Asjaõigus › Avalikult kasutatavale teele juurdepääsu ja tehnorajatise talumise asjad

Avaldaja sai endale kuuluva kinnisasja omanikuks 2002.aastal, kui selle kinkis talle tema isa. Puudutatud isikute kinnistu omanikeks olid sellel ajal ÜÕ ja LÕ. Avaldaja kinnistuga seonduva otsustajaks oli kuni surmani ÜÕ. Pärast ÜÕ surma sai omanikuks tema sugulane KJ. KJ omanikus olemise ajal oli avaldaja kinnistu mingil perioodil ka välja üüritud. Avaldaja ja puudutatud isikute kinnistu eelmiste omanike ja valdajate vahel oli kokkulepe, et avaldaja ja tema pereliikmed võivad kasutada avalikult kasutatavatele teele juurdepääsuks teed, mis läbib puudutatud isikute kinnistut. Enne avaldaja kinnistu omanikuks saamist kasutasid teed tema isa ja pereliikmed. Puudutatud isikud kanti kinnistu omanikena kinnistusraamatusse 03.07.2012. Kinnistu ostmisel olid puudutatud isikud teadlikud seda läbivast teest ja asjaolust, et seda on ajalooliselt kasutanud avaldajale kuuluva kinnistu eelmised omanikud ja kasutas ka kuni viimase ajani avaldaja, et pääseda enda kinnistult avalikult kasutatavale teele. Ka teadsid puudutatud isikud, et avaldajal puudub igasugune muu võimalus pääseda enda kinnisasjalt avalikult kasutatavale teele. Ülaltoodust hoolimata hakkasid puudutatud isikud takistama avaldajal ja tema pereliikmetel tee kasutamist. Ka ei ole puudutatud isikud teed hooldanud. Kui puudutatud isikud tee keti ja teele risti aetud sõidukiga sulgesid, pöördus avaldaja kohaliku omavalitsuse poole, kes leidis, et kuna teed on ajalooliselt avaldaja kinnistu omaniku poolt kasutatud, muud võimalused avaldaja kinnistult avalikult kasutatavale teele pääsemiseks puuduvad ning puudutatud isikud olid enda kinnisasja ostmisel sellisest olukorrast teadlikud, siis peavad puudutatud isikud võimaldama avaldajal teed kasutada. Avaldaja palus määrata tähtajatu Assi kinnistut läbiva tee kasutamise õigus Tamme kinnistu igakordsete omanike kasuks järgmiselt: valitseva kinnisasja igakordsetel omanikel ja valitsevat kinnisasja kasutamiseks õigustatud isikutel on õigus kasutada teed ööpäevaringselt mootorsõidukitega, mopeediga, jalgrattaga ja jalgsi ning teeniva kinnisasja omanik on kohustatud juurdepääsuteealal hoiduma mistahes tegevusest, mis takistab valitseva kinnisasja omanikul või selleks õigustatud isikul juurdepääsuõiguse teostamist; juurdepääs määratakse tähtajatult valitseva kinnisasja igakordsete omanike kasuks teeniva kinnisasja koormatisena juurdepääsuõiguse kohta kinnistusraamatusse märkuse tegemisega; kohustada puudutatud isikuid andma KRS § 34(1) lg 1 tähenduses nõusolek kinnistusraamatusse märkuse, mille kohaselt on nimetatud kinnisasja igakordsed omanikud kohustatud taluma käesolevas asjas tehtava kohtulahendiga kinnistu registriosanumbriga 2052006 ja katastritunnusega 15905:004:0209 igakordsete omanike kasuks määratavat juurdepääsuõigust kinnistule registriosanumbriga 2052006 kandmiseks ning lugeda tahteavaldus KRS § 34 (1) lg 8 alusel asendatuks kohtulahendiga. Määrata tee kasutamise tasuks mitte rohkem kui 25 eurot aastas. UN ja KK vaidlesid avaldusele vastu ja leidsid, et avaldajat tuleb kohustada pidama puudutatud isikutega läbirääkimisi juurdepääsutee rajamiseks asukohas Assi kinnistu idapiiril, mille on välja toonud puudutatud isikud oma varasemates läbirääkimiskatsetes. Puudutatud isikute arvates uue tee rajamine Assi kinnistu ida poolsesse serva on maakorralduslikult igati võimalik ja kergelt teostatav. Praeguse teega samaväärse tee saab ehitada ilma teetöid teostava firmata. Vaja on vaid lihtsat projekti, mis maksab umbes 200 eurot. Ise on võimalik paigaldada truup, vedada kruusa, ise laiali laotada ja kinni ajada. Samasuguse tee on rajanud Assi kinnistu eelmised omanikud ning seda kasutatakse siiamaani. Elementaarse sõidetava ligipääsutee saab rajada mõne päevaga. Uus tee oleks odav ja oma jõududega teostatav. Võrreldes puudutatud isikute kuludega tee senise kasutamise jätkamise osas, s.o aeg ja raha ja ebakindel olukord igapäevaelus. Oma juurdepääsutee omamine võimaldaks avaldajal jätkata oma senist elukorraldust - viibides oma suvilas harva või tihti või muretsemata, et sissesõiduteel viibivad naabrite loomad või lapsed.

Arvestades, kui vaevaliselt on praegu läbirääkimised kulgenud, võimaldaks oma juurdepääsutee omamine avaldajal edaspidi vältida selliseid läbirääkimisi või lisapingeid. Audru vald toetas RR avaldust. Esimese astme kohtu määrus 12.06.2015 määrusega rahuldas Pärnu Maakohus avalduse. Kohus määras RR-le kuuluvale Tamme kinnistule, asukoht Saulepa küla, Audru vald, Pärnu maakond (Tartu Maakohtu kinnistusosakonna reg.osa nr. 2052006) juurdepääsu avalikule maanteele üle UN-le ja KK-le kuuluva Assi kinnistu, asukoht Saulepa küla, Audru vald, Pärnu maakond (Tartu Maakohtu kinnistusosakonna reg.osa nr. 3565206) vastavalt kohtumääruse lisaks oleva kaardile. Kohus tuvastas KK ja UN kohustuse anda nõusolek kanda Tartu Maakohtu Kinnistusosakonna reg.osa nr. 3565206 III jakku märkus „kinnisasi on koormatud juurdepääsuõigusega Tamme kinnistu, Tartu Maakohtu kinnistusosakonna reg.osa nr. 2052006, kasuks“. Kohus määras juurdepääsuõiguse tasuks 100 eurot aastas, mis tuleb välja mõista 2014.a aasta eest avaldajalt UN ja KK kasuks ja edaspidi Tamme kinnistu igakordselt omanikult Assi kinnistu igakordse omaniku kasuks. Juursepääsuõiguse tasu suureneb iga kalendriaasta 1. jaanuarist Statistikaameti ametlikult avaldatud tarbijahinnaindeksi suurenemise protsendi võrra eelmise kalendriaastaga võrreldes. Vastav märge juurdepääsuõiguse tasu kohta teha kinnistusraamatusse. Kohus jättis menetluskulud 60% ulatuses UN ja KK kanda ja 40% ulatuses RR kanda. Kohus mõistis puudutatud isikutelt avaldaja kasuks välja 756 eurot. AÕS § 156 lg 1 järgi omanikul, kelle kinnisasjale puudub vajalik juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt võikinnisasja eraldi seisvalt osalt, on õigus nõuda juurdepääsu üle võõra kinnisasja. Juurdepääsu asukoht, kasutamise tähtaeg ja tasu määratakse kokkuleppel. Kui kokkulepet ei saavutata, määrab juurdepääsu ja selle kasutamise tasu kohus. Juurdepääsu määramisel tuleb arvestada koormatava kinnisasja omaniku huve. Riigikohtu praktika kohaselt on juurdepääsu nõude rahuldamise eelduseks juurdepääsu puudumine avalikult teelt juurdepääsu taotleja kinnisasjale, taotletava juurdepääsu maakorralduslik võimalikkus ja juurdepääsu taotleja vastu omatava huvi ülekaalukus võrreldes kinnisasja, mille kaudu juurdepääsu soovitakse, omaniku õiguste juurdepääsust tuleneva kitsendusega. Juurdepääsu puudumisega on tegemist siis, kui kinnisasi ei piirne üheski kohas avalikult kasutatava teega. RR kinnistu ei piirne üheski kohas avaliku teega. Seega puudub juurdepääs avalikult teelt taotleja kinnistule. Seni on RR kasutanud juurdepääsuteed avalikule teele läbi UN-le ja KK-le kuuluva Assi kinnistu, olles kasutanud nimetatud teed juba aastaid ka varem. Juurdepääsu maakorralduslik võimalikkus tähendab seda, et kõiki asjaolusid arvestades peab olema piisavalt selge, et kõnealusest kohast pääseb läbi või et tee rajamine sinna on võimalik. Avaldaja poolt taotletav juurdepääsutee kulgeb ajalooliselt Tamme kinnistul paiknevate hoonete juurde Assi hoonete õueala piirava heki tagant. Assi kinnistu omandasid 2012.a puudutatud isikud, kes sulgesid tee 2014.a ja viimastel aastatel pole avaldaja taotletava juurdepääsutee kasutamine ilma takistusteta ja esialgse õiguskaitse korras 29.07.2014 kohtumääruse alusel kohtu poolse sekkumiseta olnud võimalik. Kohus teostas asjas paikvaatluse, taotletav tee vastab teeseaduses sätestatud nõuetele ning on ka sõidukitega läbitav. Paikvaatlusel oli tuvastatav, et taotletavat teed on eelnevalt ja ka pikema aja jooksul kasutatud sõidukitega läbimiseks. Kaaludes avaldaja ja puudutatud isikutehuve, leiab kohus, et juurdepääs RR kinnistule tuleb määrata Assi kinnistu kaudu. Kohus leidis, et on

põhjendatud määrata avaldaja poolt taotletav juurdepääsutee, mis paikneb Assi kinnistu hoonetest eemal ja arvestades, et avaldaja kasutab teed hooajaliselt suvilasse pääsemiseks, ei ole kohtu arvates Assi kinnistu omanikele liialt koormav, erinevalt UN ja KK poolt nõutud uue tee rajamisest nende kinnistu idaserva. Assi kinnistule juurdepääsutee määramine ei riku Assi kinnistu omanike õigusi, kuna ei läbi nende õueala vaid kulgeb mööda Assi hoonestatud hoovi piiravat heki tagant, millega ei erine teekasutus tavapärasest tänavakasutusest hoonete kõrval. Nimetatu oli näha ka paikvaatlusel. Puudutatud isikute poolt taotletava alternatiivse juurdepääsutee rekonstrueerimise ja ehitamise kulud oleksid põhjendamatud, kui need jätta avaldaja kanda, kuivõrd on olemas toimiv ajalooline tee ja tee ehitamise ja rekonstrueerimise kohustus oma kinnistu piires on tee omanikul vastavalt TeeS § 25 lg 4, mitte teise kinnistu omanikul, kes on jäänud ilma juurdepääsuta temast olenemata põhjustel. Kui Assi kinnistu omanikud oleksid valmis rajama ise uue tee oma kinnistu teise serva, oleks nende poolt senise ajaloolise tee sulgemine põhjendatud ja avaldajal tuleks uue tee pakkumine vastu võtta, kuid antud olukorras avaldaja kohustamine oma kuludega Assi kinnistu huvides nende maale veel uut teed rajama ei ole põhjendatud, kuna olemas on ajalooline tee. Arvestades eeltoodut tuleb avaldaja Tamme kinnistule juurdepääs määrata üle Assi kinnistu vastavalt avaldaja poolt taotletule. AÕS § 156 lg 1 järgi määrab kohus juurdepääsu kasutamise tasu. Teeomanikul on õigus nõuda tasuna vähemalt TeeS § 37 lg.3 järgses ulatuses tee kasutamisega seotud kulutusi. Avaldaja taotles tee kasutamisega seotud tasuks määrata mitte suurem summa kui 25 eurot aastas. Kohtuistungil selgitas, et oli nõus teed korras hoidma ja teehooldusmaterjali transpordi kindlustama ja tasu tee kasutamise eest võiks olla 5 eurot kuus, avaldaja väga palju seal ei viibi. Kohtuistungil UN nõudis tasu 10 eurot kuus ja KK 20 eurot kuus. Audru vald oma ettepanekut ei teinud ja jättis summa suuruse kohtu otsustada. Tõendeid teehoolduse iga-aastaste tegelike kulude kohta ja kuluarvestust ei ole menetlusosalised esitanud. Kohus leidis, et aluseks saab võtta UN poolt esitatud keskmise tasupakkumise, kuna puuduvad kuludokumendid ja tuleb arvestada talveperioodil (5 kuud) vähemalt korra kuus lumekoristusega ning jooksva teehooldusega, mida ligi 200 meetrise ühise teelõigu puhul ei ole võimalik teha avaldaja pakutud 5 euroga kuus. Seega tuleb avaldajale juurdepääsutasuks määrata ligikaudse hüvitisena 100 eurot aastas. Juurdepääsu tasu peab tasuma kinnistu omanik, kes juurdepääsu kasutab, s.o. Tamme kinnistu omanik. Asjaolude muutumise korral on menetlusosalistel õigus nõuda juurdepääsutasu suuruse ja /või juurdepääsu tingimuste muutmist. AÕS § 63 lg 1 p 4 järgi kinnistusraamatusse võib kanda märke seadusega kinnistusraamatusse kanda lubatud asjaolude nähtavakstegemiseks. AÕS § 631 lg 7 järgi märkus kantakse kinnistusraamatusse seaduses sätestatud juhul. AÕS § 141 lg 3 kohaselt kehtib kohtulahendiga võitehinguga seatud kitsendus kolmandate isikute suhtes, kui see on kinnistusraamatusse kantud. Kohtuotsuse alusel tekkiva juurdepääsuõiguse siduvaks muutmine kolmandatele isikutele kinnistusraamatu kandega on võimalik kinnistusraamatusse kanda sellekohane märge. TsÜS § 68 lg 5 järgi kui isik on kohustatud tegema kindla sisuga tahteavalduse, asendab tahteavaldust jõustunud kohtulahend, millega isikut kohustatakse sellist tahteavaldust andma. Seega on põhjendatud avaldaja taotlus kanda kinnistusraamatusse märkus määratud juurdepääsu kohta ja selleks tuvastada Assi kinnistu omanike kohustus anda nõusolek juurdepääsutee kohta märkuse sisse kandmiseks kinnistusraamatusse.

Avaldaja määruskaebus

Avaldaja palub muuta maakohtu 12.06.2015 määruse resolutsiooni punkte 2 ja 3 ning määrata hetkel RR-le kuuluva Tamme kinnistu, asukoht Saulepa küla, Audru vald, Pärnu maakond, igakordsete omanike ja kinnisasja kasutamiseks õigustatud isikute kasuks ööpäevaringne tähtajatu mh mootorsõidukitega, mopeediga, jalgrattaga ja jalgsi juurdepääs avalikule maanteele üle praegusel ajal UN-le ja KK-le kuuluva Assi kinnistu, asukoht Saulepa küla, Audru vald, Pärnu maakond (Tartu Maakohtu kinnistusosakonna reg.osa nr. 3565206) vastavalt kohtumääruse lisaks oleva kaardile. Tuvastada KK ja UN kohustus anda nõusolek kanda Tartu Maakohtu Kinnistusosakonna reg.osa nr. 3565206 III jakku märkus „kinnisasi on koormatud juurdepääsuõigusega Tamme kinnistu, Tartu Maakohtu kinnistusosakonna reg.osa nr. 2052006, igakordsete omanike kasuks vastavalt tsiviilasjas nr 2-14-54767 tehtud (kuupäev) kohtumääruse resolutsiooni punktile 2“ ning lugeda tahteavaldus KRS § 34(1) lg 8 alusel asendatuks kohtulahendiga. Mõista UN-lt ja KK-lt välja menetluskulud. Määrata juurdepääsutasuks mitte rohkem kui 25 eurot ja tühistada maakohtu määrus osas, millega leiti, et tasu tee kasutamise eest saab vastavalt Statistikaameti ametlikult avaldatud tarbijahinnaindeksi suurenemise protsendile ainult tõusta. Maakohus on juurdepääsu tasu suuruseks määranud 100 eurot aastas, mis suureneb iga kalendriaasta 1. jaanuarist Statistikaameti ametlikult avaldatud tarbijahinnaindeksi suurenemise protsendi võrra eelmise kalendriaastaga võrreldes. Avaldaja leiab, et tee hooldamisele tehtavad kulutused saavad koosneda kulutustest kruusale, transpordile, tööle ning lumekoristusele. Menetluses on korduvalt läbi käinud, et kruusa saab vallalt tasuta, mida ei ole eitanud Audru valla esindajad ega ka puudutatud isikud ise. Seega ei kulu kruusale raha. Audru valla kodulehelt nähtub, et kruusa saab tuua Soomrast (http://www.audru.ee/valla-teed). Soomra karjäär kuulub OÜ’le Nurme Teedeehitus, mis nähtub ka eeltoodud Audru valla kodulehe aadressilt. Seega käivad Nurme Teedeehitus OÜ veokid kogu aeg Soomra karjäärist kruusa toomas. Vastavalt google.maps.com kaardile on karjääri asukohast Soomrast Tee asukohta Saulepasse 14 km. Veoteenuse hinnaks on OÜ-l Nurme Teedehitus 0,061 t/km http://www.nurmeteedeehitus.ee/?Teenused:Hinnakiri. Seega isegi kui liialdades eeldada, et kruusa kuluks teel olevate aukude täiteks igal aastal 10 tonni, kujuneks selle transpordi maksumuseks 10 t * 0,016 eurot * 14 km = 8,54 eurot, millele lisandub käibemaks 20%. Seega kulub kruusa transpordile 8,54 eurot * 1,2 = ca 11 eurot. Kruusa laiali lükkamise tööle ei saa kuluda üle 3 tunni, mille eest 30 eurot oleks igati õiglane tasu. Seega kulub kruusa laiali lükkamise peale maksimaalselt 30 eurot. Lumetõrje teenust pakub Audru vald valla erateedele tasuta - http://www.audru.ee/uldinfo, seega ei kulu raha ka lumetõrje peale. Ülaltoodust tulenevalt ei saa iga-aastased kulutused tee hooldusele olla suuremad kui 41 eurot, mis vastavalt Riigikohtu seisukohale tsiviilasjas nr 3-2-1-111-11 tuleb eelduslikult jagada pooleks, kuigi menetluses on tuvastatud, et reaalselt kasutavad puudutatud isikud teed intensiivsemalt kui avaldaja. Seega ei saa tasu tee kasutamise eest olla suurem kui 21 eurot. Avaldaja on nõustunud tasuma 25 eurot aastas. Samuti ei nõustu avaldaja, et tasu saab vastavalt Statistikaameti ametlikult avaldatud tarbijahinnaindeksi suurenemise protsendile ainult tõusta. Tarbijahinnaindeks võib ka langeda, millisel juhul peaks ka tasu langema.

Maakohtu lahendi resolutsiooni p-st 1 kui ka lahendi sisust nähtub, et avaldaja avaldus rahuldati täies ulatuses. Seega tuleks menetluskulud täies ulatuses jätta puudutatud isikute kanda. Puudutatud isikute määruskaebus Puudutatud isikud näevad maakohtu menetluses kõigepealt TsMS § 198 lg 3 esimese lause ja § 6182 lg 1 esimese lause olulist rikkumist, kuna asja lahendamisse ei kaasatud kõigi kinnisasjade omanikke, keda avalduse lahendamine puudutab. Menetlusse on kaasamata kõik piirnevate kinnisasjade omanikud, keda avalduse lahendamine puudutab, eeskätt Jõntsi ja Veski kinnistute omanikud, lisaks võib-olla ka Mäe kinnistu omanik. Lisaks on kohus jätnud täiesti analüüsimata Audru Vallavalitsuse täiendatud seisukoha 25.11.2014, kus märgitakse, et olulisem oleks hinnata seda, kas võiksid esineda KeÜS § 33 lõike 3 2. lauses sätestatud alused pidada eratee kasutamist liigselt koormavaks, mis lubaks omanikul tee kasutamine keelata. KeÜS § 33 lõike 3 2. lause kohaselt eratee või raja kasutamise liigset koormavust eeldatakse õuemaal asuva eratee korral, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Keskkonnaseadustiku üldosa seaduse § 33 kommentaaride kohaselt (punkt 5.3.2) saab põhjendatud juhul omanik väljakujunenud tava katkestada ja tee kasutamise ära keelata. Selleks peab ta suutma ära näidata, et tee kasutamine võõraste poolt on tema jaoks koormav. See võib nii olla näiteks juhul, kui tee kasutamine häirib maaomaniku kodurahu või koduloomi või takistab tal oluliselt oma maa soovipärast kasutamist. Võimalik on ka, et maaomanik soovib kinnistu kasutust muuta, ehitades näiteks senise tee kohale elamu. Vaidlusasja puhul, mis lahendatakse hagita menetluses, ei ole kohus TsMS § 477 lg 5 järgi seotud menetlusosaliste esitatud taotluste ega asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele ning selgitab § 5 lg 3 esimese lause ja § 477 lg 7 järgi ise asjaolud ja kogub tõendeid. Lisaks kaasab kohus TsMS § 198 lg 3 esimese lause järgi hagita menetluse osalised omal algatusel. Seega on kohus eksinud hagita menetluse põhimõtete vastu ja nimetab määruses avaldaja seisukohti enda omadeks, andmata sealjuures puudutatud isikute tõenditele mingit hinnangut. Ekslik on kohtu arusaam, nagu oleks ajalooline tee see tee, mida mööda avaldaja praegu oma kinnistule jõuab. Puudutatud isikud esitasid Põllumajandusameti Pärnu büroo kaardi 1970ndatest, millega teostati projektjoonis enne maaparandust Assi kinnistu piirkonnas 1970ndatel. Sealsel projektjoonisel on näha kõik jalgrajad ja teed, mis tol ajal piirkonnas olid ning juurdepääsutee Tamme kinnistule kulges Assi kinnistu idapiirilt, mööda Jõntsi teed. Puudutatud isikud eristasid kaardil värviliste viltpliiatsitega jooned kaardi legendi paremaks mõistmiseks. Avaldaja nimetas seda soditud ja isetehtud kaardiks. Puudutatud isikud nõutasid 19.06.2015 uue samasuguse kaardi, koos Põllumajandusameti Pärnu büroo kinnitusega, et projektjoonis Assi ja Tamme kinnistu piirkonnast on tõepoolest olemas. Puudutatud isikud on valmis kaarti taaskord kohtule esitama. Fotol aastast 1971 on näha Jõntsi tee, mis viib Tamme kinnistuni. Maa-ameti kodulehel (www.maaamet.ee, Geoportaal) on ka mitmeid ajaloolisi kaarte, millelt on näha, et ajalooline tee Tamme taluni ei vii praegusest tee asupaigast. AÕS § 156 võib küll kohustada puudutatud isikuid oma kinnistult avaldajat läbi laskma, kui ei määra seda, kust niisugune läbikäimine peaks käima. Kohus ei ole üldse arvestanud kahjudega, mis tekivad puudutatud isikutele. Kohus on jätnud tähelepanuta, et tee läbib koduhoovi ja majatreppi väga lähedalt ning oluliselt on häiritud privaatsus ja kodurahu ning turvalisus oma koduhoovis. Tee ja taluhoonete vahel on 22 meetrit

hekiga katmata pinda ning puudutatud isikud on oma lõplikus seisukohavõtus kalkuleerinud ja lahti seletanud kulutused, mis võiksid tekkida heki rajamise, aedade paigaldamiseks ja lamavate politseinike või muu taolise teostamisega. Kohus jättis tähelepanuta puudutatud isikute väite, et nad soovivad alustada Assi kinnistul oma ettevõtlusega, rajada teest teisele poole jäävale Assi krundile kanala, piirata krunt ühtlaseks suletud territooriumiks ja pidada põllumajandusloomi. Kohus ei arvestanud olemasoleva tee kasutamisega seotud kulutusi ja määras liiga madala tasu. Kohtuistungil 18.05.2015 tuli esmakordselt jutuks tasu suuruse kohta tee kasutamise eest. Puudutatud isikud ei olnud kordagi arutanud tasu suuruse üle ja sellest ei olnud ka varasemalt kohtumenetluse käigus arutatud. Puudutatud isikud on teed kolme aasta jooksul märkimisväärselt parandanud kolmel korral. Esimesel korral - aastal 2013 - ahju ja korstna rekonstrueerimisest tekkinud täitega umbes 3 tunni jooksul 2 inimest. 2014. aasta kevadel suursademete ajal parandasid puudutatud isikud teed olemasolevate telliskivide ja muu täitega 1 tunni jooksul 2 inimest. 2014. aastal tellisid kruusa, mille Audru vald eraldas tasuta (20 tonni) ja transport maksis 60 eurot. Kruusa laiali laotamine ja silumine jm võttis aega kahel mehel 5 päeval umbes 4 tundi, kokku 40 tundi. Eraldatud 20nest tonnist jäi tegelikult ühtlase tee jaoks väheseks, küll sai aga ära siluda suuremad augud. Eelpooltoodut arvestades on 100 eurot aastas ilmselgelt liiga väike tasu. Lisaks ei ole kohus arvestanud tasu summas tee kasutamise intensiivsuse tõusuga sel juhul, kui avaldaja Tamme kinnistule elama kolib. Kohtumenetluse alguses väitis avaldaja, et majale on võetud rekonstrueerimislaen ja see on või saab püsielupaigaks. Sama väitis avaldaja oma kirjas tee-ehituse hinnapakkujale OÜ-le Talvakas, et soovib teed aastaringseks kasutamiseks veo- ja prügiautole. Perioodil 15.06. - 30.06.2015, kui avaldaja ja tema pereliikmed on kasutanud elamiseks Tamme kinnistut, on pere kasutuses juba 4 erinevat sõidukit, millega igapäevaselt sõidavad 2 inimest. Kohus on ebaõiglaselt määranud ka menetluskulude jaotumise. Avaldaja keeldus mõistlikul viisil läbirääkimisi pidamast, mis oleks kohtumenetluse välistanud või seda lühendanud. Ekslik on kohtu arusaam, nagu ei oleks puudutatud isikud teinud üldse kulutusi menetluse käigus. Kuigi rahaliselt ei ole võimalik selle kohta kuludokumente esitada, siis on see kõik mõõdetav suure puudujäägiga isiklikus igapäeva– ja pereelus. UN on lapsega kodune ja KK töötab Kaitseliidus valvurina, lisaks on perekonnas 2 ülalpeetavat, seega sellises osas menetluskulude tasumine praktiliselt võimatu. Kui nüüd puudutatud isikud soovivad tekkinud olukorrale (privaatsuse oluline kadu, puuduv turvalisus, soovipärane alustamine oma ettevõtlusega Assi kinnistul) siiski lahendust kohtu poolt välja pakutud lahendusena, siis oleks ebaõiglane, et lisaks uue tee tegemise kuludele tasuvad puudutatud isikud ka menetluskulud, mille tekkimine ei olnud neist tingitud. Seetõttu tuleb jätta menetluskulud avaldaja kanda. Menetluse edasine käik Audru Vallavalitsuse arvamuse kohaselt tuleb jätta maakohtu määrus muutmata. Pärnu Maakohus võttis määruskaebused menetlusse, jättis need rahuldamata ja edastas TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht Kolleegium leiab, et maakohtu määruse resolutsiooni tuleb määruse täitmise selguse huvides täiendada punktide 2 ja 3 osas, s.t juurdepääs tuleb määrata tähtajatult, ajalise piiranguta, jalgsi ning transpordivahenditega ning puudutatud isikute tahteavaldus tuleb asendada kohtulahendiga. Samuti täiendab ringkonnakohus maakohtu määruse punkti 4, märkides välja mõistetud

kasutustasu tasumise tähtaja. Muus osas on maakohtu määrus seaduslik ja põhjendatud ning tuleb jätta muutmata, arvestades ringkonnakohtu põhjendusi. Avaldaja ja puudutatud isikute määruskaebused tuleb jätta rahuldamata. Avaldaja palus määrata tähtajatu UN ja KK omandis olevat kinnistut registriosanumbriga 3565206 läbiva tee kasutamise õigus RR omandis oleva kinnistu registriosanumbriga 2052006 igakordsete omanike kasuks selliselt, et valitseva kinnisasja igakordsetel omanikel ja valitsevat kinnisasja kasutamiseks õigustatud isikutel on õigus kasutada teed ööpäevaringselt mootorsõidukitega, mopeediga, jalgrattaga ja jalgsi ning juurdepääs määratakse tähtajatult valitseva kinnisasja igakordsete omanike kasuks teeniva kinnisasja koormatisena juurdepääsuõiguse kohta kinnistusraamatusse märkuse tegemisega; avaldaja palus kohustada puudutatud isikuid andma KRS § 34(1) lg 1 tähenduses nõusoleku kinnistusraamatusse märkuse kandmiseks, mille kohaselt on nimetatud kinnisasja igakordsed omanikud kohustatud taluma käesolevas asjas tehtava kohtulahendiga kinnistu registriosanumbriga 2052006 ja katastritunnusega 15905:004:0209 igakordsete omanike kasuks määratavat juurdepääsuõigust kinnistule registriosanumbriga 2052006 ja katastritunnusega 15905:004:0209 kandmiseks ning lugeda tahteavaldus KRS § 34(1) lg 8 alusel asendatuks kohtulahendiga. Maakohus rahuldas avalduse, kuid jättis ekslikult määruse resolutsioonis kajastamata, kellel ning millisel perioodil on õigus teed kasutada või milliste transpordivahenditega on teed õigus kasutada. Ringkonnakohus leiab, et edaspidiste vaidluste ärahoidmiseks tuleb maakohtu määrust selles osas täiendada ning märkida määruse resolutsiooni vastavad täpsustused. Muuhulgas tuleb resolutsiooni märkida, et puudutatud isikute tahteavaldust asendab kohtumäärus tsiviilasjas nr. 2-14-54767. Vastuseks avaldaja määruskaebuse teistele väidetele ning puudutatud isikute määruskaebusele märgib kolleegium järgmist. Lahendades AÕS § 156 lg 1 alusel esitatud juurdepääsu nõuet, tuleb esitatud asjaolude alusel arvestada, kas avaldajal on võimalik saada juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt oma kinnisasjale mujalt kui puudutatud isikute maatüki kaudu. Juurdepääsu tee määramisel tuleb arvestada ka väljakujunenud tavadega. Juurdepääsu asukoht, kasutamise tähtaeg ja tasu määratakse kokkuleppel. Kui kokkulepet ei saavutata, määrab juurdepääsu ja selle kasutamise tasu kohus. Juurdepääsu määramisel tuleb arvestada koormatava kinnisasja omaniku huve. Kolleegium leiab, et maakohus on õigesti kaalunud esitatud asjaolude põhjal, kuidas on võimalik avaldajal jõuda avalikult kasutatavalt teelt oma kinnisasjale ja leidnud, et puudutatud isikutel tuleb taluda, et avaldaja kinnistuni viiv tee kulgeb üle puudutatud isikute kinnistu. Kolleegiumi arvates on oluline arvestada asjaolu, et tee, mis kulgeb läbi Assi kinnistu ning mida kasutavad Tamme kinnistu omanikud, on asunud samas kohas üle 35 aasta. Puudutatud isikud ei tõendanud, et ka varasemalt oleks tee Tamme kinnistuni kulgenud mõnest teisest kohast. Puudutatud isikud ei vaidlustanud ka seda, et olid teadlikud Assi kinnistu omandamisel kinnistut läbiva tee kasutamisest Tamme kinnistu omanike poolt. Seega tuli kohtul mh arvestada väljakujunenud tavaga. Menetlusosaliste huvide kaalumisel tuleb muuhulgas arvestada ka juurdepääsuta kinnisasja omaniku huvi saada võimalikult lühike juurdepääs võimalikult väikeste kuludega. Avaldaja soovis, et juurdepääsuteena oleks Tamme kinnistule saamisel võimalik ka edaspidi kasutada teed, mille kasutamine oli tavana välja kujunenud. Menetlusosalised ei ole väitnud, et muude kinnistute kaudu, kui Assi kinnistu, oleks võimalik avaldajale kuuluvale kinnisasjale avalikult kasutatavalt teelt pääseda. Ainus alternatiivne variant, mille puudutatud isikud maakohtu menetluse käigus välja pakkusid, oli ehitada uus tee nendele kuuluva kinnistu servale. Kohaliku

omavalitsuse esindaja avaldas menetluses, et uue tee rajamise kulutusi oleks vallal võimalik toetada, kuid täpsemaid kalkulatsioone uue tee maksumuse kohta ei esitanud, leidis üksnes, et uue tee rajamine võib osutuda ülemäära kulukaks. Lisaks ei olnud ei avaldaja ega puudutatud isikud valmis kulutusi uue tee rajamiseks kandma. Lahendis nr 3-2-1-85-05 asus Riigikohus seisukohale, et juurdepääsuõiguse andmise nõue on taotlus kohtule lahendada poolte huvide kaalumisel õiglusest lähtudes kinnisasjale juurdepääsu küsimused. Naaberkinnisasjade omanike õigused tasakaalustavad vastastikku üksteist ja nendega tuleb vastastikku arvestada, et oleks võimalik inimeste mõistlik ühiselu. Juurdepääsutee määramine on kohtu diskretsiooniotsustus, mille langetamisel peab kohus arvestama kõiki olulisi asjaolusid. Kohtu tehtud diskretsiooniotsuse sisu saavad kõrgema astme kohtud kontrollida piiratult, eelkõige selles osas, kas alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire. Ringkonnakohus on praeguse tsiviilasja lahendamise tulemusena seisukohal, et vaidlustatud lahendis maakohus juurdepääsuõiguse määramisel diskretsioonipiire ei ületanud. Juurdepääsu nõude rahuldamise eeldused – s.t. juurdepääsu puudumine avalikule teele, taotletava juurdepääsu maakorralduslik võimalikkus ning taotleja kaalukas huvi võrreldes kinnisasja, mille kaudu juurdepääsu soovitakse, omaniku õiguste kitsendustega, on maakohtu poolt tuvastatud ja ringkonnakohtul puudub alus maakohtu kaalutlustesse sekkuda. Avalikult teelt juurdepääsu määramisel on menetlusosalisteks TsMs § 6182 lg 1 järgi avaldaja ja kinnisasjade omanikud, keda avalduse lahendamine puudutab. Et muid võimalusi, kui üle Assi kinnistu, Tamme kinnistule pääsemiseks ei ole menetlusosalised maakohtu ette toonud ning kohtule esitatud kaartidest ning paikvaatluse protokollist ei nähtu, et teiste kinnistute kaudu oleks võimalik mõistlikku juurdepääsu Tamme kinnistule tagada, ei ole põhjust maakohtu määrust tühistada ka põhjusel, et menetlusse ei kaasatud lähedalasuvate kinnistute omanikke. Vajalik ei ole kaasata isikuid, kelle kinnistult avaldaja kinnistule ühtegi alternatiivset juurdepääsuvõimalust ei ole. Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus avaldaja ja puudutatud isikute määruskaebustes toodud väiteid seoses tee kasutamise eest tasu määramisega. Avaldaja leiab kaebuses, et tee korrashoiukulu ei ole ühes aastas enam kui 21 eurot ning nõustub tasuma puudutatud isikutele 25 eurot aastas. Puudutatud isikud heidavad maakohtule ette, et kohus ei andnud neile võimalust kalkuleerida õiglast tasu tee kasutamise eest. Puudutatud isikud on viimase kolme aasta jooksul märkimisväärselt parandanud teed, tehes selleks lisaks oma tööajakulule ka materiaalseid kulutusi, nt tasusid puudutatud isikud valla poolt tasuta eraldatud 20 tonni kruusa transpordi eest 60 eurot. Lisaks tuleks kohtul arvestada, et kui Tamme kinnistu saab avaldaja ja tema pereliikmete püsielupaigaks, tiheneb nende teekasutus oluliselt. Kehtiv materiaalõigus ei seo juurdepääsutee kasutamise eest makstava tasu suurust otseselt selleks kasutatava maatüki/tee hooldamise kuludega, vaid annab kohtule õiguse, kui naaberkinnisasjade omanikud ise kokkuleppele ei jõua, määrata konkreetseid asjaolusid arvestades õiglane ja mõistlik tasu. Juurdepääsutee kasutamise eest tasu suuruse määramine on kohtu diskretsiooniotsustus, mille langetamisel peab kohus arvestama kõiki olulisi asjaolusid. Ringkonnakohus leiab, et maakohus tasu määramise osas diskretsioonipiire ei ole ületanud. Tasu suuruse määramisel tuleb arvestada mitmete asjaoludega, mh sellega, kas tee kasutamine kahjustab koormatava kinnisasja omanike huve ning kui sagedasti ja milliste sõidukitega kinnistu teed avaldaja eeldatavasti kasutab. Seega ei ole asjakohane avaldaja seisukoht, et arvestada tuleks üksnes tee korrashoiule kuluvate materiaalsete vahenditega ning et 25 eurot

aastas tasu tee korrashoiu eest osutuks enam kui piisavaks tasuks. Kolleegium märgib, et arvestada tuleb asjaoluga, et juurdepääsutee kasutamise tõttu väheneb ja on häiritud koormatud kinnisasja kasutusvõimalus omaniku enda poolt. Ta peab taluma kõrvaliste isikute viibimist enda kinnistul ega saa juurdepääsutee alla jäävat maa-ala kasutada muul otstarbel, lisaks tuleb tal teha toiminguid, et seda osa oma kinnistust hoida juurdepääsuteena kasutatavas korras. Maakohtu menetluses pakkus avaldaja (kohtuistungi protokoll t lk 53, II kd) tee kasutustasuks 5 eurot kuus, puudutatud isikud 10 ja 20 eurot kuus. Kolleegium leiab, et üksnes puudutatud isikute arvamus, et 100 eurot aastas on liiga väike tasu tee kasutamise eest, ei anna alust määratud tasu suurust ümber hinnata. Puudutatud isikud ei ole apellatsioonimenetluses esile toonud asjaolusid, millest saaks järeldada, et lisatõendite nõudmine/kogumine maakohtu poolt oleks konkreetsel juhul vajalik olnud. Puudutatud isikud on määruskaebuses välja toonud ühekordse väljamineku seoses tee korrashoiuga, s.o kruusa transporditasu 60 eurot 2014.aastal. Muid konkreetseid kulutusi välja toodud ei ole. Seega ei esine ühtegi asjaolu, mis oleks pidanud andma maakohtule aluse hinnata kasutustasu teisiti või peaks andma ringkonnakohtule mõistliku vajaduse ümber hinnata määratud tasu. Muuhulgas arvestab kohus isikute osa tee kasutamisel ning asjaolu, et Tamme kinnistu on avaldaja perekonna suvekodu. Mis puudutab määruskaebuse väidet, et tulevikus võib tee kasutuse tihedus oluliselt suureneda, seoses asjaoluga, et avaldaja võib asuda Tamme kinnistule püsivalt elama, märgib kolleegium, et asjaolude sellise muutumise puhul on puudutatud isikutel õigus nõuda juurdepääsutasu suuruse või tingimuste muutmist (vt RK lahend nr. 3-2-1-90-11). Avaldaja ei nõustunud kaebuses, et tee kasutamise eest määratud tasu saab vastavalt Statistikaameti ametlikult avaldatud tarbijahinnaindeksi suurenemise protsendile ainult tõusta. Tarbijahinnaindeks võib ka langeda, millisel juhul peaks tasu langema. Ringkonnakohus täiendab maakohtu määrust ning märgib, et määratud kasutustasu 100 eurot ei vähene, olenemata ka teoreetilisest võimalusest, et tarbijahinnaindeks võiks langeda. Määratud 100 eurot on minimaalne summa ühe aasta eest, mida juurdepääsuteed kasutama õigustatud kinnistu omanik peab teed läbiva kinnistu igakordsele omanikule tasuma. Kohtulahendi täidetavuse selguse huvides täiendab ringkonnakohus maakohtu määruse resolutsiooni ka konkreetse tähtajaga, hiljemalt milliseks kuupäevaks peab tee kasutustasu koormatud kinnistu omanikele olema jooksva aasta eest makstud. Avalduse juurdepääsu määramiseks esitas avaldaja kohtule juulis 2014. Maakohus määras kasutustasu kindlaks kogu 2014.aasta eest. Ringkonnakohus leiab, tulenevalt asjaolust, et esitatud avaldus rahuldatakse, kuid õiglane ei ole mõista kasutustasu välja kogu 2014.aasta eest, et kasutustasu 2015. aasta eest 100 eurot ning 2014.a poole aasta eest 50 eurot muutub sissenõutavaks pärast praeguses tsiviilasjas tehtud määruse jõustumist. Tulenevalt asjaolust, et tasu makstakse jooksva aasta eest ette, arvestades muutuvat tarbijahinnaindeksit, on mõistlik määrata järgnevalt tasu maksmise kohustus iga aasta 1.veebruariks. Seoses maakohtu määruse põhjenduste ja resolutsiooni muutmisega sõnastab ringkonnakohus TsMS § 654 lg. 22 ja § 659 kohaselt maakohtu määruse resolutsiooni ümber. Avaldaja leidis määruskaebuses, et kuna tema avaldus rahuldati täies ulatuses, tuleb kõik menetluskulud jätta puudutatud isikute kanda. Puudutatud isikud palusid jätta menetluskulud avaldaja kanda. Tulenevalt TsMS § 172 lg 1 esimesest lausest kannab hagita menetluses kulud isik, kelle huvides lahend tehakse. Praeguses asjas on tehtud lahend, millega anti juurdepääsu õigus avaldajale. Et lahend on tehtud avaldaja huvides, ei ole kolleegiumi arvates alust jagada

menetluskulusid teisiti, kui on sätestatud nimetatud normis. Kohus leidis küll, et avaldus on põhjendatud, kuid samas peab avaldaja maksma ka tasu. Seega tuleb maakohtus kantud avaldaja menetluskulud jätta avaldaja enda kanda. Toimiku materjalidest nähtuvalt ning puudutatud isikute ütluste kohaselt ei ole puudutatud isikud maakohtus kulusid kandnud. Ringkonnakohus leiab, tuginedes TsMS § 171 lg-le 1, et määruskaebuste menetluses kantud menetluskulud tuleb jätta kaebuste esitajate endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Reet Allikvere

Ulvi Loonurm

Tiit Kollom

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.