Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Kai Kullerkupp
Otsuse tegemise aeg ja koht
18. märts 2016.a, Tartu
Tsiviilasja number
2-14-57364
Tsiviilasi
Loveko OÜ hagi Põltsamaa linna vastu omandiõiguse rikkumise kõrvaldamiseks ja omandiõiguse kitsenduse kohta märke kandmiseks kinnistusraamatusse
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
3 500 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 29. aprilli 2015.a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Loveko OÜ apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (hageja): Loveko OÜ (registrikood: 11888922); lepinguline esindaja vandeadvokaat Marko Tiiman Vastustaja (kostja): Põltsamaa linn (registrikood: 75003045), lepingulised esindajad vandeadvokaat Martin Triipan, advokaat Rauno Klemm
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tartu Maakohtu 29. aprilli 2015.a otsus muutmata.
2.Jätta Loveko OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Jätta rahuldamata Loveko OÜ taotlus täiendavate
tõendite asja materjalide juurde võtmiseks (s.o Põltsamaa abilinnapea Sven Lassi 11.11.2010.a kiri; 03.11.2015.a vee erikasutusluba nr L.VV/326750; Keskkonnaameti 03.11.2015.a korraldus nr JT 1-15/15/546; Maa-ameti kaardiväljavõte ning Keskkonnaameti 27.01.2016.a vastus) ning lugeda nimetatud dokumendid käesoleva otsuse jõustumisel apellandile tagastatuks.
4.Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud Loveko OÜ kanda.
5.Mõista Loveko OÜ-lt välja Põltsamaa linna kasuks 1 890 eurot apellatsioonimenetluses kantud õigusabikulude katteks.
6.Menetluskuludelt tuleb Loveko OÜ-l tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Loveko OÜ esitas 15.09.2014.a maakohtule hagi Põltsamaa linna vastu, milles taotleb omandiõiguse rikkumise kõrvaldamist ja sellest hoidumist tulevikus: 1) keelates kostjal hageja kinnisasjadel nr 2771035 ja 2563735 asuva Põltsamaa jõe paisu vee läbipääsu takistamine hageja kinnisasjal nr 2759435 asuvasse hüdroelektrijaama; 2) kohustades kostjat tagama hageja kinnisasjadel nr 2771035 ja 2563735 asuva Põltsamaa jõe paisu vee takistuseta ja täielik läbipääs hageja kinnisasjal nr 2759435 asuvasse hüdroelektrojaama, arvestades hagejale ja kostjale väljastatud vee erikasutusloa tingimusi, st Silla 1a kinnistu poolne vari üles tõsta; 3) kohustuse täitmata jätmise korral lubada kohustus täita hagejal või kolmandal isikul. Hageja taotles Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriosadesse nr 2771035 ja 2563735 III jakku esimesele vabale järjekohale omandiõiguse kitsenduse kohta järgmise märke kandmist: 1) kinnisasja igakordne omanik on kohustatud tagama vastavalt kohtuotsusele Põltsamaa jõe paisu vee takistuseta ja täieliku läbipääsu hageja kinnisasjal nr 2759435 asuvasse hüdroelektrijaama; 2) tuvastada, et kostjal on kohustus anda nõusolek märke kandmiseks kinnistusraamatusse ja asendada linna nõusolek kohtuotsusega.
1.1.Hagiavalduse kohaselt asub Põltsamaa linnas hagejale kuuluv tootmismaa kinnistu (registriosa nr 2759435), mille oluliseks osaks on töökoda-alajaam (hüdroelektrijaama hoone). Kinnistu on seotud Põltsamaa jõe paisuga, mis asub kostja kinnistul (registriosa nr 2771035). Põltsamaa linnale kuulub ka kinnistu, millel asub Põltsamaa jõe vee paisutamiseks ja reguleerimiseks vajalik paisurajatis (registriosa nr 2563735). Ehitisregistri andmetel koosneb Põltsamaa jõe pais Silla, Jõeääre, Silla 1a ja Lossi 4 kinnistutel asuvatest rajatistest. Kinnistud on erinevate isikute omandis: paisurajatis ja paisjärv kuuluvad kostjale ja hüdroelektrijaam hagejale. Selleks, et hageja saaks hüdroenergiat toota, peab vesi takistuseta pääsema Silla 1a poolse varja kaudu hüdroelektrijaama.
1.2.Kostja andis 23.03.2009.a korralduse, millega anti nõusolek Eesti Energia AS-ile vee erikasutusloa taotlemiseks elektrienergia tootmiseks taastuvatest vahenditest, millega andis kostja enne vee erikasutusloa väljastamist oma nõusoleku Põltsamaa jõel hüdroenergia tootmiseks. Keskkonnaamet andis kostjale 08.11.2010.a vee erikasutusloa Põltsamaa jõe jätkuvaks tõkestamiseks ja paisutamiseks ning 14.12.2010.a väljastas vee erikasutusloa Eesti Energia AS-ile, mille järgi on lubatud hüdroelektrijaama taastamis- ja rekonstrueerimistööd Põltsamaa jõel ja hüdroelektrienergia tootmine Põltsamaa jõel Silla 1a kinnistul. Hageja omandas kinnistu 31.10.2012.a Eesti Energia AS-ilt. Keskkonnaamet vormistas 30.11.2012.a Eesti Energia AS-ile väljastatud vee erikasutus loa hageja nimele. Kostja väljastas 25.06.2013.a hagejale ehitusloa Silla 1a hoone rekonstrueerimiseks ning 08.07.2013.a ja 09.12.2013.a ehitusload Põltsamaa paisu osade rekonstrueerimiseks.
1.3.Poolte vahel on vaidlus vee kasutamisega, mida reguleerib veeseadus. Kostja ei saa läbi tema kinnisasja voolavat Põltsamaa jõe vett kasutada nagu heaks arvab – kostja õigusi kitsendab veeseadus ja väljastatud vee erikasutusluba. Veekasutaja on kohustatud hoiduma teiste veekasutajate ja maaomanike õiguste rikkumisest. Kostja on varja ülestõstmisest keeldunud põhjusel, et hüdroenergia tootmisega taasalustamisega Põltsamaa jõe paisul võidakse kostjalt riigiabi reeglite rikkumise tõttu osaliselt või täielikult tagasi nõuda Põltsamaa jõe paisu renoveerimiseks saadud struktuurfondide raha. Avalikõiguslik riigiabi küsimus ei õigusta hageja omandiõiguse rikkumist, eriti olukorras, kus riigiabi on taotletud ja saadud pärast hüdroenergia tootmiseks vajaliku vee erikasutusloa väljastamist. Projektis ei ole nõuet, et saavutamaks ühtlane veetase ja tagamaks sobiv voolurežiim, peab vasakpoolne vari asuma suletud asendis. Kostja kasutab varja pahatahtlikult hageja tegevuse takistamise eesmärgil.
1.4.Hageja on seisukohal, et kostja tegevus on õigusvastane ja rikub hageja omandiõigust. Hagejal puudub talumiskohustus. Hageja majandustegevus sõltub kostja kui naaberkinnisasja omaniku tegevusest. Kostja rikub hageja omandiõigust takistades õigusvastaselt oma kinnistule ehitatud rajatisega veevoolu hagejale kuuluvale kinnisasjale. Vesi peab täitma hüdroelektrijaama hoone alust, kus asuvad hüdroelektrijaama seadmed, et kinnisasja oleks võimalik kasutada sihtotstarbeliselt. Sealt läbi voolavat vett on hagejal õigus kasutada sellisel viisil ja eesmärgil nagu seda lubab vee erikasutusluba.
1.5.Hageja on esitanud kostjale 3 kasutusloa taotlust. Hüdroenergia tootmiseks on hagejal vajalik saada luba Konkurentsiametilt, taotlust loa saamiseks ei saa esitada enne, kui on läbi viidud mh Elektrilevi OÜ kooskõlastusel hüdroelektrijaama katsetused. Katsetusi läbi viia ei saa, sest vee vooluhulk on takistatud kostja tegevuse tõttu. Kõikidel paisu rajatiste omanikel on õigus kasutada vee erikasutusloa olemasolu korral Põltsamaa jõe vett.
1.6.Kostja käitumine on hea usu põhimõtte vastane. Kostja on andnud hagejale nõusoleku toota hüdroenergiat Põltsamaa jõel (ehitusluba, nõusolek vee erikasutusloa taotlemiseks). Hagejal on tekkinud õiguspärane ootus, et avaliku võimu tegevust ei muudeta ja väljastatud haldusakte
täidetakse. Avaliku võimu esindaja ei tohi käituda vastuoluliselt, st väljastada lubav haldusakt ja seejärel keelduda selle täitmisest. Kostja ei ole väljastanud korraldust, et hüdroenergiat saab toota alles teatud aja pärast või kindlate tingimuste täitumisel.
1.7.Hageja nõuab varja avamist ka VÕS § 1055 lg 1 alusel. AÕS §-st 89 ja VÕS § 1055 lg-st 1 tulenevate nõuete eeldused on samad. Hageja on põhjendanud temale tekkivad kahju ja selle õigusvastasust ning talumiskohustuse puudumist.
1.8.Hagi rahuldamisel palub hageja kanda kinnistusraamatusse märge kostja omandiõiguse kitsenduse kohta hageja kasuks. Kui märget ei kanta kinnistusraamatusse ja kostja võõrandab kinnisasja, võib kinnisasja uus omanik vabaneda kohtuotsuse kehtivusest.
2.Kostja vaidles hagile vastu leides, et hagi on põhjendamatu.
2.1.Põltsamaa hüdroelektrijaam avati esmakordselt 1929. aastal ja see andis elektrit üldvõrku kuni 1971. aastani, pärast mida ei ole hüdroelektrijaamas elektrienergiat müügiks toodetud. 20 aastat tagasi (s.o 1994.a) lõpetati hüdroelektrijaama kasutamine ka jaama omatarbeks. 10.03.2011.a rahuldas SA KIK Põltsamaa Linnavalitsuse toetuse taotluse projektile „Põltsamaa linna paisu renoveerimine ja kalapääsu rajamine“ summas 1 487 006,15 eurot. Kuivõrd paisu renoveerimiseks ja kalapääsu rajamiseks on saadud struktuurfondide raha, ei ole varja avamine käesoleval ajal võimalik.
2.2.Hüdroelektrijaama eelmine omanik oli AS Eesti Energia. Hageja omandas kinnistu 31.10.2012.a ja seega pidi sarnaselt kõigile huvitatud isikutele olema teadlik paisu renoveerimise projekti tingimustest ning kostja seisukohtadest. Hageja on ise teadlikult omandanud hüdroelektrijaama kinnistu arvestades riskiga, et hüdroelektrijaamas ei ole teatud perioodi vältel võimalik hüdroenergiat toota. Riski realiseerumist ei saa pidada kostja pahausksuseks või õigusvastaseks käitumiseks. Ainus õiguslik alus, mille puhul saaks hageja nõuda, et kostja opereeriks oma kinnisasja hageja majandustegevuseks ja kasu teenimiseks sobival viisil, oleks pooltevaheline vastavasisuline leping.
2.3.Hageja on esitanud kostjale 12.08.2014.a hüdroelektrijaama rekonstrueerimise kasutusloa taotlused. Kostja 01.09.2014.a korraldusega algatati keskkonnamõjude hindamine, tegevusloa taotluse menetlemine peatus selleks ajaks. Seega puudub hagejal tänaseni õigus hüdroelektrijaama hoonet sihipäraselt kasutada, mis juba isesenesest muudab asjakohatuks nõuded ja väited omandiõiguse rikkumise kohta. Kostja hinnangul on täidetud AÕS §-s 89 sätestatu esimene eeldus, st hageja omandiõigus hüdroelektrijaama kinnisasjale. Ülejäänud kahte kohustuslikku eeldust täidetud ei ole. Hageja ei ole tõendanud, et kostja poolt varja mitteavamine on õigusvastane (AÕS § 68 lg-s 2).
2.4.Varjade avamine ei saa toimuda hageja soovi kohaselt, vaid selle vältimatuks eelduseks on pooltevaheline kokkulepe täpsete tingimuste üle. Vastav kokkulepe on võimalik sõlmida pärast keskkonnamõjude hindamist ja selle tulemusi arvestades.
2.5.Juhul, kui varja mitteavamine on hageja omandiõiguse rikkumine, on tegemist asjaoluga, mida hagejal on kohustus taluda (TsÜS § 138) ja mis välistab õigusvastasuse. Varja avamisel, mis võimaldaks hagejal elektrienergiat toota, võidakse kostjalt struktuuritoetus täielikult või osaliselt tagasi nõuda ja seeläbi kannataks kostja ulatuslikku kahju.
2.6.VÕS § 1055 lg-st 1 ei tulene hageja nõudeõigust nõuda paisu varja avamist. Hageja ei ole kostja vastu esitanud kahju hüvitamise nõuet ega selgitanud ja tõendanud, milles kahju seisneb, kui suur see on ja et kahju on tekitatud kostja poolt. Isegi, kui hagejal oleks kostja tegevuse tagajärjel kahju tekkinud, ei ole kostja tekitanud hagejale kahju õigusvastaselt, kuna hagejal on talumiskohustus on nõue välistatud VÕS § 1055 lg 2 alusel.
2.7.Kinnistusraamatusse omandiõiguse kitsenduse kandmiseks puudub õiguslik alus. AÕS-is puudub alus, mis lubaks hageja taotletud märkust hagis märgitud kujul kinnistusraamatusse kanda. Hageja taotletav märkus ei ole kinnisasja kitsendus AÕS § 141 lg 3 mõttes.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus jättis 29.04.2015.a otsusega Loveko OÜ hagi Põltsamaa linna vastu omandiõiguse rikkumise kõrvaldamiseks rahuldamata, avalduse omandiõiguse kitsenduse kohta märkuse kandmiseks kinnistusraamatusse läbi vaatamata ja menetluskulud hageja kanda. Loveko OÜ-lt mõisteti Põltsamaa linna kasuks välja menetluskulud 10 440 eurot. Hageja on esitanud kohtule hagi Põltsamaa linna vastu, milles taotleb AÕS § 89 alusel omandiõiguse rikkumise kõrvaldamist ja sellest hoidumist tulevikus. Alternatiivselt on hageja esitanud nõude VÕS § 1055 lg 1 alusel.
4.Maakohus asus seisukohale, et hageja nõue AÕS § 89 alusel tuleb jätta rahuldamata.
4.1.Dokumentaalsete tõenditega on tuvastatud järgmised asjaolud: 1) hagejale kuulub kinnistu asukohaga Silla tn 1a, Põltsamaa linn, registriosa nr 2759435 (katastriüksus 61701:006:0026), mille hageja on omandanud Eesti Energia AS-ilt 2012.a enampakkumise teel; 2) hagejale kuuluval kinnistul asub töökoda-alajaam (hüdroelektrijaama hoone); 3) kostjale kuulub kinnistu asukohaga Jõeääre Põltsamaa linn, registriosa nr 2771035 (katastriüksus 61701:001:0048), millel asub suures osas Põltsamaa jõgi ja mis piirneb hagejale kuuluva kinnistuga ning millel asub vaidlusalune kilpvari; 4) kostjale kuulub kinnistu asukohaga Silla tänav Põltsamaa linn, registriosa nr 2563735 (katastriüksus 61701:006:0015), millel asub Põltsamaa jõge ületav sild ja mis piirneb hagejale kuuluva kinnistuga; 5) Põltsamaa jõe ligipääs hagejale kuuluvale kinnistule käesoleval ajal puudub Põltsamaa linnale kuuluval kinnistul asuva kilpvarju asendi tõttu (suletud asendis hüdroelektrijaama kanali ees olev vari).
4.2.Kohus luges tuvastatuks ka järgmised asjaolud: 1) Põltsamaa Linnavalitsuse 23.03.2008.a korraldusega nr 178 on Põltsamaa Linnavalitsus andnud Eesti Energia AS-ile nõusoleku vee erikasutusloa taotlemiseks elektrienergia tootmiseks taastuvatest vahenditest; 2) 08.11.2010.a on Keskkonnaamet väljastanud Põltsamaa Linnavalitsusele vee erikasutusloa nr L.VV/319452 Põltsamaa jõe jätkuvaks tõkestamiseks ja paisutamiseks Põltsamaa paisul; 3) Keskkonnaameti 14.12.2010.a korraldusega nr JT 1-15/395 on otsustatud väljastada Eesti Energia AS-ile vee erikasutusluba nr L.VV/319828 Jõgeva maakonnas Põltsamaa linnas hüdroelektrijaama taastamiseks ja hüdroelektrienergia tootmiseks; 4) SA KIK 10.03.2011.a juhatuse otsusega nr 1-25/76 on rahuldatud Põltsamaa Linnavalitsuse taotlus ja määratud projekti toetuse summaks 1 487 006,15 eurot; 5) Keskkonnaameti 30.11.2012.a korraldusega nr 1-15/12/675 on otsustatud muuta Eesti Energia AS-ile väljastatud vee erikasutusluba nr L.VV/319828 ja vee erikasutajaks määrata OÜ Loveko; 6) Põltsamaa Linnavalitsuse 25.06.2013.a korraldusega nr 224 väljastati OÜ-le Loveko ehitusluba Silla tn 1a, Põltsamaa linnas asuva hoone (hüdroelektrijaam) rekonstrueerimiseks;
7) Põltsamaa Linnavalitsuse 08.07.2013.a korraldusega nr 241 ja 09.12.2013.a korraldusega nr 405 väljastati OÜ-le Loveko ehitusload Põltsamaa paisu osade (veehaardekanal, äravoolukanal) rekonstrueerimiseks; 8) ehituslubade aluseks on olnud Inseneribüroo Urmas Nugin OÜ poolt juulis 2013.a koostatud projekt „Põltsamaa hüdroelektrijaama rekonstrueerimine. Hüdrotehniline osa“, millele on andnud loa Keskkonnaamet ja Põltsamaa Linnavalitsuse 22.04.2013.a korraldusega nr 139 väljastatud projekteerimistingimused; 9) Põltsamaa Linnavalitsuse 01.09.2014.a korraldusega nr 240 on algatatud Põltsamaa linnas Silla tn 1a hüdroenergia tootmise käivitamiseks keskkonnamõjude hindamine ja sellel ajal peatub OÜ Loveko hüdroelektrijaama rekonstrueerimise kasutusloa taotluse menetlus keskkonnamõju hindamise aruande heakskiitmiseni.
4.3.Maakohus asus seisukohale, et käesoleval juhul ei ole hageja võimalik omandiõiguse riive seotud omaniku õigusega asja käsutada ja vallata. Oluline on arvestada, et mõlema naaberkinnisasja omanikule laieneb õigus piiranguteta kasutada oma kinnisasja (AÕS § 68 lg 1). AÕS § 68 lg 2 kohaselt on võimalik, et piiramatu omandi kasutamine on siiski kitsendatud, kuid selline alus peab tulenema seadusest või teiste isikute õigustest.
4.4.Maakohtu hinnangul on käesolevas vaidluses kohaldatavaks õigusnormiks AÕS § 89. Maakohus leidis, et kostja on oma kinnistule püstitatud hüdroelektrijaama poolse kanali ees oleva rajatise varjade asendiga (suletud) tekitanud mõju hageja kinnisasjale. Maakohus on arvamusel, et kostja poolsest kinnisasja kasutamisest tuleneb hageja kinnisasjale negatiivne mõjutus (Põltsamaa jõe veevoolu mitte pääsemine hageja hüdroelektrijaama), kuid tegemist ei ole mõjutusega, mis tooks kaasa hageja omandiõiguse õigusvastase rikkumise, kuna kostja kasutab kinnisasja õiguspäraselt ega välju kinnisasja kasutamisega oma kinnisasja piiridest.
4.5.Maakohus nõustus, et kui hagejal oleksid olemas kõik avalikust õigusest tulenevad vajalikud load, oleks hageja sihtotstarbeline kinnisasja kasutamine võimalik. Kuna kostja hüdroelektrijaama kanali ees olevat varja ei ava, tuleneb kostjapoolsest tegevusest hagejale kuuluvale kinnisasja kasutamisele selgeid mõjutusi, mis seisnevad selles, et Põltsamaa jõe vesi ei pääse hüdroelektrijaama juures olevasse kanalisse ja selle kaudu hüdroelektrijaama. Seeläbi ei ole hagejal võimalik kasutada (isegi juhul, kui vastavad load selleks oleksid olemas) kinnisasjal asuvat hoonet sihtotstarbeliselt, st hüdroenergia tootmiseks.
4.6.Maakohtu hinnangul on õige, et hagejale tuleneb õigus Põltsamaa jõe vett kasutada vee erikasutusloast, kuid hagejale väljastatud vee erikasutusluba ei muuda kostja kinnistult tulenevat mõju hageja omandiõiguse õigusvastaseks rikkumiseks. VeeS § 1 lg-le 1 mõtteks tagada veekaitse, mitte reguleerida konkreetselt vee kasutajate omavahelisi suhteid (VeeS § 32 lg 1, VeeS § 8 lg 2). Maakohtu hinnangul ei anna ainuüksi nimetatud asjaolu hagejale alust kostjalt nõuda hüdroelektrijaama kanali poolse varja kasutamist hageja huvides. Vee erikasutusluba ei anna õigust nõuda vee erikasutamist, kui saadav vesi tuleneb naaberkinnistult (s.o võõralt maalt). Samuti ei anna vee erikasutusluba hagejale õigust nõuda, et teise kinnisasja omanik kasutaks oma kinnisasja hageja huvides, st seda, et kostja avaks oma kinnisasjal asuva varja, põhjusel, et hagejale on väljastatud vee erikasutusluba, mis annab talle õiguse vett kasutada.
4.7.Maakohus nõustus hagejaga (ja seda ei vaidlusta kostja), et vee erikasutusloa väljastamiseks on vajalik maaomaniku luba ja kostja on andnud nõusoleku Eesti Energia AS-ile vee erikasutusloa taotlemiseks (VeeS § 8 lg 1). Samas ei tähenda vee erikasutusloa taotlemiseks nõusoleku andmine, et kostja on seeläbi vabatahtlikult kitsendanud oma omandiõigust ja andnud piiramatu nõusoleku oma kinnisasja kasutamiseks (mille osaks on ka Põltsamaa jõgi) hageja huvides. Sellesisulist kohustust ei saa tuleneda ka hagejale väljastatud ehituslubadest. Vastavalt EhS § 24 p-le 11 on ehitusloa andmisest keeldumise aluseks vee erikasutusloa
puudumine. Seega vajas hageja vee erikasutusluba juba ainuüksi ehitustööde teostamiseks. Maakohtu arvates on märkimisväärsed ka kostja väited selle kohta, et Eesti Energia AS-ile nõusoleku andmine oli tingitud teadmisest, et Eesti Energia AS ei kavanda hüdroelektrijaamas energia tootmist. Samuti oli Eesti Energia AS teadlik, et hüdroenergia tootmine lähiajal ei ole kinnistul võimalik (seoses kostja taotletud omafinantseeringuta toetusega). Nõusolek vee erikasutusloa taotlemiseks anti Eesti Energia AS-ile (Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-1211). Hagejal ei saanud kinnistu omandamisel olla teadmist, et kuna kostja on varasemalt andnud nõusoleku vee erikasutamiseks, on ta võtnud vabatahtlikult kohustuse kitsendusi taluda. Kostja poolt kinnisasja omandamisel oli paisjärv renoveerimata ja kalapääs rajamata, esmase etapina oli vajalik teostada ulatuslikud ehitustööd. Maakohtu hinnangul pidanuks hageja ja kostja seejärel sõlmima talumiskokkuleppe, mida pole tehtud.
4.8.Maakohus pidas põhjendatuks kostja osundusi sellele, et hageja on taotlenud augustis 2014.a hüdroelektrijaama kasutusluba, mille menetlemine on peatunud seoses keskkonnamõjude hindamise algatamisega. Kuigi hageja on nimetatud korralduse vaidlustanud, puudub kohtul käesoleval ajal igasugune võimalus muuta haldusakti resolutsiooni (Riigikohus tsiviilasi nr 3-2-1-141-04, p 33). Maakohus lähtus faktist, et kohalik omavalitsus on määranud keskkonnamõjude hindamise, misjärel otsustatakse kasutuslubade andmine. Sellel põhjusel ei ole maakohtu arvates asjakohased hageja väited, et vee erikasutusloa väljastamisel on juba hinnatud keskkonnamõju. Hagejal puudub käesoleval ajal võimalus oma kinnisasjal hüdroenergia tootmiseks, seda ka juhul, kui kostja opereeriks hüdroelektrijaama kanali ees olevat varja hageja tahte kohaselt.
4.9.Maakohtu hinnangul ei tulene projekti „Põltsamaa linna paisu renoveerimine ja kalapääsu rajamine“ punktist 4.2, et elektrijaama poolne vari peaks olema pidevalt avatud asendis (nagu leiab hageja). Seda, millises asendis varjad (villavabriku ja hüdroelektrijaama kanalite ning keskmised varjad) olema peavad, ei ole projektis ette nähtud. Põhjendatud on kostja viited, et varjade asendit ei ole võimalik täpselt määratleda. Paisjärve reguleerimiseks peavad kinnisasjade omanikud saavutama kokkuleppe, mh leppima kokku paisjärve kasutamiseks täpsed tingimused, aga ka kulutustega seonduvad küsimused.
4.10.Maakohus nõustus kostjaga, et tavana ei saa käsitleda hüdroelektrijaamas hüdroenergia tootmist. Pooled ei vaidle, et esmakordselt avati Põltsamaa hüdroelektrijaam 1929.a, pais rajati tänapäevasel kujul 1962.a. Hüdroelektrijaam andis elektrit üldvõrku kuni 1971.a ning kuni 1994.a kasutati elektrit omatarbeks. Hüdroelektrijaam seiskus 1994.a. Hüdroelektrijaama tegevus on täielikult olnud seiskunud rohkem kui 20 aastat. Ainuüksi asjaolud, et ajalooliselt on hüdroelektrijaam olnud samas asukohas ja hüdroelektrijaama kanaleid ei ole likvideeritud, ei anna alust osundada väljakujunenud tavale.
4.11.Maakohtu hinnangul puudub alus kostjale ette heita õiguste kuritarvitamist õiguste suhtes, mida tekkinud ei ole. Õiged on hageja väited, et enampakkumise teates ei ole välja toodud, et Silla tn 1a kinnistul ei ole võimalik teatud aja jooksul hüdroenergiat toota. Samuti ei ole sellist asjaolu välja toodud Eesti Energia AS ja hageja vahel sõlmitud lepingus. Maakohus leidis, et hageja ei saa viidatud dokumentidele osundades hageja sisustada oma nõuet kostja vastu. Kui Eesti Energia AS on lepingut sõlmides jätnud avaldamata hageja jaoks olulisi asjaolusid, tuleb hagejal esitada oma nõuded Eesti Energia AS vastu.
4.12.Maakohus on seisukohal, et Eesti Energia AS töötaja Marko Künnapase e-kiri ei kinnita, et hageja on tutvustanud kostjale oma nägemust ja kavatsust hüdroelektrijaamaga seoses, sh kavatsust alustada hüdroenergia tootmisega. Hageja informeeritust kinnitab maakohtu arvates kohtule esitatud Eesti Energia AS töötaja Marko Künnapase e-kiri, millega on edastatud muuhulgas kirjavahetus Marko Künnapase ja hageja esindajaga aastal 2012 (II kd, tl 100-123). Maakohus leidis, et kostja esitatud e-kirjavahetus on lubatud tõendiks (TsMS § 229 lg 2, § 272
lg 2, Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-144-14). Maakohus leidis, et hagejal oli võimalus taotleda Eesti Energia AS töötaja ülekuulamist tunnistajana. Sellesisulist taotlust kohtule ei esitatud.
4.13.Maakohtu arvates ei saanud hagejal tekkida õigustatud ootust, et ehitustööde lõpetamise järgselt võimalik alustada hüdroenergia tootmisega Silla tn 1a Põltsamaa linnas asuvas hüdroelektrijaamas. Esitatud dokumentidest nähtub, et Eesti Energia AS on 16.09.2012.a teatanud, et „Põltsamaa linn alustab kalapääsu rajamist sellel aastal ja pärast ehitustööde lõpetamist on keelatud toota energiat järgmise viie aasta jooksul“. Hageja omandas kinnistu 31.10.2012.a sõlmitud lepinguga. Maakohtu hinnangul ei muuda kostja tegevust hea usu põhimõtte vastaseks ka asjaolu, et varja ei olnud rajatud, kui hageja kinnistu omandas. Hageja poolt esitatud tõenditest ei järeldu, et kostja oleks andnud selgeid lubadusi või kinnitanud, et hageja saab alustada hüdroenergia tootmisega või et kokkulepped paisu kasutamiseks oleksid olemas.
4.14.Maakohus asus seisukohale, et kostja ei ole õigusvastaselt rikkunud hageja omandiõigust ja ei pidanud vajalikuks käsitleda poolte seisukohti, mis puudutavad talumiskohustuse olemasolu või selle puudumist (riigiabi andmise küsimus ja sellest võimalikku tekkivat kahju kostjale).
5.Maakohus leidis, et hageja nõue VÕS § 1055 lg 1 alusel tuleb jätta rahuldamata. Hageja ei ole menetluse käigus toonud välja selgeid ja konkreetseid asjaolusid, mis nimetatud nõuet sisustaks. Samuti ei ole hageja korrektselt tõendanud võimalikku kahju tekkimist. Maakohus ei tuvastanud, et hagejale tekiks kahju saamata tulu näol või võimalike tarnelepingust tulenevate nõuete esitamisest. Samuti ei ole hageja tõendanud väidetavat kahju, mis tal tekkis seoses hüdroelektrijaama kanali renoveerimisest.
6.Maakohus on seisukohal, et hageja nõue märkuse kandmiseks kinnistusraamatusse tuleb jätta läbi vaatamata (TsMS § 423 lg 2 p 2) ja seda vaatamata asjaolule, et käesoleva otsusega jätab kohus hagi rahuldamata. Maakohtu hinnangul on hageja nõue õiguslikult perspektiivitu, kuna hageja taotletud sõnastuses märkust ei ole võimalik kinnistusraamatusse kanda (AÕS § 1, § 5, § 63 lg 1 p 4, § 631 lg 7). Maakohus on seisukohal, et AÕS § 141 lg 3 ei anna iseseisvat alust märkuste kandmiseks kinnistusraamatusse.
7.Maakohus jättis menetluskulud hageja kanda. Hageja esitatud menetluskulude nimekirjale ja seda tõendavatele dokumentidele ei pidanud maakohus hinnangu andmist vajalikuks. Põhjendatud ja vajaliku kostja lepingulise esindaja kuluna arvestas kohus 69,6 tundi (52,4+17,2), s.o 10 440 eurot ilma käibemaksuta.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
8.Loveko OÜ esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 29.05.2015.a otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega: 1) rahuldada Loveko OÜ hagi omandiõiguse rikkumise kõrvaldamiseks ja sellest hoidumiseks tulevikus järgmiselt: a) keelata Põltsamaa linnal oma kinnisasjadel nr 2771035 (katastritunnus 61701:001:0048) ja 2563735 (katastritunnus 61701:006:0015) asuva Põltsamaa jõe paisu vee läbipääsu takistamine OÜ Loveko (11888922) kinnisasjal nr 2759435 (katastritunnus 61701:006:0026) asuvasse hüdroelektrijaama; b) kohustada Põltsamaa linna tagama oma kinnisasjadel nr 2771035 (katastritunnus 61701:001:0048) ja 2563735 (katastritunnus 61701:006:0015) asuva Põltsamaa jõe paisu vee takistusteta ja täielik läbipääs, st Silla tn 1a kinnistu poolne vari üles tõsta, OÜ Loveko
(11888922) kinnisasjal nr 2759435 (katastritunnus 61701:006:0026) asuvasse hüdroelektrijaama; c) kohustuse täitmata jätmise korral lubada kohustus täita OÜ-l Loveko või kolmandal isikul; 2) kanda Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriosadesse nr 2771035 ja 2563735 III jakku esimesele vabale järjekohale märge omandiõiguse kitsenduse kohta: a) kinnisasja igakordne omanik on kohustatud tagama vastavalt kohtuotsusele Põltsamaa jõe paisu vee takistusteta ja täieliku läbipääsu OÜ Loveko (11888922) kinnisasjal nr 2759435 asuvasse hüdroelektrijaama; b) tuvastada, et Põltsamaa linnal on kohustus anda nõusolek märke kandmiseks kinnistusraamatusse ning asendada Põltsamaa linna nõusolek käesoleva kohtuotsusega. Menetluskulud jätta Põltsamaa linna kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt: 1) on maakohus ebaõigesti leidnud, et vastustaja kasutab kinnisasja õiguspäraselt ning veevoolu takistamine läbi apellandi kinnisasja ei kujuta endast õigusvastast omandiõiguse rikkumist (nn negatiivne mõjutus). Vee mittejuhtimine läbi apellandi kinnisasja on füüsiline mõjutus, mis on keelatud nii VeeS § 21 lg 1 p 2 kui ka vee erikasutusloa nr L.VV/319452 p 5.1.4.2 alusel; 2) ei saa vastutaja tegevus olla apellandi poolt talutav. Apellandile kuuluval kinnistul on olnud juurdepääs läbi kanali voolavale veele, mis on sobilik hüdroenergia tootmiseks, vähemalt alates 1929. aastast. Vastustaja on apellandi ligipääsu veele piiranud varjadega. Tegemist on omandiõiguse riivega; 3) ei ole apellandi arvates vaja sõlmida maakohtu poolt osundatud kokkulepet, sest apellant ei soovi kasutada mitte vastustaja kinnisasja teatud eesmärgil, vaid apellant soovib kasutada vett. Apellandil on olemas vee erikasutusluba, mida ei väljastataks, kui taotlejal puudub vee kasutamiseks võimalus. Põltsamaa jõgi on enne varjade sulgemist ulatunud apellandi kinnisasjani läbi paisus asuva kanali. Põltsamaa jõe vesi ei saa kuuluda vastustajale, vesi on üldine hüve ning ei saa oma loodusliku olemuse tõttu kellelegi kuuluda; 4) kui ringkonnakohus leiab, et kokkulepe on vajalik, siis sellise kokkuleppe olemasolu on võimalik järeldada detailplaneeringust, ehitusprojektist, ehituslubadest nr 241 ja nr 405. Paisu renoveerimisega paigutas apellant oma raha vastustajale kuuluvasse asja, et selle olukorda parendada. Maakohtu poolt ette nähtud kokkuleppe ühe osana on apellant andnud nõusoleku liigvee ajal suurema hulga vee läbi enda kanali juhtimiseks; 5) on vastustaja käitumine vastuolus hea usu põhimõtte ja õiguspärase ootusega. Lisaks pole vastustajal kohaliku omavalitsusena võimalik elektri tootmist jõel keelata ilma haldusakti välja andmata. Haldusakti väljastamisel oleks apellandil olnud võimalus haldusakt vaidlustada. Arvestades kinnistu omadusi ning apellandi soovi sellel kinnistul HEJ taastada ja seal tootmist alustada, on õiguspärase ootuse põhimõtte vastane pärast kinnisasja müügilepingu sõlmimist teatada, et vastustaja viie aasta jooksul vett apellandi kinnistule ei lase; 6) ei ole tegemist riigiabiga: a) kostja on projekti ellu viinud ainult oma seadusest tulenevate kohustuste täitmiseks (VeeS § 17 lg 5, § 401 lg 13); b) projekti käigus ei ole renoveeritud paisu seda osa, mille kaudu voolab vesi hüdroelektrijaama. Kõik sellekohased vajalikud renoveerimistööd, mis mh on tehtud ka vastustaja kinnistul, on apellant vastustaja heakskiidul finantseerinud ise; c) Põltsamaa jõe paisurajatise likvideerimist ei ole üheski dokumendis kajastatud;
7) on tulenevalt hea usu põhimõttest vastustaja kohustus teha kõik endast sõltuv, et apellandil oleks võimalik tootmisega tegeleda ehk omandiõiguse rikkumine lõpetataks. Vastustaja on piiranud jõevee voolu apellandi kinnisasjale, millega rikub apellandi omandiõigust AÕS § 89 mõttes ning apellandil on õigus nõuda omandiõiguse rikkumise kõrvaldamist; 8) on maakohus ebaõigesti kohaldanud VÕS § 1055 lg 1. VÕS § 1055 lg-s 1 toodud deliktiõigusliku negatoornõude eelduste täitmiseks on piisav, kui hagejal on võimalik ära näidata, et kahju tekkimine on võimalik. Apellant on hagi tagamise taotlustes käsitlenud, milles võib vastustaja tegevusest tulenev kahju seisneda; 9) on apellandil õigus nõuda kahju tekitava tegevuse keelamiseks alternatiivselt ka deliktiõigusliku negatoornõude alusel, vastustaja tegevusest tekib apellandile kahju, mis on õigusvastane, ning apellandil puudub vastustaja tegevuse suhtes talumiskohustus; 10) on kinnistusraamatusse märke kandmine võimalik. Analoogselt AÕS § 156 alusel seatud kitsendustega tuleb AÕS § 140 ja § 141 lg 3 kohaselt lubada kinnistusraamatusse apellandi poolt esitatud sõnastuses märke kandmine. Nimetatud kande tegemine eraõigusliku kokkuleppena ei ole võimalik; 11) rikkus maakohus menetlusõiguse norme TsMS §-i 229, § 238 lg-t 2, § 243 lg-t 1, võttes dokumentaalse tõendina vastu M. Künnapase kirjalikud seletused ning luges tõendatuks apellandi informeerituse. Riigikohus on sedastanud, et tõendi usaldusväärsus ja tõendusjõud võib olla madalam, kui tõendi esitaja ei paku ei kohtule ega vastaspoolele võimalust kirjaliku seletusi andnud isikule tunnistajana küsimuste esitamiseks ja kirja koostamise asjaolude selgitamiseks.
9.Põltsamaa linn vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta Loveko OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata. Menetluskulud jätta apellandi kanda. Vastuses esitatud seisukohtade kohaselt: 1) on maakohus oma otsuses õigesti viidanud Riigikohtu praktikale, mille kohaselt on igal kinnisasjal prioriteetsed just tema omaniku huvid (lahend nr 3-2-1-33-05, p 13); 2) ei nõustu vastustaja apellandi kohtupraktika käsitlusega, et naaberkinnisasja üleujutamisel on tegemist põhimõtteliselt käesoleva kaasusega sarnase olukorraga. Käesoleval juhul soovib apellant kohustada vastustajat kasutama oma kinnisasja ja opereerima sellel asuvat paisurajatist apellandi huvides. Selline nõue ei toetu ei seadusele ega ka kohtupraktikale; 3) ei ole apellandil õiguspärast ootust ning vastustaja pole rikkunud hea usu põhimõtet. Apellant oli hüdroelektrijaama ostmisel teadlik hüdroenergia tootmisega seonduvatest piirangutest ning tegelikust olukorrast ja tavast. Kinnisasja omadusi arvestades ei saanud tekkida õiguspärane ootus. Õiguspärast ootust ei saa tuletada ka vastustaja poolt antud lubadest või kooskõlastustest; 4) on Sven Lassi 11.11.2010.a e-kiri uus tõend, mis on esitatud alles ringkonnakohutus. Apellant ei ole põhjendanud, miks ei saanud ta vastavat tõendit esitada maakohtus. Tõendit ei saa TsMS § 329 lg 1 alusel asja juurde võtta ega sellega arvestada. Apellandi viide antud tõendile on asjakohatu. Tõendi vastu võtmiseks puudub ka sisuline vajadus ja alus; 5) on vastustaja olnud läbivalt seisukohal, et elektrienergia tootmine on võimalik, kui see on kooskõlas kõigi õigusaktidest tulenevate nõuetega ning see ei tekita vastustajale kahju; 6) ei ole poolte vahel sõlmitud kokkulepet paisurajatise opereerimiseks. Vastustajale kuulub paisurajatis, ilma milleta ei pääse elektrienergia tootmiseks vajalik vee kogus hüdroelektrijaama. Järelikult soovib apellant kasutada vastustaja paisurajatist, mitte jões voolavat vett;
7) ei nõustu vastustaja apellandi alternatiivse väitega, et pooltevahelise kokkuleppe olemasolu on võimalik järeldada. Kokkuleppe raames tuleb täpselt ja detailselt kokku leppida, kuidas, kelle poolt ja kelle kuludega paisurajatist opereeritakse ning kuidas ära hoida kahju tekkimist loodusele ja teistele kinnisasjadele. Nendes küsimustes ei ole pooled kokkulepet saavutanud, mistõttu ei saa rääkida järeldatavast kokkuleppest poolte vahel; 8) nõustub vastustaja maakohtu seisukohaga, et käesoleval juhul ei ole täidetud AÕS §-i 89 rakendamise esimene eeldus ehk omandiõiguse rikkumine. Isegi juhul, kui asuda seisukohale, et varja mitteavamine on apellandi omandiõiguse rikkumine (millega vastustaja sarnaselt maakohtuga ei nõustu), siis ka sellisel juhul apellant on kohustatud riivet taluma ja see välistab rikkumise õigusvastasuse; 9) on riigiabi valdkond Euroopa Komisjoni otsealluvuses, mistõttu saab ainult Euroopa Komisjon võtta selles küsimuses lõpliku seisukoha; 10) on väär apellandi seisukoht, et riigiabi küsimus on ainuke põhjus varja mitteavamiseks. Varja avamine ei saa toimuda enne, kui on kohaselt veendutud, et varja avamisest ei teki keskkonnakahju ja muud kahju (kahju ümbritsevatele hoonetele jne). Enne riskide ja mõjude selgekstegemist ei saaks vastustaja hoolimata riigiabi küsimuse lahendamisest varja avada. See, kas vastavad kohustused veetaseme reguleerimiseks ja jälgimiseks on pandud ka apellandile kui hüdroelektrijaama kinnistu omanikule, ei oma vastustaja kohustuste mõttes tähtsust, sest selliste kohustuste teatav dubleerimine ei vabasta vastustajat vastava kohustuse täitmisest; 11) on maakohus õigesti kohaldanud VÕS § 1055 lg-t 1. Apellant on maakohtus rõhutanud, et VÕS § 1055 lg 1 kohase nõude eeldused on samad, mis on AÕS §-st 89 tuleneva nõude alused. Järelikult ei saaks apellandi enda hinnangul kohaldada VÕS § 1055 lg-t 1 olukorras, kus pole täidetud AÕS §-i 89 rakendamise eeldused. Apellant ei ole tõendanud ei kahju õigusvastast tekitamist ega sellega ähvardamist, mistõttu on vastustaja seisukohal, et täidetud ei ole ükski VÕS § 1055 lg 1 kohaldamise eeldus; 12) on maakohus õigesti leidnud, et kinnistusraamatusse apellandi poolt taotletud märke kandmine ei ole võimalik. Olukorras, kus seadusandja on ette näinud konkreetsed ja piiratud alused kohtule kinnisomandi kitsenduste määramiseks (AÕS § 156 lg 1), ei saa kohus asuda analoogia korras laiendama oma pädevust selliseid kitsendusi seada. 13) kui kohus siiski tuvastab AÕS §-i 89 rikkumise vastustaja poolt, ei ole sellise rikkumise tuvastamine kohtuotsuses kohtuotsusega seatud kitsendus AÕS § 141 lg 3 mõttes, mistõttu ei saa apellandi poolt taotletud märkust ka kinnistusraamatusse kanda; 14) ei ole maakohus rikkunud menetlusõiguse norme. Maakohus ei ole oma otsuses tuginenud otseselt Marko Künnapase e-kirjale, vaid sellele lisatud varasemast ajast pärinevale ekirjavahetusele, kust selgub, et apellanti informeeriti juba enne hüdroelektrijaama hoone ostmist piirangust elektrienergia tootmisel. Ei ole alust asuda seisukohale, et vastavaid tõendiks olevaid e-kirju peaks saama kasutada ainult lahutamatult koos Marko Künnapase selgitava kaaskirjaga ja juhul kui ta on tunnistajana üle kuulatud.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
10.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks ega tühistamiseks. Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, mistõttu ringkonnakohus jätab TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.
Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse õiguslike põhjendustega ning maakohtu hinnanguga tõenditele ega korda neid kõiki TsMS § 654 lg 6 alusel.
11.Ringkonnakohus leiab, et apellandi poolt ringkonnakohtule esitatud täiendavad dokumentaalsed tõendid ei ole käesoleva tsiviilasja lahendamisel asjakohased ning nende asja materjalide juurde võtmisest tuleb keelduda. Apellatsioonkaebusele lisatud Põltsamaa abilinnapea Sven Lassi 11.11.2010.a kiri ei sisalda niisugust teavet, mis vajaks käesolevas menetluses täiendavat käsitlemist. Kostja seisukohad hüdroenergia tootmise taastamist puudutavas osas on menetluses muude tõenditega piisavalt tõendamist leidnud, mh kiri Keskkonnaametile (I kd tl 69-70), kus samuti väljendatakse, et energiatootmise taasalustamine ei ole tulevikus iseenesest välistatud. Apellant esitas ringkonnakohtule 3. märtsil 2016.a täiendavate dokumentidena vee erikasutusloa nr L. VV/326750, mis on välja antud 03.11.2015.a, samuti selle väljastamise aluseks oleva Keskkonnaameti korralduse nr JT 1-15/15-546; ekraanitõmmise Maa-ameti kaardirakendusest ning Keskkonnaameti 27.01.2016.a kirja, millega küsitakse Põltsamaa Linnavalitsuselt lisateavet vee erikasutusloa taotluse kohta. Ehkki nimetatud dokumendid on koostatud ja apellandile kättesaadavaks muutunud (v.a Maaameti kaardirakenduse ekraanitõmmis) pärast maakohtu otsuse tegemist, ei ole need dokumendid käesoleva asja lahendamisel asjakohased. Varasemas menetluses ei ole vaidluse all olnud asjaolu, et hagejale on väljastatud vee erikasutusload, mille kohaselt on lubatud veekasutus hüdroenergiast elektrienergia tootmise eesmärgil. Samuti ei ole vaidluse all asjaolu, et läbi apellandile kuuluva kinnisasja jookseb Põltsamaa jõgi, mistõttu ka see asjaolu ei vaja täiendavat tõendamist.
12.Ringkonnakohus ei nõustu apellandi seisukohaga, et kostja rikub oma tegevusega õigusvastaselt hageja omandiõigust ning et hagejal on õigus nõuda kostjalt sellisest rikkumisest hoidumist. Õige ei ole apellandi väidetu, mille kohaselt on kostja poolne tegevus oma kinnisasjal (s.o kostja poolt Põltsamaa jõe veevoolu piiramine kostjale kuuluvate paisurajatiste abil selliselt, et piisaval hulgal vett ei pääse hagejale kuuluvasse hüdroelektrijaama) käsitatav füüsilise mõjutusena, mida hagejal on õigus tõrjuda AÕS § 89 alusel. Põhjendatud on maakohtu seisukoht, mille järgi kostja poolt veevoolu reguleerimine, sh voolu takistamine varjade abil, on vaadeldav nn negatiivse mõjutusena, mille tulemusena ei pääse läbi hageja kinnisasja sellisel hulgal vett, mis võimaldaks käitada hüdroelektrijaama. Ehkki vee voolamine on iseenesest käsitatav füüsi(ka)lise nähtusena, kujutab kostja poolne veevoolu takistamine hageja kinnistut läbivas osas asjaõiguslikus tähenduses endast siiski nn negatiivset mõjutust. Maakohus asus õigesti seisukohale, et kuna kostja kasutab oma kinnisasja õiguspäraselt ega välju seejuures oma kinnisasja piiridest, ei ole kostja käitumine kvalifitseeritav hageja omandiõiguse õigusvastase rikkumisena. Vaidlust ei ole selle üle, et paisurajatised, sh veetaseme reguleerimiseks kasutatavad varjad, on kostja omandis. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus asunud põhjendatult seisukohale, et kostjal on õigus otsustada muuhulgas selle üle, millisel viisil paisurajatist ja selle juurde kuuluvaid varjasid opereerida. Seejuures on kostjal õigus juhinduda esmajoones enda huvidest.
13.AÕS § 89 ei anna hagejale alust nõuda, et kostja kui kõrvalasuva kinnisasja omanik suurendaks tema omandis olevate rajatiste (varjade) abil hageja kinnisasja läbiva vooluvee hulka. Teisiti öeldes ei tulene AÕS §-st 89 kinnisasja omanikule õigust nõuda, et teiselt kinnisasjalt kanduks tema kinnisasjale suuremas mahus n-ö looduslikke mõjutusi (sh vee vooluhulk), kui see toimub käesolevas olukorras, kus kostja oma kinnisasja majandades õiguspäraselt vee vooluhulka paisurajatiste abil reguleerib ja piirab.
Õige ei ole apellandi käsitlus, mille kohaselt keelab kostja poolt varjade sulgemise hagejale ebasobival viisil VeeS § 21 lg 1 p 2 ning ka vee erikasutusluba nr L.VV/319452 p 5.1.4.2. VeeS § 21 lg 1 p 2 kohaselt on veekasutaja (VeeS § 20 lg 1) kohustatud hoiduma teiste veekasutajate ja maaomanike õiguste rikkumisest ning veekasutusega kahju tekitamisest inimese tervisele, loodusele ja majandusobjektidele. Tegemist on üldise sättega, mis üldjoontes vastab heas usus käitumise ja tegutsemise põhimõttele (TsÜS § 138). Ringkonnakohtu hinnangul ei tulene VeeS § 21 lg 1 punktist 2 kostjale spetsiifilist kohustust opereerida temale kuuluvaid paisurajatisi selliselt, et oleks tagatud hageja elektrijaama käitamiseks piisav vee vooluhulk. Samuti ei tulene kostjale niisugust kohustust kostjale väljastatud vee erikasutusloast nr L.VV/319452 (I kd tl 24-35). Viidatud vee erikasutusloa p 5.1.4.2 kohaselt on paisu omanik ja haldaja kohustatud hoiduma teiste veekasutajate ja maaomanike õiguste rikkumisest ning veekasutusega kahju tekitamisest inimeste tervisele, loodusele ja majandusobjektidele. Ka nimetatud punkti näol on tegemist üldise sättega, mis pigem väljendab heas usus tegutsemise põhimõtet. Vee erikasutusloa sisuks ei ole naaberkinnistute vaheliste suhete reguleerimine ning sellest ei tulene kostjale kohustust tagada hagejale elektrijaama käivitamiseks vajalik vee vooluhulk. Nii seonduvalt VeeS § 21 lg 1 p-ga 2 kui vee erikasutusloa p-ga 5.1.4.2 ei ole hageja esile toonud kostjapoolset käitumist, mida oleks alust käsitleda hageja õiguste rikkumisena.
14.Ringkonnakohtu hinnangul ei tulene kostjapoolset hageja omandiõiguse rikkumist asjaolust, et varasemalt on jõe vesi pääsenud voolama hageja kinnistule piisaval hulgal, mis võimaldas hüdroenergia tootmist. Maakohus on põhjendatult märkinud ja hageja ei ole ka vaidlustanud, et nii kostja kinnistul asuv pais kui ka selle juurde kuuluvad varjad on rajatud õiguspäraselt. Seejuures ei ole hageja kinnistul hüdroenergiat toodetud alates 1994. aastast ning üldvõrku suunatud tootmine lõppes juba 1971. aastal, mistõttu ei ole võimalik kostjale ette heita hageja toimiva majandustegevuse seiskamist. Hageja on küll kavandanud hüdroenergia tootmise taastamist ning asja materjalidest nähtuvalt teinud selleks ka kulutusi, kuid seejuures pidi hageja arvestama ka varasemaga võrreldes muutunud õiguslikku ja faktilist olukorda. Tähtsust omab muuhulgas asjaolu, et võrreldes varasema ajaga, mil hüdroelektrijaam moodustas koos paisurajatisega ühe kompleksi, on ajaloolise kompleksi moodustanud kinnistud omandireformi tulemusena eri isikute omandis (Põltsamaa linn ja varem AS Eesti Energia, nüüd OÜ Loveko). Kohtule esitatud kinnistusraamatu väljavõtete (I kd tl 14-19) kohaselt on asjaomased kinnistusregistriosad avatud ja kinnisomand tekkinud aastatel 2007-2009, s.o 13-15 aastat pärast elektritootmise täielikku seiskumist. Omandireformi käigus ei ole peetud oluliseks säilitada endise hüdroelektrijaama kompleksi ühtsus, mis võimaldanuks asjaõiguslike takistusteta tagada hüdroenergia tootmise.
15.Samuti omab olulist tähtsust asjaolu, et kostja on saanud 2011.-2012. aastal paisu renoveerimiseks ja kalapääsu rajamiseks SA KIK toetust ning kostjal on õiguslikult põhjendatud huvi keelduda hageja kasuks niisuguste tegude tegemisest, mille tulemusena tekiks potentsiaalne varaline kahju kostjale endale (s.o riigiabi reeglite rikkumise tõttu toetussumma osaline või täielik tagasinõudmine). Ringkonnakohus nõustub täielikult kõigi maakohtu sellekohaste põhjendustega. Ringkonnakohus leiab, et Põltsamaa linn ei ole avaldanud oma nõusolekut paisurajatiste opereerimiseks hageja poolt soovitud viisil sellega, et linn on väljastanud oma pädevuse piires lubasid ja kooskõlastusi tegevusteks, mis on seotud ajaloolise hüdroelektrijaama võimaliku taastamisega (nt I kd tl 23, tl 36-39, tl 47-53, tl 54 jne). Hüdroenergia tootmise taaskäivitamine ei sõltu ainuüksi kostjast. Muuhulgas tuleb eristada kostja rolli kohaliku omavalitsusüksusena ja hageja poolt kavandatavast tootmistegevusest puudutatud naaberkinnisasja omanikuna.
Asjakohased ei ole apellandi viited, nagu puuduks kostjal kohaliku omavalitsusüksusena võimalus keelata jõel elektri tootmist, andmata välja sellekohast haldusakti. Käesoleval juhul on tegemist omandiõigusest tuleneva vaidlusega, kus kostja kui avalik-õiguslik juriidiline isik osaleb tsiviilõigussuhtes ühtsetel alustel muud liiki isikutest omanikega. Seega on ka kostjal võimalik teostada enda omandiõigust vastavalt asjaõigusseaduses sätestatule.
16.Kostjale puudub alus heita ette hea usu põhimõtte vastast käitumist, arvestades eelkõige kostja põhjendusi seoses paisu renoveerimiseks ja kalapääsu rajamiseks saadud toetusega. Asja materjalidest nähtub muuhulgas, et hageja omandas Silla tn 1a kinnistu ajal, mil SA KIK oli juba otsustanud rahuldada Põltsamaa Linnavalitsuse taotluse toetuse saamiseks projektile „Põltsamaa linna paisu renoveerimine ja kalapääsu rajamine“ (I kd tl 65-67). Ringkonnakohtu arvates ei tekkinud hagejal õiguspärast ootust, et Põltsamaa linn asub paisurajatise (varjade) opereerimisel tegutsema esmajoones hageja majanduslikest huvidest lähtudes. Samuti ei nõustu kolleegium apellandi seisukohaga, nagu oleks kostjal tekkinud kohustus teha kõik endast sõltuv, et hagejal (apellandil) oleks võimalik tootmisega tegeleda. Ringkonnakohus nõustub ka selles osas täielikult maakohtu otsuse põhjendustega (eelkõige kohtuotsuse p 6.5). Maakohus on muuhulgas õigesti leidnud, et hagejale pidi kinnistu omandamise aja seisuga olema teada, et hüdroelektrijaamas tootmise taaskäivitamine on seotud piirangutega, mis kaasnevad paisu renoveerimise ja kalapääsu rajamiseks saadud toetuse kasutamisega. Vastustaja on menetluses olnud läbivalt seisukohal ja kinnitanud ka apellatsioonkaebusele esitatud vastuses, et peab energiatootmise taastamist võimalikuks eeldusel, et see on kooskõlas kõigi õigusaktidest tulenevate nõuetega ega tekita vastustajale kahju. Kahju tekkimise ohtu on vastustaja (kostja) sisustanud eeskätt sellega, et energiatootmise alustamisel enne 5 aasta möödumist paisurajatiste renoveerimisprojekti abikõlblikkuse perioodi lõppemisest võidakse kostjat kohustada tagastama kas osalises või täies ulatuses SA KIK poolt määratud toetussumma. Samuti on vastustaja viidanud vajadusele veenduda, et varja avamine ei põhjusta keskkonna- ega muud kahju.
17.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga (kohtuotsuse p 6.3), et paisjärve reguleerimiseks ja varjade opereerimiseks selliselt, et hagejal (apellandil) oleks võimalik taastada hüdroenergia tootmine, on poolte vahel vajalik saavutada kokkulepe, määrates kindlaks nii paisu kasutamise tingimused kui ka kulutustega seonduvad küsimused. Õiged ei ole apellandi väited, nagu oleks selline kokkulepe koos vastavate tingimustega tuletatav väljastatud dokumentatsioonist (sh detailplaneeringust, ehitusprojektist ja ehituslubadest). Kohtul puudub käesoleva tsiviilasja läbivaatamisel pädevus võtta seisukohta, kas hagejal kostjale kuuluvate ja SA KIK toel renoveeritud paisurajatiste abil tootmistegevuse käivitamine oleks käsitatav riigiabina. Kostja on aga menetluses piisavalt põhistanud, et paisurajatiste kasutamist tootmistegevuses võidakse kvalifitseerida riigiabina ning seetõttu puudub alus heita kostjale ette hea usu põhimõtte vastast käitumist. Apellandi nõudeõigus varja avamiseks ei ole tuletatav ka asjaolust, et apellant on ka omalt poolt teinud kulutusi paisu renoveerimisel.
18.Põhjendatud ei ole apellatsioonkaebuses väidetu, nagu oleks maakohus kohaldanud ebaõigesti VÕS § 1055 lg-t 1. Ringkonnakohus märgib, et hagi alternatiivsete aluste, s.o AÕS § 89 ja VÕS § 1055 kohaldamisala on osaliselt kattuv – AÕS § 89 kohaldub omandiõiguse rikkumise korral ja VÕS § 1055 laiemalt igasuguse deliktiõiguslikult kaitstud õigushüve kestva rikkumise korral, sh ka omandiõiguse kestva rikkumise korral. Seejuures on AÕS §-st 89 ning VÕS § 1055 lg-st 1 tulenevate nõuete eeldused põhimõtteliselt samad. Käesoleval juhul ei ole kinnitust leidnud kostja poolne õigusvastane käitumine hageja suhtes. Ringkonnakohus nõustub ka maakohtu põhjendustega, mille kohaselt ei ole hageja sisustanud
piisavalt temal tekkinud või tekkida ähvardavat kahju. Esile ei ole toodud asjaolusid, nagu oleks kostja tegevuse tõttu kahjustada saanud hagejale kuuluv kinnisasi või oleks vähenenud selle väärtus. Maakohtu otsuses märgitu kohaselt ei ole hageja tõendanud ka oma väidetavat kahju seoses hüdroelektrijaama kanali renoveerimisele tehtud kulutustega ega selliselt määratletud kahju põhjuslikku seost kostja käitumisega. Hageja nõuded on rajatud sellele, et ta soovib alustada elektrienergia tootmist ja eeldatavasti teenida sellelt tulu. Olukorras, kus tootmist ei ole alustatud ning selle võimalikkus sõltub veel hulgast tingimustest (sh keskkonnamõjude hinnangust), puudub ringkonnakohtu arvates alus tuvastamaks, et kostja tegevus on olnud hagejat kahjustav.
19.Ringkonnakohus nõustub ka maakohtu seisukoha ja põhjendustega (kohtuotsuse p 9), mille kohaselt puudub õiguslik alus hageja nõudel kanda kinnistusraamatusse kostjale kuuluvatele kinnistutele nr 2771035 ja 2563735 omandiõiguse kitsendusena märked, mille kohaselt kinnisasja igakordne omanik on kohustatud tagama Põltsamaa jõe paisu vee takistuseta ja täieliku läbipääsu hageja kinnisasjal nr 2759435 asuvasse hüdroelektrijaama. Tegemist on kitsendusega, mis oma sisult vastab reaalservituudile AÕS § 172 tähenduses (kostja kui teeniva kinnisasja omaniku kohustus hoiduda teatud ulatuses enda kinnisomandi teostamisest). Sellise kitsenduse kinnistusraamatusse kandmine eeldab reaalservituudi seadmist poolte kokkuleppel ning sellekohase kinnistusraamatu kande tegemist. Põhjendatud ei ole apellandi etteheited maakohtu poolt menetlusnormide rikkumise osas. Maakohus on oma otsuse punktis 6.5 analüüsinud ka tõendite (e-kirjavahetus II kd tl 100-123) lubatavust ning ringkonnakohus nõustub nende põhjendustega. Maakohus on tõendina arvestanud eelkõige Eesti Energia AS-i töötaja Marko Künnapase ja hageja (OÜ Loveko) vahelist e-kirjavahetust, mitte ainuüksi Marko Künnapase selgitavat kaaskirja. Asjaolu, kas Eesti Energia AS teavitas kinnistu müümisel ostjat piisavalt energiatootmise piirangutest, ei oma käesoleva tsiviilasja lahendamisel ka määravat tähtsust, kuna see on seotud eelkõige kinnistu müüja (Eesti Energia AS) ja ostja (Loveko OÜ) vahelise õigussuhtega. Ostja pidi kinnistu ostmisel piisava hoolsusega selgitama välja elektritootmise taaskäivitamise väljavaated ja perspektiivikuse olukorras, kus reaalne tootmine oli seiskunud juba ca 40 aasta eest.
20.Menetluskulud Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb asjas kantud menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda. Seega jäävad apellandi kanda esmalt temal endal menetluses tekkinud menetluskulud. Vastustaja palus mõista apellandilt vastustaja kasuks välja vastustaja menetluskulud ringkonnakohtus summas 4 367,04 eurot, millelt tuleb apellandil tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni. Apellant esitas vastustaja menetluskulude kohta vastuväited. Ringkonnakohus on seisukohal, et arvestades käesoleva vaidluse olemust ja keerukuse astet oli vastustaja kui kohaliku omavalitsuse üksuse poolt põhjendatud lepingulise esindaja kaasamine. Olukorras, kus äriühingust vastaspoolel oli menetluses kõrge kvalifikatsiooniga ja kogemustega vandeadvokaadist esindaja, ei oleks tagatud poolte huvide võrdväärne esindatus, kui kohalikust omavalitsusüksusest menetluspoolel tuleks piirduda üksnes oma töötaja (ametniku) poolse esindamisega. Seega on vastustaja poolt õigusabiteenusele tehtud kulutused vastaspoolelt väljamõistetavad. Osaliselt on põhjendatud apellandi vastuväited vastustaja õigusabikulude mahu ja suuruse osas. Vastustaja esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on vastustajale osutatud apellatsioonimenetluses õigusabiteenust 24,1 tunni ulatuses tunnihinnaga 150 eurot.
Ringkonnakohus leiab, et õigusabiteenuse maht on osaliselt üle paisutatud ja sisaldab vastaspoole poolt hüvitamisele mitte kuuluvaid teenuseid. Põhjendatud ja vajalikuks menetluskuluks on maakohtu otsusega ja apellatsioonkaebusega tutvumiseks ning apellatsioonkaebusele vastamiseks kulunud aeg, samuti apellandi vastusega tutvumisele ja analüüsimisele kulunud aeg kokku 8,6 tunni ulatuses. Ülejäänud 15,5 tunni ulatuses on õigusabiteenuse osutamine olnud seotud kompromissläbirääkimistega (30.06.2015.a nõupidamine Põltsamaal koos selleks valmistumise ja reisimisega kokku 7,7 tundi, 09.07.2015 telefoninõupidamised 0,5 tundi; kompromissiettepanekuta seotud õiguslike küsimuste täiendav analüüs ja nõupidamised kokku 7,3 tundi). Ringkonnakohus nõustub apellandiga, et tegemist ei olnud täies ulatuses käesoleva apellatsioonimenetlusega seotud kuludega. Ringkonnakohtule ei ole kõnealuste kompromissläbirääkimiste tulemusena esitatud mistahes menetlusdokumente. Apellant viitas ühtlasi, et läbirääkimised ei piirdunud üksnes käesoleva tsiviilasjaga vaid eelkõige pooltevahelise haldusasjaga nr 3-14-52282, kusjuures ettepaneku läbirääkimisteks tegi apellant. Jättes arvestamata Põltsamaale reisimise ajakulu 3,5 tundi, leiab ringkonnakohus, et tsiviilasjas kompromissi sõlmimisele suunatud läbirääkimisteks on põhjendatud arvestada 4 tundi (s.o 1/3 sisuliste läbirääkimiste ja sellega seotud analüüside mahust). Eeltoodust lähtudes on vastustaja põhjendatud ja vajalikuks õigusabiteenuse mahuks käesolevas tsiviilasjas 12,6 tundi, mis kuulub apellandi poolt vastustajale hüvitamisele. Ringkonnakohtu hinnangul ei esine alust vähendada vastustaja esindajate tunnihinda 150 eurot/tund. Puudub alus asuda seisukohale, nagu oleks ringkonnakohtu menetluses olnud vastustaja peamiseks esindajaks vandeadvokaadi abi. Vastustajat on esindanud ka vandeadvokaadist esindaja, kes on kogenud ja kõrgelt kvalifitseeritud õigusteenuse osutaja. Mitme esindaja osavõtt asjast ei ole toonud kaasa ka õigusteenuse mahu või maksumuse põhjendamatut kasvu. Seega kuulub apellandilt vastustaja kasuks väljamõistmisele 1 890 (12,6 × 150) eurot apellatsioonimenetluses kantud õigusabikulude katteks.
Üllar Roostoja
Kersti Kerstna-Vaks
Kai Kullerkupp
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.