Otsuse tegemise kuupäev, koht 22. detsember 2025, Tallinn, kirjalik menetlus ja asja läbivaatamise viis Kriminaalasja number
1-25-1965
Kohtukoosseis
Eesistuja Markus Kärner, liikmed Sten Lind ja Janika Kallin
Kohtuasi
Viktor Fedchyki süüdistuses karistusseadustiku (KarS) § 114 lg 1 p 1 - § 25 lg 2, § 1573 lg 1 ja § 121 lg 2 p 2 järgi
Vaidlustatud kohtulahend ja Harju Maakohtu menetluse liik üldmenetluses
septembri
2025.
a
otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Süüdistatava Viktor Fedchyki kaitsja Karine Nersesjan, apellatsioon
Prokurör
ringkonnaprokurör Lauri Jõgi
Süüdistatav
Viktor Fedchyk isikukood: 39010170319; Ukraina kodanik, emakeel ukraina keel, valdab vene keelt, elukoht: XXX; töötas XXX; varem karistamata; tõkend – vahistamine: kahtlustatavana kinnipeetud 24.11.2024 ja viibib vahi all Tallinna vanglas
Kaitsja
Vandeadvokaat Karina Nersersjan
RINGKONNAKOHUS OTSUSTAB:
1.Tühistada Harju Maakohtu 24. septembri 2025. a otsus osaliselt, s.o Viktor Fedchykile KarS § 114 lg 1 p 1 järgi mõistetud karistuse ning liitkaristuse mõistmise osas.
2.Teha tühistatud osas uus otsus, millega:
Mõista Viktor Fedchykile KarS § 114 lg 1 p 1 järgi karistuseks 16-aastane vangistus.
Mõista Viktor Fedchykile KarS § 63 lg 2 ja § 64 lg 1 alusel liitkaristuseks 16-aastane vangistus.
3.Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
4.Määrata Advokaadibüroo Küünemäe & Partnerid vandeadvokaadi Karine Nersesjani poolt apellatsioonimenetluses Viktor Fedchykile osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 527 eurot (sh käibemaks) ning riigi õigusabi kulude suuruseks 3 eurot 72 senti. Jätta need kulud Eesti Vabariigi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Ringkonnakohtu otsuse saab vaidlustada Riigikohtus esitades selle peale kassatsiooni. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates ringkonnakohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistatav ja kannatanu saava kassatsiooni esitada üksnes advokaadi vahendusel. Riigikohtusse kaebamise kord on sätestatud kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) 12. peatüki 1. jaos.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Maakohtu otsus
1.Harju Maakohtu 24. septembri 2025. a otsusega tunnistati Viktor Fedchyk süüdi KarS § KarS § 114 lg 1 p 1 - § 25 lg 2, KarS § 157 3 lg 1 ja KarS § 121 lg 2 p 2 järgi. KarS § 114 lg 1 p 1 - § 25 lg 2 järgi mõisteti V. Fedchykile karistuseks 18 aastat vangistust; KarS § 1573 lg 1 järgi 8 kuud vangistust ning KarS § 121 lg 2 p 2 järgi 1 aasta 6 kuud vangistust. Liitkaristuseks mõisteti 19 aastat vangistust. Vangistuse kandmise alguseks määrati 24. november 2024. Lisakaristusena kohaldati V. Fedchykile riigist välja saatmist koos sissesõidukeeluga kümneks aastaks. Maakohus rahuldas ka kannatanu X tsiviilhagi ning mõistis V. Fedchykilt kannatanule õigusvastaselt tekitatud mittevaralise kahju katteks välja 50 000 eurot.
2.KarS § 114 lg 1 p 1 järgi tunnistati V. Fedchyk süüdi selles, et ta ründas 24. novembril 2024. a ajavahemikus kell 01:09 kuni 01:19 aadressil XXX, Tallinn asuva maja ees kannatanut X eesmärgiga kannatanu tappa. V. Fedchyk lõi kannatanu X tahtlikult vähemalt 85 korda noaga pea, rindkere, käte, kõhu ja selja piirkonda, mille tulemusena tekitas ta kannatanule 69 lõike-torkehaava. Samuti tõmbas Viktor Fedchyk noaga üle X kõri, millega ta tekitas kannatanule 10 cm pikkuse torke-lõikehaava, ja lõi vähemalt kahel korral kannatanut käe või jalaga pea piirkonda. V. Fedchyki tegu jäi tema tahtest olenemata lõpule viimata ja kannatanu surm saabumata vaid seetõttu, et läheduses viibiv politseipatrull nägi sündmust pealt ning lõpetas sekkudes rünnaku.
3.KarS § 1573 lg 1 järgi tunnistati V. Fedchyk süüdi selles, et ta otsis perioodil 10. september 2024 - 13. november 2024 tahtlikult, korduvalt ja järjepidevalt enda endise elukaaslase Xga kontakti, jälgides teda ja sekkudes X tahtevastaselt tema eraellu. Antud tegude tagajärjel tundis X end häirituna ja hirmu.
4.KarS § 121 lg 2 p 2 järgi tunnistati V. Fedchyk süüdi selles, et tema 17. septembril 2023 Tallinnas Lasnamäe linnaosas täpselt tuvastamata aadressil asuvas korteris enne kella 16:36 haaras X paremast käest ja väänas seda. Sellise tegevusega tekitas V. Fedchyk Xle 2(10)
1-25-1965 füüsilist valu ja tervisekahjustuse parema käe 5. sõrme põhilüli murru. V. Fedchyk oli kuriteo toimepanemise ajal Xga lähisuhtes. Kaitsja Karine Nersesjani apellatsioon
5.Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni kaitsja. Apellant palub maakohtu otsuse tühistada V. Fedchyki süüditunnistamises KarS § 114 lg 1 p 1 järgi, tunnistada V. Fedchyk süüdi KarS § 115 järgi ning vähendada mittevaralise kahju hüvitamise summat. Alternatiivselt, kui ringkonnakohus leiab, et V. Fedchyki teole anti õige materiaalõiguslik hinnang, taotleb kaitsja karistuse kergendamist.
6.Kaitsja leiab, et tegemist oli provotseeritud tapmisega, mille tingis kannatanu emotsionaalselt solvav käitumine: abordi tegemine ja teiste meestega suhtlemine. Provotseeritud tapmisele viitab ka V. Fedchyki käitumine.
7.KarS § 114 lg 1 p 1 järgi mõistetud karistus on ebaproportsionaalne. Kohtu põhjendustest ei nähtu, miks mõisteti süüdistatavale prokuröri taotletust raskem karistus. Maakohus märgib küll, et võtab arvesse kergendavat asjaolu ning teo jäämist katsestaadiumisse, ent mõistab siiski süüdistatavale 18-aastase vangistuse, mis on senisest kohtupraktikast selgelt karmim (nt TrtRngK 25.02.2020, 1-18-6430).
8.Põhjendatud ei ole 50 000 euro suurune mittevaralise kahju hüvitis. Kaitsja palub arvestada süüdistatava suhtumist kannatanusse pärast teo toimepanemist, samuti nõusolekut loovutada enda arvelduskontol olev raha kannatanule. Neid asjaolusid arvestades tuleks piirduda keskmise hüvitisega. Riigikohtu kohtupraktika analüüsi järgi on keskmine hüvitis 16 833 eurot. Menetlus ringkonnakohtus
9.Harju Maakohus kuulutas otsuse 24. septembril 2025. Otsuse tõlge toimetati süüdistatavale kätte 28. oktoobril 2025. Seega lõppes apellatsiooni esitamise tähtaeg 27. novembril 2025. Ringkonnakohus võttis apellatsiooni menetlusse 1. detsembril 2025. Prokuröri seisukoht
10.Prokurör palub jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata.
11.Maakohus on õigesti tuvastanud, et tapmine ei olnud tingitud kannatanu provokatsioonist KarS § 115 mõttes. Kannatanu ei manipuleerinud süüdistatavaga, vaid lihtsalt ei käitunud viimasele sobival viisil. Ka ei ole tuvastatud, et V. Fedchyk oleks olnud äkki tekkinud hingelise erutuse seisundis.
12.Maakohus on karistuse mõistmist piisavalt põhjendanud. Samuti nähtub maakohtu otsusest, et V. Fedchyki kahetsusele ei antud erilist kaalu. Seega arvestati karistust kergendavat asjaolu, kuid selle mõju polnud suur. Karistuse kergendamist ei tingi ka kaitsja viide Tartu Ringkonnakohtu lahendile. Seal tingis kergema karistuse mõistmine asjakohaste põhjenduste puudumine ning see, et maakohus suhtus süüdistatavasse ja tema teosse liialt emotsionaalselt.
13.Maakohus ei eksinud ka mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel. Kaitsja vaidlustab sisuliselt üksnes seda, et kohus ei võtnud piisavalt arvesse süüdistatava käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast kahju tekitamist. V. Fedchyki kahetsusel 3(10)
1-25-1965 pole aga erilist kaalu. Ka ei ole prokuröri arvates loogiline see, et V. Fedchyki poolt 1290 euro 51 sendi arestimise osas vastuväidete esitamata jätmine peaks kahjuhüvitist kaitsja märgitud summani vähendama. Välja mõistetud hüvitis ei ole pretsedenditu ning igal juhul ei ole kohus rangelt seotud varasema kohtupraktikaga.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
(I) Sissejuhatus
14.Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti välistanud provotseeritud tapmise (II), kuid soostub kaitsjaga, et maakohus on V. Fedchykile KarS § 114 lg 1 p 1 järgi karistuse mõistmisel teinud minetusi, mis on toonud kaasa kuriteo raskusele ja süüdistatava isikule mittevastava karistuse mõistmise. Ringkonnakohus tühistab selles osas maakohtu otsuse ning karistab V. Fedchyki 16-aastase vangistusega (III)(1). Karistusotsuse muutmise tõttu mõistab ringkonnakohus süüdistatavale ka uue liitkaristuse (III)(2). Tsiviilhagi osas peab ringkonnakohus maakohtu otsust seaduslikuks ega rahulda apellatsiooni (IV). Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osaliselt, jäävad apellatsioonimenetluse kulud riigi kanda (V). (II) Provotseeritud tapmine
15.Ringkonnakohus soostub maakohtu järeldusega, et süüdistatava tegu ei vasta KarS §-s 115 sätestatud provotseeritud tapmise kuriteokoosseisule. Provotseeritud tapmise objektiivne koosseis eeldab, et tapmine on toime pandud äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundis, mille on põhjustanud kannatanupoolne vägivald või solvamine tapja või tema lähedase isiku suhtes. Kaitsja leiab, et tuvastatud on kannatanupoolne emotsionaalselt solvav käitumine, s.o lapseootusest mitte rääkimine, abordi tegemine, teiste meestega suhtlemine, armukadedus. Samuti viitavad tõendid sellele, et süüdistatav tegutses äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundis. Ringkonnakohus sellega ei nõustu.
16.Kõnesoleva süüteokoosseisu kandvaks mõtteks on lähtekoht, et tagajärje kutsub enda õigusvastase käitumisega esile kannatanu (RKKK 19.02.2015, 3-1-1-1-15, p 11.1). Kuna solvang on KarS § 115 objektiivse koosseisu tunnus, ei saa selle sisustamisel lähtuda üksnes sellest, mis on toimepanija silmis solvav. Solvanguna kui kannatanu õigusvastase käitumisena ei saa käsitada tegusid, mis võivad olla teisele inimesele subjektiivselt tajutavad tõrjuvana või ebameeldivana, ent mis on kannatanu vaba eneseteostuse õigust silmas pidades sotsiaalselt adekvaatsed (vt sarnaselt TlnRngK 30.06.2022, 1-21-4410, p 8.2). See, et süüdistatavale ei meeldinud, et kannatanu teiste meestega suhtleb, ei muuda kannatanu käitumist solvanguks. Kannatanu ei soovinud enam süüdistatavaga suhelda ning võis vabalt valida, kellega ta läbi käib. Ka ei saa solvanguks pidada seadusliku abordi tegemist. Miski, mis on õiguskorras selgelt reguleeritud ning lubatav (vt raseduse katkestamise ja steriliseerimise seaduse § 5 lg 1), ei saa samaaegselt olla käsitatav kannatanu õigusvastase käitumisena kõnesoleva koosseisu mõttes. Samuti märgib kolleegium, et abordi tegemine ei ole ka tõsikindlalt tõendatud. Ehkki kannatanupoolse solvangu äralangemise tõttu ei ole teisi KarS § 115 koosseisutunnuseid tarvis hinnata, märgib kolleegium siiski, et peab asjakohaseks ka maakohtu põhjendusi selle kohta, miks ei olnud V. Fedchyk teo toimepanemise hetkel äkki tekkinud hingelise erutuse seisundis.
17.Kokkuvõtvalt ei ole maakohus eksinud, kui järeldas, et V. Fedchyki tegu ei saa kvalifitseerida KarS § 115 järgi. 4(10)
1-25-1965 (III) Karistus (1) KarS § 114 lg 1 p 1 järgi mõistetud karistus
18.Maakohus mõistis V. Fedchykile KarS § 114 lg 1 p 1 järgi karistuseks 18 aastat vangistust. Ringkonnakohus soostub kassaatoriga selles, et maakohtu põhjendused V. Fedchykile sanktsiooni ülemmäära lähedale jääva karistuse mõistmisel on piisavalt vastuolulised, tuvastamaks kohtuotsuse põhjendamise kohustuse rikkumist KrMS § 305 1 ja § 339 lg 2 mõttes. Kolleegium leiab, et maakohtu tuvastatud asjaoludel on V. Fedchyki karistamisel 18-aastase vangistusega tehtud ka kaalutlusviga, mis on käsitatav materiaalõiguse (KarS § 56 lg 1) ebaõige kohaldamisena.
19.Karistuse mõistmisel on kohtul teatav otsustamisvabadus ja kuriteole vastava karistusmäära leidmiseks pole valemit. Sellest hoolimata peab kohtuotsuse põhjendustest olema jälgitav, miks kohus mõistis just sellise karistuse, ning see, kas kohus on võtnud arvesse asjaolusid, mille arvesse võtmist KarS § 56 lg 1 nõuab. Kohtukolleegium leiab, et praegusel juhul on maakohus küll karistuse mõistmist põhjendanud, kuid V. Fedchyki süü suurust ning avaldatud kahetsuse ja teo katsestaadiumi jäämise arvesse võtmist puudutavad põhjendused on nii üldised ja/või vastuolulised, et kokkuvõttes ei ole selge, miks kohus mõistis V. Fedchykile karistuseks 18-aastase vangistuse.
20.Süü suurust käsitledes on maakohus korrektselt toonud välja asjaolud, mida kohus arvesse võttis. Kohus on ka toonud välja, et peab nendest asjaoludest tulenevalt V. Fedchyki süüd suureks. Kohtuotsusest jääb aga selgusetuks, kuhu sellele süüle vastav karistus sanktsiooniraamides paigutus. Kohus on välja toonud, et kohtupraktika kohaselt võetakse karistuse mõistmisel aluseks sanktsiooni keskmine määr, ning on deklareerinud, et V. Fedchyki süü annab piisava aluse mõista karistus sanktsiooni keskmisest määrast kõrgemal. Ringkonnakohtu hinnangul on selline määratlus siiski liialt ebamäärane.
21.KarS § 114 järgi on tähtajalise vangistuse pikkuseks 8–20 aastat. Sanktsiooni keskmine määr on seega 14 aastat vangistust ja kohtu kasutatud sõnastus hõlmab suurt vahemikku: sellele vastav vangistus olla nii napilt üle 14-aastane vangistus kui ka 20-aastane või selle lähedane vangistus. Sealhulgas on sellise täpsusastmega määratluse puhul võimalik, et juba ainult neist asjaoludest, mille kohus tõi välja süüd iseloomustavatena, pidas kohus põhjendatuks 18-aastast vangistust (seda enam, et punktis 82 võtabki maakohus karistuse põhjendused kokku seisukohaga, et süüle vastav karistus on 18 aastat vangistust). Seetõttu on põhjendatud kaitsja etteheide, et pole aru saada, kas ja kuivõrd kohus võttis arvesse tuvastatud kergendavat asjaolu ning kohtu enda välja toodud asjaolu, et tegu jäi katsestaadiumi.
22.Ringkonnakohus ei soovi eelnevaga öelda, et kohus peaks süüle suuruse käsitluse raames ütlema välja konkreetse karistusmäära, mis sellele süüle vastaks. Küll peaks kohtuotsusest olema aru saada, kui suureks kohus süüd peab – nt kas keskmisest vaid veidi suuremaks või väga suureks. Ühtlasi peaks olema aru saada, kas kohus peab sellele süüle vastavaks keskmäära ületavat, kuid selle lähedale jäävat, keskmäära ja ülemmäära vahelise keskpunkti lähedale jäävat või ülemmäärale vastavat või selle lähedale jäävat karistust. Praegu näeb ringkonnakohus probleemi selles, et maakohus on mõistnud pigem ülemmäära kui keskmäära lähedale jäänud karistuse, nentides samas, et on ka asjaolusid, mis n-ö tõmbavad karistusmäära allapoole, andmata aga samas mõista, et peab süüd nii suureks, et sellele vastaks ülemmäära lähedane karistus.
5(10)
1-25-1965
23.Seda, et kohus peab tõesti põhjendatuks vähemalt sanktsiooni ülemmäära lähedast vangistust, maakohus selgelt välja öelnud ega põhjendanud pole. Ringkonnakohus on seisukohal, et karistuse mõistmine tähtajalise vangistuse alam- või ülemmäära lähedale peaks viitama sellele, et tuvastatud on seadusandja poolt ette kujutatud mõrva tüüpjuhtumist selgelt eristuvad asjaolud. Mida kergemakäeliselt mõistetakse karistusi tähtajalise vangistuse ülemmäära ligidale, seda vähem jääb ruumi karistuste diferentseerimiseks neil juhtudel, mil isiku süü ning muud KarS § 56 lg-s 1 loetletud asjaolud tingiksid raskema karistuse mõistmise.
24.Kohtukolleegiumi hinnangul annavad maakohtu otsuses välja toodud süüd iseloomustavad asjaolud alust järelduseks, et V. Fedchyki süü on suur, kuid mitte ülisuur. Süüdistatavale heidetakse ette teo toimepanemist julmal viisil, piinavat viisi talle hoolimata kannatanule põhjustatud vigastuste hulgast ette heidetud pole. Tapmisteo julm viis on kvalifitseeriva tunnusena juba karistusraami sisse kirjutatud. Arvestada tuleb sedagi, et KarS § 114 lg 1 hõlmab erineva raskusastmega tegusid, sh näiteks mitme inimese tapmist ühe või mitme teoga (KarS § 114 lg 1 p-d 3 ja 4). Võimalik on seegi, et ühe teoga täidetakse samal ajal mitu kvalifitseerivat tunnust. See ei tähenda, et tähtajalise vangistuse ülemmäär või eluaegne vangistus oleks mõeldud üksnes nendeks juhtudeks, sest alati on võimalik ette kujutada veelgi raskemaid tegusid (nt 100 inimese mõrv 3 inimese mõrva asemel). Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse p-s 81 välja toodud asjaolud (ennekõike rünnaku ajaline kestus ja noahoopide arv) viitavad küll keskmisest KarS § 141 lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritavast teost suuremale süüle, ent need asjaolud ei ole sedavõrd erandlikud, et tingiksid karistuse mõistmise sanktsiooni ülemmäära lähedal. Ehkki mõistetav karistus sõltub arvukatest teguritest, toetab ringkonnakohtu käsitlust ka senine karistuspraktika (vt nt: 15-aastane vangistus piinaval viisil toime pandud tapmise eest – HMK 08.01.2024, 1-23-2860; 14-aastane vangistus KarS § 114 lg 1 p 1 eest kaitsja viidatud asjas TrtRngK 25.02.2020, 1-18-6430, millest on avaldatud vaid sissejuhatus ja resolutiivosa, kuid mille asjaolud on nähtavasti kaitsjale ja prokurörile teada).
25.Lisaks eelnevale tuleb arvestada seda, et maakohus on märkinud, et arvestab asjaolusid, mis peaksid karistuse määra allapoole tooma. Nii on maakohus öelnud, et arvestab sellega, et tegu jäi katse staadiumisse ja sõnaliselt on süüdistatav kohtuistungil kahetsust avaldatud. Seda, mil moel arvestas kohus asjaolu, et tegu jäi katsestaadiumisse, põhjendustest ei nähtu. Samas on seadusandjagi viidanud sellele, et tegemist on kergema karistuse kasuks rääkiva asjaoluga: KarS § 25 lg 6 näeb ette, et süüteokatse puhul võib kohus kohaldada KarS § 60. Selle sätte kohaselt ei ole aga KarS § 60 kohaldamine kohustuslik. Seetõttu võib teo katsestaadiumisse jäämisega arvestamine tähendada selle arvesse võtmist lihtsalt süü suuruse hindamisel. Seda, et maakohus oleks kohaldanud KarS § 60 lg-s 4 sätestatud korrigeeritud karistusraamist, maakohtu otsusest ei nähtu. Seega järeldab ringkonnakohus, et maakohus viitas tagajärje saabumata jäämisele selleks, et kirjeldada realiseerunud tagajärjeebaõigust – ning seeläbi süüdistatava süüd – mõnevõrra väiksemana sellest, mis see oleks olnud lõpuleviidud teo korral. Niisiis on seegi asjaolu, mis räägib väiksema süü kasuks ja seega sanktsiooni ülemmäära lähedase karistuse mõistmise vastu. Küll peab ka kohtukolleegium selle mõju karistusmäärale väikseks, arvestades seda, kui palju V. Fedchyk kannatanu surma saabumiseks tegi.
26.Maakohtu otsuses V. Fedchyki kahetsuse kohta öeldu on vastuoluline. Karistuse põhjenduste kokkuvõttes rõhutab kohus, et arvestab sellega, et sõnaliselt on süüdistatav kohtuistungil kahetsust avaldatud. Selline sõnastus jätab mulje, et V. Fedchyk kahetsust küll avaldas, kuid kohus kahtleb selle siiruses. Ka sellele eelnevad põhjendused viitavad kohtu sellisele kahtlusele: kohus on välja toonud, et sündmuskohal oli V. Fedchyk rahulik 6(10)
1-25-1965 või isegi rõõmus, hiljem on ta aga ütlustes oma süüd pisendanud. Samas on kohus eespool deklareerinud, et avaldatud kahetsuse tõttu esineb karistust kergendav asjaolu, mille mõju on küll väike. Kuigi maakohtu otsuse põhjendused on puhtsüdamliku kahetsuse esinemise küsimuses vastuolulised, tuleb ringkonnakohtul lähtuda sellest, et maakohus on kergendava asjaolu tuvastanud. Nimelt ei saa kaitsja apellatsiooni alusel kriminaalasja lahendav ringkonnakohus enam asuda hindama, kas kahetsus ikka oli puhtsüdamlik, sest ringkonnakohus kaitsja apellatsiooni alusel süüdistatava olukorda raskendada ei või. Seega, kui maakohus on öelnud välja, et karistust kergendav asjaolu esineb, lähtub ringkonnakohus sellest, et V. Fedchyk on avaldanud puhtsüdamlikku kahetsust. Kui kohus kergendava asjaolu tuvastas, tuli seda ka arvesse võtta (vt RKKK 24.10.2011, 3-1-1-7711, p 10.2).
27.Lisaks eelnevale tuleb nentida, et ühtki karistust raskendavat asjaolu maakohus ei tuvastanud. Ka ei tuginenud kohus selgelt ühelegi eri- või üldpreventiivsele kaalutlusele, mis tingiks süü suurusele vastava karistuse korrigeerimist üles- või allapoole. Seega jääb maakohtu otsusest selgusetuks, millest tulenevalt pidas maakohus lõppkokkuvõttes põhjendatuks 18-aastast vangistust, s.t karistust, mis jääb pigem sanktsiooni ülemmäära kui keskmise määra lähedale.
28.Ringkonnakohus leiab, et ilma karistust kergendava asjaoluta vastaks V. Fedchyki süü suurusele karistus, mis ületab sanktsiooni keskmäära, kuid jääb siiski lähemale kesk- mitte ülemmäärale. Karistust kergendava asjaoluna tuleb arvesse võtta kahetsust, mille mõju karistusele pole maakohtu tuvastatud põhjustel kuigivõrd suur. Arvestades karistust kergendavat asjaolu, on kolleegiumi hinnangul V. Fedchyki süüle vastav karistus 16aastane vangistus. Kolleegiumi hinnangul puuduvad täiendavad eri- ja üldpreventiivsed kaalutlused, mis karistuse suurust mõjutaksid, arvestades eriti seda, et süüdistatavale kohaldati ka lisakaristusena riigist väljasaatmist ja sissesõidukeeldu seadusega lubatud maksimaalses määras. Kuna V. Fedchyki seos Eesti Vabariigiga ei ole kuigivõrd tihe, ei ületa põhi- ja lisakaristus kogumis siiski süüdistatava süü suurust (vt RKKK 22.03.2019, 1-17-9941, p 16). Ehkki kohus ei ole seotud prokuratuuri karistusettepanekuga (RKKK 12.12.2014, 3-1-1-82-14, p 10), märgib kolleegium sellegipoolest, et 16-aastast vangistust taotles kohtuvaidlustes ka prokuratuur, kes palus sealjuures tuvastada ka üks karistust raskendav asjaolu, mida maakohus karistuse mõistmisel ei käsitlenud (vt selle kohta ka ülejärgmist punkti).
29.Kokkuvõtvalt tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse V. Fedchykile KarS § 114 lg 1 p 1 järgi mõistetud karistuse osas KrMS § 337 lg 1 p 4, § 338 p-de 2, 3 ja 4 ning § 339 lg 2 alusel ja teeb selles osas KrMS § 340 lg 2 p 4 järgi uue otsuse, millega mõistab V. Fedchykile KarS § 114 lg 1 p 1 järgi karistuseks 16 aastat vangistust. Kaitsja apellatsioon karistuse kergendamise osas rahuldatakse.
30.Väljaspool apellatsiooni piire märgib ringkonnakohus, et maakohtu otsustus on mõneti vastuoluline ka osas, milles kohus ei tuvastanud süüdistatavale KarS § 114 lg 1 p 1 järgi karistuse mõistmisel ühtegi karistust raskendavat asjaolu. Nimelt tuvastas maakohus KarS § 1573 lg 1 järgi karistust mõistes karistust raskendava asjaoluna KarS § 58 p-s 4 sätestatud süüteo toimepanemise süüdlase endise pereliikme vastu. Ka prokurör viitas kohtuvaidlustes sellele karistust raskendavale asjaolule kõigi episoodide osas (III kd, tl 60). Miks sama asjaolu süüdistatava karistust mõrvakatse puhul ei raskenda, kohtulahendist ei selgu. Kuna ringkonnakohus on seotud apellatsiooni piiridega, ega saa süüdistatava olukorda raskendada, ei saa seda karistust raskendavat asjaolu tuvastada ega arvesse võtta ka ringkonnakohus. 7(10)
1-25-1965 (2) Liitkaristus
31.Süüdistatavale KarS § 114 lg 1 p 1 järgi mõistetud karistuse muutmise tõttu tuleb uus otsus teha ka liitkaristuse osas.
32.KarS § 121 lg 2 p 2 järgi karistati V. Fedchyki vangistusega 1 aasta 6 kuud ning KarS § 1573 lg 1 järgi vangistusega 8 kuud. Kõik teod pandi toime sama kannatanu vastu. Ehkki koosseisudega kaitstavad õigushüved ei kattu täielikult, on need siiski vaadeldavad ühe jadana traagiliselt lõppenud lähisuhtevägivallast, mis algas füüsilise jõu kasutamisega, muutus suhte lõppemisel kannatanu ahistamiseks ning päädis viimase mõrvakatsega. Arvestades ka mõrvakatse eest mõistetud karistuse proportsiooni teiste karistustega, hõlmab see piisaval määral ka teiste tegude ebaõiguse. Seega loeb ringkonnakohus KarS § 64 lg 1 alusel kergemad karistused kaetuks raskeima karistusega ning mõistab V. Fedchykile liitkaristusena vangistuse 16 aastat. (IV) Tsiviilhagi
33.Kaitsja leiab, et kannatanu kasuks 50 000 euro suuruse mittevaralise kahju välja mõistmine ei ole põhjendatud. Apellant palub arvestada kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Kaitsja leiab, et arvestades tekkinud tervisekahjustusi, kohtus uuritud tõendeid ning varasemat kohtupraktikat ei ole 50 000 euro suurune hüvitis põhjendatud. Seega palub kaitsja palub piirduda keskmise hüvitisega.
34.Kaitsja ei vaidlusta tsiviilhagi kontekstis maakohtu tuvastatud faktilisi asjaolusid, sh kannatanu tervisekahjustuse ulatust, heaolu langust, väljanägemise muutust ja muid negatiivseid tagajärgi, mis talle tervisekahjustuse tekitamisega tekitati. Maakohus käsitas neid asjaolusid põhjendatult mittevaralise kahju hüvitise suuruse hindamisel (vt RKKK 22.04.2024, 1-22-5835, p 31).
35.Kuigi kaitsja apellatsioonis ei märgita selgelt, mida kaitsja keskmise hüvitise all silmas peab, viitab kaitsja Riigikohtu kohtupraktika kordusanalüüsile „Mittevaralise kahju hüvitamise nõuded kriminaalasjades 2018.-2020. aastal“, mille lk-l 7 märgitakse, et tapmise ja mõrva katse puhul oli vaadeldud ajaperioodil keskmine väljamõistetud hüvitis 16 833 eurot.
36.Kaitsja viide kohtupraktika analüüsile on asjakohane, sest ka Riigikohus on märkinud, et üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks ning kohtusüsteemi autoriteedi säilitamiseks peavad väljamõistetavad mittevaralise kahju hüvitiste suurused olema sarnastel asjaoludel võrreldavad. Samas on Riigikohus selgitanud ka seda, et varasem kohtupraktika ei sea mittevaralise kahju hüvitisele jäika ülem- või alampiiri, millest kohus ei tohi kohtuasja asjaoludest ja enda siseveendumusest lähtuvalt üle astuda, sest siis ei saakski kohtupraktika edasi areneda. Mittevaralise kahju hüvitised peavad käima kaasas nii elukalliduse tõusu kui ka üldise heaolu kasvuga, samuti arvestama võimalike muutustega ühiskonna väärtushinnangutes. Seega on varem mittevaralise kahju eest välja mõistetud hüvitiste suurused küll üks tegur, mida kohus peab koos kõigi teiste asjakohaste kaalutlustega arvestama, kuid sellel ei ole esimust teiste kaalutluste ees. Arvestama peab ka üksikjuhtumite erisust ning seda, kui suurel hulgal juhtumitel varasem praktika põhineb ning kas selle põhjal välja arvutatud mediaan võib oleneda liiga palju mõnest üksikjuhtumist ega peegelda seetõttu adekvaatselt kohtute kujundatud üldist suundumust. Arvestama peab ka seda, kui palju aega on nende lahendite tegemisest möödunud (RKKK 22.04.2024, 1-22-5835, p-d 32-34). 8(10)
1-25-1965
37.Kolleegium märgib esmalt, et analüüs kajastab lahendeid, mis jõustusid perioodil 1. juuni 2018 – 31. mai 2020. Tapmise ja mõrva katse valimi moodustunud lahenditest varasem tehti 7. augustil 2018 ning hilisem 8. oktoobril 2019 (vt analüüsi lk-d 30-31). Maakohtu otsus tehti 24. septembril 2025. 2019. a oktoobrist on selle ajani tarbijahinnaindeks tõusnud 47,5% ning 2018. a augustist 50,6%.1 Statistikaameti andmetel oli 2018. a keskmine brutokuupalk 1310 eurot. 2019. a oli see 1407 eurot. 2 2025. a septembri keskmine brutokuupalk oli 2103 eurot.3 Seega on keskmine brutokuupalk 2019. a võrreldes tõusnud 49,5% ning 2018. a võrreldes 60,5%.
38.Teiseks selgitab ringkonnakohus, et analüüsis hinnati 6 kannatanu mittevaralise kahju hüvitamise nõuet 5 kriminaalasjas. Üks nõue jäeti kannatanu lähedasele isikule rahuldamata. Kõikidel juhtudel, mil kohus hagi rahuldas, rahuldati nõue täies ulatuses. Niisiis saab sellest valimist järeldada üksnes seda, et kohus ei pidanud kannatanute taotletud kahjuhüvitisi suuruses 50 000, 30 000, 6000 ja 5000 eurot liialt suureks. Kohus aga polekski saanud kannatanu kasuks välja mõista enam kui ta nõudis. Niisiis ei võimalda analüüsis välja toodud keskmisest irdumine kuidagi järeldada, et maakohus oleks kaalutlusõigust valesti teostanud.
39.Sellegipoolest ei pea ringkonnakohus sarnaselt prokurörile asjakohatuks maakohtu viidet analüüsis käsitletud kohtuotsusele, millega mõisteti kannatanute kasuks välja 30 000 ning 50 000 eurot (HMK 07.12.2018, 1-17-11933). Kaitsja märgib, et selle kriminaalasja asjaolud ei kattu praegusega ning viidatud juhul oli kuriteo toimepanemise vahendiks tulirelv. See, et kuritegu pandi toime tulirelvaga, ei tähenda kolleegiumi hinnangul eraldivõetult, et asjaolud poleks võrreldavad. Sõltuvalt vahendi kasutamise viisist on noaga võimalik põhjustada kannatanule ka suuremaid vigastusi ja kannatusi kui tulirelvaga. Ringkonnakohus möönab, et juhtumite asjaolud ei ole üks-ühele kattuvad, ent kaitsja pole viidanud ka sellele, millised erisused tema arvates määravad on. Mõlemal juhul said kannatanud raskeid vigastusi, mis mõjutavad edasise elu kvaliteeti. Arvestades maakohtu tuvastatud fakte (sh kannatanu tervisekahjustusi, arme, üleelamisi, elukvaliteedi langust jm), mida kaitsja ei vaidlusta, samuti eespool märgitud elukalliduse tõusu, toetab viidatud lahend pigem arusaama, et maakohtu määratud hüvitis ei ole erakordne.
40.Maakohtu välja mõistetud kahjuhüvitise suuruse muutmist ei tingi ka kaitsja poolt viidatud VÕS § 134 lg-s 5 sätestatu, mille kohaselt tuleb mh arvestada kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. See, et süüdistatav oli päri enda kontol arestitud 1209 euro 51 sendi kandmisega kannatanule, ta väljendas kohtuistungil kahetsust ning soovis kannatanu ees vabandada, ei tingi hüvitise vähendamist. Maakohus selgitas, miks ei pea süüdistatava kahetsust kuigi kaalukaks (vt maakohtu otsuse p 81). Nende põhjendustega ringkonnakohus nõustub. Süüdistatava pangakontol olnud raha arestiti kohtu poolt, süüdistatav ei kandnud seda ise vabatahtlikult kannatanule. Arvestades kriminaalasja asjaolusid, oli küllap ka süüdistatavale prognoositav, et vastutusest ta ei pääse. Eeltoodut silmas pidades ei pea kolleegium märkimisväärseks ohverduseks seda, et süüdistatav ei vaidlustanud oma pangakonto arestimist ning soostus seal olnud raha ülekandmisega kannatanule.
41.Kokkuvõtvalt ei teinud maakohus VÕS § 134 lg-s 2 nimetatud kahjuhüvitist kindlaks määrates ühtegi kaalutlusviga, mis annaks ringkonnakohtule aluse maakohtu otsuse muutmiseks. Seega jääb apellatsioon tsiviilhagi puudutavas osas rahuldamata. (V) Menetluskulud
42.V. Fedchyki kaitsja esitas taotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks. Taotluse järgi kulus süüdistatavaga nõupidamisele 54 minutit ning maakohtu otsuse analüüsile ja apellatsiooni koostamisele. Seega taotleb kaitsja, et apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi tasu suuruseks määrataks kokku 527 eurot (koos käibemaksuga). Lisaks taotleb kaitsja, et riigi õigusabi kulude suuruseks määrataks 3 eurot 72 senti (koos käibemaksuga). Kulu seisnes advokaadibüroo ja vangla vahelises sõidukulus. Ringkonnakohus loeb taotluse põhjendatuks ning määrab Advokaadibüroole Küünemäe & Partnerid vandeadvokaadi Karine Nersesjani poolt apellatsioonimenetluses V. Fedchykile osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 527 eurot (sh käibemaks) ning kulude suuruseks 3 eurot 72 senti (sh käibemaks). Kuna ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 4 nimetatud lahendi, jäävad menetluskulud KrMS § 185 lg 1 alusel Eesti Vabariigi kanda. (allkirjastatud digitaalselt)
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.