AP (surnud XX.XX.XXXX) esitas 24.01.2014 Harju Maakohtule avalduse notari ametitoimingu tegemise taotluse uuesti läbivaatamise kohustamiseks. Avalduse kohaselt oli AP alates 8.05.1969 abielus LP-ga, kes suri XX.XX.XXXX. Abielu varalistele suhetele kohaldus ühisvararežiim. LP seadusjärgseteks pärijateks on üleelanud abikaasa AP, poeg VP ja pojapoeg DJ, kes on pärandi käesolevaks ajaks vastu võtnud. AP ja
VP pöördusid Tallinna notar Sirje Ormani (puudutatud isik) büroosse pärimismenetluse algatamiseks ja esitasid notarile soovi, et peale pärimismenetluse läbi viimist soovib AP nii surnud abikaasa järel päritava vara kui ka temale kui üleelanud abikaasale omandiõiguse alusel kuuluva tema osa ühisvarast, kinkida VP-ile. Pärimismenetluses kogutud andmete põhjal tuvastas notar, et AP ja tema surnud abikaasa varasuhteks oli ühisvararežiim. Lisaks määras notar kindlaks pärijate pärandiosade suurused (kõigile 1/3 osa) ja tuvastas, et pärandvara hulka kuulub järgmine vara (tõestatud kinkelepingu põhjal): - 1⁄2 mõttelist osa XXXXXXXX XXX XXX-XX, Tallinn korteriomandist; - 1⁄2 mõttelist osa XXXXXXXXX XXX X, XXXXXX XXXX, XXXXXX XXXX, Harjumaa kinnistust; - 1⁄2 mõttelist osa Swedbank AS arvelduskontol olevast rahast; - 1⁄2 mõttelist osa AP Swedbank AS väärtpaberikontol olevast rahasummast. 2.10.2013 väljastas notar pärimistunnistuse, kuid ei olnud nõus väljastama üleelanud abikaasale omandiõiguse tunnistust ja tõestas vaid pärandvara ühisuse mõttelise osa kinkelepingu ja asjaõiguslepingu. 24.10.2013 tegi Harju Maakohtu kinnistusosakond kandemääruse nr 114230213, millega kohustas VP-t ja AP-t esitama omandiõiguse tunnistuse. Notar, kes lepingud tõestas, pidi ametikohustusest tulenevalt teadma, et ainult pärandvara ühisuse kinkelepingu ja asjaõiguslepingu alusel kinnistusraamatus kannete muutmist ilma omandiõiguse tunnistuseta teha ei saa.
2.12.02.2014 esitas puudutatud isik oma seisukoha, milles märgib, et Notarite Koda on läbi viinud analüüsi omandiõiguse tunnistuse tõestamisega seotud küsimuste kohta. Analüüsi raames läbiviidud küsitluse tulemuste kohaselt võetakse omandiõiguse tunnistuse väljastamiseks avaldus kõigilt pärijatelt ja üleelanud abikaasalt. Seadusandja ei ole andnud notarile õigust omaalgatuslikult tuvastada vara kuuluvust ühis- või lahusvara hulka, vaid omandiõiguse tunnistuse saab notar tõestada ainult abikaasa ja pärijate ühise avalduse alusel (tõestamisseaduse (TõS) § 372 lg 1 ja 2). Seda juhul, kui vara kuulus ühisvara hulka. Kui vara kuulus pärandaja lahusvara hulka, siis piisab pärija avaldusest (TõS § 372 lg 3). Justiitsministeerium on notaritele selgitanud, et omandiõiguse tunnistuse saamiseks peaksid esitama avalduse kõik pärijad sellel eesmärgil, et välistada hilisemad vaidlused vara kuuluvuse osas. Loomulikult ei tähenda see, et kõik pärijad peaksid soovi avaldama ühes dokumendis ja vajadusel on võimalus kohtu kaudu nõuda tahteavalduse asendamist. Kuigi omandiõiguse tunnistuse alusel tehtav kanne ei tekita heauskset omandit ja lisaks on tegemist ühisvaraga, peaks põhimõte olema see, et omandiõiguse tunnistus ühisvara esemele tõestatakse ainult siis, kui kõik ühisomanikud on sellega nõus. TõS § 372 lg-te 1 ja 2 järgi abikaasade ühise notariaalselt tõestatud avalduse alusel tõestab notar omandiõiguse tunnistuse selle kohta, et ese kuulub abikaasade ühisvara hulka. TõS § 372 lg-s 1 sätestatut kohaldatakse ka juhul, kui abielu on lõppenud (ka surma korral), kuid abikaasade ühisvara ei ole jagatud. Kui üks abikaasadest on surnud, astuvad tema asemele kõik tema pärijad. Notar saab väljastada omandiõiguse tunnistuse ainult siis, kui abikaasa ja pärijad seda ühiselt taotlevad. Ühise avalduse esitamise kohustuse põhjenduseks on asjaolu, et omandiõiguse tunnistuse tõestamine on võimalik ainult juhul, kui abikaasa ja kaaspärijate vahel puudub vaidlus.
Perekonnaseaduse (PKS) § 39 sätestab, et endiste abikaasade ühisvara jagatakse pärast ühe abikaasa surma kaasomandi sätete järgi. Seni kuni vara jagatud ei ole, st pärandvarast elusoleva abikaasa osa ei ole eraldatud, saavad vara käsutada elusolev abikaasa ja kõik pärijad ühiselt. Juhul kui notar tõestab omandiõiguse tunnistuse, siis tekib pärijatel ja abikaasal õigus esitada kinnistusosakonnale avaldus kinnistusraamatu andmete parandamiseks, millele lisatakse omandiõiguse tunnistus ja pärimistunnistus (kinnistusraamatuseaduse (KRS) § 65 lg 1) ning kinnisasja omanikena kantakse kinnistusraamatusse 1⁄2 suuruses mõttelises osas abikaasa ja 1⁄2 suuruses mõttelises osas pärijate ühisus. Kuna omand tekib kinnistusraamatu kandega, siis seeläbi kaotaks PKS § 39 enda mõtte ning riivatakse selle pärija omandiõigust ühises omandis, kes ei ole esitanud avaldust omandiõiguse tunnistuse saamiseks. Seega saab abielu kestel soetatud ühisvara osas omandiõiguse tunnistuse üleelanud abikaasale tõestada üleelanud abikaasa ja kõikide pärijate ühise avalduse alusel või puuduva pärija kohtu poolt antud asendatud tahteavalduse alusel. Maakohtu määrus
3.Harju Maakohus jättis 9.10.2014 määrusega avalduse rahuldamata ja menetluskulud TsMS § 172 lg 1 alusel AP kanda. Maakohus tuvastas, et praeguse tsiviilasja keskseks küsimuseks on see, kas notar saab tõestada omandiõiguse tunnistuse abielu kestel soetatud ühisvara osas vaid üleelanud abikaasa avalduse või üleelanud abikaasa ning kõikide pärijate ühise avalduse alusel. Omandiõiguse tunnistust kinnistamisavaldusega kande parandamisel nõuab KRS § 631 lg 3, mis sätestab, et kui asjaõigus kuulub abikaasade ühisvara hulka, kuid kinnistusraamatusse on ebaõige kandemääruse alusel selle omajana kantud ainult üks abikaasa, tuleb kande parandamiseks kinnistamisavaldusele lisada omandiõiguse tunnistus, mis tõendab asjaõiguse kuulumist abikaasade ühisvara hulka. KRS § 651 lg 4 viitab tagasi eelnimetatud sättele – kui asjaõigus on üle läinud pärijale ja pärimistunnistuse kohaselt oli abikaasade varalise suhte liigiks ühisvarasuhe, kohaldatakse kinnistusraamatu kande parandamisele vastavalt ka käesoleva seaduse § 631 kolmandas lõikes sätestatut. Omandiõiguse tunnistuse tõestamist abikaasade ühisvara puhul reguleerib TõS § 372 lg 1, mille järgi abikaasade ühise notariaalselt tõestatud avalduse alusel tõestab notar tunnistuse selle kohta, et ese kuulub abikaasade ühisvara hulka. Sama sätte teine lõige täpsustab, et käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatut kohaldatakse ka juhul, kui abielu on lõppenud, kuid abikaasade ühisvara ei ole jagatud. Eelmainitud tõestamisseaduse sätted jõustusid kinnistusraamatuseaduse, pärimisseaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadusega 1.07.2010. Tõestamisseaduse eelnõu (725 SE) seletuskirja kohaselt on käsitletavad tõestamisseaduse sätted seadusesse sisse viidud seoses kinnistusraamatuseaduses tehtud korrastustega. Seletuskirjas on seoses KRS § 631 lgga 3 märgitud, et kande parandamiseks ei piisa ainult ühe abikaasa kinnistamisavaldusest ja teise abikaasa kui puudutatud isiku nõusolekust, sest seadusandja hinnangul on vaja tuvastada ka kinnisasjaõiguse kuulumine abikaasade ühisvara hulka. TõS lisatud § 372 lg 1 kohta on seletuskirjas märgitud, et omandiõiguse tunnistuse tõestamisel ei saa notar lahendada isikutevahelisi õigusvaidlusi, sest Eesti Vabariigi põhiseaduse § 146 esimese lause kohaselt mõistab õigust ainult kohus. Seetõttu on omandiõiguse tunnistuse tõestamine võimalik ainult abikaasade ühise avalduse alusel. Seletuskirjas on lisatud, et kui ühe abikaasa tahteavaldus puudub, siis peab teine abikaasa seda hagema kohtus. Õigusliku alusena on seletuskirjas viidatud alates 1.07.2010 kehtivale PKS § 28 lg-le 4, millest tuleneb, et abikaasa võib nõuda
teiselt abikaasalt registrisse kantava ühisvara hulka kuuluva eseme kohta tehtud kande parandamiseks vajalike tehingute tegemist. Eeltoodu põhjal nõustus maakohus puudutatud isiku seisukohtadega. Esitatud asjaoludest nähtuvalt on puudutatud isiku juures oma seisukoha abikaasade lahusvara osas esitanud notari juurde kohale ilmunud AP ja VP. DJ osas on notar märkinud, et talle on saadetud väljastusteatega kiri rahvastikuregistri järgsele aadressile. Kiri on notaribüroosse tagasi tulnud avamata kujul hoiutähtaja möödumisel. Erinevalt pärimistunnistusest, mille notar võib pärimisseaduse PärS § 171 lg 1 alusel tõestada juhul, kui pärija pärimisõigus ja selle ulatus on piisavalt tõendatud, on samadel alustel omandiõiguse tunnistuse tõestamine välistatud. Kuna omandiõiguse tunnistuse tõestamise puhul ei saa notar lahendada isikutevahelisi õigusvaidlusi, siis omandiõiguse tunnistuse tõestamine on võimalik ainult siis, kui notar on tuvastanud õigusvaidluse puudumise. Kuivõrd notaril ei ole teavet DJ positsiooni kohta AP ja pärandaja ühisvara ulatuse küsimuses. DJ seisukoha väljaselgitamise mitteüritamiseks ei ole piisav see, et avaldajal igasugune side DJ-ga puudub. Vaidluse korral on DJ-l õigus kohtule esitada tuvastushagi, tuvastamaks, et mingi abikaasade ühisvarasse kuulunud ese kuulub pärandvarasse suuremas või väiksemas osas kui pool. Samas on AP-il õigus taotleda kohtu kaudu DJ tahteavalduse asendamist. Kohus ei nõustu AP-iga, et antud juhul puudub materiaalõiguslik alus pärijalt kohtu kaudu tahteavaldust nõuda. Taolise aluse annab PKS § 28 lg 4 (kuivõrd omandiõiguse tunnistuse tõestamise asjaolu on tõusetunud pärast 1.07.2010, siis tuleb kooskõlas PKS § 210 lg-ga 2 lähtuda alates 1.07.2010 kehtima hakanud PKS-ist). PKS § 28 lg 4 näeb ette võimaluse nõuda teiselt abikaasalt (ka pärijalt) registrisse kantava ühisvara hulka kuuluva eseme kohta tehtud kande parandamiseks vajalike tehingute tegemist. Kohtus peaks avaldaja taotlema DJ nõusoleku asendamist omandiõiguse tunnistuse tõestamiseks ja kinnistusraamatu parandamiseks (vt PKS eelnõu (55 SE) seletuskiri, eelnõu (725 SE) seletuskiri). Ühisvara osas saab notar üleelanud abikaasale omandiõiguse tunnistuse tõestada üleelanud abikaasa ja kõikide pärijate ühise avalduse alusel või puuduva pärija osas kohtu poolt asendatud tahteavalduse alusel. Puudutatud isiku keeldumine ametitoimingu tegemisest oli õiguspärane, mistõttu puuduvad alused kohustada notarit ametitoimingu tegemise taotlust uuesti läbi vaadata. Määruskaebus
4.27.10.2014 esitatud määruskaebuses palub AP maakohtu 9.10.2014 määruse tühistada ja teha uus määrus, millega kohustada puudutatud isikut uuesti läbi vaatama avaldust omandiõiguse tunnistuse väljastamiseks LP pärimismenetluses. Avaldaja palub menetluskulud jätta puudutatud isiku kanda. Maakohus tõlgendanud vääralt TõS § 372 lg-eid 1 ja 2. Notar ja maakohus on seisukohal, et TõS § 372 lg 2 kohaldub ka juhul kui abielu on lõppenud surmaga. Antud säte kehtib juhul, kui mõlemad abikaasad on elus ning vajadus on kinnistusraamatu kande parandamiseks. Käesolevas asjas lakkas ühe abikaasa surma tõttu ühisomand olemast ja eesmärk ei olnud mitte abikaasade ühisomanikena kinnistusraamatusse sisse kandmine, vaid üleelanud abikaasale omandiõiguse tunnistuse väljastamine. Arusaamatu on, kuidas TõS § 372 lg-d 1 ja 2, mis käsitlevad eseme ühisvara hulka kuuluvust, annaks pärijatel aluse kinnitada kui suures osas mingi pärandvara ese ühisvarasse kuulus. TõS § 372 lg 1 järgi abikaasade ühise avalduse alusel tõestab notar tunnistuse, et ese kuulub ühisvara hulka, sätte grammatiline tõlgendus ei näe ette, et notaril oleks võimalik selle alusel ühisvara osa suurus tõestada.
Riigikohus on otsuses nr 3-2-1-86-08 leidnud, et ühe abikaasa surma korral muutub abielu kestel soetatud ühisomand abikaasade kaasomandiks võrdsetes mõttelistes osades. Seega ei ole abikaasade ühisomandi avaldusel kinnistusraamatu kande muutmiseks pärimismenetlusega enam mitte mingit seost. Riigikohtu sedastas eelnimetatud lahendis, et pärandaja surma korral läheb pärandvara hulka kuuluvate esemete omand pärandi vastuvõtnud pärijale üle tagasiulatuvalt alates pärandi avanemise ajast. Pärandaja vara üleminekut ei mõjuta asjaolu, kas pärandvara on jagatud või kas pärandvara kohta on välja antud pärimistunnistus. Abikaasade ühisomand muutub abikaasa surma järel üleelanud abikaasa ja pärijate kaasomandiks. Nii kohus kui notar jätsid tähelepanuta, et PKS § 19 lg 1 järgi eeldati abikaasade osi ühisvaras võrdseks, ning kui keegi pärijatest leiab, et abikaasade osad ei olnud võrdsed, on tal võimalik esitada tuvastushagi pärandvara koosseisu määramiseks. Arusaamatu on, miks maakohus leidis, et avaldaja seaduslike õiguste tagamine on vajalik läbi kohtumenetluse aga teisel pärijal võimaliku õigusvaidluse tekkimine vajab ennetamist. Maakohtu viidatud PKS § 28 lg 4 ei ole asjasse puutuv norm, sest see ei käsitle pärandvara koosseisu määramist ega pärandvara jagamist. AP soovib pärimisasjas enda kandmist kinnistusraamatusse 1⁄2 mõttelises osas omandiõiguse tunnistuse alusel, mitte ühisomanikuna omandi osi näitamata. AÕS § 70 lg 3 kohaselt ühisomandi osad on kindlaks määramata. Notar on juba tuvastanud pärandvara koosseisu ja kinnitanud seda, et abikaasade osad ühisvaras on võrdsed, vastasel juhul ei oleks notar märkinud kinkelepingusse 1⁄2 mõttelise osa suurusi LP pärandvarast, mistõttu notar on avaldajale omandiõiguse tunnistuse tõestamisest keeldumisega käitunud vastuoluliselt. Vastus määruskaebusele
5.Vastuseks määruskaebusele andis puudutatud isik teada, et AP suri XX.XX.XXXX ja pärimisasjas on tõestatud pärimistunnistus 12.11.2014, mille kohaselt on AP ainupärijaks tema poeg VP. Seega päris VP nii LP üleelanud abikaasa AP-ile omandiõiguse alusel kuuluva osa kogu ühisvarast kui ka LP pärandvara hulka kuulunud ühe kolmandiku. Oma osa pärandvarast on AP juba oma eluajal (2.10.2013) kinkinud oma pojale VP-ile. Nimetatud dokumentide alusel tehtud tänaseks päevaks kanded kinnistusraamatusse. Menetluse edasine käik
6.Seoses AP surmaga, palus maakohus tema lepingulisel esindajal võtta seisukoht määruskaebuse edasise menetlemise osas. Maakohtule esitati taotlus esialgse avaldaja üldõigusjärgluse korras asendamiseks VP-ga. Maakohus rahuldas taotluse 6.04.2015 määrusega.
7.VP esindaja on seisukohal, et VP ega ka AP sooviks ei olnud ühisomanikena kinnistusraamatusse sisse kandmine. Tutvudes pärandvara registriandmetega, s.o reg osa nr XXXXXXXX ja XXXXXXXX selgus, et antud kinnistu ühisomanikena on sisse kantud VP ja DJ. Selline olukord oleks olnud saavutatav ka ilma kohtumenetluseta. Seega ei ole VP oma eesmärki saavutanud, s.o tema isale omandiõiguse alusel kuuluva vara osas 1⁄2 mõttelises osas omanikuks olemine ja ülejäänud 1⁄2 mõttelises osas ühisomanikena sisse kandmine.
8.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
Ringkonnakohtu seisukoht
9.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu määrus on lõppjärelduses seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 21 ja §-ga 659 jääb maakohtu määrus muutmata, arvestades ka ringkonnakohtu määruse põhjendusi. Määruskaebus jääb rahuldamata. Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. Praeguses asjas on AP esitanud maakohtule avalduse, milles palus kohustada notarit uuesti läbi vaatama AP avaldus omandiõiguse tunnistuse väljastamiseks LP pärimismenetluses, kuna AP soovis VP-ile kinkida ja teha omanikukande muudatused temale kui üleelanud abikaasale omandiõiguse alusel kuulunud esemetele. Puudutatud isiku väitel selgitas ta A-Pile ja VP-ile, et üleelanud abikaasale on võimalik omandiõiguse tunnistus tõestada vaid üleelanud abikaasa ja kõigi pärijate ühise avalduse alusel. TõS § 372 lõike 1 kohaselt tõestab notar abikaasade ühise notariaalselt tõestatud avalduse alusel tunnistuse (omandiõiguse tunnistus) selle kohta, et ese kuulub abikaasade ühisvara hulka ning lõike 2 järgi kohaldatakse lõikes 1 sätestatut ka juhul, kui abielu on lõppenud, kuid abikaasade ühisvara ei ole jagatud. Kuivõrd ühe pärija, DJ, seisukoht ühisvara ulatuse küsimuses ei ole teada, nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et puudutatud isik on õigustatult keeldunud ametitoimingu tegemisest (omandiõiguse tunnistuse väljastamisest). Omandiõiguse tunnistuse saab notar tõestada üksnes abikaasa ja pärijate ühise avalduse alusel. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et kuivõrd praeguseks hetkeks on faktilised asjaolud menetluse kestel niivõrd muutunud (surnud on nii LP kui ka AP ning mõlemas pärimisasjas on välja antud pärimistunnistused), puudub vajadus omandiõiguse tunnistuse väljaandmiseks. Omandiõiguse tunnistuse väljaandmine annaks VP-ile vaid kindluse, et vara osas on tuvastatud, et see kuulus LP ja AP ühisvara hulka. Samas ei märgita omandiõiguse tunnistusele pärandvara mõttelise osa suurust, vaid tuuakse välja abikaasade ühisvara loetelu ning lisatakse märkusena, et nimetatud varast pärandajale kuulunud mõttelisele osale on pärijatele välja antud pärimistunnistus. Eespool toodust tulenevalt tuleb jätta maakohtu määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad määruskaebuse menetlemisel tekkinud kulud avaldaja kanda (TsMS § 171 lg 1).
/allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm
/allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.