Tööõigus › Muud tööõigusasjad

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlusega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlust ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue 29.10.2014 esitas Aktsiaselts P (hageja) Harju Maakohtule hagi KK (kostja) vastu töölepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamiseks, paludes mõista kostjalt hageja kasuks välja kahju hüvitamiseks 26 445,60 eurot ja viivise alates otsuse jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 31.03.2008 töölepingu, mille kohaselt asus KK tööle Aktsiaseltsis P pakkeseadmete müügijuhi ametikohale. Töölepingu p 4.1 alusel maksti töötajale põhipalka 20 000 krooni kuus ning punkt 4.3 alusel maksti töötajale veel täiendavalt eritasu töölepingu punktides 8.1. ja 8.2 kokku lepitud konkurentsikeelu tingimuste täitmise eest. Lisaks tasus tööandja töötaja koolitamise eest ning kindlustas töötaja töövahenditega. Töölepingu punkt 5.1 kohaselt on pooled kohustatud järgima töölepingu seaduse (TLS) § 4850 nõudeid (15.04.1992 vastu võetud TLS). Töölepingu punktides 8.1 ja 8.2 on pooled kokku leppinud nii konkurentsikeelu kui ka konfidentsiaalsuse nõudes. Hageja märkis, et taotleb selle kahju hüvitamist, mis tekitati kostja poolt seoses kostja töötamisega hageja konkurendi huvides ja hageja huvide vastu ajal, mil kehtis tööleping hagejaga. Aktsiaseltsi P põhitegevusalaks on pakkematerjalide ja -seadmete müük ning pakketeenuste osutamine. 2010. aastal alustas hageja koostööd OÜ-ga P. Sel ajal oli OÜ P tegevusalaks seadmete avariiremondi ja hooldusteenuse pakkumine. OÜ P 2012. majandusaasta aruande kohaselt alustati 2012 pakkimismasinate müügiga. Seega alates 2012. aastast on OÜ P hageja konkurendiks pakkemasinate müügi turul. Kostja on kuritarvitanud ärisaladust ja tegutsenud konkurendi huvides. Seoses oma tööülesannetega suhtles kostja ka OÜ-ga P (et tagada hageja poolt müüdud pakkeseadmete hooldus ja remont). Jaanuaris 2013 sai hagejale teatavaks, et töötades P AS-is, asus kostja tegema koostööd OÜ-ga P ning suunas hageja kliente P AS-ist kõrvale OÜ-sse P. 18.02.2013 üles hageja kostjaga töölepingu üles töölepingu punktide 2.2, 2.4 ja 8.2 rikkumise eest TLS § 88 lg 1 5 ja 8 alusel. Muuhulgas oli töölepingu ülesütlemise aluseks asjaolu, et tööandjale sai 31.01.2013 teatavaks, et töötaja on tööandja kliendile W OÜ müügipakkumise teinud hoopis P OÜ huvides ja avaldanud seejuures tööandja kliendiinfot. Pärast töötaja töölt lahkumist on selgunud veel, et kostja kasutas hagejale kuuluvat vara enda ärilistel eesmärkidel selliselt, et tekitas hagejale kulu, kuid tulu suunas endaga seotud ettevõttesse. Sellega põhjustas kostja hagejale kahju. Näiteks hagejale kuulus pakkemasin – aluskiletaja. Hageja rentis seda masinat oma klientidele. Näiteks 2012. aastal E AS-ile hinnaga 1,75 eurot tunni eest. Sama masinat on kostja samale kliendile rentinud ka perioodil 23.07.2012 kuni 24.09.2012 ja 01.12.2012 kuni 31.01.2013, kuid arved selle renditeenuse eest on esitanud juba P OÜ ning kostja on suhelnud kliendiga meiliaadressilt

[email protected]. Seega on kostja rentinud hageja seadmeid hageja kliendile, kuid raha võtnud selle eest OÜ P nimel ja huvides, töötades seega OÜ P heaks. Kostja suunas hageja kliente OÜ-sse P, esinedes OÜ P esindajana OÜ P nimel ajal, mis kostjal kehtis tööleping hagejaga. Seega kostja töötas OÜ P huvides ja kasuks, tekitades seeläbi hagejale alljärgneva kahju. Hageja klient C, kellega kostja veel oktoobris 2012 suhtles hageja esindajana, on saanud 26.11.2012 kostjalt e-kirja, milles viimane selgitab, et „masinate müük toimub nüüdsest teise firma kaudu. Täpselt samasuguse masina hind on 5880 eurot + km (hind paigaldatuna Teie laos).“ Sellele e-kirjale on kostja alla kirjutanud kui OÜ P esindaja ning ka kiri on saadetud senise e-posti aadressi [email protected] asemel aadressilt [email protected]. A AS-ist on kostja hageja esindajana 21.01.2013 teinud pakkumise termokiletusmasina müügi kohta hinnaga 15 390 eurot + km. Läbirääkimiste tulemusena, mis selgub e-kirjavahetusest, on masin müüdud lõpuks hinnaga 15 000 eurot + km. Arve selle masina eest saatis R AS-ile aga 30.01.2013 P OÜ. Edasine asjaajamine R ASiga on toimunud juba kostja kui P OÜ esindaja nimelt 30. ja 31.01.2013 e-posti aadressidel [email protected]. Hageja kodulehe kaudu saabus päring firmalt E OÜ, kes soovis hinnapakkumist aluskiletajale. Päringu edastas hageja töötaja KK-ile 04.09.2012. Kostja müüs aluskiletaja 01.11.2012 P OÜ-le keskmisest turuhinnast odavamalt ehk 3000 euroga (koos käibemaksuga 3600 eurot). Juba 2 nädalat hiljem ehk 15.11.2012 müüs P OÜ sama masina E OÜ-le hinnaga 4270 eurot (koos käibemaksuga 5124 eurot). Kostja saatis mitmetele hageja klientidele sarnase sisuga e-kirju detsembris 2012, jaanuaris ja veebruaris 2013, mis kõik agiteerisid hageja kliente tellima edaspidi masinaid P OÜ-st, mida kostja nimetab mõnes e-kirjas ka „oma firmaks.“ Kostja on kasutanud klientide ülevõtmisega sama põhimõtet ka hageja tarnijate ülevõtmiseks. Nii on kostja 26.11.2012 e-kirjas hageja koostööpartnerile Itaalias – S– teatanud, et ta viib kogu masinate müügi Aktsiaseltsist P üle oma firmasse P OÜ ning et edaspidi hakkab masinate müügiga tegelema ainult P OÜ. Sarnaselt on kostja talitanud mitmete hageja tarnijatega: P Hispaaniast, A Kreekast, W Saksamaalt, A jne jne. (e-kirjavahetus kostja ja tarnijate vahel lisatud). Sellega on kostja põhjustanud tööandjale kahju, mis eelkõige seisneb ülevõetud klientide tõttu saamata jäänud tulus ning pakkemasinate müügi turuosa kaotamises. Hageja leidis, et kostja on toime pannud ka konkurentsikeelu rikkumise konkureeriva ettevõtte H OÜ asutamisega, mis tegutses hageja ärisaladust ära kasutades konkurendi P OÜ huvides. 13.11.2012 on äriregistrisse kantud ettevõtja H OÜ, mille asutajateks on abikaasad K ja NK. Juhatajaks on KK. Ettevõtja põhitegevusalaks on märgitud Eesti Majandustegevuse Klassifikaatori sama kood (46901 – spetsialiseerimata hulgikaubandus), mida kirjeldab oma põhitegevusalana ka hageja. H OÜ tegevus ilmneb kostja ja HK e-kirjavahetusest. Nimelt on HK P OÜ osanik ja juhatuse liige. Oma panuse eest P AS klientide suunamisel P OÜ-sse, on kostja esitanud P OÜ-le arved H OÜ alt. KK poolt 28.12.2012 HK-le saadetud e-kirjast ilmneb, et kostja poolt P OÜ-sse toodud kliendi realisatsiooni on HK ja KK jaganud pooleks. Samuti ilmneb KK poolt 15.11.2012 raamatupidamisfirmale H OÜ saadetud e-kirjast, et: „Frima /H OÜ/ põhitegevuseks saab esialgu olema P-ile arvete tegemine. Teiste sõnadega me H-ga koos müüme ning minu firma on vajalik saadud kasumi jaotamiseks.“ Hageja viitas ka tööandja vara raiskamisele ja töötaja hoolsuskohustuse rikkumisele. 11.10.2012 e-kirjas HK-le palub kostja teha arve AS-ile F lindimasina ja lindi eest kokku 1150 eurot + käibemaks. Seejuures märgitakse kostja poolt e-kirjas, et „pane /arve/ mulle meili ASAP (PI MEILI of course)“. Dokumentidest nähtub, et selline arve on P OÜ poolt ASile F 11.10.2012 tõepoolest väljastatud (lindimasina ja lindi eest). Ainus probleem on selles,

et tegemist on hagejale kuuluva masina ja lindiga. Samuti müüs kostja hageja vara (termokambermasin) P OÜ-le alla omahinna selleks, et masin edasi müüa kõrgema hinnaga hageja kliendile S OÜ-le, kes oli hagejalt nimetatud masina ostmiseks pakkumist küsinud. Hageja arvates on kostja on rikkunud nii töölepingu seaduse kui ka töölepingu sätteid. Seejuures tugines hageja VÕS § 1 lg-le 1, § 115 lg-tele 1 ja 3, leides, et käesoleval juhul esineb nii VÕS § 116 lg 2 tulenev alus kui ka täiendava tähtaja andmise ilmne tulemusetus. Viidates VÕS § 127 lg-le 1 ja lg-le 6, §-le 128 ja § 136 lg-le 1 leidis hageja, et kostja on töölepingu rikkumisega tekitanud talle varalist kahju nii otseselt kui ka saamata jäänud tulu näol. Kostja on hageja kliente hõivanud määral, mille tuvastatav kahju saamata jäänud tuluna on vähemalt 33 057 eurot (- käibemaks 6 611,4 eurot). Kahjunõude suuruse põhjendusena märkis hageja, et perioodil november 2012-18.02.2013 on kostja firma H OÜ (hagejale teadaolevalt) P OÜ-le esitanud arveid „konsultatsiooniteenuse“ eest kokku summas 16 528,5 eurot (koos käibemaksuga). Hageja eeldas, et see on kostja ja HK kokkuleppe kohaselt 50% ülevõetud klientide poolt sisse toodud tulust ja seega on kirjeldatud ajavahemikul hagejale tekitatud kahju 33 057 eurot saamata jäänud tulu. Kostja vastuväited Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja oli seisukohal, et hageja ei ole üheselt tõendanud, et kostja tegevus rikkus konkurentsikeeldu või ärisaladuse hoidmise kohustust. Hageja ei ole tõendanud, et väidetav kahju on seotud kostja tegevusega. Kostja hinnangul ei nähtu hageja poolt väljatoodud asjaoludest deliktilise vastutuse eeldusi. Kostja ei nõustunud hageja väidetega, et kostja rikkus konkurentsikeeldu ja ärisaladuse hoidmise kohustust, märkides, et vabaturu tingimustes on ostjatel õigus omandada kaupu ja teenuseid sealt, kus neile sobib ja meeldib. Seega on hageja väited oletuslikud ja puudub nii konkreetne tõendatud kahju kui ka põhjuslik seos teo ja kahju vahel. Kostjale tuli töölepingu lõpetamine üllatusena, kuna hageja oli teadlik kostja tegevusest ning viisidest, mismoodi P OÜ-le tehtud tööde eest tasuti. Eeltoodut tõendab ka asjaolu, et kostja kasutas oma tööarvutit mõlemaga suhtlemisel ning ei varjanud midagi. Pisut enne töölepingu lõpetamist hageja poolt väljamõeldud põhjusel, hõivas hageja salaja kostja arvutikotist arvuti ning pääses ligi e-mailidele, mida hetkel kostja vastu alatult ära kasutab ning kostjat laimab. Mõistliku inimesena ning petta soovides ei oleks kostja ühte arvutit kasutanud. Seoses W OÜ müügipakkumisega märkis kostja, et vastavat müügitehingut ei toimunud, seega hagejale kahju sellest tekkida ei saanud. P OÜ sai pidevalt hageja kliendiinfot, kuna hooldas ja remontis hageja poolt müüdud masinaid ja seadmeid, pakkudes neile samuti garantiiteenust (tasu eest). Samuti leidis kostja, et ta ei ole kasutanud hagejale kuuluvat vara enda ärilistel eesmärkidel, sh. hagejale kuulunud pakkemasinat – alusekiletaja. Tegemist oli olukorraga, kus P OÜ remontis antud alusekiletaja ning rendiarved olid tasu selle eest. Hageja sellest kahju ei kandnud, kuna alusekiletaja oli vana ning mitte eriti heas seisukorras ning P käis seda ka Põltsamaal remontimas. Rendiarvetega sai P selle remondi eest oma õigustatud tasu. Selline tegevus oli tavapärane ning hagejaga kokkulepitud. C puhul märkis kostja, et tegemist oli vaheltkasuga P OÜ-le tehtud tööde eest, mille eest hagejale arvet ei esitatud, seega hagejale seeläbi kahju tekitatud ei ole.AV ja R AS-iga seonduva puhul märkis kostja, et juhul kui seadme oleks müünud hageja, ei oleks hageja tulu teeninud, kuna P OÜ tehnikud on viitnud masina juures tunde, et see korralikult tööle saada, seega hagejale seeläbi kahju tekitatud ei ole. Samuti oli teostatud müük P OÜ poolt tasuks neile tehtud tööde ning garantiiperioodi eest. E OÜ seonduva puhul märkis kostja, et tegemist

on tasuga P OÜ-le tehtud tööde eest, mille eest hagejale arvet ei esitatud, seega hageja hagejale kahju tekitatud ei ole. L AS-ile, M OÜ-le, P.-le, K-le, OÜ-le S, C AS-ile, AS-ile R ei ole kostja midagi müünud, seega hagejale seeläbi kahju tekitatud ei ole. Hageja müüs R-le masina, mille töölesaamisega oli tõsiseid raskusi. P tehnikutel võttis palju aega, et masin tööle saada, mille tõttu P poolt esitatud arved sisuliselt „sõid“ ära kogu hageja kasumi. Hageja väidetavad tarnijad P Hispaaniast, A Kreekast, W Saksamaalt, A jne ei ole hageja tarnijad, kuna eksklusiivset lepingut sõlmitud ei ole. Hageja on endiselt vaba ostmaks mida iganes mainitud ettevõtetelt. Kostja suhtlemise tõttu mainitud ettevõtetega hagejale kahju tekitatud ei ole. Samuti leidis kostja, et kostja ei ole rikkunud konkurentsikeeldu ettevõtte H OÜ asutamisega. Antud ettevõtte tegevus ei puutu hagejasse ega kattu hageja tegevusaladega ning hagejale selle tõttu kahju tekitatud ei ole. Spetsialiseerimata hulgikaubandus, mis on H OÜ tegevusala, on vägagi lai mõiste. Kostja ei nõustunud väitega nagu ta oleks tööandja vara raisanud ja töötaja hoolsuskohustusi rikkunud. Hagejal puudus vähimgi kompetents ja soov tulemuslikult seadmeid ja tehnikat müüa. Kostja töötas argipäevadel alates hommikul kella 7st ning ka pühapäevadel saamata selle eest väärilist ning lepingus sätestatud tasu. Tehnika müügiga kaasaskäiva hooldusega hageja tegeleda ei soovinud, jättes selle organiseerimise täielikult kostja õlule ning arvestades selle hoolduse kulud maha kostja igakuisest töötasust ja preemiast. Hageja andis kostjale kirjaliku tähtajatu volituse teha hageja nimel kõiki õiguslikke tehinguid ning hageja oli vaba organiseerimaks kõike pakkeseadmetega seonduvat oma parema äranägemise järgi. Hageja jättis kostjale juriidilise nõksuga 3 aasta jooksul maksmata preemiat 20 693 euro ulatuses (7% kostja sellel ajal teenitud kasumist hagejale), mille suurus on ka kostja töötasuvaidluses kinnitust leidnud. Samuti leidis kostja, et hageja ei taganud kostjale vajalike töövahendite olemasolu, kostja kasutas kõikideks töösõitudeks isiklikku sõidukit, mille eest tasus kostja ise liisingu- ja kindlustusmakseid, hageja ei tasunud kostjale kompsensatsiooni isikliku sõiduauto kasutamise eest ega nõudnud sõidupäeviku koostamist. Maakohtu otsus 19.03.2015 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitise summas 14 174,59 eurot ja alates otsuse jõustumisest kuni põhinõude (14 174,59 eurot) täitmiseni viivise protsendina põhinõudest VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Kahjuhüvitise nõudes summas 12 271,01 eurot jättis maakohus hagi rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda, välja arvatud hageja tasutud riigilõivu osas ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 500 eurot hageja tasutud riigilõivu katteks. Maakohus rahuldas osaliselt vandeadvokaat Marika Jaansoni taotluse riigi õigusabi osutaja tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks, määrates vandeadvokaat Marika Jaansoni poolt osutatud riigi õigusabi eest tasuks 144 eurot, sh käibemaks 24 eurot. Kohus määras, et nimetatud summa peab kostja hüvitama ühekordse maksena 6 kuu jooksul pärast otsuse jõustumist Maksu-ja Tolliameti arveldusarvele. Esmalt käsitles kohus poolte poolt vaidlustamata asjaolusid ja pooltevahelisi kokkuleppeid töölepingus ning tõi esile asjaolud, mille kohus luges esitatud tõendite alusel tõendatuks. Seejuures tugines kohus poolte vahel 31.03.2008 sõlmitud töölepingule, mille kohaselt asus kostja tööle hageja juurde pakkeseadmete müügijuhi ametikohale (tl 9-13). Vaidlustamata asjaoluna märkis kohus samuti, et 18.02.2013 esitas hageja kostjale töölepingu erakorralise ülesütlemisavalduse TLS § 88 lg 1 p 5 (usalduse kaotust põhjustav tegu) ja TLS § 88 lg 1 p 8 (saladuse hoidmise kohustuse rikkumine) alusel (tl 14). Ülesütlemisavalduse kohaselt on kostja oma äärmiselt ebaviisaka ja ropu käitumisega rikkunud TLS § 15 lg 2 p 9 tulenevat

töötaja kohustust hoiduda tegudest, mis kahjustavad tööandja mainet või põhjustavad klientide või partnerite usaldamatust tööandja vastu. Samuti oli töölepingu ülesütlemise põhjuseks asjaolu, et kostja ei ole detsembris 2012 W OÜ müügipakkumist tehes tegutsenud tööandja huvides ning on avaldanud tööandja kliendiinfot müügipakkumise tegemiseks P OÜle ning esindanud müügitehingus P OÜ huve. Selle teoga rikkus kostja ülesütlemisavalduse kohaselt töölepingu punkte 2.2., 2.4. ja 8.2. ning TLS § 15 lg 2 p 9 (tl 14). Töölepingu sõlmimise ajal kehtinud TLS § 50 p 6 kohaselt oli töötaja kohustatud hoidma tööandja äri- ja tootmissaladust ning mitte osutama tööandjale konkurentsi, sealhulgas mitte töötama tööandja loata viimase konkurendi juures, kui need kohustused on ette nähtud töölepinguga. Hetkel kehtiva TLS § 23 kohaselt võtab töötaja konkurentsipiirangu kokkuleppega kohustuse mitte töötada tööandja konkurendi juures või mitte tegutseda tööandjaga samal majandus- või kutsetegevuse alal. Konkurentsipiirangu kokkuleppe võib sõlmida, kui see on vajalik, et kaitsta tööandja erilist majanduslikku huvi, mille saladuses hoidmiseks on tööandjal õigustatud huvi, eelkõige kui töösuhe võimaldab töötajal tutvuda tööandja klientidega või tootmis- ja ärisaladusega ning nende teadmiste kasutamine võib tööandjat oluliselt kahjustada. Konkurentsipiirang peab olema ruumiliselt, ajaliselt ja esemeliselt mõistlikult ning töötajale äratuntavalt piiritletud. Töölepingu punktides 8.1 ja 8.2 kokkulepitule viidates märkis kohus, et seega olid pooled töölepingus kokku leppinud nii konkurentsikeelu kui ka konfidentsiaalsuse nõudes ja kahju hüvitamises juhul, kui töötaja rikub nimetatud kohustusi. Kohus leidis, et pooltevahelises töölepingus kokku lepitud konkurentsikeeld on kooskõlas ka hetkel kehtiva TLS § 23, olles ruumiliselt, ajaliselt ja esemeliselt mõistlikult ning töötajale piisavalt äratuntavalt piiritletud. Konkurendi mõiste täpne defineerimine ei ole kohtu hinnangul üldjuhul otstarbekas ning võimaliku konkurentsipiirangu rikkumise saab tuvastada konkreetse vaidluse asjaolude alusel, nagu ka käesolevas asjas. Käesolevas asjas on kohtu arvates ilmne, et kostja positsioon pakkeseadmete müügijuhina võimaldas kostjal ulatuslikku kliendiinfot omades hagejat konkurentsipiirangu kokkuleppe rikkumisega oluliselt kahjustada. Kohtu hinnangul oli kostja suhtes nii konkurentsipiirangu kui ka sellega seotud konfidentsiaalsuskohustuse kokkuleppe olemasolu vajalik, et kaitsta tööandja erilist majanduslikku huvi, mille saladuses hoidmiseks oli tööandjal õigustatud huvi – antud juhul võimaldas töösuhe kostjal tutvuda hageja klientidega ning tootmis- ja ärisaladusega ning nende teadmiste kasutamine võis tööandjat oluliselt kahjustada. Kostjapoolse töölepingu rikkumise osas oli kohus seisukohal, et kostja on rikkunud töölepingu kehtimise ajal oma töölepingust tulenevaid kohustusi. Kohus leidis, et vaimset tegevust nõudvatel töödel (milleks vaieldamatult oli ka kostja töö müügijuhina) ei ole reeglina võimalik tööülesandeid väga detailselt määratleda. Müügijuhi töö ja tööülesanded on pidevas muutumises, sõltudes mh kolmandate isikute käitumisest, soovidest, pakkumistest jne. Oluline on aga see, et mistahes olukorras ja ülesannete juures kehtis kostja suhtes TLS § 16 lg-s 1 sätestatu, mille kohaselt töötaja peab täitma töökohustusi lojaalselt, oma teadmiste ja oskuste kohaselt tööandja kasu silmas pidades ning töö iseloomust tuleneva vajaliku hoolsusega. Seega lojaalne töötaja peab alati silmas pidama tööandja kasu ja töö iseloomu. Ka pooltevahelise töölepingu p 2.4. kohaselt kohustus kostja tegema oma tööd kohusetundlikult ning arvestama kõikides oma tööalastes tegevustes hageja kui tööandja huve. Tuginedes hageja poolt kostjale 18.02.2013 esitatud töölepingu erakorralisele ülesütlemisavaldusele ja TLS § 105 lg-tele 1 ja 2 märkis kohus, et kohtul puuduvad andmed, et kostja oleks hagejapoolse töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks töövaidlusorganisse pöördunud ning seetõttu tuleb hageja töölepingu erakorralise ülesütlemise avaldus lugeda kehtivaks,

millest tulenevalt lõppes pooltevaheline tööleping 18.02.2013 TLS § 88 lg 1 p 5 ja TLS § 88 lg 1 p 8 alusel. Kohus leidis, et lisaks kehtivas töölepingu ülesütlemise avalduses märgitule on kostja rikkunud töölepingu kehtimise ajal oma töölepingust tulenevaid kohustusi, samuti lojaalsuskohustust ja eiranud hageja kui tööandja huve muuhulgas ka alljärgnevaga. Vaidlus puudub selles, et seoses oma tööülesannetega suhtles kostja OÜ-ga P (et tagada hageja poolt müüdud pakkeseadmete hooldus ja remont). Samas ei andnud see kostjale õigustust kuritarvitada hageja ärisaladust ja tegutseda konkurendi huvides. Töötades hageja juures ja kasutades ära tema käes olevat hageja infot ning rikkudes konkurentsipiirangut, suunas kostja hageja kliente OÜ-sse P ja andis OÜ-le P muid konkurentsieeliseid. Kostja esines OÜ P esindajana OÜ P nimel ajal, mil kostjal kehtis tööleping hagejaga. Kostja kasutas hagejale kuuluvat vara enda ärilistel eesmärkidel mh selliselt, et tekitas hagejale kulu, kuid tulu suunas endaga seotud ettevõttesse. Näiteks kuulus hagejale pakkemasin – aluskiletaja. Hageja rentis seda masinat oma klientidele. Näiteks 2012. aastal E AS-ile hinnaga 1,75 eurot tunni eest. Sama masinat on kostja samale kliendile rentinud ka perioodil 23.07.2012 kuni 24.09.2012 ja 01.12.2012 kuni 31.01.2013, kuid arved selle renditeenuse eest on esitanud juba P OÜ ning kostja on suhelnud kliendiga meiliaadressilt [email protected] (tl 17-19). Seega kostja olles hageja töötaja ning tegutsedes samaaegselt hageja konkurendi OÜ P huvides ja kasuks, rikkus töölepingus kokkulepitud konkurentsipiirangut ja konfidentsiaalsuskohustust. Kuna P OÜ tegutses hagejaga samas valdkonnas ja hageja kliente oli võimalik suunata P OÜ-sse, siis oli vaieldamatult tegemist hageja konkurendiga. Kohus leidis, et selles küsimuses esitatud kostja vastuväited on paljasõnalised ja tõendamata. Seega on kostja rentinud hageja seadmeid hageja kliendile, kuid võtnud raha selle eest OÜ P nimel ja huvides, töötades seega OÜ P heaks. Kostja suunas hageja kliente OÜ-sse P, esinedes OÜ P esindajana OÜ P nimel ajal, mil kostjal kehtis tööleping hagejaga. Seega kostja töötas OÜ P huvides ja kasuks. Nii on P AS klient C, kellega kostja veel oktoobris 2012 suhtles P AS esindajana, saanud 26.11.2012 kostjalt e-kirja, milles viimane selgitab, et „masinate müük toimub nüüdsest teise firma kaudu. Täpselt samasuguse masina hind on 5880 eurot + km (hind paigaldatuna Teie laos).“ Sellele e-kirjale on kostja alla kirjutanud kui OÜ P esindaja ning ka kiri on saadetud senise epostiaadressi [email protected] asemel aadressilt [email protected] (tl 22). Paljasõnalised on kostja vastuväited, et „C puhul soovib kostja välja tuua, et tegemist oli vaheltkasuga P OÜ-le tehtud tööde eest, mille eest hagejale arvet ei esitatud, seega hagejale seeläbi kahju tekitatud ei ole.“ Kostja ei täpsusta, millisest vaheltkasust ja millistest töödest on jutt ning mis kostja vastuväiteid tõendab. A AS-ist on kostja hageja esindajana 21.01.2013 teinud pakkumise termokiletusmasina müügi kohta hinnaga 15 390 eurot + km. Läbirääkimiste tulemusena, mis selgub e-kirjavahetusest, on masin müüdud lõpuks hinnaga 15 000 eurot + km (tl 24-26). Arve selle masina eest saatis R AS-ile aga kostja juba P OÜ nimelt (tl 27). Edasine asjaajamine R AS-iga on toimunud kostja kui P OÜ esindaja nimelt 30.01.2013 ja 31.01.2013 mh e-posti aadressilt [email protected] (tl 28). Ka antud küsimuses esitatud kostja vastuväidete osas leidis kohus, et need on paljasõnalised ja tõendamata. P AS kodulehe kaudu saabus päring firmalt E OÜ, kes soovis hinnapakkumist aluskiletajale ja päringu edastas hageja töötaja KK-ile 04.09.2012. Kostja müüs aluskiletaja 01.11.2012 P OÜle 3000 euroga (koos käibemaksuga 3600 eurot). Sama kuupäeva arvega müüs P OÜ sama masina E OÜ-le hinnaga 4270 eurot (koos käibemaksuga 5124 eurot) (tl 29-31). Ka siinkohal on paljasõnalised kostja vastuväited, mille kohaselt „E OÜ seonduva puhul märgib kostja, et

tegemist on tasuga P OÜ-le tehtud tööde eest, mille eest hagejale arvet ei esitatud, seega hagejale kahju tekitatud ei ole. Kostja jaoks oli olukord, kus hageja kõik P poolt tehtud tööde maksumused kostja töötasust maha arvestas, lubamatu ning majanduslikult ebamõistlik.“ Kohtule jääb arusaamatuks, millist tasu milliste P OÜ-le tehtud tööde eest kostja silmas peab, kuid kui kostja peab silmas, et ta võttis endale ise hagejaga kokku leppimata tasu, millele tal enda arvates justkui õigus oli, kuid mida hageja talle ei maksnud või väidetavalt ebaõiglaselt maha arvestas, siis selline tegevus on vaadeldav omavolina, millel ei ole seaduslikku alust. Kostja pole ka millegagi tõendanud, et hageja oleks „kõik P poolt tehtud tööde maksumused“ kostja töötasust maha arvestanud. Kostja saatis samaaegselt hageja juures töötades mitmetele hageja klientidele sarnase sisuga e-kirju november 2012 - veebruar 2013, kus kostja esines P OÜ nimel ja mis kutsusid üles hageja kliente tellima masinaid P OÜ-st, mida kostja nimetab paaris e-kirjas ka „oma firmaks“ (tl 32-39). Kohus nõustus kostjaga, et ainuüksi eelnevate e-kirjade alusel saab järeldada, et kostja poolt hageja klientide ülevõtmiskirjade saatmine on olnud massiline ning kohtu hinnangul rikkus kostja selline tegevus jämedalt nii kostja lojaaalsuskohustust hageja kui oma tööandja suhtes, aga samuti konkurentsikeeldu. Kohustus mitte töötada tööandja konkurendi juures või mitte tegutseda tööandjaga samal majandus- või kutsetegevuse alal hõlmab kohtu hinnangul ka töölepingu kehtivuse ajal teise äriühingu heaks tegutsemist; vajalik ei ole, et konkurentsipiirangu rikkumiseks peaks töötaja sõlmima formaalse töölepingu teise äriühinguga. Kostja vastuväide, et „L AS-ile, M OÜ-le, P.-le, K-le, OÜ-le S, C AS-ile, AS-ile R ei ole kostja midagi müünud, seega hagejale seeläbi kahju tekitatud ei ole“ ei ole kohtule kontrollitav, sest kohtul puudub ülevaade kostja või P OÜ äritegevusest. Samas ei oma nimetatud kostja vastuväide ka tähtsust, kuna see ei muuda olematuks kostja rikkumisi. Samuti oli kohus seisukohal, et kostja poolt hageja klientide massiline nn ülevõtmiskirjade saatmine tekitas igal juhul hagejale kui äriühingule kahju (mh hageja usaldusväärsuse kahjustamise kaudu), isegi kui selle kahju täpset suurust ei ole võimalik kindlaks teha. Kostja vastuväites sisalduvat viidet vabaturule pidas kohus küüniliseks ja asjakohatuks, sest viide vabaturule ei andnud kostjale õigust oma tööandja huvide kahjustamiseks ja töölepingu kehtivuse ajal hageja konkurendi heaks töötamiseks. Kostja on kasutanud hageja klientide ülevõtmisega sarnast skeemi ka hageja tarnijate ülevõtmiseks. Nii on kostja 26.11.2012 e-kirjas hageja koostööpartnerile Itaalias – S– teatanud, et ta viib kogu masinate müügi P AS-ist üle oma firmasse P OÜ ning et edaspidi hakkab masinate müügiga tegelema ainult P OÜ (tl 40). Sarnaselt on kostja talitanud mitmete teiste hageja tarnijatega: nt P Hispaaniast, A Kreekast, W Saksamaalt, A (tl 40-62). Seejuures märkis kostja hageja tarnijatele saadetud kirjades korduvalt, et ta ei tööta enam hageja juures ja tal on oma firma (vt tl 41, tl 62), kuigi tööleping hagejaga veel kestis. Kohus nõustus hagejaga, et eelkirjeldatud tegevusega on töötaja oluliselt rikkunud TLS § 16, § 22 lg 1, § 23 lg 1 ja pooltevahelise töölepingu p 8.1 ja 8.2 sätteid. Kostja ei eita oma tegevust, kuid on esitanud vastuväite, mida kohus pidas asjakohatuks, leides, et viide vabaturule ja hagejal eksklusiivlepingu puudumisele ei andnud kostjale õigust oma tööandja huvide kahjustamiseks ja töölepingu kehtivuse ajal hageja konkurendi heaks töötamiseks. Kohus nõustus hagejaga, et kostja on toime pannud konkurentsikeelu rikkumise ka töölepingu kehtivuse ajal konkureeriva ettevõtte H OÜ asutamisega, mis tegutses hageja ärisaladust ära kasutades hageja konkurendi P OÜ huvides. Kohus ei nõustunud kostja väidetega OÜ P poolt H OÜ tehtud maksete aluse osas. Kostja ei ole esitanud tõendeid, milliste konkreetsete koostöölepingus näidatud tööde eest P OÜ H OÜ-le raha maksis. Kostja poolt 28.12.2012 HK-le saadetud e-kirjast ilmneb raha pooleks jaotamine, kuigi pole tuvastatav, millega seoses

täpsemalt raha pooleks jaotati (tl 66). Tl 67-80 sisalduvad H OÜ arved on esitatud täpsustamata konsultatsiooni ja nõustamise eest, sh seoses C-ga (tl 80, vt ka käesoleva kohtuotsuse p 14). Kostja poolt 15.11.2012 raamatupidamisfirmale H OÜ saadetud e-kirjast ilmneb, et: „Firma [H OÜ] põhitegevuseks saab esialgu olema P-le arvete tegemine. Teiste sõnadega me H-ga koos müüme ning minu firma on vajalik saadud kasumi jaotamiseks“ (tl 81). Eelneva alusel järeldas kohus, et H OÜ oli kostja poolt asutatud mitte tegelikuks äritegevuseks, vaid üksnes nö arvevabrikuna P OÜ-le arvete tegemiseks ja teadmata päritoluga kasumi jaotamiseks. Arvestades kõiki tõendeid kogumis, sh asjaolu, et kostja nimetas ka P OÜ-d oma firmaks ning kostja tegeles massiliselt hageja suhtes konkurentsikeelu rikkumisega, klientide ülevõtmisega jms, leidis kohus, et kostja kasutas hagejale kuuluvat vara enda ärilistel eesmärkidel selliselt, et suunas oma ebaseadusliku tulu endaga seotud ettevõttesse H OÜ. Kohtu hinnangul viitab hageja õigustatult ka tööandja vara raiskamisele ja kostja hoolsuskohustuse rikkumisele seoses alljärgnevaga. 11.10.2012 e-kirjas HK-le palub kostja teha arve AS-ile F lindimasina ja lindi eest kokku 1150 eurot + käibemaks. Seejuures märgitakse kostja poolt e-kirjas, et „pane /arve/ mulle meili ASAP (PI MEILI of course)“ (tl 86). Selline arve on P OÜ poolt AS-ile F 11.10.2012 tõepoolest väljastatud (lindimasina ja lindi eest, tl 87). Hageja kinnitusel oli aga tegemist hagejale kuuluva masina ja lindiga, kostja selles osas vastuväiteid ei esitanud. Lisaks eeltoodule saatis kostja 14.11.2012 S OÜ päringule vastuse hageja nimel, pakkudes termokambermasinat hinnaga 1534 eurot + käibemaks. Klient küsis soodustust ning 26.11.2012 vastas kostja, et soodustusega oleks hind 1490 eurot + käibemaks. Kostja müüs masina 29.11.2012 P OÜ-le hinnaga 700 eurot + käibemaks (tl 8991). Seega kostja müüs hageja vara P OÜ-le alla omahinna, tõenäoliselt selleks, et masin edasi müüa kõrgema hinnaga hageja kliendile S OÜ-le. Kostja nimetatud tehingute tegemist ei eitanud, esitades üksnes paljasõnalised vastuväited. Kohus leidis, et kostja vastuväited on lisaks tõendamatusele ka täiesti asjakohatud. Käesoleva vaidluse esemeks ei ole see, mis kellast alates kostja tööle tuli ja milliseid väidetavaid puudujääke esines hageja töökorralduses. Kostja väidetav varajane tööletulemise aeg ja võimalikud puudused hageja töökorralduses ei andnud kostjale õigust oma tööandja huvide kahjustamiseks, töölepingu kehtivuse ajal hageja konkurendi heaks töötamiseks ja tööandja vara raiskamiseks. Samuti ei ole kostja millegagi tõendanud, et hageja oleks „kõik P poolt tehtud arved erinevate tööde eest“ kostja töötasust maha arvestanud. Seoses pooltevahelise töötasu vaidlusega märkis kohus, et õigusabi infosüsteemist nähtuvalt on 22.07.2014 jõustunud Harju Maakohtu 20.12.2013 otsus tsiviilasjas nr 2-13-21324, millega jäeti KK hagi Aktsiaselts P vastu tulemustasu nõudes summas 20 693 eurot rahuldamata. Seega on eksitav kostja väide, et hageja jättis kostjale juriidilise nõksuga 3 aasta jooksul maksmata preemiat 20 693 euro ulatuses, mille suurus on ka kostja töötasuvaidluses kinnitust leidnud. Kohus märkis, et jätab tähelepanuta kostja paljasõnalised ja asjakohatud vastuväited, mis keskenduvad hageja laimamisele ja kritiseerimisele, nagu näiteks väide, et hagejal puudus vähimgi kompetents ja soov tulemuslikult seadmeid ja tehnikat müüa. Täielikult tõendamata ja asjakohatu on ka kostja väide, et hageja on kostja suhtes pahatahtlik ning käitus ebaseaduslikult kostja töölepingu kehtivuse ajal ning et ebaseaduslik käitumine on hageja ettevõttes massiline. Käesolevas menetluses ei oma mingit tähtsust ka asjaolu, kas hageja tasus või ei tasunud kostjale isikliku sõiduauto kasutamise eest ning kas kostja poolt on tasutud liisingumakseid (tl 182-184). Kohus ei tuvastanud esitatud tõendite alusel hageja pahauskset käitumist kostja suhtes.

TLS § 16 lg-tele 1 ja 2 viidates leidis kohus, et kõik kostja eeltoodud rikkumised kogumis (vt otsuse p 10-24) olid kostja tööalast positsiooni arvestades sedavõrd ulatuslikud ja intensiivsed, et toovad vaieldamatult kaasa kostja vastutuse hoolsuskohustuse rikkumise eest. Kostja pidi teadma ja oli kohtu hinnangul teadlik sellest, et tema tegevus töölepingu rikkumisel ja oma tööandja huvide kahjustamisel on täiesti lubamatu. Paljasõnalised on kostja väited, justkui olnuks hageja teadlik kostja tegevusest hageja huvide kahjustamisel ning justkui kostja poleks midagi varjanud. Muuhulgas on kostja 19.01.2013 e-kirjas HK-le viidatud ajale, „kui ma enam peitma ei pea“ (tl 83), mis kohtu hinnangul kinnitab kostja soovi oma tegevust hageja eest varjata. Vastuoluline on kostja väide, et ta kasutas oma tööarvutit hageja ja P OÜ-ga suhtlemisel ning ei varjanud midagi, sest samas väidab kostja, et „pisut enne töölepingu lõpetamist hageja poolt väljamõeldud põhjusel, hõivas hageja salaja kostja arvutikotist arvuti ning pääses ligi e-mailidele, mida hetkel kostja vastu alatult ära kasutab.“ Kohus märkis, et tööandja juurdepääsus oma töötaja tööarvutile ei ole midagi ebaharilikku ja kui töötajal ei ole enda sõnul midagi varjata ning ta ei ole toime pannud mingeid rikkumisi, siis ei ole võimalik töötaja tööarvuti sisu töötaja vastu „alatult ära kasutada.“ Eeltoodud põhjendusi arvestades leidis kohus, et kostja ei ole täitnud oma töökohustusi nõuetekohase hoolsusega ja vastutab töökohustuste süülise rikkumise eest (TLS § 72). Samuti on kostja oma kohustusi rikkunud tahtlikult, mh kostja ei eitagi oma tegevust ja esitab sellele omapoolseid paljasõnalisi õigustusi (vt otsuse p 13-25). TLS § 74 lg 1 on sätestatud, et kui töötaja on töölepingut tahtlikult rikkunud, vastutab ta rikkumise tagajärjel kogu tööandjale tekitatud kahju eest. Kohus leidis, et tulenevalt kohtu poolt tuvastatud rikkumistest on hagejal kostja vastu kahjunõue. Kuna hageja kahjunõue põhineb kostjapoolsele töölepingu rikkumisele ning hagi on esitatud lepingulise vastutuse sätete alusel, siis pole asjakohane kostja vastuväide, et kostja hinnangul ei nähtu hageja poolt väljatoodud asjaoludest deliktilise vastutuse eeldusi. Kohus leidis, et käesolevas vaidluses on kahju tekitamine hagejale küll kindlaks tehtud, kuid selle täpset suurust ei saa kindlaks teha. Kohus märkis, et ei saa rajada otsust hageja kahjunõude täpse suuruse osas tõendamata eeldusele kasumi jaotamise kohta ja selle kohta, et H OÜ arvele laekunud summad moodustasid hageja kahjust just 50%. Kostja poolt 28.12.2012 HKle saadetud e-kirjast ilmneb raha pooleks jaotamine eeldatavalt 3900 euro osas, kuid pole tuvastatav, millega seoses täpsemalt raha pooleks jaotati; samuti pole tuvastatav, et raha pooleks jaotamise kokkulepe oleks kehtinud ka suuremate summade osas (tl 66). Kuigi kasumi jaotamine kostja ja HK vahel kohtule esitatud tõendite kohaselt toimus, siis kasumi jaotamise proportsioon ja kasumi lõplik suurus ei tulene ka tl 81 asuvast e-kirjast. Kohus oli seisukohal, et hagejale tekitatud kahju täpset suurust ei saa tulenevalt kostja poolt toimepandud rikkumiste arvukusest ja rikkumiste iseloomust käesoleval juhul kindlaks teha. Kohtu arvates on ilmne, et käesoleva vaidluse asjaolusid arvestades ei oleks võimalik täpselt tuvastada ülevõetud klientide tõttu saamata jäänud tulu ning pakkemasinate müügi turuosa kaotamisega seotud kahju isegi siis, kui nimetatud küsimustes oleks taotletud ekspertiisi korraldamist. Hageja kahju seisneb lisaks ülevõetud klientide tõttu saamata jäänud tulule ning pakkemasinate müügi turuosa kaotamisele ka kostja poolt hoolsuskohustuse rikkumisega ning tööandja vara raiskamisega tekitatud kahjus ning kohtu hinnangul ei oleks kõiki tegureid arvesse võttes võimalik hageja kahju täpset suurust kindlaks teha isegi siis, kui pooled esitaksid kahju suuruse kohta massiivselt tõendeid. Tulenevalt eeltoodust otsustas kohus hageja kahjunõude suuruse VÕS § 127 lg 6 alusel diskretsiooniõiguse alusel. Seejuures viitas kohus ka TsMS § 233 lg-le 1. Kohus leidis, et hagejale tekitatud kahju lähtepunktina on kasutatavad H OÜ-le tasumisele kuulunud summad. Tl 67-80 sisalduvad H OÜ arved on esitatud täpsustamata konsultatsiooni ja nõustamise eest

(v.a. toimiku lk 71 arve summas 50,4 eurot). Kostja poolt 15.11.2012 raamatupidamisfirmale H OÜ saadetud e-kirjast ilmneb, et: „Firma [H OÜ] põhitegevuseks saab esialgu olema P-le arvete tegemine. Teiste sõnadega me H-ga koos müüme ning minu firma on vajalik saadud kasumi jaotamiseks“ (tl 81). Eelneva alusel järeldas kohus, et H OÜ oli kostja poolt asutatud mitte tegelikuks äritegevuseks, vaid üksnes nö arvevabrikuna eelkõige P OÜ-le arvete tegemiseks ja teadmata päritoluga kasumi jaotamiseks (vt ka otsuse p 20). Tuginedes otsuses ka Riigikohtu halduskolleegiumi 17.03.2015 otsuses nr 3-3-1-76-14 p-s 16 selgitatule seoses ebamäärase sisuga arvetega leidis kohus, et kokkuvõtlikult võib käesolevas asjas esitatud tõendite alusel eeldada, et H OÜ kui kostja poolt asutatud äriühingu arvele laekunud summad on otseselt seotud kostja poolt hagejaga sõlmitud töölepingu rikkumisega ja seeläbi saadud ebaseadusliku tuluga (vt ka otsuse II osa kostja ja OÜ P vaheliste seoste kohta, mh kostja suunas hageja kliente OÜ-sse P, esinedes OÜ P esindajana OÜ P nimel ajal, mis kostjal kehtis tööleping hagejaga). Kohtule esitatud tõendite kohaselt on H OÜ esitanud kostja ning hageja vahelise töölepingu kehtivuse ajal arveid OÜ-le P OÜ ja Q kogusummas 14 174,59 eurot ilma käibemaksuta (vt tl 67-80; seejuures arvestas kohus tl 67 ja 77 sisalduvat arvet nr 2012-10 ühekordselt). Kohus, otsustades kahju suuruse oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades leidis, et nimetatud summa 14 174,59 eurot on käesolevas menetluses kõiki asjaolusid arvestades hagejale tekitatud kahju eest õiglaseks hüvitiseks. Kohus võttis diskretsiooniõiguse alusel kahjunõude suuruse kindlaksmääramisel arvesse ka seda, et kohtu otsustus mõista kostjalt hagejale tekitatud kahju hüvitamiseks välja 14 174,59 eurot on sarnane hageja poolt kostjale kahju hüvitamiseks tehtud kompromissipakkumistega kahju hüvitamiseks (tl 185). Hageja viivisenõude osas leidis kohus, et kuna kohus rahuldab hageja kahjunõude osaliselt, st summas 14 174,59 eurot, siis kuulub ka viivis kostjalt välja mõistmisele nimetatud summalt alates otsuse jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohus määras vastavalt asja lahendamise tulemusele kindlaks menetluskulude jaotuse. Kohus leidis, et kokkuvõttes on hagi rahuldatud ligikaudu poole hageja nõude ulatuses (hagi rahuldatud ja rahuldamata osa on võrreldavas suurusjärgus), mistõttu pidas kohus kooskõlas TsMS 163 lg-le 1 mõistlikuks ja õiglaseks mõista kostjalt välja hageja kasuks 500 eurot hageja tasutud riigilõivu katteks ning muus osas jätta menetluskulud poolte endi kanda. Kuna menetluskulud jäävad muus osas poolte endi kanda, siis välja arvatud eelpool käsitletud riigilõivu osas, puudub alus menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks ja hageja vastava taotluse läbivaatamiseks. Kostjale riigi õigusabi osutanud advokaadi taotlust riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulude kindlaksmääramiseks pidas kohus põhjendatuks ja rahuldas osaliselt, leides, et vandeadvokaat Marika Jaansonile kuulub tasumisele 120 eurot, millele lisandub käibemaks 24 eurot, tasu kokku seega summas 144 eurot. Kohus märkis, et kooskõlas RÕS § 23 lg 1 ja TsMS § 178 lg 2 ei ole otsus kaevatav kohtuotsuse resolutsiooni punktide 6-8 osas, sest nii riigi õigusabi osutaja tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise taotluse rahuldatud kui rahuldamata osa jäävad alla 200 euro. Apellatsioonkaebus 20.04.2015 esitatud apellatsioonkaebuses palub kostja tühistada Harju Maakohtu 19.03.2015 otsuse osaliselt, s.o osas, millega maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja 14 174,59 eurot, hageja poolt hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõivu summas 500 eurot, viivise ja riigi õigusabi osutanud advokaadi tasu summas 144 eurot. Kostja palub tühistatud osas teha

uue otsuse, millega jätta hagi täielikult rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda, määrates kindlaks hagejalt väljamõistetavate menetluskulude suuruse vastavalt kostja poolt esitatavale menetluskulude nimekirjale. Alternatiivselt palub kostja tühisada otsuse osaliselt või täielikult ja saata asja vastavas ulatuses uueks läbivaatamiseks maakohtule, kui ringkonnakohus ei saa asja ise lahendada. Kostja märgib, et jääb kõikide maakohtus varem avaldatud seisukohtade juurde ega hakka neid käesolevas menetlusdokumendis otstarbekuse kaalutlusel täies ulatuses üle kordama. Kostja leiab, et hageja nõue on täies ulatuses tõendamata ning hageja on esitanud ja maakohus on vastu võtnud lubamatud tõendid. Nimelt on hageja maakohtule esitanud tõenditena kostja ja kolmanda isiku vahel toimunud e-kirjavahetuse. Kostja hinnangul on tegemist lubamatute tõenditega TsMS § 238 lg 3 p 1 alusel. Antud juhul on tegemist ilmselgelt kostja ja kolmandate isikute vahel toimunud isiklikku laadi kirjavahetusega, mille saladust on hageja lubamatult rikkunud. Kostja tugineb kaebuses isikuandmete kaitse seaduse (IKS) § 4 lg-le 1 ja § 6 p-dele 1 ja 4. Kostja ei ole andnud hagejale õigust oma isikliku kirjavahetuse töötlemiseks, veelgi enam selle kasutamiseks ja avalikustamiseks. Kostjale teadaolevat puudub hagejal ka pädeva organi luba tema isikliku kirjavahetuse töötlemiseks. Kostja väidetest tulenevalt (arvuti salajane hõivamine ja kostja e-mailide ärakasutamine) oleks maakohus pidanud hindama hageja tõendite lubatavust ja mittelubatavad tõendid hagejale tagastama. Seega rajades otsuse lubamatutele tõenditele, on maakohus ilmselgelt rikkunud menetlusõigusnorme, s.h TsMS §-i 2 ja § 436 lg-t 1. Lisaks märgib kostja, et ei saa kinnitada hageja poolt kohtule esitatud e-kirjade autentsust ning välistada võimalust, et hageja on kostja arvutist saadud andmetega manipuleerinud, sest kostja kasutuses olnud kostjale kuuluv sülearvuti läks kostja tahte vastaselt hageja valdusesse ning kostjal puudus edaspidiselt kontroll tema arvutis olnud andmete üle. Viidates maakohtu otsuse punktis 10 leitule on kostja seisukohal, et otsusest ei nähtu, et kohus oleks ka tegelikult TLS § 16 lg-s 1 sätestatud asjaoludega arvestanud. Maakohus on nentinud, et kostja tööülesanded olid väga laialivalguvad, kuid samas on kostja seisukohal, et menetluses kogutud tõenditest saab järeldada, et sisuliselt täitis kostja kõiki oma tööülesandeid iseseisvalt ja ilma tööandjapoolse juhendamiseta, sh võttis vastu ka otsuse sõlmida koostööleping OÜ-ga P. Sellest tulenevalt korraldas kostja ka iseseisvalt vastavad arveldused OÜ-ga P. Leping OÜ-ga P oli samas hageja jaoks kasulik ning selles osas pooltel vaidlus puudub. Maakohtu otsuse punktis 13 märgitud mõttekäik jääb kostjale osaliselt arusaamatuks. Vaidlust ei ole asjaolu üle, et aluskiletaja oli katki, et OÜ P seda remontis ning ei esitanud hagejale remondi eest arveid. Seega ei ole vastavast tehingust hagejale kahju tekkinud. Sama puudutab ka C-d, AV ja R AS-iga toimunud tehinguid. E OÜ tehingu puhul märgib kostja, et küsitud seade siiski müüdi ning hageja teenis vastava tehingu pealt ka kasu ning vabanes ühtlasi garantiikohustusest, mis läks üle OÜ-le P. Tehingu kasulikkuse osas pooltel vaidlust ei olnud. Nt S OÜ kaasuse puhul rõhutab kostja, et ka siin müüs kostja hageja vara viisil, mille tulemusena sai hageja müügitulu ning kahju tekkimine hagejale tõendatud ei ole. Maakohtu arvamus tehingu tausta kohta on meelevaldne ning põhjendamata. Maakohus otsustas hageja kahjunõude suuruse diskretsiooniõiguse alusel ning samas meelevaldselt leidis, et nimetatud summa ongi 14 174,59 eurot ja see on õiglane hüvitis. Kostja leiab, et selles osas on kohtu järeldused vastuolulised. Ühelt poolt on summa 14 174,59 eurot kohtu jaoks täielikult tõendamata ja teiselt poolt on sama summa kasutatav kohtu diskretsiooniotsuse tegemiseks. Kostja on arvamusel, et kohtu poolt diskretsiooniõiguse

alusel määratud summa on seetõttu meelevaldne ja ei kattu samas ka hageja enda poolt 10.06.2014 kompromissettepanekus tehtud summaga 10 000 eurot (maakohus on võrrelnud enda määratud summat üksnes kostja 08.05.2014 kompromissettepanekuga summas 13 222,8 eurot). Kostja leiab, et kuna kohus on hageja nõude ebaõigesti rahuldanud, siis ei ole sellelt võimalik välja mõista ka viivist. Kostja tugineb kaebuses VÕS § 127 lg-tele 1, 2 ja 4 ja on seisukohal, et kohus ei ole tuvastanud hagejal tegeliku kahju olemasolu ja suurust ning enamgi veel, mis iganes seose olemasolu kostja tegevuse ja hageja väidetava kahju vahel. Riigikohus on oma praktikas leidnud, et põhjusliku seose kindlakstegemisel tuleb kasutada conditio sine qua non testi, mille kohaselt ajaliselt eelnev sündmus loetakse hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud. Selleks saab kasutada nn elimineerimise meetodit, mille abil jäetakse kostja väidetav tegu mõtteliselt kõrvale ja uuritakse, kas kahjulik tagajärg oleks siiski saabunud. Põhjuslik seos on olemas juhul, kui ilma kostjale ette heidetava teota ei oleks kahju tekkinud. Kostja on seisukohal, et tema ei ole hagejale kahju põhjustanud. Töötajapoolse töölepingu rikkumisest tuleneva vastutuse osas tugineb kostja kaebuses TLS § 74 lg-tele 1 ja 2 ja VÕS § 104 lg-le 1 ning leiab, et selleks, et kohus saaks töötaja suhtes esitatud töölepingu rikkumisest tuleneva kahjunõude rahuldada, tuleb hagejal tõendada, et kostja rikkus kohustust tahtlikult. Kostja hinnangul ei saa maakohtu otsusest järeldada, et kostja oleks oma töölepingulisi kohustusi rikkunud just tahtlikult ja süüliselt. VÕS § 104 lg 5 kohaselt on tahtlus õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte täitmisel. Kostja tahtluse tuvastamiseks tulnuks hagejal kohtu ette tuua ja tõendada need asjaolud, mille alusel saanuks kohus jõuda veendumusele, et kostja tegevus oli kantud soovist hagejale kahju tekitada. Pigem näitavad tõendid, et kostja täitis oma töökohustusi korrektselt, sõlmides OÜ-ga P lepingu, millega oli tagatud hageja kohustus müüdavad seadmed remontida ja seadistada, mida hageja ise ei olnud võimeline tegema. Lisaks tahtluse tuvastamise aluseks olevate asjaolude tõendamatusele ei ole hageja ja maakohtu tahtlusele viitavad väited ka eluliselt usutavad. Seega ei saaks kostja suhtes rakenduda täielikku varalist vastutust ka mitte siis, kui hageja väited oleksid õiged. Kostja heidab maakohtule ette tööandja osa vähimalgi määral mittearvestamist. Kostja on seisukohal, et hageja ei teinud seda, mida mõistlik tööandja teeks sellise töötaja töölevõtmisel, kellelt mingit vastutust ja ülesannete täpset järgimist eeldatakse. Mõistlik tööandja, kes seda sooviks, määratleks täpsed tööülesanded töölepingus. Mõistlik tööandja selgitaks töökorraldust ise või vähemalt veenduks, et töötaja on sellest aru saanud. Töötaja vastutuse ulatuse hindamisel tuleb arvestada ka seda, millised olid tööandja mõistlikud kahju vältimise ja ärahoidmise võimalused. Hagejal oli võimalus kostja tegevuse kontrollimiseks. Hageja aga ei kontrollinud kostja tööd mitte kordagi. Vastupidi, nende võimaluste kasutamata jätmine andis kostjale mõistliku aluse eeldada, et tema tööga ollakse rahul või et vähemalt etteheiteid tema suhtes ei esine. Töötaja vastutuse ulatuse määratlemisel tuleb arvestada muuhulgas ka töö iseloomust tulenevat riski. Vaidlust ei ole selles, et kostja pidi iseseisvalt lahendama kõik seadmete hooldust ja garantiid puudutavad küsimused ja seda hoolimata sellest, et ta korduvalt palus juhatusel tööle võtta tehnikud, kes vastava tööga tegeleksid. Juhtkonna ignorantsus viis olukorrani, kus tuli sõlmida koostööleping OÜ-ga P ning sellest tulenevalt pidi kostja viimasega ka arveldama, mille raames toimusid mitmed tasaarvestused, mida täna kostjale süüks pannakse. Tulenevalt eeltoodust ja arvestades seda, et hageja ei teinud mõistlikku pingutust kostja tööülesannete määratlemisel, kostjale juhiste andmisel, kostja kontrollimisel, kostja võimalike minetuste avastamisel, samuti arvestades, et hageja ei rakendanud meetmeid, mida hageja

oleks mõistlikult saanud rakendada, samuti muid eespool käsitletud asjaolusid ning kostja kuupalga ja eritasu suurust, leiab kostja, et isegi kui eeldada, et kostja rikkus töölepingut, ei saaks kostja vastutus olla niivõrd suur, kui on maakohtu otsusega kostjalt hageja kasuks välja mõistetud. Lisaks märgib kostja, et isegi kui nõustuda otsusega, siis on riigi õigusabi osutamise eest tasu väljamõistmine kohtu poolt alusetu, sest riigi õigusabi osutaja ei ole koostanud hagile vastust. Vastus hagile ja ka täiendav vastus on allkirjastatud kostja enda poolt. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et Harju Maakohtu 19.03.2015 otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 1 tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus vaidlustatud otsuses toodud motiividel õigesti leidnud, et kostja on rikkunud hagejaga sõlmitud töölepingu kehtimise ajal oma töölepingust tulenevaid kohustusi. Maakohtu tuvastatut, mille kohaselt ei ole kostja täitnud oma töökohustusi nõuetekohase hoolsusega ja vastutab töökohustuste süülise rikkumise eest ei väära ka apellatsioonkaebuse väited sellest, et kohus on rajanud otsuse kostja ja kolmanda isiku vahelisele e-kirjavahetusele kui lubamatutele tõenditele TsMS § 238 lg 3 p-i 1 mõttes. TsMS § 238 lg 3 p-i 1 kohaselt võib kohus keelduda tõendi vastuvõtmisest ja selle tagastada või keelduda tõendite kogumisest lisaks käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatule kui tegemist on kuriteoga või põhiõiguse õigusvastase rikkumisega saadud tõendiga. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole rikkunud menetlusõiguse norme hageja poolt kohtule esitatud e-kirjade tõenditena vastuvõtmisel. Nimetatud e-kirjade saamisel ei ole hageja kohtu hinnangul õigusvastaselt rikkunud kostja põhiõigusi. Tõendina saadud e-kirjad on kostja kui töötaja poolt saadetud tööandja arvutist ning e-kirjadele juurdepääsu saamisel hageja poolt tema enda tööarvuti kui tema omandi kasutamise läbi ei ole hageja rikkunud isikuandmete kaitse seaduses (IKS) isikuandmete töötlemisele sätestatud nõudeid. Kohtule esitatud materjalidest nähtuvalt puudus pooltel kokkulepe, et kostja tööandjana võib hageja kui tööandja vara kasutada isiklike asjade või isikliku äri ajamiseks, mistõttu on asjakohatud kostja väited isiklikku laadi kirjavahetusest kostja ja kolmandate isikute vahel, mille saladust on hageja rikkunud. Lisaks peab kohus vajalikuks seoses kostja väidetega lubamatute tõendite vastuvõtmisest märkida, et ka isikliku kirjavahetuse pidamine tööarvutiga, millele hagejal tööandjana oli juurdepääs, ei andnuks kostjale õigustust tööandja huvide kahjustamiseks ja seeläbi hagejale kahju tekitamiseks. Apellatsioonkaebuses on kostja seisukohal, et maakohtu järeldused diskretsiooniõiguse (VÕS § 127 lg 6) alusel kahjunõude suuruse arvutamisel on vastuolulised, kuivõrd ühelt poolt on 14 174,59 eurot kohtu jaoks tõendamata, ent samas kasutatav diskretsiooniotsuse tegemiseks. Samuti on kostja hinnangul kohtu määratud summa meelevaldne ega kattu hageja enda 10.06.2014 kompromissettepaneku summaga 10 000 eurot. Vastuseks eeltoodud kaebuse väidetele märgib ringkonnakohus, et asjaolu, et maakohtu poolt siseveendumuse kohaselt ja kõiki asjaolusid arvestades kahjunõude suuruseks määratud summa 14 174,59 eurot vastab summale, millise ulatuses on kohtule esitatud tõendite kohaselt H OÜ esitanud kostja ja hageja vahelise töölepingu kehtivuse ajal arveid OÜ-le P ja Q, ei muuda kohtu järeldusi

määratud kahju suuruse osas vastuoluliseks ega määratud summat meelevaldseks. Erinevalt apellatsioonkaebuses toodust ei pidanud kohtu poolt diskretsiooniõiguse alusel kindlaksmääratud kahjunõude suurus kattuma ka hageja enda poolt 10.06.2014 kompromissettepanekus märgitud summaga. Esmalt peab ringkonnakohus seejuures vajalikuks täiendavalt juhtida tähelepanu maakohtu poolt osundatule, mille kohaselt olid hageja poolt tehtud kompromissipakkumised seotud tsiviilasja nr 2-13-21324 menetlemisega, millega hageja ei ole seotud. Lisaks on maakohus õigesti leidnud, et hageja kompromisspakkumised on üksnes üheks indikatsiooniks võimaliku kahjunõude suuruse kohta olukorras, kus kahjunõude täpset suurust ei ole võimalik kindlaks teha. Seega ei saa diskretsiooniõiguse alusel kahjunõude suuruse määramisel maakohtule käesoleval juhul kostja esiletoodud rikkumisi ette heita. Ringkonnakohus jagab maakohtu seisukohta ja peab summat 14 174,59 kõiki käesoleva menetluse asjaolusid arvestades õiglaseks hüvitiseks hagejale tekitatud kahju eest. Kostja on apellatsioonkaebuses vaidlustatud maakohtu otsuse punktile 10 viidates heitnud kohtule ette, et otsusest ei nähtu, et kohus oleks ka tegelikult TLS § 16 lg-s 1 sätestatud asjaoludega arvestanud. Ringkonnakohus kostja nimetatud seisukohaga ei nõustu ja leiab, et arvestades maakohtu põhjendusi ja kohtu poolt tuvastatud kostjapoolseid töölepingu rikkumisi, on käesolevas asjas tõendamist leidnud, et kostja ei ole erinevalt TLS § 16 lg-s 1 sätestatule täitnud töökohustusi lojaalselt, tööandja kasu silmas pidades ning töö iseloomust tuleneva vajaliku hoolsusega. Nõustuda ei saa ka kostja väitega, mille kohaselt ei saa maakohtu otsusest järeldada, et kostja oleks oma töölepingulisi kohustusi rikkunud just tahtlikult ja süüliselt. Ringkonnakohtu arvates nähtub asjas esitatud tõenditest ja maakohtu tuvastatust ning samuti asjaolust, et kostja oma tegevust ei eita, vaid esitab menetluse kestel paljasõnalisi vastuväiteid enda tegevuse õigustamiseks, et kostja on oma kohustusi rikkunud tahtlikult. Arvestades eeltoodut ja kostja tahtlikku töölepingu rikkumist, puuduvad ringkonnakohtu seisukohal käesoleval juhul TLS § 74 lg-s 2 sätestatud hooletuse tõttu toimunud töökohustuste rikkumisest tekkinud kahju ulatuse määramisel aluseks võetavad asjaolud. Asjaolu, et kostja pidi lahendama iseseisvalt seadmete hooldust ja garantiid puudutavad küsimused ja suhtlema ning arveldama neis küsimustes OÜ-ga P, ei andnud kostjale õigustust kasutada hageja juures töötamise ajal ära hageja ärisaladust ja tegutseda konkurendi huvides. Meelevaldne ja vastuolus asjas tuvastatuga on kostja seisukoht, et kostja poolt hageja kliendile pakkemasina – aluskiletaja rentimisel ja rendiarvetest saadud tulu suunamisel endaga seotud ettevõttesse OÜ P ei ole hagejale kahju tekkinud. Ka apellatsioonkaebuses märgitu seoses täpsete tööülesannete töölepingus märkimata jätmisega ja hageja poolt kostja kontrollimata jätmisega ei võimalda käesoleval juhul ringkonnakohtu hinnangul asuda kahju hüvitamise ulatuse määramise osas maakohtust teistsugusele seisukohale, kuivõrd ka eelnimetatud asjaolud ei saanud õigustada töölepingus sätestatud kohustuste rikkumist ja hagejale kahju tekitamist. Tööülesannete määratlemise osas on maakohus õigesti järeldanud, et vaimset tegevust nõudvatel töödel, milleks vaieldamatult on ka kostja töö müügijuhina, ei ole reeglina võimalik tööülesandeid väga täpselt määratleda ning et müügijuhi töö ja tööülesanded on pidevas muutumises, sõltudes mh kolmandate isikute käitumisest, soovidest, pakkumistest jne. Toodust tulenevalt puudub ringkonnakohtul alus maakohtu otsuse muutmiseks ka kahju hüvitamise ulatuse osas. Vastuseks kostja apellatsioonkaebuse taotlusele tühistada maakohtu otsus ka kostjale riigi õigusabi osutanud advokaadi tasu osas summas 144 eurot juhib ringkonnakohus tähelepanu, et vastavas oas, s.o maakohtu otsuse resolutsiooni punktide 6-8 osas, ei ole maakohtu otsus

kooskõlas RÕS § 23 lg 1 ja TsMS § 178 lg 2 edasikaevatav, millele on vaidlustatud otsuses osundanud ka maakohus. Eeltoodust tulenevalt tuleb apellatsioonkaebus jätta täies ulatuses rahuldamata. Menetluskulude jaotus Kuna ringkonnakohus jätab kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata ning esimese astme kohtu otsuse muutmata, jätab kohus apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda (TsMS § 171 lg 1). Vastavalt TsMS-i alates 01.01.2015 kehtiva redaktsiooni § 174 lõikele 1 määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Hageja poolt kohtule 15.07.2015 esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskuluks käesolevas apellatsioonimenetluses õigusabikulu summas 300 eurot (ilma käibemaksuta), mille hageja palub enda kasuks kostjalt välja mõista. Kohtule esitatud menetluskulude nimekirjast ja hagejale õigusteenuse eest esitatud arvest nähtuvalt on hageja lepinguline esindaja apellatsioonimenetluses osutanud hagejale õigusteenust 3 tunni ulatuses tunnihinnaga 100 eurot (ilma käibemaksuta). Osutatud õigusabi koosneb apellatsioonkaebuse läbitöötamisest ning vastuse ja täiendava vastuse koostamisest. Hageja kinnitas, et on käibemaksukohuslane. Ringkonnakohus leiab, et hageja menetluskulude nimekirjast ja arvest nähtuvat hageja esindaja tunnitasu 100 eurot (ilma käibemaksuta) võib käesoleva vaidluse sisu ja keerukust arvestades pidada põhjendatud tasuks. Samuti on nimetatud summas makstav tasu õigusteenuse eest kooskõlas Riigikohtu praktikas põhjendatuks peetud tunnitasu määraga. Hageja esindaja ajakulu 3 tundi kostja apellatsioonkaebuse läbitöötamisele ning vastuse koostamisele peab ringkonnakohus põhjendatud ja vajalikuks kuluks TsMS § 175 lg 1 mõttes, mis kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele täies ulatuses. Seejuures võtab kohus arvesse ka läbitöötamist vajanud apellatsioonkaebuse sisu ja mahtu (sisuline osa ca 7 lehekülge) ning samuti kaebusele koostatud vastuse ja täiendava vastuse sisu ja mahtu. Arvestades eeltoodut ja asjaolu, et vastavalt hageja poolt kinnitatule on hageja käibemaksukohuslane ja saab seega tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada, on hageja põhjendatud menetluskulude suurus kokku 300 eurot (3x100).

/allkirjastatud digitaalselt/ Reet Allikvere

/allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar

/allkirjastatud digitaalselt/ Ele Liiv

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.