Muud › CMR

07.05.2013 esitas hageja kohtule taotluse, milles teatas, et vähendab nõuet 45 423 euro võrra ja nõuab kostjalt 16 377 eurot kahju hüvitamiseks ja 8021,64 eurot viivist. 28.01.2015 suurendas hageja viivisenõuet põhinõudeni 16 377 euroni (perioodi 15.10.2009 – 28.01.2015 eest). Hagiavalduse kohaselt sõlmisid 04.10.2010 hageja tellijana ja kostja vedajana tellimuse nr 1034/SB-0410 alusel veolepingu, mille kohaselt kohustus kostja vedama veose Hollandist Eestisse, mahalaadimiskohaks oli määratud OÜ XXX, XXX. Lepingu lisatingimusena oli määratud, et vedu pidi toimuma Rahvusvahelise Autokaubaveolepingu Konventsiooni (CMR) alusel. Vedajal oli kehtiv autovedaja vastutuskindlustus, kindlustuspoliis nr XXX. Veok nr XXX/XXX oli veotee jätkamiseks Kielist Klaipedasse 08.10.2010 paigutatud laevale Lisco Gloria. Vedamise ajal, so 09.10.2010 toimus laeva pardal tulekahju, mille tagajärjel hävis auto koos veetava kaubaga. Seetõttu läks veos täielikult kaotsi. Antud juhtumi tõttu ei täitnud kostja oma kohustusi, millega tekkis hagejale kahju. Vastavalt arvele nr B152242 oli veose hinnaks 61 800 eurot, mille on hageja tasunud täies ulatuses. 15.10.2010 esitas hageja kostjale pretensiooni veose kaotamise kohta ning nõude kahju hüvitamiseks hiljemalt 29.10.2010. 28.10.2010 tuli kostjalt vastus, mille kohaselt esitatud pretensioon ei kuulu rahuldamisele. 15.11.2010 vastas kostja, et teadmata on laeval toimunud tulekahju põhjused ning ka asjaolu, kas hageja kliendile kuulunud kaup on täielikult või osaliselt hävinenud, mistõttu ei ole võimalik nõuet rahuldada. Vastuseks kostja vastuväidetele leidis hageja järgmist. Hageja ei nõustunud kostja väitega, et puudub vaidlus selle üle, et hagejale tekkis kahju kauba hävinemisega just laeavatulekahju tõttu. Vastavalt veolepingu tingimustele ei pidanud kostja veost vedama merel. Hagejal on tekkinud kahju kostja iseseisvalt valitud otsusest. Kostja on võtnud endale riski, kasutades merepraami veo teostamisel ja seetõttu peab ta kahju eest vastutama, sõltumata sellest, et laevas toimus tulekahju. Vedaja oleks võinud vältida kauba kaotsiminekut, kui oleks lähtunud veolepingu tingimustest. Seega tuleb tuvastada, et kostja tegevusega, mis oli seotud praami kasutamisega, on põhjustatud kauba kaotsiminek. Kostja viide võlaõigusseaduse (VÕS) § 103 on asjakohatu. 28.01.2015 vastuses teatas hageja, et asjaolu, et kostja asemel osaliselt täitis kohustused laeva operaatorfirma, ei tähenda, et hageja on sellega loobunud nõudest, mis on esitatud kostja vastu. Dokument Receipt and Claim Release, ei ole nõude loovutamise leping. Dokumendi sisust ei tulene, et hageja loovutas kõik võimalikud nõuded kostja vastu või loobus kostja vastu esitatud nõuetest. Antud dokumendi sisu omab tähendust vaid selleks, et põhjendada, miks on hageja vähendanud oma nõudeid kostja vastu. Kostja on esitanud dokumendi Receipt and Claim Release valetõlke, sest tegelikult ei ole antud dokumendi punktis “c” sõnastatud, et midagi “loovutatakse”. Tegelikult antud punktis on kirjutatud, et DFDS-l on nüüd selles summas regressiõigus (subrogate) fondi vastu. Ka kahju nõue nr 098, ei oma kostjaga seost. Antud nõue oli esitatud DFDS vastu ja just sel põhjusel pakkus DFDS hagejale osalist kahju hüvitamist. Kostjaga see ei ole kuidagi seotud. Samuti ei vasta tõele kostja seisukoht, et kompromissi korras loobus hageja edaspidistest vaidlustest kostja vastu, sest antud dokumendiga Receipt and Claim Release ei ole seda ettenähtud. Kompromissi tingimused seavad keelu esitada oma nõudeid vaid piiratud isikute

vastu ja nende isikute loetelu on ammendavalt loetletud antud dokumendis. Kostjat selles dokumendis ei mainita. Hageja ei ole rikkunud laeva operaatorfirmaga sõlmitud kompromissi tingimusi. Samuti ei oma antud vaidluse lahendamiseks tähtust ka kindlustusandja West of England seisukohad. Hageja ei ole nõus kostja seisukohaga, et olukorras, kus kohus rahuldaks hageja nõude, tekiks kostjal omakorda regressinõue laeva operaatorfirma vastu, mille tingib asjaolu, et hageja rikkus sõlmitud kompromissilepingu tingimusi. Kostjal tekib regressinõue vaid oma kindlustusseltsi (antud juhul ERGO) vastu, sest kostja (vedaja) vastutus on täies ulatuses kindlustatud. Hageja on kindel, et hagi rahuldamisel hüvitab kindlustusselts kostjale kõik väljamõistetud summad. Ringkonnakohus on otsustanud, et antud juhul ei esine CMR art 17.2 sätestatud vastutust välistavaid asjaolusid, seega ei saa kostja enam sellele tugineda. Nõude esitamisest loobumine antud juhul ei kehti kostja suhtes, sest loobumine oli vaid konkreetsete isikute suhtes, aga kostja nende ringi ei kuulu. Õigus nõuda kahju hüvitamist laeva operaatorilt oli eelkõige kostja kohustus, sest kostjal oli sõlmitud veoleping laeva firmaga. Kostja passiivsus ning keeldumine kahju hüvitamisest hagejale on viinud selleni, et hageja ise oli sunnitud aktiivselt tegutsema. Kostja vastuväited Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja ei vaidlustanud, et hagejale tekkis kahju kauba hävinemisega just laevatulekahju tõttu ning nõustus, et vaidluse lahendamisel tuleb kohaldada CMR-i sätteid. CMR art 17 lg-st 2 ja art 2 lg-st 1 tulenevalt on kahjunõude rahuldamiseks oluline teha kindlaks asjaolu, et just kostja poolt, tema tegevuse või tegevusetusega on põhjustatud kauba kaotsiminek ning ka see, kas tal oli võimalik hoiduda kauba kaotsiminekust laeva põlengus. Kostja, kes teostas vedusid vastavalt CMR-i sätetele, omas ka autovedaja vastutuskindlustust, mis oli sõlmitud ERGO Kindlustusega (poliis nr XXX). Kostja, tuginedes võlaõigusseaduse § 103, leidis, et ta ei saanud tellimust aktsepteerides ning kaupa vedama asudes ette näha kohustuse rikkumise tagajärjena auto ja kauba hävinemist laevatulekahju tõttu. Kostja on kõnealuse juhtumi puhul teinud kõik temast oleneva, teavitades koheselt pärast laevaõnnetuse toimumist kahjust nii kauba omanikku, kindlustusandjat kui ka vedu korraldanud laeva operaatorfirmat DFDS Lisco, praeguse nimega DFDS Seaways. Samuti ei võtnud kostja mingeid ebamõistlikke riske kauba vedamiseks ning mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei võinud ette näha ka kahju tekitanud asjaolude saabumist. Kuna ei saa eeldada kostja süülisust kahju tekkimise põhjustamisel ning käesoleval ajal vastupidised tõendid puuduvad, on alusetu nõuda kostjalt hävinenud kauba väärtuse hüvitamist. Selline kahju hüvitamise nõue oleks võidud esitada laevafirma vastu, kelle opereeritava laeva XXXpardal kõnealune tulekahju toimus. Eeltoodust tulenevalt hagi rahuldamisele ei kuulu. Tuginedes Tallinna Ringkonnakohtu 05.05.2014 otsusele samas asjas, teatas 20.01.2015 kostja, et tugineb väitele, et hageja on oma nõudest kostja vastu loobunud. Hageja sõlmis laeva operaatorfirmaga (XXX) kompromissilepingu, millega sai 75% tema kahju nõudest rahuldatud. Kompromissi korras loobus hageja edaspidistest vaidlustest ning ta loovutas oma esitatud kahjunõudest nr 098 tulenevad kõik nõuded kompromissilepingu alusel, mis olid seotud XXX

tulekahjuga, laeva operaatorfirmale. Laeva operaatorfirma XXX andis oma laevatulekahjuga seotud õigused üle kindlustusandjale West of England. Harju Maakohtu 12.09.2013 kohtuistungil kinnitas hageja, et nõustus laeva operaatorfirmalt saadud summaga (45 423 eurot) järgnevatel põhjendustel: „Oli laevafirma konkreetne pakkumine, sest kõik kannatajad said teatud protsendi kahjust. Hageja nõustus üldise pakkumisega. Nõustus, kuna parem teatud summa, kui üldse mitte midagi. Juhul, kui ei oleks nõustunud, poleks midagi saanud ja kästi kohtusse pöörduda. Rahvusvaheline kohtumenetlus oleks kallimaks läinud saadaolevast summast. Möödas 3 aastat, kuid kohtumenetlused põlenguga seoses ei ole veel lõppenud süüdlase väljaselgitamiseks.” Järelikult loobus hageja osaliselt oma kahjunõudest, kuna nõustus laeva operaatorfirma kompromissilepingu tingimustega ning ei soovinud kogu kahjunõuet (61 800 eurot) hageda rahvusvahelises kohtumenetluses, sest ta eeldas, et see ei ole mõistlik. Kopenhaageni Mere- ja Kaubanduskohtu kohtuotsusega nr S-002610 kinnitati vastutuse piiramisfond XXX pardal toimunud tulekahju tagajärjel tekkinud kahjude hüvitamiseks. Fondi kohaselt pidi laeva operaatorfirma ja tema kindlustusandja West of England hüvitama kõigile kahju kannatanutele tekkinud kahjud 75% ulatuses, kes olid oma nõuded fondile esitanud. Jõustunud kohtuotsuse kohaselt kannatanute nõudeid ei kontrollitud, kuna nad kõik sõlmisid kompromissilepingud laeva operaatorfirmaga ja nõustusid seeläbi kompromissilepingu tingimustega. Sisuliselt oli kahju kannatanutel, seega ka hagejal, valida kahe võimaluse vahel, kuidas saada tekkinud kahju eest hüvitist. Esimesel juhul oli laeva operaatorfirma kompromissi korras nõus hüvitama kõigile XXX tulekahjus kannatada saanud isikutele 75% nendel tekkinud kahjust. Teisel juhul oli kannatanutel õigus ja võimalus hageda laeva operaatorfirmat kogu tekkinud kahju ulatuses rahvusvahelises kohtumenetluses. Kuna hageja sai laeva operaatorfirmalt kahju hüvitise kätte summas 45 423 eurot, siis s.t, et hageja esitas kahju hüvitamise avalduse/taotluse loodud vastutuse piiramisfondile ja oli teadlik kahju hüvitamise võimalustest laeva operaatorfirma poolt. Järelikult valis hageja temale sobivaima variandi sõlmides laeva operaatorfirmaga kompromissilepingu. Kompromissilepingu kohaselt sai hageja kogu oma kahju katteks 45 423 eurot ning sellega loeti hageja nõue nr 098 vastutuse piiramise fondile täielikult ja lõplikult rahuldatuks. Hageja rikkus laeva operaatorfirmaga sõlmitud kompromissi tingimusi, mille järgi ei tohtinud hageja esitada edasisi nõudeid seoses XXX juhtumiga ning kohustus koheselt tagasi võtma kõik juba esitatud nõuded, milliste sissenõudmist oli hageja alustanud erinevates kohtumenetlustes, enne kompromissilepingu sõlmimist. Kompromissileping sõlmiti hageja ja laeva operaatorfirma vahel 16.05.2012 ning hagi esitati kostja vastu Harju Maakohtusse 06.10.2011. Seega oleks hageja pidanud oma hagi kostja vastu koheselt tagasi võtma kompromissilepingu allkirjastamisest alates. Eelnevast järeldub selgelt, et hageja on rikkunud laeva operaatorfirmaga sõlmitud kompromissilepingu tingimusi. Samale järeldusele on jõudnud ka laeva operaatorfirma kindlustusandja West of England, kellele on üle läinud kõik laeva operaatorfirma õigused ja kes on samuti kompromissilepingu üheks pooleks. 24.11.2014 saadetud selgitava e-kirja neljandas ja viiendas lõigus selgitab West of England’i esindaja, et hageja on nende vahelist kompromissilepingut rikkunud ja ei ole kinni pidanud kompromissilepingu punkti b) järgimisest. Kompromissilepingu punkti c) kohaselt loovutas hageja kõik oma õigused seoses nõudega nr 098 laeva operaatorifirmale. Laeva operaatorfirma sai hageja kahju nõude nr 098 seaduslikuks omanikuks. Sellest kompromissilepingu punktist tulenevalt ei ole hagejal enam nõuet nr 098 ning tal puudub igasugune õigustus selle kohtulikuks maksmapanekuks. Sama seisukohta jagab ka West of England oma e-kirja seitsmendas ja kaheksandas lõigus. Kostja on seisukohal, et sisuliselt loobus hageja oma kahju nõudest kostja vastu, kui andis selle kogu ulatuses üle laeva operaatorfirmale kompromissilepingu alusel. Võlasuhe lõpeb, kui võlausaldaja ja võlgnik on võlasuhte lõpetamises kokku leppinud seoses võlausaldaja loobumisega nõudest. Käesoleval

juhul hageja (võlausaldajana) ja laeva operaatorfirma (võlgnikuna) leppisid omavahelises kompromissilepingus kokku, et kui operaatorfirma tasub hagejale 75% kogu tema kahjust, on hageja nõue täies ulatuses rahuldatud ja kogu nõue läheb täies ulatuses üle operaatorfirmale. Seega loobus hageja kompromissilepingut sõlmides täies ulatuses (61 800 eurot) oma kahjunõudest kostja vastu, kuna andis oma õigused kahju nõude osas üle laeva operaatorfirmale. Kompromissilepingu punkti e) kohaselt nõustus hageja ära hoidma ja kaitsma kompromissilepingu teist poolt (laeva operaatorfirma) kolmandate isikute nõuete eest (regressinõuded), mis sarnanesid hageja nõudele. Käesolevas olukorras, juhul kui kohus rahuldaks hageja nõude, tekiks kostjal omakorda regressinõue laeva operaatorfirma vastu, millega hageja rikkuks sõlmitud kompromissilepingu tingimusi. Kostjaga samale seisukohale jõudis West of England oma e-kirja kümnendas lõigus, kus lisab täiendavalt, et ei kõhkle esitada vastavat nõuet hageja vastu, kui ta ei lõpeta alusetu nõude sissenõudmist kostja käest. Hageja, allkirjastades kompromissilepingu, loobus kõigist oma nõuetest seonduvalt XXX põlengujuhtumiga laeva operaatorfirma kasuks. Maakohtu otsuse põhjendused Kohus, tutvunud asja materjaliga, samuti uurinud kohtule esitatud dokumentaalseid tõendeid ja kuulanud pooled ära, leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata. 06.10.2011 esitas hageja Harju Maakohtule hagi kostja vastu kahju 61 800 euro hüvitamiseks. 25.10.2012 tegi hageja kostjale kompromissiettepaneku (I kd lk 73). 07.05.2013 esitas hageja kohtule taotluse, milles teatas, et vähendab nõuet 45 423 eurot võrra ja nõuab kostjalt 16 377 eurot kahju hüvitamiseks ja 8021,64 eurot viivist. 28.01.2015 suurendas hageja viivisenõuet põhinõudeni 16 377 euroni (perioodi 15.10.2009 – 28.01.2015 eest). Pooltel ei ole vaidlust selles, et: • 04.10.2010 sõlmisid hageja tellijana ja kostja vedajana tellimuse nr 1034/SB-0410 alusel veolepingu, mille kohaselt kohustus kostja vedama veose Hollandist Eestisse (I kd lk 8); • veok nr XXX/XXX oli veotee jätkamiseks Kielist Klaipedasse 08.10.2010 paigutatud laevale XXX(I kd lk 10); • 09.10.2010 toimus laeva pardal tulekahju, mille tagajärjel hävis auto koos veetava kaubaga; • vastavalt arvele nr B152242 oli veose hinnaks 61 800 eurot, mille on hageja tasunud täies ulatuses (I kd lk 11); • 25.10.2012 teatas hageja, et tekitatud kahju hüvitati laeva kindlustusfirma poolt hagejale 46 350 euro ulatuses. Tallinna Ringkonnakohus leidis 05.05.2014 otsuse punktis punktist 8, et maakohus ei ole vastutuse välistamise eksliku kohaldamise tõttu tuvastanud ega hinnanud hagi rahuldamise eeldusi. Järgnevalt hindabki maakohus hagi rahuldamise eeldusi. Vaidlus puudub selles, et hageja nõue kostja vastu tuleneb 04.10.2010 veolepingust. Kostja pidi kauba võtma peale Hollandist ja toimetama selle Eestisse. Kuna täidetud on CMR art 1 p-s 1 sätestatud konventsiooni kohaldamise tingimused, tuleb asi lahendada CMR art 17 alusel. Veo käigus oli veotee jätkamiseks Kielist Klaipedasse sõiduk 08.10.2010 paigutatud laevale XXX(I kd lk 10), kus 09.10.2010 toimus tulekahju, mille tagajärjel hävis auto koos veetava kaubaga. Kostja leidis esmalt, et ta vabaneb vastutusest, kuna ta ei saanud ette näha kohustuse rikkumise tagajärjena auto ja kauba hävinemist laevatulekahju tõttu. Seega toimus kostja

hinnangul kauba täielik hävinemine asjaolude tõttu, millest ta vedajana ei võinud hoiduda ja mille tagajärgi ta ei suutnud vältida (CMR art 17 punkt 2). CMR art 17 p 1 kohaselt vastutab kauba eest vedaja. Vedaja vabaneb CMR art 17 lg 2 järgi vastutusest, kui kaup sai kahjustada nõude esitaja ebaõige tegevuse või hooletuse tõttu; nõude esitaja antud juhiste tagajärjel, mida ei olnud ajendanud vedaja ebaõige tegevus või hooletus; kaubale omasest defektist või asjaoludest, millest vedaja ei võinud hoiduda ja mille tagajärgi ta ei suutnud vältida. CMR-i kohaselt vastutab vedaja kauba kahjustamise eest sõltumata oma süüst (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-25-10, p 13). Selle tõestamine, et kauba kaotsiminek oli esile kutsutud art 17 p-s 2 toodud asjaolude tõttu, lasub vedajana kostjal CMR art 18 punkti 1 järgi. Riigikohtu 07. detsembri 2005 otsuse nr 3-2-1-127-05 punktis 13 kohaselt ei sõltu vedaja vastutus vedaja süüst. Pigem on rahvusvahelise kaupade autoveolepingu konventsioonis sätestatud vedaja vastutus lähedane riskivastutusele, sest vedaja vabaneb CMR art 17 lg 2 alusel vastutusest vaid juhul, kui tõendab, et rakendas kahju ärahoidmiseks kõrgendatud, mitte üksnes tavapärast hoolsust. Seetõttu vabaneb vedaja vastutusest vaid juhul, kui kahju tekkis erilistel asjaoludel, mida vedaja ei oleks suutnud ära hoida ka kõrgendatud hoolsuse ülesnäitamisel. Kolleegium on samas lahendis märkinud, et vaidluse lahendamisel tuleb selgitada, kas vedaja käitus kõrgendatud hoolsusega, et kahju tekkimist ära hoida. Selleks, et selgitada, kas vedaja rakendas kõrgendatud hoolsust, tuleb vedaja käitumist võrrelda kompetentse professionaalse vedaja hüpoteetilise käitumistega samadel asjaoludel. Seega määrab kõrgendatud hoolsuse ulatuse kindlaks hüpoteetilise professionaalse vedaja äärmiselt hoolas käitumine samasuguses situatsioonis ja vedajal lasub CMR art 18 lg 1 järgi kohustus tõendada, et ta rakendas kõrgendatud hoolsust röövi ärahoidmiseks. Tallinna Ringkonnakohus leidis 05.05.2014 käesolevas asjas tehtud otsuse punktis 7 (I kd lk 171), et ainuüksi asjaolu, et laevas leidis aset tulekahju, ei ole CMR art 17 punkti 2 alusel vedaja vastutust välistav asjaolu. Määrav ei ole see, et vedaja ei saanud laevas toimuvat otseselt mõjutada, vaid see, et laevas toimuvat sai ja pidi mõjutama laeva operaator, keda vedaja oma ülesannete täitmisel kasutas. Oluline on ka see, et laeva operaator sai ja pidi rakendama meetmeid tulekahjuohu vältimiseks ning tulekahju leviku tõkestamiseks. Kolleegium leidis, et kostja ei ole kohtu ette toonud asjaolusid, millest saaks järeldada, et laeva operaator arvestas kõiki võimalikke riske ning rakendas kohaselt kõiki võimalikke meetmeid ning sellest hoolimata oli kauba hävimine vältimatu ning väljaspool laeva operaatori mõjusfääri. Nendel põhjustel ei saa jääda hagi maakohtu poolt märgitud põhjustel rahuldamata. Tuginedes osundatud Riigikohtu seisukohtadele ja tulenevalt Tallinna Ringkonnakohtu poolt tuvastatust ning TsMS § 658 lõikest 2 tuleb asuda seisukohale, et käesoleval juhul puuduvad CMR artiklist 17 punktist 2 tulenevad kostja vastutust vabastavad asjaolud. Ringkonnakohtu poolt antud juhise järgi tuleb asja uue lahendamise käigus maakohtul välja selgitada, kas kostja soovib tugineda vastuväitena ka sellele, et kostja vastutus võib olla välistatud põhjusel, et hageja loobus väidetavalt laeva operaatori osas osaliselt nõudest. Juhul, kui kostja soovib sellele vastuväitele tugineda, tuleb kostjale anda võimalus, et kostja saaks tuua kohtu ette asjaolud, mille alusel saaks kohus järeldada, kas hageja loobus kahjujuhtumiga seoses kellegi suhtes osaliselt nõudest ning hinnata, kas vastav nõudest loobumine kehtib ka kostja suhtes või on aluseks kostja suhtes vastutuse välistamisele või vähendamisele. Tuginedes Tallinna Ringkonnakohtu 05.05.2014 otsusele, teatas kostja 20.01.2015, et tugineb väitele, et hageja on oma nõudest kostja vastu loobunud.

Järgnevalt käsitleb kohus hageja ja laeva operaatorfirma poolt sõlmitud kompromissi ning selle mõju käesoleva hagi rahuldamisel. Kuivõrd CMR-i sätted ei reguleeri kompromissi sõlmimist, siis saab kohus kompromissi mõju hageja ja kostja vahelistele suhetele hinnata tuginedes VÕS-i lepingu tõlgendamise ja kompromissi sõlmimise sätetele. Vaidlust ei ole selles, et hageja sõlmis laeva operaatorfirmaga XXX kokkuleppe, millega sai 75% tema kahju nõudest rahuldatud (esialgne tõlge I kd lk 108-110, vandetõlge II kd lk 66-68, inglise keelne dokument II kd lk 63-65). Kuivõrd pooltel on vaidlus tõlke õigsuse üle, lähtub kohus dokumendile hinnangu andmisel vandetõlgi poolt tehtud tõlkest (II kd lk 66-68). Kompromissi kohaselt on seoses 8-9.10.2010 toimunud õnnetusjuhtumiga hageja nõustunud saama 45 423 eurot täieliku ja lõpliku arveldusena mis tahes ja kõigi nõuete, kulude, intressi eest, mis tulenevad mootorparvlaeval XXXaset leidnud tulekahju tulemusel tekkinud kahjust dokumendis loetletud isikute (järgneb loetelu) ja ka nende teenindajate, esindajate, juhtide või seotud äriühingute vastu. Pooltel on vaidlus selles, kas eelmärgitud kompromissist tulenevalt puudub hagejal nõudeõigus kostja vastu ülejäänud summa s.o 16 377 euro hüvitamiseks. Maakohtu hinnangul puudub hagejal tulenevalt laeva operaatorfirmaga sõlmitud kompromissist nõudeõigus kostja vastu. Kompromissilepingu tõlgendamisel tuleb mh arvestada VÕS § 29 lg 5 p 1 ja 4, st millise nõude rahuldamiseks ja milliste nõuete edaspidiseks vältimiseks kompromiss sõlmiti ning milline oli kompromissilepingu eesmärk. VÕS § 29 lg 6 järgi tuleb lepingutingimust tõlgendada koos teiste lepingutingimustega, andes sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist. Oluline on arvestada seda, et kompromissilepinguga muudetakse õiguslikult vaieldav või ebaselge õigussuhe vaieldamatuks poolte vastastikuste järeleandmiste teel. Kompromissilepingul on oma ese, s.t konkreetne suhe või suhete ring, mida reguleeritakse. Seega eeldatakse VÕS § 578 lg 2 järgi nõuetest loobumist (VÕS § 207) ja nõude tunnustamist (VÕS § 30) üksnes nendes vaieldavates või ebaselgetes küsimustes, mille üle pooled läbi rääkisid ja mille kohta nad kompromissilepingu kui kohustustehingu sõlmisid. VÕS § 578 lg 2 sätestab küll eelduse, et kompromissilepingu tagajärjel loobuvad lepingupooled oma algsetest nõuetest ning omandavad kompromissilepingu alusel uued õigused. See ei tähenda aga seda, et kui pooled sõlmivad kompromissilepingu, siis omandavad nad iseenesest oma olemuselt täiesti uued õigused ja loobuvad vastastikku kõikidest olemasolevatest nõuetest (VÕS § 207 lg 1), või tunnistavad vastastikku, et neil ei ole teineteise vastu ükskõik missugusel alusel mingeid nõudeid (VÕS § 207 lg 2). Nõudest loobumisega lõpeb VÕS § 207 lg 1 kohaselt võlasuhe vaid juhul, kui võlausaldaja ja võlgnik on võlasuhte lõpetamises kokku leppinud. Kas kompromissilepingu sõlmimisega algne õigussuhe lõpeb ja poolte algsed kohustused asenduvad täielikult kompromissilepingus kokkulepituga või jäävad algne suhe ning algsed kohustused kehtima paralleelselt kompromissilepinguga, sõltub sellest, milline oli poolte tahe kokkulepet sõlmides. Käesoleval juhul on poolte vahel vaidlus selles, kas hageja ja laeva operaatorfirma vahel sõlmitud kompromiss reguleerib vaid kokkuleppe allkirjastanud isikute vahelisi suhteid või mõjutab kokkulepe mingil moel ka hageja ja kostja vahelisi suhteid. Kompromissi punktis b kinnitas hageja, et juhtumiga seoses ei esitata täiendavaid nõudeid ja et mis tahes sellised nõuded, millega nõude esitajad on hakanud tegelema tsiviil- või kriminaalmenetluses käesoleva vastuvõtmise ja nõudest vastastamise vormi allkirjastamise kuupäevani, võetakse viivitamatult tagasi (välja arvatud vastutuse piiramise fondile esitatud

nõue, mis loovutatakse DFDS-ile ja/või mille võtab üle DFDS ja/või mille uhtes teostab vastuvõtja õigusi DFDS, vrdl punkt c). Kohus, hinnates kompromissi punkti c, leiab, et sellega on hageja loovutanud kõik oma esitatud kahjunõudest nr 098 tulenevad nõuded laeva operaatorfirmale. Kompromissilepingu punkti e kohaselt nõustus hageja kaitsma vabastatud isikuid ja hüvitama neile ning hoidma nad puutumatuna mis tahes ja kõigist nõuetest, mis tulenevad kolmandatelt isikutelt. Kohtu hinnangul on asjakohatu hageja väide, mille kohaselt hagi rahuldamisel tekib kostjal regressinõue vaid oma kindlustusseltsi, mitte laeva operaatorfirma, vastu, sest kostja (vedaja) vastutus on täies ulatuses kindlustatud. Kohus märgib, et juhul, kui kostjalt väljamõistetud summad hüvitaks kostjale kindlustusselts, siis läheks kindlustusseltsile üle regressinõue laeva operaatorfirma vastu, mis ei ole hageja ja laeva operaatorfirma vahel sõlmitud kompromissi punkti e mõte (s.o välistada kõik nõuded laeva operaatorfirma vastu – II kd lk 67). Sarnasele tõlgendusele kompromisslepingust on jõudnud ka laeva operaatorfirma kindlustusselts (II kd lk 38-39, tõlge lk 40-41). Seega saab järeldada, et laeva operaatorfirma tahe oli suunatud tema vastu edaspidi esitatavate nõuete välistamisele, milleks on ka hageja nõue kostja vastu. Kohus leiab, et hageja ja laeva operaatorfirma vahel 16.05.2012 sõlmitud kompromiss välistab hageja nõude rahuldamise kostja vastu. Kuivõrd kohus jätab rahuldamata hageja kahju nõude, siis jääb rahuldamata ka hageja viivisenõue kostja vastu. Eeltoodust tulenevalt tuleb hageja nõue kostja vastu kahju 16 377 euro ja viivise saamiseks jätta rahuldamata. Tsiviilasja hind Vastavalt TsMS § 136 lg 4 teisele lausele võib kohus tsiviilasja hinda muuta ka asja lahendava kohtulahendiga. TsMS § 133 lõikest 1 tulenevalt arvutatakse hagihind põhinõude ja kõrvalnõuete järgi. 07.05.2013 esitas hageja kohtule taotluse, milles teatas, et vähendab nõuet 45 423 eurot võrra ja nõuab kostjalt 16 377 eurot kahju hüvitamiseks ja 8021,64 eurot viivist. 28.01.2015 suurendas hageja viivisenõuet põhinõudeni 16 377 euroni (perioodi 15.10.2009 – 28.01.2015 eest). Seega on hagi hinnaks 32 754 eurot. Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Tulenevalt TsMS § 162 lg-st 1 jäävad kostja menetluskulud hageja kanda. Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks kohtuotsuses TsMS § 174 lg 1 ja 2 ning § 177 lg 1 järgi. Kostja esindaja on taotluse kohaselt osutanud menetluses kostjale õigusabi kokku 70,43 tundi, tunnihinnaga 108 eurot. Õigusabikulud moodustavad seega kokku 7606,44 eurot (ilma km).

Lisaks palub kostja, et hageja hüvitaks järgmised tõlkekulud: 36,66 eurot lihtkirjalik tõlge ilma km; 65 eurot taanikeelse kohtuotsuse tõlkimise kulu ilma km; 75,50 eurot vandetõlgi tõlke kulu ilma km. Samuti tasus kostja 164 eurot kassatsioonikautsjoni, mis tuleb hagejal hüvitada. Kokku moodustavad kostja taotluse kohaselt kostja menetluskulud 7947,60 eurot (ilma km). Kostja on käibemaksukohustuslane ja saab tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Hageja menetluskuludele vastuväiteid ei esitanud. Kooskõlas TsMS § 143 p 1 ja TsMS § 144 p 2 tuleb hagejal kostjale hüvitada tõlkekulu summas 177,16 eurot (ilma km). Kuivõrd kassatsioonikautsjon on menetluskulu, tuleb hagejal hüvitada kostjale 164 eurot. Et kostjal oli menetluses lepinguline esindaja, peab hageja hüvitama kostjale tekkinud lepingulise esindaja kulud põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Tsiviilkohtumenetluses mõistetakse lepingulise esindaja kulud välja üksnes põhjendatud ja vajalikus ulatuses (TsMS § 175 lg 1). TsMS § 175 lg 1 järgi tuleb kohtul hinnata nii esindamisele kulunud aja kui ka ühe tööühiku hinna (s.o tunnitasu) põhjendatust ja vajalikkust (Riigikohtu määrus asjas nr 3-2-1-115-13, p 25). Kostja esindajal on kulunud 11.09.2013 ettevalmistuseks 12.09.2013 kohtuistungiks 360 minutit, mis on maakohtu hinnangul ülemäärane. Põhjendatuks võib pidada 60 minuti kulutamist. Arvestada tuleb, et kostja on oma õigusliku positsiooni kujundanud vastuses hagile ja kohus ei näe põhjust, miks pidanuks kostja esindajal ainuüksi istungiks ettevalmistamisele kuluma 6 tundi (sisuliselt sama aeg, mis hagile vastamiseks). Kostja esindajal on kulunud maakohtu 24.09.2013 otsusega tutvumisele 51 minutit, millist kulu ei pea aga hageja hüvitama. Tegemist oli kostjale soodsa kohtulahendiga. Ka apellatsioonkaebuse koostamisele 17.11.2013 kulunud 390 minutit on maakohtu hinnangul ülemäärane. On selge, et vastuse koostamiseks on vajalik tutvuda apellatsioonkaebusega, kujundada õiguslik positsioon ja arvestada tuleb ka selle formuleerimiseks kulunud ajaga, kuid põhjendatud ajakuluks võib pidada 3 tunni kulutamist. Ka on kassatsioonkaebusega seotud toimingutele kulunud osaliselt ülemäärast aega. Nii näiteks on kostja esindajal kulunud ringkonnakohtu otsuse erinevateks analüüsideks 310 minutit. Lisaks kassatsioonkaebuse koostamisele 300 minutit. Maakohus leiab, et kassatsioonkaebuse koostamisega seotud põhjendatud ajakuluks võib pidada 300 minutit ja selle aja sisse võiks jääda nii ringkonnakohtu analüüs, suhtlus kliendiga kui ka kaebuse koostamine. Samuti on kostja esindajal kulunud ülemääraselt aega toimingutele, mis puudutavad 19.01.2015 ja 20.01.2015 maakohtule vastuse koostamist ja edastamist, kokku 390 minutit. Maakohus leiab, et põhjendatud ajakuluks võib pidada 3 tundi, sest kohtule ei olnud vajalik esitada senist menetluse käiku, see nähtub asja materjalidest. Ka ei ole tegemist sedavõrd mahuka ja keeruka vastusega, mis vajanuks sedavõrd pikka aega koostamiseks. Esindaja peab olema õigusabi osutamisel efektiivne, tehes vajaliku töö ära võimalikult väikese ajakuluga. Maakohus märkis eelnevalt, et kohtuistungiks ettevalmistamisele saab põhjendatuks pidada 60 minuti kulutamist. Seega vähendab kohus 02.02.2015 toimingutele kulunud aega.

Kohus leiab, et kostja õigusabitoimingud on olnud antud menetluses vajalikud ja põhjendatud 50,75 tunni ulatuses. Antud asjas on lepingulise esindaja tunnitasu 108 eurot (ilma km) mõistlik ja põhjendatud, vastab keskmisele õigusteenuse eest makstavale tasule (vt nt Riigikohtu 1. oktoobri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-13; 2. oktoobri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-21-93-13; 13. novembri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-13; 9. detsembri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-13). Seega tuleb hagejal hüvitada kostja põhjendatud ja vajalikud õigusabikulud summas eurot, summa on ilma käibemaksuta. Kokku tuleb hagejal hüvitada kostja menetluskulud summas 5822,16 eurot, sh tõlkekulu 177,16 eurot, kassatsioonikautsjon 164 eurot ja õigusabikulu 5481 eurot. Kostja on taotlenud TsMS § 177 lg 2 alusel kohustada hagejat hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tasuma menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohus rahuldab kostja taotluse.

/allkirjastatud digitaalselt/ Moonika Tähtväli kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.