AS-i Eesti Post hagi XXX vastu töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks ja väljatöötamata põhipuhkuse eest makstud tasu summas 271,54 tagastamiseks (töövaidlusasi nr 41/1112)
Tsiviilasja hind
271, 54 eurot
Menetlusosalised ja nende
Hageja: AS Eesti Post (registrikood 10328799, asukoht Pallasti 28, 10001 Tallinn); Hageja esindaja: XXX Kraft (e-post: [email protected]) Kostja: XXX(isikukood XXX, asukoht XXX, e-post: XXX) Kostja lepinguline esindaja: Ivo XXX (Sumeru OÜ, e-post: [email protected])
esindajad
29.01.2015
Asja läbivaatamise kuupäev
Hageja esindaja XXX Kraft, kostja XXXja kostja lepinguline esindaja Ivo XXX
Istungil osalenud isikud
RESOLUTSIOON
1.Hagi rahuldada.
2.Tuvastada, et kostja XXX(XXX) ja hageja AS Eesti Post vahel 16.04.2013 sõlmitud töölepingu nr XXXkostjapoolne ülesütlemine 06.06.2014 töölepingu seaduse § 91 lg 2 alusel (tööandjapoolse kohustuse olulise rikkumise tõttu) on tühine.
3.Lugeda XXX(XXX) ja AS Eesti Post vahel 16.04.2013 sõlmitud tööleping nr XXXlõppenuks 06.07.2014 korralise ülesütlemisega TLS § 85 lg 4 alusel.
4.Mõista kostjalt XXX(XXX) hageja AS Eesti Post kasuks välja väljatöötamata põhipuhkusetasu 271, 54 (kakssada seitsekümmend üks ja 54) eurot. Menetluskulude jaotus Menetluskulud jätta poolte endi kanda. Edasikaebamise kord Käesoleva kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse võib kohus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta kohtuistungi pidamist. Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
Menetluse käik
1.XXX(edaspidi „kostja”) esitas 22.08.2014 e-kirja teel kohtule taotluse vaadata läbi AS`i Eesti Post (edaspidi „hageja”) poolt töövaidluskomisjonile esitatud avaldus töövaidlusasjas hagimenetluse korras.
2.Kohus nõudis töövaidluskomisjonilt (edaspidi „TVK”) välja eelviidatud töövaidlusasja toimiku ja võttis selle tervikuna käesoleva asja toimiku juurde. Toimikust nähtub, et hageja esitas TVK-le avalduse pooltevahelise töölepingu kostjapoolse erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamise ja väljatöötamata põhipuhkusetasu summas 271,54 väljamõistmise nõudes.
3.Kohus võttis taotluse menetlusse ja kohustas AS`i Eesti Post esitama kohtule töövaidluskomisjonile esitatud avalduse hagina. AS Eesti Post esitas 17.09.2014 hagi XXX vastu töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks ja väljatöötamata põhipuhkuse eest makstud tasu summas 271,54 tagastamiseks, mille kohus 20.10.2014 määrusega menetlusse võttis. Kostja esitas 03.11.2014 vastuse hagile ja hageja esitas 01.12.2014 seisukoha kostja vastuse kohta, millele kostja esitas täiendava vastuse 22.12.2014.
4.Kohus kuulas pooled ja kostja poolt taotletud tunnistajad Angelina Oblikas`e ja Juhan Takkel`i ära 29.01.2015 kohtuistungil. Menetlusosaliste seisukohad Hageja väited
5.Hageja nõudeks on kostjapoolse töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamine ja puhkusetasu väljamõistmine (tlk 21-24, 57-58). Hagi aluse ja nõuete põhjendusena märgib hageja järgmist:
− kostja asus hageja juures tööle töölepingu nr XXX(edaspidi „tööleping“) kohaselt alates 16.04.2013 autojuhina; − tööle asumise päeval tutvustati kostjale kollektiivlepingut, töökorralduse eeskirju ja muid juhendeid, millega tutvumise kohta andis kostja allkirja; − kostja esitas e-kirja teel 06.06.2014 töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse töölepingu seaduse (TLS) § 91 lg 2 alusel. Avalduse põhjenduste kohaselt seisnes tööandjapoolne rikkumine selles, et töötajale ei tutvustatud sisekorra eeskirju, olulisi töökorralduse reegleid, töö tasustamise tingimusi ning lisaks on tööandja kahjustanud töötaja mainet ja teda ebavõrdselt kohelnud; − hageja leiab, et kostjapoolne töölepingu ülesütlemine on tühine kuna kostja ütles töölepingu üles ilma õigusliku aluseta. Tööandja on kostjale (töötajale) tutvustanud kollektiivlepingut, töökorralduse eeskirju ja teisi ettevõttesiseseid normdokumente. Kostja on oma allkirjaga kinnitanud, et on tutvunud kollektiivlepinguga, töökorralduse eeskirjadega ja teiste oluliste juhenditega. Tööandja on lisaks ka siseveebis kõik dokumendid avalikustanud, millele on töötajatel ligipääs. Lisaks on Keila kandekeskuses välja trükitud töökorralduse eeskirjad, millega saavad töötajad tutvuda ja tulenevalt ametijuhendi p-st 3.1. on töötajal õigus saada oma vahetult juhilt tööülesannete täitmiseks vajalikku informatsiooni, materjale ja dokumente; − töölepingu p 9.3.5 kohaselt oli kostjal (töötajal) kohustus katseajal tutvuda põhjalikult töökultuuriga ja töökorraldusega, viia ennast kurssi tema tööd reguleerivate kordade ja dokumentidega ning omandada vajalikud töövõtted. Kostja (töötaja) läbis katseaja edukalt. Seega oli kostja teadlik kõikidest tema tööd puudutavatest nüanssides, Kostja on TVK-le 17.06.14 edastatud vastuses kinnitanud, et postitöötaja atesteerimiseks peab töötaja olema läbi töötanud materjalid, mida ta peab tööülesannete täitmisel teadma; − arusaamatu on kostja väide töötaja maine kahjustamise ja ebavõrdse kohtlemise kohta hageja (tööandja) poolt. Tööandja ei ole kostjat teiste töötajatega võrreldes halvemalt kohelnud ega tema mainet kahjustanud. Tavakohane ja eetiline käitumine tööl tekkivate probleemide lahendamiseks on see, kui probleemid lahendatakse viisil, et alluv pöördub oma vahetu juhi poole, kelle ülesandeks on leida probleemile lahendud. Seega tavapärane ja eetiline käitumine kolleegide poolt ei ole kuidagi käsitletav kostja maine kahjustamisena, seda ei ole ka töötajale suuliste ja kirjalike hoiatuste tegemine juhtide poolt; − kostja peamine põhjendus töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks seisneb tööandja keelus kasutada tööandja sõidukit tööle ja koju sõitmiseks. Maikuu lõpus 2014 keelati ajutiselt suulise korralduse alusel üle Eesti kasutada tööandja sõidukeid tööle ja koju sõitmiseks. Korralduse eesmärgiks oli korrastada tööandja sõidukite kasutamist töötajate poolt isiklikeks sõitudeks ning hoida kokku rahalisi ressursse. Pärast vajaduste kaardistamist andis postiteenuse divisjoni juht 12.06.2014 välja käskkirja (mis hakkas kehtima alates 10.06.2014) autode kohta, mis said loa parkida pärast tööpäeva väljaspool AS-i Eesti Post territooriumi (sh töötaja koduhoovis). Seega kehtis tööandja suuline korraldus kõikidele töötajatele üle Eesti, kuid seda vaid mõne nädala vältel; − kostja naases puhkusejärgselt tööle 05.06.2014, mil ta sai teada suulisest korraldusest (kuid eiras seda). 06.06.2014 kostja nõudmisel ja kandekeskuste osakonna juhataja XXX läbirääkimiste tulemusel, andis XXX üksnes kostja suhtes kirjaliku korralduse. Peale nimetatud korralduse saamist esitas kostja
koheselt töölepingu ülesütlemisavalduse. Kostjale selgitati, et tegemist on ajutise korraldusega, mis laieneb kõikidele töötajatele ning iga kanderingi ja töötaja ülesannetest tulenevalt vaadatakse üle sõiduki parkimise vajadus väljaspool tööandja territooriumi tööpäeva lõpus, seega ei käitunud kostja mõistlikult; − hageja ei ole seadnud kostjale takistusi töö tegemiseks ega rikkunud töölepingut või seadusest tulenevaid kohustusi kostja, kui töötaja ees; − kostjal puudus õiguslik alus tööleping erakorraliselt üles öelda. Seega tuleb tööleping lõpetada ja töösuhte viimaseks päevaks lugeda 06.06.2014; − töölepingu lõppemisel on hagejal nõue kostja vastu väljatöötamata põhipuhkuse eest summas 271, 54 eurot. Kostja vastuväited
6.Kostja tunnistab hageja nõuet väljatöötamata põhipuhkuse eest makstud tasu summas 271,54 tagastamiseks, muus osas vaidleb hagile vastu (tlk 44-45; 64). Kostja peamised vastuväited on järgmised: − hageja (tööandja) rikkus oma kohustust kohelda kõiki töötajaid võrdselt. Kõikidest väljaspool Keila kandekeskust elavatest postiljonidest keelati vaid kostjal auto parkimine kodus; − peale puhkuselt naasmist, so 05.06.2014 ei informeeritud kostjat tööandja poolt antud suulisest korraldusest autode parkimise osas; − 06.06.2014 andis tööandja kostjale kirjalikult korralduse parkida postiauto edaspidi „selleks ettenähtud kohas“, milleks on kandekeskuse parkla. Oma korraldust tööandja ei põhjendanud. Selle korraldusega muutis tööandja oluliselt kostja töötingimusi, sest seni oli kehtivaks tavaks see, et autojuhtidel, kes elasid väljaspool Keilat (kandekeskus), oli lubatud postiautoga koju sõita ja kodus autot parkida. Kandekeskuse parklat ei olnud varem määratletud „parkimiseks ettenähtud kohana.“ Vastupidi töölepingut sõlmides lepiti kokku, et autot on õigus kodus parkida. Seega rikkus hageja andes eelnimetatud korralduse VõrdKS § 2 lg 1 p 2; − hageja kohtles kostjat ebavõrdselt, kehtestades oma korraldusega kostjale halvemad töötingimused kui ülejäänud autojuhtidele, kes elasid väljaspool Keilat ja täitsid samasuguseid tööülesandeid. Hageja muutis korraldusega tava, mis oli kehtinud alates kostja tööle asumisest ning kehtis edasi teiste autojuhtide suhtes. Selle kinnituseks on ka 06.08.2014 postiauto parkimine XXX kodu ees XXX; − oma korraldusega muutis hageja tööülesannete täitmise kostja jaoks raskemaks võrreldes teiste autojuhtidega (näiteks reklaamide kokkupanemise ja laialijagamise osas); − 06.06.2014 toimunud kokkusaamisel ei toonud tööandja välja auto kodus parkimise keelu põhjust, seega oli seda võimalik seostada enne seda antud kirjaliku hoiatusega, millele kostja andis allkirja ja lisas endapoolsed märkused; − töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse esitamise aluseks oli informatsioon, mida kostjaga jagati ja millest ta oli teadlik. Talle ei olnud arusaadav, et kodus parkimise keeld ei kehti üksnes kostja suhtes ja, et see on ajutine, kuna seda talle ei selgitatud;
− hageja (tööandja) poolt kostja (töötaja) maine kahjustamine seisneb selles, et vahetu juht ei sekkunud sellesse, kui kolleegi (XXX) teiste kolleegide juuresolekul kostjat halvustas.
7.Menetluskulud palub kostja sisse nõuda hagejalt. Kohtu põhjendused
8.Kohus tutvus poolte väidete ja asjas esitatud tõenditega ning leiab, et hageja nõue pooltevahelise töölepingu kostjapoolse ülesütlemise TLS § 91 lg 2 alusel tühisuse tuvastamiseks ja väljatöötamata puhkusetasu väljamõistmiseks on põhjendatud.
9.Tulenevalt individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVS) § 24 lg-st 4 ja § 25 lg-st 1 on kohtu menetluses hageja nõue selles osas, mille TVK rahuldas. Kohus ei lahenda kaebust TVK otsusele, vaid vaatab vaidlustatud osas avalduse läbi algusest peale (Riigikohtu 29. märtsi 2011. aasta määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-6-11, p 13 teine lõik).
10.Esiteks kontrollib kohus, kas töölepingu (tlk 28-30; TVK tlk 26-28) kostjapoolne ülesütlemine TLS § 91 lg 2 alusel on kehtiv. Vaidlust ei ole selles, et tegemist on erakorralise ülesütlemisega, kostja tegi ülesütlemisavalduse (tlk 25, TVK tlk 36) kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ja hageja sai selle kätte. Seega on täidetud ülesütlemise formaalsed eeldused. Töölepingu erakorralise ülesütlemise aluseks olevad asjaolud peab esile tooma ja tõendama pool, kes lepingu üles ütles (vrd Riigikohtu 5. aprilli 2000. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-00, põhjenduste viies lõik). TLS § 95 lg 2 teine lause näeb ette, et töötaja peab põhjendama erakorralist ülesütlemist. Ülesütlemist peab põhjendama kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis (samas kolmas lause). Järelikult on töölepingu ülesütlemise alus märgitud ülesütlemisavalduses ning kohtul tuleb eelkõige kontrollida, kas see alus esines ja kas vastava asjaolu oli oluline rikkumine TLS § 91 lg 2 tähenduses.
11.Ülesütlemisavalduse kohaselt on töölepingu ülesütlemise aluseks, esiteks tööandja poolne TLS § 5 lg 1 p 5 ja 11; § 28 lg 2 p 7 ja 8 rikkumine ning sisekorra eeskirjade, oluliste töökorralduse reeglite ja töö tasustamise tingimuste tutvustamata jätmine. TLS § 5 lg 1 p 5 kohaselt töölepingus peab sisalduma töö eest makstav tasu, milles on kokku lepitud (töötasu), sealhulgas majandustulemustelt ja tehingutelt makstav tasu, töötasu arvutamise viis, maksmise kord ning sissenõutavaks muutmise aeg (palgapäev), samuti tööandja makstavad ja kinnipeetavad maksud ja maksed; p 11 kohaselt viide tööandja kehtestatud töökorralduse reeglitele. Hageja seisukoha kohaselt tööandja eelnimetatud rikkumisi toime pannud ei ole. Kohtu hinnangul ei ole tööandja kostja poolt ülesütlemisavalduses nimetatud rikkumisi toime pannud. Töölepingus (p-s 6) on pooled kokku leppinud töötasus, töötasu on muudetud poolte kokkuleppel 16.08.2013 (tlk 34, TVK tlk 32); töötasu maksmise ja maksude kinnipidamise korras. Töölepingus (p-s 4) on kirjas töö sisu, mh ka , et tööülesannete kirjeldus on näidatud ametijuhendis, mis on töölepingu lisa. Seega sisaldab tööleping lepingu olulisi tingimusi, sh TLS § 5 lg 1 p 5 ja 11 sätestatut. TLS § 28 lg 2 p 7 kohaselt tööandja on kohustatud tutvustama töötajale tema töölevõtmisel, samuti töötamise ajal tuleohutuse, tööohutuse ja töötervishoiu nõudeid ning tööandja kehtestatud töökorralduse reegleid; p 8 kohaselt tutvustama töötajale tema töölevõtmisel, samuti töötamise ajal töötaja suhtes kohaldatavate kollektiivlepingute tingimusi. Kostja ehk töötaja XXX on omakäeliselt allkirjastanud ametijuhendi (tlk 31-33, TVK tlk 29-31) ning töölepingu lisa 2, mille kohaselt on töötajale tutvustatud kollektiivlepingut, töökorralduse eeskirju, konfidentsiaalse teabe kaitse juhendit, infosüsteemide kasutamise korda, tuleohutuse
tagamise korda ja turvalisuse tagamise korda (tlk 35, TVK tlk 33). Tunnistaja XXX ütlustest (tlk 83, 84) nähtub, et töötajale tutvustati tööle asumisel töölepingut ja kõiki töölepingu lisasid. Seega ei ole tuvastatud, et hageja tööandjana oleks rikkunud töölepingut ülesütlemisavalduses eelmärgitud viisil.
12.Teiseks, on ülesütlemisavalduse kohaselt töölepingu ülesütlemise aluseks tööandja poolt töötaja maine kahjustamine. Kostja hinnangul tema maine kahjustamine seisnes selles, et vahetu juht ei sekkunud sellesse, kui kolleeg (XXX) teiste kolleegide juuresolekul kostjat halvustas (tlk 64). Hageja seisukoha kohaselt ka eelnimetatud rikkumist tööandja toime pannud ei ole. Tunnistaja XXX ütlustest (tlk 85) nähtub, et kostja kolleeg XXX on posti sorteerimisel teiste, sh vahetu juhi juuresolekul, rääkinud kostjat taga seonduvalt reklaami kande probleemidega ning vahetu juht sellesse ei sekkunud. Asja materjalidest (tlk 49, TVK tlk 59, 61-62) nähtub, et posti, sh reklaami kandega seonduvaid küsimusi ja võimalikke probleemkohti on kostjale selgitatud nii vahetu juhi kui kandekeskuste osakonna juhi poolt. Seega, kostja kolleegi XXX poolt räägitu baseerus eelduslikult tegelikel asjaoludel ning seetõttu ei saa seda käsitleda kostja maine kahjustamisena. Muid tõendeid kostja maine kahjustamise kohta asjas esitatud ei ole. Tööandja poolt kostja ebaväärikat kohtlemist või selle lubamist kaastöötajate poolt pole kohus tuvastanud. Seega, ei ole tuvastatud, et hageja tööandjana oleks rikkunud töölepingut ka eelnimetatud viisil.
13.Kolmandaks, on ülesütlemisavalduse kohaselt töölepingu ülesütlemise aluseks tööandja poolt töötaja ebavõrdne kohtlemine, mis väljendus selles, et kõikidest väljaspool Keila kandekeskust elavatest postiljonidest keelati vaid kostjal auto parkimine kodus. Kostja leiab, et hageja kehtestas oma korraldusega kostjale halvemad töötingimused kui ülejäänud autojuhtidele, kes elasid väljaspool Keilat ja täitsid samasuguseid tööülesandeid. Hageja muutis korraldusega tava, mis oli kehtinud alates kostja tööle asumisest ning kehtis edasi teiste autojuhtide suhtes. Kostja leiab, et tööandja rikkus VõrdKS § 2 lg 1 p 2. Hageja leiab, et tööandja ei ole töötajat ebavõrdselt kohelnud. TLS § 3 kohaselt tööandja peab tagama töötajate kaitse diskrimineerimise eest, järgima võrdse kohtlemise põhimõtet ning edendama võrdõiguslikkust vastavalt võrdse kohtlemise seadusele ja soolise võrdõiguslikkuse seadusele. VõrdKS § 2 lg 1 p 2 sätestab, et isikute diskrimineerimine nende rahvuse (etnilise kuuluvuse), rassi või nahavärvuse tõttu on keelatud töö- või teenuste osutamise lepingu sõlmimisel või ametisse nimetamisel või valimisel, töötingimuste kehtestamisel, korralduste andmisel, töötasustamisel, töö- või teenuste osutamise lepingu lõpetamisel või ülesütlemisel, ametist vabastamisel. Poolte vahel puudub vaidlus selles osas, et tööle asumisel oli poolte vahel suuline kokkulepe selles osas, et kostja võib parkida tööandaja autot enda kodu juures juhul kui koju sõites on vaja täita tööülesandeid. Poolte vahel ei ole vaidlust ka selles osas, et kostja naases puhkusejärgselt tööle 05.06.2014 ning 06.06.2014 tutvustati kostjale postiteenuste divisjoni juhi 22.05.2014 käskkirja hoiatuse määramise kohta, millega tutvumise kohta andis kostja allkirja ja millele kirjutas enda selgituse (TVK tlk 69-70). Poolte vahel puudub ka vaidlus selles, et 06.06.2014 andis XXX ainult kostja suhtes kirjaliku korralduse töösõiduki parkimiseks alates 06.06.2014 ainult selleks ettenähtud kohas, milleks on XXX (Harju kandekeskuse territoorium) (tlk 46, TVK tlk 73). Kohtu hinnangul, on käesolevas vaidluses keskseks küsimuseks see, kas tööandja poolt ajutiselt muudetud tööautode kasutamiskord (sh sõidukite parkimise kord väljaspool AS- i Eesti Post territooriumi) ning XXX poolt
06.06.2014 kostja suhtes antud kirjalik korraldus kvalifitseeruvad kostja ebavõrdse kohtlemisena võrreldes teiste AS-s Eesti Post töötavate autojuhtidega (eelkõige autojuhtidega, kes töötavad Harju kandekeskuses asukohaga Keila ja elavad väljaspool Keilat). Sellisteks töötajateks on kostja selgituste kohaselt peale tema veel 3 töötajat (tlk 86 pöördel). Tunnistaja XXX ütlustest (tlk 83, 84 pöördel) nähtub, et tööautodega seonduvaid parkimisekorraldusi anti juhtkonna poolt peamajast. Kostja teadis kõikidest korraldusest, mis seondusid auto parkimistega ja täitis neid. Tunnistaja töösuhe hageja juures lõppes 07.06.2013, seega teab ta anda ütlusi vaid kuni selle ajani. Tunnistaja XXX ütlustest (tlk 84, 85) nähtub, et mais 2014 oli juttu ajutisest parkimiskorrast, st sellest, et autod tuleb parkida kandekeskuse hoovis, otsest korraldust ei antud. Kandekeskuse koosolekul oli sellest juttu. Hiljem oli teadete tahvlil üleval, millised autod võivad kodus parkida. Seega, on tuvastatud, et hageja poolt oli antud ajutine korraldus, mis puudutas tööautode parkimist. Et tegemist oli ajutise korralduse ehk korraga on tõendatud ka postiteenuste divisjoni juhi poolt 12.06.2014 välja antud „Väljaspool AS-i Eesti Post parkivate sõidukite käskkiri“ alusel, mis hakkas kehtima alates 10.06.2014 (tlk 59). Kohus leiab, et hagejal on tööandjana õigus reguleerida tööandja sõidukite kasutamiskorda ja vajaduspõhiselt seda ka muuta. Asjaolu, et hagejal ei olnud selliseks regulatsiooniks kirjalikku dokumenti ja/või eeskirja, varem kui 12.06.2014, on küll töökorralduslik puudujääk, kuid seda ei ole alust lugeda tööandja poolt enda kohustuste rikkumiseks. Töötajad olid teavitatud muul viisil vastavatest korraldustest, näiteks suulised koosolekud, teated teadetetahvlil ning seeläbi oli tööandja enda teatamiskohustuse täitnud. Asjaolu, et kostja puhkuselt naastes, ei saanud koheselt teavet selle kohta, et tööandja on andnud ajutise korralduse tööautode parkimise osas, ei oma kohtu hinnangul sellist tähtsust, mis õigustaks töötajal tööleping erakorraliselt üles öelda. Tegemist ei ole ka ebavõrdse kohtlemisega, st suuline korraldus oli sel hetkel kehtiv kõigi töötajate suhtes ning teada sai kostja sellest korraldusest juba järgmisel päeval, so 06.06.2014. 06.06.2014 andis XXX kostja soovil kostja suhtes kirjaliku korralduse selle kohta, et kostjal tuleb töösõiduk parkida alates 06.06.2014 ainult selleks ettenähtud kohas, milleks on XXX (Harju kandekeskuse territoorium), mille saamisel esitas kostja koheselt ka erakorralise ülesütlemisavalduse. Kohtu hinnangul ei olnud kostjal õigus töölepingut erakorraliselt üles öelda, kuna kostja enda soovil antud korraldusega ei rikkunud tööandja oluliselt enda kohustusi. Tööandja reguleeris juba 4 päeva möödudes tööautode kasutamise- ja parkimiskorra ning ei oleks kostjale ka kirjalikku korraldust andnud, kui kostja seda ise ei oleks soovinud. Kohtu hinnangul, oli kostja kui töötaja käitumine ennatlik. Ebavõrdseks kohtlemiseks eelnimetatud olukorda samuti nimetada ei saa, kuna kostja enda tahe saada tema suhtes kirjalikult vormistatud korraldust, tekitab nö näilikult ebavõrdse kohtlemise, kuid oma sisult see seda ei ole. Seega, ei ole tuvastatud, et hageja tööandjana oleks kostjat kui töötajat ebavõrdselt kohelnud ning kostjal kui töötajal oleks õigus tööleping erakorraliselt üles öelda.
14.Eeltoodust tulenevalt, kohus on tuvastanud, et kostja XXX(XXX) ja hageja AS Eesti Post vahel 16.04.2013 sõlmitud töölepingu nr XXXkostjapoolne ülesütlemine 06.06.2014 töölepingu seaduse § 91 lg 2 alusel (tööandjapoolse kohustuse olulise rikkumise tõttu) on tühine, mistõttu loeb kohus XXX(XXX) ja AS Eesti Post vahel 16.04.2013 sõlmitud tööleping nr XXXlõppenuks 06.07.2014 korralise ülesütlemisega TLS § 85 lg 4 alusel.
15.Kostja tunnistab hageja nõuet väljatöötamata põhipuhkuse eest makstud tasu summas 271,54 tagastamiseks (tlk 44). Hageja on esitanud nõude arvestuse, andmed töötaja keskmise töötasu kohta (tlk 26, TVK tlk 34)). Nimetatust nähtub, et kostja puhkas perioodil 15.04-15.05.2013 ja 16.05-04.06.2014, millest väljateenitud puhkepäevade arv oli 32,04 ja väljatöötamata puhkepäevade arv 15,96. Töötaja keskmine kalendripäeva tasu suurus puhkusetasu väljamaksmisel oli 19,396 eurot. Kostja lahkus töölt 06.06.2014. TLS § 84 lg 1 kohaselt
töölepingu lõppemisega muutuvad kõik töösuhtest tulenevad nõuded sissenõutavaks. Seega, on hagejal seadusest tulenevalt õigus nõuda kostjal väljatöötamata põhipuhkusetasu summas 271, 54 eurot.
16.TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus rahuldab hagi, seega tuleks jätta menetluskulud kostja kanda. TsMS 162 lg 4 kohaselt võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et kohtupraktika on aktsepteerinud seisukohta, et töövaidluste lahendamisel tuleb käsitada töötajat töösuhte nõrgema poolena, mis õigustab ka TsMS § 162 lg 4 kohaldamist. Menetluskulude jaotamisel on sotsiaalriigi põhimõttest tulenev nõrgema poole kaitse vajadus tagatud mh TsMS § 162 lg 4 kaudu, mis võimaldab kohtul jätta kulud poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik (RKL 3-2-1-14311 p 12). Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul on põhjendatud jätta menetluskulud poolte endi kanda.