Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Krista Kirspuu ja Indrek Parrest
Otsuse tegemise aeg ja koht
30.06.2015, Tallinn
Tsiviilasja number
2-11-21205
Tsiviilasi
LM, KM ja EM hagi RM vastu kostja kohustamiseks andma nõusolek kinnistusraamatus omanikukande parandamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 13.02.2015 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
LM, KM ja EM apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
43 750 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja I/apellant LM (isikukood XXXXXXXXXXX) Hageja II/apellant KM (isikukood XXXXXXXXXXX) Hageja III/apellant EM (isikukood XXXXXXXXXXX) Hagejate/apellantide esindaja v/adv Nigul Saar Kostja/vastustaja RM (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja v/adv Kersti Põld Kolmas isik kostja poolel Eesti Vabariik Saare maavanema kaudu, maasekretär maavanema ülesannetes Jaan Leivategija
Kohtuistungi toimumise aeg
03.06.2015
RESOLUTSIOON
1.Pärnu Maakohtu 13.02.2015 otsuse resolutsioon jätta muutmata, kuid muuta otsuse põhjendusi.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Apellatsioonimenetluse kulud jätta võrdsetes osades apellantide kanda.
4.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Selgitused Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hagejate nõue
1.06.05.2011 esitasid hagejad hagi kostja vastu kinnistusraamatu kande parandamiseks. Hagejad palusid kohustada kostjat andma nõusolek Eesti Vabariigi sisse kandmiseks Saaremaal Kuressaare linnas XXXXXXX X XX asuva kinnisasja omanikuna nimetatud kinnisasja kohta avatud kinnistusraamatu registriossa nr XXXXXXX. Kinnistu omanikuna kanti 15.08.2002 sisse SM. Kinnistamisavalduse aluseks oli 17.05.2002 Eesti Vabariigi Saare maavanema kaudu ja SM vahel sõlmitud maa ostu-müügileping, millega konkreetne maaüksus müüdi SM-le 8608 EVP krooni eest. Samas lepingudokumendis sisaldus asjaõigusleping, millega riik andis omandi ostjale üle.
2.SM võimalus maaüksus ostueesõigusega erastada tulenes asjaolust, et ta oli vormistatud XXXXXXX X XX majavalduse omanikuks 14.06.1996 väljastatud pärimistunnistuse alusel kui oma isa EM pärija. 27.09.2004 kinkis SM kinnistu kostjale (oma pojale), kes kanti 11.10.2004 omanikuna kinnistusraamatusse.
3.Hagejad on seisukohal, et kostja kohta tehtud omanikukanne on ebaõige ning tuleb parandada. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 65 lõikest 1, asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) § 11 lõikest 5 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lõikest 5 lähtudes palusid hagejad kohustada kostjat andma nõusolek riigi kinnistu omanikuna sissekandmiseks kinnistusraamatusse. SM-l puudus õigus ostueesõigusega maatükki erastada, kuna sel asuvast elamust kuulub 5/8 mõttelist osa LM-le (hageja I) ning 1/8 mõttelist osa nii KM-le (hageja II) kui EM-le (hageja III), aga sama palju ka kostjale kui SM pärijale.
4.Hagejad põhjendavad oma seisukohta järgmiselt: hageja I abikaasa ning hagejate II ja III ning SM isa EM suri 30.10.1995. EM ja hageja I olid abiellunud 18.09.1948. SM esitas 25.03.1996 Kuressaare notarile avalduse isast järgi jäänud pärandvara (elamu XXXXXXX X XX) vastuvõtmiseks, märkides, et pärandaja abikaasa ja ülejäänud lapsed ei soovi pärimisest osa võtta. 14.06.1996 väljastas notar pärimistunnistuse SM-le, kes kanti sisse omanikuna majavalduse inventariseerimistoimikusse. Tegelikkuses omandas EM surma järgselt hageja I üleelanud abikaasana 1⁄2 mõttelist osa elamust ning kõik kolm hagejat ja SM igaüks pärimise teel 1/8 mõttelist osa elamust. Notar märkis pärimisõiguse tunnistuses ebaõigesti, et elamu tervikuna kuulus EM pärandvara hulka ning et viimase
pärijaks on üksnes SM. Pärandi avanemise ajal reguleerisid pärimist tsiviilkoodeksi (TsK) sätted. Pärimisseaduse (PärS) § 180 kohaselt kohaldatakse pärimisele pärandi avanemise ajal kehtinud seadust, kui nimetatud seaduse rakendussätetest ei tulene teisiti.
5.Kuna SM ei olnud elamu ainuomanik, puudus ta õigus XXXXXXX X XX asuva krundi ostueesõigusega erastamiseks. EM üleelanud abikaasal oli õigus 1⁄2 mõttelises osas ning pärijana 1/8 mõttelises osas maareformiseaduse (MaaRS) § 221 lõike 4 ja asja..igusseaduse rakendamise seaduse ..AÕSRS.. § 12 lõike 1 alusel erastada 5/8 mõttelist osa elamualusest krundist. Hagejad II ja III omandasid koos SM-ga EM pärijatena igaüks 1/8 mõttelist osa elamust ning neil on samal alusel õigus erastada vastav mõtteline osa maaüksusest. Saare maavanema 19.04.2002 korraldus nr 724, millega otsustati erastada maaüksus täies ulatuses SM-le, on vastuolus MaaRS § 221 lõikega 4 ning AÕSRS § 12 lõikega 1 ja § 13 lõikega 3 ning on õigusvastane. Vastuolu tõttu MaaRS § 221 lõikes 4, AÕSRS § 12 lõikes 1 ja § 13 lõikes 3 sätestatuga on 17.05.2002 Eesti Vabariigi ja SM vahel sõlmitud asjaõigusleping kuni 30.06.2002 kehtinud TsÜS § 66 lõike 2 kohaselt tühine.
6.Ebaõiget kannet muuta soovival isikul on õigus esitada hagi puudutatud isiku tahteavalduse asendamiseks kohtuotsusega TsÜS § 68 lõike 5 järgi ilma, et ta esitaks hagi kande aluseks oleva asjaõiguslepingu tühisuse tuvastamiseks. Kui kande parandamist nõutakse asjaõiguslepingu tühisuse tõttu, tuleb asjaolud, mis toovad kaasa selle lepingu tühisuse, esitada hagi alusena ja kohus võtab nende kohta seisukoha kohtuotsuse põhjendavas osas. Seega ei pea hagejad esitama nõuet nimetatud asjaõiguslepingu tühisuse tuvastamiseks.
7.AÕSRS § 11 lõikest 3 tuleneb, et erastatud maa esmakinnistamise aluseks on asjaõigusleping, millega riik annab erastatud maaüksuse omandi üle erastajale. Kuni 30.06.2003 kehtinud AÕS § 57 lõike 1 alusel on kehtiva asjaõiguslepinguta tehtud kinnistusraamatu kanne ebaõige. Tulenevalt sellest, et 17.05.2002 asjaõigusleping oli tühine, puudus kehtiv alus maaüksuse kinnistusraamatusse kandmiseks ja SM selle omanikuna sissekandmiseks. Tehtud kanne on ebaõige ning SM ei olnud kinnisasja omanik ega saanud seda kehtivalt üle anda.
8.Alates 01.07.2003 kehtiva AÕS §-st 641 tuleneb, et kinnisasja omandamiseks on nõutavad selle käsutamiseks õigustatud isiku ja omandaja vahel sõlmitud asjaõigusleping ning omandaja kinnisasja omanikuna kinnistusraamatusse kandmine. Kuna SM ei olnud kinnisasja omanik, ei olnud ta õigustatud käsutama ning tema ja kostja vahel 27.09.2004 sõlmitud asjaõigusleping ei vasta AÕS § 641 nõuetele ning kostjal ei tekkinud selle alusel omandiõigust kinnistule. 27.09.2004 asjaõigusleping on küll kehtiv, kuid kuna selle sõlmis isik, kel ei olnud õigust kinnisasja käsutada, ei tekkinud kostjal AÕS §-s 641 sätestatust tulenevalt selle alusel omandiõigust. Kinnistusraamatu kanne võib olla ebaõige ka siis, kui see on tehtud kehtiva asjaõiguslepingu alusel.
9.AÕS § 56 lõikest 1 ja § 561 lõikest 1 tuleneb, et kinnisasja võib heauskselt omandada ka isikult, kes ei ole kinnisasja käsutamiseks õigustatud isik, kuid on kantud omanikuna kinnistusraamatusse heauskselt. Kostja ei omandanud vaidlusalust kinnisasja heauskselt. Kostja on SM alaneja sugulane. PärS § 13 lõike 1 kohaselt on kostja SM esimese järjekorra seadusjärgne pärija ja omandas kinnistu isalt tasuta. Esimese ja teise järjekorra seadusjärgsed pärijad ei saa tugineda kinnisasja heausksele omandamisele tasuta tehingu järgi. Pärimise korral ei omandaks nimetatud isikud kinnisasjaõigust heauskselt ja puudub mõistlik põhjus, miks peaksid nad olema tasuta tehingu järgi omandamisel rohkem kaitstud, kui pärimise korral. Usalduskaitse ei laiene juhtudele, kui õiguslikult
on küll tegemist omaniku vahetusega, kuid tegemist ei ole juurdetuleva omandajaga, kes sõltuks kinnistusraamatu kannete õigsusest.
10.Kostja ei ole kinnisasja omanik ning seetõttu on vastav kinnistusraamatu kanne ebaõige ja rikub hagejate omandiõigust elamu mõttelistele osadele, samuti õigust erastada vastav mõtteline osa elamualusest maaüksusest. Samadel põhjustel rikkusid hagejate õigusi ka 15.08.2002 tehtud esmakinnistamise kanded. Seepärast tuleb kinnistusraamatu kande parandamisel tugineda AÕSRS § 11 lõikele 5 ning kanda kinnisasja omanikuna sisse riik.
11.AÕS § 65 lõike 1, KRS § 341 lõike 1 ja TsÜS § 68 lõike 5 alusel on hagejatel õigus nõuda kostjalt nõusoleku andmist kinnisasja omanikuna riigi sissekandmiseks. Hagejad on pidanud kostjaga läbirääkimisi olukorra kohtuväliseks lahendamiseks, kuid kostja on keeldunud olukorra muutmisest.
12.Kohtumenetluse ajal esitasid hagejad Saare Maavalitsusele taotluse maavanema 19.04.2002 korralduse nr 724 kehtetuks tunnistamiseks ja uue haldusakti väljaandmiseks. Ühtlasi taotlesid nad menetluse uuendamist, millesse oleks kaasatud kõik maa erastamise õigustatud isikud ja nende õigusjärglased. Saare Maavanema korraldusega 01.08.2014 nr 1-1/2014/256 jäeti avaldajatele menetlustähtaeg ennistamata ja nende taotlus läbi vaatamata. Taotluse tagastamist ei vaidlustatud. Kostja vastuväited
13.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Hagejate nõude rahuldamine eeldab kohtu poolt rea asjaolude tuvastamist: 1) et hagejad on 30.10.1995 surnud EM pärijad ja et nad on pärandi vastu võtnud; 2) EM pärandvara koosseisu ja selle jaotuse pärijate vahel; 3) et Saare maavanema 19.04.2002 korraldus nr 724 on õigusvastane; 4) et 17.05.2002 maa ostueesõigusega erastamise leping ja asjaõigusleping on tühised; 5) et 15.08.2002 kinnistusraamatu kanne on ebaõige; 6) et 27.09.2004 kinnistusraamatu kanne on ebaõigsus. Nimetatud asjaolusid ei ole võimalik tuvastada ja sellega on hagi rahuldamine välistatud.
14.Hagejad ei ole veenvalt tõendanud, et nemad on EM pärandi vastu võtnud. Pärandi avanemise ajal reguleerisid pärimissuhteid TsK sätted. TsK § 551 lõikes 1 sätestati, et pärandi omandamiseks pidi pärija selle vastu võtma. Ei lubata pärandi vastuvõtmist tingimustega või klauslitega. TsK § 551 järgi loeti pärija pärandi vastu võtnuks, kui ta faktiliselt asus pärandvara valitsema või valdama või kui ta andis pärandi avanemise koha notariaalorganile kirjaliku avalduse pärandi vastuvõtmiseks. TsK § 551 lõike 3 kohaselt pidid nimetatud teod olema tehtud kuue kuu jooksul, arvates pärandi avanemise päevast.
15.Vaidlust ei ole selles, et ükski hagejatest ei esitanud TsK § 551 lõikes 2 sätestatud korras kirjalikku avaldust pärandi vastuvõtmiseks. Hagejad ei ole objektiivsete ja usaldusväärsete tõenditega tõendanud, et nad võtsid pärandi vastu vara valdama asumisega. Pärandi avanemise ajal kehtinud justiitsministri 03.11.1993 määrusega kehtestatud „Notariaaltoimingute tegemise korra“ punktis 142 on nimetatud tõendid, millega pärija sai tõendada vara valdama asumist. Hagejad ei esitanud ühtegi selles loetelus nimetatud dokumentaalset tõendit.
16.Hagejad on tõenditena pärandvara valdama asumise kohta esitanud põhiliselt oma lähisugulaste ütlused. Nende tunnistajate ütlused ei ole usaldusväärsed kahel põhjusel:
hagejate lähisugulased (hageja II abikaasa, hagejate II ja III lapsed) on äratuntavalt huvitatud asja lahendamisest hagejate kasuks ning väidetavast pärandi vastuvõtmisest pärandvara valdama asumise teel oli tunnistajate ütluste ärakuulamise ajaks möödunud 19 aastat. Nii pika aja järel ei ole usutav, et tunnistaja toimunut täpselt mäletaks. Tunnistaja EM (varem P) ütlused ei ole usaldusväärsed ka põhjusel, et on vastuolus elamusse sisse registreeritud isikute andmeid kajastava majaraamatuga. EP registreeriti elamusse alles 12.08.1996, so hiljem kui pool aastat pärast EM surma. Ka tunnistaja EV ütlused ei ole usaldusväärsed, kuna ei ole tõenäoline, et tunnistaja 19aasta taguseid sündmusi täpselt mäletaks. Tunnistaja ütluste ebausaldusväärsust näitab fakt, et need on vastuolus teiste asjas kogutud tõenditega. Näiteks väitis ta, et EM surma ajal elas majavalduses kostja, kes tegelikult sel ajal seal ei elanud. Lisaks selgitas tunnistaja, et tema majas tihti ei käinud. Kostja palus tunnistajate ütlused arvestamata jätta kui ebausaldusväärsed.
17.Hagejate esitatud dokumentaalsed tõendid ei anna alust teha järeldust, et nad asusid pärandvara valdama seadusega ettenähtud aja jooksul. Fotodega ei ole tõendatud, et tegemist oli pärandvara hulka kuulunud esemetega. Isegi, kui oleks tegemist pärandvaraga, ei ole fotodega tõendatud, millal nende esemete valdus üle läks. Väljavõte hageja II tööraamatust ei ole puutumuses pärimisasjaga ega tõenda, et hageja II pärandi vastu võttis. Pärandaja poegadest tegeles puutööga SM (töötas mööblitislerina) ja tema hakkas kasutama majavalduses olevaid tööriistu. Seetõttu ei ole eluliselt usutav, et hageja II võttis pärandi vastu puutreipingi ja tööriistade oma valdusse võtmisega. Hageja III ei ole usaldusväärselt tõendanud, et asus pärast EM surma elamusse elama ja nii pärandvara valdama. Hageja III väited ei ole kooskõlas rahvastikuregistri andmetega selle kohta, et tema elukohaks on alates 13.05.1992 Kuressaare XXXXX X XX-X ja ta ei elanud pärast EM surma aadressil XXXXXXX X XX.
18.Hagejate käitumine on vastuolus hea usu põhimõttega. 01.09.1994–30.06.2002 kehtinud TsÜS § 108 lõike 1, samuti kehtiva TsÜS § 138 lõigetes 1 ja 2 sätestatuga ei ole kooskõlas hagejate käitumine, kui nad alles 15 aastat pärast EM pärandi avanemist, olukorras, kus kostja oli kinnistut enam kui 6 aastat omanikuna vallanud ja korras hoidnud, avaldasid esitatud hagis, et loevad ennast pärandvara valdama asumisega EM pärandi vastu võtnuks. Isegi, kui kohus ei nõustu kostja seisukohaga ja peab võimalikuks tuvastada hagejate poolt EM pärandi vastuvõtmise, tuleb arvestada, et oma käitumisega eksitasid hagejad nii pärimisasja menetlenud notarit kui erastamist läbi viinud riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutusi. Isegi, kui pidada õigeks hagejate väidet, et nad omandasid majavalduse pärimise teel, ei ole ükski hagejatest täitnud AÕSRS § 13 lõikes 7 sätestatud kohustust registreerida ehitise osa omandamine 15 päeva jooksul, alates omandiõiguse üleminekust, ehitise asukohajärgses riiklikus hooneregistris ja kohalikus omavalitsusüksuses (AÕSRS 30.10.1995 kehtinud redaktsioon).
19.Kostja palus TsÜS § 138 lõike 2 alusel lugeda lubamatuks ka hageja I esitatud omandiõiguse tuvastamise taotlus. EM abikaasale pidi olema teada, et temal kui üleelanud abikaasal oli võimalik nõuda omandiõiguse tunnistust ühisomandis olnud varale (pärandi avanemise ajal kehtinud justiitsministri 03.11.1993 määrusega nr 6 kinnitatud „Notariaaltoimingute tegemise korra“ punkt 162). Omandiõiguse oleks ta pidanud registreerima Saare Maakonna Hooneregistritalituses ja kohalikus omavalitsusüksuses (AÕSRS § 13 lõige 7; pärandi avanemise ajal kehtinud Riigi Elamuameti 20.06.1995 käskkirjaga nr 45 kinnitatud „Hoonete registreerimise juhendi“ punktid 2, 4 ja 22). Hageja I neid toiminguid ei teinud.
20.Ei ole usutav, et hageja I ei olnud teadlik, et EM surma järel asus erastamise toimingud tegema SM. Hageja I on 19.03.1998 teinud SM kasuks erastamisväärtpaberi tehingu korralduse erastatava maa ettemaksu tasumiks. Seega oli ta 19.03.1998 teadlik, et maa erastatakse ostueesõigusega SM ainuomandisse ja kiitis selle kaudse tahteavaldusega (järeldusliku teoga) heaks (1998 kehtinud TsÜS § 62 lõige 3; kehtiva TsÜS-i § 68 lõige 3). Hageja I ei esitanud 1998. aastal mingeid omandi- ega pärimisõiguslikke nõudeid, et takistada maa erastamist SM-le, vaid tegutses aktiivselt maa erastamise kasuks. Seega vastas erastamine hageja I selleaegsele tahtele. 2011.aasta hagis esitatud nõude maksma panemisega rikub hageja I hea usu põhimõtet, so vastuolulise käitumise keeldu. Hageja I poolt pikema aja jooksul, EM surmast 30.10.1995 kuni hagi esitamiseni 06.05.2011, õiguste kasutamata jätmine, samuti tema vastuoluline käitumine, on kaasa toonud TsÜS § 138 lõike 2 alusel õiguste teostamise lubamatuse.
21.EM pärandi avanemise ajal kehtinud TsÜS § 113 lõike 1 kohaselt oli hagi korras õiguste kaitse üldiseks aegumistähtajaks 10 aastat. Sellest tulenevalt oli pärandi vastu võtnud pärija, nagu ka tema tehinguline õigusjärglane, õigustatud eeldama, et hiljemalt 10 aasta jooksul pärandi avanemisest on huvitatud isikud oma nõuded esitanud ning kui nad seda teinud ei ole, jääb kujunenud õiguslik olukord kehtima. Hagejate poolt pärast 10 aasta möödumist pärandi avanemisest oma väidetavate õiguste teostamisele asumine, kusjuures nad ise ignoreerisid AÕSRS § 13 lõikes 7 ehitise omandajale pandud kohustusi, on käsitletav vastuolulise käitumisena ega ole hea usu põhimõttega kooskõlas.
22.Kostja, kes oli hagi esitamise ajaks kinnistut enam kui 6 aasta kestel omanikuna vallanud ja kasutanud, tasunud maamaksu ja teinud kinnistu korrashoiuks ning sellel paikneva elamu säilitamiseks vajalikke kulutusi, oli õigustatud mõistlikult eeldama, et senine olukord jääb kehtima. Tänaseks on kostja kinnistut omanikuna vallanud ja oma perekonna eluasemena kasutanud üle 10 aasta.
23.Kostja palus arvestada ka asjaoluga, et MaaRS § 40 lõige 1 ning VV 06.11.1996 määrusega nr 267 kinnitatud „Maa ostueesõigusega erastamise korra“ punkt 7 kohustas isikuid, kes soovivad maad ostueesõigusega erastada, olema ise aktiivsed ja esitama vastavasisulise avalduse seaduses ettenähtud tähtajal. Hagejad ei ole seaduses ettenähtud tähtaega järgides pädevale ametiasutusele avaldanud, et soovivad XXXXXXX X XX maaüksuse maa erastamisel osaleda.
24.Puudub alus tuvastada Saare maavanema 19.04.2002 korralduse nr 724 õigusvastasust. Korraldus on antud 12 aastat tagasi. Hagejad esitasid hagi, milles tuginesid korralduse väidetavale õigusvastasusele, 9 aastat pärast korralduse andmist. Korraldust ei ole seaduses ettenähtud korras tühistatud ega kehtetuks tunnistatud. Korraldus kui haldusakt on sellega omandanud õigusjõu (Põhiseaduse § 10). Isikul peab olema õigus ja võimalus usaldada haldusakti, mille vaidlustamistähtaeg on möödunud ning tegutseda teadmisel, et akt on õiguspärane ja jääb kehtima. Avalik võim peab isiku sellist õiguspärast ootust kaitsma. Haldusakti õigusvastasuse tuvastamise taotluse esitamisel tsiviilasjas tuleb oma väidetava õiguse maksma panemise mõistliku aja määratlemisel analoogia põhjal järgida halduskohtumenetluse seadustikus (HKMS) sätestatut. Kaebuse haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks võib esitada 3 aasta jooksul haldusakti andmisest või toimingu sooritamisest arvates (kuni 31.12.2011 kehtinud HKMS § 9 lõige 5; kehtiva seaduse § 46 lõige 5).
25.Maavanema korraldus ei ole tühine ka haldusmenetluse seaduse (HMS) § 63 tähenduses. Korraldus vastab selle andmise ajal maavanemale esitatud maa omandiõigust
tõendavatele dokumentidele, on faktiliselt ja õiguslikult motiveeritud, selle andmisel ei rikutud menetlusnõudeid, seega on see kooskõlas HMS §-ga 54. Maavanema pädevusse ei kuulu omandiõiguse tuvastamine ega pärimisõigusjärglusega seotud küsimuste lahendamine. Maavanem oli maa ostueesõigusega erastamise korraldajana õigustatud usaldama riikliku hooneregistri andmeid ja notari väljastatud pärimisõiguse tunnistust. Tegemist on formaalselt õiguspärase haldusaktiga, mida ei ole seaduses sätestatud kaebetähtajal vaidlustatud, tühistatud ega kehtetuks tunnistatud. HMS § 61 lõike 2 kohaselt kehtib haldusakt kuni kehtetuks tunnistamiseni, kehtivusaja lõppemiseni, sellega antud õiguse lõpliku realiseerimiseni või kohustuse täitmiseni, kui seadus ei sätesta teisiti. Maavanema korraldus on realiseeritud, selle alusel sõlmiti 17.05.2002 haldusakti adressaadiga maa ostueesõigusega erastamise ostu-müügileping.
26.AÕSRS § 11 lõike 5 esimesest lausest järeldub, et käesolevas asjas hagi rahuldamise vältimatuks eelduseks on maa erastamise aluseks olnud maavanema korralduse tühistamine. Poolte vahel ei ole vaidlust, et maavanema korraldust nr 724 ei ole tühistatud. Hagejad esitasid 28.03.2014 Saare Maavalitsusele taotluse korralduse kehtetuks tunnistamiseks. Maavanem tagastas taotlusese ja maakohtu pädevuses ei ole korralduse tühistamine.
27.Kostja arvates ei anna hagejate poolt viidatud Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-121-05 esitatud seisukohad alust käesolevas asjas hagejate nõuet rahuldada. Osundatud lahendi punktis 34 asuti seisukohale, et kohus saab kinnistusraamatu kande õigsust hinnates hinnata ka kande aluseks oleva haldusakti kehtivust ja õiguspärasust. Kui üldkohus tuvastab, et haldusakti andmise järgselt ilmnenud asjaoludest tulenevalt olid akti andmise aluseks olevad asjaolud tuvastatud ekslikult, on võimalik, et kohus oma otsusega kohustab kinnistusraamatusse kinnisasja omanikuna kantud isikut andma tahteavalduse kande muutmiseks, sõltumata vastava haldusakti formaalsest kehtivusest. Praeguse asja lahendamisel on määrav, et hagejad kujundasid ise olukorra, milles nende väidetav omandiõigus ei olnud maa ostueesõigusega erastamise korraldajale nähtav. Kui eeldada hageja väidete õigsust, siis tavapärast hoolsust järgides oleksid nad pidanud 19.04.2002 korralduse andmise ajaks olnud oma omandiõiguse riiklikus registris registreerimisega nähtavaks muutma. Samuti oleksid nad pidanud tähtaegse erastamise avalduse esitamisega erastamise korraldajale nähtavaks tegema oma soovi omandada vastavalt ehitise kaasomandi osale maa ostueesõigusega erastamise korras osa maaüksusest. Hagejad neid toiminguid ei teinud. Sellega on nad minetanud võimaluse tugineda maavanema korralduse andmise asjaolude ekslikkusele.
28.Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-6-07 (punkt 12) asunud seisukohale, et maavanemale tulenev üldine kohustus maa erastamise oluliste tingimuste väljaselgitamiseks ei hõlma selliste asjaolude kontrollimist, mille esinemise võimaluse kohta maavanemal ei ole mingisugust infot. Maavanem ei pea maa erastamise menetluses tegema alusetuid järelepärimisi. Saare maavanem ei teadnud ega saanudki teada 19.04.2002 korralduse andmise ajal, et hagejad peavad endid majavalduse 7/8 mõttelise osa omanikeks. Maavanem tegutses korralduse andmisel õiguspäraselt ja korralduse kehtivus on haldusaktiga antud õiguse lõpliku realiseerimise tõttu lõppenud.
29.Õiguse tõlgendamisel on tsiviil- ja haldusasjade kohtupraktikas ilmnenud vastuolud, vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahendi nr 3-2-1-121-05 punktis 34 ja halduskolleegiumi nt lahendi nr 3-3-1-50-09 punktis 12 avaldatud seisukohti. Halduskolleegium on viidatud lahendis leidnud, et täitmiseks on kohustuslik ka õigusvastane, kuid kehtiv haldusakt ning selle õigusjõu murdmiseks on vajalik kehtetuks tunnistamine (HMS § 60 lõige 1,
§ 61 lõige 2). Selle seisukohaga on kooskõlas Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahendis nr 3-2-1-51-03 toodu, kuid ei ole kooskõlas tsiviilkolleegiumi seisukoht, millega peetakse võimalikuks, et (üld)kohus võib oma otsusega kohustada kinnistusraamatusse kinnisasja omanikuna kantud isikuid andma tahteavalduse kande muutmiseks, sõltumata vastava haldusakti formaalsest kehtivusest. Niisugune erinev õiguse tõlgendamine toob endaga kaasa õigusselgusetuse.
30.Maavanema korralduse õigusvastasuse tuvastamise taotluse lahendamisel tuleb arvestada mh haldusmenetluse üldpõhimõtetega, sh HMS §-ga 64. Samuti HMS §-s 67 sätestatud usalduse kaitse põhimõttega. Korralduse adressaat SM, usaldades haldusakti kehtima jäämist, sõlmis erastamise ostu-müügilepingu ja tegi tehingu vara käsutamiseks. Kostja, õigustatud eeldama korralduse sisulist ja formaalset õiguspärasust, omandas kinnistu kinke/.. ja asjaõiguslepinguga ning asus sellel paiknevaid eluruume ühes perega omanikuna kasutama. Kui kostja oleks teadnud, et maavanema 19.04.2002 korraldus nr 724 võib osutuda õigusvastaseks, ei oleks ta kinget vastu võtnud ega oleks elamusse elama jäänud ega majavalduse korrashoiuks kulutusi teinud ning majavaldusega seotud kulutusi kandnud.
31.Hagejate arvates võimaldab AÕSRS § 11 lõige 5 registriossa omanikuna riigi sisse kandmist, millele järgnevalt realiseerib riik oma MaaRS-st tuleneva kohustuse erastada maa nendele isikutele, kellele kuuluvad sellel maal seaduslikul alusel püstitatud ehitised ja rajatised. Õiguslikud eeldused on selle kohustuse täitmiseks hagejate arvates olemas 15.09.1995 EM avaldus maa erastamiseks. Hagejad leidsid, et EM üldõigusjärglased (pärijad) ja elamu ühisomanikust abikaasa on uuel erastamisel õigustatud isikud, kelle erastamisõiguse ulatuse määrab osa suurus kaasomandis. Hagejate mõttekäik on ekslik. AÕSRS § 11 lõikes 5 sätestatud juhul taastub registriosa sulgemise järgselt maareformi eelne olukord, misjärel on kohalik omavalitsus kohustatud tegema kooskõlas MaaRS-iga maa erastamise eeltoimingud ja tema pädevusse kuuluvad otsustused. MaaRS § 22 lõike 1 järgi saavad ostueesõigusega maad erastada isikud, kellele maa on antud põliseks kasutamiseks Eesti NSV taluseaduse alusel või kellel on õigus osta maad ehitise või istanduse omanikuna vastavalt käesolevale seadusele, arvestades §-s 21 sätestatud kitsendusi, samuti elamu-, korteri-, garaaži-, suvila- või aiandusühistu tema liikmete ühiskasutuses olevat maad, mida ei taotleta tagasi. Korra punktis 7 on sätestatud, et ostueesõigusega saavad maad erastada MaaRS § 22 lõikes 1, AÕSRS § 18 lõikes 1 ning Eesti Vabariigi maareformi seaduse ja maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse muutmise seaduse § 14 lõikes 8 nimetatud isikud, arvestades MaaRS §-s 21 sätestatud kitsendusi, tingimusel, et eelnimetatud isikud on maa ostueesõigusega erastamise avalduse esitanud MaaRS § 40 lõikes 1, Eesti Vabariigi maareformi seaduse ja maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse muutmise seaduse § 14 lõigetes 2, 21, 22 ja 23 või teise maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse § 26 lõikes 1 sätestatud tähtajaks. 23.10.1997 vastu võetud maareformi seaduse ja maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse muutmise seaduse § 14 lõikes 2 on sätestatud, et isikul, kellel MaaRS alusel on õigus maad ostueesõigusega erastada ja kes ei ole vastavat avaldust esitanud, tuleb see esitada 1998.a 1. jaanuariks. Korra punktis 10 on ära toodud maa ostueesõigusega erastamise avalduses esitatavate andmete loetelu. Kui ostueesõigusega erastatavat maad taotletakse olemasolevate ehitiste juurde, tuleb korra punkti 10 alapunkti 2 järgi avalduses märkida kellelt ja mil viisil ehitised on omandatud. Kui hagejad loevad ennast EM pärimisõigusjärglastena ja hageja I ka üleelanud abikaasana maa ostueesõigusega erastamiseks õigustatud isikuteks, oleksid nad pidanud eeltoodud õigusnormide alusel hiljemalt 1998.a 1. jaanuariks oma nimel esitama maa ostueesõigusega erastamise avaldused ning lisama vastavalt korra
punkti 11 alapunktile 1 ehitise omandiõigust tõendavad dokumendid. Vaidlust ei ole, et hagejad vastavaid avaldusi ei esitanud. Erinevalt maa tagastamise nõudeõigusest, mis oli vastavalt MaaRS §-le 192 päritav, ei nähta seaduses ette maa ostueesõigusega erastamise puhul ehitiste pärimise korral maa ostueesõigusega erastamise nõudeõiguse pärimist. EM avalduse menetlus lõppes avaldaja surma tõttu 30.10.1995. Kuna hagejad ei teinud seaduses ettenähtud tähtajal ja korras maa ostueesõigusega erastamiseks vajalikke toiminguid, on nad erastamise õiguse minetanud. Oma tegevusetuse tõttu kaotatud õigust maa ostueesõigusega erastamiseks ei ole võimalik hagimenetluses n-ö “ringiga ümber maareformi regulatsiooni minnes” taastada ega realiseerida.
32.Hageja I on EM üle elanud abikaasa. Teised hagejad on EM lapsed. 10.09.2014 kohtuistungil üle kuulatud tunnistajate ütlustest selgus, et perekond käis omavahel läbi ja suhtles üpris tihedalt. Notarile 25.03.1996 esitatud avalduses ei salanud SM teiste pärijate olemasolu maha. Hagejad olid EMe surmast ja pärandi avanemisest teadlikud. Sellele vaatamata ei astunud nad mõistliku aja jooksul pärandi avanemisest samme, et pärand vastu võtta ega esitanud seaduses ettenähtud tähtaja kestel avaldusi ehitiste aluse maa ostueesõigusega erastamiseks. Vastupidi, ükski hageja ei registreerinud väidetavat omandi üleminekut hooneregistris, ehkki see oli õiguslikult kohustuslik. Samuti ei esitanud ükski hageja seaduses ettenähtud tähtajal nõuetekohast maa ostueesõigusega erastamise avaldust. Hagejad ei teinud alates 31.10.1995 kuni 01.01.1998 mingeid toiminguid, et teha nähtavaks enda väidetav omandiõigus majavaldusele ja väärata maa erastamist SM-le. Hagejate käitumisest on loogiline järeldada, et ehitiste pärandvarana SM nimele vormistamine ja maa erastamine tema ainuomandisse vastas hagejate tolleaegsele tahtele ning muutsid meelt alles pärast SM surma. SM ja temalt kinkelepinguga kinnistu omandanud kostja on usaldanud hagejate käitumist kui loobumist pärimis- ja omandiõiguslikest nõuetest. Kostja on sellele usaldusele tuginedes rajanud kinnistule oma kodu.
33.17.05.2002 maa ostu-müügileping ei ole vastuolus heade kommetega ega tühine. Hagejad ei ole selle lepingu pooleks ega ei ole isikud, kes oleks õigustatud hagema maa ostu-müügilepingu ja asjaõiguslepingu tühisuse tuvastamist. Üldjuhul ei ole asjaõiguslepingu kui õiguslikult neutraalse lepingu tühisusele tuginemine lepingu heade kommete vastasuse tõttu võimalik. Kolmanda isiku seisukoht
34.Saare Maavalitsus leidis, et kuni käesoleva ajani ei ole maavanema korraldust maa erastamise kohta tühistatud ja seetõttu ei ole kinnistusraamatu kanne muutunud ebaõigeks AÕSRS § 11 lõike 5 alusel. Arvestades HMS § 67 lõiget 2, ei ole erastamise aluseks oleva otsuse tühistamine antud juhul võimalik. SM on teinud tehingu oma vara käsutamiseks ja seetõttu ei ole erastamise aluseks oleva otsuse tühistamine lubatav. Korralduse õigusvastaseks tunnistamine ei tooks hagejatele kaasa mingeid õiguslikke tagajärgi, kuna seeläbi ei muutuks kinnistusraamatu kanne ebaõigeks. Kinnistusraamatu kanne muutub AÕSRS § 11 lõike 5 alusel ebaõigeks juhul, kui maa erastamise otsus tühistatakse. Haldusakti õigusvastasuse tuvastamise korral jääks viidatud otsus aga jätkuvalt kehtima ja kinnistusraamatu kanne ei muutuks seeläbi ebaõigeks. Esimese astme kohtu otsus
35.Pärnu Maakohus jättis 13.02.2015 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud võrdsetes osades hagejate kanda. Kohus määras tühistada 09.05.2011 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu.
36.Pooled ei vaidle faktiliste asjaolude üle. Pooled ei vaidle ka selle üle, et EM surma järel olid tema seadusjärgseteks pärijateks hagejad ja kostja isa SM. Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejad võtsid seadusega ettenähtud korras tähtaegselt EM pärandvara vastu ja kas SM poolt pärandiks saadud majavalduse juurde MaaRS-i alusel ostueesõigusega maa erastamiseks teostatud toimingud olid seaduspärased.
37.Kohus nõustus täies ulatuses kostja õiguslikult igati põhjendatud vastuväidetega hagile ega hakanud seetõttu ülaltoodud kostja vastuväiteid kordama. Omalt poolt pidas kohus vajalikuks lisada järgmist. SM on peale oma isa EM surma teinud oma pärimisõiguse teostamiseks rea õiguslikke tagajärgi omanud toiminguid, sh esitanud notarile avalduse pärandi vastuvõtmiseks, esitanud Saare Maavalitsusele avalduse isale kuulunud ostueesõigusega maa erastamisõiguse teostamiseks ja teostanud kõik seadusest tulenevad järgnevad toimingud maa erastamisel. Selle tulemusel sai SM-st kinnistu omanik. Kohus pidas vajalikuks rõhutada, et maa erastamise toimingud kuni erastatud maa kinnistusraamatusse kandmiseni SM kinnisomandina, viidi lõpuni juba peale EM surma, so ajal, mil hageja I oli lesk. Tsiviilasja materjalidega on tõendatud, et EM surma järel kuulus tema pärandvara hulka elamu ja õigus ostueesõigusega maad erastada nimetatud elamu juurde. Avalduse ostueesõigusega maa erastamiseks oli EM esitanud juba oma eluajal.
38.Hagejad on rajanud oma nõude põhiväite elamus elamisele või selles elamus olnud vallaasjade kui pärandi esemete valdama või valitsema asumisele. Kohus asus seisukohale, et EM pärandi avanemise ajal pärandajale kuulunud õiguse erastada ostueesõigusega maa maja juurde, so mittevaralise iseloomuga nõudeõiguse omamise tõttu, ei olnud pärandi avanemise ajal kehtinud TsK § 551 lõigetest 1 ja 2 tulenevalt võimalik kogu pärandvara vastu võtta asja valdama või valitsema asumisega, vaid see sai toimuda üksnes pärandi vastuvõtmiseks avalduse esitamisega notarile ja sealt edasi avalduse esitamisega Saare Maavalitsusele pärijana elamu juurde maa erastamiseks. SM esitas seaduses ettenähtud kuuekuulise tähtaja jooksul pärandi vastuvõtmiseks avalduse notarile ja samuti seaduses ettenähtud tähtaja jooksul avalduse maa erastamiseks Saare Maavalitsusele. Hagejad seaduses ettenähtud tähtaja jooksul avaldusi notarile ega Saare Maavalitsusele ei esitanud ega ole seda teinud kuni hagi esitamiseni kohtule.
39.Kohus, arvestades esitatud haginõuet, ei ole pädev andma õiguslikku hinnangut maja juurde maa erastamist puudutavate haldusaktide seaduslikkusele, vaid lähtus eeldusest, et need haldusaktid on õiguspäraselt välja antud ja seaduslikud, kuna vastupidist ei ole tõestatud. Kohus nõustus kolmanda isiku seisukohaga, mille kohaselt muutub kinnistusraamatukanne AÕSRS § 11 lõike 5 alusel ebaõigeks juhul, kui maa erastamise otsus tühistatakse. Maa erastamise otsust SM-le ei ole tühistatud. Arvestades HMS § 67 lõikes 2 sätestatut, ei ole erastamise aluseks oleva otsuse tühistamine antud juhul võimalik. Antud juhul on SM teinud peale isa surma tehingu oma vara käsutamiseks ja seetõttu ei ole maa erastamise aluseks oleva otsuse tühistamine lubatav. Korralduse õigusvastaseks tunnistamine ei tooks hagejatele õiguslikke tagajärgi, kuna seeläbi ei muutuks kinnistusraamatu kanne ebaõigeks. Kinnistusraamatukanne muutub AÕSRS § 11 lõike 5 alusel ebaõigeks, kui maa erastamise otsus tühistatakse. Haldusakti õigusvastasuse tuvastamise korral jääks viidatud otsus aga jätkuvalt kehtima.
40.Pärimistunnistus EM pärandvarale oli SM-le välja antud selleks volitatud notari poolt. Kohus leidis, et hagejate väide nagu oleks SM elamule maa omandamisel ja seeläbi kinnistu omanikuks saades käitunud ebamoraalselt, kuna ta esitas oma olematu õiguse tõendamiseks ebaõige sisuga pärimisõiguse tunnistuse, asjakohatu. Hagejad ei ole
kohtule esitanud veenvaid tõendeid ega selgitusi, mis takistas nendel peale EM surma notarile avalduse esitamist pärandvara vastuvõtmiseks ning edasiste toimingute tegemist oma õiguste kaitseks elamu juurde maa erastamisel. Maa ostueesõigusega erastamise toimikus olevast erastamisväärtpaberitehingu korraldusest (vt lisaks olev Maa ostueesõigusega erastamise toimik, lk 17) nähtub, et hageja I andis SM-le 19.03.1998 maa erastamiseks juurde oma EVP-kroonid. Seega oli hageja I juba sel ajal teadlik, et maa erastatakse pärast abikaasa surma pojale SM-le, mida saab käsitelda loobumisena EM pärandist. Hagejad esitasid hagi alles 06.05.2011, so ligi 16a peale EM surma ja üle 5a peale SM surma. Pärandi vastuvõtmiseks avalduse esitamine notarile oli iga seda tegema õigustatud isiku õigus ja seadusest ei tulenenud kohustust, et kõik pärijad pidid seda koos või kooskõlastatult tegema.
41.Pärandi vastuvõtmine eeldas rea õiguslikke tagajärgi omavate menetlustoimingute sooritamist, samuti eeldas rea haldustoimingute sooritamist elamu juurde ostueesõigusega maa erastamine ja seeläbi kinnistu omanikuks saamine. Vajalikud toimingud sooritas selleks ettenähtud tähtaegadel SM. Hagejad ei ole neid toiminguid sooritanud kuni hagi esitamiseni.
42.AÕSRS § 11 lõikest 3 tuleneb, et erastatud maa esmakinnistamise aluseks on asjaõigusleping, millega riik annab erastatud maaüksuse omandi üle erastajale. Kuni 30.06.2003 kehtinud AÕS § 57 lõige 1 sätestas, et kinnistusraamatu kanne on ebaõige, kui see on tehtud õigusliku aluseta või see alus on hiljem ära langenud või kanne on valesti muudetud või kustutatud. Kinnistusraamatukanne AÕSRS § 11 lõike 5 alusel muutub ebaõigeks juhul, kui maa erastamise otsus tühistatakse. Maa erastamise aluseks olnud otsust ei ole tühistatud ja kohtul puudub käesolevas menetluses seaduslik alus maa erastamist puudutavate otsustuste tühistamiseks.
43.Hagejad ei ole veenvalt tõendanud, et nad võtsid EM pärandi vastu. Hagejad tuginevad väitele, et võtsid pärandi vastu pärandvara valdama ja valitsema asumisega. Hagejad ei ole esitanud veenvaid tõendeid pärandvara valdama ja valitsema asumise kohta ning kohtu seisukohalt, arvestades haginõude piire, on hagi rahuldamata jätmisel olulise kaaluga SM poolt tähtaegselt teostatud maa erastamistoimingud. mille tulemusel sai SM kinnistu omanik. Vastavad haldusaktid on selleks ettenähtud korras tühistamata ja kohtul puudub käesolevas tsiviilasjas pädevus nende tühistamiseks.
44.EM pärandi avanemise ajal reguleerisid pärimissuhteid TsK sätted. Vaidlust ei ole selles, et ükski hagejatest ei esitanud TsK § 551 lõikes 2 sätestatud korras notarile kirjalikku avaldust pärandi vastuvõtmiseks. Miks nad ei esitanud kirjalikku avaldust pärandi vastuvõtmiseks, ehkki SM notarile esitatud avalduses viitas teiste pärijate olemasolule, jäi hagimenetluses ebaselgeks. Pärandi avanemise ajal kehtinud justiitsministri 03.11.1993 määrusega kehtestatud „Notariaaltoimingute tegemise korra“ punktis 142 on nimetatud tõendid, millega pärija sai tõendada vara valdama asumist. Hagejad ei ole esitanud ühtegi selles loetelus nimetatud dokumentaalset tõendit.
45.Kostja palus kohtul kohaldada TsÜS § 138 lõiget 2 ja seejuures arvesse võtta asjaolu, et pärandi avanemise ajal kehtinud TsÜS § 113 lõike 1 kohaselt oli hagi korras õiguste kaitse üldine aegumistähtaeg 10 aastat. Sellest tulenevalt oli EM pärandi notarile esitatud avaldusega vastu võtnud SM, nagu ka tema tehinguline õigusjärglane kostja, õigustatud eeldama, et hiljemalt 10a jooksul pärandi avanemisest on huvitatud isikud oma nõuded esitanud ning kui nad seda teinud ei ole, jääb kujunenud õiguslik olukord kehtima. Hagejate poolt pärast 10a möödumist EM pärandi avanemisest oma väidetavate õiguste
teostamisele asumine, kusjuures nad ise on ignoreerinud AÕSRS § 13 lõikes 7 ehitise omandajale pandud kohustusi, on käsitletav vastuolulise käitumisena ega ole hea usu põhimõttega kooskõlas. AÕSRS § 13 lõike 7 alusel ehitise või selle osa omandamisel tuli 15 päeva jooksul, alates omandiõiguse üleminekust, registreerida omandaja esildisel riiklikus ehitusregistris, kusjuures omandaja esitab märke tegemiseks vajalikud andmed notarile, kelle poole omandaja pöördus. Tegemist on hagejate poolt õiguste teostamisega arvestamata teise poole mõistlikke huve.
46.Kohus nõustus eeltoodud kaalutlustel kostja väidetega ja pidas TsÜS § 138 lõike 2 kohaldamist põhjendatuks. Eeltoodu alusel puudub kohtul seaduslik alus tuvastada, et 27.09.2004 sõlmitud kinnistu kinkelepingu ja asjaõiguslepingu alusel kinnistusraamatusse tehtud kanne, millega kostja kanti kinnistusraamatusse omanikuna, on ebaõige. Apellatsioonkaebus
47.19.03.2015 esitatud apellatsioonkaebuses paluvad hagejad tühistada maakohtu otsuse ja saata menetlusnormide rikkumise tõttu asi tagasi maakohtule uueks lahendamiseks või alternatiivselt, kõrvaldada menetluslikud rikkumised ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Maakohus rikkus tsiviilkohtumenetluse seadustikku (TsMS), jättes käsitlemata olulises ulatuses faktilised asjaolud, millele hagejad tuginesid, ja hindamata tõendid (TsMS § 442 lõige 8).
48.Kohus on otsuse rajanud tuvastusele, et pooled ei vaidle faktiliste asjaolude üle. Otsuse järgnevatest osadest ei selgu, kas kohtu seisukoht on esitatud hageja poolt hagi alusesse määratud asjaolude kohta või kostja vastuväidetes esitatud asjaolude kohta. Kohtuotsuse osundatud osa on ka vastuoluline, sest lähtudes küll eeldusest, et pooled ei vaidle faktiliste asjaolude üle, on kohus ikkagi samas lõigus esitanud järelduse, et pooled vaidlevad selle üle, kas hagejad võtsid seaduses ettenähtud korras vastu EM pärandi. Kuna kohtu poolt tuvastatu ei ole üheselt selge, muudab see omakorda kohtuotsuse tervikuna vastuoluliseks, sest kohus peab hindama ja järeldusi tegema vaid nende tõendite osas, mis on esitatud vaidlusaluste faktiliste asjaolude tõendamiseks ja kohus ei pea hindama neid tõendeid, mis on vaidlusväliste asjaolude kohta esitatud. Samas peab aga kohus kõikide tõendite arvestamise ja hindamise menetluslikust kohustusest johtuvalt ära näitama, millised tõendid on esitatud ja kohtu poolt vastu võetud nende asjaolude kohta, milliste esinemise osas ei ole pooltel tegelikkuses vaidlust. Kohtu järeldus on väär ka seetõttu, nagu oleks vaidluse all vaid üks faktiliste asjaolude kogum kas hagejad võtsid vastu pärandi. Kohtu poolt SM poolt maa erastamise toimingute tegemise seaduspärasuse pidamine faktiliseks vaidlusaluseks asjaoluks ei ole õiguslikult korrektne. Toimingute vastavus kehtinud seadusele on õiguslik hinnang, toimingute tegemine faktiline asjaolu.
49.Kohus jättis täielikult käsitlemata asjaolu, et hageja I ei olnud mitte ainult EM pärija, vaid ka tema lesena 1⁄2 mõttelises osas vara omanikuks. Seetõttu ei saa otsuse põhjendavas osas pärimise, pärandi vastuvõtmise, pärandvarast võimaliku loobumise, pärandi vastuvõtmisele järgnenud haldustoimingute ja -aktide usaldusele tuginemine jms olla puutumuses hageja I omandiõigusega varale, mis oli tal olemas pärandit arvestamata ja mille juurde SM samuti maa erastas. Otsusest ei ole võimalik aru saada, millise õiguslikult kaitstava toimingu tulemusena toimus hageja I omandiõiguse üleandmine. Hageja I omandi kohta ei saa kehtida kohtu järeldus, et ta ignoreeris AÕSRS § 13 lõikest 7 tulenevat omandajale pandud kohustust ja et selline käitumine on käsitletav vastuolulisena ning hea usu põhimõttega vastuolus olevana TsÜS § 138 lõike 2 mõttes.
50.Kohus on valesti kohaldanud TsÜS § 138 lõikes 2 sisalduvat õigussuhte poole kohustust, mis keelab õiguse teostamise kas seadusevastasel viisil või eesmärgiga tekitada kahju teisele isikule. Otsusest ei ole võimalik aru saada, kumba kahest võimalikust hea usu põhimõtte vastase käitumise koosseisust kohus tuvastas. See, et kohus on samas lauses leidnud, et hagejate käitumine on olnud lisaks vastuoluline, ei võimalda kõrvaldada kirjeldatud puudust seaduse kohaldamisel.
51.Kohus jättis käsitlemata hagejate esitatud asjaolud, millistest saab järeldada, et TsÜS § 138 lõike 2 mõlemad keelukoosseisud on omistatavad hoopis EM pärandi kaaspärijale SM-le. Hagejad tuginesid sellele, et SM käitumises oli pettuse toimepanemise tahe. Ta esitas notarile teadvalt ebaõiged väited, nagu EM abikaasa ja teised lapsed ei soovi pärimisest osa võtta. Pettuse toimepanemine oli vajalik SM-le sellise tagajärje saamiseks, kus ta omandab talle pettuseta mittekuuluva õiguse ja realiseerib selle õiguse kaaspärijate pärandiosade endale saamiseks mittetehingulisel alusel. SM oli teadlik, et kaaspärijad ei oleks tehingulisel alusel talle oma pärandiosasid andnud. Kaaspärijate tahte kohast pärimisõigust SM ei omandanud, sest hagejad ei esitanud notarile pärandist loobumise avaldusi tema kasuks.
52.Kohus ei ole andnud ka hinnangut kostja vastuväitele pärandist loobumise kohta kas suulise kokkuleppe või käitumisega. Kohtu seisukoht, et pärandist loobumise tahe on tõendatud asjaoluga, et hageja I on oma EVP-kontolt teinud ülekande, mis võimaldas SM-l tasuda erastamismenetluses maa eest, ei ole kehtinud seadusega kooskõlas. Pärandist loobumine sai olla võimalik vaid notariaalses vormis esitatud tahteavaldusega (kehtinud TsK § 555 lõige 2). Kohtu järeldus nii loobumuslikust teost kui õiguse andmisest teisele isikule ei ole vastavuses kehtinud seadusega ega kooskõlas teiste asjaoludega, nt loobutud õiguse eest hüvitise saamata jäämise kokkulepe või ka mingi hüvitise saamine. Kostja ei ole kunagi toonud esile, et SM oleks hagejale I tasunud hüvitist. Tasuta omandi äraandmine ei ole hagejate arvates nende suhtes õiglane ega nende tahte kohane. Isegi, kui eeldada, et kohus on õigesti hinnanud hageja I tegu, jääb arusaamatuks teo tagajärje saabumine/omistamine ülejäänud hagejatele.
53.Olemuslikult on väär kohtu seisukoht, et pärandvara kui varakogumi vastuvõtmisel oleks seadust võimalik kohaldada selliselt, et asja vastuvõtmine saab toimuda teoga, nõudeõiguse vastuvõtmine aga vaid avalduse esitamisega notarile. Samuti, et asja vastuvõtmine ei loo õiguse pärimisele mingit tagajärge. Kohus ei ole sellist käsitlust põhjendanud.
54.Kohus saab anda hinnangu haldustoimingutele ja -otsustustele ning kohtu vastupidine seisukoht on väär. Üldkohtu sellist õigust on selgitatud Riigikohtu lahendis nr 3-2-1100-08 (punkt 23).
55.Tähendust ei oma, et notar, kes andis SM-le pärimistunnistuse välja, oli volitatud sellist toimingut tegema. Hagejad ei väida, et notar tegutses volituseta teha ametitoimingut. Hagejad väidavad, et SM tegutses pettuse toimepanemise ajel.
56.Oluline on kontrollida SM tegevuses kaaspärijatele kahju tekitamise tahte olemasolu või selle puudumist, millise eesmärgi ta realiseeris hagejate väitel pettuse toimepanekuga. Vaidlusväline on asjaolu, et SM oli üks neljast pärijast. Seetõttu on vaidlusväline ka, et SM väide notarile, et kaaspärijad loobuvad pärandist, tulnuks tõendada kirjalike avaldustega. Selliseid kirjalikke loobumisavaldusi ei olnud. Kasutades pettusega saadud
pärimistunnistust viis SM eksitusse maa erastamise otsustamiseks volitatud isiku. Küsimusele, kas maa erastamise otsustamiseks volitatud isik oleks teinud SM suhtes otsuse erastada kogu hoonete juurde kuuluv maa talle ka siis, kui teda ei oleks eksitatud esitatud pärimistunnistuse sisuga, tuleb vastata eitavalt. SM oleks saanud erastada pelgalt hoonete 1/8 mõttelise osa kaasomanikuna enda omandisse 1/8 seaduslikust maakasutuse suurusest.
57.Kohus on vääralt järeldanud, et hagejad ei ole veenvalt tõendanud pärandi vastuvõtmise fakti. Kohus ei ole selle järelduseni jõudmiseks tõendeid analüüsinud. Tegemist on olulise menetlusnormi rikkumisega, kuna hagejad esitasid nimetatud asjaolu kohta nii dokumentaalsed tõendid (dokumendid, fotod) kui tunnistajate ütlused.
58.Väär on kohtu poolt tuginemine 03.11.1993 notariaaltoimingute tegemise korrale kui kohaldatavale materiaalõiguse normile. Osundatud kord sätestas mitte kohtu poolt, vaid notari poolt sellise fakti tuvastamist, mis tõendas pärija poolt pärandi vastuvõtmist teoga. Praeguses asjas on hagejad määranud hagi asjaoluks pärandi vastuvõtmise kehtinud seaduse toodud vormis ja seda asjaolu saab tõendada mistahes lubatava tõendiga. Kui kohtu järeldus selles küsimuses oleks õige, on kohus rikkunud eelmenetluse läbiviimise põhimõtteid ega ole vajalikul määral arutanud pooltega läbi asjaolude tõendamise erikorda.
59.Kohus jättis sisuliselt käsitlemata kolmanda isiku seisukoha, mille kohaselt hagi rahuldamise eelduseks on ebaõige kinnistusraamatu kanne, mida põhjustaks asjaõiguslepingu tühisus. Hagejad on tõendanud esimese ajaõiguslepingu tühisuse, so loonud aluse hagi rahuldamiseks vastavalt kolmanda isiku seisukohtadele.
60.Kohus ei hinnanud hagejate väidet, et EM poolt tema eluajal linnavalitsusele esitatud maa erastamise avaldus omab siinses asjas tähendust kui isiku poolt oma õiguse realiseerimisele asumine. Hagejad on seda asjaolu pidanud oluliseks just seetõttu, et olles teadlikud erastamisavalduse õigeaegsest esitamisest, jäid nad ootama avalduse lahendaja poolset käitumist (nt puuduva dokumendi esitamise vajadusest teadaandmist, teadet erastamistehingu ettevalmistamise kohta jms). Oluline on hagejate käitumises esineva passiivsuse hindamise seisukohast see, kas nad pidid ise lisaks juba avalduse esitamisele EM poolt midagi veel tegema või oli neil õigustatud ootus, et järgmised vajalikud erastamise toimingud kutsub neid üles tegema maa erastamise korraldaja.
61.Kohus rikkus tõendi vastuvõtmise korda, kui võttis vastu kostja poolt hilinenult esitatud majaraamatu väljavõtte. Samas ei selgu otsusest, kuidas seda tõendit kohtu poolt hinnatakse, kas kostja poolt esitatud asjaolu jaatavana või eitavana. Võttes tõendi vastu, ei olnud kohtul menetluslikku võimalust jätta see tõend hindamata. Hagejad tuginevad tõendi lubamatusele esitamisega hilinemise tõttu. Vastustaja seisukoht
62.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
63.Kolleegium, kuulanud kohtuistungil ära poolte ja kolmanda isiku seisukohad ning tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust tühistada maakohtu otsuse resolutsiooni, kuid osaliselt tuleb muuta otsuse põhjendusi (TsMS § 657 lõike 1 punkt 21). Allpool tuvastatud menetlusõiguslikud rikkumised apellatsioonkaebuse rahuldamiseks alust ei anna.
64.Maakohus rikkus otsuse põhjendamise kohustust (TsMS § 436 lõige 1, § 442 lõige 8), jättes enne TsÜS-i § 138 rakendamist tuvastamata, kas hagejatel on hagis esitatud nõudeõigust, mille kasutamist konkreetses ajalises ja faktilises kontekstis saab lugeda ebaõiglaseks, vastuoluliseks ja seetõttu hea usu põhimõttega vastuolus olevaks ning lubamatuks. TsÜS § 138 tuleb arvestada esmajoones seadusest ja tehingust tulenevate nõuete ja kohustuste sisu määramisel. Hea usu põhimõttega saab vastuolus olla ja seega lubamatu ainult kehtiva õiguse kasutamine. Ebaõiglus, mida ühiskond aktsepteerida ei saa, saab tekitada kehtiva õiguse kasutamine.
65.Käesolevas vaidluses on kolleegiumi arvates keskse tähtsusega menetlusõiguslik probleem, mis seisneb selles, kas ja kui, siis millisel määral on üldkohtul pädevust konkreetse tsiviilasja lahendamisel sekkuda haldusmenetlusse ja hinnata maa ostueesõigusega erastamise aluseks olevat haldusakti (maavanema 19.04.2002 korraldust). Saare maavanema 01.08.2014 korraldusega (t III kd lk 29-32) on tõendatud, et hagejate 28.03.2014 taotlus 19.04.2002 korralduse kehtetuks tunnistamiseks ning menetluse uuendamiseks jäi läbi vaatamata. Edasikaebeõiguse kasutamist hagejad esile ei toonud. Kohtupraktika on selles osas heitlik. Ühelt poolt möönis Riigikohus lahendis nr 3-2-1-121-05, et üldjuhul saab haldusakti alusel tehtud kinnistusraamatu kannet vaidlustada üksnes siis, kui eelnevalt on vaidlustatud (ja õigusvastaseks tunnistatud või muudetud) kande aluseks olev haldusakt, kuid erandina peeti võimalikuks kinnistusraamatu kannet vaidlustada eelnevalt haldusakti vaidlustamata juhul, kui sisuliselt vaidlustatakse haldusakti andmise aluseks olevaid eraõiguslikke asjaolusid ja suhteid. Samas on enne ja pärast viidatud lahendit (nt lahendites nr 3-2-1-97-00, nr 3-21-3-2-1-26-03, nr 3-2-1-16-05, nr 3-2-1-57-12) asutud seisukohale, et maa tagastamise ja erastamise üldistel juhtudel tuleb kinnistusraamatusse kantud kinnistu omandiõiguse vaidlustamiseks esmalt vaidlustada ettenähtud korras kinnistamise aluseks olnud maa tagastamise või erastamise haldusakt või erastamisleping. Kuna viimati nimetatud seisukohale asus Riigikohus mh aastal 2012 (hiliseim sellesisulistest lahenditest, milles esiletoodud elulised asjaolud on sarnased käesolevale vaidlusele, kui eeldada hagejate väidete õigsust; kaasomandi kaotus vallasasjast elamu juurde maa esmakinnistamise tõttu ühele kaasomanikule), lähtub kolleegium hilisemast kohtupraktikast ega näe asjaolusid, millised annaksid aluse käsitleda vaidlusaluse maatüki erastamisega seonduvat kui erandjuhtumit eelneva kohtupraktika mõttes.
66.Eeltoodust tulenevalt on kolleegium seisukohal, et kuna erastamise müügilepingu aluseks olnud maavanema korraldust ei ole tühistatud, siis tulenevalt AÕSRS § 11 lõikest 5 ei ole maa esmakinnistamise kanne ning sellest tulenevalt ka kostja omanikukanne muutunud ebaõigeteks ja hagejatel puudub kostja vastu nõudeõigus kohustada teda andma nõusolekut kande parandamiseks. Kuna hagejatel puudub kostja vastu hagis väljendatud kehtiv nõudeõigus, siis ei ole neil võimalik seda kasutada hea usu põhimõtte vastaselt TsÜS § 138 mõttes ning maakohtu otsuse põhjendustest tuleb vastav käsitlus välja jätta.
67.Alternatiivselt soovib kolleegium märkida, et juhul, kui hagejate käsitlus nendel kehtiva nõudeõiguse kohta oleks leidnud tuvastamist, oleks asjakohane olnud ka maakohtu käsitlus nõudeõiguse kaotamise kohta TsMS § 138 lõike 1 alusel.
68.Vastuseks apellatsioonkaebuse muudele väidetele selgitab kolleegium järgmist. Iseenesest põhjendatud on apellantide etteheide hageja I omandiõigusliku seisundi abikaasa surma järgselt käsitlemata jätmise kohta. Kuna aga selle tuvastamine iseenesest
käesoleva vaidluse lahendamise lõpptulemuse seisukohalt tähtsust ei oma, siis ei ole tegemist olulise menetlusõiguse rikkumisega. Siiski märgib kolleegium, et tsiviilasja materjalidest nähtuvalt poolte vahel puudub vaidlus, et pärandi avanemise ajal EM vara hulka kuulunud elamu koos kõrvalhoonete ja rajatistega oli pärandaja ja hageja I kui abikaasade ühisvara. Selline seisukoht on mh tõendatud nende abielutunnistusega ja ehituskrundi eraldamise dokumendiga ning kooskõlas pärandi avanemise aja seisuga kehtinud perekonnaseaduse (PKS) § 14 lõikega 1. Sama seaduse § 19 lõike 1 kohaselt loeti ühisvara jagamisel abikaasade osad võrdseks. Riigikohus on lahendites nr 3-2-1116-00 ja nr 3-2-1-86-08 selgitanud, et pärandvara jagamise asjades abikaasade ühisvara PKS-i sätete järgi ei jagata ning abielu kestel soetatud vara, mille kohta ei ole sõlmitud abieluvaralepingut või mis ei ole saadud kinke või pärimise teel, tuleb lugeda abikaasade ühisvaraks, eeldades abikaasade osade võrdsust. Seega muutub abikaasade ühisomand ühe abikaasa surma korral nende kaasomandiks võrdsetes mõttelistes osades. Järelikult muutusid vaidlusalused vallasasjad (elamu koos majandushoonetega jm) EM surma hetkel tema kui pärandaja ja hageja I kui tema üle elanud abikaasa kaasomandiks, kusjuures kummalegi kuulus 1⁄2 mõttelist osa varast. Eeltoodust tulenevalt sai EM pärandvara hulka kuuluda vaid 1⁄2 mõttelist osa SM-le väljastatud seadusjärgses pärimisõiguse tunnistuses nimetatud vallasasjadest.
69.Samuti on põhjendatud apellantide etteheide, et maakohtu otsusest ei selgu, milliseid konkreetseid elulisi asjaolusid on kohus pidanud silmas, konstateerides põhjendava osa kolmandas lõikes (otsuse lk 18; t III kd lk 114), et „pooled ei vaidle faktiliste asjaolude üle“. Toimiku materjalidest nähtub, et pooled on esitanud rea elulisi väiteid, millest osade puhul tõepoolest vaidlus puudub, kuid osade puhul (nt pärandvara valdamist puudutavad faktilised asjaolud) on vaidlus olemas. Selguse huvides loetleb kolleegium elulised asjaolud, mida saab toimiku materjalide alusel lugeda vastaspoole poolt omaksvõetuks TsMS § 231 lõike 2 mõttes: 1) 18.09.1948 hageja I ja EM abiellusid; 2) aastatel 1949, 1951 ja 1953 sündisid nende lapsed, s.o hagejad II ja III ning kostja isa SM; 3) 23.04.1957 sai EM kasutada ehituskrundi XXXXXXX X XX Kuressaare linnas, kuhu abikaasad ehitasid elamu, mida kasutati perekonna elukohana; 4) 15.08.1995 esitas EM kohalikule omavalitsusele maa ostmiseks avalduse; 5) 30.10.1995 EM suri; 6) 25.03.1996 esitas SM notarile avalduse pärandi vastuvõtmiseks; 7) 14.06.1996 väljastas notar seadusjärgse pärimise tunnistuse, mille kohaselt päris SM-l pärandvara, mis koosnes ehitustest ja rajatistest järgmises koosseisus: elamu, majandushoone, kasvuhoone, veetrass, kanalisatsioon, piire, värav ja kõnnitee, mis asuvad Kuressaare linnas XXXXXXX X XX; 8) 14.06.1996 esitas SM kohalikule omavalitsusele avalduse maa, millel paiknevad tema hooned, ostmiseks; 9) 19.04.2002 allkirjastas Saare maavanem korralduse nr 724 maatüki XXXXXXX X XX ostuõigusega erastamiseks SM-le; 10) 17.05.2002 sõlmisid SM ja Eesti Vabariik maa ostu-müügi- ja omandi üleandmise lepingu; 11) 15.08.2002 avati kinnistusraamatus registriosa ja omaniku kanti sisse SM; 12) 27.09.2004 sõlmisid SM ja kostja (SM poeg) kinnistu kinke- ja asjaõiguslepingud; 13) 11.10.2004 kanti kostja kinnistusraamatusse kinnistu omanikuna sisse.
70.Kolleegium jätab TsMS § 652 lõike 4 alusel tähelepanuta apellatsioonkaebuse väited SM tegevuse võimaliku tahte kohta tekitada kaaspärijatele kahju pettuse toimepanekuga. Hagejad ei ole esitanud kahju hüvitamise nõuet ning kolleegium nõustub vastustajaga, et hagi esemest lähtuvalt ei ole apellantide vastav arutluskäik asjassepuutuv.
71.Kolleegium nõustub apellantide väitega, et maakohus rikkus menetlusõiguse norme, kui jättis võtmata selge seisukoha kostja poolt 07.10.2014 esitatud täiendava dokumentaalse
tõendi (väljavõte majaraamatust; t III kd lk 67-68) vastuvõtmise või sellest keeldumise kohta. Arvestades, et nimetatud rikkumine ei mõjutanud asja lahendamise tulemust, ei ole tegemist olulise menetlusnormi rikkumisega, mis tooks kaasa lahendi tühistamise. Arvestades, et maakohus tõendit ei tagastanud ja teistel menetlusosalistel on olnud võimalik selle kohta oma seisukoht öelda, tuleb kolleegiumi arvates selle tõendiga vajadusel edasises menetluses arvestada.
72.Apellatsioonimenetluse kulud jäävad TsMS § 171 lõike 1 ja § 165 lõike 1 esimese lause alusel võrdsetes osades apellantide kanda.
73.Kuna maakohus ei määranud kindlaks menetluskulude rahalist suurust esimeses astmes, siis ei määra seda ka ringkonnakohus (TsMS § 174 lõike 4 teine lause), vaid vastavalt TsMS § 174 lõike 4 esimesele lausele teeb seda asja sisuliselt lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras.
Krista Kirspuu /allkirjastatud digitaalselt/
Indrek Parrest /allkirjastatud digitaalselt/
Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.