Pankrotiõigus › Muud hagimenetluse pankrotiasjad

emiteerinud esmase emissiooni ja täiendava emissiooni käigus kokku 917 hüpoteekvõlakirja nimiväärtusega 18 340 000 Eesti krooni kokku 8 500 000 Eesti krooni eest, st OÜ Q on sisuliselt väljastanud intressikandva võlatunnistuse summas 18 340 000 Eesti krooni olukorras, kus faktiliselt eksisteeris OÜ-l Q võlgnevus vaid 8 500 000 Eesti krooni ulatuses. Täiendava emissiooni käigus emiteeritud 197 hüpoteekvõlakirja emiteeris OÜ Q täiesti tasuta suurendades seeläbi oluliselt hüpoteekvõlakirjadest tuleneva nõude nominaalväärtust ja rikkudes otseselt nö lihtvõlakirja omanike (sh kostja) huve ja õigusi. Riigikohtu lahendis nr 32-1-95-11 on märgitud, et nõude tunnustamise hagi menetlemisel on võimalik ja tuleb tehingut sisuliselt hinnata, olgugi et üks tahteavalduse teinud lepingupool ei pruugi kohtumenetluses osaleda ning et võlausaldajal on õigus esitada tõendeid selle kohta, et tegelikult soovisid lepingu pooled jätta mulje tehingu olemasolust või varjata mõnda muud tehingut. Kuigi kõnealuses Riigikohtu lahendis käsitletakse tehingu näilikkuse tuvastamist, on kostja hinnangul nimetatud Riigikohtu lahendi seisukohad kohaldatavad ka käesolevas vaidluses. Samuti leidis kostja, et hüpoteekvõlakirjadest tuleneva põhikohustuse puudumise vastuväite saab nõude tunnustamise menetluses esitada ka vastuhagi esitamata, kuna nõude tunnustamise vaidluse olemuslikuks eesmärgiks ongi tuvastada hageja nõude aluseks olevad asjaolud ja nõudeõiguse olemasolu (sh selle võimalik suurus). Vastavalt emissiooni tingimuste punktile 6.1 kannavad hüpoteekvõlakirjad alates väärtuspäevast kuni lunastuspäevani perioodiliselt makstavat fikseeritud intressi, kusjuures intressimääraks on 15% aastas ning selle arvestamisel lähtutakse 360-päevasest aastast ja tegelikust päevade arvust kuus. Seejuures sätestavad emissiooni tingimuste punktid 6.2 ja 2.1.10, et intressiperioodi kestel arvutatud, kuid väljamaksmata intress kapitaliseeritakse intressikuupäeval ning et juhul, kui emitent investorile intressikuupäevadel perioodiliselt intressi väljamakseid kas osaliselt või täielikult ei teosta, arvestatakse hüpoteekvõlakirja nominaalväärtuselt liitintressi. Hüpoteekvõlakirjade omanike nõuete suuruse arvutamisel ei saa lähtuda emissiooni tingimustes sätestatud õigustühisest liitintressist, vaid kokkulepitud 15%-list aasta intressi on võimalik kalkuleerida üksnes tasuma põhikohustuse (algne suurus 8 500 000 Eesti krooni) jäägilt. Hageja kui hüpoteekvõlakirjade tänase omaniku nõue OÜ Q (pankrotis) vastu 29.10.2013 seisuga moodustuks maksimaalselt 387 658,97 eurot. Arvestades OÜ Q (pankrotis) nõuete kaitsmisel esitatud vastuväidete ulatust, on hageja nõue faktiliselt juba tunnustamist leidnud 1 111 372,80 euro ulatuses, mistõttu ei ole ühelgi juhul põhjendatud hagiavalduse rahuldamine. Kostja oli seisukohal, et hageja ei ole kooskõlas TsMS § 230 lg 1 nõuetega enda nõude aluseks olevaid asjaolusid tõendanud, mistõttu OÜ-lt Advokaadibüroo Glikman, Alvin & Partnerid omandatud nõude osas tuleb hageja hagi jätta rahuldamata selle tõendamatuse tõttu. Maakohtu otsus 21.09.2015 otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Samuti määras kohus kindlaks menetluskulude rahalise suuruse ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud summas 3168 eurot. Kohus jättis kostja avalduse menetluskulude väljamõistmiseks rahuldamata summas 164,10 eurot. Kohus määras, et otsuse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb hagejal hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras. Kohus luges tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 231 lg-te 2 ja 4 alusel tuvastatuks järgmised asjaolud, millede üle pooltel vaidlus puudub. Hageja OÜ Livigno Holding taotles OÜ Q (pankrotis) pankrotimenetluses enda nõude tunnustamist 1 710 294,04 euro suuruses summas, millest 1 303 542,09 eurot oli OÜ Q poolt emiteeritud hüpoteekvõlakirjade lunastamishind, 397 580,34 eurot viivisintress ning 9 171,61 eurot Advokaadibüroolt Glikman, Alvin & Partnerid OÜ-lt omandatud nõue (kd I, tl 5-7, 8-10). OÜ Q (pankrotis) võlausaldajate nõuete kaitsmise koosolekul esitas kostja OÜ Hongkong Securities hageja

nõudele vastuväite 598 921,24 euro ulatuses, tunnustades hageja nõuet hüpoteekvõlakirjadest tuleneva põhinõude osas 598 921,24 euro ulatuses, intressinõude osas 82 477,27 euro ulatuses ning viivisintresside osas 240 771,80 euro ulatuses. Ülejäänud osas vaidlustas kostja hageja nõude (kd I, tl 11-15). Kohus nõustus kostja seisukohaga, mille kohaselt on võlakirjast tulenevale võlasuhtele võimalik kohaldada VÕS-is laenulepingu kohta sätestatud regulatsiooni. Kohus märkis, et võlakiri on dokument, mis on väljastatud laenukohustuse tõendamiseks, st ostes ettevõtte võlakirju, annab investor laenu ning ettevõttel tekib võlakirja ostja ees kohustus maksta kindel laenusumma (nominaalväärtuses) pärast laenutähtaja möödumist (lunastustähtajal) võlakirja omanikule tagasi koos selle pealt arvestavate intressidega. Samuti tugines kohus Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-72-06, milles Riigikohus on märkinud, et ka siis, kui oleks tõendatud, et puudus võlg, mida pooled oleks saanud vormistada laenulepinguna VÕS § 396 lg 2 järgi, tuleks jätta hageja nõue laenulepingu tühisuse tunnustamiseks rahuldamata. Sellisel juhul saaks hageja nõuda TsMS § 368 lg 1 järgi laenulepingujärgse kohustuse puudumise tuvastamist. Viidatud sätte kohaselt võib hageja esitada hagi õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks, kui tal on sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi. Kohus oli seisukohal, et Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-72-06 toodud põhimõte on kohaldatav ka võlasuhte osas, mis on tekkinud ilma vastusoorituseta võlakirjade emiteerimisest. Riigikohtu tsiviilkolleegium on lahendis nr 3-2-1-95-11 selgitanud, et nõude tunnustamise üle peetava vaidluse puhul on isikul (võlausaldajal), kes ei ole tehingu pool, õigus tugineda vastuväitele, et see tehing on näilik. Vastasel korral ei ole võlausaldajal võimalik oma õigusi pankrotimenetluses võimalike kuritarvituste vastu kaitsta. Nõude tunnustamise hagi menetlemisel on võimalik ja tuleb tehingut sisuliselt hinnata, olgugi et üks tahteavalduse teinud lepingupool ei pruugi kohtumenetluses osaleda. Eeltoodust tuleneb, et pankrotimenetluse raames esitatud nõude tunnustamise hagi menetlemisel saab kohus nõude aluseks olevat tehingut sisuliselt hinnata ka kolmanda isiku vastuväidete alusel sõltumata sellest, et tehingu teine pool võlgniku isikus ei pruugi kohtumenetluses osaleda. Kohus nõustus kostja seisukohaga, mille kohaselt on eelpool toodud Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahendi seisukohad kohaldatavad ka käesolevas vaidluses. Kostja saab esitada hüpoteekvõlakirjadest tuleneva põhikohustuse puudumise vastuväite nõude tunnustamise menetluses ilma vastuhagi esitamata, kuna nõude tunnustamise vaidluse olemuslikuks eesmärgiks on tuvastada hageja nõude aluseks olevad asjaolud ja nõudeõiguse olemasolu. Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-64-12 selgitatule tuginedes leidis maakohus, et hagejale piisab omapoolse tõendamiskoormuse täitmiseks, et ta põhistab (teeb usutavaks) (TsMS § 235 mõttes), et sissenõudjal (kostjal) ei pruugi nõuet olla, misjärel on kostjal kohustus tõendada, et tal on hageja vastu sissenõutav nõue (sh kõrvalnõuete osas) ulatuses, milles ta soovib täitemenetlust läbi viia. Kui kostja ei suuda tõendamiskoormust täita, tuleb hagi rahuldada ja sundtäitmine tunnistada lubamatuks. Seega tuleb kostja tõendamiskoormis käesolevas asjas lugeda nõuetekohaselt täidetuks juhul, kui kostja põhistab, et OÜ Q emiteeris hüpoteekvõlakirjad ilma vastusoorituseta ning neist tulenev põhikohustus puudub suuremas summas kui 8 500 000 Eesti krooni. Kostja ei nõustunud hageja seisukohaga selles, justkui tõendaks hüpoteekvõlakirjade „diskonteeritud nominaalväärtuse“ summas 9 826 063,92 Eesti krooni tasumist Eesti väärtpaberite keskregistris tehtud tehingute ajaloo väljatrükk. Kohus leidis, et tehingute ajaloo väljatrükk kajastab hüpoteekvõlakirjade kui väärtpaberite liikumist erinevate väärtpaberikontode vahel ega võimalda teha järeldusi selle kohta, kas üldse ja kui, siis millises summas tasuti hüpoteekvõlakirjade emiteerimisel OÜ-le Q rahalisi vahendeid.

Kohus leidis, et võlakiri on oma olemuselt analoogne VÕS § 30 kohase võlatunnistusega, st tegemist on dokumendiga, mis tõendab võlakirja väljastajal (emitendil) võlakohustuse olemasolu ning kohustab viimast kokkulepitud tingimustel võlakirja selle omanikult lunastama (st tasuma lunastamishinna koos võimalike intressidega). Juhul, kui võlakirjade eest kokkulepitud summat ei tasuta, siis on tegemist lepingu rikkumisega ning mõeldav on täitmisnõude esitamine. Samas juhul, kui kokkuleppel investoriga on emitent väljastanud võlakirja teadlikult mistahes vastusooritust nõudmata (st sisuliselt tunnistanud olematut võlakohustust), siis on tegemist rahatu laenusuhtega, mille alusel võlakirja omanik (investor) emitendi (võlgniku) vastu mistahes nõudeõigust ei oma. Kohus oli seisukohal, et võlakiri on võlakohustust tõendav dokument, mille õiguspärane ja kehtiv väljastamine eeldab võlakirjast nähtuva võlakohustuse faktilist olemasolu. Tegemist ei saa olla rahatu instrumendiga, mis võõrkapitali kaasamisest huvitatud isiku poolt emiteeritakse ilma mistahes rahalise vastusoorituseta või siis ebaproportsionaalselt väikese vastusoorituse vastu. Juhul, kui emitent emiteerib võlakirjasid ilma adekvaatse vastusoorituseta, siis on see samaväärne VÕS § 30 alusel konstitutiivse võlatunnistuse väljastamisega olukorras, kus algselt võlakohustust reaalselt ei eksisteeri. Sellises olukorras saab huvitatud isik tugineda võlakirja rahatusele ja sellest tuleneva võlakohustuse puudumisele. Vaidlus puudub selles, et OÜ-le Akropol Kinnisvaraarendus emiteeriti võlakirjasid nimiväärtuses kokku 27 500 000 Eesti krooni ning vastava summa on OÜ Akropol Kinnisvaraarendus täies ulatuses emitendile OÜ Q isikus tasunud. 31.08.2009 lepingu muutmise lepingust nähtuvalt oli OÜ Akropol Kinnisvaraarendus ja OÜ Q vahelise müügitehingu esemeks olevate kinnistute turuväärtus 36 000 000 Eesti krooni, millest 8 500 000 Eesti krooni tasuti rahas ning 27 500 000 Eesti krooni ulatuses tasaarvestati ostuhind OÜle Akropol Kinnisvaraarendus emiteeritud lihtvõlakirjade märkimishinnaga. 31.08.2009 lepingu muutmise lepingust nähtuvalt omandas OÜ Q lepingu esemeks olevad kinnistud hinnaga 36 000 000 Eesti krooni, kusjuures mais 2013 müüdi vastavad kinnistud edasi hagejale hinnaga 2 160 000 eurot (ligikaudu 33 800 000 Eesti krooni). Puudub mistahes mõistlik põhjendus, miks pidanuks sellise väärtusega tagatisvara vastu laenama 8 500 000 Eesti krooni kohustusega tagasi maksta 18 340 000 Eesti krooni koos nimetatud summalt arvestatava liitintressiga 15 % kalendriaastas. Hüpoteekvõlakirjade rahatuse hindamisel ei oma õiguslikku tähendust asjaolu, et hüpoteekvõlakirjad on nende emiteerimise järgselt korduvalt edasi müüdud. Kostja on täiendavalt märkinud, et samaväärne oleks väita, et rahatust laenulepingust tulenev nõue muutub sissenõutavaks juhul, kui see (olematu) nõue tasu eest kolmandale isikule edasi loovutada. Ilmselgelt on selline käsitlus ebaloogiline ja õigusvastane. Täiesti arusaamatu ja õiguslikult absurdne on hageja seisukoht, justkui saaks õigeks hinnaks lugeda üksnes müügilepingu punktis 2.2.1 märgitud summa 8 500 000 Eesti krooni tasumist (kd II, tl 44) ning ülejäänud osa kokkulepitud müügihinnast arvestada ei tuleks, kuna see ei vastanud kinnisasja väärtusele ja tegemist oli arendusprojekti võimaliku kasumiga. Hageja vastavad väited on lisaks ka tervikuna tõendamata. Kostjale teadaolevalt oli Tallinna Ülikool huvitatud kõnealuste kinnistute omandamisest ka 2009 ning seda kordades kõrgemalt hinnatasemelt kui 8 500 000 Eesti krooni. Eeltoodust tulenevalt on kohtu hinnangul tõendatud hüpoteekvõlakirjade rahatus. Väljastades hüpoteekvõlakirjasid (võlatunnistus) kokku 18 340 000 Eesti krooni ulatuses, kaasas OÜ Q rahalisi vahendeid üksnes 8 500 000 Eesti krooni ulatuses, st 9 840 000 Eesti krooni ulatuses puudus põhikohustus, mille olemasolu tõendamiseks OÜ Q hüpoteekvõlakirjad väljastas.

Kostja oli täiendavalt seisukohal, et hageja hüpoteekvõlakirjadest tuleneva väidetava nõudeõiguse tunnustamine oleks vastuolus hea usu põhimõttega, kusjuures hüpoteekvõlakirjade emiteerimine rahalist vastusooritust nõudmata on heade kommetega vastuolus. VÕS § 6 lg 1 kohaselt peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt ei kohaldata võlasuhtele seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 138 lg 1 kohaselt tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt ei ole õiguse teostamine lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on CC 11 520 000 Eesti krooni ulatuses hüpoteekvõlakirjade esmamärkijaks (kd I, tl 124). OÜ First Telecom Trading ja AS GO Group on VV kontrolli all olevad äriühingud. VV on OÜ First Telecom Trading ainuosanik (kd I, tl 137-140) ning AS-i GO Group enamusaktsionär (kd I, tl 141-148) enda valdusühingute OÜ First Telecom Trading ja OÜ Moonrider (kd I, tl 149-152) kaudu. CC ja VV omavad ühiseid ärihuve OÜ W kaudu (kd I, tl 153-157), mille äriühing oli mh vaidlusaluste hüpoteekvõlakirjade emissiooni korraldajaks ning isikuks, kes loovutas vaidlustatud nõudeõiguse 23.08.2013 lepingu alusel hagejale (kd I, tl 28-30). Riigikohtu tsiviilkolleegium on lahendis nr 3-2-1-41-07 jõudnud seisukohale, et tsiviilõiguse teoorias üldiselt tunnustatud seisukoha järgi kaotab võlausaldaja seadusest, tavast või tehingust tuleneva nõudeõiguse, kui tuvastatud asjaolude tõttu ei vasta õiguse teostamine lepingulise suhte olemusele, lepingu eesmärgile ega poolte käitumisele seaduse või ühiskonnas väljakujunenud moraalistandardite seisukohast (nt on ülekohtune). Riigikohtu tsiviilkolleegium on lahendis nr 3-2-1-115-07 märkinud, et hea usu põhimõtte üheks funktsiooniks on takistada õiguste kuritarvitamist. Lepingust või seadusest tulenevate õiguste teostamist loetakse alati õiguse kuritarvitamiseks siis, kui õigusi teostatakse vastuolus hea usu põhimõttega. (vt selles osas ka Riigikohtu lahend nr 3-2-1-102-07). Käsundi andmine kohustuse täitmiseks lähikondsest kolmandale isikule eesmärgiga vabaneda võlgniku pankroti korral soorituse tagasivõitmise võimalusest võib olla oma õiguste kuritarvitamine, mis on hea usu põhimõttest tulenevalt vastuvõtmatu. Kohus leidis, et antud põhimõtted on kohaldatavad ka käesolevas tsiviilasjas, kuna OÜ Q juhatuse liikme CC tegevus ei vastanud hüpoteekvõlakirjade väljastamisel lepingulise suhte olemusele, lepingu eesmärgile ega poole käitumisele seaduse või ühiskonnas väljakujunenud moraalistandardite seisukohast. Hea usu põhimõttega kooskõlas olevaks ei saa pidada äriühingu juhatuse liikme poolt hüpoteekvõlakirjade väljastamist iseendale või endaga seotud isikutele neilt mistahes adekvaatset rahalist vastusooritust nõudmata eesmärgiga konstrueerida alusetuid võlakohustusi enda poolt esindatavale äriühingule. Käesoleval juhul on OÜ Q emiteerinud hüpoteekvõlakirjasid lunastamishinnaga 18 340 000 Eesti krooni (lisanduvad intressid ja viivised) kaasates hüpoteekvõlakirjade emissiooniga kuni 8 500 000 Eesti krooni. Tsiviilasja materjalidest (kd I, tl 33) nähtuvalt on OÜ Q hüpoteekvõlakirjade alusel tagasimakseid teinud kokku vähemalt 441 312,57 euro ehk 6 905 041,20 Eesti krooni ulatuses. Hageja taotleb hüpoteekvõlakirjade alusel nõude tunnustamist OÜ Q pankrotimenetluses 1 710 294,04 euro ehk 26 760 286,73 Eesti krooni ulatuses. Seega faktiliselt peaks OÜ Q 8 500 000 Eesti krooni kaasamise eest hüpoteekvõlakirjade omanikele kokku väljamakseid tegema mitte vähem kui 33 665 327,93 Eesti krooni ehk ligikaudu neli korda suuremas summas.

Kohus märkis, et käesoleval juhul on OÜ Q emiteerinud hüpoteekvõlakirjad kõrge liitintressiga ning teinud seda nominaalväärtusest rohkem kui kaks korda madalama hinnaga. Sellistel tingimustel raha kaasamine ei ole tsiviilkäibes tavapärane, mõistlik ega kooskõlas hea usu põhimõttega. Hüpoteekvõlakirjad emiteeriti kaheaastase tähtajaga. OÜ Q laenas oma lähikondsetelt 8 500 000 Eesti krooni ning kohustus kahe aasta möödudes tagasi maksma rohkem kui kolm korda enam. Ilmselgelt ei ole selline tegevus koosõlas hea usu põhimõtte ega heade kommetega. Heade kommete vastasuse kontekstis ei oma tähtsust asjaolu, et hageja ei olnud hüpoteekvõlakirjade esmamärkijaks, vaid on hüpoteekvõlakirjad omandatud hilisemas staadiumis. Nõudeõiguse loovutamine ei muuda nõuet õiguspäraseks või kehtivaks juhul, kui nõudeõiguse aluseks olev tehing on tühine või õiguslikult sisutu (nt kui väidetav nõue tuleneb rahatust laenulepingust). Kohus oli seisukohal, et hageja hüpoteekvõlakirjadest tuleneva nõudeõiguse tunnustamine on vastuolus hea usu põhimõttega. Hüpoteekvõlakirjade emiteerimine rahalist vastusooritust nõudmata on heade kommetega vastuolu. Kohus luges hüpoteekvõlakirjad kui võlakohustust tõendava instrumendi tühiseks osas, mille ulatuses kostja hageja nõudele nõuete kaitsmise koosolekul vastuväiteid esitas. Seoses kostja seisukohaga, et OÜ-lt Advokaadibüroo Glikman, Alvin & Partnerid omandatud nõudeõigus on tervikuna tõendamata märkis kohus, et hageja ei ole esitanud OÜ Advokaadibüroo Glikman, Alvin & Partnerid ja OÜ Q vahel väidetavalt sõlmitud õigusteenuse osutamise lepingut ega mistahes dokumente, millest nähtuks OÜ Q poolt õigusteenuse tellimine, advokaadibüroo poolt vastava teenuse osutamise fakt ning osutatud teenuse vastuvõtmine. Kohus oli seisukohal, et ainuüksi asjaolu, et OÜ Q väljastatud arveid ligikaudu kolme aasta jooksul (esimene arve on väljastatud 30.11.2010) ei tasunud, viitab üheselt sellele, et poolte vahel oli erimeelsusi õigusteenuse osutamisega seotud asjaolude üle. Lisaks on pooltevahelise lepingu olemasolu ja sellega tutvumine vajalik selleks, et veenduda tingimustes, millises õigusteenuse osutamises väidetavalt kokku lepiti (sh tunnitasu, mis pidi kohaldamisele kuuluma; maksetähtajad jms). Olukorras, kus asjakohaseid lepinguid esitatud pole, tuleb eeldada, et poolte vahel ei olnud lepingut VÕS § 9 lg 1 tähenduses sõlmitud ning arvete väljastamiseks puudub õiguslik alus. Lisaks ei selgu hagiavaldusele lisatud arvetest, millisel moel ja kas üldse olid väidetavalt osutatud õigusteenused seotud OÜ Q majandustegevusega. 31.05.2012 väljastatud arve nr 1200708 selgituseks on märgitud „leppetrahv 14.02.2012 kokkuleppe alusel“. Hageja ei ole esitanud arvel viidatud kokkulepet, mistõttu puudub võimalus tuvastada, mis asjaoludel ja millega seoses on kõnealune arve väljastatud. Leppetrahvi aluseks saab olla üksnes ja ainult kahepoolne kirjalik kokkulepe. Kohus leidis, et hageja ei ole nõude aluseks olevaid asjaolusid tõendanud. Viivise suurus on seisuga 29.10.2013 397 580,34 eurot (610 viivitatud päeva x 1 303 542,09 eurot x 0,05 %). Kohus märkis, et hageja seisukoht, mille kohaselt lubab VÕS arvata perioodiliselt makstava intressi selle tasumata jätmisel põhivõla hulka ning arvestada sellelt omakorda intressi, on vastuolus Riigikohtu seisukohaga lahendis nr 3-2-1-169-13, mis peab lubatavaks nii intressi kui viivise arvestamist üksnes esialgselt põhivõlalt. Kohus leidis, et hageja on õigustatud emissiooni tingimuste järgset intressi 15% aastas arvestama üksnes hüpoteekvõlakirjade alusel faktiliselt tasumata põhivõla jäägilt (algne põhivõla suurus 8 500 000 Eesti krooni). Kõiki otsuses märgitud asjaolusid arvestades oli kohus seisukohal, et hageja nõue ei ole põhjendatud ja hagi tuleb jätta rahuldamata.

Menetluskulud jättis kohus TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Kohus määras kindlaks ka menetluskulude rahalise suuruse, tuginedes seejuures TsMS § 138 lg-tele 1 ja 2, § 144 p-le 1 ja § 175 lg-le 1. Kostja poolt 10.04.2015 menetluskulude nimekirja ja 29.04.2015 avaldatud täiendavate kulude kohasel palus kostja hagejalt välja mõista menetluskulud kokku summas 3332,40 eurot. Samuti palus kostja mõista hagejalt hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt kostja kasuks välja viivis VÕS § 113 lg 1 sätestatud ulatuses menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni põhinõude nõuetekohase täitmiseni. Kohtu hinnangul ei ole alust lugeda 20,40 euro (koos käibemaksuga) suurust bürookulu kostja põhjendatud menetluskulude hulka. Seejuures tugines kohus Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-2814 leitule, et põhjendatud menetluskuluks ei ole Hansa Law Offices OÜ arvetel kajastatud bürookulud. Kuigi bürookulude kandmine on advokaadibüroo ja advokaadi tegevuseks kahtlemata vajalik, ei ole võimalik hinnata nende vajalikkust ja põhjendatust seoses konkreetse kohtuasjaga. Seepärast on mõistlik eeldada, et bürookulud sisalduvad advokaadi teenuse tunnihinnas (vt ka Riigikohtu lahend nr 3-2-1-102-11, p-d 7 ja 14). Võttes arvesse kostja esindaja teostatud õigusabitoiminguid ning menetluse tulemuslikkust leidis kohus, et õigusabi kokku 22 tunni ulatuses on põhjendatud ja vajalik kliendi huvide kaitsel ning kuulub hüvitamisele. Õigusabi osutati tunnihinnaga 144 eurot (sisaldab käibemaksu). Riigikohtu tsiviilkolleegium on lahendis 3-2-1-115-13 jõudnud seisukohale, et lisaks esindamisele kulunud aja põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisele tuleb TsMS § 175 lg 1 järgi hinnata ka ühe tööühiku hinna (s.o tunnitasu) põhjendatust ja vajalikkust. Üksnes sellisel juhul saab hinnata, kas lepingulise esindaja kulud on põhjendatud ja vajalikud. Kohus leidis, et kostja esindaja poolt teostatud õigusabitoimingute puhul ei olnud teenuse hind (144 eurot/tund) ülemäära kõrge. Kohus leidis, et kokku tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista menetluskulud summas 3168 eurot (22 tundi x 144). OÜ Hongkong Securities menetluskulude kindlaksmääramise avaldus jääb rahuldamata summas 164,40 eurot (3332,403168). Apellatsioonkaebus 20.10.2015 esitatud apellatsioonkaebuses palub kostja tühistada Harju Maakohtu 21.09.2015 otsuse ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada ja jätta nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu menetluskulud hageja kanda. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust, leides, et hagi ei kuulu rahuldamisele, kuna OÜ Q (pankrotis) poolt väljalastud võlakirjad on rahatud ning selliste võlakirjade väljalaskmine on vastuolus hea usu põhimõttega. Kohtu tõlgendus emiteeritud ja EVK-s registreeritud võlakirjade rahatuse ja tühisuse osas on vastuolus seaduses ja hüpoteekvõlakirja emissiooni tingimustes sätestatuga. Võlakirjade emiteerimisel ehk väljalaskmisel ei toimu laenu andmist vaid esmalt võlakirjade väljalaskmine ühepoolse otsuse alusel ja seejärel nende müük ettenähtud tingimustel investoritele. Käesoleval juhul on maakohus kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust ning leidnud, et võlakirja väljalaskmine on nagu laenu andmine ehk see peab toimuma võrdse vastusooritusega. Kostja on seisukohal, et võlakirjade väljalaskmine toimub seaduse kohaselt ilma vastusoorituseta ning tegemist on võlakirja väljalaskja ühepoolse tahteavalduse alusel loodava finantsinstrumendiga, mis on vabalt kaubeldav. Võlakirjade emiteerimine tähendab võlakirjade väljalaskmist ringlusse ja raha kaasamist emiteerija ühepoolse otsuse alusel väljalastud võlakirjade müümise teel investoritele. Seega toimub emitendi ja investori vahel müügitehing, millega emitent müüb ühepoolse otsuse alusel välja antud võlakirjad investorile ning raha kaasatakse just emitendi ja investori vahelise müügitehingu alusel.

Väärtpaberituru seaduse (VPTS) § 2 lg 1 p 2 kohaselt võlakiri väärtpaber, mis on välja antud väljaandja ühepoolse otsusega ning mis on kaubeldav. Erialakirjanduses on märgitud, et emissioon ehk väljalaskmine on majanduses raha ja väärtpaberite (võlakirjade, aktsiate) ringlusse laskmine. OÜ Q on oma ühepoolse otsusega andnud välja 917 hüpoteekvõlakirja. Kuna võlakirja välajaandmine toimub isiku ühpoolse otsusega, siis ei toimugi võlakirja väljaalaskmisel selle eest raha tasumist. Seega ei saa olla võlakirja väljalaskmine tühine põhjusel, et kohselt ei ole vastu saadud rahalisi vahendeid. Tulenevalt VPTS § 2 lg 1 p 2, § 5 ning hüpoteekvõlakirja tingimuste p-de 2.1.1. ja 2.1.2. kohaselt toimub võlakirjade emiteerimine (välja laskmine) emitendi (OÜ Q) ühepoolse otuse alusel ilma mistahes vastusooritusteta. Võlakirjade vahendusel raha kaasamine toimub nende müümisel. Seega kaastakse raha mitte laenutehinguga vaid müügitehinguga, müües teatud õigusi andvaid võlakirju investoritele. VPTS §-le 11 viidates märgib kostja, et seega tulenevalt seaduses sätestatust pakub emitent emiteeritudid väärtpabereid müügiks võimalikele investoritele. Hüpoteekvõlakirja tingimuste p-dest 2.1.13. ning 8.4.1. tuleneb, et märkimisvalduses tuleb samuti märkida kogus millises soovitakse võlakirju omandada. Tulenevalt VPTS ja hüpoteekvõlakirjade emisiooni tingimuste kohaselt toimus ka käesoleval juhul emitendi (OÜ Q) poolt emiteeritud võlakirjade müük. Seega sõlmisid emitent ja investor(id) omavahel müügitehingu, mille alusel investor omandas võlakirjad. Seega ei saa olla võlakirjad rahatud laenulepingu mõistes ning võlakirja rahatusele ei saa tugineda. Asjaolu, kes ja palju on tasunud hüpoteekvõlakirjade eest nende omandamisel, ei muuda võlakirja rahatuks või nende emissiooni tühiseks. Juhul, kui investor oleks jätnud märkimisvalduses märgitud summa emitendile tasumata, on emitendil müügilepingust tulenev nõue investori vastu ning lisaks ka hüpoteekvõlakirja tingimuste p-st 9.7. tulenev viivisenõude. Ka nimetatu viitab sellele, et tegemist on võlakirjade müügiga ning emitendil on õigus nõuda müügihinna tasumisega viivitamisel ka viivist. Hüpoteekvõlakirjade esmamüük ei ole samuti tühine ega vastuolus heade kommetega. Võlakirjade emiteerimisel on täiesti tavapärane, et võlakirjad emiteeritakse ja lastakse ringlusse madalama väärtusega kui nende nominaalväärus ehk väärtus millele õigus omandatakse. Võlakirjade edasisel kauplemisel nende hind muutub (võib nii suureneda kui ka vähendada). Seega ei ole ühiskonnas valitsevate moraalinormidega vastuolus tegevus, kus võlakirjad lastakse ringulusse diskonteeritud väärtusega ehk madalama hinnaga kui nende nominaalväärtus. Võlakirjade diskonteeritud väljalaskehind (nominaalväärtusest madalam väljalaskehind) korvab võlakirja omandaja riske ning arvestab raha aegväärtusega, kuna võlakirja lunastamine ei toimu koheselt, vaid tulevikus. Kostja leiab, et kohtu lihtsustatud ja pealiskaudne käsitlus võlakirjaemissiooniga raha kaasamisest ja laenu alusel raha saamisest on vastuolus finantsmaailmas toimuvate tavapäraste tehingutega. Käesoleval juhul on toimunud hüpoteekvõlakirjade müük vastavalt emissioonitingimustele s.t omandatud on 917 OÜ Q (pankrotis) hüpoteekvõlakirja nende diskonteeritud väljalaskehinnaga 9 269,36 eesti krooni võlakirja kohta ehk kokku 8 500 000 eesti krooni. Poolte vahel puudub vaidlus, et selline hind on ka esmamüügil tasutud. OÜ Q (pankrotis) võlakirjade omandajate sooviks oli nende omandamise ajal allutada tavavõlakirjad hüpoteekvõlakirjadele, mille diskonteeritud müügihinnaks oli 8 500 000 eesti krooni. Poolte tahtele tehingute tegemise ajal vastas hüpoteekvõlakirjadega 8 500 000 eesti krooni kaasamisele ja tavavõlakirjadega kinnistu omandamine. Maakohus on rikkudes materiaalõigust leidnud, et emissioonitingimuste p-s 6.2 märgitud liitintress on vastuolus VÕS § 113 lg 6 sätestatud piiranguga. ning intressi võib nõuda üksnes faktiliselt põhivõla jäägilt. Kostja on seisukohal, et kohtu poolt viidatud säte ei ole kohane. Tegemist on viivise nõudmist reguleeriva sättega, mitte aga intressi puudutava normiga.

Nimetatud säte ei ole puutumuses intressi kokkulepetega ega piira poolte õigust leppida kokku liitintressis. Maakohus on viidanud ka Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-169-13, kuid on jätnud tähelepanuta Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-175-14, mille p-s 16 on Riigikohus oma senist praktikat (s.h. maakohtu poolt viidatud otsusest tulenevat praktikat) muutnud. Riigikohus on p-s 16 selgelt välja öelnud, et seadus ei keela aga arvestada sissenõutavaks muutunud intressilt ja viiviselt intressi. Sellest tulenevalt on hüpoteekvõlakirjade emissiooni tingimute p-s 6.2 sätestatud liitintressi kokkulepe lubatud ja seaduslik. Kostja leiab, et advokaadibüroolt nõude omanadamine ja põhejndatus on tõendatud. 03.06.2013 omandas kostja Advokaadibüroolt Glikman, Alvin & Partnerid OÜ nõude võlgniku vastu summas 9 171,61 eurot. Nõue tuleneb võlgniku poolt tasumata arvetest nr 1001470, 1001612, 1100217, 1100485, 1200054, 1200169, 1200219, 1200339 ja 1200708. Kostja on esitanud tõendina nii arved kui ka nõude loovutaja töötaja kinnituse nõude ülemineku kohta. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus leiab, et Harju Maakohtu kaevatav on lõppjäreldustes õige, muuta tuleb osaliselt põhjendusi. Poolte vahel puudub vaidlus järgmiste asjaolude üle:  Hageja OÜ Livigno Holding taotles OÜ Q (pankrotis) pankrotimenetluses enda nõude tunnustamist 1 710 294,04 euro suuruses summas, millest 1 303 542,09 eurot oli OÜ Q poolt emiteeritud hüpoteekvõlakirjade lunastamishind, 397 580,34 eurot viivisintress ning 9 171,61 eurot Advokaadibüroolt Glikman, Alvin & Partnerid OÜ-lt omandatud nõue (kd I, tl 5-7, 8-10);  OÜ Q (pankrotis) võlausaldajate nõuete kaitsmise koosolekul esitas kostja OÜ Hongkong Securities hageja nõudele vastuväite 598 921,24 euro ulatuses, tunnustades hageja nõuet hüpoteekvõlakirjadest tuleneva põhinõude osas 598 921,24 euro ulatuses, intressinõude osas 82 477,27 euro ulatuses ning viivisintresside osas 240 771,80 euro ulatuses. Ülejäänud osas vaidlustas kostja hageja nõude (kd I, tl 11-15). Hagiavalduse kohaselt esitas võlausaldaja OÜ Livigno Holding 13.11.2013 nõudeavalduse summas 2 966 461,40 eurot, millest 1 757 289,79 eurot oli võlakirjadest tulenev nõue, 9 171,61 eurot oli õigusabiteenusest tulenev nõue ja 1 200 000 eurot oli leppetrahvi nõue (kd I, tl 6). 21.11.2013 täpsustas OÜ Livigno Holding oma nõudeavaldust ja vähendas nõuet leppetrahvi ja osaliselt võlakirjade viivisenõude osas. Peale nõude täpsustamist oli hageja nõude suurus kokku 1 710 294,04 eurot, millest võlakirjade lunastamishind oli 1 303 542,09 eurot, viivised kohustuse täitmisega viivitamise eest olid 397 580,34 eurot ning omandatud nõue õigusabiteenuse eest oli kokku summas 9 171,61 eurot (kd I, tl 9). 06.02.2014 toimus OÜ Q (pankrotis) pankrotimenetluses nõuete kaitsmise koosolek, mille raames esitas hageja nõudele vastuväite kostja (kd I, tl 12, 15). Kostja vaidlustas hageja nõude osaliselt summas 598 921,24 eurot. Seega on hageja nõue summas 1 111 372,80 eurot OÜ Q (pankrotis) pankrotimenetluses kaitstud ja tunnustatud ning hageja soovib täiendavat nõude tunnustamist kohtu poolt summas 598 921,24 eurot.

OÜ Q (pankrotis) emiteeris 917 hüpoteekvõlakirja nominaalväärtusega kokku 18 340 000 Eesti krooni (tingimuste punkt 5.2.) ehk 1 172 136,91 eurot, liitintressiga 15 % (tingimuste punkt 6.1.) aastas, lunastamise tähtajaga 26.02.2012 (kd I, tl 16). 23.08.2013 on hageja omandanud OÜ-lt W võlgniku poolt emiteeritud võlakirjad nominaalväärtuses 1 172 136,91 eurot. Võlakirjade eest tasumist OÜ-le Norberg Grupp ning sellest tulenevalt ka võlakirjade omandiõiguse üleminekut hagejale on OÜ Norberg Grupp täiendavalt kinnitanud 14.11.2013 (kd I, tl 28-30, 31). Eesti Väärtpaberite keskregistris oli/on võlakirjade omanikuna sisse kantud OÜ Livigno Holding ehk hageja (kd I, tl 32). Vastavalt hüpoteekvõlakirja emissiooni tingimuste punktile 11.1 oli võlakirjade lunastamise tähtaeg oli 26.02.2012. Nimetatud kuupäevaks oli võlakirjade lunastamishind kokku summas 1 303 542,09 eurot (kd I, tl 33). Kokku on seega võlausaldaja võlakirjadest (ISIN: XXXXXXXXXXXX) tulenev nõudeõigus võlgniku vastu 1 701 122,43 eurot. OÜ Q võlakirjaemissiooni muudetud tingimuste kohaselt on väärtpaber emitendi võlakohustust tõendav võlaväärtpaber, mis esindab emitendi tagamata ja allutatud võlakohustust võlakirja nominaalväärtuse ja võlakirjale makstava intressi ulatuses vastavalt emissiooni tingimustele, mida säilitatakse mittemateriaalsel kujul investorite väärtpaberikontodel registris (ISIN kood YYYYYYYYYYYY) (kd I, tl 19). Väärtpaberituru seaduse (VPTS) § 1 kohaselt reguleerib käesolev seadus väärtpaberite avalikku pakkumist ja nende reguleeritud väärtpaberiturul kauplemisele võtmist, investeerimisühingute tegevust, investeerimisteenuste osutamist, reguleeritud väärtpaberiturgude ja väärtpaberiarveldussüsteemide toimimist ning järelevalve teostamist väärtpaberituru ja selle osaliste üle. Emissiooni tingimuste punkti 5.10 kohaselt oli hüpoteekvõlakirjade emissioon kinnine, mistõttu ei ole VTPS-i regulatsioon antud juhul asjakohane. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, mille kohaselt on võlakiri laenuvõtja võlakohustust tõendav väärtpaber, mis sisaldab laenuvõtja kohustust maksta laen kokkulepitud tähtajal laenuandjale tagasi ning tasuda intressid ning laenuandja nõudeõigust sellele. Seega on võlakiri dokument, mis on väljastatud laenukohustuse tõendamiseks, st ostes ettevõtte võlakirju, annab investor laenu ning ettevõttel tekib võlakirja ostja ees kohustus maksta kindel laenusumma (nominaalväärtuses) pärast laenutähtaja möödumist (lunastustähtajal) võlakirja omanikule tagasi koos selle pealt arvestavate intressidega. Seega on tulenevalt eelnevast võlakirjast tulenevale võlasuhtele võimalik kohaldada VÕS-is laenulepingu kohta sätestatud regulatsiooni. Ringkonnakohus ei nõustu hageja seisukohaga, mille kohaselt toimub emitendi ja investori vahel müügitehing, millega emitent müüb ühepoolse otsuse alusel välja antud võlakirjad investorile ning raha kaasatakse just emitendi ja investori vahelise müügitehingu alusel. Kui tegemist oleks müügitehinguga, siis ei saa tekkida müüjal kohustust sama summa võlakohustust tõendava väärtpaberi alusel välja maksta. Võlakiri on oma olemuselt võlakohustust tõendav dokument, mistõttu ei saa olla tegemist rahatu instrumendiga, kus võõrkapitali kaasamisest huvitatud isiku poolt emiteeritakse ilma mistahes rahalise vastusoorituseta või siis ebaproportsionaalselt väikese vastusoorituse vastu. Ringkonnakohus nõustub kostja seisukohaga, mille kohaselt juhul, kui emitent emiteerib võlakirjasid (s.t tunnistab võlakirjade lunastamisväärtuse ulatuses võlakohustust) ilma adekvaatse vastusoorituseta, siis on see samaväärne võlatunnistuse väljastamisega olukorras, kus algselt võlakohustust reaalsuse ei eksisteeri. Võlakirjade emissiooni õnnestumiseks on vajalik võlakirjade märkijaid (investoreid, kes oleks valmis emiteeritavate võlakirjade alusel emitendile raha laenema. Olematu võlakohustuse kohta väljastatud võlatunnistus iseenesest

võlgnevust ei tekita ning kohustatud isik saab sellise võlatunnistuse alusel esitatud nõudele esitada mh rahatuse (kohustuse puudumise) vastuväite. Ilma vastusoorituseta võlakirjade väljastamine emitendi poolt võimaldaks võlakirja omanikul oma õigusi kuritarvitada, mis oleks vastuolus hea usu põhimõttega. Ringkonnakohus leiab, et võlakiri on oma olemuselt analoogne VÕS § 30 kohase võlatunnistusega, st tegemist on dokumendiga, mis tõendab võlakirja väljastajal (emitendil) võlakohustuse olemasolu ning kohustab viimast kokkulepitud tingimustel võlakirja selle omanikult lunastama (st tasuma lunastamishinna koos võimalike intressidega). See kas tegemist on deklaratiivse või konstitutiivse võlakirjaga on faktiküsimus, mida tuleb hinnata üksikjuhtumi asjaolusid arvestades. Käesoleval juhul leiab ringkonnakohus asjas esitatud asjaolusid ja tõendeid kogumis hinnates, et tegemist on antud võlakirjade näol deklaratiivse võlatunnistusega, mis viitavad üksnes alussuhtele. Sellest tulenevalt saab nimetatud võlakirjadest tulenev nõue kuuluda rahuldamisele üksnes siis, kui selline nõue tuleneb alussuhtest. Maakohus on õigesti märkinud, et juhul, kui võlakirjade eest kokkulepitud summat ei tasuta, siis on tegemist lepingu rikkumisega ning mõeldav on täitmisnõude esitamine. Vastava võimaluse sätestavad sõnaselgelt m.h Emissiooni Tingimuste p-id 9.5 ja 9.6. Samas juhul, kui kokkuleppel investoriga on emitent väljastanud võlakirja teadlikult mistahes vastusooritust nõudmata (st sisuliselt tunnistanud olematut võlakohustust), siis on tegemist rahatu õigussuhtega, mille alusel võlakirja omanik (investor) emitendi (võlgniku) vastu mistahes nõudeõigust ei oma. Samas ei muuda ka olukorda, et käesoleval juhul on hüpoteekvõlakirjade Eesti Väärtpaberite Keskregistris (EVK) registreerimisele eelnenud emissiooni väljakuulutamine, Emissiooni Tingimustes toodud korras võlakirjade märkimine ja märgitud ulatuses võlakirjade registreerimise taotlemine EVK-s. Samas ei oma võlakirjade EVK-s registreerimise tehniline protsess nende rahatuse hindamisel õiguslikku tähendust. Ringkonnakohus ei nõustu hageja seiskohaga, mille kohaselt oleks rahatu laenulepingu sõlmimine küll lubamatu, kuid samas summas olematut võlakohustust tõendava võlakirja emiteerimine igati seaduslik tingimusel, et selline õiguslikus mõttes sisutühi väärtpaber EVKs registreeritakse. Ringkonnakohus nõustub kostja seisukohaga, et hageja seiskoht avaks võimaluse arvukateks kuritarvitusteks, sest sisuliselt iga pankrotiohus võlgnik võiks sellisel juhul viia läbi kinnise võlakirjaemissiooni, mille raames emiteeritakse enda lähikondsetele nt 1000 000 euro ulatuses võlakirjasid märkimishinnaga 1 euro, st 1 euro kaasamise eest väljastatakse 1000 000 korda suuremat võlakohustust tõendav väärtpaber. Selline käitumine oleks igal juhul vastuolus hea usu põhimõttega, kuna võimaldab õiguste kuritarvitamist. Ringkonnakohus leiab, et ainuüksi nõudeõiguse kaubeldavuse (loovutatavuse) võimalus ei tähenda seda, et vaidluse korral puuduks võimalus nõudeõiguse sisuliseks kontrollimiseks. Seda enam, et ringkonnakohus leidis, et vaidlusaluste võlakirjade näol on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega. VÕS § 171 lg 1 sätestab sõnaselgelt, et võlgnik võib uue võlausaldaja nõude vastu lisaks vastuväidetele, mis tal on uue võlausaldaja vastu, esitada kõiki vastuväiteid, mis tal olid senise võlausaldaja vastu nõude loovutamise ajal. Seega saab võlgnik nõude loovutamise korral tugineda uue võlausaldaja suhtes m.h loovutatud nõude rahatusele. Seega nõudeõiguse loovutamise kaudu ei saavuta võlausaldaja paremat õiguslikku positsiooni võimalike vastuväidete suhtes nõudele, kui see on esialgsel võlausaldajal. Sarnaselt ei ole mõeldav, et ainuüksi võlakirja kui väärtpaberi kaubeldavus välistaks kohtu pädevuse kontrollida võlakirja aluseks oleva võlasuhte olemasolu ja õiguspärasust.

Riigikohtu tsiviilkolleegium on lahendis 3-2-1-95-11 selgitanud, et nõude tunnustamise üle peetava vaidluse puhul on isikul (võlausaldajal), kes ei ole tehingu pool, õigus tugineda vastuväitele, et see tehing on näilik. Vastasel korral ei ole võlausaldajal võimalik oma õigusi pankrotimenetluses võimalike kuritarvituste vastu kaitsta. Nõude tunnustamise hagi menetlemisel on võimalik ja tuleb tehingut sisuliselt hinnata, olgugi et üks tahteavalduse teinud lepingupool ei pruugi kohtumenetluses osaleda. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et pankrotimenetluse raames esitatud nõude tunnustamise hagi menetlemisel saab maakohus nõude aluseks olevat tehingut sisuliselt hinnata ka kolmanda isiku vastuväidete alusel sõltumata sellest, et tehingu teine pool võlgniku isikus ei pruugi kohtumenetluses osaleda. Eelpoolnimetatud Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahendi seisukohad on kohaldatavad ka käesolevas vaidluses. Kostja saab esitada hüpoteekvõlakirjadest tuleneva põhikohustuse puudumise vastuväite nõude tunnustamise menetluses ilma vastuhagi esitamata, kuna nõude tunnustamise vaidluse olemuslikuks eesmärgiks on tuvastada hageja nõude aluseks olevad asjaolud ja nõudeõiguse olemasolu. Ringkonnakohus leiab, et maakohus tuvastas asjas esile toodud asjaolusid ja tõendeid hinnates, et kostja poolt esitatud vastuväide võlakirjade rahatuse kohta on tõendamist leidnud. Hüpoteekvõlakirjade alusel on OÜ Q vastu nõudeõiguse omandamise näol tegemist ebaausa õiguse omandamisega, kuna hüpoteekvõlakirjade emiteerimisel tasusid nende esmamärkijad OÜ-le Q kokku maksimaalselt 8 500 000 Eesti krooni omandades selle eest esmase emissiooni ja täiendava emissiooni käigus väidetava põhinõude summas kokku 18 340 000 Eesti krooni. Seega on hüpoteekvõlakirjadest tuleneva nõudeõiguse teostamine vastuolus hea usu põhimõttega. Kuna ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et hüpoteekvõlakirjadest tuleneva nõudeõiguse teostamine on vastuolus hea usu põhimõttega ja seda piisavalt põhjendanud, siis tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 neid põhjendusi ei korda. Apellatsioonkaebuses toodud väited ei anna alust maakohtu kaevatava otsuse tühistamiseks. Hageja on täiendavalt märkinud, et hageja omandas 03.06.2013 võlausaldaja Advokaadibüroolt Glikman, Alvin & Partnerid OÜ nõude võlgniku vastu summas 9 171,61 eurot (kd I, tl 34-37). Nõue tuleneb võlgniku poolt tasumata arvetest nr. 1001470, 1001612, 1100217, 1100485, 1200485, 1200054, 1200169, 1200219, 1200339 ja 1200708 (kd I, tl 3845). Kostja on seisukohal, et OÜ-lt Advokaadibüroo Glikman, Alvin & Partnerid omandatud nõudeõigus on tervikuna tõendamata. Maakohus leidis põhjendatult, et hageja ei ole esitanud OÜ Advokaadibüroo Glikman, Alvin & Partnerid ja OÜ Q vahel väidetavalt sõlmitud õigusteenuse osutamise lepingut ega mistahes dokumente, millest nähtuks OÜ Q poolt õigusteenuse tellimine, advokaadibüroo poolt vastava teenuse osutamise fakt ning osutatud teenuse vastuvõtmine. Maakohus leidis põhjendatult, et ainuüksi asjaolu, et OÜ Q väljastatud arveid ligikaudu kolme aasta jooksul (esimene arve on väljastatud 30.11.2010) ei tasunud, viitab üheselt sellele, et poolte vahel oli erimeelsusi õigusteenuse osutamisega seotud asjaolude üle. Lisaks on pooltevahelise lepingu olemasolu ja sellega tutvumine vajalik selleks, et veenduda tingimustes, millises õigusteenuse osutamises väidetavalt kokku lepiti (sh tunnitasu, mis pidi kohaldamisele kuuluma; maksetähtajad jms). Olukorras, kus asjakohaseid lepinguid esitatud pole, tuleb eeldada, et poolte vahel ei olnud lepingut VÕS § 9 lg 1 tähenduses sõlmitud ning arvete väljastamiseks puudub õiguslik alus.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning neid ei korda. Ülaltoodu alusel ei anna ükski apellatsioonkaebuses toodud väide alust kaevatava otsuse tühistamiseks. Apellatsioonkaebus tuleb jätta tervikuna rahuldamata. Menetluskulud Menetluskulud tuleb jätta TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Reet Allikvere

/allkirjastatud digitaalselt/ Ande Tänav

/allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal

Parandatud 25.01.2016 määrusega

RESOLUTSIOON

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.