Eesistuja Malle Seppik, liikmed Peeter Jerofejev ja Ants Kull
Kohtuasi
Karin Alliksaare hagi Swedbank AS vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 30. mai 2018. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Karin Alliksaare kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
Kassatsioonkaebuse hind 3500 eurot
Menetlusosalised ja esindajad Riigikohtus
nende Hageja Karin Alliksaar, lepinguline esindaja vandeadvokaat Maria Mägi-Rohtmets Kostja Swedbank AS, seaduslik esindaja Liisi Himma Iseseisva nõudeta kolmas isik kostja poolel Tõnu Korts
Asja läbivaatamise kuupäev
12. november 2018, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 30. mai 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-9391. Saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
1.Karin Alliksaar (hageja) esitas 15. juunil 2017 Harju Maakohtule hagi ja 6. juulil 2017 täpsustatud nõude Swedbank AS (kostja) vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 022/2017/1373. Hageja palus mõista kostjalt välja hageja kantud menetluskulud ja jätta kostja menetluskulud kostja enda kanda, samuti palus hageja mõista kostjalt hageja kasuks välja hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni
2-17-9391 täitmiseni. Ühtlasi esitas hageja hagi tagamise taotluse, milles palus kohtul reguleerida esialgselt õigussuhet ning peatada täitemenetlused täiteasjades nr 022/2017/1372 ja nr 022/2017/1373 kuni kohtumenetluse lõpuni. Hagiavalduse kohaselt kuuluvad hagejale kinnisasjad asukohaga Perve tn 3A, Saue linn ja Perve tn 3, Saue linn (kinnistud), mis on koormatud ühishüpoteegiga, mis tagab kostja ja Tõnu Kortsu (kolmas isik, laenusaaja) vahel 9. märtsil 2007 sõlmitud laenulepingu nr 07-040472-EL (laenuleping) täitmist. Kinnistud on hageja elukohaks. Ehkki kinnistusraamatusse on kinnistute omanikena kantud sisse nii hageja kui ka laenusaaja, on Harju Maakohtu menetluses tsiviilasjas nr 2-16-1255 hageja hagi laenusaaja vastu ühisvara jagamise nõudes, mille üheks esemeks on kinnistute omandiõigus. Hageja arvates tuleks hageja kanda kinnistusraamatusse kinnistute ainuomanikuna.
17.jaanuaril 2017 edastas kostja hagejale kui tagatise omanikule teatise, mille kohaselt ei ole laenusaaja täitnud nõuetekohaselt kohustusi, ja märkis, et hagejal on võimalus tasuda võlgnevus 1609 eurot 23 senti hiljemalt 3. veebruaril 2017, et vältida laenulepingu ülesütlemist ja tagatisele sissenõude pööramist. Hageja helistas 3. veebruaril 2017 kell 13.05 kostja esindajale ja küsis, kas oleks võimalik tasuda võlgnevus järgmisel tööpäeval, s.o 6. veebruaril 2017. Kostja esindaja kinnitas, et ei ole probleemi, kui võlgnevus laekub esmaspäeval, 6. veebruaril 2017. Sellega andis kostja lubaduse, et kohustuse võib täita ka 6. veebruaril 2017. Kostja esindaja märkis telefonivestluses, et kui hageja tasub suurema summa, saab kaetud ka nädalavahetusel lisanduv viivis. Hageja tasus
6.veebruaril 2017 kostjale 1620 eurot. Kostja esitas 13. märtsil 2017 täitmisavalduse, milles on märgitud, et laenuleping on lõpetatud 7. veebruaril 2017 võlgnikele 17. jaanuaril 2017 saadetud ülesütlemisteatiste alusel. Hagiavalduse esitamise hetkeks on hageja ja laenusaaja vastu algatatud täitemenetlused täiteasjades nr 022/2017/1372 ja nr 022/2017/1373, mille aluseks on Tallinna notari Tarvo Puri 8. märtsi 2007. a notariaalne dokument nr 1503 ja kostja avaldus. Täitur on kinnistud arestinud ja välja on kuulutatud nende enampakkumine. Hageja on seisukohal, et laenulepingu ülesütlemine oli õigusvastane. Hageja täitis kohustuse kostjaga telefonivestluses kokku lepitud pikendatud tähtaja jooksul, mistõttu laenulepingu ülesütlemiseks polnud alust. Kui ülesütlemisteatis saadi kätte vähem kui kaks nädalat enne 3. veebruari 2017, ei ole laenulepingut VÕS § 416 lg 1 järgi kehtivalt üles öeldud. Kostja ei järginud VÕS § 416 lg-s 2 nimetatud nõudeid, sest 17. jaanuari 2017. a teatises puudub pakkumine läbirääkimiste alustamiseks. Samuti ei andnud kostja laenusaajale täiendavat tähtaega läbirääkimisteks. Alternatiivselt on laenulepingu ülesütlemine ja täitemenetluse algatamine vastuolus hea usu põhimõttega. Kostja on kasutanud ülesütlemist kui õiguskaitsevahendit ebaproportsionaalselt ja hageja huve arvestamata. Hageja on laenulepingust tulenevad kohustused täitnud ja kavatseb neid täita ka edaspidi. Kostjale ei ole kahju tekkinud, samas kui hagejale toob täitemenetlus tõenäoliselt kaasa kodu kaotuse ning kinnistute võõrandamise turuhinnast oluliselt madalama hinnaga. Kostja on tegutsenud pahauskselt, lubades hagejal täita kohustuse järgmisel tööpäeval, kuid oma lubadust murdes hiljem täitemenetlust alustanud. Hageja on füüsilisest isikust tarbija, samas kui kostja on üks riigi jõukamaid isikuid. Täitmisavaldusest nähtub, et kostja lõpetas laenulepingu 7. veebruaril 2017, s.o üks päev pärast seda, kui hageja oli teinud laenumakse. Järelikult oli laenuleping ka pärast võlgnevuse tasumist kehtiv ja kostjal puudus kaitsmisväärne huvi järgmisel päeval laenulepingu lõpetamiseks.
2.Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kostja selgitas, et laenusaaja oli laenulepingust tulenevate maksetega võlgnevuses kaks korda 2016. aastal ja kolmas kord 2017. a jaanuaris. Laenusaaja sai ülesütlemisteatise kätte 17. jaanuaril 2017. Kostja ei pikendanud telefoni teel maksetähtaega. Kostja kinnitas telefonivestluses, et maksetähtpäev on 3. veebruar 2017 ja makse võib pankadevaheliste maksete viivituse tõttu laekuda 6. veebruari 2017 hommikul. Hageja tegi makse vahekontole alles 6. veebruaril 2017 kell 16.33 ja seetõttu jõudis makse 2(9)
2-17-9391 kostjani 7. veebruaril 2017, kuna oli tehtud pärast kella 16.30. Kostja ütles laenulepingu üles kehtivalt. Täitemenetlus algatati seaduspäraselt.
3.Kolmas isik oli seisukohal, et hagi on põhjendamatu kostja esile toodud põhjustel.
4.Harju Maakohus rahuldas 10. juuli 2017. a määrusega hagi tagamise taotluse osaliselt. Kohus määras peatada täitemenetluse Tallinna kohtutäitur Elin Vilippuse menetluses olevas täiteasjas nr 022/2017/1373 kuni käesolevas tsiviilasjas kohtulahendi jõustumiseni. Ülejäänud osas jättis maakohus hagi tagamise avalduse rahuldamata. Maakohus tunnistas hagi tagamise viivitamata täidetavaks.
5.Harju Maakohus jättis 8. jaanuari 2018. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Hagi tagamise abinõu lõpeb Harju Maakohtu 10. juuli 2017. a määruse kohaselt. Maakohus leidis, et põhjendamatu on hageja väide, et laenulepingut ei ole üles öeldud. Hageja ei tõendanud, et kostja andis telefonivestluses hagejale kohustuste täitmiseks täiendava tähtaja kuni
6.veebruarini 2017. Muu hulgas ei tõenda seda poolte kirjavahetus 17. märtsist 2017 kuni
22.märtsini 2017 ega asjaolu, et kostja on menetluses täpsustanud, et ta kinnitas telefonivestluses, et makse võib pankadevaheliste maksete viivituse tõttu laekuda alles 6. veebruari 2017 hommikul. Makse laekumist pankadevaheliste maksete viivituse tõttu järgmise pangapäeva hommikul ei saa samastada maksetähtaja pikendamisega. Maksekorralduse väljavõttega on tõendatud, et hageja tegi kostja vahekontole makse alles 6. veebruaril 2017 kell 16.33 ning makse jõudis kostjani 7. veebruaril 2017, kuna oli tehtud pärast kella 16.30. VÕS § 146 lg 1 sätestab tingimused, millal krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda. Hageja ei väitnud, et laenusaaja ei olnud
3.veebruaril 2017 viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega, ega tõendanud, et ülesütlemisteatis saadi kätte vähem kui kaks nädalat enne 3. veebruari 2017. Laenusaaja 21. veebruari 2017. a kirjaga on tõendatud, et ta sai kostja 17. jaanuari 2017. a tahteavalduse laenulepingu ülesütlemiseks kätte 17. jaanuaril 2017. Kostja 17. jaanuari 2017 kirjaga on tõendatud, et vastavalt VÕS § 146 lg-le 2 pakkus kostja ülesütlemisavalduses koos kohustuse täitmiseks tähtaja andmisega võimalust läbirääkimisteks, et jõuda kokkuleppele. Laenusaaja pidi kostja tahet kokkuleppe võimaluse pakkumisel teadma, arvestades, et laenusaaja 21. veebruari 2017. a kirjaga on tõendatud, et pakkumise vastuses kinnitas ta valmidust teha kostjaga koostööd. Hageja esile toodud asjaolud ei anna alust asuda seisukohale, nagu oleks kostja käitumine laenulepingu ülesütlemisel või täitmisavalduse esitamisel vastuolus hea usu põhimõttega. Kostja
17.jaanuari 2017. a kirjast nähtub, et ta ütles laenulepingu üles selliselt, et loeb lepingu üles öelduks maksetähtpäeva möödumisel. See, et täitmisavaldusest nähtub laenulepingu lõpetamine alles
7.veebruaril 2017, ei ole piisav 17. jaanuari 2017. a ülesütlemisavalduse teisiti tõlgendamiseks. Hageja esile toodud asjaolud asjaosaliste väidetava varalise seisundi ja kostjal kahju puudumise kohta ning asjaolu, et hüpoteegi realiseerimine kahjustab oluliselt hageja ja laenusaaja huve, ei kaalu üles kostja õigustatud huvi lepingu ülesütlemise vastu. Kostja õiguskaitsevahendi kasutamise eesmärk ei olnud tekitada hagejale ega laenusaajale kahju. Eelnevast tulenevalt on kostjal õigus hüpoteegi realiseerimiseks täitemenetluses ning puudub alus sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks.
6.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Kui ringkonnakohtul ei ole võimalik menetlusõiguse normide rikkumisi ise kõrvaldada, palus hageja saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. 3(9)
2-17-9391
7.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.
8.Kolmas isik palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
9.Tallinna Ringkonnakohus jättis 30. mai 2018. a otsusega Harju Maakohtu 8. jaanuari 2018. a otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Apellatsioonimenetluse kulud jäeti hageja kanda. Ringkonnakohus leidis, et maakohus ei rikkunud menetlusõiguse norme ja kohaldas materiaalõiguse norme õigesti. Kohus andis asjas esile toodud asjaoludele ja tõenditele õige hinnangu ning põhjendas, miks ta hageja väidetega ei nõustunud. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et hageja ei tõendanud poolte kokkulepet maksetähtaja pikendamise kohta. Makse tuli teha 3. veebruaril 2017 ja hageja oli sellest teadlik. On tõendatud, et hageja eristas maksetähtaega ja raha laekumise aega ning sai aru, et makse tuleb teha 3. veebruaril 2017, kuid see võib kostja kontole laekuda viivitusega. Maakohus tuvastas õigesti, et kostja ei rikkunud VÕS § 416 lg-s 2 sätestatud kohustust pakkuda võimalust läbirääkimisteks, et jõuda kokkuleppele. Sellist võimalust pakuti hagejale 17. jaanuari 2017. a teatises. Hageja eksib, leides, et VÕS § 416 lg-t 2 tuleb tõlgendada selliselt, et kostja oleks pidanud andma läbirääkimisteks täiendava tähtaja. Ringkonnakohus nõustus maakohtu seisukohaga, et laenulepingu ülesütlemine ega täitemenetluse algatamine ei olnud vastuolus hea usu põhimõttega. Hageja esile toodud asjaolud poolte varalise seisundi ebavõrdsuse, kostjal kahju puudumise ja hageja huvi kohta säilitada kinnisasju koduna ei kaalu üles kostja huvi õiguskaitsevahendi kohaldamiseks. Maakohus tuvastas õigesti, et laenuleping lõppes maksetähtpäeva möödumisel, s.o 3. veebruaril 2017 kell 24.00. Seega ei ole õige hageja väide, et kostja lõpetas laenulepingu pärast seda, kui hageja oli teinud laenumakse.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
10.Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 30. mai 2018. a otsuse ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Kassatsioonkaebuse kohaselt on ringkonnakohus sarnaselt maakohtuga rikkunud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 232 lg-st 1 tulenevat kohustust hinnata kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt. Tõenditest nähtuvalt leppisid pooled kokku maksetähtaja pikendamises ning kohustuse täitmises järgmisel tööpäeval ehk 6. veebruaril 2017. Kuivõrd hageja tegi ülekande kostja hallatavalt kontolt samuti kostja hallatavale kontole, sai kohustuse lugeda täidetuks kande tegemise hetkel. Seega täitis hageja kohustuse kokkuleppe kohaselt 6. veebruaril 2017. Laenulepingu ülesütlemisel ei järgitud VÕS § 416 lg-t 2, mistõttu seda ei saa lugeda kehtivaks. Kohtud on vääralt kohaldanud materiaalõigust ja hinnanud valesti tõendeid, leides, et kostja
17.jaanuari 2017. a kirjaga pakuti hagejale võimalust läbirääkimisteks. Üksnes viide kokkulepete saavutamise võimalusele ei ole VÕS § 416 lg-st 2 tulenevate nõuete täitmiseks piisav. Kohtud on põhjendamatult leidnud, et laenulepingu ülesütlemine ega täitemenetluse algatamine ei olnud vastuolus hea usu põhimõttega. Ringkonnakohus jättis käsitlemata hageja argumendid ega põhjendanud, miks hageja esile toodud asjaolud poolte ebavõrdse varalise seisundi, kostjal kahju puudumise ja hageja huvide olulise kahjustamise kohta hüpoteegi realiseerimise tulemusena, samuti 4(9)
2-17-9391 kostja teadliku koostöö kohta laenusaajaga hageja vara realiseerimiseks ei kaalu üles kostja huvi õiguskaitsevahendi kasutamiseks. Kostja on hea usu põhimõtte vastaselt kasutanud oma võimalikku õiguskaitsevahendit ebaproportsionaalselt ning hageja huve arvestamata. Kohtud ei ole arvestanud, et kostja 13. märtsi 2017. a täitemenetluse algatamise avaldusest nähtuvalt on kostja lõpetanud laenulepingu 7. veebruaril 2017 ehk üks päev pärast seda, kui hageja oli teinud laenumakse. Seega puudus kostjal kaitsmisväärne huvi lepingu lõpetamiseks. Kostja käitumine ja lubadused kohustuse täitmise aja kohta on olnud vastuolulised. Ringkonnakohus rikkus materiaalõiguse normi, jättes VÕS § 6 lg 2 alusel tuvastamata, et kostja algatatud sundtäitmine on kõiki vaidluse asjaolusid kogumis arvestades lubamatu.
11.Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
12.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 2 ja § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
13.Hageja on esitanud hüpoteegiga koormatud kinnistute ühe omanikuna kostja vastu hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, et vältida kinnistute sundmüüki. Hageja arvates ei olnud täidetud laenulepingu erakorralise ülesütlemise eeldused. Samuti leiab hageja, et laenulepingu ülesütlemine ja täitemenetluse algatamine oli vastuolus hea usu põhimõttega. Kassatsiooniastmes vaidlevad pooled mõlema küsimuse üle. Kolleegium hindab esmalt hageja väiteid laenulepingu ülesütlemise kehtivuse kohta (I) ning seejärel täitemenetluse algatamise vastuolu kohta hea usu põhimõttega (II). Lõpetuseks teeb kolleegium menetluslikud otsustused (III). I
14.Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg 1 esimese lause kohaselt võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Muu kui kohtulahendi sundtäitmise puhul saab võlgnik sama paragrahvi lg 11 kohaselt esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis ka kõik vastuväited täitedokumendist tuleneva nõude olemasolule ja kehtivusele. Praeguses asjas on täitedokumendiks TMS § 2 lg 1 p-s 19 nimetatud notariaalselt tõestatud kokkulepe, mis näeb ette kinnisasja omaniku kohustuse alluda kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks. Asjaõigusseaduse § 279 lg 7 järgi võib pantija, kes ei ole võlgnik, esitada pandiga tagatud nõude vastu samu vastuväiteid, mida võib esitada võlgnik või käendaja. Ta võib vastuväiteid esitada ka siis, kui võlgnik nõudele vastu ei vaidle. Riigikohus on 27. jaanuaril 2010 tsiviilasjas nr 3-2-1-153-09 tehtud otsuse p-s 25 selgitanud, et hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanik võib selliseid vastuväiteid esitada ka sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga. Seega on hagejal võimalik tugineda sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis väitele, et laenuleping ei ole kehtivalt üles öeldud, mh põhjusel, et selle ülesütlemise eeldused ei olnud täidetud või ülesütlemine on vastuolus hea usu põhimõttega.
5(9)
2-17-9391
15.Kohtud ei ole eksinud materiaalõiguse kohaldamisel ega rikkunud menetlusõiguse normi, leides, et kostja ütles laenulepingu kehtivalt üles.
15.1.VÕS § 416 lg 1 järgi võib krediidiandja osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks. VÕS § 416 lg 2 kohaselt peab krediidiandja tarbijale hiljemalt koos sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud tähtaja andmisega pakkuma võimalust läbirääkimisteks, et jõuda kokkuleppele. Pooled ei vaidle selle üle, et laenuleping oli tarbijakrediidileping, mille alusel tuli krediit tagastada osadena, laenusaaja oli viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ning kostja ülesütlemisavaldus oli kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja pikendas laenusaaja kohustuse täitmise tähtaega ja kas hageja täitis kohustuse pikendatud tähtaja jooksul. Samuti vaidlevad pooled selle üle, kas laenulepingu ülesütlemine oli tühine, kuna kostja ei pakkunud VÕS § 416 lg 2 järgi võimalust läbirääkimisteks.
15.2.Kohtud tuvastasid, et 17. jaanuari 2017. a avalduses andis kostja laenukohustuse tasumiseks täiendava tähtaja 3. veebruarini 2017 ning hageja ei tõendanud, et kostja oleks seda tähtaega telefonivestluses pikendanud 6. veebruarini 2017 (maakohtu otsuse p 12; ringkonnakohtu otsuse p-d 30 ja 31). Samuti tuvastasid kohtud, et hageja tegi kostjale makse 6. veebruaril 2017 (maakohtu otsuse p 12; ringkonnakohtu otsuse p 29). Eelnevast tulenevalt leidsid kohtud tuvastatud asjaoludel põhjendatult, et hageja tehtud makse ei olnud tähtaegne. Kohtute tuvastatud asjaoludel ütles kostja laenulepingu üles selliselt, et luges lepingu üles öelduks maksetähtpäeva möödumisel, mistõttu laenuleping lõppes 3. veebruaril 2017 kell 24.00 (ringkonnakohtu otsuse p 33). Seega ei ole põhjendatud hageja väide, et kostja lõpetas laenulepingu alles pärast seda, kui hageja oli kohustuse täitnud. Kolleegium märgib, et kohtud ei ole nõutavalt põhjendanud seisukohta, et hageja 6. veebruaril 2017 tehtud makse jõudis kostjani alles 7. veebruaril 2017, kuna see oli tehtud kostja vahekontole pärast kella 16.33 (maakohtu otsuse p 12; ringkonnakohtu otsuse p 29). VÕS § 91 lg 3 kohaselt loetakse rahalise kohustuse täitmisel võlgnetava summa kandmisega võlausaldaja kontole kohustus täidetuks võlausaldaja konto krediteerimisest võlgnetava rahasumma ulatuses. Seega tuleb muu kokkuleppe puudumisel lugeda kohustus täidetuks alates hetkest, mil hageja makse jõudis kostja kontole, sõltumata sellest, kas tegemist oli vahekontoga või laenusaaja isikliku kontoga. Kohtud ei ole tuvastanud, et hageja oleks olnud kohustatud tegema makse just laenusaaja isiklikule kontole. Eelnev ei ole siiski viinud ebaõige lahendi tegemiseni, kuna tuvastatud asjaoludel oli makse tehtud hilinenult ka juhul, kui leida, et see jõudis kostjani 6. veebruaril 2017.
15.3.Hageja teise vastuväite kohta märgib kolleegium, et VÕS § 416 lg-st 2 tuleneb krediidiandjale kohustus pakkuda läbirääkimiste võimalust tarbijast krediidisaajale, mitte aga võimalikele tagatise andjatele. Seega ei olnud kostjal VÕS § 416 lg-st 2 tulenevat kohustust enne laenulepingu ülesütlemist pakkuda hagejale võimalust läbirääkimisteks, et jõuda kokkuleppele.
6(9)
2-17-9391 Kohtud leidsid, et kostja 17. jaanuari 2017. a kirjaga on tõendatud, et ülesütlemisavalduses pakkus kostja laenusaajale koos kohustuse täitmiseks tähtaja andmisega võimalust läbirääkimisteks, et jõuda kokkuleppele (maakohtu otsuse p 14, ringkonnakohtu otsuse p 32). Samuti on maakohus leidnud, et laenusaaja pidi kostja tahet kokkuleppe võimaluse pakkumisel teadma, kuna pakkumise vastuseks kinnitas ta valmidust teha kostjaga koostööd ja suhelda (maakohtu otsuse p 14). Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsuse põhjendustega (ringkonnakohtu otsuse p 29). Eelnevast tulenevalt on põhjendatud kohtute järeldus, et kostja ei rikkunud VÕS § 416 lg-st 2 tulenevat kohustust laenusaaja vastu.
15.4.Eeltoodud põhjustel nõustub kolleegium kohtutega, et laenuleping on kehtivalt üles öeldud. Krediidiandjal on õigus krediidilepingu rikkumise korral kasutada seaduses sätestatud õiguskaitsevahendeid, sh seaduses sätestatud juhul krediidileping erakorraliselt üles öelda. Hageja ei ole esile toonud selliseid erandlikke asjaolusid, millest nähtuvalt oleks laenusaajaga sõlmitud laenulepingu ülesütlemine vastuolus hea usu põhimõttega. II
16.Kohtud on rikkunud menetlusõiguse normi, jättes hindamata hageja väited selle kohta, et hageja vastu sundtäitmise algatamine hüpoteegi realiseerimiseks oli vastuolus hea usu põhimõttega.
16.1.Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 138 lg-test 1 ja 2 tuleneb, et õiguste teostamisel tuleb toimida heas usus ning see ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguste teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. VÕS § 6 lg 1 kohaselt peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. VÕS § 6 lg 2 järgi ei kohaldata võlasuhtele seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Kolleegium on varem selgitanud, et hea usu põhimõtte funktsiooniks on ka lepingust või seadusest tulenevate õiguste teostamise kuritarvitamise piiramine (vt Riigikohtu 7. novembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-07, p 16; vt ka 30. novembri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-04, p 25). Lepingust või seadusest tulenevate õiguste teostamist loetakse alati õiguse kuritarvitamiseks siis, kui õigusi teostatakse vastuolus hea usu põhimõttega. Õiguste teostamise piiramine tähendab, et kohus ei kohalda konkreetsel halvas usus käitumise juhul seadusest või lepingust tulenevat (vt Riigikohtu
7.novembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-07, p 16). TsÜS § 138 lg-d 1 ja 2 ning VÕS § 6 kohalduvad ka hüpoteegipidaja ja pantija vahelisele võlasuhtele ning sellest tulenevate hüpoteegipidaja õiguste teostamisele. Kolleegium leiab, et asjaolu, et hüpoteegi realiseerimiseks sundtäitmise algatamine oli vastuolus hea usu põhimõttega, saab olla aluseks sundtäitmise lubamatuks tunnistamisele TMS § 221 järgi.
16.2.Praeguses asjas leidis hageja, et hüpoteegi realiseerimiseks tema vastu täitemenetluse algatamine oli vastuolus hea usu põhimõttega, kuna kostja kasutas oma õigusi ebaproportsionaalselt ja hageja huve arvestamata. Selle põhjendamiseks viitas hageja asjaolule, et ta täitis kolmandast isikust pantijana laenusaaja kohustuse üksnes lühiajalise hilinemisega, sealjuures enne seda, kui kostja esitas kohtutäiturile täitmisavalduse. Kohustuse täitmisega hilinemise põhjustas kostja enda vastuoluline käitumine kohustuse täitmise tähtpäeva määramisel. Kohustuse täitmisega hilinemisest ei tekkinud kostjale varalist kahju, samas kui hüpoteegi realiseerimine kahjustab oluliselt hageja huve, mh kuna kinnistud on hageja koduks. Samuti viitas hageja enda ja kostja äärmiselt ebavõrdsele varalisele seisundile ning asjaolule, et laenusaaja soov ja eesmärk oligi see, et kinnistud täitemenetluses võõrandataks ning sellest saadava raha arvel laenulepingust tulenevad kohustused täidetaks (vt I kd, tl 3 ja 32).
7(9)
2-17-9391
Kohtud käsitlesid täitemenetluse algatamise vastavust hea usu põhimõttele üksnes üldsõnaliselt, leides, et hageja esile toodud asjaolud poolte varalise seisundi ebavõrdsuse, kostjal kahju puudumise ja hageja huvi kohta säilitada kinnistuid koduna ei kaalu üles kostja õigustatud huvi lepingu ülesütlemise õiguskaitsevahendi kasutamise vastu (maakohtu otsuse p 13, ringkonnakohtu otsuse p 33). Sealjuures ei põhjendanud kohtud oma seisukohta ega seda, miks nad hageja väidetega ei nõustu. Samuti ei arvestanud kohtud asjaoluga, et hageja on püüdnud laenusaaja kohustusi täita, kusjuures pooled ei vaidle selle üle, et varem on hageja korduvalt laenusaaja kohustusi täitnud, mh viimasel hetkel selleks, et vältida laenulepingu erakorralist ülesütlemist ja kinnistutele sissenõude pööramist. Eelnev on otsuste põhjendamise kohustuse rikkumine TsMS § 436 lg 1, § 442 lg 8 ja § 654 lg 5 järgi.
16.3.Kolleegium on seisukohal, et õiguste teostamise kuritarvitamiseks ja seega nende hea usu põhimõtte vastaseks teostamiseks võib olla krediidiandja poolt sissenõude pööramine kolmandast isikust pantija kinnisasjale olukorras, kus asjaoludest nähtuvalt esineb mõistlik võimalus hüpoteegi realiseerimist vältida, sealjuures krediidiandja huve kahjustamata. Sellise olukorraga võib tegemist olla näiteks juhul, kui hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanik on näidanud välja valmisolekut täita krediidivõtja kohustused, mille täitmata jätmise tõttu krediidileping üles öeldi, või krediidileping esialgsetel või muudetud tingimustel üle võtta ning see ei kahjustaks ebamõistlikult krediidiandja huve. Kirjeldatud olukorras on krediidiandjal hea usu põhimõttest tulenev kohustus pakkuda enne hüpoteegiga koormatud kinnisasjale sissenõude pööramist pantijale võimalust läbirääkimisteks, et jõuda mõlema poole õigustatud huve arvestavale kokkuleppele, mis võimaldaks krediidilepingu täitmist jätkata ning kinnisasja sundmüüki ära hoida. Kui läbirääkimiste tegelikule võimaldamisele vaatamata kokkuleppele ei jõuta, võib krediidiandja teostada oma õigust algatada täitemenetlus hüpoteegi realiseerimiseks.
16.4.Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul uuesti hinnata hageja väiteid täitemenetluse algatamise vastuolu kohta hea usu põhimõttega ning oma järeldusi nõuetekohaselt põhjendada.
17.Asja materjalidest nähtuvalt on hageja ja laenusaaja kinnistute ühisomanikud ning kummagi vastu on algatatud eraldi täitemenetlus (nr 022/2017/1372 ja nr 022/2017/1373) samas nõudes ja samadele kinnistutele sissenõude pööramiseks. Kolleegium on varem selgitanud, et iga täitemenetlus on iseseisev menetlus ning ühes täiteasjas sundtäitmise lubamatuks tunnistamine (TMS § 221) ei tähenda seda, et automaatselt on sundtäitmine lubamatu ka teistes sama võlgniku vastu toimuvates täitemenetlustes ja et kohtutäitur peaks need lõpetama TMS § 48 lg 1 p 4 alusel (vt Riigikohtu 14. juuni 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-17, p 13.2). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde ja märgib, et eelnev kehtib seda enam juhul, kui täitemenetlused toimuvad eri võlgnike vastu. Siiski leiab kolleegium, et kui hageja vastu algatatud täitemenetlus kinnistutele sissenõude pööramiseks tunnistatakse hea usu põhimõtte vastasuse tõttu lubamatuks, on kuni selle põhjuste kõrvaldamiseni samas ulatuses ja ajavahemikul lubamatu ka laenusaaja vastu samadele kinnistutele sissenõude pööramiseks algatatud täitemenetluse jätkamine. Selles olukorras on sissenõudjal hea usu põhimõttest tulenev kohustus esitada kohtutäiturile avaldus kas nimetatud teise täitemenetluse lõpetamiseks (TMS § 48 lg 1 p 1) või peatamiseks (TMS § 46 lg 1 p 1). III
8(9)
2-17-9391
18.Kuivõrd ringkonnakohtu otsus tühistatakse ja asi saadetakse samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine TsMS § 173 lg 3 teise lause ja § 174 lg 6 alusel ringkonnakohtu otsustada.
19.Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel kassatsioonikautsjon tagastada. TsMS § 149 lg 8 järgi tagastatakse kautsjon menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti, või tema korraldusel muule isikule. Malle Seppik
Peeter Jerofejev
Ants Kull
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.