Muud › Muud hagiasjad

Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlusega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlust ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue 30.12.2013 esitas RS (hageja) Harju Maakohtule hagi AM (kostja) vastu, milles palus tuvastada hageja surnud abikaasale MS-le kuuluva pärandvara osa suuruses 32,5% kogu MSle ja hagejale kuuluvast pärandvarast. Samuti esitas hageja ettepaneku pärandvara jagamiseks ja hüvitise väljamaksmiseks selliselt, et kostjale jääb kinnistu, asukohaga XXXXXXX X, XXXXXXX XXXX, XXXXX XXXX, Harju maakond ja hagejale jääb korteriomand, asukohaga XXXXXXX XXXX X-XX, Tallinn. Kuna hagejale jääb pärandvara jagamisel suurema väärtusega osa, tasub hageja ühekordse hüvitisena 1393,50 eurot kostja arvelduskontole pärast korteriomandi ümbervormistamist. Rahalised vahendid jagatakse võrdselt pärija ja pärandaja üleelanud abikaasa vahel. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hageja leidis, et pärandvara hulka kuuluv korteriomand, asukohaga XXXXXX XXXX X, Tallinn, on omandatud osaliselt hageja lahusvara arvel ja seda järgmiselt: 25.01.2002 s.o. abielu ajal ostsid abikaasad pool mõttelist osa 3-toalisest korterist, asukohaga XXXXXXXXX XX XX-XX, XXXXXX. Teine pool kuulus juba varem hagejale ja ta oli selle omandanud pärimise teel 1997. aastal. Hageja leidis, et sellisel juhul jagunes omand korterile järgmiselt: temale 75% ja MS-le 25%. Kolm kuud hiljem abikaasad müüsid nimetatud 3-toalise korteri hinnaga 250 000 krooni, millest 75% oli hageja oma ja 25% MS oma. Abikaasad ostsid 1toalise korteri asukohaga, XXXXXX XXXX X-XX, Tallinn, mis hiljem kinnistati. Hageja oli seisukohal, et XXXXXX XXXX X asuv korter omandati osaliselt tema lahusvara, milleks oli 3⁄4 XXXXXXX asunud korteri müügist saadud rahast, arvel. Arvutuste tulemusena leidis hageja, et pärandajale MS-le kuulus 35% korteriomandist XXXXXX XXXX X ja 32,5% kogu abikaasadele kuuluvast ühisvarast. Kostja vastuväited Kostja vaidles hagiavaldusele vastu ja palus jätta menetluskulud hageja kanda. Kostja märkis, et hageja sai 1⁄2 XXXXXXX XXXXXXXXX XX XX-XX asuvast korterist pärandiks abielus olemise aja jooksul, mis vatsavalt tol ajal kehtinud PKS § 15 lg 1 järgi oli hageja lahusvara. Lahusvara lakkas olemast 23.04.2002, kui müüdi korter. Korter, asukohaga XXXXXX XXXX X-XX, Tallinn, osteti abielu ajal ühise raha eest ja hiljem see erastati. Kostja leidis, et MS osa abikaasade ühisvaras on 50%. Hageja argumendid pärandaja osa suurusest ühisvaras on vastuolulised, kord märgib hageja, et see on 35%, siis 32,5%. Kostja oli nõus pärandvara ühisuse lõpetamise korraga, kuid ei olnud nõus hüvitise suurusega, mida hageja peab kostjale maksma. Hagis ei ole märgitud, mil moel on kindlaks määratud hüvitise suurus, mida tuleb kostjale maksta. Maakohtu otsus 09.07.2015 otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata ja lõpetas menetluse hageja nõudes pärandvara jagamiseks seoses hagist osalise loobumisega. Menetluskulud jättis maakohus TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Kohus tuvastas, et 07.09.2012 suri MS (ik XXXXXXXXXXX). MS oli abielus hagejaga, abielu registreeriti 14.09.1999 ja lõppes abikaasa surmaga. 03.09.2012 tegi MS notariaalse

testamendi, millega määras kogu oma vara pärijaks kostja. 28.12.2012 andis notar hagejale välja omandiõiguse tunnistuse, mille kohaselt kuuluvad hageja ja MS, kui endiste abikaasade ühisvara hulka korteriomand, asukohaga XXXXXX XXXX X, Tallinn, mille reaalosaks on eluruum nr XX (registriosa nr XXXXXXXXX), kinnistu, asukohaga XXXXXXX XX X, XXXXXXX XXXX, XXXXX XXXX, Harju Maakond (registriosa nr.XXXXXXXX), MS nimele avatud arvelduskonto nr XXXXXXXXXXXX (konto suletud 11.09.2012) Swedbank AS-is, hageja nimele avatud arvelduskonto nr XXXXXXXXXXX Swedbank AS-is ja hageja nimele avatud maksekonto nr XXXXXXXXXXX ning kasutushoius nr XXXXXXXXXX AS-is Eesti Krediidipank. Ühtlasi on notar märkinud, et pärandaja MS üleelanud abikaasale hagejale kuulub 1⁄2 mõttelist osa MS ja hageja ühisvarast. Samal päeval on notar andnud AMle välja pärimistunnistuse, mille kohaselt pärandvara kuulub pärijale ja üleelanud abikaasale ühiselt. 25.01.2002 s.o. abielu ajal ostsid abikaasad pool mõttelist osa 3-toalisest korterist, asukohaga XXXXXXXXX XX XX-XX, XXXXXX. Teine pool kuulus juba varem hagejale ja ta oli selle omandanud pärimise teel 1997 aastal. Pärast 1⁄2 korteri ostmist abikaasade poolt, kuulus 1⁄2 mõttelist osa korterist RS lahusvara hulka ja 1⁄2 mõttelist osa RS ja MS ühisvara hulka. Korter müüdi kolm kuud hiljem 250 000 krooni eest. 23.04.2002 osteti 190 000 krooni eest korter Tallinnas XXXXXX XXXX (end. XXXX) X-XX. Nimetatud asjaolude üle poolte vahel vaidlus puudub. Hageja soovib tuvastada, et korter XXXXXX XXXX X-XX kuulub pärandvara hulka väiksemas osas kui 1⁄2 mõttelist osa, sest on soetatud tema lahusvara arvel. Pärandvara koosseisu määramisel tuleb kohtul vara omandamisel kehtinud perekonnaseaduse (PKS) § 19 lõikes 2 märgitud alustel kalduda kõrvale poolte võrdsuse printsiibist. Arvestades hageja lahusvara suurust peaks korteri väärtus jagunema 25% pärandvara hulka ja 75% hageja omandisse. Pärandvara jagamisest hageja kohtuistungil loobus. Kostjal sellele vastuväiteid ei ole. PKS § 15 lg 1 sätestas, et abikaasade lahusvara on tema omandis enne abiellumist olnud vara, samuti tema poolt abielu kestel kinke või pärimise teel omandatud vara ning vara, mille see abikaasa on omandanud pärast abielusuhete lõppemist. Vastavalt PKS § 18 lg-le 1 võidakse abikaasade ühisvara jagada abielu kestel, abielu lahutamisel või pärast seda. Pärast abielu lõppemist abikaasa surmaga ühisvara jagamine võimalik ei ole. Kuna pärandvara koosseisu kindlaksmääramise asjades perekonnaseaduse ühisvara jagamist reguleerivad sätted kohaldamisele ei kuulu, tuleb abielu kestel soetatud vara, mille kohta ei ole sõlmitud abieluvara lepingut või mis ei ole saadud kinke või pärimise teel, lugeda abikaasade ühisvaraks olenemata sellest, kas see omandati ühisvara või abikaasade lahusvara arvel. Seejuures eeldatakse selle vara abikaasade osade võrdsust, mitte ei jagata seda PKS § 18 ja 19 tähenduses (Riigikohtu lahend 3-2-1-116-00). Vaidlust ei ole, et korteri XXXXXX XXXX X-XX soetasid abikaasad abielu ajal, selle kohta ei olnud sõlmitud abieluvara lepingut, see ei olnud saadud kinke või pärimise teel. XXXXXX XXXX X asuva elamu juurde erastasid abikaasad maa abielu ajal, millega tekkis ühisomand. Kuna ühe abikaasa surma korral ühisvara ei jagata, muutub abikaasade ühisomand ühe abikaasa surma korral abikaasade kaasomandiks võrdsetes mõttelistes osades. Vastavalt Riigikohtu tõlgendusele tuleb korteriomand asukohaga XXXXXX XXXX X lugeda hageja ja MS ühisvaraks olenemata sellest, kas see omandati ühisvara või abikaasade lahusvara arvel ning tuleb eeldada abikaasade osade võrdsust. Kohus leidis, et pärandvara jagamise osas tuleb menetlus lõpetada seoses hageja loobumisega hagist pärandvara jagamise osas.

Apellatsioonkaebus 12.08.2015 esitatud apellatsioonkaebuses palub hageja tühistada Harju Maakohtu 09.07.2015 otsuse ja teha uue otsuse, millega rahuldada hagi täielikult ja tuvastada MŠ-le kuuluva pärandvara osa suuruses 32,5% kogu MŠ-le ja hagejale kuuluvast ühisvarast või alternatiivselt tühistada maakohtu otsus ja saata asi uueks arutamiseks maakohtule. Samuti palub hageja muuta esimese astme menetluskulude jaotust, jättes kõik menetluskulud kostja kanda ning apellatsioonimenetluse kulud jätta kostja kanda. Maakohus on ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse ja menetlusõiguse norme. Maakohus ei võtnud arvesse, et MŠ-l puudus enne abielu sõlmimist endale kuuluv vara, kui ka asjaolu, et enne abielu sõlmimist kuulus hageja vara koosseisu 1⁄2 mõttelist osa korterist, asukohaga XXXXXXXXX XX XX-XX. Hageja rõhutab, et pooltel ei olnud muid rahalisi vahendeid korteriomandi, asukohaga XXXXXX XXXX X-XX, omandamiseks, kui need, mis pooled said hagejale 75% ja MS-le 25% ulatuses kuuluva korteriomandi müügiga. Seejuures märgib hageja, et 1⁄2 osa korteriomandist on hageja lahusvara. Hageja arvates on eelnimetatud faktilised asjaolud aluseks kalduda kõrvale abikaasade osade võrdsusest, mis annaks põhjuse tol ajal kehtinud perekonnaseaduse sätete rakendamiseks. PKS § 19 lg 2 p 3 alusel võib ühisvara jagamisel abikaasade osade võrdsusest ühe abikaasa kasuks kõrvale kalduda. Vastavalt PKS § 19 lg-le 1 eeldatakse ühisvara jagamisel abikaasade osade võrdsust. Abikaasa, kes väidab, et esineb alus tema kasuks osade võrdsusest kõrvalekaldumiseks, peab selle aluse olemasolu tõendama. Hinnates hageja ja MS varalist koosseisu enne abielu sõlmimist ja pärast abielu sõlmimist ning arvestades sellega, et korteriomandi, asukohaga XXXXXXXX XX-XX müügi (17.04.2002) ja korteriomandi, asukohaga XXXXXX XXXX X-XX, ostu vahel praktiliselt puudub ajavahemik, millega võib arvata, et pooled soetasid viimase korteriomandi võrdsetes osades. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et kui vara omandamine toimus ühe abikaasa lahusvara arvel, siis peab seda tõendama abikaasa, kes soovib seda asjaolu arvestada vara jagamisel osade võrdsusest kõrvale kaldumisel. Kui kohtus leidis tõendamist, et ühisvaraks on muutunud näiteks lahusvara müügist saadud raha, siis tuli varasemalt selle asjaoluga ühisvara jagamisel arvestada ning sellisel juhul oli kohtu hinnangul põhjendatud abikaasade osade võrdsusest kõrvale kaldumine lahusvara arvelt ühisvarasse panustanud abikaasa kasuks. Hageja esitas esimese astme kohtule kõik tõendid, mille hindamisel võib järeldada, et korteriomand, asukohaga XXXXXX XXXX X-XX, Tallinn, on omandatud peamiselt hageja lahusvara arvel. Kohtupraktika kohaselt on võimalus lugeda enne abielu omandatud lahusvara ühisvaraks või osa ühisvarast lahusvaraks ning ühisvara osade võrdsusest ühisvara jagamisel kõrvale kalduda, kui ühisvara oli omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel. See on põhjus, miks lahusvara arvel omandatut ei tohiks lugeda ühisvara hulka kuuluvaks ning see ei vasta ka ühiskonna ootustele õigusest. Riigikohus on põhjendanud oma seisukohti käsitletavas küsimuses alljärgnevalt: „... Abielu kestel omandatud kinnisvara on PKS § 14 lg 1 kohaselt poolte ühisvara, sõltumata sellest, et kinnistusraamatusse on omanikuna kantud üks abikaasa. Abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise aluseks saab PKS § 19 lg 2 p 3 järgi olla asjaolu, et üks abikaasa tasus kinnistu eest enne abiellumist ja ta oli kinnistul asuva ehitise omanik ...“ (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-14-04). Riigikohtu varasema seisukoha järgi võib kohus PKS § 19 lg 2 p 2 kohaselt kalduda abikaasade osade võrdsusest kõrvale juhul, kui abikaasa ei ole tervikuna ühisvara omandamisse mõjuva põhjuseta panustanud (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-101-08).

Hageja märgib, et ühisvara jagamisel korteriomandi jätmine ühele abikaasadest riivab intensiivselt Eesti Vabariigi põhiseaduse § 32 lg-s 1 sätestatud omandi puutumatuse põhimõtet, kuna üks abikaasadest kaotab omandiõiguse ühisvarasse kuulunud asjale. Seetõttu tuleb omandist ilma jäänud abikaasale tema soovil tagada õiglane hüvitis omandi kaotamise eest. Hageja on seisukohal, et alusetu rikastumise instituudi eesmärgiks on kõrvaldada ebaõiglus, mis tekib juhul, kui üks isik teeb midagi teise isiku heaks, olemata selleks seadusest või tehingust tulenevalt kohustatud. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht Tsiviilkolleegium, tutvunud kirjalikus menetluses tsiviilasja materjaliga, leidis, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. TsMS § 656 lg 1 p 5 kohaselt tühistab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuse apellatsioonkaebuse põhjendustest ja selles esitatud asjaoludest olenemata ja saadab asja uueks arutamiseks esimese astme kohtule, kui esimese astme kohus ei ole otsust seaduse kohaselt olulises ulatuses põhjendanud ja ringkonnakohtul ei ole võimalik puudust kõrvaldada. Ringkonnakohtu hinnangul viis maakohus asjas läbi puuduliku eelmenetluse, mis võis kaasa tuua ebaõige lahendi tegemise. Eelmenetluse ülesanded on sätestatud TsMS §-s 392. Kohus peab eelmenetluses välja selgitama hageja nõuded ning poolte faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete ja väidete kohta, samuti tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks. TsMS § 230 lg-te 1 ja 2 järgi peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Tsiviilasja materjalist ei nähtu, et kohus oleks juhtinud hageja tähelepanu nõude puudulikkusele ja teinud talle ettepaneku nõude täpsustamiseks. Samuti jättis kohus asja lahendamiseks olulised asjaolud välja selgitamata, tõendid hindamata ja täitmata selgitamiskohustuse, mis on oluline menetlusnormi rikkumine. TsMS § 5 lg 1 ja § 436 lg 3 kohaselt lahendab kohus tsiviilasja vaid nende asjaolude alusel, mida pooled on asjas esitanud. Juhul, kui pooled ei esita kõiki asja lahendamiseks vajalikke asjaolusid ja tõendeid nende kohta, lasub kohtul vastav selgitamiskohustus. Selgitamiskohustuse täitmine peab olema dokumenteeritud selliselt, et kõrgema astme kohus saaks selle kohustuse täitmist kontrollida (n.t kohtuistungi protokollist nähtuvad kohtu selgitused menetlusosalistele selle kohta, milliseid konkreetseid asjaolusid tõendada tuleb või sellekohased kirjalikud menetlusdokumendid). Käesoleva tsiviilasja materjalist ei nähtu, et maakohus oleks oma selgitamiskohustust täitnud ja selgitanud hagejale nõude puudulikkust ning menetlusosalistele tõendamisele kuuluvaid asjaolusid. Eelkõige pidi maakohus välja selgitama, mida hageja tegelikult hagiavalduses esitatud asjaolude pinnalt soovib. Hageja esitas kostja kui pärandi vastuvõtnud pärija vastu nõude MS pärandvara koosseisu tuvastamiseks, kuna hageja hinnangul kuulub temale kui üleelanud abikaasale rohkem kui pool korteriomandist, kuivõrd see on tema hinnangul omandatud hageja lahusvara arvel. Samuti esitas ta ettepaneku pärandvara jagamiseks ja rahalise hüvitise kindlaksmääramiseks. Pärandvara jagamise nõudest hageja loobus, viidates võimalusele jagada see hiljem notari poolt tõestatud kokkuleppega. Loobumine pärandvara jagamise nõudest on põhjendatud, kuna hageja ei ole MS pärijaks.

Kui hageja ja kostja on eri meelt neile kuuluvate osade suhtes ühises omandis, mis tingis kohtusse pöördumise, siis eelduslikult ei saavuta nad ka omavahel kokkulepet kinnistusraamatus kannete muutmiseks vajaliku asjaõigusliku kokkuleppe sõlmimisel. Kohus on aga jätnud selgitamata, et juhul kui hageja soovib lõpptulemusena saada kaasomandina pärandvarasse kuuluva asja ainuomanikuks või talle kuuluva mõttelise osa eest hüvitist, tuleb tal esitada kostja vastu hagi kaasomandi lõpetamiseks. Oluline on märkida, et kohtuotsus asendab samuti vara jagamisviisiga mittenõustunud kaasomaniku tahteavaldusi, mis on vajalik kinnistusraamatus asjakohaste muudatuste tegemiseks. Maakohus tuvastas faktilised asjaolud, mille kohaselt vaidlusalune korteriomand kuulus endiste abikaasade ühisvara hulka. Maakohus jättis hagi pärandvara koosseisu tuvastamiseks rahuldamata, sest kohtu hinnangul ühe abikaasa surma korral ei oma tähtsust, kas vara omandati ühis- või lahusvara arvel, et igal juhul tuleb eeldada abikaasadele kuuluvate mõtteliste osade võrdsust ja sellisel juhul abikaasade ühisvara ei jagata. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu järeldusega, et kuna ühe abikaasa surma korral ühisvara jagada ei saa, siis ei saa ka abikaasadele kuulunud ühisvara hulka kuuluva eseme osi määrata teisiti kui võrdselt. Ringkonnakohus leiab, et kuigi eelduslikult kuulub surnud abikaasa pärandvara hulka 1/2 mõttelist osa abikaasadele ühisvarana kuulunud esemetest, ei tähenda see seda, et üleelanud abikaasa ei saaks esitada tuvastushagi osade teistsuguse suuruse tuvastamiseks. Pärandvara koosseisu tuvastades saab määrata kindlaks, et mõnest abikaasade ühisvara hulka kuulunud esemest ei kuulu pärandvara hulka mitte 1/2 mõttelist osa, vaid teistsuguse suurusega mõtteline osa. Teisisõnu peab hageja kui üleelanud abikaasa tõendama, et vara omandamisel panustas tema oma lahusvara arvel rohkem kui pool. Sellisel juhul on kohtul võimalik hinnata, kas esineb abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumiseks alus ning seejärel kujundab kohus oma otsuse poolte väidetele, põhjendustele ja poolte esitatud tõenditele tuginedes. Ringkonnakohtu arvates tegi maakohus otsuse puudulikult tuvastatud asjaolude põhjal. Maakohus ei andnud mingit hinnangut hageja põhilisele väitele vara omandamise kohta abielu ajal hageja lahusvara arvel ega kaasomandi lõpetamise ning sellest tulenevale rahalisele nõudele. Kolleegiumi hinnangul ei ole hageja nõude eesmärgiks vaid hagejale kuuluva korteriomandi kaasomandi suuruse tuvastamine, vaid peamiseks hagi esitamise eesmärgiks on lõpetada kaasomand ja kindlaks määrata vastav õiglane hüvitis. Maakohus ei ole juhtinud hageja tähelepanu asjaolule, et ainuüksi pärandvara koosseisu tuvastamisega ei ole võimalik hageja taotletud eesmärki saavutada, kuivõrd selline kohtu otsustus ei anna veel alust omanikukande muudatuseks kinnistusraamatus. Hagiavalduses esitatud asjaolude kohaselt on hageja eesmärgiks kaasomandi lõpetamine, millega samas menetluses on võimalik tuvastada ka hagejale kuuluva korteriomandi osa suurus. Eeltoodu alusel tuleb tsiviilasi saata maakohtule uueks läbivaatamiseks. Maakohus peab hagejale selgitama võimalust täpsustada nõuet selliselt, et hagi aluseks olevate asjaolude tuvastamisel saaks samas menetluses teha kõigi hageja esitatud nõuete kohta sisuline otsus. Kuivõrd maakohus ei ole tuvastanud asja lahendamiseks vajalikke asjaolusid, osaliselt teinud seda ebaõigesti ja ei ole andnud hinnangut suurele osale tõenditele, siis tuleb asi saata uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Asja uueks arutamiseks saatmine samale maakohtule on põhjendatud muuhulgas sellega, et uute faktiliste asjaolude tuvastamisel peab olema pooltele tagatud põhiseaduse §-ga 24 lg 5 ja TsMS §-ga 688 lg 3 ja 4 antud edasikaebeõigus kohtu poolt tuvastatud faktiliste asjaolude vaidlustamiseks. Menetluskulu jaotus tuleb otsustada uuel tsiviilasja läbivaatamisel. /allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt

Reet Allikvere

Ande Tänav

Kaupo Paal

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.