XX (X) hagi YY (Y) vastu kohustuse rikkumisest hoidumiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 06.06.2019 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
XX apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
3 500 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja XX (ik XXXXXXXXXXX), vandeadvokaat Helmeri Indela
esindaja
Kostja YY (ik XXXXXXXXXXX) Kohtuistungi toimumise aeg
13.02.2020
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 06.06.2019 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
2.Apellatsioonimenetluse kulud jätta hageja XX kanda. Kostjal apellatsioonimenetluses kulusid ei olnud. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. Asjaolud ja hageja nõue
1.XX (hageja) esitas 17.06.2016 hagi NN ja YY (kostja) vastu, mida hiljem täpsustas. Kokkuvõttes palus hageja 31.01.2017 menetlusdokumendi järgi kohustada NN andma
Harjumaal Kuusalu vallas Valkla külas asuva O kinnisasja (registriosa nr OOOOO, kinnistu) valdus hagejale või hageja ja kostja ühisesse valdusse; mõista NN-lt ühiselt hageja ja kostja kasuks välja 15.03.2016-15.06.2016 eest hüvitis 2 970 eurot; mõista NN-lt alates 15.06.2016 kuni asjas otsuse tegemiseni ühiselt hageja ja kostja kasuks välja hüvitis arvestusega 990 eurot kuus ning alates kohtuotsuse tegemisest kuni kostja I poolt kinnistu valduse vabastamiseni 990 eurot kuus; kohustada kostjat hoiduma hageja õiguste rikkumisest, sh keelata kostjal anda kinnistu valdus kolmandatele isikutele hageja kirjaliku nõusolekuta; mõista kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitis 3 875 eurot, lisaks arvestusega 250 eurot kuus alates 01.02.2017 kuni kohtuotsuse tegemiseni ning otsuse tegemisest kuni ajani, mil hageja saab kinnistu valduse tagasi. Menetluskulud palus hageja jätta solidaarselt kostjate kanda.
1.1.Tallinna Ringkonnakohus kinnitas 07.03.2019, kui menetles Harju Maakohtu 05.05.2017 osaotsuse peale esitatud apellatsioonkaebusi, hageja ja NN vahel kompromissi, tühistas 05.05.2017 osaotsuse ning lõpetas hageja esitatud hagi menetluse NN vastu esitatud nõuete osas (III kd lk 87-89). Menetlus jätkus kostja vastu esitatud nõuete osas. 20.03.2017 toimunud kohtuistungil avaldas kohus, et ei luba hagejal hagi muuta selliselt, et lisandub kostja vastu kahjuhüvitise nõue. Hagejal oli õigus esitada iseseisev hagi (II kd lk 283). Menetlusse jäi hageja nõue kostja vastu kohustuse rikkumisest hoidumiseks.
2.Hageja ja kostja olid abielus alates 14.07.2006 kuni 07.03.2015. Nad soetasid kinnistu abielu ajal ning olid kantud selle ühisomanikena kinnistusraamatusse. Kinnistul asus eluhoone. Ühisvara ja kinnistu olid jagamata. Kostja andis 15.02.2016 hagejale teada, et kinnistut haldab tema äriühing Q OÜ (ühing I) ning hagejal ei ole õigust eluhoonesse omavoliliselt siseneda. Hageja ei andnud nõusolekut kinnistu haldamise ühingule I üleandmiseks ning haldamisleping oli tühine. 21.03.2016 teatas kostja hagejale, et ta sõlmis ühing I esindajana NN-ga 15.03.2017 kehtiva üürilepingu, mille kohaselt tasub NN üüri 990 eurot kuus. Hageja nõudis NN-lt kinnistu valduse vabastamist, kuid NN sellega ei nõustunud, teatades, et ta kasutab kinnistut üürilepingu alusel. Kinnistu kasutamine oli ebaseaduslik, sest hageja ei andnud kostjale ega tema ühingule I nõusolekut kinnistu kasutamiseks ega kolmandale isikule kinnistu valduse üleandmiseks. Pooled olid sõlminud kinnistu kohta 14.10.2014 abieluvaralepingu, mille p-s 4.2 olid nad kokku leppinud, et jagamisel võõrandatakse kinnistu müügi teel. Kinnistu müügisummast tagastatakse müüdavale kinnisvarale seatud hüpoteegiga tagatud kohustused ning samuti müügiga seotud kulud ning ülejäänud müügist saadud rahasumma jagatakse abikaasade vahel. Antud sätte mõtteks oli pärast abielu lahutamist kiire ühisvaras olevate kinnistute müümine, seejärel müüdavale kinnisvarale seatud hüpoteegiga tagatud kohustuste täitmine ning järelejääva raha jagamine. Kinnistu üürile andmine kolmandatele isikutele vähendas kinnistu müügihinda, takistas selle müümist. Hageja kaotas perekonnaseaduse (PKS) § 29 lg-s 1 ja asjaõigusseaduse (AÕS) § 72 lg-s 1 sätestatud ühisomaniku õigused. Hageja ei saanud seda eluruumi/kinnistut kasutada ja oli sunnitud üürima eluruumi. Kostja tegu oli õigusvastane. Hagejale tekkis kahju. Kuna oli karta rikkumiste jätkumist, tuli kostjat kohustada hoiduma hageja suhtes AÕS § 74 lg 1 ja PKS § 29 lg 1 rikkumisest, keelates kinnistu valduse andmine kolmandatele isikutele hageja kirjaliku nõusolekuta. Kostja vastuväited
3.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
Kostja oli hageja endine abikaasa. Nende abielu lahutati 09.03.2015. Poolte vahel oli käimas ühisvara jagamise menetlus tsiviilasjas nr 2-16-1255. Kostja oli sunnitud kinnistu andma ühingule I haldamiseks, mis oli küll asutatud kostja poolt, kuid abielu ajal, s.t kuulus poolte ühisvara hulka, sest pidi ennast ja poolte ühist last ülal pidama olukorras, kus poolte ühisvara hulka kuuluva teise äriühingu R OÜ (ühing II) tegevuse kaudu ei olnud seda teha võimalik. Nimelt oli kostja ühingu II juhatuse liige perioodil 12.04.201220.10.2014. Samuti oli ta seal pikalt tegutsenud pearaamatupidaja ja projektijuhina. Pärast ühise lapse sündi 26.09.2014 oli kostja seotud lapse hooldamisega. Hageja eemaldas 20.10.2014 ebaseaduslikult ja kostja nõusolekuta kostja ühing II juhatuse liikme kohalt. Hageja soovis kanda ühingust II võimalikult kiiresti välja kogu väärtuslik vara ja tekitada olukord, kus ühisvaras oleva ühingu II väärtus muutub olematuks. Hageja kandis suuri rahasummasid ühing II arveldusarvelt fiktiivsete arvete eest oma sõpradele kuuluvate äriühingute arvetele. Üürnik, kellega sõlmiti kinnistu üürileping, oli heaperemehelik ning võimaldas pooltele hea igakuise sissetuleku, maandades samas kinnisvara hävimise või kahjustumise riske. Hagejal ei olnud reaalset soovi kinnistut ühiselt vallata või kinnistut enda kasutuses hoida ja kostjale kompensatsiooni maksta. Eelnevale lisaks oli kostjal hagejaga suuline kokkulepe, et ta valdab ja haldab kinnistut üksi. Hageja käitumine kostja suhtes oli üleüldse pahatahtlik. Näiteks korraldas hageja pettuse teel 15.07.2011 abieluvaralepingu muutmise, mille tulemusena sai Harjumaal Saue vallas Saue linnas asuvast PPP kinnistust (registriosa nr PPPPPPP) ühisvara ja määrati, et abielu lahutamise korral korraldatakse ühisvara müük maksimaalselt kuue kuu möödumisel lahutuse vormistamisest. Hageja on kostjat pidevalt ahistanud ja psühholoogiliselt ähvardanud. Nii vahetas hageja omavoliliselt korduvalt ära kostja ja ühise lapse elupaigaks oleva elamu lukud, paigaldas ustele trellid, viskas kostja ja laste asjad prügikottidesse maja nurka, keeras maja kütte maksimumi peale. Maakohtu otsus
4.Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja kohustas kostjat hoiduma kinnistu osas PKS § 29 lg 1 järgi tehingute tegemisest selliselt, et keelas kostjal kinnistu valduse üleandmise kolmandatele isikutele hageja nõusolekuta kinnistu omandi üleminekuni ostjale. Kohus jättis hagi rahuldamata osas, milles hageja palus kohustada kostjat hoiduma AÕS § 74 lg-st 1 tuleneva kohustuse rikkumisest. Menetluskulud jättis kohus poolte endi kanda. Kohtuotsust jäi tagama 21.06.2016 seatud hagi tagamise abinõu kuni otsuse jõustumiseni. Kostja 29.03.2017 ja 13.07.2018 taotlused jättis kohus tähelepanuta. Pooltel ei olnud vaidlust selles, et nad olid abielus perioodil 14.07.2006-09.03.2015 ja nende ühisvarasse kuulus vaidlusalune kinnistu. Kinnistu oli jagamata ja ühisvara jagamise menetlus oli pooleli. Ühing I sõlmis NN-ga perioodiks 15.03.2016-15.03.2017 üürilepingu ja kinnistu oli üürniku otseses valduses ajavahemikul 15.03.2016-15.03.2017. Vaidlus hageja ja NN vahel oli lõppenud kompromissiga. Asja materjalidest nähtus, et hagejal ja kostjal oli õigus vallata vaidlusalust kinnistut ühiselt. Seega oli neil ühine õigus anda kinnistu kasutamiseks kolmandatele isikutele. Kohtule esitatud tõenditest ei nähtunud, et kinnistu anti ühingule I haldamiseks hageja nõusolekul. Samuti ei nähtunud, et ühingul I oli omakorda õigus see kolmandale isikule üürile anda. Ka ei kiitnud hageja tehinguid hiljem heaks.
Kostjal oleks olnud õigus üksinda kinnistu suhtes lepinguid sõlmida, kui tal oleks olnud õigus ühisvara üksi valitseda (PKS § 28 lg 1 esimene lause) või kui ta oleks teinud tehingu perekonna vajaduste katmiseks (PKS § 18 lg 1, § 33 lg 1 p 1). Kostjal ei olnud õigust ühisvara üksinda valitseda ning kuna ta andis kinnistu ühingule kasutada pärast abielu lõppemist, kui pooled olid lahus, ei olnud võimalik järeldada, et ta tegi tehingu perekonna vajaduste katmiseks. Asjaolu, et ühingu I osad kuulusid poolte ühisvarasse, ei tähendanud, et poolte ühisvarasse kuuluva kinnistu valitsemist sai teha kostja üksi ilma hageja nõusolekuta. Seega rikkus kostja hageja kui ühisomaniku omandiõigust ja abikaasa õigust valitseda seda kinnistut PKS § 28 lg 1, § 29 lg 1 järgi. Kusjuures hagejal oli kinnisasja valitsemise vastu reaalne huvi. Kostja käitumine, millega ta keelas e-kirjades hagejal kinnistut kasutamast, oli VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 5 ja PKS § 28 lg 1 järgi hageja kui ühisomaniku omandi ning omandi valdamise õiguse rikkumine. Sellist kostja käitumist tuli pidada hageja suhtes kahju tekitavaks tegevuseks, mis oli õigusvastane VÕS § 1045, 1045 lg 1 p 5 järgi. Seevastu olid tõendamata hageja väited, et kinnistu üürile andmine ei võimaldanud efektiivselt läbi viia kinnistu jagamist nii, nagu oli kokku lepitud 14.10.2014 abieluvaralepingus. Rikkumine oli kestev ning põhjendatud oli hageja nõue kohustada kostjat hoiduma PKS § 29 lg-st 1 tuleveva kohustuse rikkumisest koostoimes VÕS § 1055 lg-ga 1. Hageja soovis lisaks kostja kohustamist AÕS §-st 74 tuleva kohustuse rikkumisest hoidumiseks. Tõendatud ei olnud, et kostja võõrandas või koormas kinnistut või muutis kinnistu, elamu majanduslikku otstarvet. Üürilepingu sõlmimist või kinnistu haldamise üleandmist ei saanud pidada koormamiseks (käsutamiseks). Seega ei olnud selline hageja nõue tõendatud ja põhjendatud ning hagi tuli jätta selles osas rahuldamata. Kuivõrd pooled leppisid abieluvaralepingu muutmise lepingus kokku, et ühisvara jagamisel korraldatakse selle müük, siis oli põhjendatud, et kostja kohustus kehtib kuni kinnistu omandi üleminekuni ostjale. Hagi osalise rahuldamise tõttu jättis kohus 21.06.2016 määrusega seatud hagi tagamise abinõu otsust tagama selle jõustumiseni. Kostja 13.07.2018 ja 29.03.2017 taotlused tuli jätta tähelepanuta, sest kostja ei esitanud vastuhagi. Menetluskulud jättis kohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda. Apellatsioonkaebus
5.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsus tühistada osas, milles kohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. Tühistatud osas palus hageja teha uus otsus, millega rahuldada hagi tervikuna ja kohustada kostjat hoiduma kinnistu suhtes AÕS § 74 lg-st 1 tuleneva kohustuse rikkumisest ning jätta menetluskulud kostja kanda. Maakohus ei käsitlenud menetluses kordagi hageja 31.01.2017 menetlusdokumendi eseme p-s 9 esitatud nõuet kahe eraldiseisva nõudena, nagu ta tegi üllatuslikult otsuses. Hageja lähtus menetluses arusaamast, et ta esitas menetluses ühe nõude. Samuti ei olnud põhjendatud kohtu seisukoht, et kostja ei rikkunud AÕS § 74 lg-t 1. AÕS § 74 lg 1 ei reguleerinud üksnes kaasomandi käsutamist, vaid ka kaasomandis oleva asja majandusliku otstarbe muutmist, mis ei ole käsutamine, kuid mis saab toimuda vaid kõigi kaasomanike nõusolekul. Asja otstarbe muutmisena on käsitletav igasugune asja senisest kasutusest majanduslikus mõttes erinev kasutamine, iseäranis aga kasutamine, millega kaasneb ühe ühisomaniku ilmajäämine asja kasutamise võimalusest, sh valdusest. Kostja muutis oma
käitumisega kinnistu majanduslikku otstarvet. Perekonna eluasemeks olnud ning pärast abielu lahutamist kõigi endiste pereliikmete pool kasutatava eramu kasutusotstarbe muutmine läbi eramu äriühingule kasutada andmise ja viimase alt tulu teenimise eesmärgil väljaüürimine muutis selgelt eramu majanduslikku otstarvet. Isegi kui kostja ei rikkunud veel AÕS § 74 lg-t 1, tuli hagi ikkagi selles osas rahuldada, sest VÕS § 1055 lg 1 rakendamine ei eelda, et AÕS § 74 lg 1 rikkumine oleks aset leidnud, vaid piisab ka selle rikkumise ohust. Praegusel juhul esines reaalne oht, et kostja rikub AÕS § 74 lg-t 1. Eelnev nähtus asjaolust, et kostja muutis ühisomandis oleva ning ühiselt kasutatava eramu läbi õigusvastase üüriskeemi ühe ühisomaniku tulu teenimise allikaks teise ühisomaniku õiguste rikkumise hinnaga (tehingute ja toimingute tegemine hageja nõusolekuta, hageja kaotas valduse ja kasutusõiguse ning tal keelati kinnistu kasutamine). Maakohus jättis ebaõigesti menetluskulud poolte endi kanda. Kulud tuli jätta kostja kanda. Vastus apellatsioonkaebusele
6.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht
7.Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja vaidlustas maakohtu otsuse osas, milles kohus jättis rahuldamata hagi osas, milles hageja palus kohustada kostjat hoiduma AÕS § 74 lg-st 1 tuleneva kohustuse rikkumisest ja määras menetluskulude jaotuse. Kostja apellatsioonkaebust ei esitanud. Seega ei ole pooltel maakohtu otsusele vastuväiteid osas, milles maakohus rahuldas hagi ja kohustas kostjat hoiduma kinnistu osas PKS § 29 lg 1 järgi tehingute tegemisest selliselt, et keelas kostjal kinnistu valduse üleandmise kolmandatele isikutele hageja nõusolekuta kinnistu omandi üleminekuni ostjale. Viidatud osas on maakohtu otsus jõustunud edasikaebetähtaja möödumise tõttu (TsMS § 456 lg 2 p 1, lg 4). Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsust vaidlustatud osas. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohtu otsus tuleb vaidlustatud osas TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Maakohus ei rikkunud otsuse tegemisel menetlusõiguse norme ja kohaldas õigesti materiaalõigust. Kostja kordab apellatsioonkaebuses oma varasemas menetluses antud selgitusi ja arusaamu nii faktilistest asjaoludest kui õiguslikust olukorrast. Maakohus on neid kostja väiteid otsuses piisava põhjalikkusega käsitlenud, millega ringkonnakohus nõustub (TsMS § 654 lg 6). TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks.
8.Vaidlust ei ole pooltel järgmiste asjaolude üle:
1.hageja ja kostja olid abielus 14.07.2006 kuni 7.03.2015.
2.poolte abielu ajal on soetatud Kuusalu vallas asuv O kinnisasi ja nad mõlemad on kantud kinnistu ühisomanikena kinnistusraamatusse.
3.Poolte ühisvara, sh kinnistu on jagamata.
4.Kostja andis hageja nõusolekuta kinnistu haldamise äriühingule (esindaja kostja) ja sõlmis kasutamiseks tähtajalise üürilepingu.
9.Hageja esitas 17.06.2016 hagiavalduse, milles ta palus kohustada kostjat hoiduma PKS § 29 lg 1 rikkumisest, sh keelates kostjal O kinnistu valduse hageja kirjaliku nõusolekuta üleandmise kolmandatele isikutele (I kd, lk 3). Menetluses esitas hageja 31.01.2017 hagi täpsustuse, milles nõudis, et kohus kohustaks kostjat hoiduma AÕS § 74 lg 1 rikkumisest. Hagi asjaoludel on kostja rikkunud hageja õigust vallata ja kasutada O kinnistut, so realiseerida ühisomaniku õigusi, mille tulemusena on hagejale tekitanud kahju (II kd, lk 181 jj).
10.Maakohus rahuldas hagi PKS § 29 lg 1 alusel esitatud nõudes ja jättis hagi rahuldamata AÕS § 74 lg 1 alusel esitatud nõude. Hageja vaidlustas otsuse osas, milles tema nõue jäeti rahuldamata.
11.Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist. TsMS § 5 lg 1 järgi menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel. TsMS § 230 lg 1 järgi peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Toimikust nähtuvalt esitas hageja oma nõuded tuginedes asjaolule, et kostja andis ühisvaraks oleva kinnistu hageja nõusolekuta äriühingu esindajana üürile. Üürilepingu sõlmimise puhul ei ole tegemist asja koormamise ega AÕS § 74 rikkumisega. AÕS § 74 käsitleb kaasomandi käsutamist tervikuna ja sisaldab 4 tegevust: asja võõrandamist, koormamist, asja või selle majandusliku otstarbe olulist muutmist, millest hoidumisest kohustas hageja kostjat hoiduma. Seoses AÕS §-st 74 tulenevate reeglite rikkumisega võib eristada 2 juhtumite gruppi: 1) asja on käsutatud kõigi kaasomanike nõusolekuta; 2) muudetud on oluliselt asja või selle majanduslikku otstarvet kõigi kaasomanike kokkuleppeta. Hageja ei toonud esile ega tuginenud menetluses ühelegi eelnimetatud asjaolule. Ringkonnakohus nõustub maakohtu poolt tuvastatuga, mille kohaselt kostja ei ole rikkunud AÕS § 74 lg-s 1 sätestatud kohustusi. Millal on tegemist asja või selle majandusliku otstarbe olulise muutmisega, saab kohus otsustada asjaolude alusel. Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, et kostja on oma käitumisega muutnud kinnistu majanduslikku otstarvet. Ekslik on apellandi väide, et asja otstarbe muutmisena on käsitletav igasugune asja kasutamine, millega kaasneb ühe ühisomaniku ilmajäämine asja kasutamise võimalusest. Apellatsioonkaebuse väide, et VÕS § 1055 lg 1 rakendamiseks piisab AÕS § 74 lg 1 rikkumise ohust, ei ole põhjendatud. Apellandi väide, et praegusel juhul esines reaalne oht, et kostja rikub AÕS § 74 lg-t 1, on uus väide, millele maakohtus ei tuginetud. Menetluskulud
12.Maakohtu otsuse muutmata jätmise tõttu ei näe ringkonnakohus põhjust maakohtus kantud menetluskulude jaotust muuta. Kuna hageja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Kostjal apellatsioonimenetluse kulud puuduvad.
/allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm
/allkirjastatud digitaalselt/ Meeli Kaur
/allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.