2-15-5103/7 - Pankrotiõigus - Hagi nõude tunnustamiseks - Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja - lahend.ee

Hageja nõue Hageja palub tunnustada oma nõuet summas 2 157 480,85 eurot OÜ XXX (pankrotis, edaspidi võlgnik) pankrotimenetluses. Hageja nõue tuleneb võlgniku ja Kaupthing Bank Luxembourg S.A. (edaspidi pank) vahel 28.08.2007 sõlmitud laenulepingust, millega pank laenas võlgnikule 2 000 000 eurot tähtajaga 31.08.2012. Raha kanti üle 03.09.2007. 10.07.2009 pank jagunes ning laenulepingust tulenevad nõuded läksid üle hagejale. Hageja nõue sisaldab põhivõlga summas 1 940 744,74 eurot ja intressi summas 216 736,11 eurot. Kostja vastus Kostja vaidleb hagile vastu. Hagejal puudub nõue võlgniku vastu. Laenulepingu poolteks olid XXX Ltd ja pank. Lepingu p 20.3 sätestab, et nõude loovutamiseks hagejale pidanuks olema võlgniku nõusolek. See aga puudub. Hageja on ka ise teises tsiviilasjas väitnud, nõudeõigus on XXX. Seetõttu ei ole hageja oma nõudeõigust tõendanud. Laenulepingu pooleks oli XXX Ltd. Sellist isikut ei eksisteeri. Laenulepingule on alla kirjutanud XXX, kuid sellist esindajat pole võlgnikul kunagi olnud. Ei ole tõendatud, et võlgnik oli laenulepingu pooleks. Samuti ei ole tõendatud raha ülekandmine võlgnikule. Jagunemisotsuse lisa A ei ole võimalik seostada jagunemisotsusega ning arusaamatu on lisa A allkirjastanud Manager XXX esindusõigus. Lisast A ei ole võimalik aru saada kes on XXX, kellele nõuded loovutati. Puudub alus väita, et nõuded loovutati hagejale. Aktsionäride otsuses on läbivalt viidatud hagejale, lisas A aga mitte. Hageja nõue on aegunud. Laenulepingule kohaldatakse Luksemburgi õigust, mille kohaselt on intressinõude aegumistähtaeg 5 aastat. Intressiperiood lõpeb 31.08.2008, millest muutub nõue sissenõutavaks. Seega on aegunud kõik intressinõuded, mis on muutunud sissenõutavaks enne 08.08.2009. Hageja väidetav nõue on tasaarvestatud 23.10.2014, milles hageja on tasaarvestanud oma nõude käendaja XXXvastu summas 4 428,41 eurot. Seetõttu puudub hagejal selles ulatuses nõue põhivõlgniku vastu. Kohtu põhjendused 09.06.2015 eelistungil leidsid pooled, et asja võib edasi lahendada kirjalikus menetluses. Kohus lahendab asja kirjalikus menetluses Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 403 alusel. 19.08.2014 on hageja esitanud nõudeavalduse OÜ XXX (pankrotis) pankrotimenetluses summas 1 994 956,71 eurot (I kd, t lk 8-53). 07.10.2014 on hageja esitanud nõudeavalduse täpsustuse ning hageja nõudeks jäi 2 157 480,85 eurot (I kd, t lk 151-155). 03.03.2015 nõuete kaitsmise koosolekul vaidlustas hageja nõude kostja (I kd, t lk 156-158). Pankrotiseaduse (PankrS) § 106 lg 1 järgi kui nõuete kaitsmise koosolekul nõuet, selle rahuldamisjärku või nõuet tagavat pandiõigust ei tunnustatud, otsustab nõude või pandiõiguse tunnustamise võlausaldaja hagi alusel kohus. /.../ Hagi võib esitada ühe kuu jooksul, arvates päevast, mil koosolek jättis nõude või pandiõiguse tunnustamata.

Kohus leiab, et käesolev hagi on esitatud kohtule tähtaegselt. Hageja nõue tuleneb 28.08.2007 laenulepingust (I kd, t lk 12-53), mille alusel kandis pank 03.09.2007 võlgniku kontole 2 000 000 eurot (I kd, t lk 54-55). Kostja vaidlustab seda, et hageja on laenusuhte õigustatud subjekt. Kostja vaidlustab ka raha tasumist. 28.08.2007 laenuleping on sõlmitud lepingu teksti järgi XXX Ltd ja Kaupthing Bank Luxembourg S.A. vahel. Kostja leiab, et laenulepingu kohustatud subjekt ei ole võlgnik ega õigustatud subjekt hageja. Kohus leiab, et puudub alus kahelda, et laenu sai võlgnik. Kohus peab inglisekeelses lepingus märgitud „XXX Ltd“ OÜ XXX tõlkeks, mis väljendab äriühingu liiki, s.o piiratud vastutusega äriühingut. Pooled on eelistungil kinnitanud, et teist äriühingut nimega „XXX“ ei ole (sh ei ole olemas isikut XXX Ltd), mistõttu ei ole kohtul alus kahelda selles, et antud laenulepingu subjektiks on võlgnik. Samuti võlgnikule selle lepingu alusel raha makstud (vt käsitlust allpool). Laenulepingus on tõesti märgitud üheks allakirjutanud isikuks XXX. Võlgniku juhatuse liikme nimi oli tegelikult XXX, mistõttu tuleb erinevat kirjapilti pidada kirjaveaks, mis ei muuda lepingu sisu. Kohus leiab, et hageja on nimetatud laenusuhte õigustatud subjektiks. Kostja leiab, et lepingu p 20.3 kohaselt võis pank nõuet loovutada vaid võlgniku kirjalikul nõusolekul, kuid kohus selle käsitlusega ei nõustu. Lepingu p 20.3 järgi võis pank nõude tõesti loovutada võlgniku kirjalikul nõusolekul, kuid kokku oli lepitud ka erandid: võlgniku kirjalikku nõusolekut ei ole vaja nõude loovutamisel teisele pangale, panga sidusettevõttele, tütarettevõttele, valdusettevõttele (jt), s.o teisele pangale või pangaga seotud isikule. Hageja sai nõude jagunemise tulemusena (I kd, t lk 56-150), mis mahub p 20.3 sätestatud erandite hulka ega nõua võlgniku nõusolekut. Pank otsustas jaguneda uute äriühingute moodustamise teel, milleks mh oli ka hageja (aktsionäri erakorralise otsuste teine otsus). Selles väljendub ka hageja seos pangaga ning hagejat tuleb pidada panga tütarettevõtjaks. Ka hageja registrikaardilt nähtub, et pank loovutas hagejale mh laenuporfelle (I kd, t lk 166-171). Kohus leiab, et hagejal on laenulepingu järgi nõudeõigus. Kostja leiab ka, et ei ole selge, et võlgniku nõue loovutati, sest aru ei ole saada, kes on XXX, kellele nõue loovutati ning kas loovutatud laenuporfell puudutab võlgnikku. Loovutatavad laenud on loetletud lisas A (10.07.2009 aktsionäri erakorralise otsuste teine otsus p 1; I kd, t lk 141-150) ning sellest nähtub, et lisas mägitud nõuded on loovutatud XXX-le. Hageja selgitas eelistungil, et XXX tähistab erieesmärgilist äriühingut (XXX); viidet hageja nimele ei olnud, sest sel hetkel hagejat veel olemas ei olnud. Kohus peab seda selgitust piisavaks. XXX (aga ka XXX – XXX) on Euroopas kasutatav termin, mille sisuks on tavaliselt luua piiratud vastutusega äriühing, mis täidab teatud erieesmärki, sh finantsriskide maandamise eesmärki. Antud olukorraga on tegemist ka praegu (laenuvõtja on pankrotis) ning kohtul pole alust kahelda, et lisas A märgitud XXX all on silmas peetud hagejat. Tuleb arvestada, et lisa A koostati 30.05.2009, hageja asutati 10.07.2009 (I kd, t lk 166-171), seega ei olnud hagejat lisa A koostamise ajal olemas ega tema nimele saanuks seetõttu ka viidata. Seetõttu viidati üldiselt XXX-le kui tulevikus asutatavale äriühingule. Hageja nimi on märgitud viidatud aktsionäri erakorralises otsuses ning samas on ka viide lisale A. Seetõttu on aktsionäri otsuse ja lisa A vahel selge seos ning kostja vastupidised väited alusetud. See seisukoht hõlmab ka kostja vastuväiteid küsimuses kes on lisale A alla kirjutanud XXX. Kuivõrd aktsionär oma otsuses viitab lisale A, on antud lisa aktsionäri otsuse osa sõltumata sellest, kas sellele on eraldi alla kirjutatud või mitte (või kas selle kirjutas alla manager, raamatupidaja, protokollija või keegi

teine). Vastava otsuse on teinud aktsionär ja selles puudub vaidlus. Lisas A on laenuportfelli numbriks märgitud 401968, mis kostja arvates ei ole võlgniku konto number. Kostja selline väide on ümber lükatud panga 30.08.2007 kirjaga, milles pank kinnitab, et võlgniku konto numbriga 401968 on pangas kasutamiseks valmis (II kd, t lk 36-37). Kohus leiab, et hageja on laenusuhte õigustatud subjekt ning tal esineb võlgniku vastu nõudeõigus. 05.02.2013 hageja kinnitusest nähtub, et XXXon saanud teatavad õigused võlgnikule antud laenu sissenõudmiseks. Hageja kinnitab, et XXX on kõik õigused võlgnikult võlgnevuste sissenõudmiseks (II kd, t lk 12). Võlgniku 17.12.2012 kirjast nähtub, et XXXtegutseb hageja haldajana (II kd, t lk 13-14). 10.09.2012 on XXXsaatnud võlgnikule kirja, milles palub võla tasumist. Kirjas märgib esitaja seda, et nõue võlgniku vastu loovutati hagejale ning et esitaja tegutseb hageja halduri ülesannetes (II kd, t lk 52-53). Kohus leiab, et XXXon tegutsenud hageja esindajana hageja eest. Nõude kuulumist hagejale on selgesõnaliselt rõhutatud. Seetõttu leiab kohus, et hageja ja XXXvahel on suhe, mida Eesti õiguse järgi võiks võrrelda esindussuhtega (näit käsund) ning hageja ei ole oma nõuet XXX loovutanud. 03.09.2007 on pank võlgniku kontole kandnud 2 000 000 eurot (I kd, t lk 54-55) ning sellega haakuvad ka hageja esitatud laenudokumendid (II kd, t lk 91-97). Tõenditest nähtub ka see, et võlgnik on laenu (intressi) osaliselt tagasi maksnud (II kd, t lk 107-122). Kohus leiab, et hageja on piisavalt tõendanud, et võlgnik sai nimetatud suuruses laenu. Hageja ja võlgniku vahel on seega laenusuhe. Kostja leiab, et hageja nõue on aegunud, kuna Luksemburgi õiguse järgi on intressinõude aegumistähtaeg 5 aastat. Seetõttu on aegunud kõik intressinõuded, mis on muutunud sissenõutavaks enne 08.08.2009. Hageja vaidleb sellele vastu märkides, et intressid on tasumata alates 03.09.2011. Kohus leiab, et kostja väide intressinõude aegumisest on alusetu. Hageja nõudeavalduse täpsustusest nähtub, et intressinõue on esitatud alates 03.09.2011 perioodi eest (I kd, t lk 155). Seetõttu ei puuduta kostja käsitlus hageja nõuet. Hagejal oli arusaam Luksemburi õigusest teine, kuid kuivõrd kostja vastuväide hageja nõuet ei puuduta, puudub vajadus intressinõude aegumise küsimust Luksemburgi õiguses käsitleda. 03.08.2015 menetlusdokumendis on kostja esitanud vastuväite kohtu tegevusele selles, et kohus jättis Luksemburgi õiguse välja selgitamata. Kohus jätab vastuväite rahuldamata TsMS § 333 lg 1 alusel. Kohus leiab, et hageja on suutnud tõendada oma nõuet summas 2 157 480,85 eurot. Kohus peab kostja vastuväiteid otsituteks ja põhjendamatuteks. Kohtule jääb mh arusaamatuks kostja väide, et hageja on menetlusdokumendid esitanud hilinemisega, sest kõik menetlusdokumendid on esitatud eelistungil kokkulepitud tähtaegade raames. Kostja leiab, et nõue on tasaarvestatud. 23.10.2014 tasaarvestuse avaldusega on hageja tasaarvestanud XXX nõude summas 4 428,41 eurot enda intressinõudega XXX vastu kattuvas ulatuses (II kd, t lk 24). Hageja märgib, et kuna tasaarvestus on tehtud hiljem kui esitatud nõudeavaldus pankrotimenetluses, tasaarvestus pankrotimenetluses esitatud nõuetes ei kajastu. Hageja märgib, et tasaarvestuse avaldus on kehtiv. Vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 186 p 2 ja 197 lg 2 tasaarvestusega võlasuhe lõpeb. Seetõttu on lõppenud hageja intressinõue summas 4 428,41 eurot. Hageja ei ole käesolevas menetluses oma nõuet vähendanud. Seetõttu tuleb hageja intressinõue tasaarvestatatud ulatuses jätta rahuldamata. Kohus rahuldab hageja põhinõude summas 1 940 744,74 eurot ja intressinõude summas 212 307,70 eurot ning jätab rahuldamata intressinõude summas 4 428,41 eurot. Hageja nõue

kogusummas 2 153 052,44 eurot ei ole pandiga tagatud, mistõttu on tegemist teise rahuldamisjärgu nõudega PankrS § 153 lg 1 p 2 tähenduses. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 1 alusel jäävad menetluskulud tervikuna kostja kanda. Kohus pidas kostja vastuväiteid hageja nõudele otsituteks ja põhjendamatuteks, mistõttu kajastub see seisukoht ka menetluskulude kandja määramisel. Kostja põhjustanud käesoleva menetluse ja sellega seotud kulud. Asjaolu, et hageja on nõude pärast nõude esitamist pankrotimenetluses tasaarvestanud, ei tee seda fakti olematuks ning tasaarvestuse fakti või selle puudumise olemasolu menetluskulude suurust ei mõjutanud. Hagi on ka rahuldatud 99% ulatuses. Seetõttu jäävad menetluskulud tervikuna kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 alusel määrab kohus menetluskulud rahaliselt kindlaks. Hageja menetluskulud moodustuvad lepingulise esindaja tasust summas 2 418 eurot (II kd, t lk 72-79). Kostja peab hageja menetluskulusid põhjendamatuteks. Kohus peab hageja menetluskulusid osaliselt põhjendatuks. Põhjendamatuks peab kohus hageja lepingulise esindaja menetluskulusid menetluskulude nimekirja koostamise osas summas 142 eurot. Hageja ise on vastuväitena kostja menetluskuludele märkinud, et Riigikohtu lahendist nr 3-21-4-15 tulenevalt on need kulud põhjendamatud. Sama tuleb kohaldada aga ka hageja enda suhtes. Seetõttu peab kohus TsMS § 175 lg 1 järgi põhjendatud ja vajalikuks menetluskuluks hageja lepingulise esindaja kulusid summas 2 276 eurot (2 418 – 142). Hageja menetluskulud vastavad asja raskusele ja keerukusele olles rohkem kui 2 korda väiksemad kui kostja menetluskulud (5 280 eurot). Seetõttu puudub alus väita, et hageja lepingulise esindaja kulud ei oleks vajalikud või põhjendatud. TsMS § 177 lg 4 järgi määrab kohus vastavalt hageja taotlusele, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.