Harju Maakohus Tallinna kohtumaja
Kohtunik
Kadi Kark
Otsuse tegemise aeg ja koht
09.04.2020.a, Tallinn
Tsiviilasja number
2-16-1255 K A (A, isikukood xxxx, elukoht xxxx) hagi T K (K, isikukood xxxx, elukoht xxxx) vastu ühisvara jagamiseks ja T K vastuhagi K A vastu ühisvara jagamiseks Hagi osas 3 500 eurot Vastuhagi osas 3 500 eurot
Tsiviilasi
Tsiviilasja hind Kohtuistungi toimumise aeg
17.03.2020
V Ki poolt 21.02.2014 T Kle antud laenust 30 000 euro tagastamise kohustus.
- hageja hüvitisnõue summas 600 000 eurot kostja vastu seoses kostjapoolse teadliku ühisvarasse kuulunud äriühingu Xxxx väärtuse vähendamisega läbi kostja süülise tegevuse ning tehingute tõttu, mis olid tehtud hageja tahteavalduseta. Xxxx kuulus hageja ja kostja ühisvara hulka ja omas vara vähemalt 1 200 000 euro väärtuses; - hageja nõue kostja vastu seoses kostja süülise tegevusega, mis tõenäoliselt päädib hageja lahusvara kaotusega. 15.07.2011.a abieluvaraleping näeb ette, et kinnistud asukohaga Xxxx, Xxxx on hageja lahusvaraks. Abieluvaralepingu kohaselt, kui abielu lahutatakse, on hüpoteekidega tagatud nõuetest need nõuded, mis olid olemas ka enne lepingu sõlmimist, kohustatud täitma kostja ainuisikuliselt. Kuna kostja ei ole oma kohustusi täitnud, ähvardab hagejat Xxxx, Xxxx linnas asuva lahusvara kaotus, mille väärtus on 300 000 eurot. Hageja ainuomandisse jääb: - Xxxx kinnistu; - Xxxx kinnistu; - Xxxx kinnistu; - Äriühing Xxxx osa; - hageja pangakontol olev raha ja väärtpaberid; Kokku jääb hageja ainuomandisse vara väärtusega 500 050 eurot. Kostja maksab hagejale ühisvara jagamise teel enamsaadu eest ning varasema hagejale ühisvara väärtuse vähendamise teel tekitatud kahju eest hüvitist 600 000 eurot. Kostja kohustub tasuma Xxxx AS pangalaenu, mille hüpoteegi aluseks on hagejale kuuluvad kinnistud aadressil Xxxx ja Xxxx xxxx, Xxxx vald, xxxx (edaspidi ka Xxxx ja xxxx kinnistud). Juhul kui eelpoolmainitud hagejale kuuluvad kinnistud realiseeritakse kohtutäituri poolt seoses kostjapoolsete laenumaksete mittetasumise tõttu enne käesoleva tsiviilprotsessi lõppu, kohustub kostja hüvitama hagejale tekkinud kahju summas 300 000 eurot. Kostja ainuomandisse jääb: - Xxxx; - Xxxx osa; - kostja pangakontol olev raha ja väärtpaberid; Kokku jääb T K omandisse vara väärtusega 1 510 000 eurot, T K maksab K Ale ühisvara jagamise teel enamsaadu eest hüvitist summas 600 000 eurot.
võimalikult palju kasu, varjates neid soove aga hageja eest, kellele kostja rääkis, kuidas ta unistab veel järgmistest lastest hagejaga ja idüllilisest pereelust.
- 23.12.2014 müüs Xxxx Xxxx-10 korteriomandi T A. Käesoleva hetkeni ei ole kostja Xxxx-le kuulunud kinnistute müügist saadud raha kandnud Xxxxle, vaid raha on liikunud teadmata isikute kätte ja äriühing on tehtud sisuliselt varatuks. Seega on kostja teadlikult vähendanud ühisvara väärtust, eesmärgiga saada ise seeläbi võimalikult palju kasu ning pöörata vara enda kasuks. 03.12.2014 esitas hageja, kui 50% Xxxx osanik, Xxxx juhatusele avalduse, milles palus selgitust Xxxx tegevuse kohta ning palus taastada enda juhatuse liikme staatus ning teavitas juhatust sellest, et Xxxx on poolte ühisvaras, mistõttu tuleb seda vallata ühiselt. Samuti palus hageja Xxxx juhatuselt ehk kostjalt selgitust äriühingu raamatupidamise ja dokumentide eemaldamise kohta senise raamatupidaja valdusest ning infot äriühingu raamatupidamise korralduse ja raamatupidamisdokumentide asukoha kohta. Xxxx juhatus ei ole hageja päringule siiani vastanud. 04.01.2015 esitas hageja Xxxx juhatusele avalduse, milles taaskord teatas, et äriühing on ühisvaras ning palus olulisi ühinguga seonduvaid tehinguid ja otsuseid temaga kooskõlastada. Taaskord hageja avaldusele ei vastatud. 05.01.2015 saatis hageja Xxxx juhatuse liikmele ja osanikule A Rile e-kirja, milles teatas, et poolte vahel kehtib varaühisus ja nende ühisvara hulka kuulub muu hulgas Xxxx ning selgitas, et Xxxx varade võõrandamine on olnud ebaseaduslik ning toimunud hageja tahte vastaselt.
Xxxx kinnistul asub elamu, mida pooled kasutasid kuni 2014.a lõpus abieluliste suhete lõppemiseni ning lahku kolimiseni ühise elukohana. Xxxx kinnistut kasutatakse Xxxx elamu aiana. Kinnistute turuhind kokku on ca 275 000 eurot, millest tuleb maha arvata kinnistutega seotud laenukohutused. Kostja omandas Xxxx kinnistu oma lahusvarasse enne oma varasema abikaasa R Kiga abiellumist. XxxxA kinnistu omandas kostja 04.03.2004 enda ja R Ki ühisvarasse. Kostja ja R K leppisid 22.03.2006 kokku, et Xxxx kinnistu on kostja ja R Ki ühisvara. R K ja kostja sõlmisid Xxxx ja xxxx kinnistute osas 08.03.2007 ühisvara jagamise kokkuleppe ja müügilepingu, mille alusel ostsid pooled Xxxx ja xxxx kinnistute 1⁄2 kaasomandi mõttelisest osast R Kilt ära poolte ühisvarasse, sõlmides selle ostu finantseerimiseks eluasemelaenulepingu nr xxxx Xxxxiga. Ülejäänud Xxxx ja xxxx kinnistute 1⁄2 kaasomandi mõtteline osa (st osa, mis oli enne omandina olemas ja mille soetamiseks ei olnud vajalik laenuraha kasutamine) jäi endiselt kostja lahusvara hulka. Pooled sõlmisid 15.07.2011 abieluvaralepingu, mille p-s 2.1 leppisid pooled kokku, et Xxxx ja Xxxx kinnistud on hageja lahusvaraks. Pooled sõlmisid 14.10.2014 abieluvaralepingu muutmise lepingu, mille p-s 3.1 lepiti kokku, et Xxxx ja Xxxx kinnistud kuuluvad jälle poolte ühisvara hulka. Ühtlasi leppisid pooled p-s 4.1 kokku, et lepingus nimetatud hüpoteekidega tagatud nõudeid täidetakse (laenusid tagastatakse) vastavalt nende nõuete aluseks olevatele laenulepingutele. Muus osas lõpetati 15.07.2011 sõlmitud abieluvaralepingu punktis 2.2 sätestatud kokkulepete kehtivus. Punktis 4.2 lepiti kokku, et abielu lahutamise korral müüvad pooled ühiselt ühisvaraks olevad Xxxx Xxxx ja xxxx asuvad kinnistud ning ka muud ühisvaraks olevate kinnistud kuue kuu jooksul arvates lahutuse vormistamisest. Müügisummast tagastatakse müüdavale kinnisvarale seatud hüpoteegiga tagatud kohustused ning samuti müügiga seotud kulud (näiteks maakleri vahendustasu, notarikulu jne) ning ülejäänud müügist saadud rahasumma jagatakse abikaasade vahel. Hageja 24.08.2015 tühistamisavaldus on toimetu ehk tagajärjetu tahteavaldus, millel puuduvad mistahes õiguslikud tagajärjed: 1) Puuduvad tehingu tühistamise formaalsed eeldused. Hageja on lasknud mööda tehingu tühistamise tähtaja. Hageja on ise juba 23.11.2014 e-kirjas väitnud kostjale, et 14.10.2014 abieluvaraleping sõlmiti väidetava pettuse tõttu. Kostja tutvus esmakordselt hageja 24.08.2015 tühistamisavaldusega oma esindaja vahendusel 25.09.2015 ehk rohkem kui 6 kuud pärast väidetavast pettusest teadasaamist. 14.10.2014 abieluvara lepingu muutmise leping on kehtiv leping. 2) Puuduvad tehingu tühistamise materiaalsed eeldused, kuna 14.10.2014 abieluvaraleping ei ole sõlmitud pettuse mõjul. 24.08.2015 tühistamisavaldus on õiguslikult vastuoluline, kuna selles väidetakse järjepidevalt, et 14.10.2014 leping on pettuse tõttu tühine (mis on võimatu, kuna pettus ei ole tehingu tühisuse aluseks), seejärel väidetakse aga tehingu tühisust heade kommetega vastuolu tõttu ning lõpuks esitatakse tühistamisavaldus pettuse motiivil. Tühist tehingut ei ole võimalik tühistada, mistõttu on 24.08.2015 tühistamisvaldus sisult vastuoluline ning antud tühistamisavaldusest jääb arusaamatuks, mida hageja väidab – kas tehingu tühisust või soovib tehingut tühistada, kuigi tegemist on teineteist välistavate õiguslike kategooriatega. 24.08.2015 tühistamisavalduses ei ole esile toodud ning menetluses ei ole tõendatud mistahes asjaolusid, mis annaks aluse kõnelda kostja poolt hageja tahtlikust eksimusse viimisest või eksimuses hoidmisest temale ebaõigete asjaolude avaldamise teel ega ka mistahes asjaolusid, mille põhjal oleks alust kõneleda kostja kallutamisest 14.10.2014 tehingut tegema. Tegemist on lihtsa ning arusaadava tehinguga, poolte (notari poolt tuvastatud ja kontrollitud) tahe on selge ning arusaadav. Hageja ei ole sõnagagi suutnud motiveerida, milles seisneb 14.10.2014 abieluvaralepingu muutmise lepingu sõlmimisel pettus hageja lahusvara (mis enne 15.07.2011 abieluvaralepingu sõlmimist on olnud 50% ulatuses kostja lahusvara (ilma laenukohustuseta varasemalt olemas olnud osa) ning 50%
ulatuses poolte ühisvara (laenukohustusega soetatud osa) ümbervormistamisel poolte ühisvaraks. Olukorras, kus 14.10.2014 abieluvaralepingu muudatus sõlmiti hageja enda soovil, on väär hageja kallutamisest tehingut tegema. Kostja ei ole sundinud hagejat notari juurde ilmuma ega allkirjastama 14.10.2014 abieluvaralepingu muudatust. Hageja allkiri antud lepingudokumendil on üksnes hageja enda vaba tahte väljendus, mistõttu on alusetu kõneleda mistahes pettuse toimepanemisest hageja suhtes. Täielikult sisutud on ka väited, et 14.10.2014 tehing on tühine heade kommetega vastuolu tõttu. Asjaolus, et abikaasad lepivad kokku, et ühe poole lahusvara on edaspidi poolte ühisvara, ei ole midagi heade kommete vastast. Abikaasad võivad igal ajahetkel reguleerida abieluvaralepinguga omavahelisi varasuhteid. Kostja peab variserlikuks ning hea usu põhimõtte vastaseks hageja soovi vabaneda 14.10.2014 abieluvaralepingust. Hageja väited nii tehingu pettuse mõjul sõlmimise kohta kui ka heade kommetega vastuolus oleva tehingu sõlmimise kohta on ainetud põhjusel, et 14.10.2014 abieluvaralepingu muudatus on notari poolt tõestatud, s.o notar on kontrollinud ja tuvastanud poolte ühise ja tegeliku tahte sõlmida sellise sisuga abieluvaralepingu muutmise leping. Hageja tahe ei ole saanud olla ekslikult väljendatud ega ka mitte kogenematu inimese tahe, hageja on sellise notariaalakti sõlmimisega notari juuresolekul nõustunud ja allkirjastamisega heaks kiitnud. Kuigi tehingu õiguslikust sisust mittearusaamine ei ole pettuseks, rõhutab kostja, et hageja on kinnisvaraga seotud tehingute alastes küsimustes kogenud inimene, mistõttu sai hageja väga hästi aru, millise sisuga lepingu ta sõlmib. Nimelt on hageja töötanud eduka ja atesteeritud kinnisvaramaaklerina, selliselt on hageja kinnisvaraga seotud tehingute alastes küsimustes kogenud ja vilunud inimene. Arvestades, et 14.10.2014 abieluvaralepingu muutmise lepingus sisalduv asjaõigustehing on igal juhul kehtiv, on hageja argumentatsioon pettusest või heade kommetega vastuolus olevast tehingust täielikult sisutu. Hageja on maha varjanud tegelikud põhjused, miks 14.10.2014 abieluvaralepingu muutmise leping sõlmiti. 15.07.2011 sõlmitud abieluvaraleping, sõlmiti hageja nõudmisel „karistuseks“ kostja kõrvalhüppe eest. Kostja nõustus 15.07.2011 sellekohase abieluvaralepingu sõlmimisega, kuna lootis seeläbi perekonna koos hoida, lootes, et käimasolevast nn Xxxx kriminaalasjast sõltumata säilib vähemalt perekond, sest töösuhted Xxxx olid sel põhjusel juba katkenud. 14.10.2014 lepingu mõtteks oli tühistada 2011. aastal hageja poolt kostjale peale pressitud abieluvaraleping, kui kooselu jätkamise eeldus. Vastavalt poolte kokkuleppele pidi tühistatama see 2011. aastal hageja poolt nõutud „karistus“ ja mindama koos edasi, seda enam, et perre oli sündimas laps. Hageja ise on 10.03.2015 (samuti 05.02.2015 ja 09.02.2015) seisuga pidanud 15.07.2011 sõlmitud abieluvaralepingut taunimisväärseks ja 14.10.2014 sõlmitud abieluvaralepingut siduvaks. Hageja on teadlikult ning läbimõeldult sõlminud 14.10.2014 abieluvaralepingu (nähtub hageja 28.07.2015 e-kirjast kostjale). Abielulahutuse korral ühisvaraks oleva kinnisvara jagamine 6 kuu jooksul müümise teel ja leppetrahvi nõue lepiti 14.10.2014 abieluvaralepingu muutmise lepingus kokku hageja enda initsiatiivil vahetult notar T P juures enne lepingu allkirjastamist (leppetrahvipunkti lisamine hageja initsiatiivil nähtub hageja 28.07.2015 e-kirjast kostjale; tegelikult oli ka vara müügi punkt abieluvaralepingus kokku lepitud hageja enda initsiatiivil), mistõttu on otsene vale hageja väide, et kostjal oli juba 14.10.2014 abieluvaralepingu sõlmimisel plaan pere juurest lahkuda ja saada ühisvara jagamisel võimalikult palju kasu. Kuigi tehingute kehtivuse seisukohalt ei oma tehingu soodsus õiguslikku tähendust, rõhutab kostja, et 14.10.2014 sõlmitud abieluvaraleping on tunduvalt soodsam hagejale, kui seda oli 15.07.2011 sõlmitud abieluvaraleping kostjale, mida hageja on ka ise tunnistanud. Kokkuvõtteks on hageja saanud 15.07.2011 ja 14.10.2014 abieluvaralepingutest olulist tulu (kuigi see ei ole tehingute kehtivuse seisukohalt oluline), kuna enne 15.07.2011 abieluvaralepingu sõlmimist olid Xxxx ja xxxx kinnistud 50% ulatuses
(laenukohustuseta olemas olnud osa) kostja lahusvara ja 50% ulatuses (laenukohustusega osa) poolte ühisvara, 15.07.2011 ja 14.10.2014 abieluvaralepingute tagajärjel on need kinnistud 100% poolte ühisvara. Hageja ise on kinnitanud, et just tema on nõudnud abielu lahutamist, mistõttu on ebaõiged väited, mille kohaselt on kostja käitunud hageja suhtes 14.10.2014 abieluvaralepingu sõlmimisel pettuslikult. Hageja ise initsieeris lahutuse (nagu varasemalt kooselu ajal ka enne korduvalt selle väidetava soovimisega kostjat ähvardanud oli) ning olles selle saanud, asus kostjat süüdistama pettustes, petmistes jne. Ebaõiged ning kohut teadlikult eksitavad on väited, et abielu lahutus algas kostja initsiatiivil ning et kostja oli abielu lahutamist, pere juurest äraminekut jne pikalt ette planeerinud. Kostja proovis hagejaga pärast 05.11.2014 e-kirja veel mitu korda kohtuda (kirjutades hagejale 12.11.2014 ja 16.11.2014), et arutada, kuidas koos edasi minna, kuid hageja keeldus kostjaga kohtumast, andes seeläbi kostjale veelkord üheselt mõista, et abielu on läbi. Seega soovis hageja ise abielu lahutamist, ning ühisvara jagamist, mistõttu hagis esitatud väited kostja poolt pikalt ja salakavalalt ettevalmistatud abielulahutusest ja ühisvara jagamisest on pelgalt hageja poolne paljasõnaline laim ning kohtule teadlik valetamine. Seega on hageja pärast 14.10.2014 abieluvaralepingu sõlmimist pidanud korduvalt 14.10.2014 abieluvaralepingut endale siduvaks ning leidnud, et poolte ühisvara tuleb jagada just antud lepingus märgitud viisil, mistõttu on hageja väited tehingu heade kommetega vastuolu kohta või pettuse kohta täielikult ainetud. Kui tehing oleks olnud sõlmitud heade kommete vastaselt või pettuse mõjul, ei oleks hageja soovinud oma korduvates e-kirjades ühisvara jagada 14.10.2014 abieluvaralepingus sätestatud viisil. Hageja on minetanud 14.10.2014 abieluvaralepingu tühistamise võimaluse. Asjaolu, et hageja on nii avalikkusele (Xxxx, Xxxx), prokuratuurile kui ka kohtutele sügavalt valetanud kostja poolt tema enda petmise või kostja heade kommete vastase käitumise kohta, on hageja ise omakäeliselt allkirjaga kinnitanud. Selliselt on hageja näol tegemist isikuga, kes levitab nii avalikkusele, prokuratuurile kui ka kohtutele oma eksabikaasa kohta üksnes alatuid valeväiteid eesmärgiga saada ühisvara jagamise tulemusena kostja arvelt rohkem vara.
1) Xxxx ja xxxx kinnistutel asuvat maja kasutab elamiseks alates 05.11.2014 üksnes hageja, mistõttu on loogiline, et eelkõige just kinnistut kasutav hageja peaks kandma ka laenulepingust nr xxxx tulenevad kohustused; 2) kostjal puuduvad rahalised vahendid (muu hulgas endale korteri üürimise tõttu) laenulepingust nr xxxx tulenevate kohustuste täitmiseks ning kostja soovib Xxxx ja xxxx kinnistud kiiresti võõrandada ja tasuda Xxxx AS-ile laenulepingust tuleneva võlgnevuse; 3) hageja ei võimalda kostjal elukohana kasutada ühisvaras olevat Xxxx kinnistut, andes selle õigusvastaselt ning kostja nõusolekuta kolmandale isikule üürile, põhjustades sellise tegevusega eraldi kohtuvaidluse (tsiviilasi nr 2-16-9519), milles kostja nõudis Xxxx kinnistut kolmanda isiku ebaseaduslikust valdusest välja ning nõuab hagejalt kui ühisomanikult kahju tekitavast käitumisest hoidumist ja sundides kostjat tegema kulutusi omale korteri üürimisele, et kostjal endal oleks kuskil elada. Xxxx AS edastas 17.01.2017 kostjale laenulepingu ülesütlemisavalduse, sama sisuga teate on AS Xxxx saatnud ka hagejale kui laenu tagava kinnisasja ühisomanikule. Pank luges laenulepingu erakorraliselt üles öelduks ning nõudis 08.02.2017 teatises võla summas ja lisanduvate viiviste tasumist hiljemalt 10.03.2017. Kostjani on jõudnud kohtutäitur E V 14.03.2017 täitmisteade täiteasjas nr xxxx, mille kohaselt on Xxxx AS andnud laenulepingust tuleneva nõude summas 123 603,62 eurot täitmisele, samuti 14.03.2017 kohtutäituri tasu väljamõistmise otsus, mille kohaselt on kohtutäituri tasu 11 503,20 eurot. Kohtutäitur on teostanud hüpoteekidega koormatud kinnisasjade arestimise ning kandnud keelumärked Xxxx ja xxxx asuvate kinnistute registriosadesse. Pärast täitemenetluse alustamist hakkas hageja tegema kõik endast oleneva, et takistada Xxxx ja xxxx kinnistute müüki täitemenetluses. Hageja on täitemenetluse võlgnikuga käitunud äärmiselt vastutustundetult, vähendades oma käitumisega Xxxx ja xxxx kinnistute kui tagatisvara väärtust ning tekitades seeläbi nii endale kui ka kostjale olulist kahju. Hageja vaidlustas täitemenetluse läbiviimise sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga, püüdes igal võimalikul viisil alusetult takistada õiguspärase sundtäitmise läbiviimist, vaatamata asjaolule, et ühisvara müümine oli ka abieluvaralepingus kokku lepitud ühisvara jagamise viis.
380 000 eurot oli kostjal kinnistule ostja olemas 06.08.2015 ja ka hiljem. Hageja on mõlemal korral keeldunud notari juurde tulemast ning vara müümast. Leppetrahvi arvestamise seisukohalt lähtudes ei ole poolte vahel vaidlust asjaolus, et Xxxx kinnistu väärtuseks on vähemalt 380 000 eurot.
nagu advokaat M K loovutaks 400 000 EUR-i väärtusega kinnistu 100 000 EUR-i väärtusega korterite vastu. Sellised hageja väited on teadvalt valelikud. Hagejale on Xxxx endise xxxx ilmselt suurepäraselt olema teada dokumenteeritud tegelikud asjaolud, miks Xxxx võõrandas Xxxx kinnistu poolte ühisomandisse: • Xxxx tasus Xxxx kinnistu eest Xxxx linnale 1 037 000 krooni. • Xxxx-l puudusid rahalised vahendid Xxxx kinnistuga seotud plaanide realiseerimiseks. Selleks, et seda teha, võttis Xxxx 11.11.2010 Xxxx-lt laenu 500 000 krooni ning 14.11.2010 veel täiendavalt 400 000 krooni. • Hiljem täiendavate laenude väljastamiseks soovis Xxxx saada Xxxx-le seni väljastatud ja ka edaspidiselt soovitud laenudele tagatist, mistõttu Xxxx ja Xxxx sõlmisid 31.01.2011 Xxxx kinnistu tagasiostuõigusega müügilepingu, mille alusel Xxxx müüs Xxxx kinnistu 102 000 euro eest Xxxx-le. 31.01.2011 müügilepingu p-s 2.2 on märgitud, et ostuhinnast on enne lepingu sõlmimist müüjale pangaülekandega tasutud kokku 57 560,48 eurot. Ostuhinnast 44 479,52 eurot kohustus ostja tasuma müüja kontole peale lepingu sõlmimist. 31.01.2011 müügilepingus lepiti kokku, et müüjal on lepingu eseme tagasiostuõigus kuni 31.07.2011 hinnaga 102 000 eurot, millele lisandub intress 7% aastas. Müügilepingu alusel jäi Xxxx müügilepingu esemeks oleva maatüki valdajaks, et saaks laenuraha eest eramut püstitada. • Xxxx ei suutnud tagasiostuõigust teostada 31.07.2011. Kostjal õnnestus laenuandjat veenda kinnistut tagasi andma, Xxxx oli sellega nõus tingimusel, et Xxxx-le tasutakse 31.01.2011 müügilepingus kokkulepitud tagasiostuhind (102 000 eurot) või alternatiivselt antakse samas vääringus vara vastu. Xxxx huvi oli saada antud laen tagasi. • Xxxx ühelt poolt ning kostja ja hageja teiselt poolt sõlmisid 14.10.2013 vahetuslepingu, mille alusel omandasid pooled Xxxx kinnistu ühisomandisse, andes Xxxx-le vastu 3 korteriomandit asukohaga Xxxx. Tehingu väärtuseks märgiti 95 000 eurot seetõttu, et sellise hinnaga oli nimetatud korteriomandid aastaid varem soetatud ning kallima tehingu väärtuse kajastamise korral oleks tekkinud eraisikutel tulumaksu tasumise kohustus, mille vältimiseks lepiti kokku selline tehinguväärtus. Xxxx raamatupidamise dokumentidest nähtub, et Xxxx väidetav pearaamatupidaja hageja on teinud 2011.a jaanuaris järgmised kanded: 1) notar T Ple seoses 31.01.2011 tagasiostuõigusega müügilepingu tõestamisega. 2) 31.01.2011 tagasiostuõigusega müügilepinguga seonduv riigilõivu kanne Rahandusministeeriumile. 3) Xxxx raamatupidaja K A on koostanud peale tagasiostu tähtaja möödumist 01.08.2011 Xxxxle arve nr xxxx, mille koostamise põhjuseks just sel kuupäeval ei saa olla mittemiski muu, kui algselt laenuna (kohustusena) tehtud raamatupidamiskanne muudeti vara müügikandeks (tuluks), st üleval olnud kohustus tasaarveldati vara müügituluga. 4) Viimati nimetatu riimub üheselt Xxxx raamatupidamisest saadud panga väljavõttega aastast 2011 tehtud kannetega –Xxxx pangakonto väljavõte raamatupidamisest, kus teisel lehel on käsitsi ettevõtte raamatupidaja kirjutanud 17.03.2011 Xxxx-le tehtud kande „Leping“ juurde teinud täienduse „Laen>Xxxx ost 01.08.11“, st sel kuupäeval muutus raamatupidamise mõistes väljastatud laen (noolekesega näidatult) varaks. Seega oli hageja suurepäraselt teadlik nii Xxxx poolt võetud laenust kui ka 31.01.2011 tagasiostuõigusega müügilepingust kui ka selle tingimustest, samuti 14.10.2013 vahetuslepingu sisust. Asjaoludest nähtub üheselt, et Xxxx ei osalenud tehingutes mitte tavapärase ostja ja võõrandajana, vaid Xxxx osales tehingutes üksnes krediidiandjana, kelle huvi oli laenu väljastamine ja hiljem selle tagasisaamine. 31.01.2011 ega 14.10.2013 lepingud ei tõenda hageja väidet Xxxx osa kuuluvuse kohta poolte ühisvara hulka.
Xxxx osaniku M Ku menetlusest osavõtuta ja tema selja taga ei ole võimalik Xxxx osa kuuluvust määraga ega seda jagada. Sisuliselt taotleb hageja kohtult M Ku selja taga temale kuuluva Xxxx osa sundvõõrandamist ja selle kostja omandisse määramist, mis on menetluslikult võimatu.
Perekonnaseadus ei võimalda esitada nõuet ühisvara väärtuse vähenemise eest - PKS § 34 lg 3 kõneleb ühisvara vähenemisest abikaasa süülise käitumise tõttu ehk antud normis ei peeta silmas mitte väärtuse vähenemist (vara väärtus on niikuinii pidevas muutumises), vaid eelkõige ühisvara esemelise koosseisu vähenemist. Abikaasa süülist tegevust ühisvara vähenemisel peab tõendama hüvitamise kohustusele tuginev pool. Kohtu ette ei ole toodud ainsatki tõendit selle kohta, et kostja oleks süülise tegevusega ühisvara vähendanud. Poolte ühisvaras oli üksnes Xxxx osa, mitte Xxxx majandustegevus ja selle raames Xxxx (mitte kostja) poolt enda varaga tehtud tehingud ehk tehingud varaga, mis ei ole poolte ühisvara. Kogu hageja menetluslik positsioon Xxxx osa osas eirab täielikult äriseadustikus sätestatud osaühingu osaniku õiguste olemust ja regulatsiooni. Õiguskirjanduses on märgitud, et osaniku liikmesusõigused tulenevad talle kuuluvast osalusest osaühingus. Seega ei väljenda osa üksnes osaniku varalist osalust osakapitalis, vaid on üldjuhul ka kõigi osanikuõiguste aluseks. Seadusest tulenevalt annab osa osanikule eelduslikult õiguse osaleda osaühingu juhtimises ning kasumi ja osaühingu lõpetamisel allesjäänud vara jaotamisel, samuti muud seaduses ja põhikirjas ettenähtud õigused. Seega väljendab osa üksnes osalust osakapitalis, mitte midagi muud. Osanikul on õigus: 1) saada dividendi, kui selle maksmine otsustakse pädeva organi poolt; 2) likvideerimishüvitisele, kui otsustakse osaühingu likvideerimine; 3) osaleda koosolekul ja otsuste vastuvõtmisel; 4) hääleõigus; 5) õigus saada teavet ühingu tegevuse kohta; 6) õigus tutvuda osaühingu dokumentidega; 7) õigus vaidlustada osanike otsuseid. Osaühingu osa ühisomanikule ei kuulu seadusest tulenevalt mingit õigust nõuda osaühingu osa teiselt ühisomanikult osaühingule kuuluva vara väärtuse vähenemise eest mingit hüvitist, kuna: 1) osanikul on osalus vaid osakapitalis, mitte osaühingu varas; 2) osaühingu vara ei ole osaniku vara ehk osanik ei saa nõuda teisele isikule (osaühingule) kuuluvat kahju hüvitamise nõuet kolmanda isiku vastu enda kasuks sisse; 3) osaühing saaks kahju hüvitamise nõude teoreetiliselt maksma panna üksnes juhatuse liikme, mitte osaühingu osaniku vastu. Selliselt puuduvad hagejal kui Xxxx osa ühisomanikul mistahes kahju hüvitamise nõuded Xxxx osa teise ühisomaniku kostja vastu. Kuigi Xxxx-l ei olnud ajutise pankrotihalduri aruandest nähtuvalt mistahes nõudeid ja pretensioone Xxxx juhatuse liikme kostja vastu, siis sai teoreetiliselt üksnes Xxxx nõuda temale kuuluvad võimalikud juhatuse liikme vastutusest tulenevad nõuded (mida tegelikkuses ei olnud) juhatuse liikmelt sisse. Seda oleks saanud teha üksnes Xxxx pankrotimenetluses, kuid hageja ei soovinud maksta Pärnu Maakohtu deposiiti 5000 eurot, kuigi Pärnu Maakohus selleks hagejale võimaluse andis. Hageja väited Xxxx osa väärtuse vähendamisest ei vasta tegelikkusele, ei ole tõsiseltvõetavad ning on paljasõnalised. Hageja väited ei ole tõsiselt võetavad, arvestades hageja poolt senises menetluses esitatud diametraalselt erinevaid faktiväiteid. Hageja väidab 26.01.2016 hagi p-s 2.4, et Xxxx osa väärtus on 1 000 000 eurot. Hageja on 18.05.2016 vastuhagi vastuse p-s 2.15 väitnud juba, et kostja on Xxxx juhatuse liikmena tehtud tehingutega tekitanud arvestuslikult Xxxx-le kahju vähemalt 1 200 000 eurot. 07.04.2017 menetlusdokumendi p-s 2.4 leiab hageja, et kostja on Xxxx-le väidetavalt tekitanud kahju juba 1 900 000 eurot. Kui veel 17.05.2019 hagi terviktekstis väitis hageja, et kostjalt tuleb otse hageja kasuks välja nõuda hüvitis 500 000 eurot, siis nüüd on hageja enda poolt ühtegi tõendit ja argumenti või põhjendust lisamata leidnud, et kostjalt tuleb otse hageja kasuks välja mõista koguni 600 000 eurot (rääkimata asjaolust, et ka varasema 500 000 eurose hüvitise nõudmise juures puudusid mistahes tõendid). Hageja poolt selline suvaliste täielikult tõendamata nõuete esitamine, kus paari kuuga tekib ühtäkki 100 000 eurot juurde, ei ole tõsiselt võetav. Hageja poolt suvaliste numbrite kohtule väljendamine ei tähenda mitte kui midagi, kuna kõik hageja väited on läbivalt tõendamata ning paljasõnalised.
Poolte ühisvaras on Xxxx osa ning: 1) Kostja ei ole teinud Xxxx osaga mistahes tehinguid, sh osa võõrandanud, pantinud ega teinud mistahes muud tehingut. 2) Xxxx poolt oma majandustegevuses enda varaga tehingute tegemine ei ole kostja poolt poolte ühisvaraga tehingu tegemine. 3) PKS § 34 lg 3 alusel peab just poolte ühisvara vähenema. Hageja kirjeldab Xxxx poolt Xxxx majandustegevuse raames Xxxx enda varaga tehtud tehinguid, mistõttu ei ole isegi mitte teoreetiliselt võimalik väita, et poolte ühisvara oleks vähenenud kostja süülise käitumise või tehingu tõttu. 4) PKS § 34 lg 3 eesmärgiks on kaitsta ühisvara esemelist koosseisu, mitte ühisvara väärtust. Nimetatud asjaolu nähtub selgelt PKS § 34 lg 3 sõnastusest, mis kasutab sõnastust „kui ühisvara väheneb“. Kui PKS § 34 lg 3 hõlmaks ühisvara hulka kuuluva eseme (nt kinnisvara, osa, sõiduk vms) hinna muutust, oleks see ka vastavalt sõnastatut (nt „kui ühisvara väärtus väheneb“). Arvestades, et vara väärtus on niikuinii sõltuvalt turukonjunktuurist pidevas ajalises muutumises (nt kinnisvara hinnad tõusevad, aktsiate ja osade hinnad tõusevad ja langevad, sõidukite väärtus väheneb jne), hõlmab kehtiv PKS § 34 lg 3 üksnes vara esemelist koosseisu kui sellist. 5) PKS § 34 lg 3 eeldab abikaasa süülist käitumist, millist ei esine ning mis on hageja poolt täielikult tõendamata. 6) Xxxx poolt oma majandustegevuse raames tehingute tegemisest ei saa tekkida kostjale mistahes rahalisi kohustusi hageja ees, sh mingit hüvitise maksmise kohustust hagejale. Isegi kui kostja oleks mingit kahju tekitanud Xxxx-le (mida kostja ei ole teinud), siis ei pea ta hagejale midagi hüvitama. Xxxx-le kahju tekitamine ei ole hagejale kahju tekitamine. 7) käesoleva tsiviilasja menetluse esemeks ei ole hageja poolt väidetud Xxxx väidetavad kahju hüvitamise nõuded T K vastu, mis tulenevad Xxxx ja T K vahelise juhatuse liikme lepingu väidetavast rikkumisest (milliseid nõudeid ei ole T. Kile esitatud). Kui äriühingul on mingeid nõudeid juhatuse liikme lepingu alusel T K vastu, siis oli äriühingul või pankrotihalduril võimalik sellised nõuded esitada äriseadustiku (ÄS) § 187 lg 2 alusel. Arvestades, et Xxxx-l ega ajutisel pankrotihalduril A Õ ei ole olnud T K tegevuse suhtes ühtegi pretensiooni, on kõik hageja väited kostja poolt Xxxx-le kahju tekitamisest täielikult ainetud. Kostja ei ole rikkunud mistahes juhatuse liikme kohustusi ega ole teinud ühtegi Xxxx huvidega vastuolus olevat tehingut. Vastupidine on tõendamata. 8) hageja väited kostja poolt Xxxx-le kahju summas 1 200 000 eurot tekitamise kohta on ainetud, kuna lähtuvad sisuliselt eeldustest, et: a) Xxxx asuva kortermaja ja vaidlusalused korterid ehitati valmis null kuluga. Kostja viitab, et üksnes õhulosse on võimalik ehitada null kuluga, 11 korteriga kortermaja arendusprojekti kulud ulatuvad ca miljoni euroni. Kulutusi tegemata ei ole võimalik ehitada, hageja ei ole arvestanud ühtegi kulutust. Xxxx-l oli üksnes keskmiselt 1,5 töömeest, kellega ei ole võimalik 11 korteriga kortermaja valmis ehitada; b) Xxxx võõrandas korteriomandid vastusoorituseta ehk sisuliselt kinkis need ära. Sellised hageja väited on täielikult vastuolulised, kuna hageja ise väidab Xxxx poolt korterite müümist, mitte kinkimist. Selliselt möönab ka hageja ise, et Xxxx poolt tehtud müügitehingute puhul on tegemist vastusooritusega tehingutega, mistõttu hageja väited, et kinnistud müüdi ja vastusooritusi ei saadud on ainetud. Xxxx on kõik müügitehingud teinud vastusooritustega ning kõikide müügitehingute eelselt on Xxxx tellinud ka võõrandatava korteriomandi turuhinna määratlemiseks asjakohase ekspertarvamuse. Niisamuti on vastusoorituse olemasolu tuvastanud prokuratuur, kes on korduvalt menetlenud hageja poolt esitatud alusetuid kuriteoteateid kostja osas. 9) alusetud on menetluses hageja poolt esitatud väited, mille kohaselt Xxxx-le kahju summas 1 200 000 eurot tekitamine tähendab automaatselt 600 000 euro ulatuses hagejale kahju tekitamist ning et hagejal on õigus siis nõuda kostjalt 600 000 euro ulatuses kahju hüvitamist. Asjaolu, et hageja paljasõnaliste väidete järgi on Xxxx-l kahju hüvitamise nõue kostja vastu ei tähenda, et täpselt sama summa võrra on ka hagejale kahju tekkinud või et Xxxx osa väärtus on täpselt selle
summa võrra suurem. Hageja väited eiravad kõiki maksukohustusi (korteriomandite hinnas sisalduv käibemaks, võimaliku omanikutulu saamisel tasutav dividendi tulumaks) niisamuti ka 11 korteriga korterelamu rekonstrueerimiseks ilmselgelt vältimatuid suuri investeeringuid (kulutusi), rääkimata muudest ettevõttega seotud võimalikest kuludest (laenude tagasimaksed, muud nõuded, üldkulud, palgakulud jne, jne). 10) Mõistetamatu on, kust on saadud selline summa nagu 1 200 000 eurot – hageja enda esitatud 10.12.2019 menetlusdokumendi tekstis väidetavaid (ilma igasuguste tõenditeta) „arvestuslikke kahjusid Xxxx“ punktides 2.13.1 kuni 2.13.8 kokku liites saab summaks 1 074 000 eurot, mis erineb väidetud „kogukahjust“ tervelt 126 000 euro võrra. Antud asjaolu ilmestab nii seda, et ilma igasuguste tõenditeta esitatud hüvitise soov on ebamäärane, täielikult põhistamata aga ka hageja avalduste kandvat mõtet – saada alusetult võimalikult palju rahalisi vahendeid. Hagejal on olnud aega oma nõuete tõestamiseks sisuliselt 4 aastat koguda tõendeid, tellida eksperthinnanguid või ekspertiise, et oma üüratuid nõudmisi põhistada (hagejal on olnud seejuures ligipääs Xxxx raamatupidamisele nagu ka ta ise on oma avaldustes väitnud), kuid mitte midagi sellist ei ole tehtud ning seda lihtsal põhjusel – need hageja soovid on alusetud. Käesolevaks ajaks on 3 riiklikult tunnustatud eksperti (J J, O G ja U V) hinnanud Xxxx majandustegevust ja selle raames tehtud tehinguid. Lisaks on Xxxx majandustegevusele ja viimase 5 aasta jooksul tehtud tehingutele 08.08.2017 hinnangu andnud Xxxx ajutine pankrotihaldur A Õ. Mitte ükski kolmest riiklikult tunnustatud eksperdist ega ajutine pankrotihaldur ei ole tuvastanud asjaolusid, et: 1) kostja oleks rikkunud Xxxx juhatuse liikme kohustusi. 2) kostja oleks tekitanud Xxxx-le kahju. 1 900 000 eurone kahju on niivõrd suur kahju, et see ei saaks jääda kolmele erinevale riiklikult tunnustatud finantseksperdile ja ajutisele pankrotihaldurile tähelepanuta. 3) Xxxx-l on kahju hüvitamise nõue kostja vastu. 4) Xxxx osal oleks mingit väärtust, sh suuremat väärtust kui osa nimiväärtus 2500 eurot. Kui Xxxx-l oleks kostja vastu hageja poolt menetluse käigus väidetud 1 200 000 eurone või ka 1 900 000 eurone nõue, siis ei saaks Xxxx osa olla ka väärtusetu, nagu on 3 riiklikult tunnustatud eksperti kui ka Xxxx ajutine pankrotihaldur leidnud. Seega tõendavad eksperdiarvamused kui ka ajutise pankrotihalduri aruanne üheselt, et hageja väited kostja poolt Xxxx-le kahju tekitamise kohta on alusetud. Meelevaldsed on menetluses hageja poolt esitatud seisukohad, et Xxxx ajutise pankrotihalduri aruanne on mingi pealiskaudne dokument, milles ajutine pankrotihaldur ei ole sisuliselt midagi hinnanud. Puudub mistahes alus arvata, et Xxxx ajutine pankrotihaldur A Õ oleks oma ülesandeid täitnud hooletult. Põhja Ringkonnaprokuratuur, Riigiprokuratuur ja Tallinna Ringkonnakohus, kes on korduvalt lahendanud hageja alusetuid kuriteoteateid ja kaebusi kriminaalmenetluse alustamata jätmise peale, on kõik leidnud, et kostja ei ole tekitanud Xxxx-le mistahes kahju ning Xxxx-l puuduvad mistahes rahalised kahjunõuded hageja vastu. Hageja on paralleelselt käesoleva kohtumenetlusega esitanud kostja kohta prokuratuurile mitmeid teadvalt alusetuid kuriteoteateid. Ühtlasi on hageja korduvalt (ilmselt nii prokuratuuri kui ka kohtu mõjutamiseks) laimanud kostjat meedias. Siiski ei ole prokuratuur ega Tallinna Ringkonnakohus lasknud ennast hageja valeväidetest eksitada, vaid kõiki asjaolusid põhjalikult hinnates leidnud, et kostja ei ole mistahes Xxxx vara omastanud, Xxxx usaldust kuritarvitanud ega võõrandanud kinnistuid vastusoorituseta. Kriminaalmenetluse kohustuslikkuse põhimõtet arvestades oleks kostja poolt Xxxx-le hageja poolt paljasõnaliselt väidetud kahju tekitamise korral ammu kriminaalmenetlus algatatud. Hageja eesmärgiks ei ole olnud mitte rahumeelne ühisvara jagamine kokkuleppel ning vastavalt 14.10.2014 abieluvaralepingus sätestatule, vaid kostja kohatu survestamine alusetu kriminaalmenetlusega. Xxxx ajutine pankrotihaldur A Õ on tuvastanud, et Xxxx maksehäirete tekkimise põhjuseks on muuhulgas asjaolu, et käesolev ühisvara jagamise menetlus on hageja initsiatiivil jõudnud nii
avalikkuse kui ka Xxxx äripartnerite ette, mille tõttu on ühingule tekkinud mainekahju ja ühingul ei ole õnnestunud hankida uusi töid. Selliselt kahjustas üksnes hageja enda käitumine Xxxx-d. Pärnu Maakohus otsustas 08.08.2017 kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-17-10807 määrata Xxxx pankrotiasjas menetluse raugemise vältimiseks pankrotimenetluse kulude katteks kohtu deposiiti makstava summa suuruseks 5000 eurot. Mitte keegi (sh hageja, kes oli kohtuistungil ka isiklikult kohal) ei tasunud Xxxx pankrotimenetluse raugemise vältimiseks deposiiti 5000 eurot. Hageja selline tegevusetus veenab üheselt, et hageja ei pea ise ka oma väiteid kostja poolt Xxxx-le kahju tekitamise kohta eluliselt usutavaks. Pärnu Maakohus otsustas 04.09.2017 kohtumäärusega lõpetada Xxxx pankrotimenetluse pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu, kuna võlgnikul ei ole vara pankrotimenetluse kulude katteks ning puuduvad vara tagasivõitmise ja tagasinõudmise võimalused. Xxxx kustutati registrist 27.09.2017. Xxxx on Xxxx tn x korteriomandid nr x, x ja x võõrandanud Xxxx-le turutingimustel ja vastusoorituse alusel. Hageja väited, et kuivõrd Xxxx on korteriomandid võõrandanud ilma tema nõusolekuta, siis on tekkinud Xxxx jaoks mingit kahju, ei ole tõsiselt võetavad, kuna Xxxx jaoks ei ole kostja isegi mitte osanik ning korteriomandite võõrandamine oli Xxxx igapäevaseks majandustegevuseks. Xxxx tegeles igapäevases majandustegevuses kinnisvara arendusega, sh korterite müümisega, mistõttu ei ole igapäevase majandustegevuse raames tehtavate tehingute korral osanike nõusolek vajalik. Liiatigi ei ole tehinguid tehtud Xxxx-le kahjulikel tingimustel. 1) Xxxx võõrandas 15.12.2014 Xxxx tn x olevad korterid x, x ja x Xxxx-le kokku 190 000 euroga, mis tasaarvestati Xxxx ja Xxxx vahel 15.03.2013 sõlmitud töövõtulepingust nr xxxx tuleneva rahalise nõudega summas 216 000 eurot. Xxxx Xxxx kortermaja renoveerimisel üks peamisi alltöövõtjaid, kes teostas peamise ehitusmahu (lammutustööd, karbi ehitus, soojustamine, III korruse peale ehitamine, sisemine üldehitus). Xxxx-ga sõlmitud töövõtulepingu kohaselt makstakse töövõtjale tööde teostamise eest raha pärast tööde teostamist, mistõttu Xxxx finantseeris põhimahus hoone rekonstrueerimistööde teostamist. Lisatööde eest tasumine (muudatused jne) toimus lepingujärgselt koheselt. Hageja ise on Xxxx-le ülekandeid teinud. Hageja on ilmselt arvamusel, et ehitusfirma peaks rohkem kui 10 korteriga kortermaja tasuta renoveerima, milline arusaam ei ole mõistagi majandusloogikaga kooskõlas. 2) Xxxx oli sunnitud korteriomandid võõrandama, kuna Xxxx oli ehitustööd vastavalt kokkulepitule teostanud ning Xxxx-l ei olnud rahalisi vahendeid ehitustööde eest tasumiseks ning Xxxx ei soovinud tasuda viiviseid (15% aastas). 3) Hageja väited, et Xxxx juhatuse liige A R on kostja lähikondne, ei vasta tegelikkusele ning on paljasõnalised. Asjaolu, et Xxxx on osutanud ehitusteenust Xxxx-le, ei muuda antud äriühingu juhatuse liiget kostja lähikondseks. 4) Xxxx lasi korteriomandid eelnevalt mitmel eksperdil hinnata. Kolme korteri maksumus kokku oli Xxxx eksperdiarvamusest nähtuvalt ca 185 000-195 000 eurot, Xxxx 17.11.2014 eksperdiarvamuste kohaselt 181 300 eurot. Xxxx on korteriomandid nr x, x ja x võõrandanud Xxxx-le turuhinnaga. 5) Xxxx veebilehel olid väljas pakkumishinnad, millesse oli teadlikult jäetud korterite ostuhinna allakauplemiseks ruumi. Korterite müügikuulutuste järgne pakkumishind ei kajasta korterite turuhinda, viimane nähtub eksperdiarvamustest. Xxxx-le müüdi lõppviimistluseta korterid, n-ö valge karbi kujul. Müügikuulutustes oli pakkumisel aga lõppviimistlusega korteriomandid. 6) Mida Xxxx korteriomanditega edasi on teinud, ei puutu enam Xxxx-sse, kuna Xxxx võib endale kuuluvaid korteriomandeid käsutada vastavalt oma parimale äranägemisele. Seega ei tõenda korteriomandite Xxxx poolt kolmandatele isikutele võõrandamine mitte ühtegi hageja poolt väidetud asjaolu. Asjaolu, et Xxxx on võõrandanud korteriomandi nr 9 65 000 euro eest, kinnitab täiendavalt, et Xxxx võõrandas 15.12.2014 müügilepingu alusel antud korteriomandi turutingimustel (63 900 eurot) Xxxx-le.
Järelikult ei ole saanud Xxxx antud tehingutest ka mistahes kahju ning antud tehingutega ei ole ka Xxxx osa väärtus vähenenud. Xxxx poolt Xxxx tn x korteriomandite nr x Xxxx-le võõrandamisega ei ole tekkinud Xxxx-le mistahes kahju, kuna tehing on tehtud vastusooritusega: 1) Kostja töötas kuni 2009. a augustini Xxxx juhatuse liikmena, saades väga head juhatuse liikme tasu. Pere elatustase oli väga kõrge ning igakuised kulutused suured. Kostja oli sunnitud 2009. aastal lahkuma seoses nn Xxxx kriminaalasjaga (nr xxxx) töölt Xxxx, jäädes töötuks, samas 6-liikmeline pere vajas ülalpidamist ning senisest elatustasemest ei soovitud loobuda. Keerulisest majanduslikust olukorrast tingituna ning pere ülalpidamiseks vajalike rahaliste vahendite hankimiseks otsustas kostja 09.12.2009 sõlmida Xxxx-ga laenulepingu, mille alusel andis Xxxx 11.12.2009 kostjale laenu summas 1 800 000 krooni ehk 115 040 eurot, mis oli varasema aastapalga lähedane suurus. Xxxx nõustus kostjale laenu andma üksnes siis kui Xxxx garanteerib kostjaga sõlmitud laenulepingust tulenevaid kohustusi. Arvestades pere rasket majanduslikku seisundit, ei jäänud kostjal muud üle, kui anda Xxxx nimel 09.12.2009 laenuandjale Xxxx-le garantiikiri. 2) Xxxx ja Xxxx sõlmisid 17.10.2011 laenulepingu tähtajaga 31.12.2017, Xxxx tasus laenust välja 62 750 eurot. Xxxx võttis laenu Xxxx kinnistu omandamiseks. Xxxx äriplaaniks oli renoveerida Xxxx kortermaja ning müüa kortereid ja korterite müügist saadavast rahast ka objekti finantseerida, kuid see ei läinud ootuspäraselt. 3) Xxxx omandas 2014. aasta alguses 2009. aastal eraisik T K poolt Xxxx-lt võetud ja Xxxx poolt garanteeritud laenunõude, mis oli täitmata (põhisumma 115 040 eurot). Seoses Xxxx laenunõude Xxxx-le loovutamisega üle ka Xxxx garantiist tulenev kohustus. 4) Kostjal õnnestus Xxxx-ga kokku leppida kohustuste täitmise tähtaja pikendamises kuni augusti keskpaigani 2014. 2014. aasta sügisel soovis Xxxx saada tehtud tööde eest töövõtulepingu alusel tasu summas 216 000 eurot ning Xxxx esitas 30.10.2014 laenulepingu ülesütlemisavalduse, millega ütles 17.10.2011 sõlmitud laenulepingu üles ja nõudis 72 331 euro tasumist. Xxxx-l ei olnud nii palju rahalisi vahendeid eelnimetatud võlausaldajate aga ka teiste Xxxx ehitusobjektil töid teostanud alltöövõtjatele võlgade tasumiseks ning rohkem kortereid müüa ei õnnestunud. 5) Xxxx ja Xxxx sõlmisid 31.10.2014 lisakokkulepe 17.10.2011 laenulepingule. Kokkuleppes tunnistas Xxxx, et võlgneb Xxxx-le 17.10.2011 laenulepingu alusel 72 331 eurot ning 09.12.2009 garantiilepingu alusel 164 371 eurot ehk kokku 236 702 eurot, millest 50% kohustus Xxxx tasuma 2015. aasta I kvartali jooksul ja ülejäänud osa võlgnevusest 2015. aasta II kvartali lõpuks. Kokkuleppe osapooled leppisid kokku, et kokkuleppest tulenevaid Xxxx rahalisi kohustusi tagab Xxxx kasuks Xxxx asuvatele korteriomandile nr x seatav ühishüpoteek. 6) 2015. aasta esimese kvartali möödudes ei olnud Xxxx-l rahalisi vahendeid, et täita 31.10.2014 kokkuleppest tulenevaid kohustusi Xxxx ees. Ühtlasi ei olnud kostjal samuti rahalisi vahendeid, et anda Xxxx-le täiendavalt laenu. Xxxx-ga sõlmitud 31.10.2014 kokkuleppe oluline tingimus oli, et kui ei täideta kahes osas tagasimakse kohustust, siis arvestatakse tagantjärgi alates 30.10.2014 viivitusintressi 0,25% päevas. Sisuliselt oli kasvamas eelnevalt täitmata kohustuste (s.h Xxxx poolt väljastatud garantii) summa kahekordseks. 7) Kuivõrd Xxxx ei suutnud täita, rahalisi kohustusi tähtaegselt, oli 2015. a mais-juulis Xxxx surve Xxxx-le raha tasumiseks väga tugev. Xxxx poolt 14.07.2015 seisuga võlgnetav viiviste summa oli juba 152 081,40 eurot ehk võlasumma kokku oli 388 783.04 eurot. Xxxx ei olnud nõus kõrvalnõudeid vähendama. Xxxx oli nõus sõlmima Xxxx-ga kokkuleppe tingimusel, et Xxxx võõrandab Xxxx-le Xxxx korteriomandid x hinnaga 283 200 eurot (sh käibemaks) ning vastutasuks loobub Xxxx ostuhinda ületavate viiviste nõudmisest. Arvestades Xxxx nõude suurust (388 783,04 eurot) ning igapäevaselt suurenevaid viiviseid, ei jäänud Xxxx-l muud üle kui tehinguga nõustuda. 14.07.2015 tehingu tulemusena andis Xxxx Xxxx-le üle Xxxx korteriomandite x omandiõiguse ning vastusooritusena saavutas Xxxx 388 783,04 eurosest Xxxx nõudest vabanemise.
Xxxx poolt korteriomandite nr x Xxxx-le võõrandamine oli Xxxx jaoks majanduslikult isegi kasulikum tehing, kui korteriomandite nr x, x ja x võõrandamine Xxxx-le. Korterid nr x on oluliselt väiksemad korterid kui korterid x, x ja x. Kui korterite nr x, x ja x pindala kokku on 219,4 m2, siis korterite nr x pindala kokku on 322,1 m2. Seega Xxxx-le võõrandas Xxxx korteriomandid 984.50 eurot/m2 (216 000 eurot / 219,4 m2), kuid Xxxx-le võõrandas Xxxx korteriomandid 1207.03 eurot/m2 (388 783.04 eurot / 322,1 m2). Xxxx poolt Xxxx-le võõrandatud korteriomandite 8, 9 ja 11 osas leidis Xxxx, et antud korteriomandid maksavad kokku 181 300 eurot ehk 826.34 eurot/m2 (181 300 eurot / 219,4 m2). Seega on Xxxx võõrandanud korteriomandid nr Xxxx-le 1207.03 eurot/m2 vastusoorituse eest. Seega ei ole võimalik väita, et Xxxx-le oleks korteriomandite nr Xxxx-le võõrandamisest mingi kahju tekkinud. Tegemist oli majanduslikult põhjendatud tehingutega. Kui Xxxx ei oleks Xxxx korteriomandeid nr x võõrandanud, oleks Xxxx 2015. aastal pankrotistunud, sest igapäevaselt lisandus põhivõlale 591,76 eurot viiviseid. Xxxx poolt Xxxx-le võlgnetavad viivised suurenesid ka seetõttu, et hageja takistas pärast abielu lahutamist poolte ühisvara müüki, mistõttu ei saanud kostja Xxxx-le laenu anda, et Xxxx saaks oma võlad ära tasuda. Mida Xxxx korteriomanditega edasi teeb või milleks ta neid kasutab, ei puutu Xxxx-sse ega ka mitte hagejasse ja kostjasse. Teiste kinnistute võõrandamisega ei ole Xxxx-le mistahes kahju tekkinud. xxxx kinnistu, Xxxx kinnistu, Xxxx kinnistute võõrandamine oli vajalik Xxxx võlausaldajate nõuete rahuldamise eesmärgil. Samal eesmärgil oli vajalik ka Xxxx kinnistu võõrandamine. Xxxx võõrandas Xxxx kinnistu 30 000 euroga, kuigi antud kinnistu turuväärtus oli 21 000 eurot, nagu nähtub xxxx 10.04.2015 eksperthinnangust. Järelikult on kinnistu võõrandatud Xxxx-le kasumlikult. Hageja väited, et Xxxx juhatuse liige F J on hageja kauaaegne sõber, on paljasõnalised. Asjaolu, et Xxxx ei ole kostja järelepärimisele Xxxx kinnistu võõrandamisega seonduvate asjaolude kohta vastanud, ei tõenda mitte ühtegi asjaolu. Kostjale jääb arusaamatuks, miks peakski kinnistu ostja sellisele kostja järelepärimisele vastama, kui kinnistu võõrandamisega seonduvad asjaolud nähtuvad kinnistu võõrandamislepingust. Väited, mille kohaselt ei tea hageja, kuhu on tema nõusolekul kahe korteri (Xxxx, korterid x ja x) müügist saadud rahalised vahendid kulunud, siis selgitab kostja, et Xxxx tegeles samal ajal aktiivselt ehitustegevusega, mistõttu kulusid antud rahalised vahendid ehitustegevusele. Hageja ei ole soovinud aru saada, et kortereid ei ole võimalik ehitada null kuluga. Kokkuvõttes ei ole kostja kuidagi kahjustanud Xxxx-d, millisele järeldusele on jõudnud ka eksperdid, ajutine haldur, Põhja Ringkonnaprokuratuur, Riigiprokuratuur kui ka Tallinna Ringkonnakohus. Kostja ei ole süüliselt vähendanud mistahes ühisvara väärtust.
2) Korteriomand Xxxx summas 81 613,91 eurot, mis müüdi 2008 aasta aprillis 2,0 milj EEK eest ja maksti tagasi sama kinnistu laenujääk (laenuleping xxxx) summas 46 209,39 eurot. 3) Korteriomand Xxxx summas 35 151,41 eurot, ostetud 14.07.2005 (laenuta) ja müüdud 13.07.2006 (päev enne abiellumist hagejaga) hinnaga 550 000 EEK, raha laekunud 17.07.2006. Kui jätta kõrvale poolte pangakontodel olevad rahalised vahendid, siis ühisvara jagamise tulemusena soovib hageja saada vara orienteeruvalt 1 300 000 euro eest ning leiab, et kostjale peaks vara jagamise tulemusena jääma 0 eurot, kuna Xxxx kuulub kolmandale isikule ning Xxxx on registrist kustutatud. Kuigi abielu jooksul on vara juurde kogunenud, soovib abielusse 1278,23 eurot lahusvara panustanud hageja, et abielusse 244 588,62 eurot panustanud kostja jääks vara jagamise tulemusena varatuks ning hageja saaks omale 1 300 000 euro ulatuses vara. Olukorras, kus abielu jooksul on varakogum kasvanud, ei ole võimalik ühisvara jagamine selliselt, et kostjale ei jää sisuliselt mitte kui midagi, vaatamata sellele, et kostja algne lahusvaraline panus abiellu on olnud 99,5% ja hageja panus 0,5%. Seejuures on kostja abielu ajal toetanud tööl mittekäivat hagejat igal aastal sadade tuhandete kroonidega, millised rahasummad on ka 10 aastat hiljem arvestatavad, rääkimata tolle aja raha väärtust. Lisaks eelnevale on kostja maksnud ainuisikuliselt kinni kulutused toidule, eluasemele, laenudele, kommunaalkuludele jne. Kostja leiab, et hageja soovid ei arvesta vähimalgi määral kostja panusega ühisvarasse ega sellega, et kogu hageja poolt endale ihaldatav vara on tegelikkuses kostja poolt loodud ja teenitud, sest hagejal pole kogu abielu ajal olnud mistahes tööd ning hageja ei ole kasvatanud ka poolte ühist last, kes sündis alles kuu enne faktilise kooselu lõppu. Sellises olukorras väita kostja osaks ühisvara jagamise tulemusena null eurot, on kostja arvates sügavalt lugupidamatu. T K vastuhagi
•
Pooled ostsid J Kiga sõlmitud 09.01.2007 müügilepingu, 16.08.2007 lepingu muutmise lepingu ning 22.12.2008 asjaõiguslepingu alusel ühisvarasse kinnistu Xxxx I hinnaga 1 250 000 kr (79 889,56 eurot). • Kostja tasus müüjale 06.05.2008 enda lahusvarasse kuulunud Xxxx asuva korteriomandi võõrandamisest 04.05.2008 saadud raha ehk enda lahusvara arvelt 28 760,24 eurot ühisvarasse ostetava Xxxx I kinnistu ostuhinnast (79 889,56 eurot). Järelikult soetati Xxxx I kinnistu ühisvarasse 36% (28 760,24 eurot / 79 889,56 eurot * 100%) ulatuses kostja lahusvara arvel. Xxxx ja Xxxx kinnistu on 18.02.2011 kinnistamisavalduse alusel tekkinud 01.03.2011, mil Xxxx I kinnistu (33,39 ha) jagati 4 erinevaks kinnistuks: 1) Xxxx, 2) Xxxx; 3) Xxxx ning 4) Pargiveere. Kostja ei ole mitte üheski dokumendis loobunud PKS § 34 lg 2 nõudest ning mitte kuskil ei ole kokku lepitud, et kostja sellist nõuet esitada ei võiks. Samuti ei ole kuskil kokku lepitud selles, et kostja ei võiks kuni 01.07.2010 kehtinud PKS § 19 lg 2 p 3 alusel nõuda ühisvara osade võrdsusest kõrvalekaldumist. Abieluvaraleping reguleerib vaid seal kokkulepitut. Kui ei ole hüvitisnõudeid selgesõnaliselt ja kokkuleppeliselt välistatud, siis võib neid ka esitada, sama kehtib ühisvara osade võrdsusest kõrvalekaldumise nõudeõiguses. 14.10.2014 abieluvaralepingu p 4.2 sõnastus müügist saadava vara jagamise osas võrdselt abikaasade vahel kattub üks-ühele seaduse (PKS § 37 lg 3) sõnastusega, mistõttu ei ole võimalik väita, et pooled oleksid 14.10.2014 abieluvaralepingu p-s 4.2 sätestatuga leppinud või soovinud leppida kokku ühisvara osade võrdsusest kõrvalekaldumise aluste välistamises. Sellise väite jaatamise korral peaks jaatama ka seda, et PKS § 37 lg 3 ei võimalda ühisvara osade võrdsusest kõrvalekaldumise aluseid üldse arvestada. Järelikult olukorras, kus 14.10.2014 abieluvaralepingu p 4.2 sõnastus kattub sisuliselt seadusjärgse regulatsiooni sõnastusega ning ei ole sõlmitud eraldi kokkuleppeid selle kohta, et pooled loobuvad ühisvara osade võrdsusest kõrvalekaldumise alustele tuginemast, ning abieluvaralepingus ei ole keegi loobunud hüvitisnõuete esitamise õigusest, on võimalik nii hüvitisnõuete esitamine kui ka alternatiivselt ühisvara osade võrdsusest kõrvalekaldumine hageja poolt taotletud viisil ja ulatuses õiglane ning põhjendatud. Xxxx, Xxxx ja Xxxx kinnistute osas hageja hüvitisnõudega arvestamine või alternatiivselt poolte ühisvara osade võrdsusest kõrvalekaldumine on põhjendatud ka õigluse põhimõttest lähtudes (PKS § 34 lg 2). Käesoleval juhtumil on kostja lahusvaraline panus nimetatud kinnistute soetamisse dokumentaalsete tõenditega tõendatud, mistõttu selle mittearvestamine ei ole õiglane.
• •
•
•
•
sama 30 000 euroga, mis pärines V Kilt, mitte aga muude kostja ühisvaras olevate rahaliste vahenditega, mida kostja on tasunud Xxxx-sse. Hageja on ise tunnistanud ja kinnitanud 23.11.2014 e-kirjas kostjale, et V Kilt saadud laen on poolte ühisvaras. Hageja on tunnistanud ka tsiviilasjas nr 2-16-10822 K A poolt P P hagile 30.08.2016 esitatud vastuse p-s 4.6, et V Ki poolt saadud laen on hageja ja kostja ühine rahaline kohustus. K A on 30.08.2016 tsiviilasjas nr 2-16-10822 esitatud hagi vastuse p-s 4.6 selgitanud, et kuna korterelamu Xxxx tn 3 arendus osutus prognoosijärgselt ülimalt kasumlikuks, otsustasid Xxxx ühisosa omanikud ja juhatuse liikmed kostja ning T K maksta kostjale preemiat summas 14 000 eurot. T K’i isa V K oli laenanud varasemalt T K’ile kinnisvarainvesteeringute tarbeks 32 000 eurot ning K. A ja T K otsustasid ühiselt, et selle preemia mahus tagastatakse V K’ile osaliselt saadud laen. Kui V Kilt saadud laen oleks olnud üksnes T K rahaline kohustus, ei oleks pooled pidanud väidetavalt ühiselt otsustama, et V Kilt saadud laen tagastatakse. Isegi kui kostja on osaliselt kandnud Xxxx-le üle V Kilt saadud laenuraha (mida hageja ei ole tõendanud), on antud laenu teel saadud raha selgelt kasutatud ühise majapidamise korraldamise ning ühise äriühingu Xxxx huvides. Olukorras, kus hageja pidas ennast Xxxx osa ühisomanikuks, on V Kilt saadud raha kasutatud ühise äriühingu majandustegevuse edendamiseks, mis on selge ühise majapidamise korraldamise huvides raha kasutamine. Ühine majapidamine ei seondu mitte üksnes ühise eluaseme või majaga, vaid ühise majapidamise moodustavad kõik ühisvara hulka kuuluvad esemed. Kui laenu on võetud ühisvara hulka kuuluvate esemete parendamiseks või investeeringute tegemiseks, on tegemist ühisvara hulka kuuluvate rahaliste kohustustega. V K on 04.03.2017 kinnituses selgitanud, et T küsis laenu, mille vajadust põhjendas minule järgmiselt, et tahab tähistada meeldejäävalt ja suurelt oma 40-ndat sünnipäeva Xxxx hotellis ning lisaks sellele suurele väljaminekule on tal isiklikud rahalised vahendid otsas ka lihtsateks perevajaduste rahuldamiseks, kuna ettevõtte rahad on läinud kõik kortermaja ehitusse Xxxx. Seega on ka laenuandja V K üheselt kinnitanud, et tema poolt antud laen summas 32 000 eurot oli mõeldud kostja perekonna vajaduste rahuldamiseks. Hageja on 28.11.2017 kohtuistungil selgitanud kohtule, et Xxxx osteti kinnistu selle raha eest. Eesmärk oli perekonna huvides investeering.
kostja hagejale meelde, et kui hageja ei ilmu notari juurde, nõuab kostja jätkuvalt 14.10.2014 lepingu alusel leppetrahvi tasumist. Kuigi kutse toimetati kohtutäituri poolt hagejale isiklikult kätte, ei ilmunud hageja 05.04.2016 notari juurde võõrandamistehinguid sõlmima, xxxxs juba kolmandat korda 14.10.2014 lepingu p 4.2. Seega oli kostjal kinnistutele leitud ostjaga kokku lepitud müügitehingu tegemise notariaeg; kostja on hagejat notariajast informeerinud ja palunud hagejal müügitehingu vormistamise juurde kohale tulla; müügitehingud on jäänud toimumata seetõttu, et üks abikaasadest (hageja) ei ole nõus tehingut tegema. Seega on kostjal õigus nõuda hagejalt leppetrahvi tasumist. Ajavahemikul 06.02.2016-26.02.2016 on sissenõutavaks muutunud leppetrahv summas 3 930 eurot (275 000 eurot + 380 000 eurot) * 0.03% päevas * 20 päeva) ehk 196,50 eurot päevas. Lisaks palub kostja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 alusel mõista hagejalt alates 27.02.2016 kuni kohtuotsuse tegemiseni kostja kasuks välja leppetrahv 196,50 eurot päevas kindla summana arvestatuna ja alates kohtuotsuse tegemisest kuni Xxxx ja xxxx kinnistute ning Xxxx kinnistu müümiseni leppetrahvi 196,50 eurot päevas. Antud leppetrahvi nõue kuulub hageja lahusvara hulka. Sisutu on hageja seisukoht, et kostja ei ole usaldusväärne inimene, kelle „ostjale“ on kuulutatud pankrot ning kostjal pole soovi ühisvarast saadavat tulu jagada, vaid soovib ainuisikuliselt ühisvara arvel võimalikult palju kasu saada. Leppetrahvi tasumise nõude sissenõutavaks muutumine ei sõltu kellegi usaldusväärsusest või mitteusaldusväärsusest. Kostjale jäävad arusaamatuks väited, mille kohaselt soovib kostja saada ühisvarast võimalikult suurt tulu. Hageja on ise soovinud leppetrahvi tasumises kokku leppida ning hageja ise teadlikult takistab poolte ühisvara müüki. Hageja käitub selgelt vastuoluliselt ja hea usu põhimõtte vastaselt. Sisutud on hageja väited, et kostja ei ole tõendanud, et ostjad omasid reaalset ostusoovi. Ostjatega notariaalsete müügitehingute ajas kokkuleppimine ning ostjate poolt notari juurde tehingu tõestamiseks kohale ilmumine tõendab vahetut ostjate reaalset ostusoovi. Ostutehingute vormistamine ja kinnistute võõrandamine jäi ära üksnes seetõttu, et hageja ei ilmunud notari juurde. Samuti on hageja „umbusaldus“ hageja poolt nimetatud kinnistute ostjate suhtes on põhjendamatu ning paljasõnaline. Kinnistutel on olnud erinevatel aegadel erinevad ostjad: 1) 06.08.2015 Xxxx kinnistul Xxxx; 2) 01.02.2016 seisuga Xxxx ja xxxx kinnistute ostjaks R K; 3) 31.03.2016 seisuga Xxxx kinnistul Xxxx ja Xxxx ja xxxx kinnistutel R K. Täielikult ainetud, paljasõnalised ning pahausksed on väited, et kostja on notari aegasid broneerinud ning ostuhuvilisi välja pakkunud üksnes selleks, et tekitada leppetrahvi nõue hageja vastu. Kostja on soovinud ühisvaras olevad kinnistud võõrandada vastavalt 14.10.2014 abieluvaralepingus kokkulepitule (et muu hulgas tasuda Xxxx AS-ile võlgnetav laen), hageja on süstemaatiliselt takistanud kinnistuste võõrandamist, xxxxs oluliselt 14.10.2014 abieluvaralepingu p 4.2. Seetõttu on hageja kohustatud tasuma kostjale leppetrahvi.
kokku, et kui abielu lahutatakse, on hüpoteekidega tagatud nõuetest, need nõuded, mis olid olemas ka abieluvaralepingu sõlmimise hetkel, kohustatud täitma kostja üksinda. Laenuleping nr xxxx oli abieluvaralepingu sõlmimise hetkel olemas, seega on kohustatud seda täitma kostja üksinda. Seetõttu ei saa lugeda laenulepingust nr xxxx tulenevaid Xxxx AS-i nõudeid poolte ühisvaras olevaks rahaliseks kohustuseks. Kohaldamisele ei kuulu PKS § 34 lg 2, mille kohaselt kui abikaasa kasutab oma vara ühisvara huvides, võib ta nõuda, et selle väärtus hüvitatakse ühisvara arvel, sellepärast, et on selge, et Xxxx ja Xxxx kinnistud kuulusid hageja ainuomandisse, mitte poolte ühisvarasse ja kostja täitis laenu tagasi makstes 15.07.2011 abieluvaralepingu punktist 2.2 tulenevat kohustust.
Pealegi on Xxxx kinnistuga tehtud tehingute puhul selgelt näha, et tegemist on pere varasiseste tehingutega. Xxxx kinnistu on Xxxx-st tõstetud majanduslikel kaalutlustel tegelikult samuti hageja ja kostja ühisvaras olevasse Xxxx-sse ning sealt liikus see eraisikute nimele. Hageja ja kostja on kasutanud Xxxx kinnistut alates selle valmimisest 2011.a alati oma suvekoduna. Ja on eluliselt ebausutav, et selline ärimees nagu advokaat M K loovutaks 400 000 eurose väärtusega kinnistu 100 000 eurose väärtusega korterite vastu. Xxxx väidetatav omanik M K ei ole hageja teadmisel iialgi Xxxx kinnistul isiklikult kohal käinud.
nõue T. K ja K. A vastu summas 231 268,29 eurot on ebaselge. Ekspert on seisukohal, et esmakordselt alles Xxxx 2014 majandusaasta aruandes kajastatud garantiikohustusega seonduvad asjaolud on võimalik selgitada välja asjakohase menetluse (näiteks ÄS kohane erikontroll vmt) raames. Kui peaks selguma, et Xxxx garantiikohustust tegelikkuses ei eksisteerinud, võis Xxxx korteriomandite x võõrandamine osaühingule Xxxx toimuda suures osas (vt eksperdiarvamuse p 40 kohustuste kohta, millised olid juba Xxxx 2013 majandusaasta aruandes olemas) ilma lepingulise aluseta. • 29.07.2015 võõrandas kostja Xxxx kinnistu hinnaga 30 000 eurot. Tehingust tulenev arvestuslik kahju Xxxx-le on 40 000 eurot. • 29.07.2015 võõrandas kostja Xxxx-le kuuluiva sõiduauto xxxx, reg.märgiga xxxx. Müügihind oli 12 000 eurot ja ostjaks V B. Kostja on sellist tehingut tehes väljunud Xxxx igapäevase majandustegevuse raamistikust. ÄS § 180 lg 4 kohaselt kui osaühingul on nõukogu, kui nõukogu puudub, siis osanike koosolek, peab juhatus juhtimisel kinni pidama nõukogu (osanike) seaduslikest korraldustest. Tehinguid, mis väljuvad igapäevase majandustegevuse raamest, võib juhatus teha ainult nõukogu nõusolekul. See piirang ei kehti kolmandate isikute suhtes. ÄS § 168 lg 2 sätestab, et osanikud võivad võtta vastu otsuseid ka juhatuse ja nõukogu pädevusse kuuluvates küsimustes. Sellisel juhul vastutavad osanikud nagu juhatuse või nõukogu liikmed. Sõiduauto xxxx ostja V B on kostja lähikondne ja antud juhul on tegemist sellise tehinguga, mis väljub Xxxx igapäevasest majandustegevusest. Xxxx põhitegevusalaks on elamute ja mitteeluhoonete ehitus. Tulenevalt eeltoodud sätetest on osaühingu igapäevasest majandustegevusest väljuva tehingu tegemiseks vajalik osanike luba, seda antud juhul kostjal ei olnud. Jättes esialgu kõrvale asjaolu, et antud tehing on tühine, on kostja Xxxx nimel teinud lisaks ka kahjuliku tehingu, müües sõiduki lähikondsele madalamalt kui selleks on sõiduki tegelik turuväärtus. Tehingust tulenev arvestuslik kahju Xxxx-le on 5000 eurot. • 19.11.2015 võõrandas kostja äriühingule kuuluva sõiduauto xxxx, reg.märgiga xxxx hinnaga 15 000 eurot ja ostjaks T K. Seega on juhatuse liige on teinud tehingu iseendaga ilma osanike nõusolekuta. Kostjal ei olnud osanike luba tehingu tegemiseks. Sealhulgas kostja mitte ainult ei müünud endale sõiduauto turuhinnast odavamalt, vaid lisaks sellele tegutses igapäevase majandustegevuse raamistikust väljas (Xxxx põhitegevusala on elamute ja mitteeluhoonete ehitus), seega on eeltoodud tehing tühine. Tehingust tulenev arvestuslik kahju Xxxx-le on 4000 eurot. Alates 22.04.2016 oli hageja Pärnu Maakohtu otsusega taas Xxxx juhatuse liige ning on saanud Xxxx-i käest oma valdusesse Xxxx raamatupidamise varukoopia ning pangaväljavõtted, millest nähtuvad veel mitmed kostja poolt tehtud äriühingut kahjustavad tehingud ja väljamaksed, mille eest ei ole äriühing saanud vastu mingit kaupa ega teenust. Analüüsides majutusvahenduse ettevõtte Xxxx ja pesumaja Xxxx arveid on hageja tuvastanud, et ajavahemikus juuni 2014 kuni juuli 2015 on Xxxx osutanud majutusteenust ca 87 00 euro eest, millest on deklareeritud vaid ca 8%. Ülejäänud majutusteenuste eest saadud sularaha on kostja poolt omastatud. Kogu tegelik kostja poolt tekitatud kahju on väljaselgitamisel, kuid ületab arvestuslikult summat 1 200 000 eurot. Seega peab kostja hagejale kui Xxxx ühisosanikule hüvitama 50% kostja tegevusega tekitatud kahjust ehk vähemalt 600 000 eurot.
42.2 Iseenesest ei ole vaidlust ka selles, et 14.10.2014 sõlmiti abieluvaralepingu muutmise leping (26.01.2016 hageja menetlusdokumendi lisa 5 - I kd, t lk 22-24; 26.02.2016 kostja menetlusdokumendi lisa 8 - II kd, t lk 54-58), kuid nimetatud lepingu puhul on vaidlus selle kehtivuses. 42.3 Kohus kontrollib esmalt, kas 14.10.2014 abieluvaralepingu muutmise leping võib olla tühine heade kommetega vastuolu tõttu. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lg 1 sätestab, et heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing on tühine. Lõige 2 sätestab, et „tehing on heade kommetega vastuolus muu hulgas, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui: 1) tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või 2) pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas.“ Riigikohus on selgitanud, et tehing on vastuolus heade kommetega, kui see eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu tehingu tegemise ajal (Riigikohtu lahend tsiviilasjas 2-16-19017, p 26). Tsiviilasjas nr 3-2-1-83-13 tehtud lahendis (p 16) selgitas Riigikohus abieluvaralepingu heade kommete vastasuse kontekstis järgmist: „Vara jagamise kokkuleppe heade kommete vastasuse hindamisel saab lähtuda ühelt poolt sellest, mida olnuks kummalgi abikaasal õigus seaduse järgi vara jagades saada, ning teiselt poolt sellest, mida kumbki abikaasa vara jagamise kokkuleppe alusel sai. Kui vara jagamise kokkuleppe järgi on ühe abikaasa jaoks vara jagamise tulemus ebaproportsionaalselt ebasoodne ning teine saab ebaproportsionaalse eelise, võib olla tegemist heade kommete vastase ühisvara jagamise kokkuleppega, kui on täidetud ka muud TsÜS § 86 lg-s 2 sätestatud tingimused. Abikaasad, sh lahutavad abikaasad on perekondlikult lähedaselt seotud isikud, mistõttu on väga tõenäoline, et üks abikaasa nõustub teise abikaasa pakutud kahjulikku lepingut sõlmima perekondliku sõltuvussuhte tõttu, mitte aga sel põhjusel, et leping vastab tema tegelikule tahtele.“ 14.10.2014 lepingu sisu oli kokkuvõtvalt järgnev: • 15.07.2011 lepinguga hageja lahusvaraks saanud Xxxx ja xxxx kinnistud hakkasid kuuluma hageja ja kostja ühisvara hulka (p 3.1); • lepingus nimetatud hüpoteekidega tagatud nõudeid (s.o nõuded Xxxx AS-i ees) täidetakse vastavalt nõuete aluseks olevatele laenulepingutele ja muus osas lõpetatakse 15.07.2011 abieluvaralepingu punktis 2.2 sätestatud kokkulepete (lahutuse korral peab kostja täitma üksinda hüpoteekidega tagatud nõuetest 15.07.2011 seisuga olemasolevate nõuete jäägi lahutamise seisuga) kehtivus (p 4.1); • abielu lahutamise korral korraldatakse ühisvaraks olevate kinnisasjade müük kuue kuu jooksul, müügist saadud summade arvelt tasutakse kinnisvarale seatud hüpoteegiga tagatud kohustused ning samuti müügiga seotud kulud ning ülejäänu jagatakse abikaasade vahel võrdselt (p 4.2); • müüki takistaval abikaasal tekib leppetrahvi tasumise kohustus (alternatiivselt õigus osta teiselt abikaasalt välja tema osa hinnaga, mis on 50% vastava kinnisvara kui terviku eest pakutavast müügihinnast; p 4.3). Kohus on seisukohal, et 14.10.2014 leping ei ole tühine vastuolu tõttu heade kommetega. Tehingu tühisuse tuvastamiseks vastastikuste soorituste väärtuste ebakõla korral tuleb esmalt kindlaks teha, kas tehingust tulenevate vastastikuste soorituste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas, ning alles seejärel kontrollida, kas isik tegi tehingu sundolukorras ning kas tehingu teine pool teadis või pidi teadma lepingupartneri sundolukorrast (Riigikohtu lahend tsiviilasjas 3-2-1-83-13, p 13). TsÜS § 86 lg 2 p 1 või 2 nimetatud eeldused ei ole täidetud, kuna
lepingutingimused ei ole äärmiselt ebasoodsad ning kohustuste väärtus ei ole tasakaalust väljas. PKS § 27 lg 4 sätestab, et abieluvaralepinguga võib tunnistada ühisvaraks või lahusvaraks üksikuid esemeid või teatavasse liiki kuuluvaid esemeid. 14.10.2014 lepingus vara lugemist ühisvara hulka kuuluvaks ei saa pidada õiglustunnet riivavaks - eriti arvestades, et vahepeal hageja lahusvaraks olnud vara kuulus algselt kostjale ning pärast poolte abiellumist oli tegu 50% ulatuses poolte ühisvara ja 50% ulatuses kostja lahusvaraga. Kohustuste tasumist vastavalt lepingutele ei saa pidada kuidagi ebamõistlikuks lahenduseks. Vara jagamise korraldamine lahutuse puhuks ning kokkuleppes nimetatud tingimused (müük 6 kuu jooksul, esmajärjekorras kohustuste täitmine ja seejärel müügist saadu jagamine) ei kahjusta kumbagi abikaasat, kohustuste täitmine ühisvara arvelt on kohtupraktikas eelistatud lahendus ühisvara jagamise asjades; vara jagamise korraldamine ja konkreetses lepingus väljatoodud tingimused on mõistlik lahendus juhuks, kui abielu lõppeb. Ka leppetrahvi kokkulepe ei ole vastuolus heade kommetega – see tingimus kohaldub mõlemale abikaasale samade eelduste täitumisel, leppetrahvi eesmärk on tagada lepingu täitmine (vara müük) ja seda eesmärki arvestades ei ole leppetrahvi nõudmise eeldus (üks abikaasa takistab vara müüki, kui tehingu tegemiseks on notariaeg kokkulepitud) ebamõistlik. Eelnevale tuginedes on kohus seisukohal, et 14.10.2014 leping ei ole vastuolus heade kommetega, kuna lepingus kokkulepitu ei ole ühe abikaasa suhtes äärmiselt ebaõiglane. Kuna täidetud ei ole TsÜS § 86 lg 2 p 1 või 2 eeldused, siis puudub vajadus kontrollida hageja võimalikku erakorralist vajadust, sõltuvussuhet, kogenematust või muid selliseid asjaolusid. 42.4 Järgnevalt kontrollib kohus, kas 14.10.2014 leping võib olla kehtivalt tühistatud. Hageja hinnangul on 14.10.2014 leping tühistatud 24.08.2015 avaldusega, kuna leping oli sõlmitud pettuse teel - kostjal oli sel hetkel plaan pere juurest lahkuda, kuid rääkis hagejale, kuidas ta unistab veel järgmistest lastest hagejaga ja idüllilisest pereelust. Kostja hinnangul ei ole leping tühistatud, kuna täidetud ei ole formaalsed ega materiaalsed eeldused ning hageja on tehingut kinnitanud. TsÜS § 90 lg 1 sätestab: „Tehingu, mis on tehtud olulise eksimuse, pettuse, ähvarduse või vägivalla mõjul, võib seaduses sätestatud korras tühistada. Seadus võib sätestada muid aluseid, mille esinemise korral võib tehingu tühistada. Kui tehing on seaduses sätestatud alustel ja korras tühistatud, on see algusest peale kehtetu.“ TsÜS § 94 lg 1 kohaselt on pettus on isiku tahtlik eksimusse viimine või eksimuses hoidmine temale ebaõigete asjaolude avaldamise teel, eesmärgiga kallutada isik tehingut tegema. Lõike 2 kohaselt on ebaõigete asjaolude avaldamisega võrdsustatud nendest asjaoludest teatamata jätmine, millest vastavalt hea usu põhimõttele oleks tulnud teatada, samuti selliste asjaolude tõesena avaldamine, mille tõelevastavust avaldaja ei ole kontrollinud ja mis hiljem osutuvad ebaõigeks. Tehingu tühistamiseks peavad olema täidetud formaalsed ja materiaalsed eeldused (Riigikohtu lahend tsiviilasjas 3-2-1-32-06, p 21). Esimeseks formaalseks eelduseks on tühistamisavalduse esitamine (TsÜS § 98 lg 1 kohaselt toimub tehingu tühistamine avalduse tegemisega teisele poolele). Hageja on saatnud kostjale 24.08.2015 kuupäeva kandva tühistamisavalduse (26.01.2016 hageja menetlusdokumendi lisa 22 - I kd, t lk 70-75) ning kostja on menetluses kinnitanud, et ta on selle kätte saanud. Teine formaalne eeldus on, et avaldus peab olema tähtaegne. TsÜS § 99 lg 1 p 2 järgi võib tehingu tühistada pettuse või eksimuse korral kuue kuu jooksul, arvates pettusest või eksimusest teadasaamisest. Kohus on seisukohal, et tühistamisavaldus ei olnud tähtaegne. Hageja kirjutas 23.11.2014 e-kirjas (29.02.2016 kostja menetlusdokumendi lisa 1 - III kd, t lk 20-23) kostjale, et talle tundub, et 14.10.2014 abieluvaraleping sõlmiti teadlikult pettes – sellest saab järeldada, et hageja sai võimalikust pettusest teada hiljemalt 23.11.2014 ja seega on 24.08.2015
tühistamisavaldus esitatud hilinemisega. Seetõttu ei ole kohtu hinnangul täidetud tehingu tühistamise formaalsed eeldused ning tehingu tühistamine ei ole kehtiv. Lisaks märgib kohus, et hageja on pärast 23.11.2014 e-kirja saatmist, kuid enne 24.08.2015 avalduse esitamist korduvalt pidanud põhjendatuks lähtuda ühisvara jagamisel 14.10.2014 lepingust. Nimetatu nähtub 05.02.2015 ja 09.02.2015 e-kirjadest (29.02.2016 kostja menetlusdokumendi lisa 4 - III kd, t lk 31-37), kus hageja on pidanud vara jagamisel võimalikuks ja sobivaks „T varianti“ ja kostja on 09.02.2015 avaldanud soovi lähtuda „T juures sõlmitud lepingust, s.t. müüa ja jagada raha“ (14.10.2014 lepingu tõestas notar T P). 10.03.2015 e-kirjas (29.02.2016 kostja menetlusdokumendi lisa 3 - III kd, t lk 29-30) tegi hageja ettepaneku jagada varad „vastavalt viimasele abieluvaralepingule ja vastavalt meie kokkulepetele, et kõik (reaalne) vara on ühisvara“, samas e-kirjas arvas hageja varasema abieluvaralepingu kohta, et „ei olnud ilus vahetada andestamine poole maja vastu“. TsÜS § 100 lg 1 sätestab: „Tehingu tühistamise õigus lõpeb, kui tehingu tühistamiseks õigustatud isik tehingut kinnitab. Kinnitus ei pea olema tehinguga samas vormis. Kui tehingu tühistamiseks õigustatud isik, kes tühistamise alusest teab, tehingu täidab, loetakse tehing kinnitatuks.“ Seetõttu on kohus seisukohal, et ka juhul, kui tühistamisavaldus oleks esitatud tähtaegselt, oleks hageja tühistamise õigus lõppenud, kuna ta on ise soovinud lähtuda 14.10.2014 lepingust. Eelnevale tuginedes on kohus seisukohal, et hageja tühistamisavaldus on tagajärjetu ning 14.10.2014 leping ei ole kehtivalt tühistatud. Kuna 14.10.2014 leping ei ole tühine vastuolu tõttu heade kommetega ega kehtivalt tühistatud, siis on tegu kehtiva lepinguga. Kuigi see ei mõjuta kohtu järeldust 14.10.2014 lepingu kehtivuse kohta, peab kohus vajalikuks täiendavalt käsitleda põgusalt ka muid poolte väiteid seoses 14.10.2014 lepinguga. Hageja on märkinud ära, et kostja ei ole tühistamisavaldusele vastu vaielnud – nimetatud asjaolu ei muuda tühistamisavaldust kehtivaks, samamoodi ei muudaks vastuvaidlemine kehtivat tühistamisavaldust kehtetuks ehk kostja vastamine või vastamatajätmine ei oma tähtsust. Kostja on tuginenud sellele, et hageja sai aru, millise sisuga lepingu ta sõlmib – hageja on kinnisvaraga seotud tehingute alastes küsimustes kogenud inimene (29.02.2016 kostja menetlusdokumendi lisa 2 - III kd, t lk 24-28); leppetrahvide kokkulepe sai lepingusse lisatud hageja initsiatiivil (20.02.2017 kostja menetlusdokumendi lisa 1 - IV kd, t lk 13) ning notar on kontrollinud ja tuvastanud poolte ühise ja tegeliku tahte sõlmida sellise sisuga abieluvaralepingu muutmise leping. Notariaalne tõestamine iseenesest ei välista võimalust tugineda pettusele, kuna notari juures ei pruugi avalduda ühe poole poolt teisele ebaõigete asjaolude avaldamine või oluliste asjaolude varjamine (need selguvadki pärast tehingu tegemist). Kohtule arusaadavalt ei ole küsimus selles, et hageja poleks lepingu sisust aru saanud, vaid ta tugineb sellele, et kostja varjas oma motiive lepingu sõlmimiseks ja hageja ei teadnud neid – kostja rääkis idüllilisest pereelust ja lastest (11-12.09.2014 e-kirjavahetus, 26.01.2016 hageja menetlusdokumendi lisa 6 - I kd, t lk 2831), kuigi tegelikult oli kostjal hageja väitel juba plaan pere juurest lahkuda. Kostja on tuginenud sellele, et hageja soovis abielu lahutamist, nagu nähtub 30.10.2016 tsiviilasjas nr 2-16-10822 esitatud hageja dokumendi punktist 2.1 (07.04.2017 kostja menetlusdokumendi lisa 4 - V kd, t lk 45-49) ja hageja 05.11.2014 e-kirjast (29.02.2016 kostja menetlusdokumendi lisa 5 - III kd, t lk 38-39). Riigikohus on tsiviilasjas 3-2-1-108-09 tehtud lahendi punktis 10 avaldanud seisukohta, et pettus eeldab alati tahtlust teist isikut eksitada ning tahtlus võib seisneda ka isiku teadmises, et ta avaldab valet või vaikib tõest eesmärgiga kallutada teist isikut tehingut tegema. Tühistamise kontekstis omab tähtsust, kas 14.10.2014 seisuga oli ühel poolel soov lahku minna, kuid teise poolele oli loodud illusioon teistsugusest tulevikust. Kuigi nimetatud tõendid ei anna sellele küsimusele ühest vastust, ei saa kohus 11-12.09.2014 e-kirjavahetust, 05.11.2014 e-kirja ja 30.10.2016 dokumenti kogumis hinnates järeldada kostjapoolset pettust – mh arvestab kohus, et 05.11.2014 e-kirjast nähtuvalt on soovinud hageja selgust suhte tuleviku osas, kuid samas teinud ettepanekud ka elu korraldamiseks abielu lõppemise puhuks ning 30.10.2016 dokumendis on
hageja välja toonud lahutuse põhjusena asjaolud, mis tekkisid enne 14.10.2014 lepingu sõlmimist (kostja truudusetus enne poolte ühise lapse sündi s.o enne xxxx).
kd, t lk 50) ja 14.03.2017 kohtutäituri tasu väljamõistmise otsus (07.04.2017 kostja menetlusdokumendi lisa 6 - V kd, t lk 51). Seda arvestades tuleb laenulepingust xxxx tulenev kohustus täita, kuivõrd kumbki pool ei ole kohustust täitnud üle kolme aasta ja kuna Xxxx kinnisasjad tuleb müüa, siis kohustuse jagamine poolte sisesuhtes ei ole otstarbekas. 43.3 Hageja hinnangul on tal kostja vastu 300 000 euro suurune nõue kui Xxxx kinnistud võõrandatakse enne menetluse lõppu – kuna kostja ei ole tasunud laenu, ähvardab hagejat lahusvara kaotus, mille väärtus on 300 000 eurot. Kostja peab nõuet põhjendamatuks, kuna kinnisasjad ja kohustus on ühisvara. Hageja nõue ei kuulu rahuldamisele. Nii Xxxx kinnistud kui nende omandamiseks võetud laenukohustus on ühisvara, seega ei ole Xxxx kinnistute laenu katteks võõrandamise puhul tekitatud kahju hagejale lahusvara kaotuse või kostja poolt kohustuse rikkumise tõttu. Xxxx kinnistud olid hageja lahusvaraks 15.07.2011 kuni 14.10.2014 ning seniajani ei tekkinud hagejale kahju laenu tagastamata jätmise tõttu. Kostja tasus laenu ka aasta jooksul pärast abielu lahutamist (26.02.2016 kostja menetlusdokumendi lisa 9 - II kd, t lk 59-60 ja 20.02.2017 kostja menetlusdokumendi lisa 16 - IV kd, t lk 63-64), Xxxx AS-i 17.01.2017 e-kirjast nähtuvalt oli 2017.a jaanuaris võlgnevuse suurus 1 609,23 eurot. Kuivõrd kostja ei ole tekitanud hagejale kahju seoses Xxxx kinnistute või laenu tasumise kohustuse täitmisega, jääb hageja nõue rahuldamata. Ka juhul, kui Xxxx kinnistud oleks hageja lahusvara ja laenukohustus üksnes kostja kanda, siis on nõude suurus selgelt ülepaisutatud olukorras, kus Xxxx kinnistud on varasemate enampakkumiste nurjumise tõttu enampakkumisel hinnaga 155 000 eurot (09.03.2020 kostja menetlusdokumendi lisa 3 - IX kd, t lk 13-15). Seda arvestades ei ole põhjendatud asuda seisukohale, et kinnisasjade väärtus on 300 000 eurot ja nende võõrandamisega tekiks hagejale sellises summas kahju. Lisaks arvestatakse kahjunõuete lahendamisel ka seda, kas isik saanuks tekkivat kahju ise ära hoida/vähendada – antud juhul oleks hageja saanud kahju tekkimist ära hoida või vähendada (näiteks tasudes ise laenumakseid ja nõudes need hiljem kostjalt sisse) – või kas kahju kannataja on ise oma tegevusega kahju suurendanud (näiteks vara lõhkumisega või sellise tegevuse võimaldamisega).
kokku lepitud, et iga uus omandatav vara on võrdselt ühisomandis. Samuti on kostja näidanud 14.10.2014 lepingus oma tahet jagada kinnisasjade müügist saadav raha võrdselt ja puudub alus poolte võrdsusest kõrvale kalduda. Xxxx asuva korteri omandamisel elasid hageja ja kostja juba koos, järelikult kuulus see korter igal juhul juba poolte ühisvara hulka. Esmalt märgib kohus vastuseks hageja väitele, et Xxxx, Xxxx ja Xxxx kinnistud ei ole kinnistusraamatusse kantud 50% kummagi poole nimele. Kinnistusraamatus on märgitud nende kinnisasjade puhul omanikukandena „Ühisomanikud T K (isikukood xxxx), K A-K (isikukood xxxx)“. AÕS § 70 lg 4 kohaselt on ühisomand kahele või enamale isikule üheaegselt kindlaksmääramata osades ühises asjas kuuluv omand. Kinnistusraamatu pinnalt ei saa järeldada poolte tahet määrata osade suurus, mõtteliste osadena saab kinnistusraamatus kajastada kaasomandit (AÕS § 70 lg 3), kuid nimetatud kinnisasjad ei ole kaasomandis. Mis puudutab hageja väidet, et Xxxx korter oli poolte ühisvara, siis see ei ole juriidiliselt korrektne – ühisvaraks on abielu kestel omandatud vara (PKS1995 § 14 lg 1), kuid kinnistusraamatu väljavõttest (26.02.2016 kostja menetlusdokumendi lisa 19 - II kd, t lk 153) nähtub, et kostja kanti korteri omanikuna kinnistusraamatusse 01.06.2006 12.04.2006 asjaõiguslepingu alusel ehk enne abielu sõlmimist (xxxx). Kohtule ei ole teada, et pooled oleks hiljem kokku leppinud, et korter hakkab kuuluma poolte ühisvara hulka. Kostja arvates on Xxxx kinnisasi omandatud 39,78% ulatuses ning Xxxx ja Xxxx kinnisasjad kumbki 36% ulatuses kostja lahusvara arvel ja seega on PKS § 34 lg 2 alusel hüvitisnõuete esitamine (alternatiivselt ühisvara osade võrdsusest kõrvalekaldumine) põhjendatud. Kostja ei ole loobunud õigusest nõuda PKS § 34 lg 2 hüvitist või kõrvale kalduda poolte võrdsusest ja kuskil ei ole kokku lepitud, et kostja sellist nõuet esitada ei võiks. 14.10.2014 lepingu p 4.2 sõnastus müügist saadava vara jagamise osas kattub üks-ühele seaduse (PKS § 37 lg 3) sõnastusega, mistõttu ei ole võimalik väita, et pooled oleksid 14.10.2014 abieluvaralepingu p-s 4.2 sätestatuga leppinud või soovinud leppida kokku ühisvara osade võrdsusest kõrvalekaldumise aluste välistamises. Sellise väite jaatamise korral peaks jaatama ka seda, et PKS § 37 lg 3 ei võimalda ühisvara osade võrdsusest kõrvalekaldumise aluseid üldse arvestada. Käesoleval juhtumil on kostja lahusvaraline panus nimetatud kinnistute soetamisse dokumentaalsete tõenditega tõendatud, mistõttu selle mittearvestamine ei ole kostja hinnangul õiglane. PKS § 37 lg 3 sätestab, et ühisvara jagatakse abikaasade vahel kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Sellest võrdse jagamise üldreeglist on erandeid, mh PKS § 34 lg 2: „kui abikaasa kasutab oma lahusvara ühisvara huvides, võib ta nõuda, et selle väärtus hüvitatakse ühisvara arvel“. PKS1995 § 19 lg 1 järgi loeti abikaasade ühisvara jagamisel nende osad võrdseks ning lg 2 andis võimaluse poolte võrdsusest kõrvale kalduda mh kui ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel (p 3). 14.10.2014 lepingu p 4.2 on sõnastatud järgmiselt: „Abikaasad lepivad kokku, et abielu lahutamise korral korraldatakse ühiselt ühisvaraks olevate lepingu eseme 1 ja lepingu eseme 2 ning ka muude ühisvaraks olevate kinnisvarade (kinnistud, korteriomandid, hoonestusõigused, nende mõttelised osad jne) müük, müügiperioodiga maksimaalselt kuus (6) kuud arvates lahutuse vormistamisest. Müügisummast tagastatakse müüdavale kinnisvarale seatud hüpoteegiga tagatud kohustused ning samuti müügiga seotud kulud (näiteks maakleri vahendustasu, notarikulu jne) ning ülejäänud müügist saadud rahasumma jagatakse võrdselt Abikaasade vahel.“ Lahendada tuleb seega küsimus sellest, kas vaatamata 14.10.2014 lepingu sõnastusele (vara müügist saadud summa jagatakse võrdselt) saab siiski lähtuda ka seaduses sätestatud võimalustest juhuks, kui üks abikaasa kasutab oma lahusvara ühisvara huvides. Kohtu hinnangul ei ole see põhjendatud. Kui pooled sõlmivad lepingu, siis lähtutakse esmajoones lepingus kokkulepitust ning lepingus käsitlemata küsimustes seadusest. Antud juhul viitab lepingu punkti 4.2 sõnastus selgelt, et kinnisasjade müügist saadud raha jagatakse võrdselt, mistõttu tuleb sellest kohtu
hinnangul ka lähtuda. Kui pooled oleks soovinud lähtuda sellest, et kostja saab suurema osa müügist saadud rahast, siis oleks pooled saanud ka selliselt kokku leppida või näiteks sätestada lepingus, et „müügist saadud rahasumma jagatakse vastavalt perekonnaseaduse regulatsioonile“. Kohus ei nõustu, et PKS § 34 lg 2 nõude/võrdsusest kõrvalekaldumise oleks pidanud selgelt välistama, sest see on välistatud juba kokkuleppega jagada raha võrdselt. Kuna kogu lepingupunkt viitab soovile vähemalt kinnisasjad pärast lahutust võõrandada kiirelt ja vaidlusteta (ei olnud näiteks kokku lepitud, et üks abikaasadest saab konkreetse kinnistu, mis tooks kaasa võimaliku vaidluse hüvitise üle jne) ning vaidlusi hoiab tõenäolisemalt ära võrdne jagamine kui ühe abikaasa osa suurendamine, siis on lepingupunktis sätestatud tingimusi kogumis vaadates usutav, et lepingu sõlmimise hetkel oligi mõte jagada saadud raha võrdselt. Eelneva põhjal on kohus seisukohal, et 14.10.2014 lepingu punktis 4.2 kokkulepitut arvestades ei kuulu arvestamisele kostja võimalikud lahusvaralised panused ühisvara omandamisel. Sellest tulenevalt ei analüüsi kohus kostja poolt esitatud asjaolusid selle kohta, kuidas Xxxx, Xxxx ja Xxxx kinnisasjad omandati osaliselt lahusvara arvelt ja sellega seonduvalt puudub vajadus siinkohal hinnata nende asjaolude kohta esitatud tõendeid (26.02.2016 kostja menetlusdokumendi lisad 15-18, 20-23, 26-29 - II kd, t lk 102-152, 155-179, 182-214).
asja uuel läbivaatamisel pooltega arutama ja võimaldama hagejal nõuet soovi korral täpsustada.“ 11.04.2019 määrusega andis maakohus hagejale tähtaja hagiavalduse tervikteksti esitamiseks hiljemalt 17.05.2019 ja kostjale tähtaja hagiavalduse terviktekstile vastuse esitamiseks hiljemalt 17.06.2019. Määruse põhjenduste punktis 6 märkis kohus, et „hagejal tuleb esitada kohtule hagi terviktekst ja kostjal vastus hageja terviktekstile, arvestades ringkonnakohtu otsuses toodut“. Punktis 10 selgitati: „Samuti on ringkonnakohus seisukohal, et maakohus on jätnud välja selgitamata poolte tahte ja seisukohad seoses hageja nõudega jagada väidetavalt ühisvarasse kuuluv Mittetulundusühing Xxxx (ringkonnakohtu otsuse p 10.4). Hagejal on õigus hagi terviktekstis oma vastavat nõuet soovi korral täpsustada ning mõlemal poolel esitada täiendavad seisukohad seoses nimetatud nõudega.“ 17.05.2019 hagiavalduse terviktekstis on hageja jätkuvalt märkinud, et poolte ühisvaras on Xxxx (p 2.4) ja see peaks jääma kostja ainuomandisse (p 2.8). Ka 14.10.2019 vastuses kostja vastuhagi terviktekstile käsitleb hageja XXXX-d ühisvarana, mis peaks jääma kostja ainuomandisse (p 2.21-2.22). 03.12.2019 istungil selgitas kohus üle ka XXXX-ga seonduva Ringkonnakohtu seisukoha ning selgitas hagejale, et ta saab nõude täpsustuses välja tuua, kuidas ta näeb seda jagamist (hagejale anti istungil tähtaeg nõuete täpsustamiseks 10.12.2019). 10.12.2019 hagi tervikteksti täpsustuses on hageja jätkuvalt märkinud, et poolte ühisvaras on Xxxx (p 2.4) ja see peaks jääma kostja ainuomandisse (p 2.8) ja 10.12.2019 hageja täpsustatud vastuses kostja koondvastuhagile kordab hageja 14.10.2019 dokumendis väljendatut (samuti p 2.21-2.22). Kuivõrd XXXX-d Xxxx ei saa tuvastada ühisvarana ega seda jagada, jätab kohus Xxxx ühisvara hulgast välja ning see ei kuulu jagamisele. Muid nõudeid seoses XXXX-ga Xxxx (kostja varalised õigused või kohustused XXXX-ga seoses, mis võiks kuuluda ühisvara hulka) hageja ei esitanud.
ühise majapidamise kõik ühisvara hulka kuuluvad esemed ja kui laenu on võetud ühisvara hulka kuuluvate esemete parendamiseks või investeeringute tegemiseks, on tegemist ühisvara hulka kuuluvate rahaliste kohustustega). V Ki 04.03.2017 kinnitusest nähtub, et tema poolt antud laen summas 32 000 eurot oli mõeldud kostja perekonna vajaduste rahuldamiseks. Hageja on kinnitanud, et tegu on ühisvaras oleva kohustusega 23.11.2014 e-kirjas, tsiviilasjas nr 2-16-10822 K. Ae poolt P P hagile 30.08.2016 esitatud vastuse p-s 4.6 (kui V Kilt saadud laen oleks olnud üksnes T K rahaline kohustus, ei oleks pooled pidanud väidetavalt ühiselt otsustama, et V Kilt saadud laen tagastatakse) ja 28.11.2017 kohtuistungil (protokolli lk 6). PKS § 33 lg 1 p 1 sätestab, et abikaasa vastutab kolmanda isiku ees oma lahusvaraga ja ühisvaraga täies ulatuses nende kohustuste eest, mille kumbki abikaasa on võtnud perekonna vajaduste rahuldamiseks käesoleva seaduse § 18 kohaselt või ühisvara valitsemisest tulenevalt. PKS § 18 lg 1 kohaselt tehingust, mille abikaasa teeb ühise majapidamise korraldamise või laste huvides või perekonna muude tavapäraste vajaduste katmiseks, tekib abikaasade solidaarkohustus, kui tehingu ulatus ei ületa abikaasade elutingimuste kohast mõistlikku määra. Riigikohus on selgitanud, et perekonna huvides võetud kohustuse tuvastamisel on oluline, et kohustus oleks võetud faktiliselt perekonna huvides (lahend tsiviilasjas 3-2-1-98-09, p 14). Erinevalt varast, mis muutub automaatselt ühisvaraks, ei muutu kõik abikaasa varalised kohustused automaatselt ühisvaral lasuvateks kohustusteks, vaid üksnes need kohustused, mis on võetud perekonna huvides (Riigikohtu lahend tsiviilasjas 3-2-1-18-06, p 15). V Ki 04.03.2017 kinnitusest (07.04.2017 kostja menetlusdokumendi lisa 1 - V kd, t lk 6-7) nähtub, et kostja põhjendas laenuvajadust sooviga pidada meeldejäävalt ja suurelt oma juubelit ning lisaks on tal otsas vahendid ka pere vajaduste rahuldamiseks (ettevõtte rahad on läinud kortermaja ehitusse Xxxx); ilmselt tahtis kostja sünnipäeva suurelt tähistada ja end majanduslikult vabamalt tunda ka seetõttu, et laps oli tulekul. 21.02.2014 kanti V Ki poolt 32 000 eurot kostja arveldusarvele ning samal päeval on kostja samalt arveldusarvelt kantud 30 000 eurot Xxxx arveldusarvele selgitusega „T.K võlgnevuse osaline tasumine“ (Xxxx arveldusarve väljavõte; 18.05.2016 hageja menetlusdokumendi lisa 11 - III kd, t lk 202; 14.10.2019 hageja menetlusdokumendi lisa 11 - VIII kd, t lk 43). 23.11.2014 hageja e-kirjas kostjale (20.02.2017 kostja menetlusdokumendi lisa 12 - IV kd, t lk 49) on hageja pakkunud välja vara jagamise viisid ning mh kirjutanud: „Xxxx puhul arvestatakse näiteks hetkeseisu, mil SP3 tööd on lõpetatud – tarnijatele on arved tasutud, Sinu isale on tasutud; arvestatakse olemasolevate varade väärtust ja pangakontode jääki (ning ka tegelikku sularaha seisu).“ Tsiviilasjas nr 2-16-10822 hageja poolt P P hagile 30.08.2016 esitatud vastuse p-s 4.6 (20.02.2017 kostja menetlusdokumendi lisa 13 - IV kd,t lk 50-55) kirjutas hageja (tsiviilasjas 2-16-10822 kostjaks): „Kuna korterelamu Xxxx tn xxxx arendus osutus prognoosijärgselt ülimalt kasumlikuks, otsustasid Xxxx ühisosa omanikud ja juhatuse liikmed kostja ning T K maksta kostjale preemiat summas 14 000 eurot. T K’i isa V K oli laenanud varasemalt T K’ile kinnisvarainvesteeringute tarbeks 32 000 eurot ning kostja ja T K ostustasid ühiselt, et selle preemia mahus tagastatakse V K’ile osaliselt saadud laen. Kogusummas 12 000 eurot kandis kostja samas mahus ning samal päeval, mil preemiasumma kostja arveldusarvele Xxxx-st laekus, T K’i isiklikule arveldusarvele (vt lisa 3). Tagantjärele on selgunud, et seda raha T K V K’ile edasi ei kandnud.“ 28.11.2017 istungil väitis hageja, et Xxxx külas osteti kinnisasi selle raha eest, eesmärk oli investeering perekonna huvides. Kohtu hinnangul ei tõenda V Ki kinnitus ega Xxxx arveldusarve väljavõte, milleks laenusummat kasutati – kinnitusest nähtub kostja selgitus, kuid menetlusosalise selgitus ei muutu tõendatuks seeläbi, et ta räägib midagi kolmandale isikule, kes siis seda omakorda kajastab; konto väljavõttest ei saa aga järeldada, kas Xxxx-le tehti ülekanne laenusummast või muudest vahenditest. Ka neid tõendeid kogumis hinnates võib jõuda kahele alternatiivsele ja võrdselt usutavale järeldusele: 1) kostja kandis enne laenu saamist olemasolnud vahendite arvelt Xxxx-le ja kasutas laenusummat
muul viisil; 2) kostja kandis saadud laenust Xxxx-le, millest saab järeldada, et V Ki selgitused või kostja poolt V Kile esitatud põhjendused on valed. Nimetatud küsimuse saab aga lahendada, võttes arvesse hageja seisukohta. Hageja positsioon on olnud läbivalt see, et laenusummat kasutati (osaliselt) investeeringuks – Xxxx-le Xxxx kinnisasja omandamiseks – ja hageja on pidanud seda investeeringuks perekonna huvides. Kohus on seisukohal, et kuivõrd Xxxx osa oli poolte ühisvaras, hageja oli samuti tegev Xxxx-s ning sai äriühingu tegevusest kasu, saab 30 000 euro osas (s.o summa, mis kanti laenu saamisega samal päeval kostja poolt Xxxx-le) pidada laenu kasutatuks perekonna ühistes huvides. Ülejäänud summa 2 000 euro osas ei saa kohus asuda seisukohale, et seda on kasutatud perekonna huvides, mistõttu tuvastab kohus, et V Kiga sõlmitud laenulepingust tulenevast kohustusest 30 000 eurot on poolte ühisvaras ja 2 000 eurot kostja lahusvara.
Hüvitis arvatakse ühisvara hulka.“ Riigikohus selgitas tsiviilasjas 2-14-11930 tehtud lahendi punktis 18: „Kolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et haginõudele esitatakse samad kriteeriumid, mis kohtuotsuse resolutsioonile. Kohtuotsuse resolutsioon peab olema TsMS § 442 lg 5 teise lause järgi selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita ning selliselt peab olema sõnastatud ka haginõue (vt Riigikohtu 10. mai 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3‐2‐1‐36‐17, p 16; vt ka 3. aprilli 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-12, p 17). Selleks, et maakohus oleks saanud käesolevas asjas langetada otsuse ühisvara väärtuse vähenemise kohta, pidanuks hageja lisaks asjaolude kirjeldamisele ja raamatupidamise kohta tehtud ülevaate esitamisele väljendama selgelt, millises ulatuses on kostja tegevuse tulemusena ühisvara väärtus vähenenud ning nõudma samas ulatuses PKS § 34 lg 3 järgi hüvitist ühisvarasse ja (selles osas) ühisvara jagamist.“ Kuna hageja ei ole nõudnud ühisvara vähenemise eest hüvitist ühisvarasse ja selles osas ühisvara jagamist, otse hüvitise väljamõistmist sellises olukorras seadus ette ei näe ning korrektset nõuet ei ole esitatud vaatamata 11.04.2019 määruses ja 03.12.2019 istungil selleks antud tähtaegadele, jätab kohus Xxxx-ga seotud hüvitisnõude läbi vaatamata. 50.2 Kohus on seisukohal, et juhul kui hageja oleks esitanud korrektse nõude, ei kuuluks nõue rahuldamisele. PKS § 34 lg 3 sätestab: „Kui ühisvara väheneb abikaasa süülise käitumise tõttu või tehingu tõttu, mille ta on teinud teise abikaasa tahteavalduseta, peab abikaasa vara vähenemise hüvitama. Hüvitis arvatakse ühisvara hulka.“ Kostja tõlgenduse kohaselt ei peeta normis silmas mitte väärtuse vähenemist (vara väärtus on pidevas muutumises), vaid eelkõige ühisvara esemelise koosseisu vähenemist – vastasel juhul oleks normis kasutatud väljendit „ühisvara väärtus“. PKS § 34 lg 3 esimene lause toob esile kaks olukorda, mis võimaldavad nõuda hüvitist ühisvarasse, kui ühisvara vähenemise põhjuseks on: 1) abikaasa süüline käitumine; 2) abikaasa tehing, mille ta on teinud teise abikaasa tahteavalduseta. Käesoleval juhul ei saaks olla tegu teise juhtumiga, kuna Xxxx osaga ei ole tehingut tehtud. Kohus leiab erinevalt kostjast, et õiguslikult ei ole välistatud hüvitisnõue ühisvara väärtuse vähenemise tõttu, kui selle on põhjustanud abikaasa süüline käitumine. Kohus nõustub, et vara väärtus muutub pidevalt näiteks amortiseerumise või majandusliku olukorra tõttu, kuid nendes olukordades ei kohaldu norm selle tõttu, et eelduslikult puudub süülise käitumise element. Kostja tõlgendus tooks aga kaasa olukorra, kus näiteks ühisvaras oleva sõiduki võõrandamine ühe abikaasa poolt võib kaasa tuua võimaluse nõuda selle eest hüvitist ühisvarasse, kuid sõiduki hävitamisel ühe abikaasa poolt selline võimalus puuduks. Seetõttu ei oleks välistatud PKS § 34 lg 3 kohase nõude esitamine vaatamata sellele, et kostja Xxxx osaga tehinguid ei teinud. Kohus nõustub kostjaga, et osaühingu vara ei ole osaniku vara ja seda vara ei saa jagada. Samas on osaühingu osal endal väärtus, mis kasumlikult tegutseval ja vara omaval äriühingul on suurem kui maksejõuetul äriühingul. Kui ühisvarasse kuuluva osa väärtuse vähenemise on põhjustanud abikaasa süüline käitumine, siis ei ole välistatud ka selle eest hüvitise nõudmine ühisvarasse. Xxxx asutati kostja poolt 06.11.2009 (26.01.2016 hageja menetlusdokumendi lisa 2 - I kd, t lk 1315). Xxxx on kustutatud (28.09.2017 kostja menetlusdokumendi lisa 1 – V kd, t lk 138) Xxxx-le kuulus järgmine kinnisvara, mis hiljem võõrandati:
Hageja hinnangul toimus vara võõrandamine eesmärgiga vähendada ühisvara väärtust. Kostja ei ole Xxxx-le kuulunud kinnistute müügist saadud raha kandnud Xxxx-le, vaid raha on liikunud teadmata isikute kätte ja äriühing on tehtud sisuliselt varatuks. Kohus nõustub kostjaga, et menetluses on piisavalt tõendeid selle kohta, et osa väärtuse vähenemist ei põhjustanud kostja süüline tegevus:
kahju tekitamise nõudes. Samuti ei tellinud hageja ise ekspertiisi pärast seda, kui ta sai 26.04.2016 uuesti juhatuse liikmeks. Hageja ei tasunud ka deposiiti, mis oleks taganud Xxxx pankrotimenetluse algatamise ja kõikide asjaolude ammendava väljaselgitamise pankrotihalduri kui selleks pädeva isiku poolt (sh vajadusel kahju hüvitamise nõude esitamise T K vastu või tagasivõitmise nõuete esitamise võõrandatud vara omandajate vastu). Lisaks eelnevale on kostja esitanud tõendid, mille põhjal on jälgitav Xxxx kinnisasjade võõrandamisega seonduv.
300 eurot / 219,4 m2), Xxxx-le võõrandatud korterite ruutmeetri hinnaks 1207,03 eurot/m2 (388 783,04 eurot / 322,1 m2).
ehitustegevus ja kinnisvaraarendus (kostja 17.06.2019 hagivastuse lisa 8 – VII kd, t lk 168-193), mistõttu ei olnud kinnisasjadega tehtud tehingud ka igapäevase majandustegevuse raamest väljuvad. Xxxx müügi puhul tuleb arvestada ÄS § 181 lg 3 regulatsiooni: „Osaühingu ja juhatuse liikme vahel tehtud tehing on tühine, kui tehinguga ei nõustunud osanikud või nõukogu. See ei kehti tehingu suhtes, mis tehakse osaühingu igapäevases majandustegevuses kauba või teenuse turuhinna alusel.“ Kuigi Xxxx müük võis olla tühine, siis kohtule teadaolevalt ei esitanud Xxxx (pärast seda kui hageja sai uuesti juhatuse liikmeks) tehingu tühisusele tuginedes nõuet kostja kui sõiduki ostja vastu. Sellest võib järeldada, et hageja Xxxx juhatuse liikmena aktsepteeris tehingut. Igal juhul ei ole Xxxx teinud toiminguid, et vähendada Xxxx-le väidetavalt tekitatud kahju (näiteks nõudes sõiduki kostjalt tagasi ning võõrandades selle kallimalt). Hageja on esile toonud ka kostja poolt Xxxx juhatuse liikmena tehtud muid tehinguid, mida hageja peab Xxxx-d kahjustavaks (ajavahemikus juuni 2014 kuni juuli 2015 on hageja väitel Xxxx osutanud majutusteenust ca 87 00 euro eest, millest on deklareeritud vaid ca 8% ja ülejäänud majutusteenuste eest saadud sularaha on kostja poolt omastatud). Ka nimetatud võimaliku nõude puhul ei ole Xxxx (pärast seda kui hageja sai uuesti juhatuse liikmeks) esitanud nõuet kostja vastu. Arvestades seda, et hageja sai uuesti Xxxx juhatuse liikmeks 22.04.2016 ja ajutine haldur nimetati 25.07.2017, siis olnuks hagejal enam kui aasta aega soovi korral nõudeid esitada. Eelnevale tuginedes on kohus seisukohal, et esitatud asjaoludest ei saa kohus järeldada kostja süülist käitumist Xxxx osa väärtuse vähendamisel. Lisaks nõustub kohus kostjaga, et hageja ei ole väärtuse puhul arvesse võtnud kohustusi – kohtu jaoks on ilmne, et ehitustegevuse ja kinnisvaraarendusega kaasnevad ka kulud, kuivõrd ehitada ei saa tasuta ja seda näitlikustavad ka fotod Xxxx kortermajast enne ja pärast renoveerimist (17.06.2019 kostja hagivastuse lisa 7 - VII kd, t lk 166-167) Kohtu seisukohta ei mõjuta see, kas kinnistute ostjad olid lähikondsed või mitte, mistõttu kohus neid asjaolusid ja tõendeid ei käsitle (26.01.2016 hageja menetlusdokumendi lisad 14-15 - I kd, t lk 53-56; 07.04.2017 hageja menetlusdokumendi lisa 24 – IV kd, t lk 194)
Xxxx osa ühisvarana ega jätta osa kostjale läbi vaatamata TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel (nõudega ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada). 51.2 Kohus märgib täiendavalt ka järgmist. Hageja on seisukohal, et Xxxx osa kuulub ühisvara hulka, kuna kõik 2014.a sügisele eelnevad tehingud Xxxx, Xxxx, hageja ja kostja vahel olid kasulikud üksnes Xxxx-le, hagejale ja kostjale – 2014.a sügisele järgnevad tehingud olid järsku Xxxx-le kahjulikud. Neid tehinguid ei ole kõiki välja toodud, kuid menetluses esitatud väidete pinnalt eeldab kohus, et enne 2014.a sügist tehtud tehingute all peab hageja silmas (muuhulgas) Xxxx kinnistuga seotud tehinguid ja pärast 2014 sügist tehtud tehingute all (muuhulgas) tehinguid, mille tulemusena sai Xxxx Xxxx 1-6 korterite omanikuks. Xxxx kinnisasjaga on olulised järgmised asjaolud: 1) Xxxx omandas 2010.a Xxxx kinnistu 1 037 000 krooni (66 276,38 eurot) eest ja Xxxx kanti omanikuna kinnistusraamatusse 22.11.2010 (26.02.2016 kostja menetlusdokumendi lisa 11 - II kd, t lk 68). 2) Xxxx võttis Xxxx-lt 2010 novembris laenu kokku 900 000 krooni ehk 57 520,48 eurot (20.12.2020 kostja menetlusdokumendi lisa 2 - VIII kd, t lk 192). 3) 31.01.2011 sõlmisid Xxxx ja Xxxx Xxxx kinnistu tagasiostuõigusega müügilepingu (26.02.2016 kostja menetlusdokumendi lisa 15 - II kd, t lk 102-111) hinnaga 102 000 eurot. Leping kajastab juba tasutud ostuhinnana novembris ülekantud summat 900 000 krooni ning lepingu sõlmimise päeval täiendavalt väljamakstavat summat 44 479,52 eurot (sellises summas väljamakse nähtub p-s 2 viidatud kontoväljavõttest). Xxxx ei suutnud tagasiostuõigust teostada 31.01.2011 müügilepingu p-s 3.1 sätestatud tähtajaks (31.07.2011). Xxxx raamatupidaja K A on koostanud peale tagasiostu tähtaja möödumist 01.08.2011 Xxxx-le arve nr 35 (20.12.2019 kostja menetlusdokumendi lisa 4 - VIII kd, t lk 197), mille koostamise põhjuseks just sel kuupäeval ei saa olla mittemiski muu, kui algselt laenuna (kohustusena) tehtud raamatupidamiskanne muudeti vara müügikandeks (tuluks), st üleval olnud kohustus tasaarveldati vara müügituluga. 4) Xxxx ühelt poolt ning T K ja K A teiselt poolt sõlmisid 14.10.2013 vahetuslepingu (26.02.2016 kostja menetlusdokumendi lisa 16 - II kd, t lk 111-123), mille alusel omandasid T K ja K A Xxxx kinnistu ühisomandisse, andes Xxxx-le vastu 3 korteriomandit – Xxxx kinnistu väärtusena märgiti 95 000 eurot ja korterite väärtusena samuti 95 000 eurot. Kohtu hinnangul on menetluses esitatud tõenditega loogiliselt järeldatav, et Xxxx võõrandas Xxxx kinnisasja Xxxx-le laenu tagatiseks ning Xxxx vahetas hiljem Xxxx kinnisasja laenusummaga sarnases väärtuses korterite vastu. Hageja on pidanud eluliselt ebausutavaks, et M K loovutaks 400 000 euro väärtuse eest kinnistuid 100 000 euro väärtuses korterite vastu ja see näitab, et Xxxx kuulus pooltele. Hageja heidab seega sisuliselt Xxxx-le ette, et viimane ei võõrandanud kinnisasja hiljem Xxxx-le, hagejale või kostjale (või kolmandale isikule) oluliselt kallimalt kui oli ostuhind. Kohtu hinnangul näitavad nimetatud tehingud seda, et Xxxx eesmärk oli saada Xxxx kinnisasja näol tagatis antud laenule ning tema huvi piirdus laenu tagasisaamisega. Seda, et Xxxx otsustas käituda Xxxx, hageja ja kostja suhtes vastutulelikult, ei saa pidada näitajaks, et Xxxx kuulub hagejale ja kostjale. Kostja on tuginenud sellele, et hageja tegi Xxxx kandeid seoses Xxxx kinnistuga (20.12.2019 kostja menetlusdokumendi lisa 3 - VIII kd, t lk 193-196), kuid nimetatud tõendid ei kajasta kande tegija isikut (st füüsilist isikut). Xxxx korterite omandamiseni viivate tehingute jada on kostja poolt samuti jälgitavalt põhjendatud ja tõendatud, kohus käsitles seda käesoleva kohtuotsuse punktis 50.2.
Hageja ei ole toonud esile muid tehinguid, mistõttu saab kohus kujundada seisukoha üksnes eelnevalt käsitletu pinnalt – see ei veena kohut, et Xxxx osa kuulub tegelikult poolte ühisvara hulka.
isiklikult kätte 31.03.2016, hageja ei ilmunud 05.04.2016 notari juurde võõrandamistehinguid sõlmima (31.03.2016 kutse, kättetoimetamise akt ja notariaalakt 20.02.2017 kostja menetlusdokumendi lisa 4 - IV kd, t lk 16-18). Ostjateks olid Xxxx ja R K. Kohus on seisukohal, et nendel kolmel juhul täidetud on leppetrahvi nõudmise eeldused, kuna ostjad olid olemas, notariaeg müügitehingu tegemiseks oli kokku lepitud ja üks abikaasa (hageja) ei olnud nõus tehingut tegema (kinnitades seda kirjalikult ja/või jättes notarisse ilmumata). Hageja peab ebatõenäoliseks, et ostjad omasid reaalset ostusoovi (kostja pole seda tõendanud), M N suhtes oli 03.03.2015 välja kuulutatud pankrot. Kohtu hinnangul ei mõjuta hageja seisukoht leppetrahvi põhjendatust. Tehingud ei jäänud ära seetõttu, et ostjad tegelikult ei omanud reaalset ostusoovi, vaid seetõttu, et hageja ei ilmunud notarisse ehk takistas müüki. 52.2 Kostja on leppetrahvi arvestanud alates 06.02.2016 Xxxx kinnisasja puhul väärtusest 380 000 eurot ning Xxxx ja xxxx kinnisasjade puhul väärtusest 275 000 eurot. Kuna 14.10.2014 lepingu p 4.3.1. kohaselt arvestatakse leppetrahvi „vastava müüdava kinnisvara ostjaga kokkulepitud müügisummalt“ ja 05.02.2016 oli määratud notari aeg Xxxx ning Xxxx ja xxxx kinnisasjade võõrandamiseks hindadega vastavalt 380 000 eurot ja 275 000 eurot, siis on leppetrahvi arvestamise aeg ja arvestuse aluseks olevad väärtused korrektsed. Ühe päeva leppetrahviks kujuneb 196,50 eurot – Xxxx kinnisasja puhul 0,03% 380 000 eurolt ehk 114 eurot; Xxxx ja xxxx kinnisasjade puhul 0,03% 275 000 eurolt ehk 82,50 eurot. Perioodi 06.02.2016-26.02.2016 (20 päeva ilma lõppkuupäevata, nagu on arvestanud kostja) leppetrahviks kujuneb 3 930 eurot. Kostja on palunud mõista välja ka leppetrahvi 196,50 eurot päevas alates 27.02.2016 kuni kohtuotsuse tegemiseni kindla summana ja edasi 196,50 eurot päevas kuni kinnisasjade müügini. Kostja on viidanud TsMS §-le 367, kuid nimetatud norm kohaldub üksnes viivise puhul. Küll aga saab nõude rahuldada TsMS § 369 alusel, mis sätestab: „Tulevase nõude täitmise hagi võib esitada juhul, kui on alust eeldada, et võlgnik kohustust õigel ajal ei täida. Sel alusel saab muu hulgas esitada hagi ka kinnistu või ruumi vabastamiseks tulevikus, kui nõude täitmine on seotud kindla tähtpäevaga, samuti nõuda pärast hagi esitamist sissenõutavaks muutuvate korduvate kohustuste täitmist tulevikus.“ Kohus ei arvesta siiski summaliselt leppetrahvi välja kohtuotsuse tegemise aja seisuga vaid viimase istungi pidamise kuupäeva seisuga, kuivõrd otsuse kuupäeva seisuga arvestatuna võib leppetrahv osutuda valeks, kui Xxxx ja xxxx kinnisasjad võõrandatakse enne otsuse tegemist. 27.02.2016-17.03.2020 on koos lõppkuupäevaga 1 481 päeva. Xxxx kinnisasja puhul kujuneb leppetrahvi suuruseks seega 168 834 eurot ning Xxxx ja xxxx kinnisasjade puhul 122 182,50 eurot – kokku 291 016,50 eurot. Seega mõistab kohus hagejalt kostja kasuks välja perioodil 06.02.2016-17.03.2020 kujunenud leppetrahvi summas 294 946,50 eurot. Alates 18.03.2020 väljamõistetava leppetrahvi puhul korrigeerib kohus väljamõistetavat leppetrahvi. Kuna Xxxx ning Xxxx ja xxxx kinnisasjad võõrandatakse tõenäoliselt erinevatel aegadel, siis mõistab kohus hagejalt kostja kasuks välja alates 18.03.2020 kuni Xxxx kinnisasja võõrandamiseni leppetrahvi 114 eurot päevas ja alates 18.03.2020 kuni Xxxx ja xxxx kinnisasjade võõrandamiseni leppetrahvi 82,50 eurot päevas.
Kostja tasus 12.03.2015-22.06.2016 2 401,23 eurot ja pärast vastuhagi esitamist veel 84,68 eurot (26.02.2016 kostja menetlusdokumendi lisa 9 - II kd, t lk 59-60; 20.02.2017 kostja menetlusdokumendi lisa 16 - IV kd, t lk 63-64) ehk kokku 2 485,91 eurot ühisvaras olevaid laenulepingust nr xxxx tulenevaid kohustusi. Kostja palub sellest 1 242,96 eurot hüvitada Xxxx kinnistu müügist saadavate vahendite arvelt. Hageja leiab, et tulenevalt 15.07.2011 abieluvaralepingust ei ole laenulepingust nr xxxx tulenevad kohustused ühisvara hulgas. PKS § 34 lg 2 sätestab, et kui abikaasa kasutab oma lahusvara ühisvara huvides, võib ta nõuda, et selle väärtus hüvitatakse ühisvara arvel. Kohus jõudis käesoleva otsuse punktis 43.1 järeldusele, et laenulepingust nr xxxx tulenevad kohustused on ühisvara hulgas. Hageja ei ole vaidlustanud, et kostja on tasunud alates 12.03.2015 lahusvara arvelt nimetatud kohustuse katteks 2 485,91 eurot. Kohus rahuldab nimetatud nõude, kostja poolt ühisvaraks oleva kohustuse täitmiseks tasutud summast pool (ümmardatuna 1 242,96 eurot) tuleb kostjale hüvitada ühisvara arvelt.
Seetõttu jäävad rahuldamata kostja nõuded jätta täitemenetluste kulud hageja kanda.
(26.02.2016 kostja menetlusdokumendi lisa 12 - II kd, t lk 69-97) on kinnisasja väärtuseks hinnatud 373 000 eurot. Kostja väitel oli tal hinnaga 380 000 eurot kinnisasjale ostja olemas 06.08.2015 (26.02.2016 kostja menetlusdokumendi lisa 13 - II kd, t lk 98-99), kohus märgib siiski, et viidatud tõend ei kajasta plaanitud tehingu väärtust. Kostjal oli ostja hinnaga 380 000 eurot 2016.a veebruaris, mida saab järeldada 01-02.02.2016 e-kirjadest (26.02.2016 kostja menetlusdokumendi lisa 14 - II kd, t lk 100-101); • Xxxx kinnisasja väärtuseks peab hageja 35 000 eurot ja kostja 10 000 eurot; • Xxxx kinnisasja väärtuseks peab hageja 65 000 eurot ja kostja 50 000 eurot. Kostja palub otsuse täitmise korrana kinnisasjade hindadega seoses järgmist:
omandamisel. Seetõttu jääb otsuse täitmise korrast välja p 2.1, 3.1 (v.a osa, et „jagada poolte vahel võrdselt pooleks“) ja 3.2. Punktis 48.2 pidas kohus V Kilt saadud laenu tagastamise kohustusest ühisvaras olevaks 30 000 euro tagastamise kohustust – kohus täpsustab sellest tulenevalt punkti 2.3. Mis puutub punkti 1, siis peab kohus vajalikuks seda korrigeerida. Kuna Xxxx ja Xxxx kinnisasjade osas juba täitemenetlus toimub, siis viiakse seda läbi tavapäraste täitemenetluse reeglite järgi. Kohus märgib ära, et nende müügist hüvitatakse Xxxx AS-i kohustused ja täitemenetluse kulud, kuid täitemenetluse kulude hüvitamine ja sissenõudjale tasumine toimub täitemenetluse seadustikus ettenähtud korras. Kuna kohtule ei ole teada, millised nõuded ja millises ulatuses jäävad tasumata pärast Xxxx tn kinnisasjade müügist saadavate vahendite jaotamist, siis korrigeerib kohus punkti 1 selliselt, et Xxxx kinnisasja ja Xxxx kinnisasja enampakkumisel müügist laekuva raha arvel täidetakse laenulepingust nr xxxx tulenevad rahalised kohustused Xxxx AS-ile ulatuses, milles need jäid täitmata Xxxx tn kinnisasjade müügist saadud vahenditest ning Tallinna kohtutäitur E V 14.03.2017 kohtutäituri tasu väljamõistmise otsusest täiteasjas nr xxxx tulenev võlgnevus ulatuses, milles see jäi täitmata Xxxx tn kinnisasjade müügist saadud vahenditest. Kokkuvõtvalt on kinnisasjade müügist saadavate vahendite jagamisega seonduvalt otsuse täitmise kord järgnev:
rahasummade ülekandmine ning maksed elamiskulude, laste kulude ja reiside eest; poolte varaline olukord enne abielu; • 17.06.2019 kostja hagivastuse lisa 1 (VII kd, t lk 137-141) – kohtumäärust tsiviilasjas 216-9519, millest nähtub, et hageja takistas kostjal kasutada Xxxx kinnistut; • 17.06.2019 kostja hagivastuse lisa 2 (VII kd, t lk 142-160) – fotod Xxxx ja xxxx eramust, mis tõendavad hageja poolt kinnisasja väärtuse vähendamist; • 17.06.2019 kostja hagivastuse lisa 3 (VII kd, t lk 161), 20.12.2019 kostja menetlusdokumendi lisa 6 (VIII kd, t lk 199) – tõendid Xxxx AS-i lepingust nr 07-040472 tuleneva võlajäägi kohta; • 20.12.2019 kostja menetlusdokumendi lisa 1 (VIII kd, t lk 186-191) – Xxxx kandeavaldus registrile ja liikmete nimekiri; • 20.12.2019 kostja menetlusdokumendi lisa 5 (VIII kd, t lk 198) – Xxxx ja xxxx enampakkumisteade. • 09.03.2020 kostja menetlusdokumendi lisa 5 – kostja kontoväljavõte töötasude kohta. Kohtu hinnangul ei mõjuta nimetatud tõendid käesoleva asja lahendamist või on käesoleva otsuse tegemise ajaks kaotanud aktuaalsuse. Kuivõrd kohus küsis menetluses poolte hagi ja seisukohtade terviktekste, mis esitati 17.05.2019 ja hiljem, siis ei hinda kohus tõendeid, millele pooled ei ole viidanud alates 17.05.2019 esitatud menetlusdokumentides või mida nad ei ole lisanud nimetatud menetlusdokumentidele.
TsMS § 138 lg 1 ja 2 järgi on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud, kohtukulud on mh riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. Kostja on menetluses tasunud riigilõive/kautsjonit järgmiselt:
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.