Võlaõigus › Muud

Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. Hageja nõue ja põhjendused Hageja palub kostjalt välja mõista põhivõlg 2 236,28 eurot, hagi esitamise päeva seisuga 30.12.2014 arvestatud viivised 898,08 eurot ning hagi esitamise päevaks mitte sissenõutavaks muutunud viivised 0,2% põhivõlalt kuni põhivõla tasumiseni, kuid koos hagi esitamise päeva seisuga arvestatud viivistega mitte enam kui põhinõude summa. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Hageja ja kostja sõlmisid 31.08.2013 koostöölepingu, mille kohaselt võimaldas hageja kostja toodete müüki kaupluses „Sü-Da Botique“. Kostja kohustus muuhulgas tasuma hagejale igakuist renti 500 eurot (lisandub käibemaks). Leping lõpetati kostja initsiatiivil poolte kokkuleppel 31.07.2014. Lepingus kokkulepitu kohaselt esitas hageja kostjale rendiarveid, millest 2014.a aprilli, mai, juuni ja juuli arved on kostja poolt nõuetekohaselt tasumata. Hageja on kostjale korduvalt võlgnevust meelde tuletanud e-kirjadega, samuti on hageja esitanud kostjale kohtuväliselt nõudeavalduse 26.09.2014. Kostja vastus Kostja hagi ei tunnista. Kostja ei eita koostöö toimumist poolte vahel, kuid kokkuleppe sisuks oli kauba müük hagejale kuuluvas Sü-Da Boutiques, mitte rendi- või üürilepingu sõlmimine poolte vahel. Kostja kohustuseks oli tarnida kostjale kuuluvad või tema poolt disainitud kaubad butiiki ja hageja kohustus oli rakendada jõupingutusi kaupade müügiks butiigis. Kõik kaupade müügiga seotud kulutused pidi katma nende realisatsioon butiigis ning ülejäänud raha pidi saama kostja. Kostja on esitanud hagejale sellekohased arved, kuid hageja ei ole kostjale midagi tasunud. Pooltevaheline koostöö lõppes, sest hageja ei täitnud endale võetud kohustust presenteerida ja müüa kostjale kuuluvat kaupa. Butiik oli sageli suletud keset ametlikku lahtioleku aega ning see on tekitanud kostjale kahju. Hageja seisukoht kostja vastuse osas Poolte vahel ei olnud kokkulepet, et kui kaupade müüki ei toimu, siis rendiarveid tasuma ei pea. Hageja ei ole võtnud endale kostja äririski ega mingisugust vastutust ja kohustusi juhuks, kui kaupa ei õnnestu müüa. Hageja ei olnud kohustatud garanteerima kostja kaupade müüki oma poes. Kaupa osteti lepingu sõlmimisest kuni märtsini 2014.a, millest tulenevalt oli pooltel võimalik sel ajal tekkinud vastastikuseid kohustusi tasaarvestada ja seda ka tehti – rendiarved tasuti tasaarvestamise teel. Peale kaupade ostmise takerdumist tekkis kostjal ka rendiarvete maksmata jätmisest võlg, mida kostja seaduslik esindaja tunnistas. Butiik ei ole olnud ametliku lahtioleku ajal suletud lubamatult või pikemat aega kui see on vajalik müüjale pausiks. Kohtu põhjendused 09.06.2015 toimunud kohtuistungil jäi hageja oma nõude ja kostja oma vastuväidete juurde. Kostja selgitas, et kokkuleppe sisuks oli, et kõik kulud mis lepingust tulenevad tuli arvestada maha müügihinnast – seda tõendab asjaolu, et poolte vahel ei olnud ühtegi rahalist arvestust. Hageja hinnangul sätestab leping arvete esitamine, arveid on kogu aeg esitatud ning renditasu tasaarvestati müügituluga. Vaidlus puudub järgnevates asjaoludes. Pooled sõlmisid 31.08.2013 lepingu pealkirjaga „Koostööleping“ (t lk 32-34, 121-123). Leping kehtis kuni 31.07.2014. Hageja on esitanud kostjale perioodil aprill kuni juuli 2014 arved nr 140401, 140501, 140601 ja 2014004 (t lk 35-38), mida kostja ei ole nõuetekohaselt tasunud. Hageja on saatnud kostjale e-kirju ja nõudeavalduse võla meeldetuletuseks (t lk 39-47, 136). Kohus loeb nimetatud asjaolud tuvastatuks.

Esmalt tuleb hageja nõue kvalifitseerida. Kohtu hinnangul on tegu komisjonilepinguga. VÕS § 692 lg 1 sätestab: „Komisjonilepinguga kohustub üks isik (komisjonär) teise isiku (komitent) jaoks oma nimel ja komitendi arvel tegema tehingu, eelkõige müüma komitendile kuuluva eseme või ostma komitendile teatud eseme (komisjoniese). Komitent kohustub komisjonärile maksma selle eest tasu (komisjonitasu).“ Pooled on kokku leppinud igakuises tasus ja tasus 10% müüdud kaupade müügihinnast (lisandub käibemaks). Igakuist tasu on pooled käsitlenud kui müügikulu. Lepingu p-s 1.8 on märgitud, et rendisummale lisaks muid kulusid ei lisandu (v.a kostja kaubamärgi reklaam, mis pidi toimuma kostja kulul). Kohus leiab, et ei ole keelatud kokku leppida igakuises fikseeritud müügikulus. See muudab poolte lepingulised suhted ettenähtavaks ja hõlbustab arveldamist. Hageja nõue seisneb lepingus fikseeritud summa (müügikulu, mida pooled nimetasid rendiks) nõudes. Kostja on seisukohal, et kõik kaupade müügiga seotud kulutused pidi katma nende realisatsioon butiigis ning ülejäänud raha pidi saama kostja. Selline seisukoht ei tulene lepingust. Rendisumma 500 eurot on konkreetselt fikseeritud ega sõltu müügist. Kaupade müügi korral on võimalik rendisummat tasaarvestada, kuid puudub kokkulepe, et rendisummat ei nõuta kui müük ei õnnestu. Lepingu punktides 3.1 ja 3.2 on kokku lepitud, et hageja esitab kostjale igakuiselt rendiarve ning kostja esitab hagejale igakuiselt arve 90% ulatuses kaupade müügihinnast. Hageja on esitanud rendiarveid kostjale kogu lepingu kehtivuse aja (t lk 124-131), kuid kuni märtsini 2014 nõuded tasaarvestati (t lk 132-135). Kohtu hinnangul on see iseenesest mõistlik. Nõuete tasaarvestamist toetavad ka kostja enda argumendid selle kohta, et kostja on esitanud hagejale arveid (t lk 81-84), mida hageja pole kostjale tasunud, ning et poolte vahel puuduvad rahalised arveldused. Kuna aga aprillist 2014 enam müük ei õnnestunud, ei saanud rendisumma nõuet ka millegagi tasaarvestada. See ei tähenda, et hageja kaotas õiguse rendisummat (müügikulu) nõuda. Kostja väide, et pood oli sageli suletud ja kostjal on tekkinud kahju, ei ole käesoleva nõude lahendamisel asjakohane. Lepingu punkt 1.5 kohaselt jäi kauba realiseerimise riisiko kostjale. Lisaks ei ole poolte vahel kokku lepitud, millistel aegadel peab kauplus lahti olema. Seega ei saa olla tegemist lepingurikkumisega. Kui kostjat hageja lepingutäitmine ei rahuldanud, saanuks kostja lepingu ennetähtaegselt üles öelda. Eeltoodust tulenevalt kuulub rendisumma kui müügikulu kostjalt väljamõistmisele. Hageja nõuab rendisummat nelja arve alusel, kokku summas 2 236,28 eurot. Kostja ei ole vaidlustanud nõude suurust ning kohus mõistab nimetatud summa kostjalt välja VÕS § 701 lg 2 alusel. Hageja esitas nõude 30.12.2014 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise väljamõistmiseks summas 898,08 eurot. VÕS § 113 järgi rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Ka viivisenõude suuruse osas ei ole kostja vastuväiteid esitanud ning ka kohtu hinnangul ei ole viivisearvestus ekslik. Kohus mõistab välja sissenõutavaks muutunud viivise. Hageja on esitanud ka nõude välja mõista viivis 0,2% päevas põhinõudelt kuni põhinõude täitmiseni. Kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-ga 367 rahuldab kohus selle nõude. Eelnevale tuginedes rahuldab kohus hagi ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 2 236,28 eurot, seisuga 30.12.2014 sissenõutavaks muutunud viivise 898,08 eurot ning viivise alates 31.12.2014 kuni põhinõude täitmiseni 0,2% päevas põhinõudelt, kuid koos hagi esitamise päeva seisuga arvestatud viivistega mitte enam kui põhinõude summa. Kohus jätab menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 ja 2 alusel määrab kohus menetluskulud kindlaks käesolevas kohtuotsuses. 09.06.2015 andis kohus tähtajad menetluskulude nimekirjade esitamiseks ning teiste menetlusosaliste

menetluskulude osas vastuväidete esitamiseks. Hageja menetluskuludeks menetluskulude nimekirja järgi on riigilõiv 350 eurot ning lepingulise esindaja kulud 1 512 eurot. Kostja hageja menetluskulude osas vastuväiteid esitanud ei ole. TsMS § 138 lg 1 ja 2 järgi on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud, kohtukulud on mh riigilõiv. Hagihind on 4 472,56 eurot, millelt tuli hagi esitamise ajal kehtinud riigilõivuseaduse redaktsiooni järgi tasuda riigilõivu 350 eurot. TsMS § 144 lg 1 p 1 kohaselt on kohtuvälised kulud mh menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et „kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt.“ Õigusabi on osutatud 15,75 tundi ning õigusabi seisnes dokumentidega tutvumises ning menetlusdokumentide koostamises, istungiks ettevalmistamises ning istungil osalemises. Kohtu hinnangul on selline õigusabile kulunud aeg põhjendatud. Tunnitasu 96 eurot on mõistlik. Selliselt kujuneb lepingulise esindaja tasuks 1 512 eurot. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Eeltoodu põhjal määrab kohus hageja menetluskuludena kindlaks 1 862 eurot ja mõistab selle summa kostjalt välja. Kohus mõistab kostjalt välja viivise hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates menetluskulude kindlaksmääramise määruse jõustumisest kuni väljamõistetud menetluskulude tasumiseni. /Allkirjastatud digitaalselt/ Meelis Eerik Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.