Hageja: XX (isikukood XXXXXXXXXXX) Kostja: Swedbank AS (registrikood 10060701), lepinguline esindaja Birgit Juhanson Kolmas isik kostja poolel: YY (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Helmeri Indela
Istungi toimumise aeg
05.06.2019
vastu
sundtäitmise
RESOLUTSIOON:
1.Harju Maakohtu 08.01.2018 otsuse resolutsioon jätta muutmata, arvestades põhjenduste osas ringkonnakohtu otsuses toodud täiendusi.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Menetluskulud jätta XX kanda. Edasikaebamise kord ja selgitused Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline
menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.15.06.2017 esitas XX (hageja) maakohtule hagi ja 06.07.2017 täpsustatud nõude Swedbank AS (kostja) vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 022/2017/1373. Menetluskulud palus jätta kostja kanda.
2.Hagiavalduse kohaselt kuuluvad hagejale kinnisasjad asukohaga AAA ja KKK Saue linnas (kinnistud), mis on koormatud ühishüpoteegiga, mis tagab kostja ja YY (kolmas isik, laenusaaja) vahel 09.03.2007 sõlmitud laenulepingu nr 07-040472-EL (laenuleping) täitmist. Kinnistud on hageja elukohaks. Ehkki kinnistusraamatusse on kinnistute omanikena kantud sisse nii hageja kui ka laenusaaja, on Harju Maakohtu menetluses tsiviilasjas nr 2-16-1255 hageja hagi laenusaaja vastu ühisvara jagamise nõudes, mille üheks esemeks on kinnistute omandiõigus. Hageja tuleks kanda kinnistusraamatusse kinnistute ainuomanikuna.
3.17.01.2017 edastas kostja hagejale kui tagatise omanikule teatise, mille kohaselt ei ole laenusaaja täitnud nõuetekohaselt kohustusi, ja märkis, et hagejal on võimalus tasuda võlgnevus 1609.23 eurot hiljemalt 03.02.2017, et vältida laenulepingu ülesütlemist ja tagatisele sissenõude pööramist. Hageja helistas 03.02.2017 kell 13.05 kostja esindajale ja küsis, kas oleks võimalik tasuda võlgnevus järgmisel tööpäeval, s.o 06.02.2017. Kostja esindaja kinnitas, et ei ole probleemi, kui võlgnevus laekub esmaspäeval, 06.02.2017. Sellega andis kostja lubaduse, et kohustuse võib täita ka 06.02.2017. Kostja esindaja märkis telefonivestluses, et kui hageja tasub suurema summa, saab kaetud ka nädalavahetusel lisanduv viivis. Hageja tasus 06.02.2017 kostjale 1620 eurot. Kostja esitas 13.03.2017 täitmisavalduse, milles on märgitud, et laenuleping on lõpetatud 07.02.2017 võlgnikele 17.01.2017 saadetud ülesütlemisteatiste alusel. Hagi esitamise hetkeks on hageja ja laenusaaja vastu algatatud täitemenetlused täiteasjades nr 022/2017/1372 ja nr 022/2017/1373, mille aluseks on Tallinna notari Tarvo Puri 08.03.2007 notariaalne dokument nr 1503 ja kostja avaldus. Täitur on kinnistud arestinud ja välja on kuulutatud nende enampakkumine.
4.Laenulepingu ülesütlemine oli õigusvastane. Hageja täitis kohustuse kostjaga telefonivestluses kokku lepitud pikendatud tähtaja jooksul, mistõttu lepingu ülesütlemiseks polnud alust. Kui ülesütlemisteatis saadi kätte vähem kui kaks nädalat enne 03.02.2017, ei ole laenulepingut võlaõigusseaduse (VÕS) § 416 lg 1 järgi kehtivalt üles öeldud. Kostja ei järginud VÕS § 416 lg-s 2 nimetatud nõudeid, sest 17.01.2017 teatises puudub pakkumine läbirääkimiste alustamiseks. Samuti ei andnud kostja laenusaajale täiendavat tähtaega läbirääkimisteks. Alternatiivselt on laenulepingu ülesütlemine ja täitemenetluse algatamine vastuolus hea usu põhimõttega. Kostja on kasutanud ülesütlemist kui õiguskaitsevahendit
ebaproportsionaalselt ja hageja huve arvestamata. Hageja on laenulepingust tulenevad kohustused täitnud ja kavatseb neid täita ka edaspidi. Kostjale ei ole kahju tekkinud, samas kui hagejale toob täitemenetlus tõenäoliselt kaasa kodu kaotuse ning kinnistute võõrandamise turuhinnast oluliselt madalama hinnaga. Kostja on tegutsenud pahauskselt, lubades hagejal täita kohustuse järgmisel tööpäeval, kuid oma lubadust murdes hiljem täitemenetlust alustanud. Hageja on füüsilisest isikust tarbija, samas kui kostja on üks riigi jõukamaid isikuid. Täitmisavaldusest nähtub, et kostja lõpetas laenulepingu 07.02.2017, s.o üks päev pärast seda, kui hageja oli teinud laenumakse. Järelikult oli laenuleping ka pärast võlgnevuse tasumist kehtiv ja kostjal puudus kaitsmisväärne huvi järgmisel päeval laenulepingu lõpetamiseks. Kostja vastuväited
5.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata.
6.Laenusaaja oli laenulepingust tulenevate maksetega võlgnevuses kaks korda 2016.a ja kolmas kord 2017 jaanuaris. Laenusaaja sai ülesütlemisteatise kätte 17.01.2017. Kostja ei pikendanud telefoni teel maksetähtaega. Kostja kinnitas telefonivestluses, et maksetähtpäev on 03.02.2017 ja makse võib pankadevaheliste maksete viivituse tõttu laekuda 06.02.2017 hommikul. Hageja tegi makse vahekontole alles 06.02.2017 kell 16.33 ja seetõttu jõudis makse kostjani 07.02.2017, kuna oli tehtud pärast kella 16.30. Kostja ütles laenulepingu üles kehtivalt. Täitemenetlus algatati seaduspäraselt. Kolmanda isiku seisukoht
7.Kolmas isik leidis, et hagi on põhjendamatu kostja esile toodud põhjustel. Esimese astme kohtu otsus
8.08.01.2018 otsusega jättis maakohus hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
9.Kohus leidis, et põhjendamatu on hageja väide, et laenulepingut ei ole üles öeldud. Hageja ei tõendanud, et kostja andis telefonivestluses hagejale kohustuste täitmiseks täiendava tähtaja kuni 06.02.2017. Muu hulgas ei tõenda seda poolte kirjavahetus 17.03.2017 kuni 22.03.2017 ega asjaolu, et kostja on menetluses täpsustanud, et ta kinnitas telefonivestluses, et makse võib pankadevaheliste maksete viivituse tõttu laekuda alles 06.02.2017 hommikul. Makse laekumist pankadevaheliste maksete viivituse tõttu järgmise pangapäeva hommikul ei saa samastada maksetähtaja pikendamisega. Maksekorralduse väljavõttega on tõendatud, et hageja tegi kostja vahekontole makse alles 06.02.2017 kell 16.33 ning makse jõudis kostjani 07.02.2017, kuna oli tehtud pärast kella 16.30.
10.VÕS § 146 lg 1 sätestab tingimused, millal krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda. Hageja ei väitnud, et laenusaaja ei olnud 03.02.2017 viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega, ega tõendanud, et ülesütlemisteatis saadi kätte vähem kui kaks nädalat enne 03.02.2017. Laenusaaja 21.02.2017 kirjaga on tõendatud, et ta sai kostja 17.01.2017 tahteavalduse laenulepingu ülesütlemiseks kätte 17.01.2017. Kostja 17.01.2017 kirjaga on tõendatud, et vastavalt VÕS § 146 lg-le 2 pakkus kostja ülesütlemisavalduses koos kohustuse täitmiseks tähtaja andmisega võimalust
läbirääkimisteks, et jõuda kokkuleppele. Laenusaaja pidi kostja tahet kokkuleppe võimaluse pakkumisel teadma, arvestades, et laenusaaja 21.02.2017 kirjaga on tõendatud, et pakkumise vastuses kinnitas ta valmidust teha kostjaga koostööd.
11.Hageja esile toodud asjaolud ei anna alust asuda seisukohale, nagu oleks kostja käitumine laenulepingu ülesütlemisel või täitmisavalduse esitamisel vastuolus hea usu põhimõttega. Kostja 17.01.2017 kirjast nähtub, et ta ütles laenulepingu üles selliselt, et loeb lepingu üles öelduks maksetähtpäeva möödumisel. See, et täitmisavaldusest nähtub laenulepingu lõpetamine alles 07.02.2017, ei ole piisav 17.01.2017 ülesütlemisavalduse teisiti tõlgendamiseks. Hageja esile toodud asjaolud asjaosaliste väidetava varalise seisundi ja kostjal kahju puudumise kohta ning asjaolu, et hüpoteegi realiseerimine kahjustab oluliselt hageja ja laenusaaja huve, ei kaalu üles kostja õigustatud huvi lepingu ülesütlemise vastu. Kostja õiguskaitsevahendi kasutamise eesmärk ei olnud tekitada hagejale ega laenusaajale kahju. Eelnevast tulenevalt on kostjal õigus hüpoteegi realiseerimiseks täitemenetluses ning puudub alus sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused
12.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Kui ringkonnakohtul ei ole võimalik menetlusõiguse normide rikkumisi ise kõrvaldada, palus hageja saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
13.Kohus rikkus tõendite hindamise kohustust. Kostja asus oma 11.09.2017 vastuses varasemates e-kirjades avaldatuga erinevale seisukohale, mis kinnitab pooltevahelist kokkulepet, et makse võib teha ka 06.02.2017. Kostja väited on vastuolulised. Pooled ei leppinud kokku, et makse pidi toimuma 06.02.2017 hommikul. Poolte vahel sõlmiti kokkulepe maksetähtaja pikendamiseks.
14.Väär on kohtu järeldus, et maksetähtaja pikendamisena ei ole käsitletav kokkulepe makse laekumise kuupäeva kohta. Olukorras, kus hageja kandis raha üle Swedbank arvelduskontolt Swedbank arvelduskontole, sai kostja teadlikuks makse laekumisest ja kohustuse täitmisest viivitamata pärast kande tegemist ehk 06.02.2017.
15.Hea usu põhimõttega vastuolus on olukord, kus kostja kinnitab hagejale, et kohustuse võib täita 06.02.2017 ja siis hiljem kinnitab hagejale, et kohustuse pidi täitma igal juhul 03.02.2017 ja lõpuks märgib, et tegelikult pidi kohustuse täitma 06.02.2017 hommikul.
16.Kohus hindas asjaolusid ja tõendeid kogumis mitteobjektiivselt ning ületas diskretsioonipiire, lugedes tõendite pinnalt kostja eluliselt mitteusutavad ning vastuolulised väited tõendatuks. Kohus ei põhjendanud, miks ei anna eelkirjeldatud vastuolud kostja väidetes alust lugeda hageja väited tõendatuks. Esitatud tõendite pinnalt pidanuks kohus jõudma teistsugusele järeldusele ja hagi rahuldama.
17.Kohus kohaldas vääralt materiaalõigust, leides, et kostja 17.01.2017 kirjaga on tõendatud, et ülesütlemisavalduses pakkus kostja koos tähtaja andmisega võimalust läbirääkimisteks, et jõuda kokkuleppele. Kostja ei andnud täiendavat tähtaega läbirääkimisteks.
18.Kohus leidis alusetult, et laenulepingu ülesütlemine ja/või täitemenetluse algatamine ei olnud vastuolus hea usu põhimõttega. Kohus ei põhjendanud, miks olukorras, kus kohtu poolt on tuvastatud ebavõrdne varaline seisund poolte vahel, kahju puudumine kostjal ja hageja huvide oluline kahjustamine hüpoteegi realiseerimise tulemusena, ei kaalu hageja kahjustamine üles kostja huvi õiguskaitsevahendi kasutamiseks. Kohus ei arvestanud, et kostja lõpetas laenulepingu üks päev pärast seda, kui hageja tegi laenumakse. Seega oli leping pärast võlgnevuse tasumist kehtiv. Võlgnevus tasuti enne avalduse esitamist täiturile. Vastus apellatsioonkaebusele
19.Kostja ja kolmas isik vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. Menetluse käik
20.Tallinna Ringkonnakohus jättis 30.05.2018 otsusega maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata.
21.12.12.2018 otsusega tühistas Riigikohus ringkonnakohtu otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule ning rahuldas kassatsioonkaebuse osaliselt. Ringkonnakohtu seisukoht
22.Ringkonnakohus, ära kuulanud kohtuistungil menetlusosalised ja tutvunud apellatsioonkaebusega ning tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsuse tühistamiseks alus puudub. TsMS § 657 lg 1 p 21 järgi tuleb täiendada maakohtu otsuse põhjendusi.
23.Ringkonnakohtu istungil nõustus apellant sellega, et maakohus on õigesti tuvastanud, et laenuleping, mis oli sõlmitud kostja ja kolmanda isiku vahel, on kostja poolt seoses laenulepingust tulenevate kohustuste rikkumisega kehtivalt üles öeldud. Eeltoodu tõttu ringkonnakohus ei kontrolli käesolevas lahendis maakohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust selles osas ega vasta sellekohastele apellatsioonkaebuse väidetele. Kolleegium märgib, et käesolevas asjas 12.12.2018 tehtud Riigikohtu lahendis on Riigikohus nõustunud alama astme kohtu järeldustega, mille kohaselt oli kostja laenulepingu 17.01.2017 kirjaga kehtivalt üles öelnud.
24.Järgnevalt hindab kolleegium, kas hageja vastu sundtäitmise algatamine hüpoteegi realiseerimiseks oli vastuolus heade kommetega.
25.Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 138 lg-test 1 ja 2 tuleneb, et õiguste teostamisel tuleb toimida heas usus ning see ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguste teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. VÕS § 6 lg 1 kohaselt peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. VÕS § 6 lg 2 järgi ei kohaldata võlasuhtele seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Riigikohus on varem selgitanud, et hea usu põhimõtte funktsiooniks on ka lepingust või seadusest tulenevate õiguste teostamise kuritarvitamise piiramine (Riigikohtu 07.11.2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-07, p 16; 30.11.2004 otsus tsiviilasjas nr 32-1-111-04, p 25). Lepingust või seadusest tulenevate õiguste teostamist loetakse alati
õiguse kuritarvitamiseks siis, kui õigusi teostatakse vastuolus hea usu põhimõttega. Õiguste teostamise piiramine tähendab, et kohus ei kohalda konkreetsel halvas usus käitumise juhul seadusest või lepingust tulenevat (Riigikohtu 07.11.2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-07, p 16). Käesolevas asjas tehtud lahendis selgitas Riigikohus, et TsÜS § 138 lg-d 1 ja 2 ning VÕS § 6 kohalduvad ka hüpoteegipidaja ja pantija vahelisele võlasuhtele ning sellest tulenevate hüpoteegipidaja õiguste teostamisele. Asjaolu, et hüpoteegi realiseerimiseks sundtäitmise algatamine oli vastuolus hea usu põhimõttega, saab olla aluseks sundtäitmise lubamatuks tunnistamisele TMS § 221 järgi.
26.Riigikohus selgitas, et õiguste teostamise kuritarvitamiseks ja seega nende hea usu põhimõtte vastaseks teostamiseks võib olla krediidiandja poolt sissenõude pööramine kolmandast isikust pantija kinnisasjale olukorras, kus asjaoludest nähtuvalt esineb mõistlik võimalus hüpoteegi realiseerimist vältida, sealjuures krediidiandja huve kahjustamata. Sellise olukorraga võib tegemist olla näiteks juhul, kui hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanik on näidanud välja valmisolekut täita krediidivõtja kohustused, mille täitmata jätmise tõttu krediidileping üles öeldi, või krediidileping esialgsetel või muudetud tingimustel üle võtta ning see ei kahjustaks ebamõistlikult krediidiandja huve. Kirjeldatud olukorras on krediidiandjal hea usu põhimõttest tulenev kohustus pakkuda enne hüpoteegiga koormatud kinnisasjale sissenõude pööramist pantijale võimalust läbirääkimisteks, et jõuda mõlema poole õigustatud huve arvestavale kokkuleppele, mis võimaldaks krediidilepingu täitmist jätkata ning kinnisasja sundmüüki ära hoida. Kui läbirääkimiste tegelikule võimaldamisele vaatamata kokkuleppele ei jõuta, võib krediidiandja teostada oma õigust algatada täitemenetlus hüpoteegi realiseerimiseks.
27.Hageja väitis, et hüpoteegi realiseerimiseks tema vastu täitemenetluse algatamine oli vastuolus hea usu põhimõttega, kuna kostja kasutas oma õigusi ebaproportsionaalselt ja hageja huve arvestamata. Selle põhjendamiseks viitas hageja asjaolule, et ta täitis kolmandast isikust pantijana laenusaaja kohustuse üksnes lühiajalise hilinemisega, sealjuures enne seda, kui kostja esitas kohtutäiturile täitmisavalduse. Kohustuse täitmisega hilinemise põhjustas kostja enda vastuoluline käitumine kohustuse täitmise tähtpäeva määramisel. Kohustuse täitmisega hilinemisest ei tekkinud kostjale varalist kahju, samas kui hüpoteegi realiseerimine kahjustab oluliselt hageja huve, mh kuna kinnistud on hageja koduks. Samuti viitas hageja enda ja kostja äärmiselt ebavõrdsele varalisele seisundile ning asjaolule, et laenusaaja soov ja eesmärk oligi see, et kinnistud täitemenetluses võõrandataks ning sellest saadava raha arvel laenulepingust tulenevad kohustused täidetaks (I kd, tl 3 ja 32).
28.Kolleegiumi arvates käsitles maakohus täitemenetluse algatamise vastavust hea usu põhimõttele üksnes üldsõnaliselt, leides, et hageja esile toodud asjaolud poolte varalise seisundi ebavõrdsuse, kostjal kahju puudumise ja hageja huvi kohta säilitada kinnistuid koduna ei kaalu üles kostja õigustatud huvi lepingu ülesütlemise õiguskaitsevahendi kasutamise vastu (maakohtu otsuse p 13). Eeltoodud minetus on võimalik apellatsiooniastmes kõrvaldada ja täiendada kohtuotsuse põhjendusi selles osas.
29.Kohtu ette toodud asjaolusid arvestades leiab kolleegium, et kostja ei ole kasutanud oma õigusi ebaproportsionaalselt ja hageja huve arvestamata. Kuna kostjal oli õigus laenuleping ennetähtaegselt üles öelda, siis saaks sundtäitmine olla heade kommetega vastuolus olla ainult erandlikel asjaoludel.
30.Hageja rõhutas, et laenukohustuse täitmisel olid viivitused lühiajalised ja ei põhjustanud kostjale kahju. Kolleegium nõustub hageja eeltoodud väitega, kuid samas olid rikkumised korduvad. Kostja äritegevuseks on laenude andmine ja saadud intressidest oma majanduskulude katmine. Seega on kostja huviks, et laenusaajad täidaksid laenulepingutest tulenevaid kohustusi kohaselt, s.t õigeaegselt. Juhul, kui laenusaaja viivitab maksete tegemisega korduvalt, siis ei saa laenulepingu ülesütlemist ja hüpoteegi realiseerimiseks täitemenetluse läbiviimist pidada vastuolus olevaks heade kommetega.
31.17.01.2017 kirjaga on kostja andnud hagejale täiendava tähtaja laenulepingu järgi sissenõutavaks muutunud võla tasumiseks kuni 03.02.2017 (I kd, tl 11). Hageja ei ole tõendanud, et kostja töötaja pikendas suuliselt võla tasumise tähtaega kuni 06.02.2017. Seega on tõendamata, et kostja eksitas hagejat võla tasumise tähtaja osas ja kostja vastuolulisest käitumisest tulenevalt on täitemenetluse alustamise vastuolus heade kommetega. Sellest, et hageja ja kostja varaline seisund on ebavõrdne, ei saa järeldada, et täitemenetluse alustamine oleks vastuolus heade kommetega.
32.Hageja tõi hagis esile, et täitemenetluses kaotab ta kodu, kuid kostja kahju on minimaalne. Ringkonnakohtu istungil kinnitas hageja, et ta ei ela elamus, mis asub hüpoteegiga koormatud kinnistul, ja elamut kasutab aeg-ajalt tema täisealine poeg. Hüpoteegiga koormatud kinnisasjad kuuluvad hageja ja kolmanda isiku ühisvara hulka ja ka kolmas isik elab mujal. Kuna hagejal on kodu mujal, siis hüpoteegiga koormatud kinnistu müük ei jäta hagejat ilma kodust, mis võiks olla hagejale eriti raske tagajärg. See, et kolmanda isiku (laenusaaja) soov ja eesmärk oli hüpoteegiga koormatud kinnistute täitemenetluses võõrandamine ning sellest saadava raha arvel laenulepingust tulenevate kohustuste täitmine ja selle kaudu hageja väitel tema kahjustamine, ei ole esiteks tõendatud ja teiseks ei saa kolmanda isiku väidetavaid eesmärke omistada kostjale. Hüpoteegiga koormatud kinnistute müük täitemenetluses kahjustab ka kolmandat isikut kui kinnistute ühisomanikku, sest ka tema kaotab omandi kinnistutele.
33.Hageja väitis, et maakohus oleks pidanud arvestama sellega, et hageja on püüdnud laenusaaja kohustusi täita, kusjuures pooled ei vaidle selle üle, et varem on hageja korduvalt laenusaaja kohustusi täitnud, mh viimasel hetkel selleks, et vältida laenulepingu erakorralist ülesütlemist ja kinnistutele sissenõude pööramist. Kolleegiumi arvates ei saa eeltoodust järeldada, et kostja oleks toiminud sellises olukorras täitemenetluse alustamisel eesmärgiga hagejat kahjustada. Kostja kui laenuandja eesmärgiks täitemenetluse alustamisel oli sisse nõuda võlg. See, et hageja on kolmanda isiku eest võla tasunud, on hageja ja kolmanda isiku vaheline suhe ja kostja tegevusele hinnangu andmisel ei ole määrav, kes tegelikult oli talle laenumakseid tasunud.
34.Kolleegium leiab, et kostja ei ole oma õigust hüpoteegi realiseerimiseks teostanud hea usu põhimõtte vastaselt, kuna ei kaalunud mõistlikku võimalust hüpoteegi
realiseerimist vältida, sealjuures enda huve kahjustamata. Hüpoteegi realiseerimist oleks olnud võimalik vältida siis, kui hageja või mõni muu isik oleks üle võtnud laenulepingust tulenevad laenaja kohustused. Hageja väited, et ta soovis kolmanda isiku laenukohustust üle võtta, mis oleks vältinud kinnistu sundmüügi täitemenetluses, on jäänud paljasõnalisteks ja mitteveenvateks. Ebaõige on hageja arusaam, et kostja oleks talle pidanud tegema konkreetse ettepaneku laenulepingu ülevõtmiseks. Initsiatiiv vastava ettepaneku tegemiseks saab tulla isikult, kes laenulepingut üle võtta soovib. Selle kohta, et laenu tasumise osas on võimalik hagejal kostjaga sõlmida kokkuleppeid, on kostja viidanud 17.01.2017 kirjas. Ringkonnakohtu istungil selgitas kostja, et laenulepingu ülevõtmiseks peab hageja esitama kostjale vastava tahteavalduse ja tõendid selle kohta, et ta on võimeline laenu tasuma. Hageja ei ole esile toonud, et ta on kostja poole pöördunud laenulepingu ülevõtmiseks. Ka kohtumenetluses ei ole hageja oma üldsõnalist soovi, et ta võiks kolmanda isiku laenu ise tasuda, põhjendanud ega usutavaks muutnud. Soovimatusele kostjaga läbirääkimisi pidada viitab ka see, et hageja ega kolmas isik ei ole tasunud kostjale pärast veebruari 2017 laenumakseid ega viivist. Hageja ei ole esile toonud, et tal on laenu tasumiseks olemas varalised võimalused. Hageja esitas ringkonnakohtule oma pangakonto väljavõtted, et tõendada, et ta on võimeline tasuma laenu. Kolleegiumi arvates ei saa esitatud tõenditest järeldada, et hageja on oma sissetulekutest võimeline laenu tasuma, kuna neist nähtub, et hageja väljaminekud ja sissetulekud on võrdsed.
35.Arvestades eeltoodut leiab kolleegium, et kostja poolt hageja vastu sundtäitmise algatamine hüpoteegi realiseerimiseks ei olnud vastuolus hea usu põhimõttega. Seega on maakohus õigesti jätnud hagi rahuldamata.
36.Maakohus jättis TsMS § 162 lg 1 ja § 167 lg 1 alusel õigesti menetluskulud seoses hagi rahuldamata jätmisega hageja kanda.
37.Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega tuleb jätta TsMS § 162 lg 1 ja § 171 lg 1 järgi apellatsiooni- ja kassatsiooniastme menetluskulud, mille jagamise kohustus tuleneb TsMS § 173 lg-st 3, hageja kanda. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus TsMS § 174 lg 4 järgi pärast menetlust lõpetava lahendi jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.
/allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar
/allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu
/allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.