1-24-953 Eesistuja Orvi Koik, liikmed Pavel Gontšarov ja Markus Kärner Elina Huobolainen
Tõlk
Jelena Kremez
Kriminaalasi
A, B ja D süüdistuses KarS § 1332 lg 1 järgi
Apelleeritud kohtuotsus Apellatsioonide esitajad
Harju Maakohtu 8. mai 2025. a otsus üldmenetluses Süüdistatavate A ja B kaitsja Vladimir Sadekov Süüdistatava D kaitsja Urmas Simon
Prokurör
Eneli Laurits
Kohtukoosseis
A , isikukood: XXX; elukoht: XXX; kodakondsus: määratlemata, emakeel: vene keel; haridus: XXX; töökoht: XXX, kriminaal- ja väärteokorras karistamata. Tõkend: käesoleval hetkel ei ole kohaldatud; kahtlustatavana kinnipidamine 14. juuli kuni 15. juuli 2020. a; vahistatud 16. juuli kuni 14. november 2020. a.
Süüdistatavad
B, isikukood: XXX; elukoht: XXX; kodakondsus: Eesti Vabariik, emakeel: vene keel; haridus: XXX; töökoht: XXX, kriminaal- ja väärteokorras karistamata. Tõkend: käesoleval hetkel ei ole kohaldatud; kahtlustatavana kinnipidamine 26. juuli kuni 27 juuli 2020. a; elukohast lahkumise keeldu kohaldati kuni 27. juuli 2021. a. D, isikukood: XXX; elukoht: XXX; kodakondsus: Eesti Vabariik, emakeel: vene keel; haridus: XXX; töökoht: XXX, kriminaal- ja väärteokorras karistamata. Tõkend: ei ole kohaldatud.
Kaitsjad
Vladimir Sadekov, Urmas Simon
RESOLUTSIOON
Jätta Harju Maakohtu 8. mai 2025. a otsus kriminaalasjas nr 1-24-953 muutmata. Kaitsjate apellatsioonid jätta rahuldamata. Määrata Advokaadibüroo Simon OÜ-le makstava riigi õigusabi tasu suuruseks D-le apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 647,28 eurot, sh käibemaks. Mõista nimetatud menetluskulu katteks D-lt Eesti Vabariigi kasuks välja 647,28 eurot. Makseinfo koos arveldusarve ja viitenumbriga menetluskulude tasumiseks edastatakse eraldi dokumendina. Menetluskulu tuleb tasuda 30 päeva jooksul lahendi jõustumisest. Edasikaebamise kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.
1.Harju Maakohtu 8. mai 2025. a otsusega üldmenetluses tunnistati A süüdi KarS § 133 2 lg 1 järgi ja talle mõisteti karistuseks vangistus 2 aastat. KarS § 73 lg 1, 3 alusel määrati, et mõistetud karistust ei pöörata osaliselt täitmisele. Karistusest kuulus koheselt ärakandmisele 4 kuud vangistust, mille algust arvestada alates A viimasest kinnipidamisest, s.o alates 14. juulist 2020. a. Kuivõrd A vabanes vahi alt 14. novembril 2020. a, tuleb lugeda koheselt kandmisele kuuluv vangistuse osa täielikult ärakantuks. Ülejäänud karistust, s.o 1 aastat 8 kuud vangistust, ei pöörata täitmisele, kui süüdimõistetu ei pane 2 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. 1.1 B tunnistati süüdi KarS § 133 2 lg 1 järgi ja talle mõisteti karistuseks vangistus 9 kuud. KarS § 68 lg 1 alusel loeti karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg 26. juuli kuni 27. juuli 2020. a, s.o 2 päeva ja ärakandmata karistuseks loeti 8 kuud 28 päeva vangistust. KarS § 73 lg 1, 3 alusel määrati, et mõistetud karistust ei pöörata täielikult täitmisele, kui süüdimõistetu ei pane 1 aasta pikkuse katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu. 1.2 D tunnistati süüdi KarS § 1332 lg 1 järgi ja talle mõisteti karistuseks vangistus 6 kuud. KarS § 73 lg 1, 3 alusel määrati, et mõistetud karistust ei pöörata täielikult täitmisele, kui süüdimõistetu ei pane 8 kuu pikkuse katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu 1.3 Sama otsusega lahendati ka menetluskulude ja asitõenditega seonduv.
2.Süüdistusakti kohaselt süüdistatakse A selles, et ta on omanud ja juhtinud bordellina käsitletavat baari ning aidanud kaasa rohkem kui kahe isiku prostitutsiooniga tegelemisele, mis on KarS § 1332 lg 1 kirjeldatud kuritegu. B ja D on tahtlikult aidanud kaasa prostitutsioonina käsitlevale tegevusele, mis on KarS § 1332 lg 1 kirjeldatud kuritegu.
3.Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid süüdistatavate A ja B kaitsja Vladimir Sadekov ja süüdistatava D kaitsja Urmas Simon.
3.1 Kaitsja Vladimir Sadekov taotleb mõista A ja B KarS § 133 2 lg 1 järgi õigeks või alternatiivselt lõpetada kriminaalmenetluse A ja B suhtes KrMS § 274 2 alusel juhul, kui ringkonnakohus tuvastab vajaduse saata kriminaalasi uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Menetluskulud palub kaitsja jätta Eesti Vabariigi kanda. 3.2 Kaitsja Urmas Simon taotleb tühistada Harju Maakohtu 8. mai 2025 a kohtuotsus D süüdi tunnistamises KarS § 1332 lg 1 järgi ning teha uus otsus, millega mõista süüdistatav õigeks.
4.Apellant Vladimir Sadekov asub seisukohale, et tõendamiseseme asjaolude kohta ei ole esitatud ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et süüdistatavad tegutsesid tahtlikult eesmärgiga vahendada intiimteenuste osutamist. Kaitsja ei nõustu, et videost nähtuv tegevus täidab sugulise iseloomuga tegude (seksuaaltoimingute) kriteeriumi. Ühtlasi ei ole kaitsja nõus maakohtu järeldusega, et on tõendatud klubis eskordi kui intiimteenuse osutamine. 4.1 A ei ole kunagi soovitanud ega nõudnud tantsijatelt seda, et nad teatud viisil privaatruumis käituksid ja tantsiksid. Ses osas ei ole maakohus arvestanud tunnistaja C ütlustega. Maakohtu hinnang, et A-l oli klubi töö korraldamisel juhtiv roll, tugineb ainult oletusele. Süüdistatava A kui ka tunnistaja C ütlustega on tõendatud, et klubis ning privaatruumides olid kaamerad paigaldatud just nimelt eesmärgiga vältida olukordi, millal klient või tantsija hakkab teatud piiri ületama. Sellistel juhtudel pidid kohe baaripidaja ja administraator reageerima ning sekkuma. Seda, et baaripidaja ja administraator reageerisid, kinnitab ka maakohus ise. Tõendamist on leidnud, et klubis olid tantsijatele reeglid, mis rangelt keelasid intiimsuhte kliendiga. 4.2 Tõepoolest on 16. juuni 2020 jälitustoimingu protokollist ja videofailist nähtav, et klubis olid kliendid, kes on ennast paljastanud ja isegi alustanud sugulise kire rahuldamist, kuid nende tegevused olid peatatud nii tantsija kui ka baaripidaja ja administraatori poolt. Jälitustoimingu protokoll kui ka tunnistaja Y ütlused kinnitavad, et praktikas kasutati tantsu ajal patju, et vältida võimalikku kontakti klientide intiimpiirkonnaga tantsu jooksul. 4.3 Klubide „XXX“ ja „YYY“ näol on tegemist striptiisiklubidega mitte bordellidega. Sugulise kire rahuldamine on tegevus, mille eesmärk on sugulise erutuse esilekutsumine või selle suurendamine kuni täieliku rahuldatuseni (orgasmini). Siia kuulub eneserahuldamine, suguelundite ja muude erogeensete kehapiirkondade puudutamine, keha paljastamine, isikule suguühenduse või muu sellise esitlemine. Klubides XXX“ ja „YYY“ ei ole aga märgitud tegevusi fikseeritud ega tõendatud. Kohtupraktika otsustada jääb, kas prostitutsiooniteenuse hulka lugeda ka nt privaatstriptiis, erootiline massaaž jm seksuaalse alatooniga tegevused, mille otsene eesmärk (ega üldjuhul ka tulemus) ei ole seksuaalse rahulduse saamine. 4.4 Maakohtu poolt viidatud kohtupraktika (RKKKo nr 1-16-5792, p 14) ei ole asjakohane, sest viidatud lahendis on täpsed kriteeriumid seksuaalse enesemääramisõiguse riive hindamiseks, mitte aga sugukire muu rahuldamise mõiste sisustamiseks. Üksikud kahtlased episoodid, mis on klubis „XXX“ toimunud on seotud vaid ühe tantsijaga ega moodusta mingit süsteemi. Seejuures on tunnistaja W kinnitanud, et temaga oli antud teemal ka vestlus peetud ning reegleid selgitatud. 4.5 Kaitsja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et eskordi tulevikku suunatud võimaluse arutamine on sisuliselt prostitutsiooni vahendamine. Tuginemine tulevikku suunatud võimalusele eskordi korraldamiseks on jällegi oletus. See, et tuvastati üksikjuhtum, kui
tantsija Q lahkus koos tuttava kliendiga, ei ole omistatav klubile, sest see toimus tantsija initsiatiivil. Samas ei ole tuvastatud midagi intiimset. 4.6 Kohtuliku uurimise käigus ei ole kinnistust leidnud ka väide, et klubis ostutati erootilist massaaži, mille tulemuseks oli sugulise kire rahuldamine. Ka privaatruumides toimunu ei olnud suunatud orgasmi saamiseks. Puuduvad tõendid, et klubis töötavad tüdrukud osutasid prostitutsiooniteenuseid ning täidetud ei ole objektiivne koosseis. 4.7 Süüdistatava A ülesanne ei olnud klubi tantsijatega kontakteerumine ega nende õpetamine. A lähtus sellest, et tunnistaja Cl on välja töötatud kindel süsteem, et tantsijate tegevused on seaduslikud. Sellega on süüdistava A hoolsuskohustus täidetud. 4.8 Süüdistatav B töötas klubis baaridaamina, mitte administraatorina. Tema tööülesannete hulka kuulusid: baaris jookide eest tasumiste vastuvõtmine, saalikülaliste teenindamine baarivalikust tellimuste vastuvõtmisel, suupistete pakkumine, alkohoolsete ja mittealkohoolsete jookide valikus orienteerumine ja külaliste ning tantsijate abistamine jookide valimisel. B täites striptiisiklubis baaridaami ülesandeid ei ole kunagi andnud tantsijatele korraldusi töö tegemise osas ega andnud neile mingeid käske. Süüdistatava B alluvuses ei olnud töötajaid, mistõttu on alusetud ja tõendamata süüdistusaktis toodud oletused nagu B täitis administraatori ülesandeid koos nende ülesannete kirjeldusega.
5.Kaitsja taotleb menetluse lõpetamist KrMS § 274 2 alusel juhul, kui ringkonnakohus tuvastab kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise. Kaitsja on arvamusel, et kriminaalmenetluse lõpetamine on sobiv abinõu reageerimaks mõistliku menetlustähtaja ületamisele. Esimene menetlustoiming, mis A mõjutas, oli tema kahtlustatavana kinnipidamine 14. juulil 2020 ning sellest kuupäevast tuleb arvestada süüdistatava suhtes mõistliku menetlusaja kulgu. Süüdistatava B suhtes tuleb mõistliku menetlusaja kulgu arvestada alates tema kahtlustatavana kinnipidamisest 26. juulist 2020. Süüdistatavad olid kohtu alla antud 18. aprillil 2024, seega esimesest menetlustoimingust kohtu alla andmiseni oli möödunud peaaegu neli aastat. Menetlusaja ületamist ei saa õigustada kuriteo raskuse, keerukuse ja mahukuse tõttu. Kuna süüdistatavatele inkrimineeritud kuritegu puudutab isikute individuaalhüvesid, ei ole selles asjas avaliku menetlushuvi olemas.
6.Kaitsja Urmas Simon märgib, et ei saa aga nõustuda ei süüdistuse ega kohtu seisukohaga, et asjas uuritud tõendite ja poolte seisukohtade pinnalt on ilmne, et etteheidetaksegi mitte n-ö klassikalise bordelli pidamist, kus raha eest saab astuda suguühendusse, vaid süüdistusversiooni kohaselt seisnes prostitutsioon peamiselt sellises tasulises seksuaalpartnerluses, mis ei hõlmanud suguühendust, vaid muu sugulise iseloomuga tegusid ja seda just klubi n-ö privaatruumides. 6.1 Klubi reeglite kohaselt oli igasugune intiimne tegevus rangelt keelatud ja administraatorite ülesanne oligi olukorda jälgida ning vajadusel koheselt sekkuda. Võis juhtuda, et striptiistantsu esitaja oli koos kliendiga tarvitanud alkoholi ning temas hägustusid piirid striptiistantsu ja intiimsema tegevuse vahel, kuid selles ei saa süüdistada töölepinguga töötavat administraatorit, kelle tööülesanne oligi sellistele olukordadele vahele astuda ning need lõpetada. Selleks olidki pea iganädalased koosolekud ja paigaldatud kaamerad. 6.2 Kaitsja on seisukohal, et klubi eesmärk ja tantsijate ülesanne ei olnud intiimteenuste osutamine, vaid puhas striptiistants, mis mõnikord ületas veidi lubatu piiri, kuid ka siis sekkus alati koheselt administraator. Kui tantsijate eesmärk oleks olnud intiimteenuste pakkumine või
sugulise erutuse tekitamine kliendis sugulisele tegevusele sarnaste tegudega, siis oleks seda teinud kõik tantsijad ja administraatorite ülesanne oleks olnud tantsijaid sellele suunata ja neilt ka vastavat tegevust nõuda. Seda aga ei olnud ja administraatorid tegutsesid vastavalt omanike juhistele just vastupidises suunas. Mõningad väljumised puhtalt striptiistantsu piiridest ei olnud reeglipärane, vaid pigem juhus. Kuid ka siis oli administraatoril töölepingust tulenev kohustus koheselt sekkuda, mida ka D alati tegi. Ja kui juhtus, et administraator ei sekkunud koheselt, siis ilmselt oli ta hõivatud klubi kas teiste klientidega või baarmeni ülesannete täitmisega. Fakt on see, et nn muu sugulise tegevuse pakkumine ei olnud ei klubi ega administraatori ülesanne, vaid keelatud tegevuse piire võidi mõnikord ületada, kas tantsija omavolilise käitumise, tema alkoholijoobe või kliendi ülemeelikuse tõttu, kus administraatoril oli kohustus sekkuda ja nimetatud olukord lõpetada.. 6.3 Apellant asub seisukohale, et on üldteada asjaolu, et striptiistantsu vaadatakse ja tellitaksegi just seksuaalse erutuse esilekutsumiseks või tekitamiseks. Ka nn sületants on just seksuaalse erutuse tugevdamiseks ja on ju selge, et kui istutakse üksteise süles, siis tahestahtmata puutuvad kokku suguorganid, neid hõõrutakse üksteise vastu ja see suurendab veelgi partnerites seksuaalset erutust, kuid seda ei saa nimetada ega tõlgendada kui sugulise iseloomuga tegu. Sugulise iseloomuga tegu imiteeritakse läbi tantsulise tegevuse, olgu seal vahel siis püksid või padi. 6.4 Ka ei saa heita ette administraatorile konsulteerimist klubi omanikuga, milline tegevus tantsu kestel on lubatud ja milline mitte. Selline konsulteerimine näitabki, et klubi juhatajate poolt oli antud selged suunised ja kui administraatorina töötanud D hakkas kõhklema, siis ta küsis üle juhatajalt, kuidas tuleks käituda? Kas tuleks sekkuda või mitte? D ei ole jurist ega tunne ilmselgelt Riigikohtu praktikat ning tema jaoks on keelatud ja lubatud tegevuse piiriks see, mida juhataja ja omanik kohapeal ütleb. Kui juhataja ei käsi sekkuda, siis ei saa ju administraator omaalgatuslikult omanikule vastu hakata ja privaattantsu sekkuda. 6.5 Siit järeldub, et administraatoritel (ja ilmselt ka omanikul) puudus juriidiline teadmine teatud tegude keelatuse osas KarS § 17 mõttes. Omanik teadis, et seksuaalne kontakt ehk suguühe on keelatud ja seda teadmist jagas ta ka administraatoritele. Mis aga puudutab nn muud seksuaalset tegevust, siis on ka juristidele siin piirid väga udused ja selliseid täpseid teadmisi ei saagi ühelt administraatorilt eeldada. Eriti siis, kui need teadmised puuduvad ka omanikul, kes annab tegevussuuniseid administraatorile edasi.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS:
7.Ringkonnakohtu istungil jäid kaitsjad apellatsioonides toodu juurde. Süüdistatavad toetasid kaitsjate apellatsioone. 7.1 Prokurör ei toetanud kaitsjate apellatsioone ja taotles jätta apellatsioonid rahuldamata.
KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:
8.Kolleegium, tutvunud toimiku materjalidega, maakohtu otsuse, apellatsioonide motiividega ning kuulanud ära kohtumenetluse pooled, asub alljärgnevale seisukohale. 8.1 Kohtupraktika kohaselt, kui kaitsja apellatsioonis on esitatud taotlus kriminaalmenetluse lõpetamiseks mõistliku aja möödumise tõttu KrMS § 274 2 lg 1 alusel, siis tuleb kohtul
lahendada see küsimus esmajärjekorras, sõltumata sellest, kas kaitsja taotleb lisaks menetluse lõpetamisele ka süüdistatava õigeksmõistmist (vt RKKKm nr 1-17-10050, p 11). 8.2 Kolleegium täpsustas kohtuistungil kaitsja Vladimir Sadekovi apellatsioonides esitatud taotlust lõpetada kriminaalmenetlus mõistliku aja möödumise tõttu KrMS § 274 2 lg 1 alusel juhul, kui ringkonnakohus tuvastab vajaduse saata kriminaalasi uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Kaitsja täpsustas apellatsioonides märgitud sõnastust ning taotles lõpetada kriminaalmenetlus mõistliku aja möödumise tõttu ka olukorras, kus kolleegium ei tuvasta vajadust saata kriminaalasja uueks arutamiseks maakohtule. Seega lahendab kolleegium enne kaitsja Vladimir Sadekovi apellatsioonides esitatud taotluse lõpetada kriminaalmenetlus seoses mõistliku menetlusaja möödumisega.
9.Maakohus on seda küsimust lahendanud ning järginud kehtivat kohtupraktikat ja leidnud, et süüdistatavate õigust menetlusele mõistliku aja jooksul ei ole rikutud (vt kohtumenetluse kd I, tl 181-182p). Kolleegium nõustub maakohtu põhistatud järeldustega ning kaitsja väidete osas peab vajalikuks märkida vaid järgnevat. Pelgalt enda seisukohtade kordamine apellatsioonis ei too kaasa maakohtu otsuse tühistamist, sest mingeid uusi argumente ei ole kaitsja välja toonud ning maakohus on esitatud seisukohtadele põhjaliku hinnangu andnud. Kaitsja apellatsioonides puudub igasugune sisuline analüüs, et kohtueelses menetluses oleks esinenud mingid seisakuid või pause, mida maakohus ei ole arvesse võtnud. Ka ei nähtu apellatsioonist, et maakohtu menetluses oleks esinenud mingeid põhjendamatuid seisakuid või pause. Mingitele ulatuslikele viivitustele kohtueelsel uurimisel ja kohtumenetluses kaitsja ei viita. Kaitsja märgitud ajavahemik, kui kaua käesolev menetlus süüdistatavate suhtes on kestnud, ei ole midagi sellist, mille pinnalt saaks juba üheselt jaatada ebamõistlikku aega ja seda olukorras, kus rohkem argumente välja ei tooda. Ühtlasi ei ole kaitsja välja toonud, et süüdistatavate jaoks oleks olnud kaalul midagi sellist, mis kõneleks nende õiguste väga olulisest riivest menetluse jätkamise korral kaebemenetluses. Kolleegium leiab kokkuvõtvalt, et võttes arvesse apellatsioonides toodut ning maakohtu poolt käsitletud asjaolusid, ei ole mõistlik aeg kriminaalasja menetlemiseks möödunud ning õigust menetlusele mõistliku aja jooksul pole rikutud.
10.Kaitsja Vladimir Sadekovi apellatsioonis toodule, et maakohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust, kuna maakohtuniku siseveendumuse kujunemine ei ole jälgitav, tuleb kolleegiumil märkida järgmist. Üldjuhul on kohtuotsuse põhistamise kohustuse (KrMS § 305 1 lg 1) rikkumine - sh näiteks kohtuotsuse põhistuse ebapiisavuse või -veenvuse korral - käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. Kolleegium leiab üksmeelselt, et käesoleval juhul ei ole tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 mõttes, kuna maakohtuniku siseveendumuse kujunemine on kohtuotsuse lugejale jälgitav ning maakohtule ei ole alust ette heita järelduste meelevaldsust. Maakohus on järginud kriminaalmenetluse seadustikust tulenevaid tõendite hindamise põhimõtteid ja kohtuotsuse põhistamise nõuet. Maakohtu otsuses on piisava põhjalikkusega kajastatud tõenditele antav hinnang ja kohtuniku siseveendumuse kujunemise tee. 10.1 Esitatud apellatsioonides taotlevad apellandid maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist ja süüdistatavate õigeksmõistmist neile inkrimineeritud kuriteos.
Kolleegium ei nõustu kaitsjate apellatsioonides toodud järeldustega, et kohus on hinnanud tõendeid valesti ja rikkunud KrMS § 61 lg 2 sätestatut. Maakohus on hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse järgi. Asjaolu, et kaitsjad ei ole nõus maakohtu poolt tõendite hindamisel tehtud järeldusega, ei anna alust tuvastada, et maakohus poleks tõendeid hinnanud või kõiki asjaolusid arvestanud. 10.2 Apellatsioonides puuduvad veenvad argumendid, mis lükkaksid ümber maakohtu järeldused, et tegemist on KarS § 1332 lg-s 1 kirjeldatud kuriteoga. Esitatud apellatsioonides korratakse peamiselt samu väiteid, mida esitati esimese astme kohtuistungil ning millele maakohus on juba oma hinnangu andnud. Kolleegium nõustudes maakohtu otsuse põhjenduste ja järeldustega, ei pea neid KrMS § 342 lg 3 p 1 sätestatud õigust kasutades täies mahus vajalikuks korrata, vaid piirdub hinnangu andmisega apellatsioonides esitatud peamistele väidetele.
11.Kolleegium ei nõustu kaitsja Vladimir Sadekovi seisukohaga, et maakohus pole arvestanud C ütlustega. Maakohus on tunnistaja C ütlustele viidanud (vt kohtumenetluse kd I, tl 179-179p), sh hinnanud ka tunnistaja usaldusväärsust ning leidnud, et tunnistaja ütlused ei ole osaliselt usaldusväärsed. Seega jäävad sellised kaitsja väited tagajärjetuks. Selles osas, et maakohus oleks põhjendamatult lugenud tunnistaja C ütlused osaliselt ebausaldusväärseks, mingeid argumente apellatsioonides esitatud ei ole. 11.1 Maakohus on üksikasjalikult analüüsinud ka tõendeid, millest tuleneb üheselt, et asutuse/ klubi juhtimisega tegeles A , kes andis suunised klubi toimimiseks ning ta oli klubi tegelik omanik ja juht (vt kohtumenetluse I kd, tl 175p, 178p-179). Kolleegium nõustub maakohtuga ega pea vajalikuks uuesti tõendite analüüsi korrata, seda enam olukorras, kus kaitsja märgib vaid üldsõnaliselt, et tegemist on maakohtu oletustega. Kaitsja arutlused, et A ei ole kunagi osalenud klubi tantsijate valimisel, pole andnud töökorraldusi tantsijatele ega mingeid käske või kontrollinud töötulemusi, ei lükka ümber maakohtu järeldust, miks saab pidada süüdistatavat A isikuks, kes tegeles klubi juhtimisega. Klubi juht ei peagi isiklikult suhtlema tantsijatega, oluline on see, et A koos Fga klubi omas ja juhtis ning tema poole pöörduti erinevate küsimuste ja probleemide lahendamiseks. Maakohtu argumente pole kaitsja tõenditega kummutanud. Seejuures ei nähtu, et A oleks end distantseerinud igapäevastest probleemidest, vaid temaga suheldi läbivalt igasuguste probleemide lahendamisel (kassa, makseterminalid, jootraha, taksojuhid, töötajad, sh tantsijad ja nende tööülesanded ning töötasu jms), sh kuidas tüdrukud peavad käituma saunas, baaris jms kohas ning selle kõigega kursis olemine on ajaliselt läbiv (vt nt II kd, tl 34-36, 115-122, III kd, tl 222-228, 269-275, IV kd, tl 11, 33-38, 97, 156, VI kd, tl 135-136, 151).
12.Kolleegium nõustub maakohtuga, et KarS § 1332 objektiivne koosseis on täidetud, sest tegemist ei olnud klassikalise striptiisiklubiga, kus tantsija ja kliendi vahel puudus isiklik suhe. Maakohus on üheselt viidanud tõenditele, millest tuleneb, et tantsijad osutasid privaattantsu ja massaaži nime all tasulist seksuaalpartnerlust, mis väljendus muu sugulise iseloomuga tegudes. 12.1 Kolleegium nõustub kaitsja Vladimir Sadekoviga, et puhtalt privaattantsu ei saa kvalifitseerida prostitutsioonina, kuid maakohus ei olegi seda teinud. Maakohus hindas, kas tasu eest osutati teenust, mille sisuks olid sugulise iseloomuga teod klientidega ning sugulise iseloomuga tegude sisustamiseks võttis aluseks õiguskirjanduses ja kohtupraktikas avatud KarS § 141 ja § 1411 kontekstis märgitu. Kolleegium nõustub maakohtuga, et need põhimõtted on kohaldatavad ka käsilolevas asjas. Küll aga tuleb kolleegiumil märkida, et see
piir, mil mingit käitumist saab pidada karistusõiguslikult sugulise iseloomuga teoks on käsiloleval juhul oluliselt kõrgem, sest tegemist on täiskasvanute meelelahutusega. 12.2 Kuigi maakohus ei ole sellele omistanud suurt kaalu, ei nõustu kolleegium maakohtuga, et vaadates klubi privaatruumides tehtud mistahes „striptiisietenduse“ videot saab juba välise pildi põhjal rääkida ühemõtteliselt seksuaalse tähendusega käitumisest ja tegudest. Täiesti tavapärane on glamuurse striptiisi või striptiisitrupi, sh striptiisitrupi, kes teeb interaktiivset lavastust, kuhu kaastakse publik või ka burleski puhul see, et need on erootilised ja sensuaalsed, mille eesmärgiks on seksuaalse elamuse tekitamine. Oluline on aga see, kui esiletükkivalt seksuaalsust etendatakse ning kui domineeriv see on. Kubemepiirkonna ja rindade puudutamisel tuleb samuti hinnata selle kestust ja intensiivsust, sh muid teo toimepanemise asjaolusid, nt striptiisitari enda käitumist ajal, mil klient seda teeb. Seega ei pea täiskasvanute konsensusliku meelelahutuse kontekstis sugulise iseloomuga tegudeks vastupidiselt maakohtule kolleegium ka suguakti imiteerimist (v.a juhul kui seda saab pidada juba masturbatsiooniks) ja korduvat kerget puudutamist kubemepiirkonnast või rindadest. 12.3 Kolleegium viitas eelnevalt, et maakohus tõi välja videomaterjalidest need juhtumid, mil tantsijad osutasid privaattantsu ja massaaži nime all tasulist seksuaalpartnerlust, mis väljendus muu sugulise iseloomuga tegudes. Kolleegiumil tutvus põhjalikult videosalvestistega ning nõustub maakohtuga osaliselt. Kolleegium ei jaga maakohtu seisukohta, et 3. juunil 2019 kell 04.08 alates privaatruumis toimunu, kus osaliseks on Soome kodanik M ja N on selline, mida saab pidada tasuliseks seksuaalpartnerluseks, mis väljendus muu sugulise iseloomuga tegudes (vt kohtumenetluse I kd, tl 176p-177). Maakohtu kirjeldatud tantsija tuharate katsumine ja sõrme tuharate vahele panemine ei olnud intensiivne ning ei kestnud ajaliselt kaua. Seejuures ei soosi sellist tegevust tantsija kehakeel. Maakohtu kirjeldatud naisterahva suguelundite piirkonna aeglane ja segamatu libistamine käega (kell 05.20.57), ei toimunud Elmo poolt, vaid seda tegi tantsija iseendale oma kätega. Tantsija hõõrumises meesterahva süles ei ole midagi sellist, mida käsitada karistusõiguslikult sugulise iseloomuga teoks, arvestades selle intensiivsust ning seda ei saa pidada sugukire rahuldamiseks. Tantsija rindade katsumist ei ole võimalik tuvastada, sest tantsija katab oma kätega rinnad ja meesterahva käed on tantsija käte peal. 12.4 Kolleegium ei nõustu ka selles, et 30. märtsi 2019 kell 03.25 alates privaatruumis toimunu, kus osaliseks meesterahvas K ja tantsija P on selline, mida saab pidada tasuliseks seksuaalpartnerluseks, mis väljendus muu sugulise iseloomuga tegudes (vt kohtumenetluse I kd, tl 178). Sepa istumine K süles ja seksuaalse iseloomuga liigutuste tegemises, ei ole taaskord midagi sellist, mida käsitada karistusõiguslikult sugulise iseloomuga teoks, arvestades selle intensiivsust ning seda ei saa pidada sugukire rahuldamiseks. 12.5 Küll aga nõustub kolleegium maakohtu poolt ülejäänud videomaterjalide põhjal antud hinnanguga, et need on kõik sellised, et jaatada tasulist seksuaalpartnerlust, mis väljendus muu sugulise iseloomuga tegudes. Eriti ilmekalt saab jaatada seda 24. veebruari 2019 kell 03.04 alates privaatruumis toimunu kohta, kus osalisteks on S ja kliendiks R nimeline isik. Seal võimaldatakse sisuliselt kliendil tegeleda eneserahuldamisega, kasutades tantsija keha. 9. märtsi 2019 kell 00.51 alates privaatruumis toimunu, kus osalisteks on Š ja kliendiks Ü nimeline isik, saab tantsija erinevate erogeensete kehapiirkondade katsumist, sh jalgevahe katsumist, pidada piisavalt intensiivseks ja kestvaks. Sama saab tõdeta ka 14. märtsi 2019 kell 3.15 alates privaatruumis toimunu kohta, kus osalisteks on H ja I. Ka ülejäänud maakohtu poolt analüüsitud privaatruumis toimunu, kus osalisteks on S ja kliendiks L, V, O ja K nimelised isikud, saab ilmeksimatult jaatada sugulise iseloomuga tegusid hinnates
privaatruumis toimunud välist teopilti, sh tegude laadi, intensiivsust ja kestust. Märkimisväärne on seegi, et 1. aprilli 2019 kell 02.35 privaatruumis toimunu, kus osalisteks on S ja kliendiks K nimeline isik, tantsija küll takistab suguühet, samas silitab teatud aja tagant kliendi kõvastunud peenist (vt „01.04.....2_25_31... mkv, kell 02.52.10). 12.6 Kolleegium nõustub kaitsjaga, et üksikutel kordadel on tõepoolest baaripidaja või administraator sekkunud, kui klient hakkab piiri ületama, kuid kaitsja jätab tähelepanuta selle, et enamikel maakohtu kirjeldatud juhtumitel keegi ei sekkunud (vt kohtumenetluse I kd, tl 179). Vaadatud videomaterjalide põhjal saab kolleegium asuda seisukohale, et pigem siseneti privaatruumi selleks, et klient saaks sooritada makset läbi terminali, mitte selleks, et klient või tantsija korrale kutsuda. 12.7 Maakohus on üksikasjalikult käsitlenud klubis olnud reegleid ning kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et tegelikkuses puudusid klubis tantsijate jaoks konkreetsed reeglid ja keelud seksuaalse iseloomuga tegevuste vältimiseks. Keeld kehtis klubis üksnes suguühte kohta (vt kohtumenetluse I kd, tl 179p). Nii on tunnistaja Y kinnitanud, et seksisuhted olid keelatud ning rindade puudutamist ei täpsustatud (vt kohtumenetluse kd I, tl 48p-49). Tunnistaja W märkis, et privaatruumi klientidel oli keelatud puudutada suguelundite piirkonda, st kliendi intiimpiirkonda ei tohi puudutada ning kui võttis end alasti, siis sai ka riielda (vt kohtumenetluse I kd, tl 52-53). Samas on üheselt tõendamist leidnud seegi, et J ehk Wga olid probleemid juba 2018. aastal, sest ta käitus liiderlikult ja see oli A-le teada, kuid ta kiitis, et J töötab õigesti (III kd, tl 87, 89) ning sellist käitumist lubati A poolt, sest seksi ei olnud (vt III kd, tl 96). A saab üheselt aru, et J töötab n-ö piiri peal, kuid pluss tema jaoks oli neli tuhat (III kd, tl 103). Tunnistaja V kinnitas aga üheselt, et seda, mis on klubis keelatud või lubatud, keegi temale ei selgitanud. Ka ei selgitatud, miks on ruumides kaamerad (vt kohtumenetluse I kd, tl 55p). Tunnistaja Ž kinnitas üheselt, et kaamerad olid turvalisuse pärast või jälgiti seda, et tüdrukud oleks korralikud, st kui oli probleeme alkoholiga, et ei peletaks kliente eemale. Ka ei tohtinud tüdrukud ja klient võtta aluspükse maha ning tema ei mäleta, et selliseid juhtumeid tema ajal oli. Seks oli rangelt keelatud (vt kohtumenetluse I kd, tl 57p-58, 59). Seega tunnistajate ütlustest, millele kaitsja Vladimir Sadekov viitab, ei tulene tegelikkuses, et klubis olid kindlad reeglid, mis reguleerisid tantsijate tööd. Lisaks ei kinnita seda ka tunnistaja L kohtueelsel uurimisel avaldatud ütlused, sest ütlustest nähtub see, et privaattantse esitades võttis mõnikord aluspüksid ära ning keegi teda ei juhendanud ega teinud märkusi tema tegutsemise kohta. Keegi ei keelanud tal end alasti võtta (VII kd, tl 6). 12.8 Nõustuda saab kaitsja Vladimir Sadekoviga selles, et patju kasutati, et vältida kontakti kliendi intiimpiirkonna vastu, kuid ei saa öelda, et see oleks olnud reegel. Reegliks saab pidada midagi sellist, mida tehakse alati. Samas tuleneb jälitustoimingu protokollist, et patju alati ei kasutatud kui oldi kliendil süles ja hõõruti end kliendi intiimpiirkonna vastu. 12.9 Kaitsja loetleb apellatsioonis, mida saab kaitsja meelest pidada prostitutsiooniks ning leiab, et sugulise kire rahuldamine inimese kehaga on tegevus, kuhu kuulub eneserahuldamine, suguelundite ja muude erogeensete kehapiirkondade puudutamine, keha paljastamine, isikule suguühenduse või muu sellise esitlemine. Maakohtu ja kolleegiumi poolt analüüsitud videosalvestistest just sellised tegevused nähtuvad. Seejuures ei ole oluline, et privaatruumides puudusid prostitutsiooniteenusele osutamisele viitavad esemed, st kondoomid, voodi ja hügieenitarbed, sest suguühet klubis ei toimunud ja selles ei ole ka süüdistust esitatud. Ka laiade voodite puudumine iseenesest ei välista intiimteenuse osutamise võimalust, sest intiimteenust on võimalik pakkuda nii diivanil, põrandal kui ka püsti seistes.
13.Maakohus ei ole ainuüksi videomaterjalide põhjal asunud seisukohale, et klubis toimunu oli seksuaalse suunitlusega tegevus ja see oli nii intensiivne, et täitis sugulise iseloomuga tegude kriteeriumi. Maakohus järeldas uuritud tõenditest ka seda, et klubis oli võimalik teatud juhtudel eskort (vt kohtumenetluse kd I, tl 178p). Kaitsja arutlused, miks ei olnud Q käitumine käsitatav eskordina, ei kummuta maakohtu järeldust, sest kaitsja jätab tähelepanuta maakohtu argumendid ja analüüsitud tõendid. Kõnedest tuleneb üheselt see, et Q on üllatunud, kui kuuleb, et C on eskordid täiesti ära keelanud ning uurib, miks siis C ütles, et need on. Seejärel selgitab C, et ta lihtsalt ütleb, et eskorti ei ole, sest eskort loetakse nagu prostitutsiooniks, märkides, et eskort võib olla see läbilöödud pudel ja küsib, kas Q saab sellest ikka aru ning lisab, et selgitab seda, mis see on ja kuidas seda üleüldse tehakse, kuid mitte telefoni teel (V kd, tl 16-17). Kõnest nähtub ka see, et Qlt võeti eskorti, kuid ta pidi kliendile kutsuma kiirabi. Nõustuda saab maakohtuga, et see, kas Q ja klient olid enne tuttavad ei oma tähtsust, sest see ei välista eskorti ja seda enam olukorras, kus klubi saab sellest kasu. Kaitsja ignoreerib kõnet, kus sisuliselt jaatatakse eskorti ning seda ei lükka ümber ka Q ütlused maakohtus. Seda enam olukorras, kus maakohus luges tunnistaja Q ütlused osaliselt ebausaldusväärseks. 13.1 Kõnede põhjal saab üheselt järeldada, et eskordiga tegeleti juba 2018. aastal. Nii nähtub
4.novembri 2018 kõnest, kuidas Š küsib nõu A-lt, sest klient soovib minna Ega n-ö jalutama ja E käib eskordiga peale. A annab nõusoleku, kui kuuleb, et poolteist tuhat on eskort. Probleem on vaid selles, kuidas see summa läbi lüüa. A jõuab järeldusele, et arvutada tuleb nii nagu privaati, st privaatteenust (II kd, tl 160-161). Seda, et A teadis, et tüdrukud läksid „linna peale jalutama“ kinnitas ka F (VII kd, tl 43). Eskordi teemal suhtleb A ja C ka 25. novembril 2018 ning arutatakse kui palju odavam peaks privaat olema eskordist. Seejuures märgib A, et klient tahab reaalset seksi saada (V kd, tl 4-5). Ka maakohtu poolt viidatud 22. jaanuari 2019 kõnest A ja C vahel nähtub üheselt see, et A on valmis eskordid ära kaotama, sest raha läbi kandmisega makseterminalist on probleeme. Kõnest nähtub see, et klient saab aru, et seks tuleb. Seejuures ei räägita mingist hüpoteetilisest juhtumist vaid konkreetsest juhtumist ehk
21.jaanuaril 2019 toimunust. Kõnest nähtub seegi, et tehakse eskorte, kuid hiljem teeb tüdruk kliendile nn tünga ning muretsetakse kaebuste pärast, sest raha selle eest on võetud. Muretsetakse, et makseterminal läheb lukku kui on liiga suured summad, arutatakse lisa makseterminalide panekut ja suurte summade poolitamist ning alkoholipudelite kaasa andmist, kui on võetud eskort. Ka ei soovi tegelikkuses A ja C sellest tulust loobuda, vaid nendivad, et seda küsimust tuleb arutada ja lahendus leida (IV kd, tl 47-53). A arutab Fga kõnedes ka seda, kui tüdruk eskordis ei kepi, siis kirjutaks mees kaebuse ning seepärast tüdrukul keelati eskort. Tüdruk oleks võinud teenida eskordi pealt ning küsitakse tüdrukult, kas ta annab kahe tuhande eest (IV kd, tl 57-58). Selliste tõendite pinnalt ei ole võimalik asuda seisukohale, et mingeid eskorte ei toimunud või arutati eskorte ainult hüpoteetiliselt. Maakohus, tunnistades A, B ja D süüdi KarS § 133 2 lg 1 järgi, ei kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust.
14.Kolleegium ei nõustu kaitsja Vladimir Sadekoviga, et subjektiivne külg ei ole täidetud. Kaitsja napid argumendid, et A ei kontakteerunud tantsijatega ega õpetanud neid välja ning lähtus informatsioonist, et tunnistaja C on välja töötanud süsteemi, mis tagas, et tantsijate tegevus ei välju seaduse piirest, ei välista süüdistatava A tahtlust. Kõnedest nähtub üheselt, et A on kõigega kursis ning lahendab probleeme ja on pahane, et omanikku tülitatakse selliste probleemidega (III kd, tl 107-108). Kolleegium viitas juba otsuse p 11.1 ja 13.1, et A oli kursis kõigega ja temaga arutati igapäevaseid probleeme, sh tantsijatega ja eskordiga seonduvat.
14.1 Maakohus on süüdistatavate A ja B subjektiivset külge piisavalt käsitlenud (vt kohtumenetluse kd I, tl 180p) ning kolleegium nõustub maakohtuga. Arvestades sündmuste käiku tervikuna ning süüdistatava A arvamusavaldusi teo toimepanemise ajal, millele on maakohus viidanud, saab kahtlusteta asuda seisukohale, et A oli teadlik privaatruumides toimuvast. Privaatruumides toimunud sugulise iseloomuga tegusid aktsepteeriti, sest see oli klubile/baarile kasulik. Ühtlasi leidis tuvastamist seegi, kuidas A juhendas varjatult eskorte vormistama ning andis selleks konkreetseid suuniseid. Maakohtu poolt tuvastatu näitab üheselt süüdistatava A käitumise motiive ning viitab tema teadlikkusele faktidest, mis täidavad käsitletava kuriteo objektiivse koosseisu. Vaatamata sellele tegutses A eesmärgipäraselt klubi (bordelli) juhtimisega ja aitas kaasa prostitutsiooniga tegelemisele, mis näitab seda, et tema tegu oli tahtlik ja vastab subjektiivsele koosseisule. 14.2 Maakohus on üheselt tuvastanud, millega kolleegium nõustub, et süüdistatav B oli isikuks, kes tegutses administraatorina, sh võttis vastu makseid privaatruumides toimunud tegevuse ajal ning jälgis ka privaatruumides toimunut kaamerate vahendusel, kuid enamasti seal toimunusse ei sekkunud. A ja B vahelisest vestlusest 14. novembril 2018 nähtub üheselt, et B on vihane ühe tüdruku peale, kes ei käitunud saunas vastavalt (ei võtnud ennast riidest lahti) ja tal ebaõnnestus kliendilt raha saada. Samas oli J jälle liiga siivutu, kuid kui J ei oleks siivutu olnud, siis ei oleks üldse makstud. B seisukoht on ühene, et tüdrukud peavad saunas lahti riietuma ning on pahane, et üks tüdrukutest ei taha töötada nii nagu J, justkui oleks see isiklik asi, kuidas keegi tahab, nii ta töötab. B on rahul sellega, et J töötas hästi ja lahutas kliendi meelt (III kd, tl 69-73). Kaitsja eirab maakohtu poolt märgitut, et süüdistatav B on sõnaselgelt uurinud A-lt , kuidas vormistada eskortteenust, sh ei räägita ainult tulevikus toimuvast vormistamisest, vaid alles äsja toimunust (IV kd, tl 44-46). Lisaks arutavad B ja A, kuidas privaadi ja eskordi eest tüdrukule maksta (V kd, tl 10). Maakohtuga tuleb nõustuda, et kõik selline süüdistatava B käitumine annab aluse asuda seisukohale, et süüdistatav teadis ja sai aru, millega tantsijad privaatruumides tegelevad ning ta oli kursis ka eskortteenuse toimumisest. Seega ei kinnita tõendid kaitsja versiooni, et puudub subjektiivne koosseis, sest süüdistatava B tegevus klubis puudutas pelgalt ainult baari ja jooke.
15.Kolleegium ei nõustu kaitsja Urmas Simoni seisukohaga, et mõnikord ületasid tantsijad lubatu piiri, kuid siis sekkus alati administraator. Kolleegium märkis juba eelnevalt p 12.6, et vaadatud videomaterjalide põhjal saab üheselt väita, et pigem siseneti privaatruumi selleks, et klient saaks sooritada terminalimakset, mitte selleks, et klient või tantsija korrale kutsuda. Eriti ilmekalt nähtub see 24. veebruari 2019 videolt, kui privaatruumi siseneb D, et tuua jooke, mitte takistada tantsija ja kliendi tegevust, mida üheselt saab pidada sugulise iseloomuga tegudeks. Ka 14. märtsil 2019 siseneb süüdistatav D korduvalt privaatruumi, kuid mitte kliendi ega tantsija korrale kutsumiseks, vaid makseterminaliga, et klient saaks tasuda teenuse või tarbitud alkoholi eest. Kusjuures süüdistatav D osaleb ka tantsija ja kliendi vahel toimuva arutelu juures ning lahkub peale kliendi poolt makse tegemist, kuid jälgides hiljem toimunut ekraanidelt, sh ajal, mil tantsija eemaldab stringid, mis väidetavalt oli klubis keelatud tegevus. Ka 17. märtsil 2019 siseneb korduvalt privaatruumi süüdistatav D, kuid vaid ühel korral on võimalik tõlgendada sisenemist põhjusel, et kutsuda klient n-ö korrale. Kaitsja seisukoht, et juhul kui administraator ei sekkunud, siis oli ta hõivatud kliendi teenindamisega või baarmeni ülesannete täitmisega, ei tulene uuritud tõenditest, vaid tegemist on pelgalt kaitsja arvamusega. Seega jäävad kaitsja sellised väited tagajärjetuks. 15.1 Seda, et tegemist ei olnud juhuslike sündmustega privaatruumis, kinnitab see, et sellist käitumist salliti ja lubati A poolt juba 2018 aastal, sest seksi ei olnud. Arvestades, et selline tegevus leidis aset juba 2018 aastal ja jätkus 2019 aastal, siis ei ole selles midagi juhuslikku.
Seejuures väldib kaitsja tõsiasja, et süüdistatav D suhtles süüdistatava B-ga ka eskortteemal juba 2018 ning arutleti kuidas eskort jagunema peab (V kd, tl 24-25). Need maakohtu poolt viidatud tõendid jätab kaitsja aga tähelepanuta.
16.Kaitsja Urmas Simoni argumendid, et administraatoril puuduvad teadmised, milline seksuaalne tegevus on keelatud, ei puuduta mitte koosseisu-, vaid keelueksimust. Samas on maakohus käsitlenud nii koosseisueksimust kui ka keelueksimust. Kaitsja jätab tähelepanuta selle, et KarS § 39 lg 1 välistab vastutuse vaid siis, kui eksimus on vältimatu. Tulenevalt kohtupraktikast üldjuhul see nii ei ole (vt RKKKo nr 3-1-1-33-16, p 21) ning sellele on maakohus ka viidanud. Maakohtuga tuleb nõustuda, et olukorras, kus süüdistatav siseneb privaatruumi, kus on palja suguelundiga klient ja kaamerast nähtuvad teod, mis üheselt viitavad sugulise iseloomuga tegudele ning mis toimusid pikka aega ja arutelu eskortteemal, oleks süüdistataval Dl pidanud tekkima kahtlus, et tema käitumine osutub karistatavaks.
17.Mõistetud karistust ei ole apellandid eraldi apellatsioonides vaidlustatud. Maakohus on põhjendanud süüdlastele mõistetavat karistust kooskõlas KarS § 56 sätestatuga ning ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu poolt materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, mis annaks aluse otsuse tühistamiseks ning süüdlastele kergema karistuse mõistmiseks. Kolleegium nõustub ka KarS § 73 sätte kohaldamises.
18.Apellatsioonides ei ole konfiskeerimist puudutavas osas mingeid argumente esitatud, kuid kolleegium peab vajalikuks märkida, et ka konfiskeerimise kohaldamise osas kolleegium rikkumisi ei tuvastanud.
19.Viimasena peatub kolleegium apellatsioonimenetluse kuludel. KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt on määratud kaitsjale määratud tasu menetluskulu. Apellatsioonimenetluse kulu on Dle apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi kulu. D kaitsja Urmas Simon esitas taotluse, mille kohaselt kulus tal kohtuotsuse analüüsiks, nõupidamine kliendiga ja apellatsiooni koostamiseks 360 minutit. Nõupidamiseks kliendiga ja ettevalmistamiseks 90 minutit ning osalemine ringkonnakohtu istungil 75 minutit. Seega on apellatsioonimenetluse kulud 630 eurot, millele lisandub käibemaks 151,20 eurot, kokku summas 781,20 eurot. 19.1 Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korra § 6 lg 3 sätestab, et määratud kaitsja tasu riigi õigusabi osutamise eest kriminaalasja kohtulikul arutamisel üldmenetluses, välja arvatud kohtuistungil osalemine, on 36 eurot iga poole tunni kohta, kuid kokku mitte üle 432 euro ühes kohtuastmes. Seega on ainsa erandina ette nähtud kohtuistungil osalemine, millise toimingu eest võib ühes kohtuastmes taotleda tasu 432 eurost piirmäära ületavalt ning lisaks ka sõidukulud. Käsiloleval juhul sõidukulusid ei ole ning ettevalmistuse ega uuesti kliendiga nõupidamise eest ei ole eraldi tasu ettenähtud ning need on arvestatud 432 euro piirmäära sisse. Kaitsja taotlus apellatsioonimenetluses tehtud toimingute eest tasu hüvitamiseks on põhjendatud osaliselt (360 minutit + istungil osalemine 75 minutit), seega määrab kolleegium Advokaadibüroo Simon OÜ-le tasu ja kulude suurusena kindlaks 522 eurot, millele lisandub käibemaks 125,28 eurot, kokku summas 647,28 eurot. 19.2 KrMS § 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides on apellatsioon esitatud. Kuna kohtukolleegium jätab apelleeritud kohtuotsuse D suhtes
muutmata ning kaitsja apellatsioon oli esitatud süüdistatava huvides, siis jäävad menetluskulud süüdistatava kanda.
20.Süüdistatavate A ja B kaitsja Vladimir Sadekov esitas ringkonnakohtule taotluse hüvitada süüdistatavale A-le 1488 eurot ja süüdistatavale B-le 930 eurot apellatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks. KrMS § 185 lg 2 kohaselt, et kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides on apellatsioon esitatud. Kuna kohtukolleegium jätab apelleeritud kohtuotsuse muutmata ja kaitsja apellatsioonid oli esitatud süüdistatavate huvides, siis jäävad menetluskulud süüdistatavate kanda.
21.Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1; § 342 lg 3 p 1 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu 8. mai 2025. a otsuse muutmata ja esitatud apellatsioonid rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ Tühistatud osaliselt Riigikohtu 15.04.2026 otsusega
RIIGIKOHUS OTSUSTAB
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 23. septembri 2025. a ja Harju Maakohtu 8. mai 2025. a otsus osaliselt, s.o A, B ning D süüditunnistamises ja karistamises KarS § 1332 lg 1 järgi, neilt menetluskulude väljamõistmises ning süüdistatavate vara konfiskeerimises.
2.Mõista A, B ning D süüdistuses KarS § 1332 lg 1 järgi õigeks.
3.Jätta B ja D kaitsjatele maakohtus ning D kaitsjale apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluses makstud riigi õigusabi tasu Eesti Vabariigi kanda.
4.Tagastada A-le ja B-le esemed ning sularaha, mille maakohus otsustas konfiskeerida.
5.Mõista Eesti Vabariigilt A kasuks välja süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitis 8097 eurot 20 senti.
6.Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.
7.Kaitsjate kassatsioonid rahuldada.
8.A ja B kaitsja taotlus kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks jätta rahuldamata.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.