Apellatsioonastmes kantud menetluskulud jätta JD kanda.
4.Apellatsiooniastmes kantud DS menetluskulude kindlaksmääramise avaldus rahuldada.
5.Välja mõista JD-lt DS kasuks menetluskulud 175 eurot. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Edasikaebamise kord ja selgitused 1(7)
Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.DS (hageja) esitas 14.06.2014 maakohtule hagi JD (kostja) vastu, milles palus kostjalt välja mõista üürilepingust tulenev võlgnevus 3720,12 eurot ja põhinõudelt seadusjärgne viivis alates 15.06.2014 kuni kohustuse täitmiseni. Lisaks palus hageja kohustada kostjat tagastama hagejale üüritud eluruum XXXXX XXX XX-X Viimsi vallas ja üüritud asja tagastamisest keeldumisel määrata otsuse täitmise viisiks JD väljatõstmine eluruumist. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda.
2.Hageja väitel sõlmisid hageja ja kostja jaanuaris 2013 üürilepingu XXXXX XXX XXX Viimsis asuva eluruumi üürimiseks. Pooled leppisid kokku üüritasu suuruseks 0 eurot kuus tingimusega, et kostja tasub maksed kommunaalteenuste eest vastavalt tegelikule kulule ja tasu elektrienergia eest vastavalt arvesti näidule. Üürileping sõlmiti poolte vahel suuliselt. Hagi esitamisel ajal oli korteriomand kostja valduses.
3.Kostja ei täitnud üürilepingut kohaselt ja seisuga 19.08.2015 võlgnes kostja hagejale 3720,12 eurot, millest KÜ-le XXXXX XX tasumata arvete summa on 3308,36 eurot ja Imatra Energia AS-le tasumata arvete summa on 411,76 eurot. Hageja ütles üürilepingu üles 22.05.2013.
4.Hageja ei nõustu kostjaga selles, et hageja lubas väidetavalt hoolt kanda eluruumi kasutamisega seotud kulude eest, kuna selles eluruumis elab hageja laps. Hageja ja kostja kooselust on sündinud tütar AŠ, kellele hageja tasub elatisraha, kuid need asjaolud ei ole käesoleva vaidlusega seotud. Kostja vastuväited
5.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Hageja kirjeldas hagi aluseks olevaid asjaolusid tegelikkusele mittevastavalt. Üürilepingut ei ole poolte vahel jaanuaris 2013 sõlmitud. Hageja ja kostja elasid XXXXX XXX XX-X korteris koos ja neil sündis XX.XX.XXXX tütar. Hageja lahkus pere juurest 18.02.2013. Hageja andis lahkudes kostjale suulise lubaduse kanda hoolt eluruumi kasutamisega seotud kulude eest, kuna selles eluruumis elas tema enda laps (koos lapse emaga) ja lubas kostjal koos lapsega jääda eluruumi elama kuni lapse kolme aastaseks saamiseni. Kostja viitas ka PKS § 111 lg-le 2, mille kohaselt kohustus hageja osalema oma lapse ema ülalpidamisel, mistõttu korteri kommunaalkulude kandmine oleks minimaalne sellise kohustuse täitmine. Hageja oma lubadusi ei täitnud.
2(7)
6.Kostja vabastas korteri juulis 2015. Tegemist oli poolte ühise koduga ja seetõttu üleandmisakti ei vormistatud.
7.Tarbitud teenuste osas märkis kostja, et teenuseid tarbis ka poolte ühine laps, kelle vastu nõuet pole esitatud. Ta ei pea hagi põhjendatuks, kuna lapse kolme aastaseks saamiseni oli hagejal tema suhtes ülalpidamiskohustus. Esimese astme kohtu otsus ja selle põhjendused
8.Harju Maakohus rahuldas 10.11.2015 otsusega hagi osaliselt, mõistes kostjalt hageja kasuks välja võlgnevuse 2502,98 eurot ja viivise põhivõlgnevuselt kohtuotsuse tegemise aja seisuga 256,80 eurot ja edasi VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Menetluskulud jättis maakohus poolte enda kanda.
9.Maakohtu hinnangul ei tõendanud kumbki pool enda väidetud kokkuleppe olemasolu ja kuivõrd kohus tuvastas, et poolte vahel ei olnud lepingulist suhet, hindas kohus hageja nõuet lepinguvälise vastutuse sätete alusel. VÕS § 1037 lg 1 kohaselt peab õigustatud isiku nõusolekuta tema omandit, muud õigust või valdust käsutamise, kasutamise, äratarvitamise, ühendamise, segamise või ümbertöötamisega või muul viisil rikkunud isik (rikkuja) õigustatud isikule hüvitama rikkumise teel saadu hariliku väärtuse. VÕS § 1037 lg 1 alusel nõude rahuldamise eelduseks on, et kostja on rikkunud hageja nõusolekuta eelkõige tema omandit või valdust ning et ta on rikkumise abil hageja arvel rikastunud, st saanud midagi, millel on harilik väärtus. Paragrahvi 1037 lg 1 kohaldatakse ka energia, vee, soojuse ja muude teenuste omavolilise tarbimise korral. Kui ebaseaduslik valdaja kasutab teise isiku korteriomandit ja omandab sellega võimaluse tarbida korteriomandiga seotud kommunaalteenuseid, vastutab ta õigustatud valdaja ees ka teenuste hariliku väärtuse ulatuses. Ebaseaduslik valdaja vastutab siiski üksnes selliste teenuste eest, mis on seotud korteriomandi reaalse kasutamisega – eelkõige energia, vee, soojuse ja prügiveo teenuse eest. Ebaseaduslik valdaja ei vastuta selliste teenuste eest, mis on suunatud pikas perspektiivis korteriomandi säilitamisele, s.o korteriühistu poolt kogutavad maksed remondifondi, korteriühistu ülalpidamiskulud või maksed korteriomandi hooldamiseks.
10.Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kostja on korterit hageja väidetud perioodil kasutanud elamiseks koos poolte ühise alaealise lapsega. Kuivõrd kostja kasutas korterit ilma kokkuleppeta, oli kostja hageja omandiõigust rikkunud ja vastutab VÕS § 1037 lg 1 alusel. Kohus rahuldas hageja alternatiivnõude, milles hageja palus välja mõista energia, vee ja kanalisatsiooni, kütte ja prügiveo kulud korteriühistu ja võrguettevõtja esitatud arvete alusel perioodil veebruarist 2013 kuni veebruarini 2015 kokku summas 2502,98 eurot. Kohus mõistis kostjalt välja viivise kohtuotsuse tegemise aja seisuga summas 256,80 eurot ja edasi VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
11.Valduse üleandmise nõude osas asus kohus seisukohale, et hageja väited, et eluruumis on ikka veel mõned kastid kostja asjadega, ei ole tõendatud. Tähtsust ei oma see, kas pooled on korteri üleandmise kohta koostanud akti või kas kostja on võtmed tagastanud, sest on selge, et kostja on hagejale muul viisil teatavaks teinud oma tahte korteri valduse üleandmiseks ja hagejal on reaalne võimalus valdust teostada. Seega on kostja korteri valduse juba üle andnud ning VÕS § 334 lg 1 alusel ei saa hageja esitada kostja vastu nõuet korteri valduse üleandmiseks.
3(7)
Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused
12.09.12.2015 esitatud apellatsioonkaebuses palus kostja tühistada maakohtu otsuse ja saata tsiviilasi tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palus apellant jätta hageja kanda.
13.Ebaõige on maakohtu järeldus, et poolte vahel ei olnud lepingulist suhet ja kohus on ebaõigesti hinnanud hageja nõuet lepinguvälise vastutuse sätete alusel. VÕS § 11 lg 1 kohaselt võib lepingu sõlmida suuliselt, kirjalikult või mis tahes muus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud lepingu kohustuslikku vormi. Seaduses ei ole sätestatud kirjalikku vorminõuet üürilepingu sõlmimiseks.
14.Poolte vahel puudub vaidlus, et 2013 (hageja väitel jaanuari lõpus ja kostja väitel veebruari alguses) sõlmisid nad suulise üürilepingu. Vaidlus on vaid selles osas, kuidas pooled leppisid kokku kommunaalmaksete tasumises. Asjaolu, et pooled vaidlevad ühe üürilepingu tingimuse üle, ei saa olla aluseks arvata, et poolte vahel üldse üürisuhted puudusid.
15.Kostja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et kostja on ebaseaduslik valdaja ja seetõttu peab kostja vastutama õigustatud valdaja ehk hageja ees kommunaalteenuste hariliku väärtuse ulatuses. Üürilepingu olemasolu tõendab hageja teatis üürilepingu ülesütlemise kohta, mille hageja saatis 22.05.2013 kostjale. Seega, ei ole tõendatud, et kostja kasutas korterit ebaseaduslikult ja ilma kokkuleppeta. Hageja viitas 27.10.2015 esitatud seisukohas VÕS §-le 334 lg-le 1 ja § 335 lg-le 1, mis reguleerivad üürisuhet. Seega tunnistas hageja, et poolte vahel olid üürisuhted.
16.Hageja viivisenõue on täies ulatuses põhjendamatu. Isegi juhul, kui kostjal oli kohustus kommunaalmakseid tasuda ja seoses kohustuse mittetäitmisega võis kostjal tekkida võlgnevus hageja ees, siis kohustuse mittetäitmiseks oli kostjal põhjendatud alus. Hageja oli kuni 06.02.2015 lapsehoolduspuhkusel ja seega oli töötu. Perekonnaseaduse § 111 lg 2 alusel oli hagejal kuni 06.02.2015 kohustus kostjat ülal pidada. Hageja kinnitas, et elatisraha kostjale ta ei maksnud, tasus ainult lapsele elatisraha.
17.VÕS § 113 lg 8 kohaselt võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt VÕS §-s 162 sätestatule. Kui kohus otsustab, et kostja peab tasuma hagejale võla kommunaalteenuste eest, siis kostja palub vabastada ta viiviste tasumisest, kuna kohustuse mittetäitmiseks kostjal oli põhjendatud alus. Vastustaja seisukoht
18.Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
19.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse resolutsiooni tühistamiseks, küll aga tuleb TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel muuta maakohtu otsuse põhjendusi.
20.TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kui puuduvad
4(7)
kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus faktiliste asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme rikkunud. Küll aga ei saa nõustuda maakohtu poolt materiaalõiguse kohaldamisega.
21.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et kostja kasutas hagejale kuuluvat korteriomandit elamiseks. Ebaõige aga on maakohtu järeldus, et poolte vahel puudus eluruumi kasutamise kohta igasugune kokkulepe. Maakohus tuvastas õigesti, et pooltevahelist suhet ei saa pidada üürilepinguks. VÕS § 271 järgi on üürileping tasuline leping ehk üürnik kohustub tasuma üüritud asja kasutamise eest tasu (üüri). Poolte vahel ei olnud vaidlust, et poolte kokkuleppe kohaselt ei pidanud kostja tasuma üüri. Samas üürikokkuleppe puudumine ei tähenda, et poolte vahel puudus eluruumi kasutamiseks muu kokkulepe. Kolleegiumi arvates olid pooled kokku leppinud eluruumi tasuta kasutamises VÕS § 389 järgi. Pooled ei vaielnud selles, et kostja võis hagejale kuuluvat korteriomandit kasutada ja kasutamise eest kostja tasuma ei pidanud. See, et kasutaja peab tasuma eluruumi kasutamisega kaasnevate kulude eest, ei muuda lepingut tasuliseks.
22.Hageja palus kostjalt välja mõista korteri kasutamisega seonduvad kulud, mis tuli tasuda korteriühistule, sh kommunaalteenuste tasu, ja tasu kostja poolt kasutatud elektrienergia eest. Hageja väidete kohaselt olid pooled selliselt tasumises kokku leppinud, kuid kostja jättis tasumise kohustuse täitmata. Vastavad kulud oli hageja tasunud korteriühistule ja elektrimüüjale. 29.09.2015 menetlusdokumendis hageja täpsustas nõuet ja piirdus üksnes kommunaalkulude ja elektri eest tasutu hüvitamise nõudega summas 2502,98 eurot. Kuna hageja ei ole esile toonud, et kommunaalteenuste näol oleks tegemist korteriomandi säilitamiseks vajalike kuludega, siis ei ole kostja kohustatud VÕS § 391 lg 1 järgi neid kandma. Samas ei tähenda eeltoodu, et kostja ei peaks tema poolt kasutatud kommunaalteenuste ja elektri eest tasuma.
23.Tasuta kasutamise lepingu korral ei ole kasutajal kohustust tasuda kasutamise eest tasu, kuid asja kasutamisega seonduvad tema enda kulutused peab ta ise maksma, kui ei ole poolte vahel sõlmitud kokkulepet, et kasutusse andja kannab kasutaja kulud, mis on seotud korteri kasutamisega (kommunaalkulud ja elekter). Kostja väitis, et poolte vahel oli kokkulepe, et hageja tasub kõik kostja korteris elamisega seonduvad kulud ja kokkulepe sõlmiti siis, kui hageja korterist lahkus ja kostja koos lapsega jäi sinna elama, s.o 2013 alguses. Hageja vaidles kostja sellele väitele vastu ja selgitas, et poolte vahel oli kokkulepe, et kostja ei pea üüri maksma, kuid kommunaalkulude ja elektri eest pidi kostja ise tasuma. TsMS § 230 lg 1 järgi peab kostja tõendama, et poolte vahel oli selline kokkulepe sõlmitud. Kolleegium nõustub maakohtuga, et kostja ei ole tõendanud, et poolte vahel oli kokkulepe, et hageja tasub kostja kommunaalkulud ja elektri eest ning kostja ei pea tema poolt kulutatu eest tasuma. Kostja on kohtuistungil antud seletuses esile toonud, et 3 kuni 4 korda on ta ise arve alusel tasunud elektri eest elektrimüüjale (I kd lk 205 pöördel). Ka eeltoodu viitab, et kostja on olnud teadlik korteri kasutamisel tehtud kulutuste hüvitamise kohustusest. Hageja esindaja on saatnud kostjale mais ja augustis 2013 tähitud kirjaga pretensiooni, milles tõi esile, et kostja on jätnud kommunaalmaksete ja elektri eest tasumata. Kolleegiumi arvates kinnitab ka eeltoodu, et hageja on koheselt pärast võlgnevuse tekkimist nõudnud kostjalt kohustuse täitmist. Paljasõnaline on kostja väide, et hageja võttis endale
5(7)
kommunaalkulude kandmise kohustuse seoses kostja poolt elatise maksmise nõudest loobumisega. Kostja oma väidet tõendanud ei ole. Hageja selgitas, et ta ei nõua kostjalt üüri, kuna kostja elab lapsega koos ja hoolitseb lapse eest, kuid kommunaalkulude ja elektri eest pidi kostja ise tasuma. Hageja on tasunud elatist lapsele. Põhivõla suuruse ja selle üle, et hageja on praeguseks ise kommunaalmaksed ühistule ja elektri eest elektrimüüjale tasunud, poolte vahel vaidlust ei olnud. Kuna kostja ei täitnud pooltevahelist kokkulepet kohaselt, siis on hagejal õigus nõuda kostjalt VÕS § 101 lg 1 p 1 järgi kohustuse täitmist.
24.Apellandi taotluse väljamõistetud viivise vähendamiseks jätab ringkonnakohus rahuldamata. Kolleegium juhib tähelepanu, et TsMS § 329 lg 1 järgi peavad menetlusosalised esitama oma avaldused, taotlused, tõendid ja vastuväited, sh viivise vähendamise nõude nii varakult, kui menetluse seisund seda võimaldab ning see on menetluse kiireks ja õigeks lahendamiseks vajalik. Apellant taotles viivise vähendamist esimest korda alles apellatsioonkaebuses. Kolleegiumi arvates saaks sellises olukorras ringkonnakohus viivise vähendamist kaaluda alles siis, kui esinevad TsMS § 652 lg-s 3 toodud asjaolud ja kui apellant uue asjaolu lubatavust TsMS § 652 lg 4 kohaselt apellatsioonkaebuses põhjendab (vt Riigikohtu 13.04.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-11, p 13). Apellatsioonkaebuses apellant ei põhjendanud, miks taotlus on esitatud alles ringkonnakohtule.
25.Apellant esitas apellatsioonkaebuses taotlused tõendite vastuvõtmiseks ning vastustaja ja apellandi vande all ülekuulamiseks. Taotluse tõendite vastuvõtmise kohta lahendas ringkonnakohus 11.01.2016 määrusega, jättes apellandi taotluse rahuldamata. Kolleegium leiab, et ka taotlus poolte vande all ülekuulamiseks tuleb jätta rahuldamata. TsMS § 652 lg 3 p 2 kohaselt hindab ringkonnakohus kohtuotsuses hindamata tõendeid, kui tõendit ei saanud varem esitada kohtu poolt menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu või muul mõjuval põhjusel. Kostja väited ei anna alust seisukohaks, nagu taotlust poolte vande all seletuse andmiseks ei oleks saanud varem esitada maakohtu poolt menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu või muul mõjuval põhjusel.
26.Eespool märgitud põhjendustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata.
27.Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Kuivõrd maakohtu otsus jääb muutmata, ei ole alust muuta ka maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad ringkonnakohtus kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda.
28.Vastustaja menetluskulude nimekirja kohaselt koosnevad vastustaja menetluskulud apellatsioonimenetluses 175 eurost, mis on tasu 1 tunni ja 55 minuti eest apellatsioonkaebusega tutvumiseks ja vastuse koostamiseks. TsMS § 175 lg 1 järgi, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kolleegium leiab, et tsiviilasja spetsiifikat ja keerukust arvestades on vastustaja poolt apellatsioonimenetluses kulutatud aeg vajalik ja põhjendatud ning vastavuses esitatud menetlusdokumentidega. Vastustaja esindaja teenuse tunnihind 90 eurot ilma käibemaksuta on tavapärane õigusabiteenuse hind. Seega tuleb apellandilt vastustaja kasuks välja mõista
6(7)
ringkonnakohtu menetluskulu 175 eurot ja vastustaja taotlusel viivis alates lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
Margo Klaar /allkirjastatud digitaalselt/
Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/
Kaupo Paal /allkirjastatud digitaalselt/
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.