Ele Liiv (eesistuja), liikmed Krista Kirspuu, Margo Klaar
Tsiviilasi
AS-i E hagi RP vastu töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks ja väljatöötamata põhipuhkuse eest makstud tasu summas 271,54 eurot tagastamiseks
Otsuse tegemise aeg ja koht
14.09.2015, Tallinn
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 02.03.2015 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
RP apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses Menetluse liik
271,54 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (vastustaja): AS E (registrikood XXXXXXXXXX), esindaja KK Kostja (apellant): RP (isikukood XXXXXXXXXX)
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 02.03.2015 otsus osas, milles maakohus tuvastas, et RP ja AS-i E vahel 16.04.2013 sõlmitud töölepingu nr 370/13 kostjapoolne ülesütlemine 06.06.2014 töölepingu seaduse § 91 lg 2 alusel (tööandjapoolse kohustuse olulise rikkumise tõttu) on tühine (resolutsiooni punkt 2), ja osas, millega maakohus luges töölepingu lõppenuks 06.07.2014 korralise ülesütlemisega TLS § 85 lg 4 alusel, ja teha selles osas uus otsus, millega jätta hagi RP ja AS-i E vahel 16.04.2013 sõlmitud töölepingu nr 370/13 erakorralise ülesütlemise töölepingu seaduse § 91 lg 2 alusel (tööandjapoolse kohustuse olulise rikkumise tõttu) tühisuse tuvastamiseks rahuldamata. Muus osas jätta Harju Maakohtu 02.03.2015 otsus muutmata.
Lugeda Harju Maakohtu 02.03.2015 otsuse resolutsioon terviktekstina sõnastatuks järgmiselt: 2.1 Hagi rahuldada osaliselt. 2.2 Jätta hagi RP ja AS-i E vahel 16.04.2013 sõlmitud töölepingu nr 370/13
erakorralise ülesütlemise 06.06.2014 töölepingu seaduse § 91 lg 2 alusel (tööandjapoolse kohustuse olulise rikkumise tõttu) tühisuse tuvastamiseks rahuldamata. 2.3 Mõista RP-lt AS-i E kasuks välja väljatöötamata põhipuhkusetasu 271,54 eurot.
3.Apellatsioonkaebus rahuldada.
4.Maakohtu menetluskulud jätta poolte endi kanda ja ringkonnakohtu menetluskulud jätta AS E kanda. Välja mõista AS-lt E 120 eurot RP kasuks ringkonnakohtus kantud menetluskulude katteks. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib edasi kaevata üksnes vandeadvokaadi vahendusel Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud
1.RP (kostja) esitas 22.08.2014 Harju Maakohtule taotluse vaadata AS-i E (hageja) poolt 12.06.2014 töövaidluskomisjonile esitatud töövaidlusavaldus läbi hagimenetluse korras. AS E esitas töövaidluskomisjonile esitatud avalduse 17.09.2014 hagina Harju Maakohtule RP vastu töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks ja väljatöötamata põhipuhkuse eest makstud tasu summas 271,54 väljamõistmiseks. Hagiavalduse ja selle täienduse kohaselt asus kostja hageja juures tööle töölepingu nr 370/13 alusel alates 16.04.2013 autojuhina. Tööle asumise päeval tutvustati kostjale kollektiivlepingut, töökorralduse eeskirju ja muid juhendeid, millega tutvumise kohta andis kostja allkirja. 06.06.2014 esitas kostja e-kirja teel töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse töölepingu seaduse (TLS) § 91 lg 2 alusel. Avalduse põhjenduste kohaselt seisnes tööandjapoolne rikkumine selles, et töötajale ei tutvustatud sisekorra eeskirju, olulisi töökorralduse reegleid ja töö tasustamise tingimusi ning lisaks on tööandja kahjustanud töötaja mainet ja teda ebavõrdselt kohelnud. Kostjapoolne töölepingu ülesütlemine on tühine, kuna kostja ütles töölepingu üles ilma õigusliku aluseta. Tööandja on kostjale tutvustanud kollektiivlepingut, töökorralduse eeskirju ja teisi ettevõttesiseseid normdokumente. Kostja on seda oma allkirjaga kinnitanud. Tööandja on lisaks ka siseveebis kõik dokumendid avalikustanud. Tööandja ei ole kostjat teiste töötajatega võrreldes halvemalt kohelnud ega tema mainet kahjustanud. Kostja peamine põhjendus töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks seisneb tööandja keelus kasutada tööandja sõidukit tööle ja koju sõitmiseks. 2014. a maikuu lõpus keelati ajutiselt suulise korralduse alusel üle Eesti kasutada tööandja sõidukeid tööle ja koju sõitmiseks. Korralduse eesmärgiks oli korrastada tööandja sõidukite kasutamist töötajate poolt isiklikeks sõitudeks ning hoida kokku rahalisi ressursse. Pärast vajaduste kaardistamist andis postiteenuse divisjoni juht 12.06.2014 välja käskkirja (mis hakkas kehtima alates 10.06.2014) autode kohta, mis said loa parkida pärast tööpäeva väljaspool AS-i E territooriumi (sh töötaja koduhoovis). Seega kehtis tööandja suuline korraldus kõikidele töötajatele üle Eesti, kuid seda vaid mõne nädala vältel. Kostja naasis puhkusejärgselt tööle 05.06.2014, mil ta sai teada suulisest korraldusest, kuid eiras seda. 06.06.2014 kostja nõudmisel ja 2(8)
kandekeskuste osakonna juhataja MÕ-ga läbirääkimiste tulemusel, andis MÕ üksnes kostja suhtes kirjaliku korralduse. Peale nimetatud korralduse saamist esitas kostja koheselt töölepingu ülesütlemisavalduse. Kostjale selgitati, et tegemist on ajutise korraldusega, mis laieneb kõikidele töötajatele ning iga kanderingi ja töötaja ülesannetest tulenevalt vaadatakse üle sõiduki parkimise vajadus väljaspool tööandja territooriumi tööpäeva lõpus. Seega ei käitunud kostja töölepingut ülesöeldes mõistlikult. Hageja ei ole seadnud kostjale takistusi töö tegemiseks ega rikkunud töölepingut või seadusest tulenevaid kohustusi kostja kui töötaja ees. Seega tuleb tööleping lõpetada ja töösuhte viimaseks päevaks lugeda 06.06.2014. Töölepingu lõppemisel on hagejal nõue kostja vastu väljatöötamata põhipuhkuse eest summas 271,54 eurot. Kostja vastuväited
2.Kostja tunnistas hageja nõuet väljatöötamata põhipuhkuse eest makstud tasu summas 271,54 euro tagastamise osas, muus osas vaidles kostja hagile vastu ja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja vastuväidete kohaselt rikkus hageja kui tööandja oma kohustust kohelda kõiki töötajaid võrdselt. Kõikidest väljaspool XXXXX kandekeskust elavatest postiljonidest keelati vaid kostjal auto parkimine kodus. Peale puhkuselt naasmist, s.o 05.06.2014, ei informeeritud kostjat tööandja poolt antud suulisest korraldusest autode parkimise osas. 06.06.2014 andis tööandja kostjale kirjalikult korralduse parkida postiauto edaspidi „selleks ettenähtud kohas“, milleks on kandekeskuse parkla. Oma korraldust tööandja ei põhjendanud. Selle korraldusega muutis tööandja oluliselt kostja töötingimusi, sest seni oli kehtivaks tavaks see, et autojuhtidel, kes elasid väljaspool XXXXXX (kandekeskus), oli lubatud postiautoga koju sõita ja kodus autot parkida. Kandekeskuse parklat ei olnud varem määratletud „parkimiseks ettenähtud kohana.“ Vastupidi, töölepingut sõlmides lepiti kokku, et autot on õigus kodus parkida. Hageja rikkus nimetatuga võrdse kohtlemise seaduse (VõrdKS) § 2 lg 1 p 2. Hageja kohtles kostjat ebavõrdselt, kehtestades oma korraldusega kostjale halvemad töötingimused kui ülejäänud autojuhtidele, kes elasid väljaspool XXXXXX ja täitsid samasuguseid tööülesandeid. Hageja muutis korraldusega tava, mis oli kehtinud alates kostja tööle asumisest ning kehtis edasi teiste autojuhtide suhtes. Selle kinnituseks on ka 06.08.2014 postiauto parkimine KG kodu ees XXXXXXX. Oma korraldusega muutis hageja tööülesannete täitmise kostja jaoks raskemaks võrreldes teiste autojuhtidega (näiteks reklaamide kokkupanemise ja laialijagamise osas). 06.06.2014 toimunud kokkusaamisel ei toonud tööandja välja auto kodus parkimise keelu põhjust, mistõttu oli kostjal võimalik seda seostada vahetult enne seda hageja poolt kostjale tehtud kirjaliku hoiatusega, mis käsitles mitmeid kuid tagasi toimunud väidetavaid rikkumisi, ning millele kostja andis allkirja ja lisas endapoolsed märkused. Töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse esitamise aluseks oli informatsioon, mida kostjaga jagati ja millest ta oli teadlik. Talle ei olnud arusaadav, et kodus parkimise keeld ei kehti üksnes kostja suhtes ja et see on ajutine, kuna seda talle ei selgitatud. Hageja poolt kostja maine kahjustamine seisneb selles, et vahetu juht ei sekkunud sellesse, kui kolleeg KG teiste kolleegide juuresolekul kostjat halvustas. Maakohtu otsus ja põhjendused
3.Maakohus rahuldas hagi ja tuvastas, et kostja ja hageja vahel 16.04.2013 sõlmitud töölepingu kostjapoolne ülesütlemine 06.06.2014 TLS § 91 lg 2 alusel on tühine. Kohus luges kostja ja hageja vahel sõlmitud töölepingu lõppenuks 06.07.2014 korralise ülesütlemisega TLS § 85 lg 4 alusel ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja väljatöötamata põhipuhkusetasu 271,54 eurot.
3(8)
Maakohus tuvastas, et kostja ütles töölepingu erakorraliselt üles ja täidetud ülesütlemise formaalsed eeldused. TLS § 95 lg 2 teine lause näeb ette, et töötaja peab põhjendama erakorralist ülesütlemist. Ülesütlemisavalduse kohaselt on töölepingu ülesütlemise üheks aluseks tööandjapoolne TLS § 5 lg 1 p 5 ja 11 ning § 28 lg 2 p 7 ja 8 rikkumine ning sisekorra eeskirjade, oluliste töökorralduse reeglite ja töö tasustamise tingimuste tutvustamata jätmine. Maakohus tuvastas, et tööandja ei ole rikkunud töölepingut ülesütlemisavalduses märgitud viisil. Edasi analüüsis kohus kostja väidet tema maine kahjustamise kohta tööandja poolt. Tunnistaja JT ütluste põhjal tegi kohus järelduse, et kostja kolleegi KG poolt räägitu baseerus eelduslikult tegelikel asjaoludel ning seetõttu ei saa seda käsitleda kostja maine kahjustamisena. Muid tõendeid kostja maine kahjustamise kohta asjas esitatud ei ole. Seega ei leidnud tuvastamist, et hageja tööandjana oleks rikkunud töölepingut ka eelnimetatud viisil. Ebavõrdse kohtlemise osas lähtus maakohus TLS § 3 ja VõrdKS § 2 lg 1 p 2 sätestatust. Poolte vahel puudus vaidlus, et kostja tööle asumisel oli poolte vahel suuline kokkulepe selles osas, et kostja võib parkida tööandaja autot enda kodu juures juhul, kui koju sõites on vaja täita tööülesandeid. Kohus analüüsis, kas tööandja poolt ajutiselt muudetud tööautode kasutamiskord (sh sõidukite parkimise kord väljaspool AS- i E territooriumi) ning MÕ poolt 06.06.2014 kostja suhtes antud kirjalik korraldus kvalifitseeruvad kostja ebavõrdse kohtlemisena võrreldes teiste AS-s E töötavate autojuhtidega (eelkõige autojuhtidega, kes töötavad Harju kandekeskuses asukohaga XXXXX ja elavad väljaspool XXXXXX). Seejuures tuvastas maakohus, et hageja poolt oli antud ajutine korraldus, mis puudutas tööautode parkimist. Asjaolu, et kostja puhkuselt naastes ei saanud koheselt teavet selle kohta, et tööandja on andnud ajutise korralduse tööautode parkimise osas, ei oma sellist tähtsust, mis õigustaks töötajal tööleping erakorraliselt üles öelda. Kostja kui töötaja käitumine oli ennatlik. Eeltoodust tulenevalt leidis maakohus, et kostja ja hageja vahel 16.04.2013 sõlmitud töölepingu nr 370/13 kostjapoolne ülesütlemine 06.06.2014 töölepingu seaduse § 91 lg 2 alusel (tööandjapoolse kohustuse olulise rikkumise tõttu) on tühine, mistõttu tuleb tööleping lugeda lõppenuks 06.07.2014 korralise ülesütlemisega TLS § 85 lg 4 alusel. Kostja tunnistab hageja nõuet väljatöötamata põhipuhkuse eest makstud tasu summas 271,54 tagastamiseks. Kostja lahkus töölt 06.06.2014. TLS § 84 lg 1 kohaselt töölepingu lõppemisega muutuvad kõik töösuhtest tulenevad nõuded sissenõutavaks. Seega on hagejal seadusest tulenevalt õigus nõuda kostjalt väljatöötamata põhipuhkusetasu summas 271,54 eurot. Menetluskulud jättis maakohus TsMS § 162 lg 4 alusel poolte endi kanda. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus
4.Kostja palub maakohtu otsuse tühistada osaliselt, s.o resolutsiooni punktide 1 ja 2 osas, ning teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata töölepingu TLS § 91 lg 2 alusel ülesütlemise tühisuse tuvastamise nõude osas. Esimese astme kohtu otsus põhineb õigusnormi rikkumisel, kuna materiaalõiguse normi on ebaõigesti kohaldatud ning ebaõigesti on hinnatud tõendeid. Kostja peamine põhjendus töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks seisneb tööandja keelus kasutada tööandja sõidukit tööle ja koju sõitmiseks. Tööandja rikkumine seisneb auto kodusparkimise etteteatamata ja põhjendamatus keelamises. Tööandja tekitas sellega kostjale takistusi kokkulepitud
4(8)
töö tegemiseks ning rikkus võrdse kohtlemise printsiipi, sest kõikide teiste sama piirkonna autojuhtide suhtes kodus parkimise keelu rakendamist pole tööandja tõendanud. Maakohus on märkinud õigesti, et poolte vahel puudub vaidlus selles osas, et tööle asumisel oli poolte vahel suuline kokkulepe, et kostja võib parkida tööandaja autot enda kodu juures ning kohus tuvastas ka asjaolu, et hagejal parkimiseks kirjalikke reeglistikke ei olnud. Kostja kirjalik tööleping ei sisalda väga olulist tingimust - auto kasutamist. Seda, et õigus autot kodus parkida on oluline töölepingu tingimus, kinnitas ka tunnistaja JT. Kui tööandja oleks fikseerinud töölepingus ametiauto kodus parkimise kui olulise hüve, milles on kokku lepitud, nii nagu seda näeb ette TLS § 5 lg 1, puuduks vajadus tõestada selle tingimuse olulisust transpordikulude ja aja säästmisel. Kostja jaoks oli auto kasutamine eriti oluline seetõttu, et kostja elab hajaasustusega külas, millest lähim bussipeatus asub 2 km kaugusel, lisaks oli peres 2 last ning abikaasa ootas töölepingu lõppemise ajal kolmandat last. Madala (400 euro lähedal) palga puhul on auto kasutamine tööle- ja kojusõiduks oluline hüve, tegemist on tööandja poolt erisoodustusega, mille maksuõiguslik hind on 256 eurot kuus. Korraldusega parkida postiauto edaspidi kandekeskuse parklas muutis tööandja oluliselt kokkulepitud töötingimusi, sest seni oli kehtivaks tavaks see, et autojuhtidel, kes elasid väljaspool XXXXXX (kandekeskus), oli lubatud kodus autot parkida. Korralduses ei olnud ajapiiranguid ega põhjendust. Kostjale ei selgitatud, et tegemist on ajutise korraldusega, mis laieneb kõikidele töötajatele. JT tunnistas kohtus, et ta ei tea ühtki teist E autojuhti, kellele oleks selline korraldus antud. Samuti ei saanud kostja ka eeldada, et senine kord jätkub nelja päeva pärast. Korraldus auto parkimise keelust kostja kodus oli samas ka ebaseaduslik ja tühine (vastuolus töölepingu punktiga 9.2.1), sest korraldust ei põhistatud ning korralduses on märkimata, kaua korraldus kehtib. Tööandja ei arvestanud korralduste andmisel töötaja huvide ja õigustega ehk hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega. Hea usu põhimõttega kooskõlas on olukord, kus tööandja teavitab töötajat olulistest muudatustest piisavalt varakult ette, et töötaja saaks oma tööd planeerida. Kui tööandja antud korraldus ei arvesta kas või ühe TLS § 17 lõigetes 1–3 toodud tingimusega, siis on see tühine. Hageja ei ole tõendanud oma väidet, et tööandja suuline korraldus kehtis kõikidele töötajatele üle Eesti ja seda vaid mõne nädala vältel. Maakohtu otsusest ei selgu, millistele asjaoludele ja tõenditele tuginedes järeldas kohtus, et „seega, on tuvastatud, et hageja poolt oli antud ajutine korraldus, mis puudutas tööautode parkimist”, kui tunnistaja JT selgesõnaliselt ütles, et sellist korraldust ei ole antud. Samuti ei selgu otsusest, millistele asjaoludele ja tõenditele tuginedes järeldas kohus, et suuline korraldus oli sel hetkel kehtiv kõigi töötajate suhtes. Maakohtu hinnang, et kostjal ei olnud õigust töölepingut erakorraliselt üles öelda, kuna kostja enda soovil antud korraldusega ei rikkunud tööandja oluliselt enda kohustusi, sest tööandja reguleeris juba nelja päeva möödudes tööautode kasutamise- ja parkimiskorra, on lihtsalt tagantjärele tarkus. Seega rikkus tööandja oma kohustust kohelda kõiki töötajaid võrdselt. Kõikidest väljaspool XXXXX kandekeskust elavatest postiljonidest keelati auto parkimine kodus vaid kostjal. Hageja korraldusega muutus tööülesannete täitmine kostja jaoks raskemaks, võrreldes teiste autojuhtidega (näiteks reklaamide kokkupanemise osas, neid sai nende suure mahu tõttu vaid autoga koju võtta). Ebavõrdne kohtlemine ei seisne selles, et kostjale anti kirjalik korraldus ja teistele töötajatele suuline korraldus, vaid selles, et teistele töötajatele nimetatud korraldust üldse ei antud. Mingit sisulist põhjendust hagejal parkimiskorra muutmiseks ei olnud, menetlust autode parkimise kohta oleks saanud läbi viia ilma, et autod oleks pidanud kandekeskuse juures parkima.
5(8)
Vastus apellatsioonkaebusele
5.Hageja apellatsioonkaebusele vastust ei esitanud. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
6.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõigunormi ebaõige kohaldamise tõttu osas, millega maakohus rahuldas tööandja hagi töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks ja ringkonnakohus teeb selles osas uue otsuse, millega jätab tööandja hagi töötaja poolt töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks rahuldamata. Kostja ei ole vaidlustanud maakohtu otsust osas, millega mõisteti töötajalt tööandja kasuks välja 271,54 eurot väljatöötamata põhipuhkusetasu (maakohtu otsuse resolutsiooni punkt 4). Seega on maakohtu otsus selles osas jõustunud ja ringkonnakohus ei kontrolli selles osas maakohtu otsuse põhjendatust.
7.Kostja on oma ülesütlemisavalduses märkinud töölepingu lõpetamise põhjenduseks, et tööandja on rikkunud TLS § 5 lg 1 punkte 5 ja 11, samuti § 28 lg 2 punkte 7 ja 8 ega ole talle tutvustanud sisekorra eeskirju ja olulisi töökorralduse reegleid ning töö tasustamise tingimusi, samuti on tööandja asunud kahjustama tema mainet ja teda ebavõrdselt kohtlema. Ringkonnakohus märgib esmalt, et maakohtu otsust ei oleks alust tühistada eelpool nimetatud asjaolude alusel. Maakohus on selles osas ringkonnakohtu hinnangul õigesti järeldanud, et tööandjapoolsed kohustuste väidetavad rikkumised (töötajale töösisekorra eeskirjade, töökorralduse eeskirjade ja muude juhendite mittetutvustamine; töötaja ebavõrdne kohtlemine ja töötaja maine kahjustamine) ei ole tõendatud.
8.Maakohus on rahuldanud tööandja hagi muu hulgas seetõttu, et kohus ei lugenud tööandjapoolset töötajate kasutuses olevate tööautode parkimiskorralduse muutmist 2014. aasta maikuus tööandjapoolseks rikkumiseks, mistõttu ei olnud maakohtu hinnangul töötajal õigust töölepingut erakorraliselt üles öelda. Ringkonnakohus maakohtu seisukohaga ei nõustu. TLS § 91 lg 1 järgi võib töötaja töölepingu erakorraliselt üles öelda mõjuval põhjusel, eelkõige kui kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades ei või mõistlikult nõuda lepingu jätkamist. Sama paragrahvi lõike 2 järgi võib töötaja töölepingu erakorraliselt üles öelda tööandjapoolse kohustuse olulise rikkumise tõttu.
9.Pooled on nii töövaidluskomisjonis kui ka maakohtus leidnud, et töölepingu ülesütlemise peamine põhjus oli selles, et tööandja poolt 2014. aasta maikuus antud korraldusega ei lubatud töötajatel, sh ka kostjal enam töösõidukit kasutada tööle ja koju sõitmiseks ning kodus parkida. Maakohtu hinnangul ei olnud kostjal õigust töölepingut erakorraliselt üles öelda, kuna kostja enda soovil antud korraldusega ei rikkunud tööandja oluliselt enda kohustusi ning kostja kui töötaja käitumine oli ennatlik, kuna tööandaja reguleeris juba nelja päeva möödudes tööautode kasutamise- ja parkimise korra, mistõttu ka kostja oleks saanud edaspidi kasutada tööautot nii nagu enne nimetatud korralduse andmist. Maakohus hindas tööautode kasutamise korralduse muutmist tööandjapoolse töölepingu rikkumise kontekstis TLS § 91 lg 2 alusel, leides, et tööandaja ei rikkunud oluliselt lepingut.
10.Ringkonnakohus maakohtu hinnanguga ei nõustu. Hageja ei eita tööauto kodus parkimise kokkuleppe olemasolu, kuigi leiab, et seda ei saanud käsitada töölepingu tingimusena. Nimetatud suulise kokkuleppe olemasolu tõendavad tunnistajana ülekuulatud AO ütlused, mille kohaselt kostjal lubati tööle asumisest peale suulise kokkuleppe alusel tööautot kodus parkida ja selline kokkulepe oli kõikide autojuhtidega. Samuti tunnistaja JT ütluste järgi tohtis töötaja parkida tööautot kodus. Seega tuvastas maakohus õigesti, et asjaolude järgi on tuvastatav, et pooltevahelise suulise
6(8)
kokkuleppe alusel oli kostjal tööle asumisest alates lubatud tööauto kasutamine töölt koju ja kodust tööle sõitmiseks koos parkimisega kodus.
11.Kokkuleppe alusel tööauto parkimise võimaldamine kodus on käsitatav muu hüvena TLS § 5 lg 1 p 6 mõistes ja sellena on see pooltevahelise töölepingu tingimus, vaatamata sellele, et seda kirjalikult töölepingu tingimusena ei vormistatud. TLS § 4 lg 2 ja 4 tulenevalt tuleb tööleping sõlmida küll kirjalikult, kuid vorminõude järgimata jätmine ei too kaasa lepingu tühisust. TLS § 12 järgi saab töölepingut muuta ainult poolte kokkuleppel. Kuna hageja muutis 2014 mais tööauto kasutamise korda nii, et tööauto tuli parkida XXXXXX asuva kandekeskuse parklas ja kodus parkimise võimalus sellega kadus, siis oli tegemist tööandjapoolse töölepingu tingimuse muutmisega, mida tuleb käsitada olulise lepingurikkumisena ja mis andis kostjale mõjuva põhjuse tööleping erakorraliselt üles öelda. Hageja väitel oli vaidlusalune korraldus ajutine, mida tõendavat asjaolu, et tööandja 12.06.2014 korraldusega lubati jälle teatud tingimustel tööauto parkimist töötaja kodus. Samuti teatati hageja väitel 05.06.2014 kostjale, et vaidlusalune korraldus on ajutine. Kostja eitab seda, et talle oleks teatatud korralduse ajutisusest. Hageja ei ole oma väidet korralduse ajutisest iseloomust kostja teavitamise kohta tõendanud. Samuti ei nähtu kostjale kirjalikus vormis antud korraldusest, et tegemist oli ajutise korraldusega. Seega ei ole põhjendatud maakohtu järeldus, et kostja ei käitunud mõistlikult, kui ta ütles töölepingu erakorraliselt üles kohe samal päeval, kui talle 06.06.2014 kirjalik korraldus kätte anti. Sellist järeldust ei saanud maakohus teha juba ka seetõttu, et 06.06.2014 ei olnud uut kodus parkimist lubavat korraldust ajaliselt olemas ja ei saanud olla ka teadmist, kas ja millal uus korraldus tehakse. Lisaks sellele võib TLS § 91 lg 4 järgi töötaja töölepingu üles öelda üksnes mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta ülesütlemise aluseks olnud asjaolust teada sai või pidi teada saama. Seega käitus töötaja pigem just mõistlikult, kui ta ütles töölepingu üles kohe, kui ta sai teada ülesütlemist põhjustanud asjaolust.
12.Lisaks võib vaidluse lahendada ka TLS § 91 lg 1 alusel, mille kohaselt töötaja võib töölepingu erakorraliselt üles öelda mõjuval põhjusel, eelkõige kui kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades ei või mõistlikult nõuda lepingu jätkamist. Asjaoludest tulenevalt oli tööauto parkimise võimaldamine kodus kostja jaoks arvestades tema töötasu, lisanduva hüve suurust ja elukoha kaugust olulise tähendusega. Kuigi tööandja on eelduslikult alati huvitatud kulude võimalikust kokkuhoiust töötajatele hüvede võimaldamisel, on mõistetav, et hüve kaotamine tingis kostjal huvi kadumise töötamise jätkamise vastu. Seega oli kostjal ka sel põhjusel õigus tööleping erakorraliselt üles öelda.
13.Kostja on apellatsioonkaebuses nõus maakohtu otsuse resolutsiooni punktiga 3, mille järgi maakohus luges töölepingu lõppenuks 06.07.2014 korralise ülesütlemisega TLS § 85 lg 4 alusel. Samas ei nõustu kostja, et maakohus rahuldas hagi, tuvastades töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse. Tegemist on ringkonnakohtu hinnangul kostja kahe teineteist välistava õigusliku seisukohaga. Maakohtu otsuse resolutsiooni punktis 3 väljendatu ei ole töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisusele tuginev haginõude rahuldamine (TLS § 105 lg 1), st iseseisev haginõue. Tegemist on kohtu kohustusega lõpetada tööleping tööandja või töötaja taotlusel alates ajast, kui see oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral (analoogia alusel TLS § 107 lg 2), mida tuleb käesoleval juhul muuta sõltumata sellest, kas apellant on seda vaidlustanud. Seega, kuna tööandja hagi jääb osaliselt rahuldamata ja töötaja poolt töölepingu erakorraline ülesütlemine jääb kehtima, siis tuleb tööleping lugeda lõppenuks erakorralisele ülesütlemisele järgnevast päevast, s.o alates 07.06.2014.
14.Maakohus on vaatamata hagi rahuldamisele jätnud menetluskulud TsMS § 162 lg 4 alusel poolte endi kanda. Kuivõrd ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osaliselt ning hagi jääb osaliselt rahuldamata, on ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud ka käesoleva otsusega jätta menetluskulud
7(8)
maakohtus poolte endi kanda. Apellatsioonimenetluse kulud jäävad seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega AS E kanda. Ringkonnakohus andis pooltele tähtaja menetluskulude kindlaksmääramise taotluste esitamiseks. RP on taotlenud apellatsioonimenetluses õigusabikulude väljamõistmist apellatsioonkaebuse koostamise eest. Taotluse kohaselt on apellatsioonkaebuse koostamise tasu 100 eurot koos käibemaksuga, kokku seega 120 eurot. Esindaja osalemine menetluses nähtub volitusest (tl 76), samuti esindaja osavõtust maakohtus toimunud kohtuistungil. Esindaja tunnihind 100 eurot nähtub maakohtu menetluses esitatud arvest (tl 89). Hageja ei ole esitanud vastuväiteid kostja menetluskulude kindlaksmääramise taotlusele. Õigusabi osutamisel rakendatud tunnitasumäär 100 eurot (koos käibemaksuga 120 eurot) on vaidluse sisu, mahtu ja keerukust arvestades esindaja tasuna mõistlik. Apellatsioonkaebuse koostamiseks kulunud üks tund on põhjendatud ja vajalik õigusabikulu. Eeltoodu tõttu tuleb hagejalt kostja lepingulise esindaja õigusabi eest välja mõista kostjale 120 eurot.
/allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu
/allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar
/allkirjastatud digitaalselt/ Ele Liiv
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.