281 600 krooni so 17 997,53 eurot. Kostja vastuse kohaselt on tagastamata 8589,72 eurot. Pankrotihaldur on esitanud kokkuvõtva tabeli, millest nähtuvalt on ajavahemikul 4.11.2005 kuni 28.04.2008 kostja I poolt võlgnikule üle kantud 400 500 krooni, kostja I on saanud võlgnikult 846 000 krooni, seega tagastamata 445 500 krooni so 28472,64 eurot (I kd, tl 197). 28.2 E. M. ́i (kostja II) ja võlgniku M. M. ́i kontodest nähtuvad järgmised ülekanded. Võlgniku kontolt nr EE92 2200 0011 0439 6790 on perioodil 20.05.2008 kuni 31.12.2009 kostjale II tehtud ülekandeid 20.06.2008 summas 50 000 krooni; 26.06.2008 summas 200 000 krooni; 13.07.2009 summas 2 500 krooni, kokku 252 500 krooni so 16137,69 eurot (I kd, tl 18). Kostja II on vastuses märkinud, et müüs 17.02.2005 kinnistu, sellest sai 1 330 000 krooni ja võlgnikuga sõlmiti kolm suulist laenulepingut, mille kohaselt andis laenu ja tegi võlgnikule ülekandeid /makseid 8.03.2005 summas 85 000 krooni, 15.04.2005 summas 200 000 krooni ja 15.04.2005 summas 50 000 krooni. Vastusele lisatud pangakonto väljavõttest nähtuvalt on kostja II pangakontole 17.02.2005 laekunud notar Inga Anipai poolt lepingu nr 622 alusel 1 330 000 krooni, nähtuvad maksed/kanded 08.03.2005 SV-VM summas 85 000 krooni ja 15.04.2005 selgitusega SV-VM volituse alusel 200 000 krooni (I kd, tl 164). Maksekorraldusest nähtuvalt on 14.10.2005 võlgniku arvelduskontole tehtud ülekanne summas 50 000 krooni (I kd, tl 164). 28.3 K. M.1 (kostja III) ja võlgniku M. M. ́i kontodest nähtuvad järgmised tehingud. Võlgniku M. M. ́i kontolt nr EE92 2200 0011 0439 6790 on perioodil 20.05.2008 kuni 31.12.2009 tehtud kostjale III ülekandeid kokku summas 552 070 krooni, viimane ülekanne 30.12.2009 summas 2 000 krooni, seega kokku üle kantud 35283,70 eurot (I kd, tl 20). Kostja III on vastusele lisanud pangakonto
11 (14)
väljavõtte, millest nähtuvalt on ta perioodil 27.05.2008 kuni 31.12.2009 teostanud võlgnikule ülekandeid kokku summas 142 104,98 eurot (II kd, tl 16-19).
29.Kohus nõustub kostjate seisukohaga, et rahaülekannete selgituses kasutatud sõna „ülekanne“ tõttu ei saa toimunud ülekandeid pidada kinkelepinguteks. Selgituses märgitud sõna ei tõenda iseenesest mistahes lepingu sõlmimist ega ka selle sõlmimata jätmist. Kohus leiab sarnaselt kostjate väitega, et ülekanne näitab üksnes kohustuse täitmist, mitte ei ole iseseisev leping. Hageja ei ole tõendanud kinkelepingu sõlmimist võlgniku ja kostjate vahel. Asjaolu, et kostjal I on osa võlgnikult saadud summast tagastamata ja kostjatel II ja III on osa võlgu antud summast tagasi saamata, ei muuda ülekandeid kinkelepingu alusel teostatud toiminguteks.
30.Kostjad on vastustes viidanud asjaolule, et võlgniku ja kostjate vahel olid laenulepingud, ehk kostja I oli võlgnikult laenu võtnud ja kostjad II ja III võlgnikule laenud andnud. Kohus nõustub kostjate seisukohaga, et olukorras, kus hageja väidete kohaselt võib ülekande selgitus „ülekanne“ tähendada kinkelepingu sõlmimist, võib selline selgitus tähendada ka poolte vahel laenulepingu sõlmimist. Kostjate pangakontode väljavõtetest nähtuvalt on asutud laenu tagasi maksma või võlgnik on asunud eelnevalt võetud laenu tagasi maksma. Kostjate väiteid ei lükka ümber hageja väide, et kui kostjatel on nõue võlgniku vastu, oleks see tulnud esitada pankrotimenetluses aga seda ei ole kostjate poolt tehtud. Kohus nõustub kostjate II ja III seisukohaga, et pankrotimenetluses nõude esitamine on kostjate õigus, mitte kohustus, samas nõude esitamine ei välistaks, et ülekanne ei ole tehtud näiteks kinkena. Eeltoodu alusel loeb kohus tõendatuks, et võlgniku ja kostjate vahel ei ole teostatud ülekandeid seoses kinkelepingu täitmisega.
31.Kohus nõustub kostjate seisukohaga, et võlgniku ja kostjate vahel on pigem laenulepingule omased tunnused. Kostja I on võtnud võlgnikult laenu ja asunud seda tagasi maksma, kostja II on ise 2005 aastal andnud võlgnikule laenu ja võlgnik on osaliselt laenu tagasi maksnud, kostja III ja võlgniku vahelised ülekandeid viitavad samuti kostja III poolt võlgnikule laenu andmisena ja võlgniku poolt laenu tagasi maksmisele, mõned ülekanded võivad olla seotud ka abielulisest tuleneva suhtega. Kuigi hageja ei ole selgelt viidanud võimalikule laenulepingule, leiab kohus, et sõlmitud laenulepingutel ei ole kinkelepingule viitavaid tunnuseid. Kohus nõustub küll hagejaga selles, et poolte vahel ülekantud summad on tavapärasest suuremad, kuid seda enam tuleb asuda seisukohale, et selliste summade ülekandmine ei viita poole tahtele seda lihtsalt kinkida. Kostjate poolt võlgnikule ülekantud summad kinnitavad asjaolu, et poolte kohustused laenulepingute sõlmimisel ei ole ebavõrdsed. Kostjate kinnitusel oli võlgnikuga kokkulepe, et võlg makstakse tagasi või võlgnik maksab saadud võla tagasi nõude esitamisel. Kohtu arvates isegi selline kokkulepe ei viita kohustuste ebavõrdsusele ning seda kinnitab poolte tegevus so võlakohustuse täitmine. Asjaolule, kas suurte summade ülekandmise näol on tegemist OÜ-u Stanek varade nn kantimisega, annab vastuse kriminaalmenetlus. Seega ei ole kohus tuvastanud võlgniku ja kostjate vahel sõlmitud laenulepingutel ja nende alusel tehtud ülekannetel kinke iseloomuga tehinguid.
32.Hageja väite kohaselt on võlgnik kahjustanud kostjatele rahaülekannete tegemisega võlausaldajate huve. Riigikohus on selgitanud, et ainuüksi ühe võlausaldaja eelistamisest ei saa teha järeldust, et võlgnik kahjustaks teiste võlausaldajate huve, võlausaldajate huvide kahjustamine tuleb eraldi kindlaks teha ning pankrotiseaduse eesmärk ei ole soodustada pankrotiohus isikuga tehingute tegemisest hoidumist (vt RKTKo 3-2-1-43-07 p 9). Samuti on Riigikohus selgitanud, et võlausaldajate huvide kahjustamisega on tegemist ka siis, kui võlgnik teeb tehingu, mis toob hiljem
12 (14)
kaasa tulevaste võlausaldajate kahjustamise (vt RKTKo nr 3-2-1-90-08 p 12). Hageja on väitnud, et võlausaldajate huve on rikutud seetõttu, et tehingute tagajärjel muutus võlausaldajate nõuete rahuldamine võimatuks ja kui kinkeid ei oleks tehtud, oleks saanud nende summade arvelt võlausaldajate nõudeid rahuldada. Kohus leiab, et hageja ei ole esitatud väidet tõendanud. Ülekanded on teostatud viimati 2009 aastal, võlgniku pankrot kuulutati välja 11.06.2013, seega ca 4 aastat hiljem. Seega on võlgnik tegutsenud veel ca 4 aastat. Kohtu arvates on tõenäoline, et isegi juhul, kui võlgnik ei oleks kostjale I võlgu andnud või kostjatelt II ja III saadud summasid tagasi maksnud, ei oleks tagatud teiste võlausaldajate nõuete täitmine. Võlgniku kontole on laekunud tagasimaksed, seega ei saa väita, et võlgniku poolt ülekannete tegemine põhjustas tema maksejõuetuse. Hageja on küll esile toonud asjaolu, et võlgnik on teinud enda kontole ülekandeid ja võtnud välja sularaha OÜ Stanek pangakontolt, kuid see ei tõenda, et kostjatele anti laenu just nende summade arvelt. Kostja II ülekannetest võlgniku kontole nähtuvalt on võlgnik saanud enam, kui ise kostjale II kandnud. Kohus leiab, et hageja ei ole tõendanud võlausaldajate huvide kahjustamist ega ka seda, et kostjatele tehtud rahaülekannete tõttu muutus võlgnik maksejõuetuks.
33.Eeltoodud põhjustel jätab kohus esitatud hagi rahuldamata. Kohus ei ole tuvastanud võlgniku ja kostjate vahel kinkelepingut ega ka laenulepingul kinke iseloomu. Võlgniku poolt on tehtud sooritused ja kostjate poolt vastusooritused. Kohus leidis, et hageja ei ole tõendanud rahaülekannetega võlausaldajate huvide kahjustamist ega ka seda, et lähikondlastele teostatud rahaülekannete tõttu muutus võlgnik maksejõetuks.
34.Tartu Maakohtu Võru kohtumaja 26.08.2014 määrusega rahuldati M. M. ́i (pankrotis) pankrotihaldur M. S. ́i taotlus hagi tagamiseks (I kd, tl 64-68). Tartu Maakohtu Võru kohtumaja 08.10.2014 määrusega tühistati hagi tagamise abinõuna E. M. ́ile kuuluvale sõiduautole seatud arest ja registrisse kantud keelumärge ning asendati see 6000 euro maksmisega Rahandusministeeriumi kontole (I kd, tl 132-133). TsMS § 386 lg 4 järgi tühistab kohus hagi tagamise kohtuotsusega, kui hagi jääb rahuldamata, ja määrusega, kui hagi jäetakse läbi vaatamata või kui asjas menetlus lõpetatakse. Eeltoodu alusel leiab kohus, et käesoleva otsuse jõustumisel tuleb kohaldatud hagi tagamise abinõu tühistada, samuti tühistada hagi tagamise asendamise abinõu ning tagastada E. M. ́ile tema poolte tasutud 6000 eurot. Menetluskulude jaotus
35.TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. Kuna kohus jättis esitatud hagiavalduse rahuldamata, tuleb kostjate menetluskulud jätta hageja kanda, hageja menetluskulud jäävad tema enda kanda. Kuna hageja on pankrotis, märgib kohus, et PankrS § 148 lg 1 p 1 järgi on tekkinud menetluskulud massikohustused, sest menetluskulud on tekkinud pankrotimenetluse ajal halduri poolt oma ülesannete täitmisel.
36.Vastavalt TsMS § 174 lg-le 1 määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 174 lg 10 järgi menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamiseks peab menetlusosaline kinnitama, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada.
13 (14)
36.1 Kostja I esindaja poolt esitatud menetluskulude nimekirjast nähtuvalt on kostja I tasunud lepingulisele esindajale õigusabi eest 3 tunni eest, tunni maksumus 50 eurot, kokku 150 eurot. Esindaja on kinnitanud, et ei ole käibemaksukohustuslane (II kd, tl 103). Kohus leiab, et nimetatud kulutused on vajalikud ja põhjendatud ning kostja I avaldus menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks kuulub rahuldamisele. Kohus rahuldab kostja I esitatud menetluskulude avalduse ja mõistab hagejalt kostja I kasuks välja menetluskuluna 150 eurot. 36.2 Kostja II esindaja poolt esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on õigusabikulud 12,5 tunni eest, tunni maksumus 120 eurot koos käibemaksuga, kokku 1500 eurot. Samuti on kostja II tasunud riigilõivu 50 eurot. Kokku taotleb kostja II õigusabikulude ja riigilõivu hüvitamist summas 1550 eurot. Kostja II, E. M. kinnitab, et ei ole käibemaksukohustuslane (II kd, tl 117). Kohus leiab, et kostja II esitatud menetluskulude hüvitamise avaldus tuleb rahuldada osaliselt. Kuna Tartu Ringkonnakohus ei rahuldanud esitatud määruskaebust, jätab kohus määruskaebuse koostamisele kulunud aja ja määruskaebuse esitamisel tasutud riigilõivu kostja II kanda. Kohus peab põhjendatuks mõista hagejalt kostja II kasuks välja õigusabikulud 12 tunni ulatuses, tunni maksumus koos käibemaksuga 120 eurot, seega 1440 eurot. 36.3 Kostja III esindaja poolt esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on õigusabikulud 10 tunni eest, tunnihind 110 eurot, millele lisandub käibemaks, kokku koos käibemaksuga 1320 eurot. Kostja III on tasunud riigilõivu ja kassatsioonikautsjoni summas 100 eurot (II kd, tl 123). Kostja III esindaja on menetluskulude nimekirjas osundanud, et menetluskulude nimekirja ja lõplike seisukohtade koostamiseks on kulunud 2 tundi. Riigikohtu seisukohast tulenevalt menetluskulude avalduse ja nimekirja koostamine ei nõua õigusalaseid eriteadmisi ja need saab kohtule esitada ka menetlusosaline ise ilma lepingulise esindajata ja tegemist ei ole põhjendatud ja vajalike kuludega TsMS § 175 lg 1 mõttes (vt RKTKm nr 3-2-1-4-15 p 13). Kohus leiab, et vajalikud ja põhjendatud ei ole ka kulutused, mis on tehtud seoses määruskaebuse koostamisega Tartu Ringkonnakohtule ja Riigikohtule. Tartu Ringkonnakohus jättis maakohtu määruse muutmata (I kd, tl 137-141), Riigikohus keeldus määruskaebuse menetlusse võtmisest (II kd, tl 157). Kohus leiab, et eelnimetatud põhjustel tuleb jätta kostja III kanda ka määruskaebuste esitamisega kaasnenud riigilõivuna tasutud summa so 100 eurot. Kostja III ei ole esitatud taotluses TsMS § 174 lg 10 kohaselt kinnitanud, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Seega tuleb hagejalt kostja III menetluskulud välja mõista ilma käibemaksuta. Eelnimetatud põhjustel leiab kohus, et kostja III esitatud avaldus menetluskulude kindlaksmääramiseks on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele osaliselt. Põhjendatud õigusabikulud on 8 tunni eest, tunnihind 110 eurot, kokku 880 eurot.
/allkirjastatud digitaalselt/ Heiki Kolk kohtunik
14 (14)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.