Muud › CMR

Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue AS XXX esitas 21.12.2012 Harju Maakohtusse hagi XXXOÜ vastu põhivõla 3456,10 euro ja seisuga 20.12.2012 sissenõutavaks muutnud viivise 38,97 euro ja edasi viivise protsendina põhinõudest VÕS § 113 lõikes 1 ja § 94 lõikes 1 sätestatud määras kuni põhinõude kohase täitmiseni, saamiseks. 23.03.2015 täpsustas hageja viivisenõuet, paludes kostjalt hagejale välja mõista 23.03.2015 seisuga viivise 427,42 eurot ja edasi protsendina põhinõudest 5% aastas kuni põhinõude kohase täitmiseni. Pooled sõlmisid 14.09.2012 veotellimuse nr 2807 ning 15.10.2012 veotellimuse nr 2844. Lepingute järgi võttis hageja endale kohustuse vedada kostja jaoks kaupu Saksamaalt Venemaale ning osutada kaupade tollivormistuse teenuseid. Kostja kohustus selle eest maksma kindlaksmääratud tasu. Osutatud teenuste eest esitas hageja kostjale 08.10.2012 arve nr 1229 summas 4250 eurot, maksetähtpäevaga 29.10.2012 ning 01.11.2012 arve nr 1353 summas 4600 eurot, maksetähtpäevaga 22.11.2012, kokku 8850 eurot. Kostjal on tasutud arve nr 1229 täielikult: 24.10.2012 tasus 900 eurot ja 30.10.2012 tasus 3350 eurot. Arvest nr 1353 tasus kostja 30.10.2012 summa 1143,90 eurot ja tasumata on 3456,10 eurot. Hagejal on õigus nõuda viivist CMR art 27 lg 1 järgi 5% aastas. Kostja viivtas arve 1229 summas 3350 tasumisega 31 päeva ja viivis perioodi 30.10.2012 – 29.11.2012 eest on 14,54 eurot. Kostja viivitas arve 1353 summas 4600 euro tasumisega perioodil 23.11.2012 – 29.11.2012 7 päeva ja selle perioodi eest on viivis 4,51 eurot. 3456,10 euro tasumisega on kostja viivitanud 30.11.2012 – 23.03.2015 (844 päeva) ja viivis on 408,37 eurot. Poolte vahel puudus vaidlus selles, et toimus vargus ja veokist varastati kaupa. Hageja arvates veohind jäi tasumata põhjendamatult. Hageja vaidles kostja tasaarvestuse avaldusele vastu. Autojuht on kohustatud täitma töö ja puhkeaja norme. Hageja veok peatus parkimisplatsil, sest kahe liiklusõnnetuse tõttu oli sõiduaja normi täitmiseni jäänud alles 1 tund. Autojuht peatus tavapärases parklas, kus peatuvad kõik veoautojuhid. Tegu oli tasulise valvega parklaga, mis oli varustatud turvakaameratega kohas. Hageja tegi endast oleneva, et vältida vargust. Kuna kostja ei ole avaldanud saatelehes kauba maksumust, mis ületab CMR art 23 p-s 3 näidatud piiri ega määranud kindlaks kohale toimetamise erihuvi kauba kaotsimineku korral, ei ole kostjal õigus saada kahju hüvitamist suuremas summas kui näeb ette CMR art 23 p 3. Tõendatud ei ole, et kaup läks kaotsi vedaja raske hooletuse tõttu, mistõttu CMR art 29 ei kohaldu. Asjaolu, et kaup läks kaduma vedaja tahtluse või raske hooletuse tõttu, peab tõendama kahjunõude esitaja. Seda pole kostja teinud. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Ööl vastu 20.09.2012, kui hageja teostas reisi kostja tellimuse alusel CMR nr 9121 järgi, varastati osa kaubast Leedus Kėdainiai linnas ühes parklas. Autojuht avastas kell 3.30 röövijad, kes sündmuskohalt põgenesid. Ta kutsus kohale politsei, kes fikseeris, et haagise kate oli katki lõigatud ja puudus 3-4 karpi veost. Politsei väljastas autojuhile juhtumi kohta protokolli. Arvete kohaselt oli varastatud kauba hinnaks 3456,10 eurot, brutokaal 53,8 kg. Kostja arutas juhtumit vedaja esindaja XXXtelefoni teel ja ka kirjalikus vormis Skype-s ning vedaja esindaja kinnitas kostjale mitu korda nii suuliselt kui ka kirjalikult, et hageja tunnistab oma vastutust juhtumi ees ja on valmis hüvitama kaubasaaja kulud täies ulatuses. XXXpalus kostjal väljastada vedajale arve 3456,10 eurot ja vormistada pretensioon, mida kostja tegi.

08.10.2012 arve nr 1229 summas 4250 eurot on tasutud järgmiselt - 24.10.2012 - 900 eurot ja 30.11.2012 - 3350 eurot. 01.11.2012 arvest nr 1353 summas 4600 eurot on tasutud 1143,90 eurot, ülejäänud 3456,10 euro osas kostja tasaarvestas hageja nõuded oma kahjunõudega. Kostja tegi nõude tasaarvestuse 30.11.2012 maksekorralduse nr 968 alusel. Kostja oli kaubasaatja (kauba müüja XXX) lepinguline esindaja ja tegeles saatja jaoks antud veo korraldusega ja tegutses ekspedeerija rollis. Müüja ja ostja vahel sõlmitud lepingu järgi vastutab müüja puudujäägi või kauba vigastamise eest. Ostja ei tasunud müüjale kättetoimetamata jäänud kauba hinda ning müüja esitas vastava pretensiooni kostjale ja andis üle oma õigused pretensiooni esitamiseks. Veose kaotsiminek toimus vedaja raske hooletuse tõttu, vedaja kannab vastutust kogu kahju ulatuses kostja ees, s.o 3456,10 eurot (varastatud kauba väärtus). Hageja ei ole välja toonud, mis kõrgendatud hoolsust ta rakendas kahju ärahoidmiseks. Hageja andmete kohaselt vargus toimus tankla juures – mingit mõjuvat põhjust seal peatuda kaugsõidujuhil ei olnud. Kaugsõidujuhid sõidavad reisile kahekesi. Hageja jättis veoki valveta parklasse ja selle tõttu sai vargus toimuda. Hageja raske hooletus seisneb selles, et ta ei planeerinud marsruuti, see ei ole autojuhi pädevuses. TIR valve parklad on ka Leedus ja turvalisuse tagamiseks tulnuks seal parkida. Poolte tellimuse kohaselt pidi hageja täitma TIR tingimusi. Turvakaamerate olemasolu ainuüksi ei suuda ära hoida vargust. Kostja erihuvi on deklareeritud saatedokumendis 022SH. Maakohtu otsuse põhjendused Kohus tuvastas asja lahendamiseks järgmised olulised asjaolud: • 14.09.2012 sõlmisid kostja tellijana ja hageja vedajana kaubaveo tellimuse nr 2807, mille kohaselt kohustus hageja vedama veose Saksamaalt Venemaale. Veo hind nähtub punktist 2 - summa 4250 eurot ja tasumise tingimused punktist 3 (I kd lk 7, tõlge II kd lk 73-74). • Tellimuse alusel on sõlmitud veoleping CMR 9121 (I kd lk 8, tõlge II kd lk 72). CMR puudutab vedu Maardust Venemaale. • Tellimuse nr 2807 kohta on esitatud arve 1229 (I kd lk 9), mis on kostjal tasutud täielikult: 24.10.2012 tasus kostja 900 eurot – I osa arvest 1229 (I kd lk 95) ja 30.10.2012 tasus kostja 3350 eurot – II osa arvest 1229 ja osaliselt arve 1353 (I kd lk 96). Maksekorralduse selgituses märge FT -3709 on viide tasaarvestusarvele (I kd lk 93). • 15.10.2012 sõlmisid kostja tellijana ja hageja vedajana kaubaveo tellimuse nr 2844, millega kohustus hageja vedama veose Saksamaalt Venemaale (I kd lk 10, tõlge II kd lk 75-76). Saksamaalt Venemaale kajastavat CMR-i säilinud ei ole. • Tellimuse alusel on sõlmitud veoleping CMR 2010 (I kd lk 11, tõlge II kd lk 71). • Tellimuse nr 2844 kohta on esitatud arve 1353 (I kd lk 12), millest kostja 30.10.2012 tasus 1143,90 eurot ja tasumata on 3456,10 eurot. • 20.09.2012 toimus Leedus hageja veoki haagisest vargus ja varastati 40 jalatsipaari kogumaksumusega 3456,10 eurot (I kd lk 27, 30, 85-89). • Kostja esitas 04.10.2012 avalduse hageja nõude tasaarvestamiseks kahju hüvitamise nõudega summas 3456,10 eurot (I kd lk 91; lk 93- tõlge I kd lk 137; lk 94- tõlge I kd lk 138). • CMR art 23 lg 3 kohaldamisel oleks vastutuse piirmäär 587,73 eurot (III kd lk 1 pöördel, III kd lk 44).

Vaidlus puudub selles, et käesoleval juhul tuleb kohaldada rahvusvahelise kaupade autoveolepingu konventsiooni (CMR) sätteid. Samuti puudub poolte vahel vaidlus selles, et hagejal on õigus nõuda veo eest tasu. Pooled vaidlevad hageja viivisenõude ja selle üle, kas hageja nõue kostja vastu lõppes kostja tasaarvestusavalduse esitamisega. Täpsemalt selle üle, millises ulatuses on hageja kohustatud hüvitama kauba puudujäägi, kas CMR artikli 23 p 3 kohaselt, arvestades kauba brutokaalu, või artikli 29 kohaselt, mis välistab vedaja vastutuse piirangu. CMR art 29 p 1 kohaselt ei ole vedajal õigust viidata IV peatüki sätetele, millega välistatakse või piiratakse tema vastutust või millega kantakse tõendamiskohustus üle teisele poolele, kui kahju oli tekitatud tahtlikult tema õigusvastase tegevuse või kohustuste mittenõuetekohase täitmise tõttu, mis vastavalt asja läbivaatava kohtu või tribunali poolt kohaldatavale seadusele võrdsustatakse tahtliku õigusvastase tegevusega. Kohus leiab, et tulenevalt Riigikohtu lahendi 3-2-1-191-13 punktist 11 ja 12, tuleb tahtliku õigusvastase tegevuse all mõista rasket hooletust. CMR artikli 29 kohaldamiseks tuleb kohtul seega tuvastada, kas osaline kauba vargus on tekkinud hageja tahtluse või raske hooletuse tõttu. VÕS § 104 lg 4 ja 5 kohaselt on raske hooletus käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine ning tahtlus õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel. Kostja on seisukohal, et kauba vargusest tekkinud kahju sai võimalikuks hageja raske hooletuse tõttu. Kuivõrd hageja kasutas veo ajal valveta tanklat, mis ei ole registreeritud parkla. Hageja leidis, et tegemist on parklaga ning autojuhi sõiduaeg ei oleks võimaldanud sõita valvega parklasse. Asjas ei ole tuvastamist hageja tahtlust kahju tekitamisel. Seega vaidlevad pooled selle üle, kas hageja on olnud raskelt hooletu. Tallinna Ringkonnakohus on 22.04.2014 otsuses märkinud, et maakohtul tuleb välja selgitada, kas hagejal oli võimalik veoautot parkida turvalisemas kohas selleks, et tuvastada, kas tegemist oli hageja kui vedaja raske hooletusega. CMR art 17 p 1 kohaselt vastutab kauba eest vedaja. Artikkel 3 sätestab, et käesoleva konventsiooni kohaldamise korral vastutab vedaja nii oma tegevuse ja hooletuse eest kui ka oma agentide, teenistujate ja kõigi teiste isikute, kelle teenuseid ta kasutab, tegevuse ja hooletuse eest, kui need agendid, teenistujad või teised isikud tegutsevad nendele pandud kohustuste piires. Vedaja vabaneb CMR art 17 lg 2 järgi vastutusest, kui kaup sai kahjustada nõude esitaja ebaõige tegevuse või hooletuse tõttu; nõude esitaja antud juhiste tagajärjel, mida ei olnud ajendanud vedaja ebaõige tegevus või hooletus; kaubale omasest defektist või asjaoludest, millest vedaja ei võinud hoiduda ja mille tagajärgi ta ei suutnud vältida. CMR-i kohaselt vastutab vedaja kauba kahjustamise eest sõltumata oma süüst (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-25-10, p 13). Selle tõestamine, et kauba kaotsiminek oli esile kutsutud art 17 p-s 2 toodud asjaolude tõttu, lasub vedajal, seega hagejal CMR art 18 punkti 1 järgi. Riigikohus on 20. märtsi 2003. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-18-03 asunud seisukohale, et CMR artikkel 17 lg 1 mõttes saab kauba kaotsiminekuks lugeda olukorda, mil kaupa ei ole võimalik kaubasaajale üle anda, ja selline olukord võib tekkida kauba röövimise tulemusena. Kolleegium leidis, et vedaja vastutab sõltumata oma süüst ning pidas veose röövimist liikluspolitseinikena esinenud isikute poolt piisavalt erandlikuks asjaoluks CMR art 17 lg 2 mõttes vedaja vastutusest vabastamiseks. Seejuures ei pidanud kolleegium mitte igasugustel asjaoludel toimunud röövi vedaja vastutusest vabanemise aluseks.

Riigikohus jäi 07. detsembri 2005. a otsuses nr 3-2-1-127-05 varem väljendatud seisukohale, et vedaja vastutus ei sõltu vedaja süüst. Pigem on rahvusvahelise kaupade autoveolepingu konventsioonis sätestatud vedaja vastutus lähedane riskivastutusele, sest vedaja vabaneb CMR art 17 lg 2 alusel vastutusest vaid juhul, kui tõendab, et rakendas kahju ärahoidmiseks kõrgendatud, mitte üksnes tavapärast hoolsust. Seetõttu vabaneb vedaja vastutusest vaid juhul, kui kahju tekkis erilistel asjaoludel, mida vedaja ei oleks suutnud ära hoida ka kõrgendatud hoolsuse ülesnäitamisel. Kohus leiab, et käesolevas vaidluses ei ole hageja esile toonud asjaolusid, mis tingiksid CMR art 17 lg 2 kohaldamise. Kauba rööv ei ole iseenesest selline asjaolu, mis vabastaks vedaja igal juhul vastutusest CMR art 17 lg 2 järgi. Vedaja vabaneb vastutusest vaid juhul, kui vedaja, vaatamata rakendatud kõrgendatud hoolsusele, ei suutnud röövi toimumist ära hoida ja kahju tekkimist vältida. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-127-05 märkinud, et vaidluse lahendamisel tuleb selgitada, kas vedaja käitus kõrgendatud hoolsusega, et kahju tekkimist ära hoida. Selleks, et selgitada, kas vedaja rakendas kõrgendatud hoolsust, tuleb vedaja käitumist võrrelda kompetentse professionaalse vedaja hüpoteetilise käitumistega samadel asjaoludel. Seega määrab kõrgendatud hoolsuse ulatuse kindlaks hüpoteetilise professionaalse vedaja äärmiselt hoolas käitumine samasuguses situatsioonis ja vedajal lasub CMR art 18 lg 1 järgi kohustus tõendada, et ta rakendas kõrgendatud hoolsust röövi ärahoidmiseks. Maakohtu hinnangul on asjas tõendamist leidnud, et hagejal oli võimalik veoautot parkida turvalisemas kohas s.t hageja ei ole tõendanud, et käitus kompetentse professionaalse vedajana. Leedu Vabariigi, Kaunase maakonna politsei peakomissariaadi tõendiga (I kd lk 27, tõlge I kd lk 136) loeb kohus tõendatuks, et 20.09.2012 toimus Leedus hageja veoki haagisest vargus. Selle tõendi kohaselt seisis sõiduk valveta parklas. Asjas on tõendamist leidnud, et tegemist oli tanklaga. Tankla sissesõidukeelumärgi taha on paigutatud silt parkla (III kd lk 16, II kd lk 64, 69), kuid liiklusmärk parkimine tanklas puudub. Asjaolu, et tegemist oli sertifitseerimata parklaga nähtub ka XXX internetileheküljelt XXX, mis on Rahvusvahelise Autovedajate Assotsiatsiooni kodulehekülg (III kd lk 14, 15). Vaidlust ei ole selles, et hageja on Eesti Rahvusvahelise Autovedajate Assotsiatsiooni liige (12.05.2015 protokoll). Assotsiatsiooni internetileheküljelt nähtuvad lähimad parklate asukohad ja pakutavad teenused, ka see, kas tegemist on valvatava parklaga. Ka on kohtule tõendatud, et lähima valveparklani oli 13 minutit (III kd lk 11-13), mis oleks jäänud ka autojuhi lubatud sõiduaja piiresse. Seega oleks hageja pidanud Rahvusvahelise Autovedajate Assotsiatsiooni liikmena olema teadlik valvega parklatest ja oleks saanud vastavat informatsiooni assotsiatsiooni kodulehelt. Hageja professionaalse vedajana oleks pidanud vedajana planeerima oma teekonna nii, et parkimiskohad oleksid olnud piisavalt turvalised ning arvestama nii turvalisusega kui ka autojuhi lubatud sõiduajaga juba veo korraldamisel s.o enne veo alustamist. Seega on hageja olnud raskelt hooletu juba veo teekonna planeerimisel. Hageja ei ole CMR art 18 lg 1 järgi tõendanud, et ta rakendas kõrgendatud hoolsust röövi ärahoidmiseks. Kuivõrd tuvastamist on leidnud asjaolu, et hageja oli raskelt hooletu, siis puudub vajadus hinnata, kas kostja hüvitise suurust peaks tulenevalt CMR art 23 lõikest 3 piirama. CMR art 29 kohaselt kuulub hüvitamisele kogu tekitatud kahju.

VÕS § 197 mõttes tasaarvestus kujutab endast kujundusõigust, mille kasutamise korral pooltevahelised vastastikused samaliigilised nõuded kattuvas ulatuses lõpevad. Kohus tuvastas, et kostjal on hageja vastu 3456,10 euro suurune kahjunõue. Vaidlust ei ole selles, et kostja kohustus tasuma lepingu järgi hagejale veotasu 3456,10 eurot ja et see summa on tasumata. Seega on hagejal kostja vastu 3456,10 euro suurune veotasu nõue, mille kostja on tasaarvestanud. Pooltel on seega tasaarvestatavad nõuded, mis on tasaarvestuse tulemusena kattuvas ulatuses lõppenud. Viivisest Hageja esitas 23.03.2015 täpsustatud viivisenõude (II kd lk 191). Kohus leiab, et hageja viivisenõue tuleb jätta rahuldamata, kuna kostja esitas hagejale tasaarvestusavalduse 04.10.2012 (I kd lk 91, 93, 94), kuid arve nr 1353 tasumistähtaeg oli 15.11.2012 (I kd lk 12). Seega ei olnud hagejal viivisenõuet kostja tasaarvestusavalduse esitamise hetkeks veel tekkinud. Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Tulenevalt TsMS § 162 lg-st 1 jäävad menetluskulud hageja kanda. Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks kohtuotsuses TsMS § 174 lg 1 ja 2 ning § 177 lg 1 järgi. Kostja esindaja on taotluste kohaselt osutanud menetluses kostjale õigusabi kokku 73 tundi ja 25 minutit, tunnihinnaga 50 eurot (II kd lk 108-123; III kd lk 34-38, 50-52). Lisaks palub kostja, et hageja hüvitaks järgmised tõlkekulud: 63 eurot (II kd lk 112, 113), 85,07 eurot ja 101,08 eurot (II kd lk 118, 119, 120), 60,68 eurot (III kd lk 37, 38). Kostja on kinnitanud, et ei ole käibemaksukohustuslane ega saa tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Hageja menetluskuludele vastuväiteid ei esitanud. Kooskõlas TsMS § 143 p 1 ja TsMS § 144 p 2 tuleb hagejal kostjale hüvitada tõlkekulu summas 309,83 eurot. Et kostjal oli menetluses lepinguline esindaja, peab hageja hüvitama kostjale tekkinud lepingulise esindaja kulud põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Tsiviilkohtumenetluses mõistetakse lepingulise esindaja kulud välja üksnes põhjendatud ja vajalikus ulatuses (TsMS § 175 lg 1). TsMS § 175 lg 1 järgi tuleb kohtul hinnata nii esindamisele kulunud aja kui ka ühe tööühiku hinna (s.o tunnitasu) põhjendatust ja vajalikkust (Riigikohtu määrus asjas nr 3-2-1-115-13, p 25). Kostja esindajal on kulunud avalduse kohaselt esialgselt maakohtu menetluses õigusabi osutamisele 15 tundi (II kd lk 108-109, arved II kd lk 112, 114, 115), mis on maakohtu hinnangul osaliselt ülemäärane. Maakohus nõustub, et hagile vastamine eeldab nii hagiavalduse materjaliga tutvumist, kliendiga nõupidamist kujunenud olukorra selgitamiseks, samuti õigusliku positsiooni kujundamist ja arvestada tuleb ka vastuse formuleerimiseks kulunud ajaga, kuid põhjendatud ajakuluks võib pidada kokku 6 tunni kulutamist (kostja arve nr 13/05 järgi on kulunud 10 tundi). Ülejäänud toimingud on olnud põhjendatud ja vajalikud ja nendele kulunud aeg ei ole

ülemäärane. Asja lahendamisel esialgselt maakohtus on peetud 2 istungit, mille kestus nähtub protokollidest (I kd lk 150-151, 162-163). Põhjendatud ajakuluks maakohtu esialgses menetluses peab kohus 11 tundi. Apellatsioonimenetluses on taotluse järgi kulunud kostja esindajal õigusabi osutamisele 14 tundi (II kd lk 109, arved II kd lk 116, 117), mis on samuti maakohtu hinnangul osaliselt ülemäärane. Maakohus leiab, et apellatsioonikohtu toimingute põhjendatud ajakuluks võib pidada kokku 7 tundi. See aeg hõlmab endas nii apellatsioonkaebusele vastuse koostamist, istungiks ettevalmistamist kui ka sellel osalemist. Ringkonnakohtus on peetud 1 istung, mille kestus nähtub protokollist (I kd lk 206-207). Asja uuel lahendamisel maakohtus on kostja esindajal kulunud taotluse kohaselt õigusabi osutamisele kokku 44 tundi ja 25 minutit, mis on samuti maakohtu hinnangul osaliselt ülemäärane (II kd lk 109-110, arved II kd lk 118, 121, 122, 123, III kd lk 34-37, III kd lk 50-52). Maakohtus asja uuel läbivaatamisel on peetud 3 istungit (II kd lk 87, 185-189, III kd lk 44-45). Esindaja peab olema õigusabi osutamisel efektiivne, tehes vajaliku töö ära võimalikult väikese ajakuluga. Nii on kulutatud maakohtu hinnangul ülemääraselt aega kohtu küsimustele vastamiseks ja maakohus peab põhjendatud ajakuluks 5 tundi (arvel nr 20/07 on märgitud 14 tundi). Hageja vastusega tutvumisele ja sellele seisukoha esitamisele on kulunud kokku 7 tundi (arve nr 16/09), mis on samuti ülemäärane ja põhjendatuks võib pidada 3 tundi. 08.10.2014 kohtuistungiks ettevalmistamisele on kulunud 3 tundi (arve nr 08/10), millist ajakulu ei pea kohus põhjendatuks. Istung kestis 15 minutit ja hageja mitteilmumise tõttu jättis kohus hagi läbi vaatamata. Kohus leiab, et istungiks ettevalmistamise põhjendatud ajakuluks võib pidada 45 minutit. Hageja 22.10.2014 avaldusele esitatud seisukoha koostamisele põhjendatud ajakuluks peab kohus 2 tundi (arvel nr 28/10 märgitud 3 tundi). Samuti on kostja märkinud konsultatsioonideks kokku 4 tundi (arved nr 20/07, 16/09, 08/10). Kuigi vajalikus ulatuses kliendiga konsulteerimine on põhjendatud, ei nähtu antud juhul, miks oli vaja konsultatsiooni 4 tunni ulatuses. Kohus leiab, et põhjendatuks võib pidada 1 tundi. Kuni 28.10.2014 osutatud õigusabitoiminguid peab kohus põhjendatud ja vajalikeks 12 tunni ulatuses. 28.04.2015 märgitud toiminguid 9 tunni ulatuses peab kohus põhjendatud ja vajalikeks, samuti 12.05.2015 seisuga teostatud toiminguid 4 tunni ja 10 minuti ulatuses. Kokku leiab maakohus, et kostjale on osutatud vajalikku ja põhjendatud õigusabi 43 tunni ja 10 minuti ulatuses ja arvestades kostja esindaja õigusabi tunnihinda 50 eurot, tuleb hagejal hüvitada kostja õigusabikuluna 2150 eurot. Kokku tuleb hagejal hüvitada kostja menetluskulud summas 2459,83 eurot, sh tõlkekulu 309,83 eurot ja õigusabikulu 2150 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Moonika Tähtväli kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.