Isikuvastased süüteod › Seksuaalse enesemääramise vastased süüteod

KarS § 141 lg 2 p 6 järgi esitatud süüdistuse kohaselt astus ta

täpselt tuvastamata kuupäevadel 1. augusti 2020 ja 27. oktoobri 2021 vahelisel ajal vähemalt kolmel korral vaginaalsesse suguühtesse vähemalt 85-aastase hoolealuse Yga (sünd

XX.XX.XXXX);

XX.XX.XXXX);

täpsemalt tuvastamata kuupäeval 2023. aasta oktoobris või novembri alguses vähemalt ühel korral vaginaalsesse suguühtesse 96-aastase hoolealuse Wga (sünd XX.XX.XXXX); täpsemalt tuvastamata kuupäevadel 6. juunist 2022 kuni 7. detsembrini 2023 ulatuval ajavahemikul vähemalt kahel korral vaginaalsesse ja vähemalt ühel korral oraalsesse suguühtesse vähemalt 82-aastase hoolealuse Qga (sünd XX.XX.XXXX); üks vaginaalsetest seksuaalaktidest toimus 30.10.2023 kella 11.36 paiku ning üks oraalsetest seksuaalaktidest toimus 06.11.2023 kella 17.36 paiku; täpsemalt tuvastamata kuupäeval 2023. aastal vähemalt ühel korral vaginaalsesse suguühtesse vähemalt 84-aastase hoolealuse W (sünd XX.XX.XXXX);

KarS § 1411 lg 2 p 6 järgi on M. Davõdovile esitatud süüdistus selles, et ta

täpselt tuvastamata kuupäevadel ajavahemikul 1. septembrist 2021 kuni 14. jaanuarini 2022 lasi ta Nl vähemalt neljal korral katsuda ning vähemalt ühel korral keelega lakkuda oma paljast peenist; täpselt tuvastamata kuupäevadel ajavahemikul 1. augustist 2020 kuni oktoobrini 2023 lasi vähemalt kahel korral Wl (sünd XX.XX.XXXX) katsuda oma paljast peenist; täpselt tuvastamata kuupäevadel ajavahemikul 10. septembrist 2021 kuni 17. aprillini 2022, lasi vähemalt 79-aastasel Rl (sünd XX.XX.XXXX) vähemalt ühel korral katsuda oma paljast peenist.

karistuseks 10 aastat 6 kuud vangistust ja KarS § 141 1 lg 2 p 6 järgi 3 aastat 10 kuud vangistust. Liitkaristuseks mõistis kohus 11 aastat vangistust. Sellest karistusest luges kohus kantuks kaks päeva. Kohus luges süüdistuse nii KarS § 141 lg 2 p 6 kui ka § 141 1 lg 2 p 6 järgi tõendatuks. Karistuse mõistmist põhjendades märkis kohus, et M. Davõdovi süü on suur. Kohus tõi välja, et M. Davõdov on toime pannud kuue kannatanu vägistamise sarnastel asjaoludel. Ta pani teo toime kõrges eas kannatanute suhtes, kelle hooldamine oli tema ülesanne. Tema ohvrid olid valdavas osas dementsed vanainimesed, kes kas üldse ei rääkinud või ei olnud võimelised pidama sisulist vestlust, mõistma küsimusi ega väljendama omi soove ja tahtmisi. Davõdovi kannatanute puhul pea võimatu öelda, mida tundsid või tajusid abitusseisundis olevad kannatanud hetkedel, kui M. Davõdov neid ühel või teisel moel seksuaalselt väärkohtles, kuid selge on üks – igal inimesel on põhjendatud ootus ja õigus, et teda koheldakse väärikalt ka tema elu lõppfaasis. M. Davõdov kasutas ära väga kõrges eas olevaid vanainimesi, kes olid nende lähedaste poolt usaldatud hooldekodu töötajate, ka M. Davõdovi hoole ja kaitse alla, seda üldinimlikku põhimõtet küüniliselt ja õõvastust tekitaval kombel eirates. Kohus leidis, et KarS § 57 lg 1 p 3 alusel tuleb kergendavate asjaoludena arvestada aktiivset kaasaaitamist süüteo avastamisele ning puhtsüdamlikku kahetsust. Erinevalt kaitsjast asus kohus seisukohale, et tuvastatav pole, et M. Davõdov oleks ilmunud süü ülestunnistamisele. Raskendavaks asjaoluks luges kohus süüteo toimepanemise kõrges eas isikute suhtes. Kohus ei nõustunud kaitsjaga, et põhjendatud oleks KarS § 60 või § 61 kohaldamine.

tegemist ühe, millal teisega. Veel on apellatsioonis öeldud, et ka kriminaalasjas nr 1-22-1657 analüüsiti küsimust, kas etteheidetav tegevus on õigesti kvalifitseeritud nii KarS § 141 kui ka § 1411 alusel (apellatsioonis pole märgitud, mis astme kohtu otsust käsitletakse). Apellatsioonis on märgitud, et ses asjas seadis kaitsja kahtluse alla, kas need teod on reaalkogumis, kuid kohus kaitsja seisukohta ei jaganud. Apellant nendib, et kohtuotsusest ei selgu, mis konstruktsioonile tuginedes kaitsja leidis, et tegemist pole reaalkogumiga. Kokkuvõttes märgib kaitsja, et „seega ka olukorras, kus on tõstatatud küsimus teoühtsusest, lähtus kogus selgelt hoopis üksikepisoodide korduvusest, kaalumata jätkuvust“. R suhtes sugulise iseloomuga teo toimepanemise kohta on apellatsioonis märgitud, et peale süüdistavava puudulike ütluste puuduvad kriminaalmenetluses tõendid, et selline tegu oleks R suhtes üldse toime pandud. N suhtes toime pandud teo kohta märgib kaitsja, et maakohus ei ole piisavalt põhistanud, miks toime pandud teos on seksuaalse enesemääramisõiguse riive piisavalt oluline, et ületaks sellist intensiivsuse piiri, et tegu vastaks KarS §-le 1411. Apellatsiooni kohaselt on maakohus teinud karistuse mõistmisel M. Davõdovi süü suuruse hindamisel kaalutlus- ja põhjendamisvea. Kaitsja leiab, et maakohus oleks pidanud kohaldamata KarS §-e 60 ja 61. Kaitsja leiab, et esinevad karistust kergendavad asjaolud. M. Davõdov aitas menetlusele kaasa, mis on karistust kergendav asjaolu vastavalt KarS § 57 lg 1 p-le 3. Menetlust alustati vaid ühe episoodi suhtes. Teistest episoodidest sai menetleja teada just süüdistava ütluste ja puhtsüdamliku tunnistuse alusel. Kaitsja leiab, et maakohus eksis, kui leidis, et M. Davõdov ei ilmunud süü ülestunnistamisele (KarS § 57 lg 1 p 3 alt 1). Kohus leidis, et M. Davõdov ei pöördunud menetleja poole omal initsiatiivil, vaid tunnistas rohkemate kannatanute väärkohtlemist pärast seda, kui tunnistajatena oli üle kuulatud kaks hooldekodu töötajat. Kohus arvestas M. Davõdovi ütlusi kaasaaitamisena süüteo avastamisel. Kaitsja vaidleb maakohtule vastu väitega, et M. Davõdov ei teadnud hooldekodu töötajate ülekuulamisest ega nende ütluste sisust. Kaitsja leiab, et sisuliselt ei olnud ilma süüdistatava ütlusteta asjas ainsatki tõendit. Süüdistatava telefonist leitud pildid ning videosalvestised on kaudsed tõendid, miks kindlasti ei toonud menetlusse piisavalt selgust. Kui poleks olnud süüdistatava enda ülestunnistust, oleks edasine menetlus ja tõe väljaselgitamine olnud küsimärgi all. Apellatsiooni kohaselt nähtub materjalidest omaenda nõrkusest ja teatavast sõltuvusest väsinud süüdistatava piin ja hirm. Ta ei piirdunud üksnes sellega, et tunnistas üles selle, mida töökaaslane nägi, vaid rääkis ka sellest, millest ei olnud varem teada. Kaitsja leiab, et need karistust kergendavad asjaolud annavad aluse KarS § 60 kohaldamiseks. Samuti tuleb kõne alla KarS § 61, mis võimaldab erandlikke asjaolusid arvestades mõista karistuse alla seaduses sätestatud alammäära.

Kuigi vägistamine on väga taunitav kuritegu, ei tähenda see seda, et kõik vägistamised oleksid raskuselt võrdsed. Käesoleval juhul süüdistatava tegevus ei olnud intensiivne ehk süüdistatav ei ole kasutanud vägivalda, samuti on süüdistatav kriminaalkorras karistamata.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

Maakohtu otsuse muutmiseks ei ole alust. I Apellatsioon ei anna alust Mark Davõdovi õigeksmõistmiseks KarS § 141 1 lg 2 p 6

6.1 Apellatsiooni seisukoht, et KarS § 1411 lg 2 p-le 6 vastab vaid selline sugulise iseloomuga tegu, mis ületab teatava intensiivsusläve, on iseenesest õige (kergemad teise isiku suhtes tema tahte vastaselt toime pandud seksuaalse tähendusega teod on karistatavad

väärteona KarS § 1531 lg 1 järgi). Seda on tõdenud maakohuski (otsuse p 115). Seejuures on kohus toonud välja, et hinnates teo vastavust KarS §-le 141 1, tuleb Riigikohtu praktika kohaselt arvesse võtta näiteks teo laadi (nt kas katsuti kannatanu suguelundit või muud erogeenset kehapiirkonda), intensiivsust (nt kas kannatanut puudutati riivamisi või oli tegu nö käperdamisega), kestust ja muid teo toimepanemise asjaolusid, sh poolte omavahelisi suhteid. Tuleb möönda, et kohtukolleegium ei täheldanud, et maakohus oleks otsuses otsesõnu selgitanud, miks ta leiab, et Mark Davõdovi teod on nii seksuaalse iseloomu poolest nii tõsised, et vastavad KarS § 1411 lg 2 p-le 6. Mingi asjaolu puudutavate põhjenduste puudumine vaidlustatud kohtuotsuses ei kujuta endast aga asjaolu, mis iseenesest annaks alust süüdistatava õigeksmõistmiseks või vähemalt kohtuotsuse tühistamiseks. Ringkonnakohtul on õigus puudulikku põhjendust täiendada. Maakohtu otsuse tühistamiseks ja Mark Davõdovi KarS § 1411 lg 2 p 6 alusel õigeksmõistmiseks oleks alust vaid siis, kui ringkonnakohtul olekski põhjust järelduseks, et sugulise iseloomuga tegu iseloomustavad asjaolud ei ületaks piiri, millest alates vastaks tegu KarS §-le 1411. Praegusel juhul sellise olukorraga ilmselgelt tegemist ei ole. Mark Davõdovile heideti ette seda, et ta lasi kolmel kannatanul katsuda oma paljastatud peenist ning neist ühel seda ka lakkuda. Eespool viidatud Riigikohtu praktika kohaselt on suguelundi katsumist nimetatud asjaoluna, mis näitab kannatanu seksuaalse enesemääramise õiguse riive suuremat intensiivsust; kuigi Riigikohus on näitena nimetanud kannatanu suguelundi katsumist, on ringkonnakohtu hinnangul teo intensiivsuse hinnangul oluline suguelundi katsumise fakt ning tähtsust ei oma, kas süüdistatav katsub kannatanu suguelundit või mõjutab kannatanut katsuma süüdistatava oma. Ringkonnakohus on seisukohal, et see, kui süüdistatav pani arusaamisvõimetud kannatanud oma paljastatud peenist katsuma, riivab oluliselt kannatanute seksuaalset enesemääramisõigust ja ületab ilmselgelt läve, millest alates vastab tegu

KarS §-le 141 . Apellatsioonis ei ole esitatud mingeid argumente, mis annaks alust asuda teistsugusele seisukohale. 6.2 Kuigi apellatsiooni üldine väide KarS § 1411 lg 2 p-i 6 puutuvalt on see, et tegemist ei olnud piisavalt intensiivse sugulise iseloomuga teoga, et see vastaks KarS §-le 141 1, on apellatsioonis vähemalt osaliselt vaieldud vastu ka teo tõendatusele. Nii on apellatsioonis avaldatud seisukohta, et puuduvad „ülekaalukad tõendid“, mis näitaks Mark Davõdovi süüd selles kuriteos. Lisaks on Ri suhtes toime pandud teo kohta märgitud, et see on tõendatud ainult süüdistatava puudulike ütlustega. Need üldsõnalised etteheited maakohtu otsuse tühistamiseks alust ei anna. Tõendite hindamist reguleerib KrMS § 61 lg 2, mis ütleb, et kohus hindab tõendeid kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Sellest ei tulene, et süüdimõistva otsuse tegemiseks peavad süüstavad tõendid olema ülekaalukad. Tõendid peavad kogumis olema piisavad järeldamaks, et süüdistatav on talle etteheidetavas teos süüdi. Teistsugust tõendamisstandardit ei tulene ka KrMS § 7 lg-st 3, mille kohaselt tuleb kõrvaldamata kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks. Apellatsioonis ei ole viidatud mingile konkreetsele kahtlusele, mis oleks maakohtu otsuses käsitletud tõendite valguses kõrvaldamata jäänud. Seda ei ole apellatsioonis tehtud ka Ri suhtes toime pandud teosse puutuvalt, kuigi apellatsiooni kohaselt tõendavad Ri suhtes toime pandud tegu vaid süüdistatava enda puudulikud ütlused. Apellatsioonis pole selgitatud, milles kaitsja hinnangul ütluste puudulikkus seisneb. Seega on väited, et KarS § 141 1 lg 2 p-le 6 vastav tegu pole

tõendatud, paljasõnalised, ja neist ei nähtu, et maakohus oleks teinud tõendite hindamisel mingisuguse vea. 6.3 Apellatsioonis kordab kaitsja maakohtus väljendatud seisukohta, et kuna M. Davõdovile on W suhtes toime pandud tegude eest esitatud süüdistus nii KarS § 141 kui ka § 1411 järgi, tuleks ka W suhtes toime pandud muu sugulise iseloomuga tegevus kvalifitseerida KarS § 141 järgi. Ringkonnakohus peab märkima, et apellatsiooni argumentatsioon ei toeta kuidagi esitatud seisukohta, õigemini ei haaku sellele seisukohale järgnev käsitlus esitatud seisukohaga. Kuigi kaitsja leiab, et nii kannatanuga suguühtesse astumine kui ka tema suhtes toime pandud muu sugulise iseloomuga tegu tuleks kvalifitseerida ainult KarS § 141 järgi, viitab kaitsja järgnevalt ideaal- ja reaalkonkurentsi piiritlemist puudutavale kohtupraktikale ja räägib lõpuks hoopis korduvusest ja jätkuvusest. Korduvus ja jätkuvus on sama süüteokoosseisu mitmele täitmisele antav õiguslik hinnang ega määra seda, kas tegu tuleks kvalifitseerida ühe või mitme karistusseadustiku eriosa sätte järgi. Mis puutub KarS §-s 63 reguleeritud reaal- ja ideaalkonkurentsi, siis nende mõlema puhul kvalifitseeritakse tegu mitme karistusseadustiku eriosa sätte järgi, ideaalkonkurentsi puhul mõistetakse aga vaid üks karistus. Seega ei saa reaal- ja ideaalkonkurentsi piiritlemist reguleeriv Riigikohtu praktika kuidagi toetada kaitsja seisukohta, et isegi, kui M. Davõdov pani W suhtes toime nii vägistamise kui ka muu sugulise iseloomuga teo, tuleks kogu tema tegevus kvalifitseerida vaid KarS § 141 järgi. Mis puutub apellatsioonis viidatud kriminaalasja nr 1-22-1657, siis jääb arusaamatuks, kuidas see peaks apellatsioonis esitatud seisukohta toetama, sest – nagu on apellatsiooniski märgitud – leidis kohus ses asjas, et KarS § 141 ja § 141 1 moodustavad reaalkonkurentsi, st viidatud kohtuasjas jõudis kohus samale seisukohale, nagu maakohus vaidlustatud kohtuotsuses. Kohtukolleegium märgib, et erinevalt apellatsioonis väidetust on maakohus ka praegusel juhul põhjendanud, miks ta leiab, et tegemist on reaalkogumiga: kohus on osutanud, et muud sugulise iseloomuga teod ja vägistamine leidsid aset eri aegadel (otsuse p 120). St maakohus on viidanud sellele, et nendel eri kuriteokoosseisudele vastavatel tegudel polnud ajalisruumilist seost. Apellatsioonis maakohtu seisukohale, et tegemist oli reaalkonkurentsiga, mingeid sisulisi vastuväiteid esitatud pole. Samuti pole esitatud argumente, millest tulenevalt oleks olnud õigustatud kõigi W suhtes toime pandud tegude kvalifitseerimine KarS § 141 järgi. Ringkonnakohus nendib, et kui mingi tegu vastab iseenesest mitme süüteokoosseisu tunnustele, tuleb teo kvalifitseerimine ainult ühe karistusõiguse eriosa sätte järgi kõne alla juhul, kui tegemist on mitteehtsa kogumiga ehk seadusainsusega – spetsiaalsuse, subsidiaarsuse või konsumeerimisega. Kaitsja ühelegi neist viidanud ei ole. Ringkonnakohus nendib, et KarS § 141 ja § 1411 vahel on subsidiaarsussuhe: KarS § 1411 lg 1 kohaselt kvalifitseeritakse inimese tahte vastaselt tema suhtes sugulise iseloomuga teo toimepanemine vägivallaga või tema seisundit ära kasutades KarS § 141 1 järgi, kui puudub KarS §-s 141 sätestatud süüteokoosseis. Niisiis on KarS § 1411 sekundaarkoosseis, mida kohaldatakse ainult siis, kui vägistamine on välistatud. Sellest tulenevalt kvalifitseeritakse aga vägistamine ja muu sugulise iseloomuga tegu ainult KarS § 141 järgi vaid juhul, kui need on toime pandud samal korral, samast tahtlusest kantuna (st välistatud on KarS § 141 ja § 141 1

ideaalkonkurents). Kui sama isiku suhtes on pandud vägistamine ja muu sugulise iseloomuga tegu eri aegadel, ei ole tegemist olukorraga, kus KarS § 141 1 peaks taanduma. Kuna maakohus leidis, et vägistamine ja muu sugulise iseloomuga tegu olid W suhtes toime pandud eri aegadel ja seega moodustasid reaalkogumi, on maakohus mõistnud M. Davõdovi õigustatult süüdi nii KarS § 141 lg 2 p 6 kui ka KarS § 1411 lg 2 p 6 järgi. II

M.S-i , W, Q, A ning veel kahe XXX hooldusalusega, M. Davõdov tunnistas kahtlustuses nimetatud tegude toimepanemist (kd IV; tl. 113–119). Maakohus leidis, et süü ülestunnistamisele ilmumist karistust kergendava asjaoluna ei esine, sest M. Davõdov ei pöördunud menetleja poole omal initsiatiivil, vaid „tunnistas rohkemate kannatanute väärkohtlemist alles pärast seda kui tunnistajatena olid üle kuulatud 2 hooldekodutöötajat (ML ja VA), kellel oli tähelepanekuid M. Davõdovi ja XXX hoolealuste vahelistest suhetest“. Sellega seoses tuleb esiteks nentida, et maakohtu otsusest ei tule välja, millele see väide tugineb, ning ringkonnakohus ei leidnud toimikust tõendeid, mis näitaks, et VA oleks enne seda, kui M. Davõdov koostas puhtsüdamliku ülestunnistuse, üle kuulatud. VA kuulati üle 9. juuli 2025 kohtuistungil, kohtueelses menetluses toimunud ülekuulamise protokolli kohtutoimikus ei ole ja toimunud ülekuulamise aega pole VAlt kohtus küsitud. Ka väärib märkimist see, et VA ei ole kohtus antud ütlustes andnud ütlusi mingi konkreetse süüdistuse sisuks olnud teo kohta; maakohus on otsuses tuginenud VA antud M. Davõdovit iseloomustavatele ütlustele, mille kohaselt M. Davõdovi jaoks oli kõige tähtsam tegevus mähkmevahetus, ta pakkus end appi hoolealuste pesemisel ning tegi rõvedaid nalju, samuti käis ta mõnikord hommikuti N juures veel ka siis, kui ta juba teises osakonnas töötas). Küll nähtub toimikust, et ML on andnud tunnistajana ütlusi 21. detsembril 2023 kell 11.30 (kd III; tl. 65–72). Vastuseks apellatsioonis märgitule, et pole andmeid, et M. Davõdov oleks kolleegide ülekuulamisest teadlik olnud, on prokurör oma kirjalikus seisukohas avaldanud arvamust, et M. Davõdovi kinnipidamine kahtlustatuna W vägistamises andis talle mõista, et tema suhtes peab olema kogutud täiendavat infot. Sellele on prokurör lisanud: „Samuti on eluliselt usutav, et uurija selgitas Mark Davõdovile kinnipidamisel või vahetult peale seda, et XXXs oli samal päeval toimunud koosolek, kust oli tulnud täiendavaid tähelepanekuid Mark Davõdovi käitumise kohta.“ Kohtukolleegium juhib tähelepanu, et kohus võib vastavalt KrMS § 61 lg-le 1 mingist faktilisest asjaolust lähtuda, see tuleneb tõendi(te)st või on üldtuntud; eluline usutavus ei lähe kummagi kategooria alla, vaid on pelgalt üks kriteerium, mida tõendite hindamisel arvesse võtta. Seega ei saa kohus pelgalt elulise usutavuse alusel lugeda tuvastatuks seda, mida keegi ütles või tegi. Küll tuleb prokuröriga nõustuda selles, et M. Davõdovi kinnipidamine uue kahtlustuse alusel pidi näitama talle, et tema tegude kohta on ilmnenud uut infot. Samas näitas see kahtlustus, et menetlejal oli piisavalt infot kahtlustamaks M. Davõdovit ühes uues kuriteoepisoodis (ülekuulamisprotokollist nähtuvalt andiski ML ütlusi selle kohta, et sattus peale mingile M. Davõdovi seksuaalsele tegevusele W suhtes). Nagu eespool toodust näha, nimetas M. Davõdov oma puhtsüdamlikus ülestunnistuses suuremat hulka kannatanuid. Seega tunnistas M. Davõdov menetlejale oma süüd kuritegudes, mille kohta ei olnud tal alust arvata, et menetleja teda neis kahtlustaks. Nende tegude suhtes, mille kohta menetlejal teavet ei olnud või mille kohta vähemalt M. Davõdov ei teadnud, et menetlejal oleks teavet, ei olnud süü ülestunnistamisele ilmumine KarS § 57 lg 1 p 3 tähenduses välistatud. Süü ülestunnistamisele ilmumist ei välista ka see, et M. Davõdov oli kinni peetud – ülestunnistamisele ilmumise puhul on oluline, et kahtlustatav ise ilmutaks initsiatiivi süü ülestunnistamiseks, see tähendab, kahtlustatavana kinnipeetu puhul saab rääkida süü ülestunnistamisele ilmumisest, kui ta ise

omal initsiatiivil annab menetlejale teada soovist tunnistada üles mingi kuritegu. See, kas tegemist on süü ülestunnistamisele ilmumisega, ei sõltu sellest, mis motiivil isik oma süü üles tunnistab (vt nt J. Sootak. § 57 komm. 4.1. – Sootak/Pikamäe (toim.): KarS. Kommenteeritud väljaanne. 5. v.a: 2021). Seetõttu ei oma tähtsust see, kas M. Davõdov tunnistas need teod üles hirmust, et need võiks ka muul moel välja tulla. Seega nõustub ringkonnakohus kaitsjaga, et maakohus on alusetult asunud seisukohale, et süü ülestunnistamisele ilmumist KarS § 57 lg 1 p 3 tähenduses karistust kergendava asjaoluna ei ole. Kõigest hoolimata ei tähenda eelnev, et maakohus oleks jätnud karistust kergendava asjaolu arvestamata. Kuigi maakohus leidis, et tegemist polnud süü ülestunnistamisele ilmumisega, möönis maakohus, et ilma M. Davõdovi panuseta „ei oleks õiguskaitseasutused saanud teada mitte sugugi kõikidest kannatanutest“. Sellest tulenevalt luges maakohus KarS § 57 lg 1 p 3 alusel karistust kergendavaks asjaoluks süüteo avastamisele aktiivse kaasaaitamise. Seega on maakohus arvestanud KarS § 57 lg 1 p 3 teise alternatiivi alusel karistust kergendava asjaoluna sama M. Davõdovi tegevust, mille arvestamist süü ülestunnistamisele ilmumisena kaitsja taotleb – nii maakohtu kui ka kaitsja jaoks on karistust kergendav asjaolu see, et M. Davõdov andis teavet oma tegudest kannatanute vastu, milles teda veel ei kahtlustatud. Ühte ja sama käitumist ei ole alust lugeda karistust kergendavaks asjaoluks kahel alusel. Nii süü ülestunnistamisele ilmumise kui ka süüteo avastamisele aktiivse kaasaaitamise kergendava asjaoluna arvesse võtmiseks ei anna alust ka see, et M. Davõdovi enda ütlused olidki peamiseks süüstavaks tõendiks. Süü ülestunnistamine eeldab ka toimepandud teo kirjeldamist, st sisuliselt menetlusele kaasaaitamist ning selle info andmise eest karistuse kergendamine ka süüteo avastamisele kaasaaitamisena tähendaks sama asjaolu topelt arvestamist. Seetõttu tähendab seisukoht, et M. Davõdovi puhtsüdamlik ülestunnistus ja sellele järgnevalt antud süüd tunnistavad ütlused tähendavad süü ülestunnistamisele ilmumist, seda, et see õiguslik hinnang astub maakohtu antud hinnangu (tegemist oli süüteo avastamisele kaasaaitamisega) asemele, mitte ei lisandu sellele. Küll on maakohus põhjendatult arvestanud karistust kergendava asjaluna kolmandat KarS § 57 lg 1 p 3 alternatiivi – puhtsüdamlikku kahetsust. Süü ülestunnistamine ei eelda ühtlasi süü kahetsemist, seega ei hõlma süü ülestunnistamisele ilmuma puhtsüdamlikku kahetsust ja selle tuvastamisel tuleb arvestada mõlemat kergendavat asjaolu.

III

Allkirjastatud digitaalselt

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.