Pankrotiõigus › Muud hagimenetluse pankrotiasjad

taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi asjaolud Hagiavalduse kohaselt esitas võlausaldaja XXX 13.11.2013 nõudeavalduse summas 2 966 461,40 eurot, millest 1 757 289,79 eurot oli võlakirjadest tulenev nõue, 9 171,61 eurot oli õigusabiteenusest tulenev nõue ja 1 200 000 eurot oli leppetrahvi nõue. 21.11.2013 täpsustas XXX oma nõudeavaldust ja vähendas nõuet leppetrahvi ja osaliselt võlakirjade viivisenõude osas. Samuti esitati täiendavad tõendid, mis kinnitavad nõude loovutamise tasude maksmist ja nõuete omandiõiguse üleminekut. Peale nõude täpsustamist oli hageja nõude suurus kokku 1 710 294,04 eurot, millest võlakirjade lunastamishind oli 1 303 542,09 eurot, viivised kohustuse täitmisega viivitamise eest olid 397 580,34 eurot ning omandatud nõue õigusabiteenuse eest oli kokku summas 9 171,61 eurot. 06.02.2014 toimus XXX (pankrotis) pankrotimenetluses nõuete kaitsmise koosolek, mille raames esitas hageja nõudele vastuväite kostja. Kostja vaidlustas hageja nõude osaliselt summas 598 921,24 eurot. Seega on hageja nõue summas 1 111 372,80 eurot XXX (pankrotis) pankrotimenetluses kaitstud ja tunnustatud ning hageja soovib täiendavat nõude tunnustamist kohtu poolt summas 598 921,24 eurot. Hageja palub tunnustada XXX nõuet XXX (pankrotis) pankrotimenetluses vastavalt PankrS § 153 lg 1 p 2 summas 598 921,24 eurot ning jätta menetluskulud kostja kanda. Kostja vastuväited Kostja vaidles hagile vastu. Kostja on märkinud, et võlakirjade emiteerimise eesmärgiks on laenuturult võõrkapitali kaasamine, st tavapärane ja mõistlik ei ole võlakirjade emiteerimine tasuta (ilma vastusooritust nõudmata), kuna see oleks käsitletav sisuliselt olematu võla tunnistamisena. Ometigi on XXX emiteerinud esmase emissiooni ja täiendava emissiooni käigus kokku 917 hüpoteekvõlakirja nimiväärtusega 18 340 000 Eesti krooni kokku 8 500 000 Eesti krooni eest, st XXX on sisuliselt väljastanud intressikandva võlatunnistuse summas 18 340 000 Eesti krooni olukorras, kus faktiliselt eksisteeris XXX võlgnevus vaid 8 500 000 Eesti krooni ulatuses. Täiendava emissiooni käigus emiteeritud 197 hüpoteekvõlakirja emiteeris XXX täiesti tasuta suurendades seeläbi oluliselt hüpoteekvõlakirjadest tuleneva nõude nominaalväärtust ja rikkudes otseselt nö lihtvõlakirja omanike (sh kostja) huve ja õigusi. Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-95-11 on märgitud, et nõude tunnustamise hagi menetlemisel on võimalik ja tuleb tehingut sisuliselt hinnata, olgugi et üks tahteavalduse teinud lepingupool ei pruugi kohtumenetluses osaleda ning et võlausaldajal on õigus esitada tõendeid selle kohta, et tegelikult soovisid lepingu pooled jätta mulje tehingu olemasolust või varjata mõnda muud tehingut. Kuigi kõnealuses Riigikohtu lahendis käsitletakse tehingu näilikkuse tuvastamist, on kostja hinnangul nimetatud Riigikohtu lahendi seisukohad kohaldatavad ka käesolevas vaidluses. Samuti leiab kostja, et hüpoteekvõlakirjadest tuleneva põhikohustuse puudumise vastuväite saab nõude tunnustamise menetluses esitada ka vastuhagi esitamata, kuna nõude tunnustamise vaidluse olemuslikuks eesmärgiks ongi tuvastada hageja nõude aluseks olevad asja-olud ja nõudeõiguse olemasolu (sh selle võimalik suurus). Vastavalt emissiooni tingimuste punktile 6.1 kannavad hüpoteekvõlakirjad alates väärtuspäevast kuni lunastuspäevani perioodiliselt makstavat fikseeritud intressi, kusjuures intressimääraks on 15 % aastas ning selle arvestamisel lähtutakse 360-päevasest aastast ja tegelikust päevade arvust kuus. Seejuures sätestavad emissiooni tingimuste punktid 6.2 ja 2.1.10, et intressiperioodi kestel arvutatud, kuid väljamaksmata intress kapitaliseeritakse intressikuupäeval ning et juhul, kui emitent investorile intressikuupäevadel perioodiliselt intressi väljamakseid kas osaliselt või täielikult ei teosta, arvestatakse hüpoteekvõlakirja nominaalväärtuselt liitintressi. Hüpoteekvõlakirjade omanike nõuete suuruse arvutamisel ei saa lähtuda emissiooni tingimustes sätestatud õigustühisest liitintressist, vaid kokkulepitud 15 %-list aasta intressi on võimalik kalkuleerida üksnes tasuma põhikohustuse (algne suurus 8 500 000 Eesti krooni) jäägilt. Hageja kui hüpoteekvõlakirjade tänase omaniku nõue XXX (pankrotis) vastu 29. oktoobri 2013 seisuga moodustuks maksimaalselt 387 658,97 eurot. Kostja märgib, et arvestades XXX (pankrotis) nõuete kaitsmisel esitatud vastuväidete ulatust, on hageja nõue

faktiliselt juba tunnustamist leidnud 1 111 372,80 euro ulatuses, mistõttu ei ole ühelgi juhul põhjendatud hageja hagiavalduse rahuldamine. Kostja on seisukohal, et XXX omandatud nõudeõigus on tervikuna tõendamata. Hageja ei ole kooskõlas TsMS § 230 lg 1 nõuetega enda nõude aluseks olevaid asjaolusid tõendanud, mistõttu XXX omandatud nõude osas tuleb hageja hagi jätta rahuldamata selle tõendamatuse tõttu. Kostja palus jätta täies ulatuses rahuldamata XXX hagiavalduse nõude tunnustamiseks XXX (pankrotis) pankrotimenetluses ning menetluskulud, sealhulgas XXX kulud õigusabile, XXX kanda. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, tutvunud poolte esitatud kirjalike seisukohtadega ja hinnanud kõiki asjas kogutud tõendeid, leiab, et hagi ei kuulu rahuldamisele. Poolte vahel puudub vaidlus järgmiste asjaolude üle: • Hageja XXX taotles XXX (pankrotis) pankrotimenetluses enda nõude tunnustamist 1 710 294,04 euro suuruses summas, millest 1 303 542,09 eurot oli XXX poolt emiteeritud hüpoteekvõlakirjade lunastamishind, 397 580,34 eurot viivisintress ning 9 171,61 eurot XXX OÜ-lt omandatud nõue (kd I, tl 5-7, 8-10); • XXX (pankrotis) võlausaldajate nõuete kaitsmise koosolekul esitas kostja XXX hageja nõudele vastuväite 598 921,24 euro ulatuses, tunnustades hageja nõuet hüpoteekvõlakirjadest tuleneva põhinõude osas 598 921,24 euro ulatuses, intressinõude osas 82 477,27 euro ulatuses ning viivisintresside osas 240 771,80 euro ulatuses. Ülejäänud osas vaidlustas kostja hageja nõude (kd I, tl 11-15). Kohus loeb need asjaolud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 231 lg 2 ja 4 alusel tuvastatuks. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Riigikohtu tsiviilkolleegium on lahendis 3-2-1-41-05 jõudnud seisukohale, et kohus ei ole seotud hageja poolt õigussuhtele antud õigusliku kvalifikatsiooniga, vaid kohaldab seadust ise, olles eelnevalt tuvastanud hagi aluseks olevad asjaolud. Seega on kohus asja lahendamisel seotud küll hageja esitatud asjaoludega, kuid mitte tema antud õigusliku kvalifikatsiooniga (lisaks Riigikohtu lahend 3-2-1-8004). Hageja on kohtule esitatud hagiavalduses palunud tunnustada XXX nõuet XXX (pankrotis) pankrotimenetluses vastavalt PankrS § 153 lg 1 p 2 summas 598 921,24 eurot. Hagiavalduse kohaselt esitas võlausaldaja XXX 13.11.2013 nõudeavalduse summas 2 966 461,40 eurot, millest 1 757 289,79 eurot oli võlakirjadest tulenev nõue, 9 171,61 eurot oli õigusabiteenusest tulenev nõue ja 1 200 000 eurot oli leppetrahvi nõue (kd I, tl 6). 21.11.2013 täpsustas XXX oma nõudeavaldust ja vähendas nõuet leppetrahvi ja osaliselt võlakirjade viivisenõude osas. Peale nõude täpsustamist oli hageja nõude suurus kokku 1 710 294,04 eurot, millest võlakirjade lunastamishind oli 1 303 542,09 eurot, viivised kohustuse täitmisega viivitamise eest olid 397 580,34 eurot ning omandatud nõue õigusabiteenuse eest oli kokku summas 9 171,61 eurot (kd I, tl 9). 06.02.2014 toimus XXX (pankrotis) pankrotimenetluses nõuete kaitsmise koosolek, mille raames esitas hageja nõudele vastuväite kostja (kd I, tl 12, 15). Kostja vaidlustas hageja nõude osaliselt summas 598 921,24 eurot. Seega on hageja nõue summas 1 111 372,80 eurot XXX (pankrotis) pankrotimenetluses kaitstud ja tunnustatud ning hageja soovib täiendavat nõude tunnustamist kohtu poolt summas 598 921,24 eurot. XXX (pankrotis) emiteeris 917 hüpoteekvõlakirja nominaalväärtusega kokku 18 340 000 Eesti krooni (tingimuste punkt 5.2.) ehk 1 172 136,91 eurot, liitintressiga 15 % (tingimuste punkt 6.1.) aastas, lunastamise tähtajaga 26.02.2012 (kd I, tl 16). 23.08.2013 on hageja omandanud OÜ-lt XXX võlgniku poolt emiteeritud võlakirjad nominaalväärtuses 1 172 136,91 eurot. Võlakirjade eest tasumist OÜ-le XXX ning sellest tulenevalt ka võlakirjade omandiõiguse üleminekut hagejale on OÜ XXX täiendavalt

kinnitanud 14.11.2013 (kd I, tl 28-30, 31). Eesti Väärtpaberite keskregistris oli/on võlakirjade omanikuna sisse kantud XXX ehk hageja (kd I, tl 32). Vastavalt hüpoteekvõlakirja emissiooni tingimuste punktile 11.1 oli võlakirjade lunastamise tähtaeg oli 26.02.2012. Nimetatud kuupäevaks oli võlakirjade lunastamishind kokku summas 1 303 542,09 eurot (kd I, tl 33). Kokku on seega võlausaldaja võlakirjadest (ISIN: XXX) tulenev nõudeõigus võlgniku vastu 1 701 122,43 eurot. Kostja on seisukohal, et XXX puudub hüpoteekvõlakirjade alusel osaliselt põhikohustus, kuna XXX on emiteerinud hüpoteekvõlakirjasid mistahes vastusooritust nõudmata. Kostja on XXX võlausaldajana seisukohal, et kostja on õigustatud taotlema, et kohus tuvastaks käesolevas menetluses selle, et XXX puudus hüpoteekvõlakirjade emiteerimise järgselt hüpoteekvõlakirjadest tulenevalt põhikohustus suuremas summas kui 8 500 000 Eesti krooni (ehk 543 249,01 eurot). Hageja arvamuse kohaselt ei saa kohus käesoleva tsiviilasja raames menetleda ega nimetatud asjaolu tuvastada, kuna kostja ei ole esitanud vastavat nõuet TsMS § 368 lg 1 kohaselt. Hetkel on maakohtu menetluses hageja poolt esitatud nõue nõude tunnustamiseks XXX (pankrotis) pankrotimenetluses ning nimetatud nõude raames ei saa kohus lahendada teist tuvastusnõuet. Kostja arvamuse kohaselt on võimalik võlakirjast tulenevale võlasuhtele kohaldada VÕS-is laenulepingu kohta sätestatud regulatsiooni. Hageja on kokkuvõtvalt seisukohal, et tuvastada ei saa emitendi poolt emiteeritud võlakirjade rahatust, kuna emiteeritud võlakirja alusel ei toimu laenu andmist ettevõttele, tegemist on emitendi ühepoolse tahteavaldusega anda välja väärtpaber (võlakiri, mis on vabalt võõrandatav). Ettevõttesse raha kaasamine toimub võlakirjade müümisega, mitte aga laenu andmisega. XXX võlakirjaemissiooni muudetud tingimuste kohaselt on väärtpaber emitendi võlakohustust tõendav võlaväärtpaber, mis esindab emitendi tagamata ja allutatud võlakohustust võlakirja nominaalväärtuse ja võlakirjale makstava intressi ulatuses vastavalt emissiooni tingimustele, mida säilitatakse mittemateriaalsel kujul investorite väärtpaberikontodel registris (ISIN kood XXX) (kd I, tl 19). Võlakiri on laenuvõtja võlakohustust tõendav väärtpaber, mis sisaldab laenuvõtja kohustust maksta laen kokkulepitud tähtajal laenuandjale tagasi ning tasuda intressid ning laenuandja nõudeõigust sellele. Seega on võlakiri dokument, mis on väljastatud laenukohustuse tõendamiseks, st ostes ettevõtte võlakirju, annab investor laenu ning ettevõttel tekib võlakirja ostja ees kohustus maksta kindel laenusumma (nominaalväärtuses) pärast laenutähtaja möödumist (lunastustähtajal) võlakirja omanikule tagasi koos selle pealt arvestavate intressidega. Kohus nõustub kostja seisukohaga, mille kohaselt on võlakirjast tulenevale võlasuhtele võimalik kohaldada VÕS-is laenulepingu kohta sätestatud regulatsiooni. Riigikohtu tsiviilkolleegium on lahendis 3-2-1-72-06 märkinud, et ka siis, kui oleks tõendatud, et puudus võlg, mida pooled oleks saanud vormistada laenulepinguna VÕS § 396 lg 2 järgi, tuleks jätta hageja nõue laenulepingu tühisuse tunnustamiseks rahuldamata. Sellisel juhul saaks hageja nõuda TsMS § 368 lg 1 järgi laenulepingujärgse kohustuse puudumise tuvastamist. Viidatud sätte kohaselt võib hageja esitada hagi õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks, kui tal on sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi. Kostja on märkinud, et kõnealusest lahendist ei ole võimalik teha järeldust, justkui puuduks nõude tunnustamise hagi menetleval kohtul pädevus sisuliselt hinnata kostja poolt esitatud vastuväiteid tunnustatava nõude (pankrotivõlgniku põhikohustuse) puudumise kohta. Kohus on seisukohal, et Riigikohtu lahendis 3-2-1-72-06 toodud põhimõte on kohaldatav ka võlasuhte osas, mis on tekkinud ilma vastusoorituseta võlakirjade emiteerimisest.

Riigikohtu tsiviilkolleegium on lahendis 3-2-1-95-11 selgitanud, et nõude tunnustamise üle peetava vaidluse puhul on isikul (võlausaldajal), kes ei ole tehingu pool, õigus tugineda vastuväitele, et see tehing on näilik. Vastasel korral ei ole võlausaldajal võimalik oma õigusi pankrotimenetluses võimalike kuritarvituste vastu kaitsta. Nõude tunnustamise hagi menetlemisel on võimalik ja tuleb tehingut sisuliselt hinnata, olgugi et üks tahteavalduse teinud lepingupool ei pruugi kohtumenetluses osaleda. Eeltoodust tuleneb, et pankrotimenetluse raames esitatud nõude tunnustamise hagi menetlemisel saab kohus nõude aluseks olevat tehingut sisuliselt hinnata ka kolmanda isiku vastuväidete alusel sõltumata sellest, et tehingu teine pool võlgniku isikus ei pruugi kohtumenetluses osaleda. Kohus nõustub kostja seisukohaga, mille kohaselt on eelpool toodud Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahendi seisukohad kohaldatavad ka käesolevas vaidluses. Kostja saab esitada hüpoteekvõlakirjadest tuleneva põhikohustuse puudumise vastuväite nõude tunnustamise menetluses ilma vastuhagi esitamata, kuna nõude tunnustamise vaidluse olemuslikuks eesmärgiks on tuvastada hageja nõude aluseks olevad asjaolud ja nõudeõiguse olemasolu. Veebruaris 2009 korraldas XXX võlakirjaemissiooni, mille raames emiteeris 720 hüpoteekvõlakirja nimiväärtusega 20 000 Eesti krooni (ISIN-kood XXX) ning 1 080 XXX võlakirja nimiväärtusega 20 000 Eesti krooni (ISIN-kood XXX). Võlakirja emissioon registreeriti Eesti Väärtpaberite Keskregistris (edaspidi EVK) 12. märtsil 2009. Vastavalt XXX juhatuse liikme poolt 11. märtsil 2009 edastatud hüpoteekvõlakirjaemissiooni tingimusele ning XXX võlakirjaemissiooni tingimusele kohustus XXX emiteeritud võlakirjad lunastama hiljemalt 26. veebruaril 2011 (kd I, tl 65-86). Võlakirjade lunastamise tähtaega on hilisemalt pikendatud 26. veebruarini 2012. XXX on esmase emissiooni läbiviimise järgselt septembris 2009 korraldanud ka täiendava võlakirja emissiooni, mille käigus emiteeriti täiendavalt 197 hüpoteekvõlakirja nominaalväärtusega 3 940 000 Eesti krooni ning 295 tavavõlakirja nominaalväärtusega 5 900 000 Eesti krooni (kd I, tl 87-99). Täiendavalt emiteeritud hüpoteekvõlakirjade märkimise eest hüpoteekvõlakirjade omandajad OÜ-le XXX makseid ei teostatud. Võlakirjade emiteerimise eesmärgiks on laenuturult võõrkapitali kaasamine. Kostja arvamuse kohaselt ei ole tavapärane ja mõistlik võlakirjade emiteerimine tasuta (ilma vastusooritust nõudmata), kuna see oleks käsitletav sisuliselt olematu võla tunnistamisena. XXX on emiteerinud esmase emissiooni ja täiendava emissiooni käigus kokku 917 hüpoteekvõlakirja nimiväärtusega 18 340 000 Eesti krooni kokku 8 500 000 Eesti krooni eest, st XXX on sisuliselt väljastanud intressikandva võlatunnistuse summas 18 340 000 Eesti krooni olukorras, kus faktiliselt eksisteeris XXX võlgnevus vaid 8 500 000 Eesti krooni ulatuses. Seejuures on oluline arvestada, et täiendava emissiooni käigus emiteeritud 197 hüpoteekvõlakirja emiteeris XXX täiesti tasuta suurendades seeläbi oluliselt hüpoteekvõlakirjadest tuleneva nõude nominaalväärtust ja rikkudes otseselt nö lihtvõlakirja omanike (sh kostja) huve ja õigusi. Hageja on leidnud, et kostja seisukohad seoses XXX hüpoteekvõlakirjade rahatusega on täies ulatuses paljasõnalised ning hüpoteekvõlakirja rahatuse tõendamise koormis lasub kostjal kui poolel, kes rahatusele tugineb. Kostja ei vaidle põhimõtteliselt vastu, et TsMS § 230 lg 1 tulenevalt on kostja kohustatud tõendama asjaolusid, millele tuginevad kostja vastuväited. Samas ei nõustu kostja hinnanguga, justkui oleks senise menetluse käigus kostja poolt esitatud vastuväited paljasõnalised ja tõendamata. Riigikohtu tsiviilkolleegium on lahendis 3-2-1-64-12 selgitanud, et kuigi üldisest tõendamiskoormuse jaotusest (TsMS § 230 lg 1 esimene lause) lähtudes peaks hageja tõendama võlgnikuna, et tema suhtes

ei ole võla sissenõudmine lubatav, saab hagejale sellise tõendamiskoormuse lepingu alusel toimuva sundtäitmise puhul panna üksnes osaliselt, kuna negatiivse asjaolu (võla puudumine) tõendamise võimalused on piiratud. Seetõttu piisab hagejale omapoolse tõendamiskoormuse täitmiseks, et ta põhistab (teeb usutavaks) (TsMS § 235 mõttes), et sissenõudjal (kostjal) ei pruugi nõuet olla, misjärel on kostjal kohustus tõendada, et tal on hageja vastu sissenõutav nõue (sh kõrvalnõuete osas) ulatuses, milles ta soovib täitemenetlust läbi viia. Kui kostja ei suuda tõendamiskoormust täita, tuleb hagi rahuldada ja sundtäitmine tunnistada lubamatuks. Seega tuleb kostja tõendamiskoormis käesolevas asjas lugeda nõuetekohaselt täidetuks juhul, kui kostja põhistab, et XXX emiteeris hüpoteekvõlakirjad ilma vastusoorituseta ning neist tulenev põhikohustus puudub suuremas summas kui 8 500 000 Eesti krooni. Kostja hinnangul on kostja seda senise menetluse käigus teinud osundades asjaolule, et esmase emissiooni raames emiteeritud 720 hüpoteekvõlakirja (nominaalväärtusega kokku 14 400 000 Eesti krooni) emiteerimisega kaasas XXX üksnes 8 500 000 Eesti krooni (so 5 900 000 Eesti krooni vähem hüpoteekvõlakirjade nominaalmaksumusest) ning täiendava emissiooni raames emiteeritud 197 hüpoteekvõlakirja (nominaalväärtusega kokku 3 940 000 Eesti krooni) emiteerimisega ei kaasanud XXX üldse täiendavaid rahalisi vahendeid, st vastavad võlakirjad emiteeriti ilma mistahes vastusoorituseta. Kostjal ei ole võimalik esitada dokumentaalseid tõendeid negatiivse asjaolu kohta, st selle kohta, et hüpoteekvõlakirjade esmased märkijad ei tasunud hüpoteekvõlakirjade emiteerimisel OÜ-le XXX kokku rohkem kui 8 500 000 Eesti krooni. Hageja on märkinud, et kokku oli 917 hüpoteekvõlakirja väljalaskehinnaks 9 826 063,92 Eesti krooni, mitte aga 18 340 000 Eesti krooni, nagu ekslikult väidab kostja. Hageja on kohtule esitanud väärtpaberite investorite nimel registreerimist tõendava dokumendi, mis ühtlasi tõendab võlakirjade eest diskonteeritud nominaalväärtuse so 9 826 063,92 Eesti krooni tasumist (kd I, tl 124). 22.10.2014 seisukohas on hageja selgitanud, et hageja 26.09.2014 märgitud hind 9 826 063,92 Eesti krooni oli saadud ekslikult. Hageja eeldas, et 720 võlakirja müüdi hinnaga 11 111,11 Eesti krooni ning 197 müüdi hinnaga 9 269,36 Eesti krooni, tegelikkuses toimus 970 võlakirja müük vastavalt muudetud tingimustele hinnaga 9 269,36 Eesti krooni, mis kokku teeb 8 500 000 Eesti krooni. Kokku tasus seega investor hüpoteekvõlakirjade eest vastavalt tingimuste punktis 5.4. määratud diskonteeritud väljalaskehinna kokku 8 500 000 Eesti krooni (kd I, tl 161). Kostja ei nõustu hageja seisukohaga selles, justkui tõendaks hüpoteekvõlakirjade „diskonteeritud nominaalväärtuse“ summas 9 826 063,92 Eesti krooni tasumist Eesti väärtpaberite keskregistris tehtud tehingute ajaloo väljatrükk. Kohus leiab, et tehingute ajaloo väljatrükk kajastab hüpoteekvõlakirjade kui väärtpaberite liikumist erinevate väärtpaberikontode vahel ega võimalda teha järeldusi selle kohta, kas üldse ja kui, siis millises summas tasuti hüpoteekvõlakirjade emiteerimisel OÜ-le XXX rahalisi vahendeid. Hageja on märkinud, et kostja käsitlus emiteeritavast võlakirjast kui laenusuhtest, on kohatu ja ei vasta võlakirja institutsioonile ja eesmärgile. Võlakirjad lastakse välja ning need tekivad võlakirja väljalaskja ühepoolse otsuse alusel ning tegemist ei ole kahe poole vahelise laenusuhtega. Vastavalt tingimuste punktile 2.1.1. ja 2.1.2. emiteerib võlakirja oma ühekordse otsuse alusel XXX. Seega käesoleval juhul lasi hüpoteekvõlakirjad välja XXX oma ühepoolse otsusega. Väärtpaberituru seaduse (VPTS) § 1 kohaselt reguleerib käesolev seadus väärtpaberite avalikku pakkumist ja nende reguleeritud väärtpaberiturul kauplemisele võtmist, investeerimisühingute tegevust, investeerimisteenuste osutamist, reguleeritud väärtpaberiturgude ja väärtpaberiarveldussüsteemide toimimist ning järelevalve teostamist väärtpaberituru ja selle osaliste

üle. Emissiooni tingimuste punkti 5.10 kohaselt oli hüpoteekvõlakirjade emissioon kinnine, mistõttu ei ole VTPS-i regulatsioon antud juhul asjakohane. Hageja on märkinud, et võlakirjade emiteerimine tähendab võlakirjade väljalaskmist ringlusse ja raha kaasamist emiteerija ühepoolse otsuse alusel väljalastud võlakirjade müümise teel investoritele. Seega toimub emitendi ja investori vahel müügitehing, millega emitent müüb ühepoolse otsuse alusel välja antud võlakirjad investorile ning raha kaasatakse just emitendi ja investori vahelise müügitehingu alusel. VPTS § 2 lg 1 p 2 kohaselt on võlakiri väärtpaber, mis on välja antud väljaandja ühepoolse otsusega ning mis on kaubeldav. VPTS § 2 lg 1 p 2 kohaselt on väärtpaber käesoleva seaduse tähenduses, ka selle kohta dokumenti väljastamata, järgmine vähemalt ühepoolse tahteavalduse alusel üleantav varaline õigus või kohustus või leping võlakiri, vahetusväärtpaber või muu emiteeritud ja kaubeldav võlakohustus, mis ei ole rahaturuinstrument. Nimetatud sättest ei tulene, et võlakirja näol oleks alati tegemist ühepoolse tahteavalduse alusel väljastatud väärtpaberiga. Võlakirja emissiooniks on vaja investoreid, kes oleks valmis emiteeritavate võlakirjade alusel emitendile raha laenama. XXX on oma ühepoolse otsusega andnud välja 917 hüpoteekvõlakirja. Hageja on seisukohal, et kuna võlakirja väljaandmine toimub isiku ühepoolse otsusega, siis ei toimugi võlakirja väljalaskmisel selle eest raha tasumist. Kostja on seisukohal, et hageja vastavasisuline väide eirab võlakirjade emiteerimise ainust eesmärki, so kaasata kapitaliturult võõrvahendeid (laenuraha). Juhul, kui võlakirjasid emiteeritaks praktikas mistahes vastusoorituseta, siis tekiks küsimus vastava tegevuse mõttekusest, kuna emissiooni korraldamisega kaasneksid küll erinevad administratiivkulud, kuid mistahes kasu (laenuraha kaasamine) emissioonist ei tuleneks. Ilmselgelt ei ole hageja käsitlus eeltoodu valguses loogiline ega mõistlik. Kohus leiab, et võlakiri on oma olemuselt analoogne VÕS § 30 kohase võlatunnistusega, st tegemist on dokumendiga, mis tõendab võlakirja väljastajal (emitendil) võlakohustuse olemasolu ning kohustab viimast kokkulepitud tingimustel võlakirja selle omanikult lunastama (st tasuma lunastamishinna koos võimalike intressidega). Hageja on seisukohal, et kostja ei ole esitanud mistahes tõendeid selle kohta, et väärtpaberiregistris registreeritud ja XXX poolt emiteeritud võlakirjade eest ei oleks tasutud. Võlakirjade rahatuse vastuväide on aga ebakohane. Samas ei muuda asjaolu, kas võlakirjade eest on tasutud või mitte võlakirja olematuks ega tühiseks. Samuti ei muuda see võlakirja omaniku õigust nõuda võlakirja lunastamist. Kostja on märkinud, et hageja ei erista olukorda, kus investor (võlakirjade märkija) jätab omandatud võlakirjade eest kokkulepitud summa tasumata (st sisuliselt jätab laenuandja laenulepingu sõlmimise järgselt laenu väljastamata), sellisest olukorrast, kus investorile väljastatakse võlakiri mistahes vastusooritust nõudmata (st sisuliselt kinnitab laenusaaja laenukohustuse olemasolu ilma, et laenu oleks kunagi taotletud või väljastatud). Kohus märgib, et juhul, kui võlakirjade eest kokkulepitud summat ei tasuta, siis on tegemist lepingu rikkumisega ning mõeldav on täitmisnõude esitamine. Samas juhul, kui kokkuleppel investoriga on emitent väljastanud võlakirja teadlikult mistahes vastusooritust nõudmata (st sisuliselt tunnistanud olematut võlakohustust), siis on tegemist rahatu laenusuhtega, mille alusel võlakirja omanik (investor) emitendi (võlgniku) vastu mistahes nõudeõigust ei oma. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et võlakiri on võlakohustust tõendav dokument, mille õiguspärane ja kehtiv väljastamine eeldab võlakirjast nähtuva võlakohustuse faktilist olemasolu. Tegemist ei saa olla rahatu instrumendiga, mis võõrkapitali kaasamisest huvitatud isiku poolt

emiteeritakse ilma mistahes rahalise vastusoorituseta või siis ebaproportsionaalselt väikese vastusoorituse vastu. Juhul, kui emitent emiteerib võlakirjasid ilma adekvaatse vastusoorituseta, siis on see samaväärne VÕS § 30 alusel konstitutiivse võlatunnistuse väljastamisega olukorras, kus algselt võlakohustust reaalselt ei eksisteeri. Sellises olukorras saab huvitatud isik tugineda võlakirja rahatusele ja sellest tuleneva võlakohustuse puudumisele. XXX on 31.08.2009 tasunud OÜ-le XXX omandatud kinnisasjade eest osaliselt, so summa 27 000 000 Eesti krooni XXX võlakirjades, mis on registreeritud Eesti väärtpaberite keskregistris ISIN koodi XXX all hiljemalt 09.09.2009 (kd I, tl 167-169, 190-191, kd II, tl 43-45). Samad võlakirjad on hiljem omandanud kostja (kd I, tl 170, 192). Hageja on arvamusel, et ka kostjale endale kuuluvad võlakirjad olid rahatud, kuna need anti samuti välja XXX ühepoolse otsusega ilma vastusoorituseta. Vastusooritus saadi alles võlakirjadega tasumisel 31.08.2009 tehingu alusel. Tehingu tegemise ajal oli XXX (pankrotis) poolt omandatavate kinnisasjade väärtuseks 8 500 000 Eesti krooni, mille hüpoteekvõlakirjade lunastaja(d) ka rahas tasus(id). Ülejäänud ulatuses lepingus märgitud müügihind ei vastanud kinnisasja väärtusele ja tegemist oli arendusprojekti võimaliku kasumiga, mille osas leppisid pooled kokku, et eelnevalt toimub tasumine hüpoteekvõlakirja omanikele (vastavalt emissiooni tingimustele lunastamishinnas, milleks on nominaalväärtus ja intress) ja peale seda alles toimub hüpoteekvõlakirjadele allutatud võlakirjade lunastamine OÜ-le XXX (kostja õiguseellane kostjale kuuluvate võlakirjade suhtes). Kostja on seisukohal, et hageja nimetatud väide on asjakohatu ja eksitav. Hageja vastuväite kohaselt tuleks ka OÜ-le XXX emiteeritud võlakirjasid käsitleda rahatutena, kuna võlakirjade märkimishinna tasus OÜ XXX alles pärast võlakirjade omandamist. Vaidlus puudub selles, et OÜ-le XXX emiteeriti võlakirjasid nimiväärtuses kokku 27 500 000 Eesti krooni ning vastava summa on OÜ XXX täies ulatuses emitendile XXX isikus tasunud. 31.08.2009 lepingu muutmise lepingust nähtuvalt oli OÜ XXX ja XXX vahelise müügitehingu esemeks olevate kinnistute turuväärtus 36 000 000 Eesti krooni, millest 8 500 000 Eesti krooni tasuti rahas ning 27 500 000 Eesti krooni ulatuses tasaarvestati ostuhind OÜ-le XXX emiteeritud lihtvõlakirjade märkimishinnaga. 31.08.2009 lepingu muutmise lepingust nähtuvalt omandas XXX lepingu esemeks olevad kinnistud hinnaga 36 000 000 Eesti krooni, kusjuures mais 2013 müüdi vastavad kinnistud edasi hagejale hinnaga 2 160 000 eurot (ligikaudu 33 800 000 Eesti krooni). Puudub mistahes mõistlik põhjendus, miks pidanuks sellise väärtusega tagatisvara vastu laenama 8 500 000 Eesti krooni kohustusega tagasi maksta 18 340 000 Eesti krooni koos nimetatud summalt arvestatava liitintressiga 15 % kalendriaastas. Kostja arvamuse kohaselt ei ole ega saagi olla vastavate võlakirjade näol tegemist rahatu finantsinstrumendiga. Seevastu hüpoteekvõlakirjasid emiteeris XXX endaga seotud isikutele (sh juhatuse liikmele XXX ́ile) hinnaga, mis oli oluliselt madalam nende nimiväärtusest, sh hüpoteekvõlakirjasid on väljastatud olematu (rahatu) võlakohustuse kohta ning seetõttu neist tulenev põhikohustus puudub. Hüpoteekvõlakirjade rahatuse hindamisel ei oma õiguslikku tähendust asjaolu, et hüpoteekvõlakirjad on nende emiteerimise järgselt korduvalt edasi müüdud. Kostja on täiendavalt märkinud, et samaväärne oleks väita, et rahatust laenulepingust tulenev nõue muutub sissenõutavaks juhul, kui see (olematu) nõue tasu eest kolmandale isikule edasi loovutada. Ilmselgelt on selline käsitlus ebaloogiline ja õigusvastane. Täiesti arusaamatu ja õiguslikult absurdne on hageja seisukoht, justkui saaks õigeks hinnaks lugeda üksnes müügilepingu punktis 2.2.1 märgitud summa 8 500 000 Eesti krooni tasumist (kd II, tl 44) ning ülejäänud osa kokkulepitud müügihinnast arvestada ei tuleks, kuna see ei vastanud kinnisasja väärtusele ja tegemist oli arendusprojekti võimaliku kasumiga. Hageja vastavad väited on

lisaks ka tervikuna tõendamata. Kostjale teadaolevalt oli XXX huvitatud kõnealuste kinnistute omandamisest ka 2009 ning seda kordades kõrgemalt hinnatasemelt kui 8 500 000 Eesti krooni. Eeltoodust tulenevalt on kohtu hinnangul tõendatud hüpoteekvõlakirjade rahatus. Väljastades hüpoteekvõlakirjasid (võlatunnistus) kokku 18 340 000 Eesti krooni ulatuses, kaasas XXX rahalisi vahendeid üksnes 8 500 000 Eesti krooni ulatuses, st 9 840 000 Eesti krooni ulatuses puudus põhikohustus, mille olemasolu tõendamiseks XXX hüpoteekvõlakirjad väljastas. Kostja on täiendavalt seisukohal, et hageja hüpoteekvõlakirjadest tuleneva väidetava nõudeõiguse tunnustamine oleks vastuolus hea usu põhimõttega, kusjuures hüpoteekvõlakirjade emiteerimine rahalist vastusooritust nõudmata on heade kommetega vastuolus. Hageja leiab, et hüpoteekvõlakirjade esmamüük oli kooskõlas seadusega ega ole vastuolus hea usu põhimõttega ega heade kommetega. Hageja leiab, et kostja lihtsustatud ja pealiskaudne käsitlus võlakirjaemissiooniga raha kaasamisest ja laenu alusel raha saamisest on eluvõõras ja asjakohatu. XXX (pankrotis) ei ole sõlminud võõrvahendite kaasamiseks laenulepinguid, vaid on lasknud ringlusse (müünud) vastavalt tingimustele võlakirju. Tegemist on õiguslikus mõttes kahe eraldiseisva tehinguga ja käesoleva vaidluse lahendamisel tuleb lähtuda, mitte kostja lihtsustatud käsitlusest vaid poolte tahtest tehingute tegemise ajal st asjaolust, et hüpoteekvõlakirjade eest sooviti kaasata XXX majandustegevusse 8 500 000 Eesti krooni ning lihtvõlakirjadega sooviti osaliselt tasuda omandatava vara eest. VÕS § 6 lg 1 kohaselt peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt ei kohaldata võlasuhtele seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 138 lg 1 kohaselt tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt ei ole õiguse teostamine lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on XXX 11 520 000 Eesti krooni ulatuses hüpoteekvõlakirjade esmamärkijaks (kd I, tl 124). OÜ XXX ja AS XXX on XXX ́i kontrolli all olevad äriühingud. XXX on OÜ XXX ainuosanik (kd I, tl 137-140) ning AS-i XXX enamusaktsionär (kd I, tl 141-148) enda valdusühingute OÜ XXX ja OÜ XXX (kd I, tl 149-152) kaudu. XXX ja XXX omavad ühiseid ärihuve XXX kaudu (kd I, tl 153-157), mille äriühing oli mh vaidlusaluste hüpoteekvõlakirjade emissiooni korraldajaks ning isikuks, kes loovutas vaidlustatud nõudeõiguse 23. augusti 2013 lepingu alusel hagejale (kd I, tl 28-30). Riigikohtu tsiviilkolleegium on lahendis 3-2-1-41-07 jõudnud seisukohale, et tsiviilõiguse teoorias üldiselt tunnustatud seisukoha järgi kaotab võlausaldaja seadusest, tavast või tehingust tuleneva nõudeõiguse, kui tuvastatud asjaolude tõttu ei vasta õiguse teostamine lepingulise suhte olemusele, lepingu eesmärgile ega poolte käitumisele seaduse või ühiskonnas väljakujunenud moraalistandardite seisukohast (nt on ülekohtune). Riigikohtu tsiviilkolleegium on lahendis 3-2-1-115-07 märkinud, et hea usu põhimõtte üheks funktsiooniks on takistada õiguste kuritarvitamist. Lepingust või seadusest tulenevate õiguste teostamist loetakse alati õiguse kuritarvitamiseks siis, kui õigusi teostatakse vastuolus hea usu põhimõttega. (vt selles osas ka tsiviilkolleegiumi 7. novembri 2007. a otsus nr 3-2-1-102-07). Käsundi andmine kohustuse täitmiseks lähikondsest kolmandale isikule eesmärgiga vabaneda võlgniku pankroti korral soorituse tagasivõitmise võimalusest võib olla oma õiguste kuritarvitamine, mis on hea usu põhimõttest tulenevalt vastuvõtmatu.

Kohus leiab, et antud põhimõtted on kohaldatavad ka käesolevas tsiviilasjas, kuna XXX juhatuse liikme XXX ́i tegevus ei vastanud hüpoteekvõlakirjade väljastamisel lepingulise suhte olemusele, lepingu eesmärgile ega poole käitumisele seaduse või ühiskonnas väljakujunenud moraalistandardite seisukohast. Hea usu põhimõttega kooskõlas olevaks ei saa pidada äriühingu juhatuse liikme poolt hüpoteekvõlakirjade väljastamist iseendale või endaga seotud isikutele neilt mistahes adekvaatset rahalist vastusooritust nõudmata eesmärgiga konstrueerida alusetuid võlakohustusi enda poolt esindatavale äriühingule. Hea usu põhimõtte funktsiooniks on lepinguliste kohustuste laiendamise kõrval ka lepingust, tavast või seadusest tulenevate õiguste teostamise piiramine, kusjuures tavaliselt hõlmatakse õiguste kuritarvitamise instituudiga mh erinevad halvas usus käitumise juhused, nagu tuginemine õigustele, mis on ebalojaalselt omandatud ning õiguste ebaaus teostamine. Ebaaus õiguse omandamine tähendab igasuguse enda jaoks soodsama õiguspositsiooni ärakasutamist või omandamist vastuolus hea usu põhimõttega (Varul. P, Kull. I, Kõve. V, Käerdi. M. Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn, 2006, lk 29-30). Hageja on täiendavalt märkinud, et OÜ XXX oli teadlik, et ta omandab XXX tavavõlakirjad nominaalväärtuses 27 500 000 Eesti krooni, mis on allutatud 917 hüpoteekvõlakirjale nominaalväärtusega 18 340 000 Eesti krooni ning mis oli soetatud diskonteeritud väljalaskehinnaga, so hinnaga 8 500 000 Eesti krooni. Kohus leiab, et hea usu põhimõttele vastavuse hindamisel ei oma õiguslikku tähendust see, millest oli või pidi olema teadlik OÜ XXX. Hüpoteekvõlakirjade alusel on XXX vastu nõudeõiguse omandamise näol tegemist ebaausa õiguse omandamisega, kuna hüpoteekvõlakirjade emiteerimisel tasusid nende esmamärkijad OÜ-le XXX kokku maksimaalselt 8 500 000 Eesti krooni omandades selle eest esmase emissiooni ja täiendava emissiooni käigus väidetava põhinõude summas kokku 18 340 000 Eesti krooni. Seega on hüpoteekvõlakirjadest tuleneva nõudeõiguse teostamine vastuolus hea usu põhimõttega. Käesoleval juhul on XXX emiteerinud hüpoteekvõlakirjasid lunastamishinnaga 18 340 000 Eesti krooni (lisanduvad intressid ja viivised) kaasates hüpoteekvõlakirjade emissiooniga kuni 8 500 000 Eesti krooni. Tsiviilasja materjalidest (kd I, tl 33) nähtuvalt on XXX hüpoteekvõlakirjade alusel tagasimakseid teinud kokku vähemalt 441 312,57 euro ehk 6 905 041,20 Eesti krooni ulatuses. Hageja taotleb hüpoteekvõlakirjade alusel nõude tunnustamist XXX pankrotimenetluses 1 710 294,04 euro ehk 26 760 286,73 Eesti krooni ulatuses. Seega faktiliselt peaks XXX 8 500 000 Eesti krooni kaasamise eest hüpoteekvõlakirjade omanikele kokku väljamakseid tegema mitte vähem kui 33 665 327,93 Eesti krooni ehk ligikaudu neli korda suuremas summas. TsÜS § 86 lg 1 kohaselt on heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing tühine. Riigikohtu tsiviilkolleegium on lahendis 3-2-1-106-13 leidnud, et heade kommetega võivad tehingud olla vastuolus erinevatel põhjustel, mida ühiskonnas valitsevate arusaamade järgi võib pidada ebamoraalseteks ja taunitavateks (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 21. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-08, p 23; 13. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07, p 30). Tehing on vastuolus heade kommetega, kui see eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu tehingu tegemise ajal. Tehingu heade kommete vastasus võib tuleneda kas tehingu eesmärgi heade kommete vastasusest või ühe poole ebamoraalsest käitumisest tehingu tegemise eesmärgil (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8005, p 23). Lisaks tehingu kehtetuks tunnistamisele tagasivõitmise korras pankrotiseaduses sätestatud tagasivõitmise aluste alusel on võimalik tugineda tehingu tühisusele, kui tagasivõitmise alust ei ole, kuid tehing on heade kommetega vastuolus seetõttu, et tehinguga on kahjustatud teisi võlausaldajaid või on eelistatud teatud võlausaldajaid. Lisaks eeltoodule on õigusteoorias leitud, et heade kommete

vastane on ka tehing, millest tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on tasakaalust ebamõistlikult väljas (Varul. P, Kull. I, Kõve. V, Käerdi. M. Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn 2010, lk 273). Riigikohtu tsiviilkolleegium on lahendis 3-2-1-80-08 märkinud, et tehing on vastuolus heade kommetega, kui see eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu tehingu tegemise ajal. Tehingu heade kommete vastasus tuleneb kas tehingu eesmärgi heade kommete vastasusest või ühe poole ebamoraalsest käitumisest tehingu tegemise eesmärgil ning neid asjaolusid tuleb hinnata kogumis (vt ka Riigikohtu 24. mai 2001. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-76-01 (RT III 2001, 19, 204), 29. aprilli 2002. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-29-02 (RT III 2002, 14, 164), 18. novembri 2003. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-126-03 (RT III 2003, 35, 366) ja viidatud otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-80-02). Maksejõuetuks muutunud või eeldatavasti muutuva isiku vara teadlikku "kõrvaletoimetamist" võlausaldajate kahjustamise eesmärgil ei saa kolleegiumi arvates pidada kooskõlas olevaks ühiskonna üldiste arusaamadega kõlblusest ja seega ka heade kommetega. Ka Riigikohtu varasemas praktikas (vt nt Riigikohtu 15. oktoobri 2002. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1102-02 (RT III 2002, 27, 301) ja viidatud otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-76-01) on pankrotivõlgniku hagi alusel loetud võlgniku poolt enne pankrotimenetluse algust tehtud tehinguid vastuolus olevaks heade kommtetega, kui nende eesmärgiks oli võlausaldajate kahjustamine. Kostja hinnangul on ilmne, et XXX juhatuse liikme XXX ́i poolt hüpoteekvõlakirjade emiteerimine iseendale ja XXX lähikondsetele PankrS § 117 lg 2 p 5 tähenduses viidatud tingimustel on selgelt vastuolus heade kommetega. Mitte ainult ei ole hüpoteekvõlakirjadest tulenevate kohustuste väärtus äärmiselt ebamõistlikult tasakaalust välja, vaid hüpoteekvõlakirjade alusel toimub selgelt XXX rahaliste ressursside suunamine XXX ́iga seotud isikutele teiste võlausaldajate huvide arvelt. Hageja on seisukohal, et kostja on piirdunud emotsionaalse üldistusega, et 18 340 000 Eesti kroonise nominaalväärtusega võlakirjade märkimisega on kaasatud üksnes 8 500 000 Eesti krooni. Kostja ei ole välja toonud ega tõendanud, et võlakirjade müük sellistel tingimustel oleks vastuolus hea usu põhimõttega või heade kommetega. Selleks ei ole piisav tuua välja arvulised vahed, vaid nimetatud väidet tuleb sisustada lähtudes tehingute tegemise asjaoludest. Kahe arvnäitaja kõrvutamine ei ole kostja vastuväidete põhistamiseks piisav. Hüpoteekvõlakirjade võõrandamine diskonteeritud väljalaskehinnaga on toimunud lähtudes tehingutes osalenud poolte tahtest ning ei ole vastuolus hea usu põhimõttega ega heade kommetega. Kohus märgib, et käesoleval juhul on XXX emiteerinud hüpoteekvõlakirjad kõrge liitintressiga ning teinud seda nominaalväärtusest rohkem kui kaks korda madalama hinnaga. Sellistel tingimustel raha kaasamine ei ole tsiviilkäibes tavapärane, mõistlik ega kooskõlas hea usu põhimõttega. Hüpoteekvõlakirjad emiteeriti kaheaastase tähtajaga. XXX laenas oma lähikondsetelt 8 500 000 Eesti krooni ning kohustus kahe aasta möödudes tagasi maksma rohkem kui kolm korda enam. Ilmselgelt ei ole selline tegevus koosõlas hea usu põhimõtte ega heade kommetega. Heade kommete vastasuse kontekstis ei oma tähtsust asjaolu, et hageja ei olnud hüpoteekvõlakirjade esmamärkijaks, vaid on hüpoteekvõlakirjad omandatud hilisemas staadiumis. Nõudeõiguse loovutamine ei muuda nõuet õiguspäraseks või kehtivaks juhul, kui nõudeõiguse aluseks olev tehing on tühine või õiguslikult sisutu (nt kui väidetav nõue tuleneb rahatust laenulepingust). Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et hageja hüpoteekvõlakirjadest tuleneva nõudeõiguse tunnustamine on vastuolus hea usu põhimõttega. Hüpoteekvõlakirjade emiteerimine rahalist vastusooritust nõudmata on heade kommetega vastuolu. Kohus leob hüpoteekvõlakirjad kui võlakohustust tõendava instrumendi tühiseks osas, mille ulatuses kostja hageja nõudele nõuete kaitsmise koosolekul vastuväiteid esitas. Hageja on täiendavalt märkinud, et hageja omandas 03.06.2013 võlausaldaja XXX OÜ nõude võlgniku vastu summas 9 171,61 eurot (kd I, tl 34-37). Nõue tuleneb võlgniku poolt tasumata arvetest nr.

1001470, 1001612, 1100217, 1100485, 1200485, 1200054, 1200169, 1200219, 1200339 ja 1200708 (kd I, tl 38-45). Kostja on seisukohal, et XXX omandatud nõudeõigus on tervikuna tõendamata. Hageja ei ole tõendanud 03. juunil 2013 sõlmitud nõude loovutamise lepingu alusel loovutatud nõudeõiguse omandiõiguse üleminekut hagejale. Nõudeõiguse loovutamise lepingu punkti 3.5 kohaselt läheb omandiõigus nõudeõigusele üle pärast lepingu punktis 3.3 kokkulepitud tasu täies ulatuses laekumist nõude loovutaja arvelduskontole (kd I, tl 35). Hageja on tõendina esitanud 14. novembril 2013 XXX poolt saadetud e-kirja, milles kinnitatakse nõude eest tasumise fakti, ei ole esitatud dokument nõudeõiguse ülemineku tõendamiseks kohtu hinnangul piisav, kuna tegemist ei ole digitaalselt allkirjastatud tahteavaldusega, puudub võimalus kontrollida, kas e-kiri on üldse saadetud selle saatjana märgitud isiku poolt ning selgusetu on, millisel õiguslik alusel annab OÜ XXX nimel kinnitusi XXX. Kostja on täiendavalt märkinud, et kostjal nõude loovutustasu tegeliku maksmise osas tekkinud kahtlused põhinevad paljuski asjaolul, et hageja on nõude loovutustasu maksmist tõendavate dokumentide (maksekorraldus, kassa sissetuleku order vms) asemel asunud opereerima allkirjastamata ja esindusõigust mitteomavate isikute poolt väidetavalt väljastatud kinnitustega. Kohus leiab, et raamatupidamiskohustuslasena peavad hageja raamatupidamises eksisteerima nõuetekohased dokumendid, mis tasu maksmist kinnitavad. Selliseks dokumendiks ei ole suvalise isiku e-kirja teel antud kinnitus maksekohustuse väidetava täitmise kohta. Hageja ei ole esitanud OÜ XXX ja XXX vahel väidetavalt sõlmitud õigusteenuse osutamise lepingut ega mistahes dokumente, millest nähtuks XXX poolt õigusteenuse tellimine, advokaadibüroo poolt vastava teenuse osutamise fakt ning osutatud teenuse vastuvõtmine. Kohus on seisukohal, et ainuüksi asjaolu, et XXX väljastatud arveid ligikaudu kolme aasta jooksul (esimene arve on väljastatud 30.11.2010) ei tasunud, viitab üheselt sellele, et poolte vahel oli erimeelsusi õigusteenuse osutamisega seotud asjaolude üle. Lisaks on pooltevahelise lepingu olemasolu ja sellega tutvumine vajalik selleks, et veenduda tingimustes, millises õigusteenuse osutamises väidetavalt kokku lepiti (sh tunnitasu, mis pidi kohaldamisele kuuluma; maksetähtajad jms). Olukorras, kus asjakohaseid lepinguid esitatud pole, tuleb eeldada, et poolte vahel ei olnud lepingut VÕS § 9 lg 1 tähenduses sõlmitud ning arvete väljastamiseks puudub õiguslik alus. Lisaks ei selgu hagiavaldusele lisatud arvetest, millisel moel ja kas üldse olid väidetavalt osutatud õigusteenused seotud XXX majandustegevusega.

VÕS § 113 lg 6 kohaselt ei ole viivist lubatud nõuda intressi tasumisega viivitamise korral. Sellest võlgniku kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine. Riigikohtu tsiviilkolleegium on lahendis 3-2-1-169-13 jõudnud seisukohale, et VÕS § 113 lg 6 esimest lauset ei saa tõlgendada selliselt, et see hõlmaks üksnes varem sõlmitud kokkuleppeid intressilt (sh viiviselt) viivise arvestamise kohta. See säte keelab nimetatud kokkulepped ka pärast intressi (sh viivise) sissenõutavaks muutumist. Sätte kohaldamist ei saa vältida ainuüksi seeläbi, et asendada üks võlasuhe teisega, nagu on väitnud hageja ja millest on lähtunud ka kohtud. Tulenevalt intressilt (sh viiviselt) viivise arvestamise keelust on refinantseerimislepingus, mille järgi laenuandja ja laenusaaja lepivad kokku maksetähtaja pikendamises (millega võib kaasneda ka teiste lepingutingimuste muutumine), lubatud arvestada intressi ja viivist üksnes esialgse laenulepingu järgselt põhivõlalt. Seega on ebaõige hageja seisukoht, mille kohaselt lubab VÕS arvata perioodiliselt makstava intressi selle tasumata jätmisel põhivõla hulka ning arvestada sellelt omakorda intressi. Vastav seisukoht on vastuolus eelpool viidatud Riigikohtu seisukohaga, mis peab lubatavaks nii intressi kui viivise arvestamist üksnes esialgselt põhivõlalt. Kohus leiab, et hageja on õigustatud emissiooni tingimuste järgset intressi 15 % aastas arvestama üksnes hüpoteekvõlakirjade alusel faktiliselt tasumata põhivõla jäägilt (algne põhivõla suurus 8 500 000 Eesti krooni). Ülalmärgitud põhjendustel on kohus kokkuvõtvalt kõiki eelmärgitud asjaolusid arvestades seisukohal, et hageja nõue ei ole põhjendatud ja hagi tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulude jaotus Juhindudes TsMS § 162 lg 1 tuleb seoses hagi rahuldamata jätmisega menetluse kulud jätta täies ulatuses hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg 3 kohaselt kui maakohus määrab kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses kindlaks menetluskulude rahalise suuruse ja kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse peale kaevatakse edasi, määrab kaebust lahendav kõrgema astme kohus kindlaks selles kohtuastmes kantud menetluskulude rahalise suuruse. Sama paragrahvi lõike 8 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks hagita menetluse sätete kohaselt, arvestades käesolevas jaos sätestatud erisusi. TsMS §176 lg 2 kohaselt kui asja menetletakse kirjalikus menetluses, annab kohus enne kohtuotsuse või asja lõpetava määruse tegemist menetlusosalisele tähtaja menetluskulude nimekirja esitamiseks. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt on kohtukulud riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. TsMS § 144 p 1 kohaselt on kohtuvälised kulud menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt.

Riigikohtu tsiviilkolleegium on lahendis 3-2-1-125-14 jõudnud seisukohale, et kuna Riigikohtu üldkogu on 26. juuni 2014 lahendiga tunnistanud põhiseaduse vastaseks ja kehtetuks TsMS § 175 lg 4 ning samuti Vabariigi Valitsuse 4. septembri 2008. a määruse nr 137, tuleb menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise uuel läbivaatamisel maakohtul kontrollida lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust. 10.04.2015 esitas kostja kohtule enda menetluskulude nimekirja. Vastavalt XXX arvetele ning neile lisatud tööaruannetele moodustavad kostja menetluskulud kokku 2 238 eurot (sealhulgas käibemaks). Lisaks eeltoodule on kostja kandnud menetluskulusid seoses (i) hageja 27.03.2015 määrusekaebuse analüüsi, sellele kirjaliku vastuse koostamisega ja Tallinna Ringkonnakohtu 08.04.2015 kohtumääruse analüüsiga ning (ii) käesoleva menetluskulude hüvitamise taotluse koostamisega. Kokku moodustavad vastavad õigusabikulud täiendavalt 619,20 eurot (sealhulgas käibemaks). Seega kokku taotleb kostja menetluskulude hüvitamist 2 847,20 euro ulatuses. Kostja palub mõista XXX XXX kasuks välja XXX poolt kantud menetluskulud kokku 2 857,20 euro ulatuses ning mõista XXX poolt OÜ-le XXX hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt XXX kasuks välja viivis VÕS § 113 lg 1 sätestatud ulatuses menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni põhinõude nõuetekohase täitmiseni. 24.04.2015 esitas hageja vastuväited kostja menetluskulude kindlaksmääramise avaldusele. Hageja leiab, et kostja taotlus lepingulise esindaja kulude kindlaksmääramiseks ja väljamõistmiseks tuleb jätta rahuldamata, kuna kostjat on esindanud käesolevas tsiviilasjas seaduslik esindaja juhatuse liige XXX. Olukorras, kus äriühingu seaduslikul esindajal on endal olemas piisavad õigusalased teadmised ja oskused, ei saa pidada vajalikuks ja põhjendatud kuluks lepingulise esindaja kulutusi summas 2 857,20 eurot. Kostjal puudus põhjendatud ja mõistlik vajadus osta sisse õigusabiteenust advokaadibüroost, kus kostja juhatuse liige ise ka töötab. Riigikohtu tsiviilkolleegium on lahendis 3-2-1-107-13 jõudnud seisukohale, et menetluskulude kindlaksmääramise avalduse saamisel toimetab kohus selle TsMS § 176 lg 1 järgi vastaspoolele kätte ja selgitab kaaskirjas mh avaldusele vastuväidete esitamata jätmise tagajärgi, mh seda, et vastuväidete esitamata jätmisel loetakse avalduse väited omaksvõetuks ja kohus võib piirduda üksnes selle kontrollimisega, et esindaja kulud ei ole suuremad Vabariigi Valitsuse kehtestatud piirmäärast. Kui vastaspool esitab avaldusele vastuväite, kontrollib kohus kulude põhjendatust ja vajalikkust. Kostja lepinguline esindaja on märkinud, et ta on kostja juhatuse liikme ametikohalt tagasi kutsutud juba 17.veebruarist 2014 (kd II, tl 61), st enne hageja poolt käesolevas tsiviilasjas hagiavaldusega kohtusse pöördumist, mistõttu on kohut eksitav ja vale hageja väide, justkui oleks XXX tegev kostja juhatuse liikmena. Riigikohtu tsiviilkolleegium on lahendis 3-2-1-62-14 märkinud, et juhatuse liikmel ei ole kohustust anda juriidilisele isikule õigusalast kvalifikatsiooni nõudvat õigusabi, mistõttu menetlusosalise lepingulise esindaja kulusid ei saa lugeda põhjendamatuks üksnes seetõttu, et lepinguline esindaja on samal ajal ka menetlusosalise seaduslik esindaja ning sama isik esindas menetlusosalist nii seadusliku esindajana kui ka lepingulise esindajana. Eeltoodust tuleneb, et kui XXX oleks kostja juhatuse liikmeks, ei välistaks eelnev õigusabiteenuse sisseostmist XXX. 29.04.2015 avaldas kostja, et hageja 23. aprilli 2015 menetlusdokumendi ja XXX 23. aprilli 2015 taotluse analüüsi ning neile vastuväidete koostamisega seoses on kostja kandnud lisaks varem avaldatule täiendavaid menetluskulusid. Arvestades kostja poolt ostetava õigusabi tunnitasu 144 eurot (koos käibemaksuga) moodustavad kostja täiendavad menetluskulud kokku 475,20 eurot. Kostja taotleb ka nimetatud summa väljamõistmist hagejalt ning avaldab, et koos 10. aprilli 2015 menetlusdokumendis tooduga moodustavad kostja menetluskulud käesolevas tsiviilasjas kokku 2 929,20 eurot.

Hageja vastuväiteid kostja poolt 29.04.2015 seisukohas toodud täiendavatele kuludele esitanud ei ole. Kostja lepinguline esindaja on sooritanud järgmised õigusabitoimingud: • Arve nr 140319 (07.04.2014): - 21.03.2014- hagimaterjalide analüüs, kirjaliku vastuse koostamine- 2,5 tundi summas 300 eurot, lisanduvad kantseleikulud summas 5 eurot, kokku 366 eurot; • Arve nr 148408 (08.05.2014): - 25.04.2014- XXX esialgse seisukoha analüüs, e-kirjad Harju Maakohtuga seoses menetluse edasi käiguga- 0,6 tundi summas 72 eurot, lisanduvad kantseleikulud summas 1 euro, kokku 87,60 eurot; • Arve nr 140645 (05.08.2014): - 07.07.2014- Harju MK 04.07. kohtumääruse analüüs, õigusliku positsiooni kujundamine täiendavate tõendite ja seisukohtade esitamise vajalikkuse osas- 0,5 tundi summas 60 eurot, lisanduvad kantseleikulud summas 1 euro, kokku 73,20 eurot; • Arve nr 140818 (09.10.2014): - 29.09.2014- hageja 26.09.14 menetlusdokumendi analüüs, õigusliku positsiooni kujundamine0,5 tundi summas 60 eurot, lisanduvad kantseleikulud 1 euro, kokku 73,20 eurot; • Arve nr 140850 (06.11.2014): - 01.10.2014- e-kirjad kliendiga seoses XXX OÜ täiendavate seisukohtadega- 0,5 tundi; - 01.-02.10.2014- seisukoha koostamine XXX OÜ esialgse kirjaliku seisukoha ja täiendava kirjaliku seisukoha osas- 7,2 tundi; - 31.10.2014- XXX 22.10.2014 seisukoha esialgne analüüs- 0,5 tundi summas 984 eurot, lisanduvad kantseleikulud summas 5 eurot, kokku 1 186,80 eurot; • Arve nr 140970 (05.12.2014): - 07.11.2014- seisukoha koostamine XXX 22.10. menetlusdokumendi osas- 3,1 tundi summas 372 eurot, lisanduvad kantseleikulud summas 4 eurot, kokku 451,20 eurot; • Hageja 27.03.2015 määrusekaebuse analüüs, sellele kirjaliku vastuse koostamine ja Tallinna Ringkonnakohtu 08.04.2015 kohtumääruse analüüs- 2,8 tundi summas 403,20 eurot; • menetluskulude hüvitamise taotluse koostamine- 1,5 tundi summas 216 eurot; • Hageja 23. aprilli 2015 menetlusdokumendi ja XXX 23. aprilli 2015 taotluse analüüs ja õigusliku positsiooni kujundamine 0,8 tundi ning kirjaliku seisukoha koostamine hageja 23. aprilli 2015 menetlusdokumendi ja XXX 23. aprilli 2015 taotluse osas 2,5 tundi summas 475,20 eurot. Kostja on 29.04.2015 seisukohas märkinud, et kostja on täiendavalt kandnud kulusid summas 475,20, mille kostja palus täiendavalt hagejalt välja mõista. Kokku oli kostja menetluskulude suuruseks märgitud 2 929,20 eurot. Kohus leiab, et kostja on nimetatud summa märkinud ekslikult. Kostja 10.04.2015 taotluse kohaselt oli kostja menetluskulude suuruseks 2 857,20 eurot, seega moodustub kostja menetluskulude suuruseks koos täiendava summaga 475,20 eurot kokku 3 332,40 eurot. Kantseleikulude (bürookulude) osas peab kohus vajalikuks märkida järgmist. Riigikohtu halduskolleegium on lahendis 3-3-1-28-14 leidnud, et põhjendatud menetluskuluks ei ole Hansa Law Offices OÜ arvetel kajastatud bürookulud. Kuigi bürookulude kandmine on advokaadibüroo ja advokaadi tegevuseks kahtlemata vajalik, ei ole võimalik hinnata nende vajalikkust ja põhjendatust seoses konkreetse kohtuasjaga. Seepärast on mõistlik eeldada, et bürookulud sisalduvad advokaadi teenuse tunnihinnas (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 25. novembri 2011. a määrus asjas nr 3-2-1102-11, p-d 7 ja 14). Kohtu hinnangul ei ole alust lugeda 20,40 euro (koos käibemaksuga) suurust bürookulu kostja põhjendatud menetluskulude hulka.

Menetluskulude kindlaksmääramise avalduse koostamise põhjendatud aeg on kohtu hinnangul 0,5 tundi, sest vandeadvokaat peab teenust osutades täpselt dokumenteerima, millele ja kui palju ta aega kulutab ning kui vandeadvokaat seda teenuse osutamise käigus jooksvalt teeb, siis kujutab menetluskulude kindlaksmääramise taotluse koostamine ühe lühikese ja lakoonilise menetlusdokumendi koostamist, millele lisatakse õigusteenuse arved ja spetsifikatsioonid, mida advokaat kliendile nii või teisiti koostab. Võttes arvesse kostja esindaja teostatud õigusabitoiminguid ning menetluse tulemuslikkust on õigusabi kokku 22 tunni ulatuses põhjendatud ja vajalik kliendi huvide kaitsel ning kuulub hüvitamisele. Õigusabi osutati tunnihinnaga 144 eurot (sisaldab käibemaksu). Riigikohtu tsiviilkolleegium on lahendis 3-2-1-115-13 jõudnud seisukohale, et lisaks esindamisele kulunud aja põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisele tuleb TsMS § 175 lg 1 järgi hinnata ka ühe tööühiku hinna (s.o tunnitasu) põhjendatust ja vajalikkust. Üksnes sellisel juhul saab hinnata, kas lepingulise esindaja kulud on põhjendatud ja vajalikud. Kohus leiab, et kostja esindaja poolt teostatud õigusabitoimingute puhul ei olnud teenuse hind (144 eurot/tund) ülemäära kõrge. TsMS § 174 lõige 10 sätestab, et menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamiseks peab avaldaja kinnitama, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. XXX on kohtule esitatud menetluskulude kindlaksmääramise avalduses kinnitanud, et ta ei ole käibemaksukohustuslane. Tuginedes TsMS § 174 lõikele 10 ning XXX kinnitustele on OÜle XXX hüvitamisele kuuluv lepingulise esindaja tasu käibemaksuga. Kokku tuleb XXX mõista XXX kasuks välja menetluskulud summas 3 168 eurot (22 tundi x 144). XXX menetluskulude kindlaksmääramise avaldus jääb rahuldamata summas 164,40 eurot (3 332,40 – 3 168). TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. XXX esitas avalduse kooskõlas TsMS § 177 lg 4. TsMS § 177 lg 3 kohaselt kohtulahend menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise kohta toimetatakse menetlusosalistele kätte. /allkirjastatud digitaalselt/

Geete Lahi Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.