2.PLACET GROUP OÜ (registrikood 11198910) Kohtutäitur Jane Rumjantseva IPF Digital AS (registrikood 11034137) Telia Eesti AS (registrikood 10234957) AS G4S Eesti (registrikood 10022095) Aktiva Finance Group OÜ (registrikood 10746479) Omaraha OÜ (registrikood 12045597) Holm Bank AS (registrikood 14080830)
5.4.Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus menetlusosaliste endi kanda.
5.5.Avaldada teade I.R. pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise kohta väljaandes Ametlikud Teadaanded. Edasikaebamise kord
Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva määruse kättetoimetamisest. Hagita menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel määruskaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
ASJAOLUD
1.Tartu Maakohtu 15. veebruari 2017. a määrusega kuulutati välja I.R. (võlgnik) pankrot ja pankrotihalduriks nimetati Margo Normann. Tartu Maakohtu 4. juuni 2018. a määrusega lõpetati võlgniku pankrotimenetlus raugemisega ja algatati võlgniku kohustustest vabastamise menetlus. Menetluses jäeti usaldusisik määramata ning kohustati võlgnikku täitma usaldusisiku ülesandeid. Kohtumääruse kohaselt pidi võlgnik usaldusisiku ülesannetes esitama aruandeid kaks korda aastas – 1. detsembril ja 1. juunil ning tegema võlausaldajatele väljamakseid iga aasta 10. mail. Kohtumääruse kohaselt moodustasid pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustused kokku 14 639 eurot 34 senti.
2.Võlgnik esitas 26. juunil 2023 taotluse kohustustest vabastamise menetluse pikendamiseks. Maakohus rahuldas 10. oktoobri 2023. a määrusega võlgniku taotluse ning pikendas menetlust ühe aasta võrra kuni 20. juunini 2024. Võlgnikul tuli esitada aruanded 20. detsembril 2023 ja
20.juunil 2024 ning teha võlausaldajatele väljamakse 15. juunil 2024.
3.Maakohus küsis 15. juuli 2024. a kirjaga võlausaldajate seisukohta võlgniku kohustustest vabastamise menetluse lõpetamise osas.
4.Bigbank AS palus võlgniku kohustustest vabastamise menetlus lõpetada ja jätta võlgnik kohustustest vabastamata. Võlgnik ei ole täitnud oma kohustust tegeleda mõistlikult tulutoova tegevusega, kuivõrd kohustustest vabastamise menetluse vältel ei ole võlgnik täitnud mõistlikus ulatuses oma võla tasumise kohustust võlausaldaja ees. Võlgnik on teinud võlausaldajale makseid kokku summas 385 eurot 40 senti, mis moodustab 7,54% jaotuskavas kinnitatud 5114 euro 41 sendisest nõudest. Perioodil, mil võlgniku kohustustest vabastamise menetlust on pikendatud ühe aasta võrra, ei ole võlgnik teinud võlausaldaja nõude katteks ühtegi makset. Kohustustest vabastamine ei ole võlgniku õigus, vaid selleks peab võlgnik andma endast parima, et ta saaks tegeleda tulutoova tegevusega, ning suutma seda kohtule põhjendada. Võlausaldaja hinnangul saab jaatada vähemalt võlgniku hooletust oma kohustuse rikkumisel. Võlgnikule on kohustustest vabastamise menetlemise algatamisel ja kestel selgitatud tema kohustusi. Võlgniku käitumisest ei nähtu, milles on seisnenud tema mõistlik tegevus võlausaldajate nõuete rahuldamiseks. Kuue aasta jooksul ei ole võlgnik üritanud oma majanduslikku seisukorda parandada, et kohustusi võlausaldajate ees täita.
5.PLACET GROUP OÜ leidis, et võlgniku kohustustest vabastamise menetluse lõpetamine ei ole põhjendatud. Võlausaldaja nõudeid pole piisaval määral rahuldatud. Võlausaldaja nõuded võlgniku vastu on esitatud kokku 466 eurot ning võlgnik on teinud makseid kokku 59 eurot 54 senti. Seega on täitmata kohustusi 406 eurot 46 senti.
6.IPF Digital AS märkis, et võlgnik on teinud talle alates 6. aprillist 2021 kuni 3. oktoobrini 2022 makseid 92 eurot 40 senti. Võlausaldaja andis teada, et jätab võlgniku kohustustest vabastamise ning kohustustest vabastamise menetluse lõpetamise kohtu otsustada.
7.Telia Eesti AS teatas, et jätab kohustustest vabastamise kohtu otsustada.
8.AS G4S Eesti teatas, et ei vaidle vastu võlgniku taotlusele kohustustest vabastamise menetluse lõpetamiseks.
9.Omaraha OÜ teatas, et nõustub võlgniku taotlusega.
10.Holm Bank AS märkis, et võlgnik on tasunud Holm Bank AS-ile 60 eurot 2 senti. Võlgnevuse jääk on 814 eurot 79 senti. Võlausaldaja õigustatud huvid ei ole tagatud, võlausaldaja ei saa nõustuda kohustustest vabastamise menetluse lõpetamisega ja kohustustest vabastamisega.
11.Kohtutäitur Jane Rumjantseva ja Aktiva Finance Group OÜ ei esitanud seisukohta.
12.Maakohus kuulas võlgniku ära 22. augusti 2024. a kohtuistungil. Võlgnik selgitas, et pärast eelmist istungit ta vallandati töölt ja ta oli töötu seitse kuud. Võlgnik töötas alates detsembrist 2023 AS-s Keskkonnateenused laohoidjana, kuid pidi sealt 2024. a juunis ära tulema terviseprobleemide tõttu. Võlgnikul ei ole olnud võimalik võlausaldajatele raha eraldada, kuna on ravinud enda katkiseid hambaid ning terviseprobleemid ei lase tööl käia.
MAAKOHTU SEISUKOHT
13.Tartu Maakohus keeldus 23. augusti 2024. a määrusega võlgnikku pankrotimenetluses
täitmata jäänud kohustustest vabastamast, lõpetas võlgniku kohustustest vabastamise menetluse ja vabastas võlgniku usaldusisiku kohustustest. Füüsilise isiku maksejõuetuse seaduse (FIMS) § 68 g 2 kohaselt kohaldatakse enne seaduse jõustumist (1. juulit 2022) esitatud kohustustest vabastamise avalduste alusel algatatud menetlustele pankrotiseaduse (PankrS) redaktsiooni, mis kehtis 2022. aasta 30. juunini. PankrS § 175 lg 2 sätestab ühe kohustustest vabastamise keeldumise alusena süüdi mõistmise pankrotikuriteos. Võlgnikku ei ole pankrotikuriteos süüdi mõistetud. PankrS § 173 lg 1 sätestab, et võlgnik on kohustatud tegelema mõistlikult tulutoova tegevusega ja kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsima. Võlgnik on menetluse kestel olnud valdavalt hõivatud tööga, töökohtadelt on ta koondatud ning töötamist on seganud terviseprobleemid. Menetluse kestel on võlgnik korduvalt olnud töötu, kõige pikemalt 2023. a-l. Võlgnik ei ole rikkunud kohustust tegeleda mõistlikult tulutoova tegevusega. PankrS § 173 lg 2 sätestab, et võlgnik peab viivitamatult teatama kohtule ja usaldusisikule igast elu- ja tegevuskoha vahetusest, mitte varjama saadud tulusid ning vara, samuti andma kohtu ja usaldusisiku nõudel teavet oma tegevuse või selle otsimise, oma sissetulekute ja vara kohta. Võlgnik on menetluse kestel esitanud kohtule aruandeid oma tegevuse kohta, kuid peaaegu iga kord on esinenud puudusi, mida kohus on pidanud täpsustama. PankrS § 173 lg-d 3–5 sätestavad võlausaldajatele raha eraldamise kohustuse. Aruannete kohaselt on võlgniku sissetulekud ületanud mittearestitava sissetuleku määra, võlgnik on eraldamiskohustust täitnud vaid osaliselt ning tal on võlausaldajate ees eraldise võlgnevus. Võlgniku eraldamise kohustus oli 2024. a juuni seisuga 12 093 eurot 30 senti (perioodil juuni 2018–juuni 2024), millest 1275 eurot 33 senti on võlausaldajatele välja makstud. Võlgnikul ülalpeetavaid pole. Viimase väljamakse tegi võlgnik võlausaldajatele 2022. a lõpus, tehtud väljamaksed ei ole vastanud kohtumääruses kinnitatud jaotistele, rikkudes võlausaldajate võrdse kohtlemise põhimõtet menetluses. Kohus on võlgnikule saatnud korduvalt kirju seoses raha eraldamise ja väljamaksetega, jaganud selgitusi telefoni teel ning kolmel kohtuistungil (7. jaanuaril 2021, 7. aprillil 2022, 10. augustil 2023), kuid võlgnik pole sellest hoolimata eraldamise kohustust suutnud täita. Maakohus leidis, et võlgnik on rikkunud PankrS §173 lgtes 3–5 sätestatud raha eraldamise kohustust. Kohtule teadaolevalt ei ole võlgnik menetluse kestel pärinud, mistõttu ei ole võlgnik rikkunud PankrS § 173 lg 6 sätestatud kohustust. PankrS § 175 lg 4 kohaselt peab võlgnik vande all andma kohtule teavet oma kohustuste täitmisest. Kui võlgnik kohtu määratud tähtaja jooksul teavet ei anna, keeldub kohus võlgnikku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamast. Maakohtu hinnangul on võlgnik avaldanud kohtule vajalikku teavet. Pankrotiseadus näeb kohustustest vabastamisest keeldumise alusena ette võlgniku süülise kohustuste rikkumise. Süü vormid on hooletus, raske hooletus ja tahtlus (VÕS § 104 lg 2). Maakohtu hinnangul on võlgnik rikkunud süüliselt oma kohustusi kohustustest vabastamise menetluses ning kahjustanud sellega võlausaldajate huve. Võlgnik ei ole täitnud temale PankrS § 173 lg-test 2–5 tulenevaid kohustusi. Võlgnik on rikkunud eraldamiskohustust ning on sellest olnud teadlik. Kohus on võlgnikule tema kohustusi selgitanud korduvalt nii kirjade kui ka telefoni teel ning ka kolmel ärakuulamisel. PankrS § 175 lg 51 sätestab, et kui kohus leiab, et võlgniku kohustustest vabastamine ei ole põhjendatud, võib ta menetlust pikendada ja määrata võlgnikule täiendava tähtaja, pärast mille möödumist vaadatakse kohustustest vabastamise avaldus uuesti läbi. See tähtaeg ei või olla kokku pikem kui seitse aastat menetluse algatamisest. Kohus pikendas 10. oktoobri 2023. a määrusega menetlust ühe aasta võrra, kuna võlgnik sai
tööle ning lubas hakata võlausaldajatele makseid tegema. Viimasel aastal ei ole väljamakseid võlausaldajatele tehtud, võlgnikul ei ole ühtegi objektiivset vabandust kohustuste rikkumise kohta. Viimasel ärakuulamisel avaldas võlgnik, et raha kulus katkiste hammaste raviks. Menetluse käigus on kohus korduvalt hoiatanud võlgnikku, et kui ta ei tee võlausaldajatele väljamakseid, siis ei saa kohus teda kohustustest vabastada, hoiatused on olnud tulemuseta. Kuivõrd võlgnik ei ole kohustustest vabastamise menetluses täitnud nõuetekohaselt oma kohustusi ning esinevad PankrS § 175 lg-s 2 või lg-s 4 sätestatud alused, mil kohus keeldub võlgnikku kohustustest vabastamast, leidis maakohus, et võlgnik tuleb jätta pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamata.
MÄÄRUSKAEBUS
14.Võlgnik esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles ta palub maakohtu määruse tühistada, alternatiivselt määrata endale uus usaldusisik. Maakohus on jätnud võlgnikule õigustamatult riigi õigusabi andmata olukorras, kus võlgnikul puudub raha massivõlgade maksmiseks. Peamine põhjus kohustuste täitmata jätmisel on võlgniku halb tervis, mis raskendab töökohta leida. Võlgnik ei talu ka enam pingelisi olukordi ja töötada tuleb lihtsamatel ametikohtadel. Teine oluline põhjus on isikliku eluaseme puudumine ja kõrged eluasemekulud (üür ja kommunaalkulud). Igakuine kulu on ca 430 eurot, talvel ca 590–660 eurot. Kuna eelmine korter müüdi maha, tekkis ootamatu korterivahetuse kulu 990 eurot. Ukraina sõja tõttu tõusid korterite üürihinnad ning korteriüür tõusis. Võlgniku kohtule esitatud tulude-kulude kokkuvõttest nähtub, et võlgnik on 15 kuu lõikes miinuses 4297 eurot 95 senti. 15 kuu keskmine igakuine miinus on 286 eurot 53 senti. Nendel kuudel, mil õnnestus plussi jääda, maksis võlgnik võlga tagasi ka oma 89-aastasele isale. Kuna töökoht oli Viljandist väljaspool, pidi võlgnik kasutama autot, mis on vana ja laguneb. Võlgnik peab ka aitama oma eakaid vanemaid, kes elavad linnast väljas. Lisanduvad kulud toidule, teleteenuste arve (tv, internet 32 eurot, mobiiltelefon ca 29 eurot), kulud ravimitele (vererõhu ja podagra ravimid, antidepressant). Võlgnik on olnud pikka aega töötu. Kuivõrd Viljandisse tuli võlgniku töötuks jäämise ajal Ukraina pagulasi, siis oli töö leidmine raskendatud. Töötukindlustushüvitisest (204 eurot 29 senti) jätkus vaid kuu toidurahaks ja ravimiteks. Madala haridustaseme (9 klassi haridust) tõttu saab võlgnik teha vaid lihttöid. Kui võlgnik on saanud kõrgema palgaga ametikohale, siis ei ole ta hakkama saanud. Võlgnik otsib aktiivselt tööd ja teeb kõik selleks, et tööd leida. Võlgniku tervis on alates 2014. aastast drastiliselt halvenenud. Võlgnik on palju haiguslehel, kuna võlgniku töötasu on väike, on iga seisak põhjustanud elatusmiinimumi piiril elamise. Võlgniku makseraskused said alguse 2014. aastal kohtutäitur Mati Roodese poolt võlgniku konto arestimisest 3000 euro ulatuses. Võlgnik küsib, miks ei rakendu talle arvelduskonto arestimise seaduse muudatus ja miks kohtutäitur määras maksimumsumma konto arestimiseks. Võlgnik küsib, miks ei kajastu arvetel juba 1,5 aastat enne makseraskusi tehtud maksed. Määruskaebuses on toodud võlgniku õe E.M. hinnang kohtulahendile, milles palutakse anda võlgnikule riigi õigusabi ja määrata ekspertiis võlgniku vaimse arengu hindamiseks. Võlgniku õe hinnangul on võlgnikul diagnoosimata ATH impulsiivuskontrolli puudumisega, mille tõttu ta ei suuda keskenduda, unustab ära töökäsud, talle peab sama infot mitmekordselt
väljendama. Seetõttu ei suuda ta kinni pidada ka kohustuslikest maksetest. Pikaaegse unerohtude kasutamise tõttu on tema niigi kehva mälu veelgi halvenenud. Võlgniku teadmised rahaasjade planeerimisel on puudulikud ja võlgnikule jäeti ebaproportsionaalselt suur vastutus maksete tegemisel. Kohus ei ole arvesse võtnud võlgniku madalat haridustaset, IQ-d ja kognitiivset võimekust. Kohustustest vabastamata jätmisel ei oleks võlgnik võimeline oma kohustustega hakkama saada. Pikaaegse depressiooni tõttu on tema meeleolu alanenud ja ta võib sellise vaimse pingega murduda. Võlgniku õde palub arvestada ka sellega, et võlgnik on peamine abistaja nende eakatele vanematele. Isa lahkumise korral tuleb toetada ema, kellel on miinimumpension. Kasulikum on võlgnik kohustustest vabastada, et tema vaimne tervis paraneks ja ta saaks teha lihttööd täismahus.
VÕLAUSALDAJATE SEISUKOHAD
15.Võlausaldaja Bigbank AS nõustus täielikult maakohtu seisukohaga ja vaidles määruskaebusele vastu. Teised võlausaldajad ei esitanud kaebuse osas seisukohta.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
16.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb tühistada osas, milles maakohus keeldus võlgnikku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamast. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue määruse, millega vabastab võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest.
17.Võlgnik esitas 6. septembril 2024 taotluse riigi õigusabi saamiseks ja 8. septembril 2024 määruskaebuse. Maakohus jättis 25. septembri 2024. a määrusega võlgniku taotluse riigi õigusabi saamiseks rahuldamata ning jättis määruskaebuse käiguta ja määras võlgnikule tähtaja määruskaebuse puuduste kõrvaldamiseks. Võlgnik esitas 9. oktoobril 2024 kaebuse täienduse. Võlgnik leiab kaebuse täienduses, et maakohus on õigustamatult jätnud talle riigi õigusabi andmata ning kaebuse täienduses toodud võlgniku õe E.M. hinnangus palutakse tagada võlgnikule tasuta õigusabi. Ringkonnakohus leiab, et kaebuse täienduses toodu põhjal pidanuks maakohus välja selgitama, kas võlgnik esitas kaebuse ka 25. septembri 2024. a määruse peale osas, millega maakohus jättis tema taotluse riigi õigusabi saamiseks rahuldamata. Kaebuse täiendus on esitatud edasikaebetähtaja jooksul. Ringkonnakohus andis võlgnikule võimaluse oma kaebuse täpsustamiseks. Võlgnik ei esitanud ka ringkonnakohtule selgelt määruskaebust määruse peale, millega maakohus jättis tema taotluse riigi õigusabi saamiseks rahuldamata. Arvestades et ringkonnakohus peab võimalikuks võlgniku määruskaebuse rahuldada, ei ole hetkel võlgnikule riigi õigusabi andmiseks enam vajadust.
18.Võlgniku 9. oktoobri 2024. a määruskaebuse täienduses on esitatud taotlus ekspertiisi tegemiseks võlgniku vaimse arengu hindamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul on võimalik asja materjalide põhjal hinnata võlgniku arusaamisvõimet ulatuses, milles see on vajalik määruskaebuse lahendamiseks. Ringkonnakohus ei pea ekspertiisi määramist praeguses menetluses vajalikuks.
19.Maakohus viitab vaidlustatud määruses töötamise registri andmetele, kuid töötamise registri väljavõtet ei ole asja materjalide juurde võetud. Ringkonnakohus võtab töötamise registri väljavõtte asja materjalide juurde.
20.Võlgnik esitas kohustustest vabastamise avalduse 6. veebruaril 2017, seega on maakohus õigesti leidnud, et FIMS § 68 lg 2 alusel tuleb menetlusele kohaldada kuni 30. juunini 2022 kehtinud pankrotiseaduse redaktsiooni.
21.PankrS § 175 lg 1 nägi ette, et pärast viie aasta möödumist võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisest otsustab kohus võlgniku taotlusel tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise, tehes selle kohta määruse. PankrS § 175 lg 51 järgi võis kohus juhul, kui ta leidis, et võlgniku kohustustest vabastamine ei ole põhjendatud, menetlust pikendada ja määrata võlgnikule täiendava tähtaja, pärast mille möödumist vaadatakse kohustustest vabastamise avaldus uuesti läbi. See tähtaeg ei võinud olla kokku pikem kui seitse aastat menetluse algatamisest. PankrS § 175 lg 8 sätestas, et kui kohus vabastab võlgniku kohustustest või keeldub sellest, lõpetab kohus võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise menetluse. Maakohus pikendas 10. oktoobri 2023. a määrusega menetlust ühe aasta võrra 20. juunini 2024. Seega asus maakohus õigesti pärast selle tähtaja möödumist võlgniku kohustustest vabastamise avaldust läbi vaatamata.
22.Maakohus keeldus võlgnikku kohustustest vabastamast PankrS § 175 lg 2 p 2 alusel, leides et võlgnik on rikkunud süüliselt PankrS §-s 173 nimetatud kohustust ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve. Maakohus tugines sellele, et võlgnik on rikkunud PankrS §173 lg-tes 3–5 sätestatud raha eraldamise kohustust.
23.PankrS § 173 lg 3 kohaselt loeti võlgniku töö- või teenistussuhtest või muust sarnasest suhtest saadud tulu või ettevõtlusest saadud tulu nõuded loovutatuks usaldusisikule ning usaldusisik pidi sellest tasude maksmiseks kohustatud isikutele teatama. PankrS § 173 lg-te 4 ja 5 kohaselt pidi usaldusisik eelmises lauses nimetatud tulust võlgnikule üle andma 25 protsenti, kui kohus ei ole määranud teistsugust määra, ning võlgnik ei pea usaldusisikule üle andma tulu, millele seadusest tulenevalt ei saa pöörata sissenõuet. PankrS § 172 lg 2 kohaselt pidi usaldusisik hoidma võlgnikult saadud maksed oma varast eraldi ja need vastavalt võlausaldajate nimekirjas ettenähtud jaotistele üks kord aastas võlausaldajatele välja maksma. Praeguses asjas jättis maakohus usaldusisiku määramata ja kohustas võlgnikku ennast täitma usaldusisiku kohustusi. PankrS § 173 lg-s 3 nimetatud tulust võis võlgnik jätta endale selle osa, millele seadusest tulenevalt ei saa pöörata sissenõuet (PankrS § 173 lg 5). Seda ületavast osast pidi võlgnik PankrS § 173 lg 4 ja maakohtu 15. veebruari 2017. a määruse kohaselt jätma endale 25 protsenti ning ülejäänud 75 protsenti pidi võlgnik kandma teisele arveldusarvele ja tegema sellest väljamakseid võlausaldajatele üks kord aastas. Maakohtu 22. juuni 2022. a e-kirja (dtl 507) kohaselt jäi võlgnikule edaspidi mittearestitavat sissetulekut ületavast tulu osast kasutada veel 1/3 ning 2/3-st mittearestitavat sissetulekut ületavast tulu osast 75 protsenti tuli eraldada võlausaldajate nõuete katteks. Ringkonnnakohus märgib, et asja materjalide põhjal on võlgnik ilmselt raha eraldamise kohustust küll rikkunud, kuid maakohus ei ole rikkumisega seotud asjaolusid välja selgitanud ning määrus on kohustuse rikkumise tuvastamise osas nõuetekohaselt põhjendamata. Muuhulgas ei nähtu maakohtu määrusest ega tsiviilasja toimikust, kuidas on maakohus teinud kindlaks võlgniku raha eraldamise kohustuse suuruse 2024. a juuni seisuga 12 093 eurot 30 senti (juuni 2018–juuni 2024). Tsiviilasja toimikus olevates kirjades (dtl-d 318, 408, 464) on välja toodud arvutuskäigud võlgniku eraldamiskohustuse suuruse kohta 2021. a novembrikuuni.
24.PankrS § 175 lg 2 p 2 kohaselt andis võlgniku kohustustest vabastamata jätmiseks aluse võlgniku süüline rikkumine oma PankrS §-s 173 sätestatud kohustuste täitmisel ning sellega võlausaldajate huvide kahjustamine. Riigikohus on selgitanud, et PankrS § 175 lg 2 p-s 2 on
peetud silmas võlgniku raskelt süülist käitumist; kui võlgniku käitumises ei ole raskelt süülise käitumise tunnuseid, ei ole kohtul alust füüsilisest isikust võlgnikku kohustustest vabastamise menetluse võimalusest ilma jätta (vt RKTKm 04.05.2016, 3-2-1-19-16, p 14; 17.04.2013, 3-2-1-46-13, p 11; 14.11.2011, 3-2-1-121-11, p 12). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole võlgniku käitumises raskelt süülise käitumise tunnuseid. Võlgniku käitumist ei ole alust lugeda raskelt süüliseks olukorras, kus maakohus on rikkunud PankrS § 172 lg-st 6 tulenevat kontrollikohustust ning puuduvad viited võlgniku pahatahtlikkusele.
25.PankrS § 172 lg 6 kohaselt võis kohus mõjuval põhjusel, eelkõige juhul, kui usaldusisiku määramine tooks ilmselt kaasa põhjendamatuid kulutusi ja kohus on veendunud, et võlgnik suudab usaldusisiku kohustusi ise täita, jätta usaldusisiku määramata ja kohustada võlgnikku ennast täitma usaldusisiku kohustusi. Sel juhul kontrollis kohus, kas võlgnik oma kohustusi täidab. Riigikohus on selgitanud, et kui kohus määrab võlgniku enda usaldusisikuks, peab ta olema veendunud, et võlgnik suudab usaldusisiku kohustusi ise täita. Kui kohus on võlgniku usaldusisikuks siiski määranud, on kohtul PankrS § 172 lg 6 teise lause järgi ka kohustus kontrollida, kas võlgnik täidab usaldusisiku kohustusi. Eelviidatud kohustuse raames tuleb kohtul eelkõige kontrollida, kas võlgnik täidab ja saab nõuetekohaselt hakkama PankrS §-s 172 sätestatud kohustuste täitmisega (vt RKTKm 02.11.2016, 3-2-1-31-16, p 18). Ringkonnakohtu hinnangul tähendab eeltoodu seda, et juhul, kui menetluse kestel ilmnes, et võlgnik ei ole võimeline usaldusisiku kohustusi täitma, tuli võlgnikule määrata usaldusisik, kes neid kohustusi täidab. Võlgnikku ei saanud jätta ilma võimalusest vabaneda oma kohustustest seetõttu, et võlgnik ei ole võimeline täitma usaldusisiku kohustusi. Ringkonnakohus märgib, et maakohtu 4. juuni 2018. a määruse põhjendustest ei nähtu, et kohus oleks kontrollinud võlgniku võimet täita usaldusisiku kohustusi. Edasine menetlus kinnitab ringkonnakohtu hinnangul seda, et võlgnik ei olnud suuteline usaldusisiku kohustusi ise täitma. Võlgniku pöördumistest kohtu poole on ka tuvastatav, et võlgnik ei saanud oma kohustustest aru. Ringkonnakohus nõustub määruskaebuses toodud võlgniku õe hinnanguga, mille kohaselt jäeti võlgnikule ebaproportsionaalselt suur vastutus maksete tegemisel. Võlgnik ei olnud võimeline võlausaldajate nõuete tasumiseks mõeldud tulu osa kõrvale panema ja sellest kord aastas väljamakseid tegema. Ringkonnakohus peab asjaolusid arvestades tõenäoliseks, et kui usaldusisikuks oleks määratud teine isik, oleks see võimaldanud tekkinud probleeme vältida. Kui usaldusisikuks oleks määratud teine isik, ei oleks võlgniku saanud teenitud raha enda kätte, kuivõrd PankrS §173 lg 3 järgi loeti töötasu nõue loovutatuks usaldusisikule. Usaldusisik oleks saanud võlgniku töötasu enda kontrolli alla ning oleks saanud selle arvelt võlausaldajate nõudeid rahuldada (vt RKTKm 11.01.2017, 3-21-124-16, p 13.1). Arvestades et PankrS § 175 lg 51 teise lause kohaselt saab kohustustest vabastamise menetlust pikendada kuni seitsme aastani (s.o praegusel juhul kuni 4. juunini 2025), ei ole kohustustest vabastamise menetluse pikendamine ja usaldusisiku määramine ilmselt enam mõistlikult võimalik. Kohustustest vabastamise menetluse pikendamine ei täidaks ka eesmärki (ega oleks täitnud eesmärki ka juhul, kui võlgniku määruskaebus oleks lahendatud varem), arvestades et määruskaebuse täiendustest nähtub, et võlgnik on taas töötu. Töötamise registri andmetel lõppes võlgniku viimane töösuhe 3. septembril 2024.
26.Asja materjalidest ei nähtu, et võlgnik oleks rikkunud oma kohustusi pahatahtlikult. Asja materjalidest nähtuvalt on võlgniku kohustuste rikkumine olnud seotud eelkõige asjaoluga, et võlgnik ei ole suutnud oma igakuised vajadusi piirata ja toime tulla selle rahaga, mille ta võis jätta enda kasutada. Võlgniku sissetulek ei olnud suur ja on usutav, et sellega toimetulek oligi keeruline. Võlgnik oli korduvalt töötu ja on usutav, et see asjaolu mõjutas
võlgniku toimetulekut ka ajal, mil ta käis tööl ja teenis miinimumtöötasust suuremat sissetulekut. Puudub alus arvata, et võlgnik oleks oma sissetulekuid varjanud. Võlgniku pangakonto väljavõtetest ei nähtu ka, et võlgnik oleks teinud selgelt põhjendamatuid kulutusi. Võlgnik on menetluse käigus põhjendanud oma kohustuste rikkumist, viidates eelkõige isikliku eluaseme puudumisele ja kõrgetele eluasemekuludele (üür ja kommunaalkulud), vajadusele kasutada isiklikku sõiduautot nii tööl käimiseks kui linnast väljas elavate eakate vanemate abistamiseks ning kuludele auto remondile ja kütusele, samuti hambaprobleemidele ja nendega seotud ravikuludele. Maakohus on iseenesest võlgnikule tema kohustusi korduvalt selgitanud ja hoiatanud võlgnikku nende rikkumise tagajärgede eest. Samas nähtuvad asja materjalidest (eelkõige võlgniku pöördumistest kohtu poole) ringkonnakohtu hinnangul aga selged viited sellele, et võlgnikul oli raskusi kohtu selgitustest arusaamisega.
27.Ringkonnakohus peab põhjendatuks arvestada ka seda, et võlausaldajatest üksnes Bigbank AS vaidleb võlgniku määruskaebusele vastu. Maakohtule esitatud seisukohtade kohaselt ei nõustunud ka PLACET GROUP OÜ ja Holm Bank AS menetluse lõpetamise ja võlgniku kohustustest vabastamisega. Teised võlausaldajad ei esitanud seisukohta, olid võlgniku taotlusega nõus või teatasid, et jätavad menetluse lõpetamise ja võlgniku kohustustest vabastamise kohtu otsustada.
28.PankrS § 175 lg 7 kohaselt avaldab kohus teate võlgniku kohustustest vabastamise määruse kohta väljaandes Ametlikud Teadaanded.
29.Ringkonnakohtu hinnangul on õiglane jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus TsMS § 172 lg 1 teise lause alusel menetlusosaliste endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.