Eesistuja Gaida Kivinurm, liikmed Meeli Kaur ja Indrek Soots
Otsuse tegemise aeg ja koht
03.12.2019, Tallinn
Tsiviilasja number
2-14-50307
Tsiviilasi
Q OÜ hagi JP vastu kahjuhüvitise ja viivise saamiseks
aVaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 12.10.2015 otsus
Kaebuse esitajad, kaebuse liik Q OÜ apellatsioonkaebus, 682 012,01 eurot ja tsiviilasja hind apellatsiooni- JP apellatsioonkaebus, 184 597,12 eurot menetluses Menetlusosalised esindajad
ja
nende Hageja (apellant/vastustaja): Q OÜ (registrikood XXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Toivo Viilup Kostja (apellant/vastustaja): JP (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Leonid Tolstov Iseseisva nõudeta kolmas isik hageja ja kostja poolel: X OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Indrek Lepsoo
Istungi toimumise aeg
12.11.2019
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Harju Maakohtu 12.10.2015 otsus osas, millega maakohus jättis hagi 289 637,35 euro väljamõistmiseks rahuldamata ning menetluskulude jaotuse ja väljamõistmise osas. Muus osas jätta otsus resolutsiooni osas muutmata, kuid muuta otsust põhjenduste osas.
2.Teha tühistatud osas uus otsus, millega hagi tühistatud osas rahuldada.
3.Otsuse tervikresolutsioon kehtib järgmises sõnastuses: 3.1.Välja mõista JP-lt Q OÜ kasuks 474 234,47 eurot kahju hüvitamiseks.
3.2.Välja mõista JP-lt Q OÜ kasuks alates 12.03.2014 viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhivõla 474 234,47 euro tasumiseni.
4.Q OÜ apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
5.JP apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
6.Maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud jätta poolte endi kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi taotlemise selgitus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud Q OÜ (hageja) esitas 12.03.2014 Harju Maakohtule JP (kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt enda kasuks välja kahjuhüvitise, mille suurus sõltub X OÜ (pankrotis, X) püsiva maksejõuetuse kujunemise ajast. Kui X püsiv maksejõuetus oli välja kujunenud
26.veebruariks 2011, soovis hageja kahjuhüvitist 864 025,98 eurot, ning kui X püsiv maksejõuetus oli välja kujunenud 26. veebruariks 2012, soovis hageja kahjuhüvitist 866 591,13 eurot. Hageja palus mõista kostjalt välja võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras viivise põhinõudelt alates 12.03.2014 kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
1.Hagiavalduse kohaselt oli kostja X ainuosanik ja juhatuse liige. X korraldas 2009. a veebruaris võlakirjaemissiooni, emiteerides 720 hüpoteekvõlakirja nimiväärtusega 20 000 krooni ning 1080 X võlakirja (lihtvõlakirjad) nimiväärtusega 20 000 krooni (esmane emissioon). Hageja omandas 925 lihtvõlakirja koguväärtusega 18 500 000 krooni (1 182 365,75 eurot). Hüpoteekvõlakirjaemissiooni tingimuste ning X võlakirjaemissiooni tingimuste (emissiooni tingimused) kohaselt kohustus X lunastama emiteeritud võlakirjad hiljemalt 26.02.2011. Esmane emissioon registreeriti Eesti Väärtpaberite Keskregistris (EVK). X pikendas ühepoolselt võlakirjade lunastamise tähtaega kuni 26.02.2012, kuigi hageja ei olnud selleks oma nõusolekut andnud. Hagejale ei ole makseid tehtud.
2.Hagejale teadaolevalt emiteeris X 2009. a septembris veel 197 hüpoteekvõlakirja ja 295 lihtvõlakirja (täiendav emissioon). Täiendava emissiooni käigus emiteeritud hüpoteekvõlakirjad on rahatud, kuna nende omandajad X-le makseid ei teinud. X emiteeris esmase ja täiendava emissiooni käigus hüpoteekvõlakirju nimiväärtusega 18 340 000 krooni olukorras, kus X-le tasuti üksnes 8 500 000 krooni. Nimetatud summat ületavas osas on hüpoteekvõlakirjad rahatud ja vastavas osas peaks kohus tuvastama emiteeritud hüpoteekvõlakirjade järgse põhikohustuse puudumise. Lisaks sellele on emissiooni tingimused liitintressi osas vastuolus VÕS § 113 lg-st 6 tuleneva piiranguga.
3.27.02.2012 teatas kostja kui X juhatuse liige hagejale, et äriühingul ei ole raha kõikide
emiteeritud võlakirjadest tulenevate kohustuste täitmiseks ning hüpoteekvõlakirjade omanike nõudmisel võõrandatakse X-le kuuluvad Tuukri 56/Uus-Sadama 7 ja Tuukri 54a kinnistud (kinnistud). Hageja esitas 11.04.2013 X-le pankrotihoiatuse ning 10.05.2013 kohtule pankrotiavalduse. 17.05.2013 lepinguga võõrandas X kinnistud G OÜ-le (G), kuid viimane pidi lepingu kohaselt tasuma ostuhinna alles 17.05.2017. Kinnistute võõrandamisega ei kaasnenud ka X võlausaldajate nõuete rahuldamist. G võõrandas 22.08.2013 kinnistud Tallinna Ülikoolile 1 908 000 euro eest. Kinnistute kiire edasimüümine näitab, et G-l puudus müügilepingu sõlmimise ajal kavatsus kinnistutel arendustegevusega tegelda ja leping sõlmiti eesmärgiga vältida X-le kinnistute müügist raha laekumist. X pankrot kuulutati välja 29.10.2013. Samal päeval esitas hageja 2 428 912,88 euro suuruse nõude tunnustamise avalduse. X pankrotivara nimekirjast nähtub, et äriühingul ei ole vara. Hageja nõude rahuldamine X pankrotimenetluses ei ole võimalik. X juhatuse liikmena vastutab kostja hagejale kui äriühingu võlausaldajale tekitatud kahju eest VÕS § 1045 lg 1 p-de 7 ja 8 alusel. Kostja on rikkunud äriseadustiku (ÄS) § 180 lgst 51 tulenevat pankrotiavalduse esitamise kohustust. X maksejõuetus kujunes välja
26.veebruariks 2011, kuid igal juhul hiljemalt 26. veebruariks 2012. Ajutise halduri aruande kohaselt oli X omakapital negatiivne juba 2010. a lõpus. Võlakirjade lunastamise tähtajaks (26. veebruariks 2011) pidi kostjale olema selge, et äriühingul ei ole vahendeid, et võlakirjad lunastada. Kostja ise on tunnistanud X maksejõuetust hiljemalt 26.02.2012 seisuga. Järelikult oli kostja kohustatud esitama X pankrotiavalduse 18.03.2011, kuid kindlasti mitte hiljem kui 19.03.2012. Kui X maksejõuetus oli välja kujunenud 26. veebruariks 2011, tekitas kostja pankrotiavalduse esitamise kohustuse rikkumisega hagejale kahju 864 025,98 eurot (kuid mitte vähem kui 279 674,55 eurot). Kui X maksejõuetus oli välja kujunenud
26.veebruariks 2012, tekitas kostja nimetatud kohustuse rikkumisega hagejale kahju 866 592,13 eurot (kuid mitte vähem kui 184 597,12 eurot). Selles summas oleks hageja nõue X pankrotimenetluses rahuldatud, kui kostja oleks esitanud pankrotiavalduse vastavalt kas 18.03.2011 või 19.03.2012. Nende kuupäevade seisuga kuulusid X-le kinnistud, mille turuväärtus oli hageja hinnangul vähemalt 1 590 000 eurot (käibemaksuta). Kostja on tekitanud hagejale varalist kahju 755 222,88 eurot ka heade kommete vastase tahtliku käitumisega. Heade kommetega kooskõlas olevaks ei saa pidada maksejõuetuks muutunud või eeldatavasti muutuva isiku vara teadlikku kõrvaletoimetamist võlausaldajate kahjustamise eesmärgil. Vara kõrvaletoimetamisena on käsitatav nii olemasoleva vara müük turuhinnast odavamalt kui ka olematu võlatunnistuse tunnistamine.
Kostja vastuväited hagile
8.Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.
9.X sõlmis 09.02.2009 Osaühinguga L (L) kinnistute müügilepingu ja asjaõiguslepingu,
millega X omandas kinnistud 36 000 000 krooni eest. X tasus lihtvõlakirjades 27 500 000 krooni, rahas 1 800 000 krooni ja 6 700 000 krooni tasumise tasaarvestasid L ja X viimase omandatud nõudega esimese vastu. Kinnistute ostu finantseerimiseks korraldas X kinnise võlakirjaemissiooni. 17.05.2013 võõrandas X kinnistud G-le 2 160 000 euro eest.
10.Kostja ei ole pankrotiavalduse esitamise kohustust rikkunud. Vaba raha puudumine 27.02.2012 seisuga ei tähenda veel äriühingu püsivat maksejõuetust. X eesmärgiks oli arendada kinnistuid ja teenida nende hilisemalt võõrandamiselt tulu. On tavapärane, et
kinnisvaraprojektid võivad olla kahjumis kuni projekti lõppfaasini. Äriühingu maksejõuetus tekkis alles 23.09.2013, mil X juhatus sai teada, et G vastu olevat nõuet ei ole enam võimalik plaanitud ulatuses realiseerida. Kostja esitas X pankrotiavalduse 30.09.2013.
11.Hageja ei ole kahju tõendanud. Hageja ei ole selgitanud ega tõendanud, millises ulatuses oleks tal olnud võimalik varem oma nõue rahuldada, arvestades hageja nõude allutamist hüpoteekvõlakirjadest tulenevatele nõuetele. Samuti ei ole hageja tõendanud, et tal puudub võimalus rahuldada oma nõudeid X vastu sama suures ulatuses, kui ta oleks seda saanud teha aastatel 2011 või 2012. Kui X-l on juhatuse liikme kohustuste rikkumisest tulenev nõue kostja vastu, ei ole hagejale kahju tekkinud.
12.Emissioonid toimusid õiguspäraselt. Hageja oli teadlik lihtvõlakirjade tingimustest. Hageja omandas lihtvõlakirjad L-lt, kes oli esmainvestor. Hageja väide täiendavalt emiteeritud hüpoteekvõlakirjade rahatuse ja kehtetuse kohta ei ole õige. Seeläbi kaasatud raha kasutati kinnistute eest tasumisel. Edasises menetluses selgitas kostja, et kuivõrd 2009. aastal oli laenuturg madalseisus, ei olnud raha kaasamine parematel tingimustel võimalik ning vajalik oli võlakirjade soodsatel (diskonteeritud) tingimustel emiteerimine. Diskonteeritud nimiväärtust ületavas osas võib hüpoteekvõlakirjast tulenevat võlga käsitada kui laenu väljastamise tasu.
13.Hageja väited kinnistute müügi teel X vara kõrvaletoimetamise kohta on alusetud. Kinnistud võõrandati kõne all olnud variantidest parimatel tingimustel. Ostuhinna ajatamise tingis asjaolu, et kinnistutel lasus hüpoteek. Hageja ise takistas kinnistute varasemat võõrandamist, mistõttu vastutab ta ise endale tekkinud kahju eest. Kolmanda isiku seisukoht
14.Maakohus kaasas 11.09.2014 määrusega menetlusse X pankrotihalduri Indrek Lepsoo iseseisva nõudeta kolmanda isikuna hageja ja kostja poolel.
15.Kolmas isik jäi ajutise halduri aruandes väljendatud seisukohtade juurde. X muutus püsivalt maksejõuetuks hiljemalt 2012. a. veebruaris, mil saabus võlakirjade lunastamise tähtaeg ja võlgnik tunnistas, et tal ei ole raha kõikidest emiteeritud võlakirjadest tulenevate kohustuste täitmiseks. Kostja kui X juhatuse liige rikkus ÄS § 180 lg-st 51 tulenevat pankrotiavalduse esitamise kohustust, samuti juhatuse liikme hoolsuskohustust. Esimese astme kohtu otsus
16.Maakohus rahuldas 12.10.2015 otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitise 184 597,12 eurot ning viivise kahjuhüvitiselt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu 9625,54 eurot ja viivise menetluskulult.
17.Maakohus leidis, et X maksejõuetus oli välja kujunenud hiljemalt 26.02.2012. Selline järeldus tuleneb maakohtu 29.10.2013 pankroti väljakuulutamise määrusest. Praeguses asjas puudus alus otsustada X maksejõuetuse tekkimise aja üle teisiti, kui kohus otsustas seda pankrotiavaldust lahendades. Selles asjas tugines kohus ajutise halduri seisukohale. Maakohus luges tõendatuks, et kostja rikkus ÄS § 180 lg-st 51 tulenevat kohustust esitada pankrotiavaldus hiljemalt 19.03.2012.
18.Juriidilise isiku juhatuse liige võib ÄS § 180 lg 51 alusel koostoimes VÕS § 1045 lg 1 p-ga 7 ja lg-ga 3 vastutada võlausaldaja ees deliktiõiguslikul alusel. ÄS § 180 lg-st 51 tulenev pankrotiavalduse esitamise kohustus kaitseb osaühingu võlausaldajaid osaühingu vara võimalikult suures ulatuses säilimise kaudu, mis võimaldab võlausaldajate nõudeid võimalikult suures ulatuses rahuldada. Kinnistute G-le müümisel ostuhinna tasumise
ajatamine ei olnud põhjendatud ega tavapärane. Arvestades X majanduslikku seisu, oleks kostja juhatuse liikmena pidanud hea seisma selle eest, et kinnistud müüakse tingimusel, et nende eest laekub raha, millega võlausaldajate nõudeid rahuldada. Hagejal on õigus nõuda kahju hüvitamist, mille ta sai kostja õigusvastase teo tagajärjel oma nõudeõiguse väärtuse vähenemise tõttu.
19.Põhjendatud on lugeda hagejale tekitatud kahju suuruseks 184 597,12 eurot. Kui kostja oleks pankrotiavalduse esitanud 19.03.2012, oleks hageja nõue pankrotimenetluses rahuldatud 866 689,22 euro ulatuses. X-le kuulusid kinnistud väärtusega 1 590 000 eurot, muud vara ei olnud. Äriühingu kontodele laekus ka üüritulu, kuid kuna hageja ei ole sellega hagiavalduses arvestanud, ei saa sellega arvestada. X kohustused koosnesid emissioonide käigus emiteeritud võlakirjadest tulenevatest nõuetest, mis 19.03.2012 seisuga olid hüpoteekvõlakirjade omanikele maksimaalselt 1 315 587,75 eurot ja lihtvõlakirjade omanikele maksimaalselt 2 781 455,31 eurot. Pankrotiavalduse esitamise korral 19.03.2012 oleks lihtvõlakirjade omanike nõuetest rahuldatud vähemalt 274 412,25 eurot, sellest hagejale 67,27% ehk 184 597,12 eurot väikseima võimaliku summana. Kostja ei ole süü puudumist tõendanud. VÕS § 113 lg 1 alusel tuleb rahuldada ka hageja viivisenõue. Vajalik ei ole analüüsida hageja nõuet VÕS § 1045 lg 1 p 8 alusel, sest see ei mõjuta asja lahendamist. Hageja apellatsioonkaebus
20.Hageja vaidlustab maakohtu otsuse ulatuses, milles hagi jäeti rahuldamata, ning ei soovi
vaidlustada lahendit osas, millega maakohus pidas hageja kahjunõuet põhjendatuks vähemalt 184 597,12 euro ulatuses. Samuti vaidlustab hageja menetluskulude suuruse vähendamise.
21.Faktiliselt oli X maksejõuetus välja kujunenud juba veebruariks 2011. Maakohus leidis ekslikult, et kuivõrd maakohtu 29.10.2013 määruses tsiviilasjas nr 2-13-22589 luges kohus X ajutise pankrotihalduri arvamusele tuginedes maksejõuetuse tekkimise ajaks veebruari 2012, siis puudub kohtul õigus vastava asjaolu ümberhindamiseks. Jõustunud kohtulahendiga tuvastatud asjaolud ei ole järgnevas kohtuvaidluses menetlusosalistele ega uut kohtuvaidlust lahendavale kohtule siduvad, vaid jõustunud lahendit tuleb hinnata kogumis teiste asjas kogutud tõenditega.
22.Maakohus ei arvestanud, et võlakirjade esialgset lunastamise tähtaega pikendati ühepoolselt, omamata võlakirja omanike nõusolekut. Võlakirjade lunastamise tähtaeg saabus tegelikult 26.02.2011 ning kostjal puudus õiguslik alus lunastamise tähtaja ühepoolseks pikendamiseks. Kohustatud isiku poolt ühepoolselt enda kohustuste täitmise tähtaja pikendamine ei oma õiguslikku tähendust kohustuse sissenõutavaks muutumise üle otsustamisel.
23.Arvestades, et ajutise halduri aruande kohaselt oli X omakapital 878 689 euro ulatuses negatiivne juba 31.12.2010 seisuga, pidanuks kohus juba vastava kuupäeva seisuga X maksejõulisuse osas tekkinud kahtluste ümberlükkamiseks osundama konkreetsetele asjas kogutud tõenditele, mis viidanuks, et vähemalt 2011. a. veebruari seisuga eksisteeris reaalne võimalus võlgniku majandusliku seisundi edaspidiseks paranemiseks. Selliseid tõendeid asjas esitatud ei ole.
24.Kostja poolt juhatuse liikmena endale ja enda lähikondsetele emiteeritud hüpoteekvõlakirjad olid rahatud ning emissiooni tingimused olid osas, milles need nägid ette liitintressi arvestamise, tühised vastuolu tõttu VÕS § 113 lg-s 6 sätestatud piiranguga. Maakohus leidis, et suuremas ulatuses hagejale tekitatud kahju ei ole võimalik usaldusväärselt tõendatuks
lugeda, kuid lahendist ei ole võimalik leida põhjendusi, millistele tõenditele ja asjaoludele tuginedes maakohus viidatud järelduseni jõudis. Maakohus jättis märkimisväärse osa hageja poolt esitatud faktilisest ja õiguslikust argumentatsioonist õigustamatult tähelepanuta.
25.Sarnaselt hüpoteekvõlakirjade rahatuse ning emissiooni tingimuste osalise tühisusega ei andnud maakohus sisulist hinnangut hageja väidetele, mille kohaselt on kostja hagejale kahju tekitanud alternatiivselt ka tahtlike heade kommete vastase käitumisega.
26.Kostja võttis 11.06.2015 menetlusdokumendi p-s 5.1 omaks, et hüpoteekvõlakirjade emiteerimisel toimus neid omandanud investorite poolt sisuliselt rahalise laenu andmine Xle ning et hüpoteekvõlakirjade alusel võlgniku poolt kaasatud laenu suuruseks oli 8 500 000 krooni. Seega puudus vaidlus, et kuigi kostja emiteeris X nimel endaga seotud isikutele (algselt iseendale) hüpoteekvõlakirjasid nominaalväärtuses kokku 18 340 000 krooni, siis faktiliselt andsid kostjaga seotud isikud võlgnikule laenu 8 500 000 krooni ehk 46% ulatuses hüpoteekvõlakirjade nominaalväärtusest. Seega võttis kostja omaks, et hüpoteekvõlakirjad olid vähemalt 9 840 000 krooni ulatuses rahatud.
27.Riigikohus märkis lahendis nr 3-2-1-72-06, et ka siis, kui oleks tõendatud, et puudus võlg, mida pooled oleksid saanud vormistada laenulepinguna VÕS § 396 lg 2 järgi, saaks hageja nõuda TsMS § 368 lg 1 järgi laenulepingujärgse kohustuse puudumise tuvastamist. Viidatud sättest tulenev põhimõte on kohaldatav ka võlasuhte osas, mis on tekkinud ilma vastusoorituseta võlakirjade emiteerimisest. Kuigi üldreeglina on TsMS § 368 lg 1 ja VÕS § 1028 alusel õigustatud laenulepingujärgse kohustuse puudumise tuvastamise nõude esitamiseks õigustatud kohustatud isik (X), siis ÄS § 180 lg 51 rikkumise tõttu esitatud kahju hüvitamise nõude menetlemisel on kohtul õigus anda hinnang vastava tuvastusnõude põhjendatusele ka kahju kannatanud isiku hagi alusel. Hageja kahju suuruse tuvastamiseks on vajalik anda hinnang võlgniku varalisele seisule tervikuna, kusjuures hinnangu andmisel peab olema võimalik kõrvaldada õiguslikult alusetud nõuded, mis võlgniku majanduslikku olukorda ja seeläbi hageja kahju hüvitamisele suunatud nõudeõiguse väärtust põhjendamatult moonutavad.
28.Võlakirjade emiteerimise eesmärgiks on laenuturult võõrkapitali kaasamine, st tavapärane ja mõistlik ei ole võlakirjade emiteerimine tasuta. Kostja võlgniku juhatuse liikmena emiteeris esmase emissiooni ja täiendava emissiooni käigus kokku 917 hüpoteekvõlakirja nimiväärtusega 18 340 000 krooni kokku üksnes 8 500 000 krooni eest, olukorras kus X-l oli võlg. Täiendava emissiooni käigus emiteeris X 197 hüpoteekvõlakirja tasuta, suurendades seeläbi oluliselt hüpoteekvõlakirjadest tuleneva nõude nominaalväärtust ja rikkudes otseselt lihtvõlakirja omanike huve ja õigusi. Täiendava emissiooni käigus 3 940 000 krooni väärtuses täiendavate hüpoteekvõlakirjade emiteerimises olukorras, kus täiendava emissiooni sisuks oli üksnes kostja lähikondsete hüpoteekvõlakirjadest tulenevate rahaliste nõuete näiline suurendamine, mitte lisaressursside kaasamine võlgniku majandustegevuse finantseerimiseks, puudus majanduslik loogika.
29.Lähtudes tegelikult hüpoteekvõlakirjade alusel kaasatud summast, ulatub hüpoteekvõlakirjade tootlus enam kui 100% aastas, kuid kostja arvestuskäigu kohaselt kuulus 543 249,01 eurot panustanud hüpoteekvõlakirja omanikele kolme aasta möödudes hüpoteekvõlakirjade lunastamisel tasumisele mitte vähem kui 1 839 945,18 eurot ehk ligikaudu 3,4 korda suurem summa. Kostja pakkus hüpoteekvõlakirjade alusel endaga seotud isikutele PWC poolt tavapäraseks peetust (25-35%) ligikaudu 4 korda kõrgemat tootlust.
30.Ebamõistlikke ja ülejõukäivate rahaliste kohustuste võtmist kostja poolt ei saa õigustada ka võlgniku majandusliku olukorra ja/või planeeritava äritegevuse riskiastmega. Juhatuse liige
on kohustatud alati järgima hoolsuskohustusest tulenevaid piiranguid ning hoiduma põhjendamatute riskide võtmisest, sh ei ole juhatuse liige õigustatud emiteerima endaga seotud isikutele äriühingu nimel tasuta (rahatuid) võlakirjasid. Kui kostja leidis, et kinnistute omandamine ja/või selleks vajalike vahendite kaasamine ei ole teostatav mõistlikel tingimustel, siis pidanuks kostja müügilepingu sõlmimisest loobuma.
31.Vastavalt emissiooni tingimuste p-le 6.1 kannavad hüpoteekvõlakirjad alates väärtuspäevast kuni lunastuspäevani perioodiliselt makstavat fikseeritud intressi. Punktid 6.2 ja 2.1.10 sätestavad, et intressiperioodi kestel arvutatud, kuid välja maksmata intress kapitaliseeritakse intressikuupäeval ja juhul, kui emitent investorile intressikuupäevadel perioodiliselt intressi väljamakseid kas osaliselt või täielikult ei teosta, arvestatakse hüpoteekvõlakirja nominaalväärtuselt liitintressi. VÕS § 113 lg 6 kohaselt ei ole viivist lubatud nõuda intressi tasumisega viivitamise korral, kusjuures sellest võlgniku kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine. Kuigi emissiooni tingimustes ei ole sätestatud, et tähtaegselt tasumata intressidelt arvestatakse viivisintressi, siis on tingimustes kajastatud kokkulepete faktiline sisu selline. Seega on kokkulepitud 15% aastaintressi võimalik kalkuleerida üksnes tasumata põhikohustuse (algne suurus 8 500 000 krooni) jäägilt.
32.VÕS § 1045 lg 1 p 8 kohaldamine eeldab kohtu hinnangut. Hageja on kostja heade kommete vastase käitumisena käsitlenud hüpoteekvõlakirjade emiteerimist kostjaga seotud isikutele hüpoteekvõlakirjade emiteerimisel faktiliselt tasutud rahasummast 9 340 000 krooni võrra suuremas summas ehk olematu võlakohustuse tunnistamist X nimel vähemalt 9 340 000 krooni ulatuses ning kinnistute võõrandamist G-le tingimustel, millega ei kaasnenud mitte ühegi X võlakohustuse tasumist ning tehingu ainsaks eesmärgiks oli Tallinna Ülikoolilt laekuvate rahaliste vahendite suunamine kostjaga seotud isikutele.
33.Kostja emiteeris esmase ja täiendava emissiooni raames teadlikult hüpoteekvõlakirjasid nominaalväärtuses 9 840 000 krooni võrra suuremas summas kui võlakirjade emiteerimisel X-le raha tasuti. Põhjendatud ei ole hüpoteekvõlakirjade mahu suurendamine olukorras, kus X kohustused AS-i SEB Pank ees olid juba veebruaris 2009 refinantseeritud ja muid sissenõutavaks muutunud kohustusi ei eksisteerinud. Lisaks on olematu võlakohustuse tunnistamine käsitletav otseselt võlgniku vara kõrvaletoimetamisena, kuna rahatute hüpoteekvõlakirjade emiteerimise eesmärgiks oli näiliselt õigustada X rahaliste vahendite väljamaksmist võlakirjade omanikele. Ainuüksi perioodil 01.01.2010–26.02.2012 toimetas kostja rahatute hüpoteekvõlakirjade abil kõrvale võlgniku rahalisi vahendeid vähemalt 441 312,57 eurot. Kirjeldatud viisil rahaliste vahendite kõrvaletoimetamine on käsitletav heade kommete vastase tegevusena.
34.Heade kommete vastase tahtliku käitumisena on käsitletav ka X võlausaldajate huve kahjustava müügilepingu sõlmimine G-ga, mille alusel andis X kinnistute omandiõiguse Gle üle tingimustel, millega ei kaasnenud mitte ühegi võlakohustuse osalist või täielikku tasumist ning faktiliselt tekkis võlgnikule müügilepingu p 4.3 alusel kohustus tasuda G-le leppetrahvi 1 200 000 eurot. Kostja sõlmis müügilepingu vahetult pärast hageja poolt pankrotiavalduse esitamist ehk selge eesmärgiga vältida kinnistute jäämist X pankrotivara koosseisu. Ajatatud ostuhinna tasumist kinnistutele seatava hüpoteegiga ei tagatud, kuid samas seati hoopis G kasuks hüpoteek müügilepingust tuleneva X võimaliku leppetrahvi tasumise kohustuse tagamiseks. G on varatu ja reaalset majandustegevust mitteomav äriühing, G-l puudus nii kavatsus kui võimekus arendustegevust ellu viima asuda. G osalus on JS poolt omandatud samal päeval müügilepingu sõlmimisega, kusjuures kanne JS juhatuse liikmeks valimise kohta on tehtud alles 23.05.2013. G asutajaks oli OÜ B jurist KK, kellel on äriregistri andmetel seos valdavalt likvideerimisel või pankrotis olevate
äriühingutega. G asutamise eesmärgiks ei olnud majandustegevuse käivitamine ja tema ainuosanikul ja juhatuse liikmel JS-l puudus avalike registrite andmetel kogemus kinnisvaraarenduse valdkonnas.
35.Kostja ei esitanud ühtegi tõendit, millest nähtuks, et Tallinna Ülikooli huvi kinnistute soetamiseks tekkis pärast müügilepingute sõlmimist või et Tallinna Ülikool soovis kinnistuid omandada just nimelt G-lt, aga mitte X-lt. Müügilepingu ainsaks eesmärgiks oli suunata kinnistute tegelikult ostjalt laekuv raha mitte X pankrotipessa, vaid kostjaga seotud kolmandatele isikutele. Kinnistute Tallinna Ülikoolile edasimüümiseks sõlmitud müügilepingu p 4.2.2 kohaselt tasus Tallinna Ülikool ostuhinnast 1 778 000 eurot vahetult Advokaadibüroo Glikman Alvin & Partnerid OÜ arvelduskontole. Hagejale teadaolevalt kasutati vastavat raha kostjaga seotud hüpoteekvõlakirja omanike nõuete rahuldamiseks selliselt, et G omandas OÜ-lt U hüpoteekvõlakirjadest tulenevad nõuded. Samuti tasuti laekunud vahendite arvelt advokaadibüroo poolt X-le esitatud õigusabi arved.
36.Arvestades kostja poolt kirjeldatud arendustegevuse mahtu, on ilmne, et heauskne ja mõistlik isik ei oleks müügilepingut sõlminud kergekäeliselt, omamata vähimatki ettekujutust sellest, millisel viisil ja milliste vahendite arvel arendustegevust teostatakse. Seega kui G sõlmis müügilepingu väidetavalt kavatsusega asuda kinnistuid arendama, peaks eksisteerima arvukalt dokumentaalseid tõendeid, millest nähtuks läbirääkimiste pidamine projekteerija, ehitajate ja finantseerijatega. Ühtegi sellist tõendit ei ole esitatud.
37.Kokkuvõttes on kõiki asjaolusid ja müügilepingu tingimusi arvestades kinnistute võõrandamine G-le käsitletav juba maksejõuetuks muutunud isiku vara teadliku kõrvaletoimetamisena kostja poolt ning sellisena heade kommete vastase käitumisena. Kostja (kaudne) tahtlus oli seejuures suunatud hageja kahjustamisele, st kostja sai või pidi aru saama sellest, et tema tegu võib kahjustada hagejat ja põhjustada seetõttu õigusvastase tagajärje. Kostja on rõhutanud, et võlakirjadest tulenevad nõuded olid allutatud hüpoteekvõlakirjadest tulenevatele nõuetele. Kostja tegevus oli hüpoteekvõlakirjade emiteerimisel suunatud sellele, et kinnistute müügi korral oleks võimalik suunata müügist laekuvad vahendid maksimaalses võimalikus ulatuses hüpoteekvõlakirjade omanikele ning välistada hageja poolt võlakirjadest tuleneva nõude sissenõudmine võlgnikult. Kostjale oli või pidi olema müügilepingu sõlmimisel arusaadav, et kinnistute võõrandamine varatule ja majandustegevust mitteomavale G-le tingimustel, millega kinnistute ostuhinna tasumise kohustus ajatati neljaks aastaks intressivabalt ja mistahes tagatisi nõudmata, ei ole ühegi võlakirja omaniku huvides ning viib neile kahju tekitamiseni. Tegelik asjade käik üksnes kinnitas eelnevat, kuna G ei kavatsenudki kinnistuid arendama hakata, vaid müüs need kohe edasi. Tallinna Ülikoolilt laekunud vahendite arvelt ei tasunud aga G kinnistute ostuhinda X-le, vaid omandas OÜ-lt U hüpoteekvõlakirjad, kusjuures OÜ-d U esindas vastavas tehingus kostja.
38.Arvestades hüpoteekvõlakirjade rahatust, moodustanuks hüpoteekvõlakirjadest tulenev nõue X pankroti väljakuulutamise päeva seisuga mitte rohkem kui 387 658,97 eurot. Juhul, kui kinnistute müügihind 1 590 000 eurot oleks tervikuna laekunud X-le, siis pärast hüpoteekvõlakirja omanike nõuete rahuldamist ja pankrotimenetluse kulude mahaarvamist oleks saanud lihtvõlakirjade omanike nõuete rahuldamiseks kasutada vähemalt 1 122 841,03 euro suurust summat, millest hageja nõude rahuldamiseks oleks väljamakseid tehtud 67,27% ulatuses ehk 755 222,88 eurot, mis ongi käsitletav kostja poolt tahtliku heade kommete vastase käitumisega hagejale tekitatud varalise kahjuna.
39.Hageja vaidlustab menetluskulude hüvitamise taotluse rahuldamata jätmise 9735,76 euro ulatuses. Praegusel juhul ei esitanud menetlusosalised vastastikku vastuväiteid teise poole
menetluskulude põhjendatusele ja vajalikkusele, st pooled võtsid avaldatud kulude suuruse omaks. Sellises olukorras puudus maakohtul õiguslik alus ja võimalus asuda omal initsiatiivil apellandi lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust kontrollima.
40.Maakohus ei pidanud õigustatuks tunnitasumäärasid koos käibemaksuga vastavalt 144 eurot ja 156 eurot, kuid pole esitanud ühtegi põhjendust, miks viidatud tasumäärades sisalduv käibemaksu osa hagejale hüvitamisele ei peaks kuuluma. Samuti ei nähtu, miks kohus pidas sisuliselt täies ulatuses põhjendamatuks hageja lepingulise esindaja kirjalike menetlusdokumentide koostamisele kulunud aega 64,8 h ulatuses. Kostja esitas korduvalt äärmiselt mahukaid menetlusdokumente koos lisadega, millele hageja oli kohustatud mh kohtunõudest tingituna kirjalikult reageerima. Kohus ei arvestanud menetluskulude suuruse põhjendatuse ja vajalikkuse üle otsustamisel asjaoluga, et hageja ei ole käibemaksukohustuslane, mistõttu taotles hageja õigusabikulude hüvitamist lähtudes tunnitasu määrast, millele lisandub käibemaks. Hageja esitatud menetluskulude hüvitamise taotlus sisaldab asjakohast kinnitust. Kui maakohus pidas põhjendatud ajakulu 25 h, siis pidanuks hagejale hüvitamisele kuuluma minimaalselt 25 h x 120 eurot + käibemaks = 3600 eurot, millele lisandub istungiga seotud ajakulu 8,33 h x 130 eurot + käibemaks = 1300 eurot. Seega kui kohtu hinnangut menetluskulu põhjendatusele ja vajalikkusele aktsepteerida, siis pidanuks hageja esindaja kuludena hüvitamisele kuuluma mitte vähem kui 4900 eurot (sh käibemaks), millele lisandub riigilõiv 5542,21 eurot, kokku 10 442,21 eurot. Kui ringkonnakohus ei pea põhjendatuks kostja kohustamist hagejale tekitatud kahju hüvitamiseks vaidlustatud otsuses toodust suuremas summas, tuleb hageja kantud menetluskulud eeltoodust tulenevalt hüvitada ikkagi täies ulatuses. Kostja apellatsioonkaebus
41.Kostja palub maakohtu otsuse tühistada, jätta uue otsusega hagi kogu ulatuses rahuldamata
ja kõik menetluskulud hageja kanda, alternatiivselt saata tsiviilasi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Maakohtu otsuse resolutsioonis pole sätestatud, kas hagi rahuldati täies ulatuses või osaliselt. Kohtuotsuse põhjendustest võib loogiliselt järeldada, et sisuliselt rahuldas kohus teise alternatiivse kahjuhüvitamise nõude (põhinõude) osaliselt ehk ei mõistnud välja 866 592,13 eurot, vaid üksnes 184 597,12 eurot. Kostja ei vaidlusta otsust selles ulatuses, millega maakohus ei rahuldanud hagi.
42.X maksejõuetus tekkis 2013. a. sügisel, kui kostja esitas pankrotiavalduse. Vale on järeldus, et pankrotiavalduse esitamisel 19.03.2012 oleks hageja nõue X pankrotimenetluses rahuldatud 866 689,22 euro ulatuses. X majanduse seis oli algusest peale üldistatult samasugune ehk talle kuulus kinnisvara ja tegeleti selle arendamisäriplaani realiseerimisega. Juhul, kui kostja oleks 2012. a. esitanud pankrotiavalduse, siis kinnisvara müügi, hüpoteekvõlakirjadest tuleneva võlgnevuse ja pankrotikulude tasumisel ei oleks jäänud pankrotipessa vara, mille arvel tasuda lihtvõlakirjadest tulenevat väidetavat võlga. ERI Kinnisvara arvamuse kohaselt oli 2012. a. kinnisvara väärtus otsuses märgitust palju väiksem. Pankrotimenetluses oleks müügihind olnud veelgi väiksem. Hüpoteekvõlakirjade tingimused on seaduslikud ja mõistlikud, nende eest tasuti reaalselt ja võlgnikul tekkis täies ulatuses võlakohustus. Arendamata kinnisvara mistahes ajal müümisest saadud raha arvel ei oleks hageja võlanõuet suudetud rahuldada.
43.Võlgniku kinnisvara arendamiseks oli äriplaan, mille realiseerimise lõppfaasis saadava tulu arvel oleks suudetud tasuda kõik võlgnevused. Pärast algse kinnisvara arendusplaani muutmist tegi kostja spetsialistide abi kasutades uue arendusplaani. 2012. a. suvel-sügisel valmis arhitekti esialgne visuaalne eskiis ja arvestused, mida seejärel analüüsis ehitaja. Selle
tulemusel valmis mõistlikult realiseeritav kinnisvara arendamise ehitus-finantsarvestus ja eskiis. Kostja tõendas äriplaani olemasolu visuaalsete jooniste ning ehitus-, finants- ja tegevuskulude arvestuse ning selgitustega. Kinnisvara arendamise äriplaan jäi kostjast mitteolenevate asjaolude tõttu teostamata, eelkõige hageja tegevuse tõttu, kes esitas ootamatult pankrotiavalduse, mis tõi kaasa investorite üldise ärevuse ja hüpoteekvõlakirjadest tuleneva võlanõude sisuliselt sundkorras esitamise. Seega on hageja oma väidetavas kahjus ise süüdi.
44.Maakohus ei tuvastanud asjaolusid, mis võiksid olla kostjale omistatud deliktilise vastutuse aluseks – õigusvastane tegu, kahju ja nendevaheline põhjuslik seos. Süü olemasolu peab tõendama hageja. Süü puudumist kinnitab see, et kinnisvara arenduse äriplaanist tulenevalt ei olnud X maksejõuetu ja kõik asjaosalised olid teadlikult võtnud algusest peale äririski ning nõustusid arendusplaanidega.
45.Kohus märkis, et kinnistute ostuhinna tasumise 17.05.2017 tähtaeg G poolt oli kostja väitel määratud põhjusel, et kinnistud olid koormatud hüpoteekidega. Kinnispandid olid üks aspekt selle juures, kuid oluline oli ka see, et äriplaani kohaselt oli äriühingu ja investorite sooviks kinnisvara arendada ja saada kasumit, mis prognoosi kohaselt realiseeruks mõne aasta pärast. Kostjale ei saa omistada kohustust müüa kinnistut kohese raha tasumise vastu ilma arendamata. Kostja tegeles võlausaldajatega kooskõlastatult kinnisvara arendamisega, mille tulemus oleks katnud võlausaldajate nõuded.
46.Ebaõige on maakohtu seisukoht, et tõenditest tulenevalt kuulusid võlgnikule kinnistud väärtusega 1 590 000 eurot (käibemaksuta) ja muu vara puudus. Esiteks ei ole kohus märkinud, milliste tõenditega on kinnistute väärtus tõendatud. Teiseks oli kinnistute väärtus palju väiksem, mida tõendab ERI Kinnisvara arvamus ning kostja kirjeldatud asjaolud seoses kinnisvara ostmise ja lihtvõlakirjade emiteerimisega.
47.Pankrotiavalduse esitamise korral 19.03.2012 ei oleks hageja väidetavat nõuet rahuldatud, kuna äriplaan ei oleks realiseerunud ja ei oleks saadud tulu. Lihtvõlakirju ei oleks saanud lunastada ehk nende omajate nõuet ei oleks rahuldatud. Lihtvõlakirjad olid sisuliselt tingimuslikud väärtpaberid, mille lunastamine sõltus kinnisvara arenduse äriplaani realiseerimisest. L ja tema õigusjärglased käsitlesid algusest peale lihtvõlakirju väärtuseta investeeringuna, mis nähtub ka nende majandusaasta aruannetest. Seejuures L ja tema õigusjärglased (sh hageja) aktsepteerisid võlgniku raamatupidamisarvestusliku netovara seisu ning kinnisvara arendamise äriplaani realiseerimise riske.
48.Hageja poolt väidetava kahju vältimata jätmine õigustab kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmist. Juhul, kui kannatanu tegutseb omal riisikol, asetades ennast vabatahtlikult riskantsesse olukorda, siis peab ta kandma ka täielikult selle kahju, mis tekib selle riski realiseerumise tulemusel (siis kohaldub VÕS § 139 lg 1). Hageja on teadlikult võtnud võlakirjadega ja võlgniku majandusliku olukorraga ning kostja poolt pankrotiavalduse mitteesitamisega seoses kahju kandmise riisiko. Hagejal oli olemas võlgniku äritegevuse, kinnisvara, lihtvõlakirjade jms kohta piisavalt informatsiooni. Hageja soovis ka pärast teatava konflikti tekkimist 2012–2013 endiselt äriplaani teostamist ning teadlikult hoidus pankrotiavalduse esitamisest ega nõudnud seda ka kostjalt. Hageja teadlikkus ja tegevusetus (pankrotiavalduse mitteesitamine) välistab kahjuhüvitamise nõude ka põhjusliku seose tasandil ning seega on kostja vastutus välistatud. Samuti on hageja poolt teadlikult äririskide võtmine ja võlgniku majandusliku olukorra aktsepteerimine ning passiivsus seoses pankrotiavalduse mitteesitamisega sisuliselt kahju tekkimisega nõustumine ning kostja poolt väidetava kahju tekitamise õigusvastasust välistav asjaolu VÕS § 1045 lg 2 p 2 tähenduses. Hageja ja tema õiguseellased olid võlgniku majanduslikust
olukorrast teadlikud 2009 alates ning teadsid, et lihtvõlakirjade lunastamine ei pruugi olla võimalik. Seega algas aegumistähtaeg hiljemalt 01.01.2011 ning möödus 01.01.2013 ehk mitu kuud enne hageja poolt hagi esitamist ja kahju hüvitamise nõue on aegunud.
49.Maakohus oleks pidanud korraldama uue eelistungi ning uuendama ka eelmenetluse vastavalt kostja taotlusele. Eelistungil ei olnud kostjal võimalik osaleda seaduslikul põhjusel. Kuna tegemist on asjaolude ja normide poolest mahuka ja keeruka vaidlusega, siis see oleks võimaldanud paremini täita eelmenetluse ülesandeid.
50.Maakohus ei taganud, et asja arutataks ammendavalt ning seeläbi on kohtulahend üllatuslik. Maakohus rikkus oluliselt oma kvalifitseerimise- ja eelkõige selgitamiskohustust. Kohus ei ole kostja argumente arvestanud, analüüsinud ega teinud ettepanekut esitada täiendavaid tõendeid.
51.Maakohus rikkus menetlusnorme, kuna ei peatanud asja menetlust kuni tsiviilasjas nr 2-1322589 halduri lõpparuannet kinnitava määruse jõustumiseni, sest käesolevas asjas tehtav otsus sõltub võlgniku pankrotimenetluses tuvastatavast asjaolust ehk sellest, kas ning millises rahalises ulatuses jääb hageja nõue võlgniku vastu rahuldamata. Võlgniku pankrotipesas on vara, mille arvel saab potentsiaalselt võlausaldajate nõudeid rahuldada.
52.Hagi osalise rahuldamise korral oleks menetluskulud pidanud jaotama proportsionaalselt vastavas ulatuses (nt 20% ulatuses kostja ja 80% ulatuses hageja kanda) või jätma need täielikult hageja kanda. Vastused apellatsioonkaebustele
53.Pooled vaidlesid teineteise apellatsioonkaebusele vastu.
Menetluse edasine käik
54.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 24.05.2016 otsusega maakohtu 12.10.2015 otsuse ja
saatis asja uueks läbivaatamiseks maakohtule.
55.Riigikohus tühistas 28.02.2017 otsusega ringkonnakohtu 24.05.2016 otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
56.Ringkonnakohus tühistas 30.11.2017 otsusega maakohtu otsuse ja rahuldas uue otsusega osaliselt hageja esimese alternatiivse nõude, mõistes kostjalt hageja kasuks välja 854 316,33 eurot, samuti viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhivõla tasumiseni.
57.Riigikohus tühistas 20.06.2018 otsusega ringkonnakohtu 30.11.2017 otsuse ning saatis asja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
58.Ringkonnakohus tühistas 21.09.2018 otsusega maakohtu otsuse osas, millega maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitise 130 825,57 eurot ületavas osas ja menetluskulusid puudutavas osas. Ringkonnakohus rahuldas osaliselt hageja neljanda alternatiivse nõude, mõistes kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitise 130 825,57 eurot, samuti viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 12.03.2014 kuni põhivõla tasumiseni.
59.Riigikohus tühistas 12.06.2019 otsusega ringkonnakohtu 21.09.2018 otsus ja saatis asja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
60.15.10.2019 esitasid hageja ja kostja täiendavad seisukohad ja taotlused uute tõendite vastuvõtmiseks. 05.11.2019 esitas kostja taotluse uue tõendi vastuvõtmiseks. Ringkonnakohtu seisukoht
61.Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjaliga ja kuulanud kohtuistungil ära menetlusosalised,
leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi tühistada osas, millega maakohus jättis hagi 289 637,35 euro väljamõistmiseks rahuldamata ning menetluskulude jaotuse ja väljamõistmise osas. Muus osas jääb otsus resolutsiooni osas muutmata, kuid ringkonnakohus muudab TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel otsust põhjenduste osas. Hageja apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt ja kostja apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
62.Apellatsioonimenetluses ei vaidle pooled enam järgmiste faktiliste asjaolude üle, mistõttu ringkonnakohus võtab need asja lahendamisel aluseks: -kostja oli X ainuosanik ja juhatuse liige; - X emiteeris esmase ja täiendava emissiooni käigus 917 hüpoteekvõlakirja nominaalväärtusega 18 340 000 krooni ehk 1 172 139,63 eurot; - X emiteeris esmase ja täiendava emissiooni käigus 1375 lihtvõlakirja nominaalväärtusega 27 500 000 krooni ehk 1 757 570,33 eurot; - X põhilised kohustused koosnesid emiteeritud võlakirjadest tulenevatest kohustustest; - lihtvõlakirjade omanikele X tagasimakseid ei teinud; - võlakirjad tuli X-l lunastada hiljemalt 26.02.2011; - X faktiline maksejõuetus kujunes välja 26.02.2011 ja kostja pidanuks esitama pankrotiavalduse hiljemalt 18.03.2011; - hagejale kuulus seisuga 18.03.2011 67,27 % X lihtvõlakirjadest; - seisuga 18.03.2011 moodustanuks hageja nõue koos liitintressiga 2 393 415,63 eurot; - 18.03.2011 seisuga oli hüpoteekvõlakirjade lunastamiseks tehtud tagasimakseid 395 000 euro ulatuses ja nende maksimaalne võimalik nõue X vastu koos arvestatud liitintressiga oli 1 175 451,26 eurot; - X ainuke vara koosnes kahest kinnisasjast, millele oli seatud ühishüpoteek võlakirjaemissiooni korraldaja OÜ U (edaspidi U) kasuks - 17.05.2013 võõrandas X temale kuuluvad kinnistud G-le; - G võõrandas 22.08.2013 kinnistud edasi Tallinna Ülikoolile; - hageja 10.05.2012 esitatud pankrotiavalduse alusel kuulutati 29.10.2013 välja X pankrot.
63.Õiguslikus mõttes ei ole enam vaidlust selle üle, et - emissiooni tingimustes ettenähtud liitintressi arvestamine ei ole tühine vastuolu tõttu VÕS § 113 lg-ga; - kostja on rikkunud ÄS § 180 lg-s 51 sätestatud pankrotiavalduse esitamise kohustust; - hageja kahju hüvitamise nõue ei ole aegunud.
64.Hageja esitas maakohtule mitu alternatiivset nõuet. Asja uuel läbivaatamisel ringkonnakohtus täpsustas hageja oma alternatiivseid nõudeid ning palub välja mõista esimese alternatiivina kahjuhüvitis seoses ÄS § 180 lg 51 rikkumisega VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 7 alusel summas 853 424,40 eurot, kuid mitte vähem kui 470 115,66 eurot ja teise alternatiivina (esimese alternatiivnõude rahuldamata jätmise korral) kahjuhüvitis seoses tahtliku heade kommete vastase käitumisega VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 8 alusel summas 739 657,73 eurot.
65.Eeltoodust tulenevalt kontrollib kohus esmalt kahju hüvitamise nõuet seoses ÄS § 180 lg 51 rikkumisega VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 7 alusel.
66.Ringkonnakohus tuvastas eelmise 21.09.2018 otsusega, et kostja, jättes õigel ajal esitamata X pankrotiavalduse, rikkus ÄS § 180 lg-st 51 tulenevat kohustust ja selles osas pole enam vaidlust. Ringkonnakohus jagab hageja seisukohta, et sellise rikkumise tagajärjel on hagejale kahju tekkinud. ÄS § 180 lg 51 kaitse-eesmärgiks on muuhulgas tagada läbi pankrotiavalduse õigeaegse esitamise osaühingu vara võimalikult suures ulatuses säilimine
ja seeläbi võlausaldajate nõuete võimalikult suures ulatuses rahuldamine. Tulenevalt kostja poolt ÄS § 180 lg 51 rikkumisest sai võimalikuks X vara vähenemine praktiliselt olematuks ning X võlausaldajate nõuete rahuldamine seetõttu võimatuks. Hageja nõude rahuldamine oleks olnud võimalik pankrotiavalduse õigeaegse esitamise korral, kui X-le kuulunud kinnistud oleksid jäänud pankrotivara hulka.
67.Järgnevalt käsitleb kolleegium süü küsimust. VÕS § 1045 lg 1 p-s 7 nimetatud delikti korral peab kostja olema süüdi seadusest tuleneva kohustuse rikkumises. Käesolevas asjas tuleb hagi rahuldamise eeldusena hinnata seda, kas kostja oli süüdi ÄS § 180 lg-st 51 tuleneva kohustuse rikkumises. Kostja on asunud seisukohale, et vaatamata X maksejõuetuse väljakujunemisele veebruaris 2011. a. ning kostja poolt ÄS § 180 lg 51 sätestatud kohustuse rikkumisele, ei olnud kostja enda kui juhatuse liikme kohustuste rikkumises süüdi. Ringkonnakohus sellega ei nõustu.
68.Kostja väide, mille kohaselt ei olnud talle X püsiva maksejõuetuse väljakujunemine 2011. a. alguseks äratuntav, ei ole tõendatud ega ole ka eluliselt usutav. Kostjal oli pidevalt olemas ülevaade X majanduslikust olukorrast. X omakapital oli juba 31.12.2010 seisuga negatiivne ning X-l oli alates 26.02.2011 sissenõutavaks muutunud kohustusi enam kui 3 500 000 eurot. Mõistlikule isikule on sellises olukorras arusaadav, et äriühing ei ole püsivalt võimeline oma kohustusi täitma.
69.Ebaõige on kostja seisukoht, justkui kõrvaldaks ÄS § 180 lg 51 rikkumisel kostja süü asjaolu, et kostja ühepoolselt pikendas võlakirjade lunastamise tähtaega. Tõendatud on, et mistahes kokkuleppeid võlakirjade lunastamise tähtaja pikendamiseks investoritega kunagi ei saavutatud. Kostjal ei ole võimalik õigustada pankrotiavalduse esitamata jätmist sellega, et ta ise soovis sissenõutavaks muutunud võlgnevusi täitma asuda alles aasta pärast maksetähtpäeva saabumist.
70.Hinnates X tegevust vara võõrandamisel, leiab ringkonnakohus, et X viivitas pankrotiavalduse esitamisega tahtlikult eesmärgiga muuta X enne pankroti väljakuulutamist varatuks ja välistada seeläbi muuhulgas hageja nõude rahuldamine pankrotivara arvel. Kostja rikkus oma kohustust esitada registripidajale X majandusaasta aruanne, varjates sellega oma majanduslikku olukorda kolmandate isikute ees. Alates X asutamisest kuni pankroti väljakuulutamiseni ei esitanud kostja ühtegi X majandusaasta aruannet. Kostja tahtlusele viitavad tuvastatud asjaolud, et kostja sõlmis müügilepingu kinnistute võõrandamiseks äsja asutatud varatule ettevõttele koheselt pärast hageja poolt X suhtes pankrotiavalduse esitamist. Kostja vaidles veel ka 2013. aastal otsitud põhjustel pankrotiavaldusele vastu, takistades sellega X pankroti väljakuulutamist seni, kuni G oli kinnistud edasi müüdud Tallinna Ülikoolile, välistades sellega võimaluse nende tagasivõitmiseks X pankrotivarasse. Kinnistute võõrandamiseks G-le puudus mistahes majanduslikult loogiline põhjendus, samas kui kinnistute müük vahetult Tallina Ülikoolile oleks võimaldanud laekuvaid vahendeid kasutada kõikide X võlausaldajate, sh hageja, nõuete rahuldamiseks. Kuna kostja rikkus seadusest tulenevat kohustust süüliselt, vastutab ta tekkinud kahju eest.
71.Järgnevalt tuvastab ringkonnakohus ÄS § 180 lg-st 51 tuleneva kohustuse rikkumisega tekitatud varalise kahju suuruse. Kahju suuruse hindamiseks tulenevalt VÕS § 127 lg-test 1 ja 4 tuleb võrrelda hageja varalist olukorda olukorraga, milles ta oleks olnud juhul, kui kostja ei oleks ÄS § 180 lg-t 51 rikkunud ( Riigikohtu 12.06.2019 otsuse p 19.1).
72.Hageja kahju seisneb rahasummas, mis tal jäi saamata seetõttu, et kostja viivitas X pankrotimenetluse algatamiseks avalduse esitamisega. Selleks tuleb võrrelda rahasummat, mida hageja oleks saanud X pankrotimenetluses juhul, kui X pankrot oleks varem välja
kuulutatud (hüpoteetiline jaotis), rahasummaga, mida ta sai tegelikult X pankrotimenetluse kaudu (tegelik jaotis).
73.Esimesena nimetatud rahusumma kindlakstegemiseks tuleb kindlaks teha hageja tunnustatud nõude, teiste X võlausaldajate tunnustatud nõuete ning X vara suurus olukorras, kus kostja oleks esitanud pankrotiavalduse õigel ajal.
74.Kuna X püsiv maksejõuetus kujunes välja hiljemalt 26.02.2011, pidanuks kostja tagama kooskõlas ÄS § 180 lg 51 regulatsiooniga võlgniku pankrotiavalduse esitamise hiljemalt 18.03.2011. Tulenevalt PankrS § 15 lg-st 1 ja § 27 lg-st 1 pidanuks kohus otsustama võlgniku pankrotiavalduse alusel ajutise halduri nimetamise 10 päeva jooksul ning vaatama pankrotiavalduse omakorda läbi 10 päeva jooksul ajutise halduri nimetamisest. Seega saab lähtuda eeldusest, et kostja poolt X pankrotiavalduse õigeaegsel esitamisel oleks X pankrot välja kuulutatud hiljemalt ühe kuu jooksul ehk hiljemalt 18.04.2011. Seetõttu tuleb hüpoteetilise jaotise arvutamisel lähtuda vastavast kuupäevast ning eeldada, et X võlausaldajate intressi- ja viivisnõudeid oleks tulenevalt PankrS § 35 lg 1 p-st 6 arvestatud kuni nimetatud kuupäevani.
75.Lähtudes lihtvõlakirja emissiooni tingimustes ( tl 36-45, I kd) sätestatud intressimäärast moodustasid lihtvõlakirjadest tulenevad nõuded nende lunastamise tähtpäeva saabumisel 26.02.2011 kokku 2 369 723,96 eurot, millele lisandub perioodil 27.02.2011 kuni 18.04.2011 arvestatud viivisintress summas 60 427,96 eurot. Hagejale kuulub 67,27% lihtvõlakirjaemissiooni kogumahust. Eeltoodust tulenevalt moodustanuks hageja nõue X pankrotimenetluses 18.04.2011 seisuga kokku 1 634 829,82 eurot, millest lihtvõlakirjade lunastamishind moodustanuks 1 594 178,27 eurot ja viivisintress 40 651,55 eurot.
76.X pankrotimenetluses esitasid hageja kõrval nõudeavaldused veel OÜ M, E OÜ, G OÜ, Maksu- ja Tolliamet ning AS V.
77.OÜ M ja E OÜ nõuded tulenesid samuti lihtvõlakirjadest, OÜ-le M kuulus 300 lihtvõlakirja ning E OÜ-le 150 lihtvõlakirja, millest tulenevalt moodustanuks 18.04.2011 seisuga E OÜ nõue kokku 530 213,73 eurot ning E OÜ nõue kokku 265 106,87 eurot.
78.Maksu- ja Tolliameti ning AS V nõudeavaldustest nähtuvalt on nimetatud võlausaldajate nõuded tekkinud pärast 18.04.2011. Seega kostja poolt pankrotiavalduse õigeaegse esitamise korral ei oleks viidatud isikud X võlausaldajate koosseisu kuulunud, mistõttu ei ole nende nõuetega hüpoteetilise jaotise arvutamisel vaja arvestada.
79.Hüpoteekvõlakirjad, mis pankroti väljakuulutamise ajal kuulusid kõik G OÜ-le, kuulusid 18.04.2011 seisuga AS-le R ja OÜ-le S. Seoses sellega, et hageja on hüpoteekvõlakirjadele algusest peale esitanud rahatuse vastuväite, tuleb hinnata, millises suuruses oleks tõenäoliselt hüpoteekvõlakirjade omanike nõue leidnud pankrotimenetluses tunnustamist, kui pankrotiavaldus oleks õigeaegselt esitatud.
80.Praeguses asjas ei vaielda selle üle, et X hüpoteekvõlakirjade eest on tegelikult tasutud vähem, kui on nende nimiväärtus. Pooled vaidlevad selle üle, kas hüpoteekvõlakirjade omanikel oli võlakirjade lunastamisel nõue võlakirjade nimiväärtuses või lähtuvalt võlakirjade eest tegelikult makstust. Olemuselt on võlakiri käsitatav võlatunnistusena, millega üks isik tunnistab teise isiku ees võlakohustuse olemasolu. Riigikohtu praktika kohaselt võib võlatunnistus olla konstitutiivne (abstraktne) VÕS § 30 mõttes, kui sellega soovitakse luua algsest kohustusest sõltumatu võlakohustus, või deklaratiivse võlatunnistus, mis tugineb alussuhtele. See, kas tegemist on konstitutiivse või deklaratiivse võlakirjaga, on faktiküsimus, mis tuleb hinnata üksikjuhtumi asjaolusid arvestades.
81.Hageja esitas 06.02.2014 toimunud X võlausaldajate nõuete kaitsmise koosolekul vastuväite G nõudele ning pidas võimalikuks tunnustada G hüpoteekvõlakirjadest tulenevat põhinõuet summas 788 123,73 eurot, intressinõuet summas 82 477,27 eurot ning viivisnõuet summas 240 771,80 eurot. Tallinna Ringkonnakohtu 21.01.2016 otsusega tsiviilasjas nr 2-14-9757 (tl 50-57, VII kd) jõustus lahend, millega G nõude tunnustamise hagi ei rahuldatud. Ringkonnakohus nõustub hageja seisukohaga, et mõistlik on eeldada, et sarnase vastuväite oleks hageja esitanud hüpoteekvõlakirjadest tulenevatele nõuetele ka juhul, kui X pankrot oleks välja kuulutatud
õigeaegselt. Sõltumata hüpoteekvõlakirjade rahatusele antavast võimalikust hinnangust käesoleval ajal, ei ole mingit alust arvata, et hüpoteekvõlakirjadest tulenevaid nõudeid oleksid 2011. aastal tunnustatud suuremas ulatuses, kui nad tegelikult 2016. aastal, sealjuures peale kohtuliku kontrolli läbimist, tegelikkuses tunnustamist leidsid. Väiksem oleks olnud ainult kogunenud viivisintress, mis 18.04.2011 seisuga moodustanuks 20 097,16 eurot. Seega pankroti õigeaegsel väljakuulutamisel oleks hüpoteekvõlakirjade omanike tunnustatud nõue eelduslikult olnud järgmine: põhinõude osas 788 123, 73 eurot, intressinõude osas 82 477,27 eurot ning viiviste osas perioodi 27.02.2011 kuni 18.04.2011 eest arvestatud viivisintress 20 097,16 eurot, see on kokku 890 698,16 eurot.
82.Eeltoodust järelduvalt moodustanuks X teiste võlausaldajate tunnustatud nõuded 18.04.2011 seisuga kokku 1 686 018,76 eurot, millest 795 320,60 eurot oleks moodustanud lihtvõlakirjadest tulenevad kolmandate isikute nõuded ning 890 698,16 eurot oleks moodustanud hüpoteekvõlakirjadest tulenevad nõuded.
83.Järgnevalt tuvastab ringkonnakohus 18.03.2011 seisuga X vara väärtuse. Vaidlustamata asjaolude kohaselt oli X põhiliseks varaks kaks kinnistut. Pooled ei ole ühel meelel nende väärtuse hindamises. Asjas on esitanud erinevad asja tundvate isikute arvamused, mille kohaselt võis kinnistute väärtus ulatuda 1 100 000 - 1 740 000 euroni. Ekspert DT on oma 29.04.2013 (III kd, tl 158-177) arvamuses hinnanud kinnistute turuväärtust 26.04.2013 seisuga, mistõttu tõend ei ole asjakohane. AS Pindi Kinnisvara hindajate KK ja EO hinnangu kohaselt (III kd, tl 178-191) oli kinnistute väärtus 08.12.2011 seisuga 1 590 000 eurot müügiperioodi 1 aasta korral. ERI Kinnisvara hindaja AT 25.05.2015 ja 20.06.2017 arvamuste kohaselt (IV kd, tl 193-203 ja VII kd, tl 15-36) oli kinnistute turuväärtus 2011 veebruari seisuga 1 100 000 eurot või kiirmüügi korral 825 000 eurot. RE Kinnisvara AS hindaja TT 19.05.2017 antud hinnangu (VII kd, tl 58-69) kohaselt oli kinnistute väärtus 28.02.2011 seisuga 1 740 000 eurot ja Kaanon Kinnisvarabüroo OÜ hindaja HH hinnangu (VII kd, tl 70-89) kohaselt 28.02.2011 seisuga 1 594 000 eurot, kui müügiperiood oleks olnud üks aasta. Iseenesest on kõikides hinnangutes kasutatud piisaval määral võrdlusobjekte, selgitatud hindamise metoodilisi aluseid ja põhimõtteid. Tagantjärgi pole võimalik täie kindlusega öelda, millise hinnaga oleks saanud kinnistuid müüa. Siiski viitavad eeltoodutest kahe, seejuures nii hageja kui kostja poolt esitatud, kinnisvarahindaja analüüsid sellele, et kinnistute eest oleks saanud 1 590 000 - 1 594 000 eurot. Seejuures on Pindi Kinnisvara AS hindajad KK ja EO andnud oma hinnangu enne käesolevat kohtumenetlust X tellimusel eesmärgiga määrata konsultatsiooni korras vara väärtust, mis võimaldab eeldada nende suuremat objektiivsust käesoleva menetluse pooltega võrreldes. RE Kinnisvara AS hindaja TT ja ERI Kinnisvara AS hindaja AT arvamusi ringkonnakohus arvesse ei võta põhjusel, et nende arvamuse kohaselt oli kinnistute hind vaieldaval
perioodil kas oluliselt kõrgem (1 740 000) või oluliselt madalam (1 100 000), mida ei kinnita teised asjas esitatud tõendid. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et kinnistute väärtus veebruaris 2011 oli vähemalt 1 590 000 eurot. Asja tundvad isikud on andnud oma seisukohti, mille kohaselt oleks kinnistute turuhind olnud pankrotiseaduses sätestatud kiirmüügi perioodi jooksul väiksem, s.o 737 000 – 825 000 eurot. Ringkonnakohus leiab, et PankrS § 140 sõnastusest tuleneb küll pankrotihaldurile kohustus müüa kinnistu kolme kuu jooksul, koormatud kinnisasi aga nelja kuu jooksul, kuid kuna pankrotimenetluse üks eesmärkidest on müüa võlgniku vara võimalikult suurt tulu tooval viisil, ei ole see tähtaeg imperatiivne ja võlausaldajad võivad otsustada, et müügiperioodi pikendatakse. Põhjendatud on hageja väide, et sätte rakenduspraktika on teine, kuna võlausaldajatele on üldreeglina kasulikum vara müük pikema perioodi vältel kõrgemalt hinnatasemelt, võrreldes kiirustades ja põhjendamatult madala hinnaga toimuva müügiga. Sarnasele järeldusele jõudis ringkonnakohus ka 21.09.2018 otsuses ning Riigikohtu hinnangul ei ole ringkonnakohus kinnistute väärtuse tuvastamisel rikkunud menetlusõiguse norme ning on nendele asjaoludele õigusliku hinnangu andmisel õigesti kohaldanud materiaalõigust (Riigikohtu samas asjas tehtud 12.06.2019 otsuse p 24). Eeltoodu alusel leiab ringkonnakohtu, et
kinnistute väärtus oli 1 590 000 eurot sel ajal, millal need oleks saadud võlausaldajate nõuete rahuldamiseks ja pankrotimenetluse kulude katteks maha müüa X pankrotimenetluses juhul, kui pankrotiavaldus oleks esitatud õigel ajal.
84.Pooled ei vaidle, et 18.03.2011 seisuga oli X arvelduskontodel 6122,80 eurot (I kd, tl 158175), seega oli võlgnikul vara kokku 1 596 122,80 eurot.
85.Pooled ei vaidle ka selle üle, et 18.03.2011- 31.12.2011 laekus üürimakseid Osaühingult P vähemalt 2500 eurot kuus ja A Aktsiaseltsilt perioodilisi makseid (I kd, tl 158-175), millest oleks piisanud pankrotimenetlusega seotud kulude katteks (PankrS § 146 lg 1 mõttes) ning kogu võlgniku pankroti väljakuulutamise ajal talle kuulunud vara oleks saanud kasutada võlausaldajate nõuete rahuldamiseks.
86.X pankrotiavalduse õigeaegse esitamise korral oleks pankrotivara 1 596 122,80 eurot arvel esmalt rahuldatud hüpoteekvõlakirjadest tulenevad nõuded 890 698,16 euro ulatuses ning ülejäänud summa (705 424,64 euro) arvel oleks rahuldatud lihtvõlakirjadest tulenevad nõuded, sh hageja nõuded. Arvestades, et hagejale kuulus 67,27% lihtvõlakirjadest tulenevatest nõuetest, siis oleks hagejale väljamaksmisele kuulunud hüpoteetilise jaotise suurus olnud 474 539,16 (705 424,64X 0,6727) eurot.
87.Pooled ei vaidle selle üle, et X pankrotimenetluses ei ole hageja nõuet täidetud.
88.X ja G vahel 17.05.2013 sõlmitud kinnistute müügilepingu kohaselt tuli kinnistute müügihind tasuda 17.05.2017. Käesolevaks ajaks on G registrist kustutatud (VII, tl 94). Pankrotihalduri 30.10.2017 ettekandega on tõendatud, et nõude eest õnnestus saada 5000 eurot, mis on ka ainuke pankrotivarasse laekunud summa. Samast ettekandest nähtuvalt puudub X pankrotimenetluses müümata pankrotivara ning ettekande esitamise seisuga on pankrotivara koosseisus X arvelduskontol olevad rahalised vahendid 1 817,92 eurot ning nõue Maksu- ja Tolliameti ettemaksukontol 530,27 eurot, seega kokku 2 348,19 eurot. Tulenevalt PankrS § 651 lg-test 1 ja 2 on pankrotihalduril õigus tasule vahemikus 20-35% pankrotivarast ehk 5000 eurost, s.o summas 1000 kuni 1 750 eurot. Pankrotimenetluse ajalist kestvust silmas pidades on põhjendatud haldurile tasu maksmine maksimummääras. Sellisel juhul jääb võlausaldajatele jaotamiseks 598,19 eurot. Harju Maakohtu 15.03.2016 kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-13-22589 kinnitatud jaotusettepaneku kohaselt on hageja jaotise suuruseks 50,9357%, millest tulenevalt kuulub hagejale X pankrotimenetluses tegeliku jaotisena väljamaksmisele maksimaalselt 304,69 eurot.
89.Seega on varaline diferents, mis on käsitletav hageja kahjuna, 474 234,47 (474 539,16304,69) eurot.
90.Kuna ringkonnakohus leiab, et ÄS § 180 lg-st 51 tuleneva kohustuse rikkumisest tulenev nõue on põhjendatud, ei hinda kohus TsMS § 442 lg 8 viienda lause järgi hageja alternatiivset nõuet VÕS § 1045 lg 1 p 8 alusel.
91.VÕS § 139 lg 1 alusel ei ole võimalik kahjuhüvitist vähendada olukorras, kus hagejale on kahju tekkinud mitte X poolt emiteeritud võlakirjadega seotud võimalike äririskide realiseerumise tõttu, vaid tulenevalt kostja poolsest õigusvastasest käitumisest, s.o ÄS § 180 lg-s 51 sätestatud kohustuse rikkumisest tulenevalt (Riigikohtu samas asjas tehtud 12.06.2019 otsuse p 20.2).
92.Käesoleval juhul ei võimalda kostjal tekitatud kahju hüvitamisest vabaneda ka VÕS § 140 lg 1 regulatsioon, mille kohaselt võib kohus kahjuhüvitist vähendada, kui kahju hüvitamine täies ulatuses oleks kohustatud isiku suhtes äärmiselt ebaõiglane või muudel põhjustel mõistlikult vastuvõtmatu. Kostja pole näidanud, mis asjaoludel saaks süüliselt oma kohustusi õigusvastaselt rikkunud juhatuse liikme poolt kahju hüvitamist käsitleda äärmise ebaõigluse või mõistlikult vastuvõtmatuna. VÕS § 140 lg 1 rakendamiseks peaksid eksisteerima mingisugused erakorralised asjaolud. Käesoleval juhul
selliseid asjaolusid esile toodud ei ole. Sellest tulenevalt kuulub tuvastatud kahju 474 234,47 eurot kostjalt täies ulatuses välja mõistmisele.
Menetluskulude jaotus
93.TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude jaotuse.
94.TsMS § 173 lg 3 kohaselt, kui kõrgema astme kohus muudab tehtud lahendit või teeb uue lahendi asja uueks läbivaatamiseks saatmata, muudab ta vajaduse korral vastavalt menetluskulude jaotust.
95.Seoses sellega, et hagi kuulub rahuldamisele ligikaudu pooles ulatuses sellest, mida hageja maksimaalselt nõudis, jätab ringkonnakohus TsMS § 163 lg 1 alusel maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud poolte endi kanda. Tulenevalt menetluskulude jaotusest pole vaja neid rahaliselt kindlaks määrata.
/allkirjastatud digitaalselt/ Gaida Kivinurm
/allkirjastatud digitaalselt/ Meeli Kaur
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.