Kohus Otsuse tegemise aeg ja koht Kriminaalasja number Kohtukoosseis Ringkonnakohtu istung Kohtuistungi sekretär Tõlgid Kriminaalasi
Tallinna Ringkonnakohus 11. august 2025, suuline menetlus 1-24-1193 Andres Parmas, Janika Kallin ja Markus Kärner 23. juuli 2025 Elina Huobolainen Natalija Mehh ja Sofia Demtšenko Kriminaalasi Maria Džumajani süüdistuses KarS § 113 lg 1 ja Anton Paukšte süüdistuses KarS § 113 lg 1 järgi, üldmenetluses
Apelleeritud kohtuotsus Apellandid
Harju Maakohtu 29. novembri 2024. a otsus, üldmenetlus süüdistatava Maria Džumajani ja tema kaitsja apellatsioon ning süüdistatava Anton Paukšte kaitsja apellatsioon Prokurör Põhja Ringonnaprokurör Diana Helila Maria Džumajan (ik: 48905240264); viibib vahi all Tallinna vanglas aadressil Linnaaru tee 5, Soodevahe küla, Rae vald, Harjumaa; kehtivaid kriminaalkaristusi ei ole. Kuriteos kahtlustatavana kinni peetud 11. septembril 2023, vahistatud alates 13. septembrist 2023; Süüdistatavad, kelle osas Anton Paukšte (ik: 39107300229); viibib vahi all Tallinna maakohtu otsus vaidlustati vanglas aadressil Linnaaru tee 5, Soodevahe küla, Rae vald, Harjumaa; kriminaalkorras korduvalt karistatud (viibib katseajal alates 29. detsembrist 2022). Kuriteos kahtlustatavana kinni peetud 11. septembril 2023, vahistatud alates 13. septembrist 2023. Maria Džumajani kaitsja vandeadvokaat Leelo Viil; Kaitsjad Anton Paukšte kaitsja vandeadvokaat Yaroslav Radziwill
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 29. novembri 2024. a otsus osaliselt, s.o osas, millega maakohus millega maakohus mõistis Anton Paukšte ja Maria Džumajani süüdi tapmise kaastäideviijatena KarS § 113 lg 1 järgi ning neile mõistetud karistuste osas. Muus osas jääb maakohtu otsus muutmata.
Tunnistada Anton Paukšte süüdi KarS § 113 lg 1 järgi ja karistada teda vangistusega 12 aastat.
2.2.KarS § 65 lg 2 alusel suurendada mõistetud karistust eelmise, s.o Harju Maakohtu 29. detsembri 2022. a kohtuotsusega nr 1-22-7929 mõistetud ära kandmata karistusega, s.o 10-kuulise vangistusega ning mõista liitkaristuseks 12 aastat 10 kuud vangistust.
2.3.Süüdi tunnistada Maria Džumajan KarS § 113 lg 1, § 25 lg 2, § 26 lg 1 ja § 22 lg 3 järgi ning karistada teda vangistusega 9 aastat 6 kuud.
Muus osas jätta Harju Maakohtu vaidlustatud otsus muutmata.
4.Rahuldada süüdistatava Maria Džumajani ja tema kaitsja ning süüdistatava Anton Paukšte kaitsja apellatsioonid osaliselt.
5.Määrata Vanalinna Advokaadibüroole makstava riigi õigusabi tasu suuruseks Maria Džumajanile apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 751,44 eurot, sh käibemaks.
6.Määrata advokaadibüroole Radziwill makstava riigi õigusabi tasu ja kulude hüvitise suuruseks Anton Paukštele apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 754,66 eurot, sh käibemaks.
Apellatsioonimenetluse kulud jätta riigi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Ringkonnakohtu otsuse peale on võimalik esitada kassatsioon. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Maria Džumajanile ja Anton Paukštele on esitatud süüdistus KarS § 113 lg 1 järgi selles, et ajavahemikus 7. septembri õhtust kuni 8. septembri varahommikuni 2023. a tapsid nad ühiselt ja kooskõlastatult X, viibides temale kuuluvas korteris.
1.1.M. Džumajani ja X vahel tekkis sõnaline tüli, mille käigus lõi M. Džumajan X vähemalt kahel korral lahtise käega näo piirkonda. Löökide tõttu kukkus X ninaga vastu aknalauda ning tal hakkas ninast verd tulema. Pärast seda jätkati alkoholi tarbimist, mille käigus tekkis X, M. Džumajani ja A. Paukšte vahel sõnaline tüli, mille eskaleerudes lõi A. Paukšte X tahtlikult rusikatega näo piirkonda. Löökide tagajärjel kukkus X peaga vastu aknalauda ja radiaatorit. A. Paukšte lõi ka vähemalt kahel korral kannatanut jalaga kõri piirkonda ning vähemalt ühel korral haamriga oimu piirkonda. M. Džumajan viibis kogu selle vägivalla kestel sündmuskohal ega sekkunud kordagi, väljendades heakskiitu A. Paukšte tapmistegudele. Kuna vastavalt süüdistatavate ettekujutusele oli X pärast peksmist veel elus, siis võttis A. Paukšte M. Džumajaniga kooskõlastatult rihmalaadse eseme, asetas selle Xle kaela ümber, tõmbas pingule ning hoidis seda seni, kuni süüdistatavad veendusid, X surma saabumises.
1.2.Süüdistuse kohaselt põhjustasid M. Džumajan ja A. Paukšte oma tegevusega Xle tervisekahjustustena hulgaliselt peavigastusi: koljuluude hulgimurrud; kõvakelme rebendid; ämblikvõrkkesta aluse verevalumi; verevalumid kõõlustanul ning paremas oimulihases; samuti põrutushaavad ja verevalumid peapiirkonnas. Süüdistavad põhjustasid kannatanule ka kaelavigastusi: keeleluu ja kõrikõhrede murrud, verevalumid kaelapiirkonna pehmetes kudedes ja lihastes, ulatusliku nahaaluse verevalumi kaelal ja alalõual, rohked nahamarrastused kaelal. Veel põhjustati kannatanule nahamarrastused vasaku õlaliigese piirkonnas, paremal labajalal, rindkerel ja ülakõhu piirkonnas, paremal õlavarrel ja parema küünarnuki piirkonnas ning nahaalune verevalum parema põlve piirkonnas. Ülaltoodud vigastustest olid X surma põhjuseks pea kinnine tömp trauma koljuluude hulgaliste lahtiste murdudega ning kaelapiirkonna tömp trauma keeleluu ja kilpkõhre murdudega ning verevalumitega kaelapiirkonnas lihastes ja pehmetes kudedes.
2.Harju Maakohtu 29. novembri 2024. a üldmenetluses tehtud otsusega tunnistati M. Džumajan süüdi KarS § 113 lg 1 järgi ning teda karistati üheteist aasta ja kuue kuu pikkuse vangistusega, mille hulka arvati eelvangistuses viibitud aeg alates 11. septembrist 2023. Ka A. Paukšte tunnistati süüdi KarS § 113 lg 1 järgi ning teda karistati vangistusega kolmeteistkümneks aastaks. Seda karistust suurendati KarS § 65 lg 2 alusel varem mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra, mõistes A. Paukštele liitkaristusena vangistuse kolmeteistkümneks aastaks ja kümneks kuuks. Mõistetud karistusaja hulka arvati eelvangistuses viibitud aeg alates 11. septembrist 2023. Maakohus lahendas asitõendite ja muude kriminaalmenetluses äravõetud objektidega seonduvad küsimused ja mõistis süüdistatavatelt välja menetluskulud.
Maakohtu põhjendused olid kokkuvõtlikult alljärgnevad.
3.1.Maakohus leidis, et esitatud süüdistus on tõendamist leidnud. Tõenditest nähtuvad Xle põhjustatud vigastused ning asjaolu, et neist vigastustest tömbid pea- ja kaelatraumad põhjustasid tema surma. Lisaks põhjustati kannatanule aga hulgaliselt veel muidki elupuhuseid vigastusi. Samuti märkis maakohus, et on viiteid, et juba surnud kannatanut on täiendavalt veel kägistatud. Tõendatud on ka see, et süüdistatavad viibisid surma põhjustamise ajal korteris, millest kannatanu laip leiti. See nähtub nii turvakaamera salvestistelt, süüdistatava A. Paukšte telefoni vaatlusprotokollist kui ka süüdistatava M. Džumajani ütlustest.
3.2.Maakohus osutas, et nii M. Džumajan kui ka X olid alkoholilembesed, kuid tunnistajate ütluste põhjal ei olnud X ka alkoholijoobes vägivaldne, vaid pigem rahulik. Kui X ärritus, siis ta lihtsalt karjus ja ropendas. Samuti on tunnistajate ütlustega tõendatud, et X oli M. Džumajani väga kiindunud ning armukade.
3.3.Kuivõrd süüdistatavad keeldusid maakohtus ütlusi andmast, avaldas maakohus nende kohtueelses menetluses antud ütlused. Sündmuskohal toimunu kohta pidas maakohus A. Paukšte väljendatud versioonist usaldusväärsemaks M. Džumajani ütlusi selle kohta, kuidas kannatanu käitus ning mismoodi ja millises järjekorras tema suhtes vägivalda tarvitati ja mh põhjustati tema surma põhjustanud vigastused.
3.4.M. Džumajani ja A. Paukštet on alus käsitada tapmise kaastäideviijatena. Ehkki enne X juurde minekut ei olnud süüdistatavatel kokkulepet tema tapmiseks, kujunes see kokkulepe ning vastastikune rollijaotus kohapeal. M. Džumajan lõi kannatanut selliselt, et tal hakkas ninast verd jooksma. Selmet kutsuda kannatanule esmaabi, joodi aga koos edasi alkoholi. See näitas maakohtu hinnangul, et mõlemad süüdistatavad aktsepteerisid kannatanu suhtes vägivalla kasutamist. Ka pärast seda, kui X kukkus peaga vastu radiaatorit, ei kutsunud kumbki süüdistatav talle esmaabi, vaid ootasid, kas ta hakkab liigutama. Ka jätkunud vägivalla korral ei sekkunud M. Džumajan A. Paukšte tegevusse. Vastupidi, ta üksnes ootas, kas kannatanu hakkab liigutama. Kui A. Paukšte võttis kägistamiseks rihma, siis M. Džumajan väljendas kägistamisele oma heakskiitu peanoogutusega. Kohus ei pidanud nõustumisväärseks M. Džumajani kaitsja väidet, et süüdistatav ei saanudki sekkuda oma tervisesisundi tõttu, sest ta liikus karkude abiga. Sekkuda oleks saanud ka abi kutsudes või verbaalselt A. Paukštet takistada püüdes. M. Džumajan võinuks oma mittenõustumist väljendada isegi korterist lahkumisega. Seetõttu jõudis kohus järeldusele, et M. Džumajan vaikimisi aktsepteeris A. Paukšte tegevust ja toetas seda. Tapmine saigi võimalikuks põhjusel, et M. Džumajan võimaldas selle lõpule viia oma vaikiva heakskiiduga. Kohus osutas seejuures asjaolule, et M. Džumajanil oli A. Paukšte üle suur mõjuvõim. Ka süüdistatavate teojärgne käitumine – teo asjaolude ja iseendi varjamine annab tunnistust nende ühisest ja kooskõlastatud käitumisest. Maakohus leidis, et süüdistatavate teopanus oli küll erinev, aga see ei välista nende käsitamist kaastäideviijatena.
3.5.Maakohtu hinnangul panid M. Džumajan ja A. Paukšte tapmise toime vähemalt otsese tahtlusega, sest välise teopildi põhjal said nad oma tegude äärmisest ohtlikkusest (arvestades, missugust vägivalda kannatanu suhtes tarvitati).
3.6.Teo õigusvastasust või toimepanijate süüd välistavaid asjaolusid maakohus ei tuvastanud.
3.7.M. Džumajanile karistust mõistes hindas maakohus tema süüd keskmisest suuremaks, kuid võttis arvesse ka seda, et tema teopanus tapmisel oli veidi väiksem kui A. Paukštel. Ehkki M. Džumajan ise lõi kannatanut vaid kahel korral, ei sekkunud ta kordagi A. Paukšte tegevusse ega teinud midagi selle peatamiseks, andes hoopis oma vaikiva heakskiidu kannatanu kägistamiseks, et olla lõplikult veendunud tema surmas. M. Džumajani süü suuruse hindamisel arvestas maakohus tema suhtumist kannatanusse ja varasemat käitumist tema suhtes. Kohus osutas, et M. Džumajan suhtus X ükskõikselt ja pidas teda tähtsaks üksnes seoses rahaga. Kohtu hinnangul õrritas M. Džumajan teadlikult kannatanut, ilmudes uue mehega tema korterisse ning enda asjade äratoomise vajadus oli vaid ettekääne korterisse minekuks. Kohus asus seisukohale, et süü suuruse määramisel omab tähtsust seegi, et pärast seda kui kannatanu kaotas teadvuse, istuti külmavereliselt korteris edasi, joodi viina ja arutati, kas kannatanu on juba surnud või mitte ja mida edasi teha. Maakohus ei tuvastanud M. Džumajani vastutust kergendavaid asjaolusid, pidades süüd raskendavaks asjaoluks tapmise toimepanemist grupis. Kohus pidas vajalikuks osutada sellele, et M. Džumajani on varem vägivallakuriteo eest karistatud. Ehkki karistatus selle teo eest on kustunud, osutab see asjaolu, et tegemist on vägivaldse inimesega. Tema suhtumist õiguskorda iseloomustab aga asjaolu, et tal on maksmata kuus väärteotrahvi. Eelneva kokkuvõttes pidas maakohus põhjendatuks karistada M. Džumajani üheteist aasta ja kuue kuu pikkus vangistusega.
3.8.A. Paukštele karistust mõistes hindas kohus tema süüd keskmisest suuremaks. Kohus arvestas, et tema teopanus oli tapmisel kaalukam. Ta kasutas kannatanu suhtes intensiivset vägivalda ja lisaks rusikatele kasutas peksmisel haamrit. Samuti suurendab A. Paukšte süüd see, et ta tarvitas vägivalda edasi ka juba teadvusetu kannatanu suhtes. Toimepanija külmaverelisusest annab kinnitust see, et pärast seda kui kannatanu oli kaotanud teadvuse, jõi ta koos kaassüüdistatavaga korteris viina edasi ja arutas, kas kannatanu on juba surnud ning mida teha edasi. Kohus võttis küll arvesse A. Paukšte kahetsust, mida ta kohtuistungil väljendas, kuid ei pidanud seda asjaolu siiski kuigi kaalukaks. Samuti ei nõustunud kohus A. Paukšte kaitsja seisukohaga, nagu oleks tapmine toime pandud tugeva hingelise erutuse mõjul, kuna väidetavalt olevat X A. Paukštet provotseerinud. Kohus arvestas, et A. Paukštet on varem neljal korral vägivallakuritegude karistatud ning seekordse kuriteo pani ta toime katseajal. A. Paukštel on alaealised lapsed ja töökohalt iseloomustatakse teda positiivselt. Neil kaalutlustel karistas maakohus A. Paukštet kolmeteistkümne aasta pikkuse vangistusega, mida omakorda suurendas KarS § 2 alusel varem mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra.
4.Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid Tallinna Ringkonnakohtule kaitsjad ja süüdistatav Maria Džumajan.
5.M. Džumajan oma apellatsioonis leiab, et ta ei ole tapmist toime pannud, vaid andis kannatanule üksnes kaks kõrvakiilu, mida ta kahetseb. Seetõttu palub ta maakohtu otsuse tühistada ja teda tapmissüüdistuses õigeks mõista. Süüdistatav märgib, et maakohus on teinud mitmeid oletusi, mis ei vasta tõele. Kannatanu juures ei pandud üksnes tema isiklikke asju kokku, vaid meenutati möödunut ja vaadati koos fotosid. M. Džumajan ei ole enda hinnangul tapmise toimepanemises kuidagi osalenud ning ta ei takistanud seda, sest tundis A. Paukšte ees hirmu. Mitut puhku ei viibinud ta aga üldse toas, kus pandi toime tapmine, vaid oli WC-s, sest tal hakkas tarvitatud vägivalla tõttu halb. Lisaks osutab apellant sellele, et tal oli probleeme liikumisega, mistõttu ei olnud tal võimalik korterist abi kutsumiseks lahkuda. Apellant juhib ringkonnakohtu tähelepanu veel sellele, et tal ei ole kehtivaid kriminaalkaristusi, samuti on ta pika eluperioodi jooksul elanud seadusekuulekat elu. Tal ei ole ei alkoholi- ega narkosõltuvust. Ta töötas pikka aega endises tehases „Volta“ ning töötab ka praegu vanglas. Tal on kaks alaealist last, kes kellega tal on head suhted.
6.M. Džumajani kaitsja taotleb apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist M. Džumajani süüditunnistamises ja karistamises KarS § 113 lg 1 järgi, tema süüditunnistamist KarS § 121 lg 1 järgi ja talle kergema karistuse mõistmist. Samuti taotleb kaitsja menetluskulude osaliselt riigi kanda jätmist ja apellatsioonimenetluse kulude tervikuna riigi kanda jätmist. Kaitsja leiab, et maakohus on ebaõigesti kvalifitseerinud X tapmise kaastäideviimisena toimepanduks. M. Džumajan ei teinud ühtki kannatanu surma põhjustanud lööki ja seda on maakohus ka tuvastanud. Kuigi süüdistust tapmise tegevusetusega toimepanemise kohta ei ole M. Džumajanile esitatud, on maakohus sisuliselt jõudnud järeldusele just selles, nagu oleks M. Džumajanile tapmine omistatav tegevusetusena – selle kaudu, et ta ei takistanud A. Paukštel tapmist toime panna ega kutsunud kannatanule abi. Kohtu hinnangul väljendas ta enda heakskiitu tapmisele. M. Džumajanile ei ole ühtki tegevusetusdelikti jaoks vajalikku vastutuse eeldust süüdistuses ette heidetud, neid maakohtus analüüsitud ega omistatud. Isegi kui lähtuda sellest, nagu andnuks M. Džumajan peanoogutusega A. Paukštele märku enda heakskiidust X kägistamisele, tuleb silmas pidada, et selleks ajaks oli kannatanu juba surnud ning seega tapmine lõpule viidud. Samuti on M. Džumajani ütluste põhjal selge, et süüdistatav oli ka teadlik, et kannatanu on surnud, sest ta ei tundnud kannatanu pulssi ega hingamisest tekkivat õhu liikumist. Lisaks osutab kaitsja, et linguga kägistamise kohta ei ole üldse kogutud piisavalt veenvaid tõendeid, sest eksperdi hinnangul ei ole see ümberlükkamatult tõendatud. M. Džumajani ei saa pidada tapmise kaastäideviijaks, sest ta ei valitsenud tegu mitte kuidagi. Seda ei saanud ta teha pelgalt oma sündmuskohal viibimisega ja A. Paukšte takistamata jätmisega. Ka ei ole M. Džumajan ühegi muu käitumisega tegu valitsenud. Samuti ei ole tuvastatav, et M. Džumajanil ja A. Paukštel olnuks kokkulepe või muul viisil kooskõlastus kannatanu tapmiseks. M. Džumajanil küll oli konflikt kannatanuga ja ta ka kasutas kannatanu suhtes vägivalda, kuid see toimus enne tapmistegu ja sellest eraldiseisvalt, mistõttu tuleb see ka eraldi kvalifitseerida. M. Džumajani süü suurusega seonduvalt tuleb silmas pidada, et isegi kui tema teopanus kannatanu surma põhjustamises kaastäideviimise või kaasaaitamise kontekstis lugeda tõendatuks, ei ole alust lugeda süüdistatava süüd suureks. Tuleb veelkord rõhutada, et maakohus on sisuliselt
tuvastanud M. Džumajani puhul üksnes tegevusetuse. KarS § 13 lg 2 kohaselt tegevusetusega toimepandud süüteo puhul võib kohus kohaldada KarS §-s 60 sätestatut.
7.A. Paukšte kaitsja taotleb maakohtu tühistamist selles osas, millega A. Paukšte mõisteti tapmises süüdi kaastäideviijana ja samuti talle mõistetud karistuse osas. Kaitsja hinnangul on arutatavas asjas jäänud pealiskaudseks hinnang selle kohta, kas A. Paukštel võis tapmist toime pannes esineda tugev hingelise erutuse seisund, mis tulenes kannatanu solvangutest M. Džumajani suhtes. Nimelt oli A. Paukšte ülitundlik solvangute suhtes M. Džumajani suunal. Isegi kui puudus alus süüdistatava teo kvalifitseerimiseks KarS § 115 järgi, tulnuks ikkagi kaaluda KarS § 57 lg 1 p 6 ja lg 2 kohaldamise võimalikkust just kaalutlusel, et kannatanu provotseeriv käitumine võis olla tapmist esile kutsunud asjaolu. Kohus on põhjendamatult käsitlenud tapmisteo osana kägistamist, sest selle kohta puuduvad usaldusväärsed tõendid. Süüd suurendava asjaoluna selle väljatoomine, et tapmisel kasutati lisaks rusikatele ka haamrit, on kaitsja arvates põhjendamatu, sest relva kasutamine on tapmisele niivõrd iseloomulik, et seda asjaolu iseenesest ei ole õige käsitada süüd suurendavana. Kaitsja hinnangul on maakohus ekslikult käsitlenud arutataval juhul tapmist grupis toime panduna. M. Džumajani rolli ei saa käsitada tegu valitsevana ega seega ka teda kaastäideviijana. Ainuüksi sündmuspaigal viibimine ja see, et ta ei teinud midagi, takistamaks haamriga löömist ei anna alust käsitada teda tapmise täideviijana.
RINGKONNAKOHTU ISTUNG
10.Ringkonnakohtu istungil 23. juulil 2025 jäid apellandid oma apellatsioonide juurde, paludes need rahuldada. Prokurör vaidles apellatsioonidele vastu ja taotles nende rahuldamata jätmist.
11.Kohtuliku uurimise raames esitas prokurör taotluse avaldada maakohtu istungite protokollid. Ükski teine menetlusosaline sellele taotlusele vastu ei vaielnud. Kolleegium rahuldas taotluse ja luges maakohtu istungite protokollid avaldatuks.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
12.Kriminaalkolleegium, olles tutvunud maakohtu vaidlustatud otsuse, apellatsioonide ja prokuröri seisukohaga, asub seisukohale, et maakohtu vaidlustatud otsus tuleb osaliselt tühistada. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osas, millega maakohus mõistis M. Džumajani süüdi KarS § 113 lg 1 järgi ning A. Paukštele ja M. Džumajanile mõistetud karistuste osas. Oma seisukohti põhjendab kolleegium alljärgnevalt.
13.Enne sisuliste küsimuste juurde asumist vajab vastust M. Džumajani kaitsja väide, nagu ei tohiks kohtuotsuse tegemisel tugineda M. Džumajani kahtlustatavana antud ütlustele, sest KrMS § 15 lg 3 kohaselt ei või kohtulahend tugineda üksnes ega valdavas ulatuses isiku
ütlustele, keda ei olnud süüdistataval ega kaitsjal võimalik küsitleda. Osutatud privileeg on mõeldud konfrontatsiooniõiguse kui võistlevas kohtumenetluses ühe kaitseõiguse olulisima aspekti tagamiseks. Arusaadavalt on konfronteeruda võimalik kellegi teise, mitte aga iseendaga. Kui M. Džumajan soovinuks kohtuistungil anda kohtueelses menetluses võrrelduga erinevaid ütlusi ning selgitada, miks tema kohtueelses menetluses antud ütlused mingis osas ei ole usaldusväärsed, olnuks tal see võimalus. M. Džumajan loobus sellest võimalusest ise. Niisuguses olukorras oli maakohus õigustatud prokuröri taotluse alusel tema kohtueelses menetluses kahtlustatavana antud ütlusi avaldama ning neile M. Džumajani süüküsimuses ka tuginema – hindama nii nende ütluste usaldusväärsust kui ka ütluste sisu. Piirangut, millist kaalu kohus sellistele ütlustele anda võib, seadusest ei nähtu.
14.M. Džumajanile ja A. Paukštele on süüdistus esitatud selles, et nad tapsid ühiselt ja kooskõlastatult X. Konkreetselt M. Džumajanile esitatud süüdistuses on märgitud järgmist: 1) M. Džumajani ja X vahel tekkis sõnaline tüli, mille käigus sõimati, solvati ja väljenduti üksteise suhtes ebatsensuurselt ning mille tõttu lõi M. Džumajan X vähemalt kahel korral lahti käega vastu nägu. Löökide tõttu kukkus X ninaga vastu aknalauda ja tal hakkas ninast verd jooksma. Seejärel jätkati ühiselt alkoholi tarvitamist; 2) Alkoholi tarvitamise käigus tekkis X ning M. Džumajani ja A. Paukšte vahel taas sõnaline tüli, mille eskaleerudes kasutas A. Paukšte erinevate lühikeste ajavahemike järel X suhtes füüsilist vägivalda. Ta lõi X rusikatega näo piirkonda, mistõttu kukkus X peaga vastu aknalauda ja radiaatorit; samuti lõi ta X vähemalt kahel korral jalaga kõripiirkonda ning vähemalt ühel korral haamriga oimu piirkonda; 3) Peksmise tagajärjel sai X pea ja kaela piirkonda ning mujale kehale hulgaliselt tervisekahjustusi, millest pea kinnine tömp trauma koljuluude hulgaliste lahtiste murdudega ning kaelapiirkonna tömp trauma keeleluu ja kilpkõhre murdudega ning verevalumitega kaelapiirkonna lihastes ja pehmetes kudedes olid tema surma põhjuseks; 4) M. Džumajan oli A. Paukšte vägivallategude ajal tema juures, ega sekkunud kordagi, väljendades sellega heakskiitu X surma põhjustamisele suunatud tegevusele. Kuivõrd vastavalt süüdistatavate ettekujutusele oli X pärast peksmist veel elus, võttis A. Paukšte M. Džumajaniga kooskõlastatult rihmataolise eseme, asetas selle X kaela ümber, tõmbas pingule ja hoidis pingul seni, kuni süüdistatavad veendusid, et nüüd on X surm saabunud. Maakohus nõustus süüdistusega ning mõistiski A. Paukšte ja M. Džumajani süüdi tapmise toimepanemises kaastäideviijatena.
15.Kolleegiumi hinnangul ei ole kohtulikul uurimisel tõendamist leidnud see, et A. Paukšte ja M. Džumajan oleks tapnud X ühiselt ja kooskõlastatult, s.t kaastäideviijatena. Rääkimaks süüteo kaastäideviimise vormis toimepanemisest, tuleb iga kaastäideviija puhul tuvastada, milliste käitumisaktidega ta süüteo toimepanemist valitses (ühine tegutsemine), aga samuti, et ühine süüteo toimepanemine väljendas ka iga kaastäideviija teadmist ja aktsepti, et tegutsetakse koos (kooskõlastatus). Iseäranis oluline on teovalitsemisele viitavate asjaolude selge väljatoomine olukorras, kus keegi kaastäideviijatest ei realiseeri ise vahetult süüteokoosseisu asjaolusid. Arutataval juhul ongi tegemist olukorraga, kus kõik tapmise koosseisuteo elemendid realiseeris vahetult üksnes A. Paukšte ning M. Džumajani rolli on süüdistusaktis ja ka maakohtu otsuses kirjeldatud üksnes kui juuresviibimist ja heakskiidu
väljendamist toimuvale. Kolleegiumi hinnangul peaks selleks, et M. Džumajani objektiivses reaalsuses niisuguselt väljendunud käitumist saaks käsitada tapmise kaastäideviimisena, olema minimaalselt ära näidatud, mil viisil tema juuresviibimine ja heakskiit omas sedavõrd kaalukat tähendust, et teda teovalitsejaks pidada. Samuti pidanuks olema ära näidatud, milles seisnes ja kuidas jõuti kaastäideviijate ühisele teootsusele. M. Džumajanile ja A. Paukštele esitatud süüdistuses ega ka maakohtu vaidlustatud otsuse põhjendustes pole kumbagi nimetatud küsimust nõuetekohaselt põhjendatud. Pelgalt asjaolust, et ühel isikul on teise üle suur mõjuvõim, ei piisa selleks, et lugeda teda arutatava juhtumiga sarnases konstellatsioonis kuriteo kaastäideviijaks. Nimelt tuleks selleks ära näidata ka mõjuvõimu kasutamine ehk siduda mõjuvõimu olemasolu konkreetsete faktidega, millest nähtuks enda positsiooni väljamängimine teise isiku suhtes. Midagi niisugust ei ole süüdistuses ega maakohtu otsuses tehtud. Samuti on silmatorkav, et maakohtu etteheide M. Džumajanile triivis sisuliselt sellele, et ta võinuks sekkuda, kuid ei teinud seda, mis tähendab, et tegemist olnuks tegevusetusega. Tegevusetuse etteheite tegemiseks pidanuks aga nii süüdistuses kui maakohtu otsuses omakorda olema avatud kõik tegevusetusdelikti kohustuslikud elemendid, mida arutataval juhul samuti tehtud ei ole. Juba pelgalt need asjaolud tooks kaasa maakohtu otsuse tühistamise, sest sedavõrd kaalukas puudujääk süüdistuses kujutab endast kaitseõiguse rikkumist ulatuses, mida tuleb käsitada kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes (vt nt 7. veebruari 2018. a RKKKo asjas nr 1-17-1327, p 13, milles selgitatakse, et isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks saavad olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära kohtuliku arutamise piirid. Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks). Kohtuotsuses põhjenduse puudumine kaastäideviimise seisukohast kesksete küsimuste kohta, kujutab endast samuti vähemalt kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 2 mõttes. Nii on Riigikohus varasemas praktikas märkinud, et isiku süüditunnistamiseks kaastäideviijana peab kohus sellist järeldust iga süüdistuse puhul eraldiseisvalt põhjendama ja ära näitama need faktilised asjaolud, mis on aluseks väitele, et just see isik andis ühise teoplaani realiseerimisse kaastäideviimise kvaliteediga teopanuse (vt nt 14. mai 2024. a RKKKo asjas nr 1-22-312/179, p 11) ja leidnud, et sellise kohustuse järgimata jätmine kujutab endast kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 2 mõttes (samas, p 18).
16.Ringkonnakohtu istungil 23. juulil 2025 selgitas prokuratuur, et M. Džumajani teovalitsemist ja seega tema staatust tapmise kaastäideviijana kinnitab tema suur mõjuvõim A. Paukšte üle. M. Džumajani algselt X suhtes kasutatud vägivald aga n.ö osutas A. Paukštele, et vägivald X suhtes on oodatud (vt 23. juuli 2025. a istungi helisalvestis alates 53. minuti 25. sekundist – mõjuvõim, 55. minuti 10. sekundist – M. Džumajani n.ö teednäitav vägivald X suhtes). Kõige enam on prokuratuur ja maakohus M. Džumajani rolli määratledes oluliseks pidanud aga tema kahtlustatavana ülekuulamisel antud ütlusi, milles ta mh rääkis, et: „... pärast X peksmist nad A. Paukštega alateadlikult arvasid veel, et X on elus. Siis võttis A. Paukšte tooli seljatoel rippunud rihmataolise eseme ja vaatas M. Džumajanile naeratades otsa. Ta nagu vaikides, sõnu kasutamata küsis, et kas ta teeb Xle lõpu peale. Ja ma noogutasin Antonile jaatavalt“ (vt tl 91, kd 3). Selle kohta märgib kolleegium, et M. Džumajanile esitatud süüdistuses ei räägita sõnagi tema mõjuvõimust A. Paukšte üle ega sellest, et ühine ja
kooskõlastatud tegevus X tapmiseks leidis aset olukorras, kus M. Džumajan A. Paukštet üksnes isikliku kohalolu ja „eeskujuks“ antud kõrvakiiludega Xle sellisel määral suunas, et seda saaks pidada kaastäideviimisena hinnatavaks teopanuseks tapmisse. Kohus ei saa sellist hüpoteesi küll täielikult välistada, kuid osutab, et ka maakohtus uuritud tõenditest ei ole võimalik niisuguse järelduseni jõuda väljaspool mõistlikku kahtlust. Kui prokuratuur peab oluliseks M. Džumajani kahtlustatavana ülekuulamisel antud ütlusi, siis tuleb tähelepanu juhtida sellelegi, et mõned laused edasi räägib M. Džumajan kägistamisega seoses, et: „Peas me saime tegelikult aru, et peale selliseid vigastusi ei saanud X enam elus olla, et see ainult tundub meile“ (samas). Võimalusele, et A. Paukšte pani tapmise toime M. Džumajani mõjuvõimu all tegutsedes ja talle meeldida püüdes, on ka puht loogiliselt mitu vähemalt samavõrra adekvaatset alternatiivi: nt et A. Paukšte jõudis tapmisotsuseni täiesti iseseisvalt ja see oli tema peas küpsenud juba varem, samuti et tapmine oli lihtsalt n.ö halbade asjaolude kokkulangemise tagajärg – kohapeal kujunenud olukord.
17.Eitades seda, et M. Džumajani oleks võimalik käsitada tapmise kaastäideviijana, ei nõustu kolleegium ometi tema enda ning tema kaitsja apellatsioonides väidetuga, nagu puuduks tal tapmisega puutumus ja nagu saaks talle 7.-8. septembril 2023 X juures juhtunu puhul etteheite teha vaid kahes Xle antud kõrvakiilus. Kolleegium leiab, et süüdistuses sisalduv faktiliste asjaolude kirjeldus võimaldab M. Džumajanile tapmiskuriteoga seoses etteheite teha kui kaasaaitajale. Karistusõigusdogmaatikas ja väljakujunenud kohtupraktikas loetakse kaasaaitamisena hinnatavaks teopanuseks mh mitte üksnes sellist tegu, mis on täideviimisteo absoluutseks eelduseks, vaid ka sellist tegu, mis vaid toetab ja kinnitab täideviija tahtlust. Kaasaaitaja tegu peab avaldama mõju põhjusliku seose ahela arengule ning toetama selle arengut, ehkki pole nõutav, et ilma osavõtuteota oleks põhitegu üldse ära jäänud (vt nt 30. juuni 2016. a RKKKo asjas nr 3-1-1-54-16, p 17). Näidates oma eelneva käitumisega, et X suhtes vägivalla tarvitamine on aktsepteeritav ja kiites enda juuresviibimise heaks A. Paukšte jõhkra ja intensiivse vägivalla kannatanu suhtes, toetas ning kinnitas M. Džumajan temal mingil hetkel välja kujunenud tapmistahtlust. M. Džumajani kaasaaitamistegu avaldus hiljemalt selles, et ta andis A. Paukštele peanoogutusega kinnituse X kägistamiseks.
18.M. Džumajani kaasaaitamistegu leidis seega aset just nimelt aktiivse käitumisega, mitte aga tegevusetuse vormis (sest pelgalt sündmuskohal viibimine ning sekkumata jätmine võiks osutada ju eeskätt tegevusetusele). See johtub süüdistuses kirjeldatud – ning kolleegiumi hinnangul M. Džumajani ütlustest usaldusväärselt nähtuvast asjaolust –, et X nahkrihmaga kägistamise eelselt A. Paukšte pilguga küsis M. Džumajani seisukohta ning M. Džumajan noogutas jaatavalt. Eelnevast järeldub, et M. Džumajan enda ettekujutuse kohaselt julgustas või innustas A. Paukštet tegemaks kõik vajaliku, et X surm saabuks. (Kolleegium osutab remargina, et tähtis on siinkohal seegi, et M. Džumajan siiski ei olnud lõpuni kindel, et sel hetkel kannatanu tõesti juba surnud oli, nagu nähtub tema eelpool tsiteeritud ütlustest – ta kahtles endas). Ometi ei viita süüdistuses toodud teokirjeldus ega ka uuritud tõenditest nähtuv, nagu oleks M. Džumajani panusest sõltunud tapmiseks vajalike tegude toimumine. Kannatanu surma saabumisega põhjuslikus seoses olevad vägivallateod initsieeris A. Paukšte
ise, tema üksi need teod ka realiseeris ning M. Džumajani roll oli vaid sekundaarne ja abistav, mitte ühelgi hetkel aga kontrolliv või põhjusliku ahela kulgemist suunav.
19.Maakohus on vaidlustatud otsuse p-s 46 eksperdiarvamust, eksperdi kohtuistungil antud ütlusi ja M. Džumajani ütlusi kõrvutades järeldanud, et on üsna kindel, et selleks ajaks kui A. Paukšte kägistas rihmalaadse esemega X, oli viimane juba surnud. Sellega seoses tekib küsimus, kas M. Džumajanile on õige tapmisele kaasaaitamistegu ette heita läbi käitumise, mis leidis aset pärast kannatanu surma saabumist. Kolleegiumi hinnangul on see siiski võimalik. Nimelt ei lõppenud X vastane rünne tegudega, mis eksperdiarvamuse põhjal otsustades tema surma kaasa tõid (löökidest tingitud pea- ja kaelatraumad). A. Paukšte kägistas kindluse mõttes kannatanut ligi paarikümne minuti jooksul tema kaela ümber pingule tõmmatud linguga. Kuna see tegu oli suunatud surma põhjustamisele, kuid kannatanu surm oli selleks ajaks juba saabunud ning seega ka tapmise kuriteokoosseis realiseeritud, on karistusõigusdogmaatiliselt tegemist tapmise kõlbmatu katsega KarS § 113 lg 1 ja § 26 lg 1 mõttes. Kuivõrd A. Paukšte oli ise eelnevalt kannatanu surma saabumise oma vägivallategudega põhjustanud, neeldub post mortem vägivald lõpuleviidud tapmisteos ja tema käitumine tuleb kvalifitseerida üksnes KarS § 113 lg 1 järgi. M. Džumajani puhul on aga ainus aktiivse käitumisega kaasaaitamistegu jaatav peanoogutus, mis leidis aset alles pärast X surma saabumist. Kuivõrd kaasaaitaja vastutus on aktsessoorne – kaasa saab aidata üksnes teise isiku õigusvastasele teole, siis saabki M. Džumajani puhul rääkida kaasaitamisest kõlbmatule tapmiskatsele, seega vastutusest KarS § 113 lg 1, § 25 lg 2, § 26 lg 1 § 22 lg 3 järgi.
20.Vastutuseks kuriteole kaasaaitamise eest on vajalik, et kaasaaitamisteo toimepanija puhul on tuvastatav nii tahtlus kaasaaitamisteoks kui ka tahtlus põhiteo suhtes. M. Džumajani kaasaaitamisteo tahtlust näitab see, et A. Paukšte küsivale pilgule kannatanu linguga kägistamise kohta vastas ta peanoogutusega – seega eesmärgipärase käitumisega. Seda, et M. Džumajanil oli vähemalt kaudne tahtlus ka A. Paukšte toimepandava tapmise suhtes, näitab mh asjaolu, et eelnenud jõhkra vägivalla foonil ta kiitis peanoogutusega heaks kannatanu kägistamise selleks, et veenduda kannatanu surma saabumises. M. Džumajani ütlused liikumisvõimetuse kohta ei ole seejuures tõsiselt võetavad, sest kannatanu korteri juurde ta ju tuli ise ning hiljem korterist lahkus ta samuti iseseisvalt. Alusetud on M. Džumajani ütlused sellegi kohta, nagu tundnuks ta A. Paukšte ees hirmu. Arvestades kogu sündmuskohal toimunu dünaamikat, käitunuks M. Džumajan siis, kui tõesti A. Paukšte ees hirmu tundnuks, teisiti. Ta kasutanuks nt võimalust lahkuda enne kui algas surma põhjustamiseni viinud vägivald, ei oleks peanoogutusega heaks kiitnud kägistama asumist, ei oleks asunud pärast tapmist ennast koos A. Paukštega varjama.
21.A. Paukšte kaitsja arvates tulnuks A. Paukšte tegu kvalifitseerida provotseeritud tapmisena KarS § 115 järgi või vähemalt kergendada talle mõistetavat karistust KarS § 57 lg 1 p ja lg 2 alusel, sest süüdistatav on ülitundlik solvangute suhtes M. Džumajani suunal, mistõttu kutsus kannatanu enda vastase vägivalla esile iseenda käitumisega. Kolleegium nende seisukohtadega ei nõustu. Ühegi tõendiga ei ole kinnitust leidnud, et kannatanu kutsunuks A. Paukštes esile tugeva hingelise erutuse ja seda veel oma õigusvastase
käitumisega. On tõsi, et ainsate sündmuskohal viibinud isikutena said kujunenud olustikku ning omavahelisi suhteid seal kirjeldada süüdistatavad – kannatanu on ju surnud. Ei M. Džumajani ega A. Paukšte ütlustest ei nähtu kannatanu käitumist, mida saaks kõnealuse provokatsioonina käsitada. Sündmuste dünaamikat vaadeldes nähtub ju, et väidetavalt M. Džumajani suunaliste solvangute osas ülitundlik A. Paukšte ei reageerinud solvangutele, mille kannatanu saatis teele M. Džumajani poole, vaid nende solvangute eest „karistas“ M. Džumajan kannatanut kahe kõrvakiiluga ise. A. Paukšte on ise selgitanud, et tapmisega päädinud vägivald kujunes sellest, et Xl tekkis agressiivsus just tema vastu, kuid ta ei tea, mis põhjusel. Ta võis olla armukade. Samuti ei ole A. Paukšte käitumise analüüs ei viita samuti sellele, nagu tegutsenuks ta äkkreaktsioonina kannatanu solvangule. Nimelt on tuvastamist leidnud, et pärast seda, kui A. Paukšte lõi X selliselt, et kannatanu kukkuks peaga vastu radiaatorit ja jäi voodile lamama, saabus vägivalla kasutamisse ca 10 minuti pikkune paus, mil kannatanu küll hingas, kuid ei liigutanud ennast. Seejärel hakkas A. Paukšte X kätest ja kehast sikutama, kuid X ei toibunud. Kui X A. Paukšte sikutamistele ei reageerinud, tõusis A. Paukšte püsti, keeras end näoga X poole ja lõi kaks korda jalaga astumisliigutustega X kõri piirkonda ning seejärel möödus veel aega, mille käigus pakiti M. Džumajani asju ja siis võttis A. Paukšte haamri, millega lõi X vastu oimukohta (vt maakohtu järeldusi süüdistatavate ütlustest vaidlustatud otsuse p-des 28, 30-38, 41 ja 43). Nagu eelpool juba käsitletud, toimus kägistamine sellest veelgi pikema ajavahemiku järel. Niisugune sündmuste areng viitab ennast kontrolliva ja rahulikult tegutseva inimese käitumisele, mitte aga tugeva hingelise erutuse kütkeis toimetamisele.
22.Kuivõrd A. Paukšte tuleb tapmises süüdi tunnistada mitte kaastäideviijana, vaid üksiktäideviijana, siis mõjutab see mõnevõrra tema süü suurust, mistõttu tuleb talle mõistetud karistust võrreldes maakohtuga kergendada. Sellegipoolest peab kolleegium üldjoontes asjakohaseks ja põhjendatuks maakohtu välja toodud aspekte A. Paukšte süü suuruse hindamisel, samuti tema suhtes preventsioonide kohaldamisel. Seega ainus aspekt, millega maakohtu analüüsis A. Paukštele karistuse mõistmisel nõustuda ei saa, puudutab tapmise toimepanemist ühiselt koos M. Džumajaniga. A. Paukšte süüd tuleb aga sellegipoolest hinnata keskmisest suuremaks ning mõista talle karistus sanktsiooni keskmisest suuremas määras. Kolleegiumi hinnangul vastab A. Paukšte süüle ja tema isikust tulenevatele asjaoludele vangistus 12 aastaks. KarS § 65 lg 2 alusel tuleb mõistetud karistust suurendada A. Paukštele Harju Maakohtu 29. detsembri 2022. a kohtuotsusega nr 1-22-7929 mõistetud karistusega, s.o 10-kuulise vangistusega. Seega mõistab kolleegium talle liitkaristusena 12 aastat ja 10 kuud vangistust. Karistusaja hulka tuleb KarS § 68 lg 1 alusel tuleb arvata eelvangistuses viibitud aeg. Seega karistuse kandmise alguseks loeb kohus A. Paukšte kahtlustatavana kinnipidamise aja, s.o 11. septembril 2023. A. Paukšte vahistati 13. septembril 2023 ning see tõkend tuleb jätta muutmata kuni kohtuotsuse jõustumiseni, sest tema vahistamine on jätkuvalt aktuaalne. Vahistamismääruste sisu kolleegium üle kordama ei hakka.
23.Ka M. Džumajanile mõistetud karistust tuleb muuta, kuna võrreldes maakohtuga tunnistab kolleegium ta süüdi mitte tapmise kaastäideviimises, vaid üksnes tapmisele kaasaaitamises ja sedagi üksnes kui tapmise kõlbmatule katsele kaasaaitamises. Arusaadavalt on kaasaaitaja süü suurus väiksem kui selle teo täideviija süü. Kolleegiumi hinnangul on
maakohtu kaalutlused M. Džumajani süü suurust mõjutavate aspektide analüüsil siiski asjakohased ja neid pole vaja üle korrata. Kaasaaitamisteo raames tuleb M. Džumajani süüd pidada keskmisest suuremaks. Kolleegiumi hinnangul vastab M. Džumajani süü suurusele ja tema isikule vangistus 9 aastaks ja 6 kuuks. KarS § 68 lg 1 alusel loeb kolleegium karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aja, arvestades karistuse kandmise alguseks M. Džumajani kahtlustatavana kinnipidamise aja, s.o 11. septembri 2023. M. Džumajan vahistati 13. septembril 2023 ning kuivõrd tõkendi kohaldamine tema suhtes on endiselt aktuaalne, tuleb see jätta muutmata kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Sellekohaste määruste sisu kordamist ei pea kolleegium tarvilikuks.
24.Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-dest 2 ja 3; § 340 lg 2 p-st 3 ringkonnakohus tühistab Harju Maakohtu 29. novembri 2024. a otsuse osaliselt, s.o osas, millega maakohus mõistis A. Paukšte ja M. Džumajani süüdi tapmise kaastäideviijatena KarS § 113 lg 1 järgi. Uue otsusega tunnistab kolleegium A. Paukšte süüdi X tapmises KarS § 113 lg 1 järgi ja M. Džumajani süüdi X tapmise kõlbmatule katsele kaasaaitamises KarS § 113 lg 1, § 26 lg 1 ja § 22 lg 3 järgi. Muus osas jääb maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus rahuldab kaitsjate ja süüdistatava Maria Džumajani apellatsioonid osaliselt.
Kõige lõpuks lahendab ringkonnakohus menetluskuludega seotud taotlused.
25.1.Kaitsja Leelo Viil on esitanud taotluse M. Džumajanile riigi õigusabi osutamise eest Vanalinna Advokaadibüroole tasu kindlaks määramiseks. Taotluse kohaselt on kaitsjal kulunud 75 minuti maakohtu otsuse analüüsiks, 45 minutit kliendi kolmel korral nõustamiseks, 240 minutit apellatsiooni koostamiseks ning 145 minutit ringkonnakohtu istungil osalemiseks. Selle eest taotleb kaitsja tasuna 606 eurot. Kuivõrd kolleegium määrab riigi õigusabi tasu ja kulud kindlaks pärast 1. juulit 2025, lisandub taotletud summadele käibemaksuna 24%. Seega koos käibemaksuga taotleb kaitsja 751,44 eurot. Kolleegiumi hinnangul on taotlus nõuetekohane ja põhjendatud. Tehtud menetlustoimingud on põhjendatud ning nendeks kulunud aeg usutav. Kohtu hinnangul on eelnimetatud asjaolusid arvestades põhjendatud määrata kaitsjale tasu kindlaks taotletud ulatuses, s.o tasu kokku suuruses 606 eurot, millele lisandub käibemaksuna 145,44 eurot.
25.2.Kaitsja Y. Radziwill on esitanud taotluse A. Paukštele riigi õigusabi osutamise eest advokaadibüroole Radziwill tasu kindlaks määramiseks. Taotluse kohaselt on kaitsjal kulunud 120 minuti maakohtu otsuse analüüsiks, 60 minutit kliendi kolmel korral nõustamiseks, 180 minutit apellatsiooni koostamiseks ning 141 minutit ringkonnakohtu istungil osalemiseks. Selle eest taotleb kaitsja tasuna 602 eurot. Samuti taotleb kaitsja 6,6 euro suuruse kulu hüvitamist seoses kliendi külastamisega Tallinna vanglas. Kuivõrd kolleegium määrab riigi õigusabi tasu ja kulud kindlaks pärast 1. juulit 2025, lisandub taotletud summadele käibemaksuna 24%. Seega koos käibemaksuga taotleb kaitsja 754,66 eurot. Kolleegiumi hinnangul on taotlus nõuetekohane ja põhjendatud. Tehtud menetlustoimingud ja kantud kulud on põhjendatud ning nendeks kulunud aeg usutav. Kohtu hinnangul on eelnimetatud asjaolusid arvestades põhjendatud määrata kaitsjale tasu kindlaks taotletud ulatuses, s.o tasu
kokku suuruses 602 eurot ning kulude hüvitiseks 6,6 eurot, millele lisandub käibemaksuna 146,06 eurot.
26.Kuna ringkonnakohus tegi KrMS § 337 lg 1 p-le 4 vastava lahendi, jäävad apellatsioonimenetluse kulud vastavalt KrMS § 185 lg-le 1 riigi kanda.
Allkirjastatud digitaalselt
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.