Igor Kadnikov süüdistuses KarS § 121 lg 2 p 1 järgi üldmenetluses
Prokurör
Ringkonnaprokurör Merry Tiitus
Kaitsja
Vandeadvokaat Kaire Hänilene, määratud korras
Süüdistatav
Igor Kadnikov; Isikukood: 37908014231; Elu- või asukoht ja aadress: X; Kodakondsus: Eesti; Haridus: X; Emakeel: eesti keel; Töökoht: X; Karistatus: kehtivaid kriminaalkaristusi ei ole
RESOLUTSIOON
Juhindudes KrMS § 306, § 311, § 313, kohus otsustas:
1.Süüdi tunnistada Igor Kadnikov KarS § 121 lg 2 p 1 järgi ning karistuseks mõista 1 (üks) aasta ja 3 (kolm) kuud vangistust.
2.KarS § 73 lg 1 ja 3 alusel jätta kandmata karistus tingimisi täitmisele pööramata juhul, kui Igor Kadnikov ei pane 2 (kahe) aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.
KarS § 78 p 1 alusel katseaja algust arvata alates kohtuotsuse kuulutamisest, s.o 02.07.2025.a.
4.Rahuldada D.Y (isikukood XXX) tsiviilhagi osaliselt ja välja mõista Igor Kadnikovilt D.Y kasuks mittevaralise kahju hüvitisena 250 (kakssada viiskümmend) eurot. Välja mõistetud kahjuhüvitis tasuda D.Y a/a-le nr XXX Revolut Pank. Jätta rahuldamata D.Y tsiviilhagi varalise kahju hüvitamise nõudes.
5.DVD ja CD plaadid (pakendid 4, 5 ja 6) – KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel jätta kriminaalasja materjalide juurde.
1-25-1105
6.KrMS § 175, § 179 ja § 180 lg 1 alusel välja mõista Igor Kadnikovilt menetluskuluna riigituludesse riigi õigusabi korras määratud kaitsja tasu ja kulud 2098,90 eurot, ekspertiisi tegemise kulu 155 eurot ning sundraha 1329 eurot, kokku 3582,90 eurot.
7.Riigi kasuks välja mõistetud menetluskulud tasuda Maksu- ja Tolliameti a/a nr: EE351010052031000004 SEB Pank AS-is või a/a nr: EE502200221014193355 Swedbank AS-is või a/a nr: EE401700017002872300 Nordea Bank Finland PLC Eesti filiaalis, kohustuslik on märkida maksekorraldusele menetluskulude tasumisel viitenumber 99925700018080. Selgituseks märkida: menetluskulud, isiku nimi, kriminaalasja number.
8.Välja mõistetud menetluskulud 3582,90 eurot tasuda ositi 12 kuu jooksul, kohustades Igor Kadnikovi tasuma kohtuotsuse jõustumisele järgnevast kuust igakuiselt 15. kuupäevaks 298,57 eurot ning viimase osamaksena 298,63 eurot. Maksegraafiku mittetäimisel loetakse kõigi makseosade tähtaeg saabunuks ja suunatakse kogu nõue täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.
9.Kohtuotsus saata süüdistatavale, tema kaitsjale, kannatanule ning prokurörile.
Edasikaebamise kord Vastavalt KrMS § 319 lg-le 1 tuleb apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada Pärnu Maakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest. Kui üks kohtumenetluse pool on nimetatud tähtaja jooksul teatanud apellatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel apellatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Sama paragrahvi lõige 2 sätestab, et apellatsioon kohtuotsusele tuleb esitada Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. KrMS § 189 lg 3 kohaselt võib kriminaalmenetluse kulude hüvitamise vaidlustada kohtuotsusest eraldi määruskaebe korras 15 päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. Määruskaebus tuleb esitada Pärnu Maakohtule. Apellatsioonteate esitamise korral on motiveeritud otsus pooltele kättesaadav alates 05.09.2025.a kell 15:00 Pärnu Maakohtu kantselei kaudu.
Süüdistuse sisu
1.Igor Kadnikovi süüdistatakse selles, et tema 22.06.2023.a kella 20:10 ajal X vallas X hoovis tekkinud erimeelsuste käigus lõi D.Y-d parema käe rusikaga vastu paremat näopoolt, millega põhjustas kannatanule valu. D.Y lõi selle peale süüdistatavat ühel korral käega näopiirkonda, mille tulemusena I. Kadnikov kukkus pikali. I. Kadnikov tõusis püsti ning lõi kannatanut uuesti parema käe rusikaga vastu alalõuga, mille tulemusena tundis kannatanu valu ja tal tekkis peapööritus. Kannatanu vastas sellele löögiga süüdistatava näopiirkonda, mille tulemusena süüdistatav kukkus taas pikali. Seejärel I. Kadnikov tõusis taas püsti ja lõi vasaku käe rusikaga kannatanut vastu lõuga, millega põhjustas kannatanule valu ja peapöörituse. Seejärel haaras I. Kadnikov kannatanul õlgadest kinni ning tekkinud rüseluse käigus kaotasid I. Kadnikov ja D.Y tasakaalu ja kukkusid maha. Kui maas rüselus oli lõppenud, läks I. Kadnikov kuuri, võttis sealt puidust piirdelipi ja liikus D.Y suunas ning lõi D.Y-d puidust piirdelipiga pea suunas. D.Y tõstis enesekaitseks ette vasaku käe, mistõttu löök tabas teda vastu vasaku õlavarre väliskülge. Seejärel I. Kadnikov lõi D.Y-d jalgade suunas ning see löök tabas kannatanut vastu parema reie alaosa sisemist külge, mille tulemusena tundis kannatanu valu.
1-25-1105
Seejärel lõi I. Kadnikov puidust piirdelipiga kannatanu kaela suunas, kuid D.Y tõstis enesekaitseks parema käe ette, mistõttu löök tabas teda parema käe peopesa 1. ja 2. sõrme vahele. D.Y haaras parema käega puidust piirdelipist ning üritas seda I. Kadnikovi käest ära võtta, mille käigus mõlemad kukkusid pikali. D. Y jäi kukkudes alla ja I. Kadnikov tema peale. Kukkudes jätkas I. Kadnikov ühe käega puidust piirdelipi hoidmist ja teise käega kägistas samal ajal D.Y-d kaelast, surudes pöialt vasakule poole kaela soonele, mis põhjustas kannatanul valu ja hapniku puuduse. I. Kadnikov põhjustas tahtliku kehalise väärkohtlemisega D.Y-le füüsilist valu, hingamistakistust, vasakul pool kaelal marrastuse, vasakul õlavarrel marrastuse, paremal reiel hematoomi, paremal labakäe turse ning parema käe 2. kämblaluu kaugmise otsa murru, milline tervisekahjustuse paranemise aeg on üle 4 nädala. Seega Igor Kadnikov oma tahtliku tegevusega pani toime valu tekitava kehalise väärkohtlemise ja teise inimese tervise kahjustamise, millega on tekitatud tervisekahjustus, mis kestab vähemalt neli nädalat, s.o KarS § 121 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.
Tuvastatud asjaolud ja kohtu järeldused
2.Kohus leiab, et süüdistatav Igor Kadnikov on pannud toime KarS § 121 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, mis on tõendatud kohtuistungil avaldatud ja uuritud tõenditega. Süüdistuse kohaselt heidetakse Igor Kadnikovile ette 22.06.2023 kella 20:10 ajal X vallas X hoovis (edaspidi: kinnistu) kannatanu D.Y löömist kolmel korral rusikaga näkku ning puidust piirdelipiga löömist. Süüdistatav lõi piirdelipiga vastu kannatanu vasaku õlavarre väliskülge, parema reie alaosa sisemist külge ja viimane löök tabas kannatanu parema käe peopesa 1. ja 2. sõrme vahele. Seejärel on süüdistuse kohaselt I. Kadnikov kägistanud kannatanut D.Y-d kaelast, surudes pöialt vasakule poole kaela soonele, mis põhjustas kannatanul valu ja hapnikupuuduse.
3.KarS § 121 lõikes 1 sätestatud kehaline väärkohtlemine on koosseisutüübilt alternatiiv-aktiline süüteokoosseis. Selle süüteokoosseisu objektiivne koosseis sisaldab kahte alternatiivset tegu – tervise kahjustamist ning valu põhjustavat kehalist väärkohtlemist. Esimene vastab teodelikti tunnustele, teine eeldab aga koosseisulise tagajärjena füüsilist valu. Kohtupraktika kohaselt tuleb valu mõista kui tegeliku või potentsiaalse kudede kahjustamisega kaasnevat ebameeldivat aistingut. Valulävi ehk vähim mõjutaja, mida isik suudab tunda valuna, on subjektiivne nähtus, mis on erinevate inimeste puhul erinev (vt RKKKo nr 3-1-1-60-10, p 16; 3-1-1-50-13, p 12). Tervise kahjustamine on tegu, mis seisneb organismi anatoomilise või füsioloogilise funktsiooni häires, haiguses või muus pataloogilises seisundis, seega konkreetses tagajärjes avalduvas vigastuses. Tervisekahjustuse kui tagajärje eristamine raskusastmete järgi on vajalik KarS § 121 lg 1 ja lg 2 p 1 piiritlemiseks. Seega kannatanul tervisekahjutuse esinemise korral on KarS § 121 objektiivne koosseis täidetud ning tagajärjena füüsilise valu tundmist eraldi tuvastama ei pea.
3.1.Kohtuistungil üle kuulatud kannatanu D.Y ja süüdistatav Igor Kadnikov on andnud ütluseid füüsilise konflikti kohta, mis kattub salvestiselt nähtuvaga (I kd, tl 28-36). Kohtu esitatud videosalvestusest nähtub, et 22.06.2023 leiab kinnistul asuva kuuri juures aset kahe mehe – kannatanu D.Y ja süüdistatava I. Kadnikovi vaheline vestlus, mille käigus üritab kannatanu süüdistatavale intensiivselt selgitada, et ta on valesti aru saanud kinnistu kasutamise korrast. Süüdistatav ei nõustu kannatanuga, üritades kannatanust üle rääkida ja pööras kannatanule selja, et lõpetada vestlus. Süüdistatav ütleb videos korduvalt kannatanule, et ta ole omanik, kellel oleks kinnistul õigus viibida ja temaga ei saa vaidlusaluseid teemasid arutada. Osapooled ägestuvad silmnähtavalt oma arvamust avaldades, karjudes teineteise peale, kuni kannatanu D.Y ütleb: „kui sa veel räuskad, siis ma panen sulle lõuga.“ Seepeale hüüatab süüdistatav „ma annan sulle ise lõuga“ ning teeb samal ajal kahe käega jõulise tõuke kannatanu pea suunas. Prokurör on kirjeldanud kannatanu ütlustele tuginedes süüdistatava tegevust löögina kannatanu parema
1-25-1105
näopoole pihta. Kannatanu D.Y ütluste kohaselt lõi süüdistatav teda parema käega. Süüdistav on kinnitanud asjaolu, et ta reageeris D.Y ähvardusele nii, et „siis ma tõukasin teda, ja tema lõi mind vastu ja nii see sündmus edasi läks.“ Videost on näha, kuidas kannatanu taganeb süüdistatava ees sammu, tõstab üles vasaku käe ja suunab pea juurde tõstetud parema käega ründe tema poolt vaadatuna paremale. Tegemist ei olnud süüdistatava parema käe rusikalöögiga, sest süüdistatav oli tõstnud üles mõlemad lahtised käed, et teha jõuline tõuge kannatanu kaela ja pea suunas. Kannatanu on haakuvalt süüdistatavaga selgitanud, et „sain siia kuskile vasaku poole näopiirkonda ja kuskile õla pihta, ma natukene tõmbasin nagu pead eest ära“ /.../„siis ma tegin nagu ise parema käega ühe vastulöögi, mille peale tema [süüdistatav] kukkus maha.“ Süüdistatava käed libisesid kannatanust mööda, mis küll puudutasid kannatanut, kuid ta ei tõuganud kannatanut edasi soovitud suunas, seega õnnestus kannatanul esimest rünnakut edukalt tõrjuda. Süüdistatav ütluste järgi jätkus tegevus selliselt, et pärast kannatanu vastulööki lõi ta kannatanut näkku, tabades tema alumist huult, millele viimane vastas taas löögiga süüdistatava pea piirkonda. Süüdistatav kaotas seepeale tasakaalu, kukkudes peaga vastu õhk-soojuspumba nurka. Lahtisest peahaavast hakkas süüdistataval verd jooksma, mille kohta on kohtule esitatud fotod süüdistatava verisest näost ja haavadest (I kd, tl 89-92). Süüdistatava patsiendikaardilt nähtub, et on süüdistataval oimu ja ninajuurel tursed (I kd, tl 68) Samuti oli õhk-soojuspumpa juures kiviplaatidel vererada, mis kinnitab osapoolte ütlustest kajastuvad sündmuste käiku (I kd, tl 99100). Süüdistatav tõusis siiski püsti ja lõi kannatanut taaskord rusikaga näopiirkonda, mis tekitas kannatanu sõnul talle valu. Seejärel hakkasid süüdistatav ja kannatanu rüselema, mille käigus õnnestus kannatanu ütluste kohaselt süüdistatavat kinni hoida, märkides seejuures – „ja siis lõin parema käega talle nagu alt ülesse ehk näopiirkonda ühe korra.“ Kannatanu D.Y-l äbivaatuse protokolli kohaselt on kannatanu vasakpoolsel näopoolel verekahtlane määrdumine, parempoolsel näopoolel põsesarna punetus, alahuulel punetus, parema käe kämblal sõrmenukkide juures paistetus, vasaku käe õlavarre juures tagumisel küljel punetav marrastus (I kd, tl 41-47; politsei vormikaamera salvestuse vaatlusprotokoll I kd, tl 58-61). Kannatanu D. Y ütluste kohaselt on ta kõigi löökide tulemusena tundnud füüsilist valu. Süüdistatava ütluste järgi oli tal pärast intsidenti peas suur muhk ja verevalum, samuti olid näos vigastused, ninast jooksis verd ja nina oli muljutud. Asjas on tõendatud, et süüdistatav on põhjustanud kannatanule tervisekahjustuse. Järgnevalt nähtub videosalvestuselt, et kella 20:11:19 kuni 20:11:51 vahel on sõimlevad osapooled eraldunud. Kannatanu D.Y on ühes kaadris n-ö poksija asendis – vasak käsi ette kaitseks tõstetud ja parem löögivalmis rinna kohal. Kuid olukord rahunes, osapooled kaugenesid teineteisest veelgi. Kannatanu ütluste kohaselt tahtis ta tuppa ära minna, sest talle tundus, et olukord võib minna hullemaks. Tunnistaja Y.M ütluste kohaselt nägi ta hoovis, kuidas verega määrdunud kannatanu lähenes lapsele, kes oli seljaga süüdistatava poole.
3.2.Asjas on leidnud tõendamist, et kannatanu D.Y on konflikti initsieerinud, kui lubas süüdistatavat lüüa. Süüdistatav reageeris vägivalla kasutamise ähvardusele füüsilise ründega, millele järgnes teineteise löömine. Kohus nõustub kaitsjaga, et tegemist oli kaklusega, sest ründaja ja kaitsepool vahetusid ja tegevus lõppes hetkest, kui süüdistatav oli pea katki kukkunud ja ei soovinud enam võitlust jätkata. Riigikohtu praktikas on hädakaitseõiguse kontekstis asutud seisukohale, et kakluse näol on tegemist isiku teadliku eneseohustamisega, kus kõik kakluses osalejad arvestavad ründaja ja kaitsja rolli pideva vahetumisega ning enda tervise kahjustamise võimalusega, mistõttu nende tegevus ei ole käsitatav ründe tõrjumisena (vt RKKKo 3-1-1-34-08, p 8). Osapoolte kokkuleppel toimunud kaklus välistab hädakaitseõiguse, kuna selles osalejad on enda tervise kahjustamisega nõustunud. KarS § 27 kohaselt on õigusvastane tegu, mis vastab seaduses sätestatud süüteokoosseisule ja mille õigusvastasus ei ole välistatud (vt RKKKo 3-1-160-10, p 17.2). Õigustavaks asjaoluks võib olla ka kannatanu nõusolek, mis on määratletav kui teadlik ja vabatahtlik koosseisupärase õigushüve kahjustamise lubamine. D.Y öeldu käivitas
1-25-1105
oodatult süüdistatava I. Kadnikovi reaktsiooni, millele kannatanu reageeris omakorda süüdistatava suhtes vägivalla kasutamisega. Kannatanu nõusolek enesekahjustamiseks on õigustavaks asjaoluks, sest oli antud enne teo toimepanemist ja kehtis õigushüve rikkumise hetkest alates kuni osapooled vastastikku rusikahoope jagasid. Vahepausi ajal tuli kinnistu õue kannatanu Y.M. Videost on kuulda lapse nuttu, mis tunnistaja Y. M ütluste kohaselt ajendas teda õue tulema, sest õuest kostuvad hääled olid tõmmanud tema tähelepanu. Enne piirdelipiga löömist tekkinud vahepausi ajal tuleb süüdistatav tagasi kaamera vaatevälja – ta nägu on verine ja on kummargil, öeldes õue tulnud enda Y.A: „kutsu politsei ..., see D.Y lõi mind.“ Asitõendina vaadeldud Häirekeskuse kõnedest nähtub, et 22.06.2023 helistab esmalt kl 20:12:21 Y.A, kes teatab, et I. Kadnikovi ja D.Y kaklevad, seejärel teatab Y.M kl 20:12:27, et I. Kadnikov läks D.Y-le kallale ja peksab kaikaga (I kd, tl 37-38).
3.3.Sündmuste kulgu arvestades tuleb süüdistatava käitumist hinnata kahes osas. Videost on näha, et I. Kadnikov läheb pärast pausi 20:11:51 kiire otsustava sammuga puukuuri, kust väljub mõne hetke pärast ligi meetripikkuse puidust piirdelipiga. Seejärel on 20:11:56 kuulda vähemalt kahte järjestikust matsu ja naisterahva karjatust: „mida sa teed, kutsu politsei!“ Piirdelipiga löömine ei jäänud kaamera vaatevälja. Tunnistaja Y.M ütluste kohaselt jooksis süüdistatav kannatanule piirdelipiga löögivalmilt järele, mille peale Y.M karjus kannatanule: „keera ennast ümber“. Y. M ütlustega haakuvad kannatanu ütlused, kui kannatanu oli Y. M hüüde peale ümber keeranud, nägi ta I. Kadnikovi piirdelipiga lähenemas. Kannatanu ütluste kohaselt sai ta kohe aru, et süüdistatav soovib teda piirdelipiga lüüa. Kannatanu sõnul pani ta vasaku käe kaitseks ette, seetõttu jooksis piirdelipp mööda käsivart ja õlga maha. Löömisele leiab kinnitust tunnistaja Y.A poolt kohutueelses menetluses avaldatud ütlustest, mille järgi lõi I. Kadnikov kannatanut vasaku käe pihta. Teise löögi tegi süüdistatav piirdelipiga kannatanu parema reie pihta ja seejärel juba kolmanda löögi tõrjumiseks haaras kannatanu piirdelipist. Süüdistatav on eitanud piirdelipiga löömist, sest enda sõnul oli ta sellega ainult ähvardavalt vibutanud. Kohus leiab, et kannatanu ütlustega haakuvad kannatanu läbivaatusega tuvastatud vigastused. Kannatanu pöördus samal õhtul Pärnu Haigla erakorralisse vastuvõttu, seetõttu fikseeriti haiglas kannatanul kaelal vasakul pool ja vasaku õlavarre mediaanpinna marrastused, paremal reiel hematoom, parema käe II metakarpaalluu murd (I kd, tl 48-53). Löögid olid nii tugeva jõuga, et süüdistatav on põhjustanud piirdelipiga löömise tulemusena luumurru, millest paranemine kestis kannatanu ütlustuste kohaselt üle nelja nädala. Ekspertiisiakti nr 24E-AOI00264-01 nähtub, et kämblaluu murru paranemise kulgu arvestades, kestab tervisekahjustus kuni neli nädalat ja vähem kui neli kuud (I kd, tl 55-56). Seega süüdistatav mitte üksnes ei ähvardanud kannatanut piirdelipiga lüüa, vaid ka lõi sellega kolmel korral kannatanut, millega põhjustas kannatanule valu ja kehavigastuse. Haakuvalt kannatanu ja tunnistaja Y. M ütlustega nähtub kannatanu läbivaatuse protokollist, et kannatanu on saanud tervisekahjustusi puidust piirdelipi löökide tulemusena, mis tabasid kannatanu vasaku õlavarre väliskülge, vastu parema reie alaosa sisemist külge ja tema parema käe peopesa 1. ja 2. sõrme vahele. Samuti on süüdistatav kägistanud D.Y-d kaelast, surudes pöialt vasakule poole kaela soonele, mis põhjustas kannatanul valu ja hapnikupuuduse.
3.4.Kui kannatanu oli piirdelipist kinni võtnud, siis kukkusid osapooled maha. Kella 20:11:58 on osapooled kaamera vaateväljas kinnistu muru peal rüselemas, algselt on kannatanu peal, kuid süüdistatav paneb kannatanu selili ja asub kannatanut parema käega kaelast kägistama. Kannatanu ütluste kohaselt ei saanud ta enam hingata, sest süüdistatav lämmatas teda. Süüdistatava ütluste kohaselt hoidis ta kannatanu kõri peal näppu, et too maha rahuneks. Kohus leiab, et tegemist oli kägistamisega, sest videolt on näha, kuidas süüdistatav oli kannatanu peal ja surus ühe käega kannatanu kaela peale. Kadnikov kannatanu kõrist lahti alles pärast seda, kui kannatanu oli pöidla süüdistatava silma surunud. Kohus leiab, et alates hetkest, mil I. Kadnikov võttis kasutusele piirdelipi ei ole enam tegemist kaklusega, sest kannatanu ei soovinud võitlust
1-25-1105
jätkata, kuna oli kaitses ja keskendus süüdistatava käest löögivahendi äravõtmisele, et ta ei saaks enam sellega lüüa.
3.5.Kohus asub seisukohale, et Igor Kadnikov täitis KarS § 121 objektiivse koosseisu. Süüdistataval oli kannatanuga füüsiline konflikt ja puudub alus kahelda kannatanu D.Y ütlustes, mille kohaselt tundis ta füüsilist valu, kui I. Kadnikov lõi teda piirdelipiga ja kaelast kägistas. Samuti põhjustas Igor Kadnikov oma tegevusega D.Y-le tervisekahjustuse (vt otsuse 3.3). KarS § 121 koosseisu täitmiseks on vajalik löögi teatud intensiivsus. Kohtuistungil uuritud patsiendikaardilt, statsionaarselt epikriisilt ning ekspertiisiaktist nähtub, et I. Kadnikov tekitas D.Y-le löömisega tervisekahjustuse, mis kestis üle 4 nädala (I kd, tl 48-56). D.Y ütluste kohaselt tundis ta valu, kui süüdistatav I. Kadnikov oli teda löönud.
4.Kohus leiab, et süüdistatav I. Kadnikov ei olnud hädakaitse seisundis, sest puudus KarS § 28 lg 1 tähenduses õigusvastane rünne, mida süüdistatav oleks pidanud piirdelippi appi võttes tõrjuma. Hädakaitseseisund eeldab KarS § 28 lg 1 kohaselt kas vahetut või vahetult eesseisvat õigusvastast rünnet, s.o juba siis, kui kaitstavat individuaalõigushüve ähvardab reaalne oht vahetuks ründeks. Ründest tuleneva ohu hindamiseks kasutatakse nn objektiivse kõrvaltvaataja mõistet, mis tähendab, et olukorda püütakse hinnata selle informatsiooni järgi, mis oli kasutada konkreetses sündmuses osalejal (nn ex ante hindamine). Kui "objektiivne kõrvalseisja" leiab, et õigushüve kahjustamine oli tõenäoline, siis tuleb asuda seisukohale, et ründe oht oli olemas (vt RKKKo 3-11-17-14, p 10)
4.1.Süüdistatava tegu ei ole võimalik hinnata lahutatuna, kas konkreetset sündmustikku või ka isikute omavahelisi suhteid iseloomustavast kontekstist (vt RKKKo 1-19-1849/43, p 25). Tähtis on, et ründaja tegu oleks sotsiaalse arusaama kohaselt käsitatav ründena. Teiseks peab rünne olema õigusvastane ehk vastuolus mõne õiguskorras eksisteeriva normiga (vt RKKKo 1-20-9563, p 10). Konflikt on saanud alguse asjaolust, et X korterit kasutanud I. Kadnikovi ja tema X Y.A-d häirisid naaberkorter X elanikud ja nende tuttavad, kes käisid korteri akna eest läbi, mis riivas nende privaatsust. Tunnistaja Y.M ütluste kohaselt ei olnud naaberkorterist elava I. Kadnikoviga häid suhteid, sest viimane piiras kinnistul liikumist, tema korteri lähedal ei võinud mööda minna. Lahendusena oli I. Kadnikov näinud uue tee ehitamist, mille kaudu Y.M oleks saanud edaspidi koju minna. Y. M ütluste järgi oli tema korter ostetud koos hooviosaga, kuid Y.A korter nr 2 ja hooviosa oli teiste korteriomanikega kaasomandis. I. Kadnikov arusaamist mööda oli Y.A nimele ostetud korter 2 ja lisaks sinna juurdekuuluv, mis süüdistatava sõnul tulenes notariaalsest lepingust. Süüdistatav tõlgendas lepingut selliselt, et korteri 2 ainukasutuses oli ka mõtteline osa kinnistust, sh vaidlusalune teerada, mis tema hinnangul andis talle õiguse otsustada, kes võib jalgrada kasutada. (I kd, tl 115-124, 157-162). D.Y on tõlgendanud lepingut selliselt, et kasutuskord oli iga korteri kohta, st korteritel 3 ja 4 oli kasutuskord, kuid puudus korteritel 1 ja 2, sest sealtkaudu on ligipääs teistel korteriomanikel. Kannatanu D.Y ütluste kohaselt ei olnud ta nõus, et korterile 3 tuleks teha eraldi sissepääs, sest kannatanu arvates – „kui probleem on temas [I. Kadnikov], siis miks ma pean enda raha kulutama selleks, et teha mingi lisasissepääs.“ Korterite 3 ja 2 omanikud olid selgelt erimeelt, kuidas võib kaasomandi osa kasutada, mis viis pikka aega kestnud naabrite tülini. I. Kadnikov ei teinud Y. M le takistusi hoovi läbimisel, et koju jõuda, kuid süüdistatav ei lubanud Y. M külalistel hoovist läbi jalutada. D.Y ütluste kohaselt ründas I. Kadnikov Y.M (Y.M) külla tulnud sõbrannasid. Y. M sõbrannade suhtes oli I. Kadnikov negatiivselt meelestatud, vähemalt kolmel juhul oli süüdistatav tulnud keelama, kui külalised jalutasid jalgrajal. Y. M ütluste kohaselt „oligi probleem, et naabrid läksid välja, karjusid nende peale, õiendasid nendega, ütlesid, et siit ei tohi käia.“ I. Kadnikov kinnitab asjaolu, et teda hakkasid häirima korteri 3 külalised, kes käisid tema korteri akna eest läbi. Süüdistatava ületuste kohaselt oli olukord nii väljakannatamatu, et ta pöördus abi saamiseks valla poole, sest „autod sõitsid edasi-tagasi päevad
1-25-1105
läbi.“ I. Kadnikov pakkus enda sõnul Y. M le välja lahenduse uue juurdepääsu tegemiseks, millega ei nõustutud, sest see olnuks liiga kallis. I. Kadnikov ja Y.A ei lubanud naabrite külalistel kasutada jalgrada ja keelasid kasutada üle kraavi ulatuvat silda, et kõndida X välisukseni. Vaidlust ei ole selles, et I. Kadnikov tülitas korteri 3 külalisi, süüdistatava ütluste järgi oli ta karjunud: „kes te olete siuke, mis te teete siin ja mina ei tea, kes te olete.“ Samuti paigaldas I. Kadnikov hoovi peale kaamera, et salvestada kõiki liikumisi.
4.2.D.Y ja Y. M ütlustest selgub, et nad püüdsid leida lahendust, kaasates vallavanema, kes oli kannatanu ütluste kohaselt valmis kinnistu juurdepääsu küsimuses läbirääkimisi vahendama. Y. M ütluste kohaselt tegi ta D.Y-le ettepaneku, et ta räägiks 22.06.2023 kinnistu kuuri juures toimetanud I. Kadnikoviga. D.Y läks enda sõnul I. Kadnikoviga rääkima plaanist, et naabrid läheksid koos erimeelsuste lahendamiseks vallavanema jutule. Suurima probleemina nägi D.Y seda, et I. Kadnikov ei lasknud teistel üle kraavi ulatuvat silda kasutada, sest ta parkis oma auto keset silda. Teiseks lubas I. Kadnikov ehitada aia, mis takistaks naabri külalistel tema akende eest läbi minna. Nii nagu videost on kuulda, muudab aia ehitamise jutt D.Y veelgi emotsionaalseks. D.Y lubab sellise aia kohe maha võtta, kui see peaks ehitatama. Selleks hetkeks oli ka I. Kadnikov ärritunud, kes karjudes üritas D.Y-d endast eemale tõrjuda, sisuliselt ei olnud jutuajamise algusest peale näha, et nad suudaksid kokkuleppele jõuda. Konflikti algpõhjus oli seega põhimõtteline naabrite vaheline vaidlus, mida ilmestab kannatanu poolne vägivalla kasutamise ähvardus, kui teda ei kuulatud.
4.3.Kohtule on esitatud varasem, s.o 11.03.2023 tehtud salvestus, millelt näha ja kuulda, kuidas I. Kadnikov selgitab emotsionaalselt korteri 3 elanikele, kuidas ta oli notaris teada saanud, et tal on kinnistu mõttelise osa ainukasutusõigus. Viimaks karjutakse ta peale, öeldes: „mida sa räuskad! Löön su ära raisk!“ samalt videolt on kuulda, kuidas Y. M I. S lubab I. Kadnikovile, et ta kasutab süüdistatava suhtes füüsilist vägivalda. Veelgi inetumaid väljendeid kasutas I. S 23.06.2023, kui I. Kadnikovi lubati koguni „ära kustutada“ ja jätta lapsed ilma isata. Kannatanu ütluste kohaselt lubas ta 22.06.2023 kannatanut lüüa, sest „see oli nagu siuke verbaalne, nagu hoiatus, ütleme nii.“ Kannatanu on vastanud jaatavalt küsimusele, kas ta on süüdistatavat ähvardanud. Vähemalt ühel korral oli kannatanu kaks kuud enne 22.06.2023 süüdistatavale öelnud, et „kui sa normaalsest jutust aru ei saa, siis läheme nurga taha ja ma annan sulle molli.“ See on kannatanu arvates normaalne käitumine, sest tänapäeval lubavad inimesed teist inimest ära tappa, metsa viia ja muud sellist, sest see ongi verbaalne rünnak. Järgi mõeldes saab kannatanu ristküsitlemise käigus ka ise aru, et see ei ole ühiskonnas normikohane käitumine, jäädes siiski arvamusele, et ta saab niiviisi ennast sõnadega kaitsta ja teist inimest hirmutada. Kui kaitsja küsis, mis mulje võis I. Kadnikovil sellise verbaalse rünnaku peale jääda, vastas kannatanu otsekoheselt, et „no tema võis arvata, et kui ta edasi karjub, siis ma ründan teda.“ Süüdistatav I. Kadnikov kinnitab tõika, et talle on mitmel korral lubatud peksa anda, mille kohta on teinud politseile süüteoteateid (I kd, tl 66, 72). Seejuures omab tähtsust asjaolu, et I. Kadnikov ei ole otsinud D.Y-ga kontakti, sest ta ei olnud omanik, kelle sõnal oleks süüdistatava arvates kaalu kinnistu kasutamisel tekkinud probleemi lahendamiseks. Kontakti on süüdistatavaga otsinud kannatanu, et teha talle selgeks, et süüdistatav peab igal juhul lubama läbipääsu.
4.4.Prokurör on leidnud, et kannatanu D.Y poolse rünnaku välistab asjaolu, et kannatanu ei ole teinud esimesena ühtki liigutust, mis viitaks rünnaku algusele. Videolt on näha, et kannatanu läheneb enne rünnaku algust süüdistatavale ja vehib kätega, mis ei viita löömisele. Kannatanu ütluste kohaselt on ta taipoksija, hinnates oma võimeid tasemel, et ta suudab inimese „kolmenelja löögiga teovõimetuks teha.“ Kuid enda sõnul suudab olla distsiplineeritud, et enda eest seista, mitte tahtlikult rünnata. Kannatanu ei ole esimesena süüdistatavat füüsiliselt rünnanud, kuid kohus leiab, et kannatanu on rünnaku tahtlikult provotseerinud. Kannatanu on teadlikult pikema aja jooksul ähvardanud süüdistatavat lüüa, saades aru, et I. Kadnikov ägestub kergesti. Kannatanu oli ka kallaletungiks valmis, sest suutis väga kiiresti reageerida süüdistatava esimese ründe tõrjumisele. Kuid kohus ei nõustu ka kaitsja seisukohaga, et süüdistatav I. Kadnikov oli
1-25-1105
hädakaitses, mis välistaks teo õigusvastasuse, sest tegemist oli kaklusega (vt põhjendusi otsuse p 3.2). Süüdistatava I. Kadnikovi ütluste järgi ründas ta 22.06.2023 esimesena kannatanut põhjusel, et ta tundis ohtu, pidades võimalikuks, et kannatanu lööb teda, öeldes, et „eemale tõukasin, sest ta pani oma näo mulle nii ligidale juba, et on oht, et lööb peaga.“ Täpsustava küsimuse peale, et miks ta seekord ründas, kui ka varem on ähvardatud vastas süüdistatav: „mõõt sai täis, kaua võib!“ Süüdistatav ei osanud vastata küsimusele, milles oht seisnes, märkides, et selleks hetkeks oli piir kätte jõudnud, sest nüüd lubati aiad maha lõhkuda ja hoovi üles pandud kaamerad alla lüüa. Süüdistatava sõnul häiris teda, et kannatanu hakkas liiga peremehelikult käituma tema hoovi peal, kes polnud isegi naaberkorterisse sisse kirjutatud. Seega on ainetu rääkida kannatanust lähtuva ohu tõrjumisest, sest I. Kadnikov ei ole kannatanut kartnud, ta on käitunud otsustavalt hetkel, kui ta tundis, et ta peab kannatanule koha kätte näitama. Süüdistatav ründas seejuures kannatanut korduvalt. D.Y vastanud eitavalt küsimusele, kas tal oli tunne, et I. Kadnikov soovib kaklust lõpetada. Kannatanu ütluste kohaselt arvas ta peale igat lööki, et „kaklus on ehk läbi saanud, aga nagu visa hing tõusis püsti ja ründas uuesti.“ Kaklus lõppes hetkest, kui süüdistatav ei vastanud uue rusikalöögiga kannatanu viimasele löögile ja osapooled eemaldusid teineteisest.
4.5.Kaitsja on väitnud, et süüdistatav tundis kannatanust lähtuvat ohtu, kui lõi kannatanut piirdelipiga. Kohtus uuritud tõenditest nähtub, et kui süüdistatav võttis puukuurist piirdelipi, siis ta ei olnud enam kannatanuga kontaktis, sest kannatanu lahkus kinnistu hoovist, et minna lapse juurde (vt otsuse p 3.3.). Kohus leiab, et ei ole leidnud tõendamist asjaolu, et kannatanu oleks rünnanud süüdistatavat või oleks tema käitumine andnud märku ohust, et ta kavatseb süüdistatavat rünnata. Ohtu süüdistatava õigushüvele ei olnud enne kui ta läks puurkuuri ega ka selle järgselt, seetõttu puudus vajadus kaitsetegevuseks, seega on ainetud kaitsja väited kannatanu tegevuse lõpetamise eesmärgi kohta. Süüdistatav ei tegutsenud kaitsetahtega. Teo tehiolud ei viita kaitsetahte olemasolule, sest süüdistatav ründas pärast seda kui kannatanu eemaldumist, võttes ründe eesmärgil kasutusele vahendi (piirdelipi), mis andis talle eelise kannatanu ees (vt otsuse 3.3.).
4.6.Kaitsja on leidnud ka, et süüdistatav on olnud eksimuses õigusvastust välistavas asjaolus. KarS § 31 lg 1 esimene lause sätestab, et tahtlik tegu ei ole õigusvastane, kui isik seda toime pannes kujutab endale ekslikult ette asjaolusid, mis välistaksid teo õigusvastasuse. KarS § 31 lg 1 esimene lause määrab, et vastutus tahtliku süüteo eest langeb ära juhul, kui isik hindab vääralt asjaolu, mida tuleb deliktistruktuuris analüüsida õigusvastasuse tasandil. Lähtudes KarS § 31 lg 1 esimesest lausest tuleb käesolevas asjas hinnata, kas I. Kadnikov kujutas endale ekslikult ette, et D.Y asub teda ründama. Analüüsides objektiivset olukorda ja kannatanu käitumist, saab kahtlusteta asuda seisukohale, et I. Kadnikov ei tegutsenud hädakaitse või näiliku hädakaitse seisundis. Kogutud tõendite pinnalt kogumis ei ole võimalik jaatada I. Kadnikov puhul eksimust KarS § 31 lg 1 esimese lause tähenduses. Kannatanu D.Y ja tunnistajate Y. M , Y.A ja R.V ütlustest saab teha ühese järelduse, et kannatanu hakkas sündmuskohalt lahkuma ning mingit kannatanu poolset käitumist selle ajal ei saa käsitada ründena. Esimesena hakkas kannatanu poole minema süüdistatav ja kui Y.M oli kannatanut hoiatanud, siis alles pööras kannatanu ennast süüdistatava poole. Põhjus, miks kannatanu läks süüdistatavale vastu, seisnes kannatanu ütluste kohaselt asjaolus, et X ja X seisid tema juures. Kannatanu läks oma lähedaste ja süüdistatava vahele, sest süüdistatav kujutas endast ilmset ohtu, ega alustanud seetõttu ise rünnakut. Mingeid tõendeid, et süüdistatav I. Kadnikov oleks võinud arvata ja endale ekslikult ette kujutada, et tegemist on ründega tema kehalisele puutumatusele kogutud ei ole. Seega ei saa rääkida eksimusest õigusvastasust välistavas asjaolus KarS § 31 lg 1 tähenduses.
5.Kohus leiab, et Igor Kadnikov pani kavatsetult toime kehalise väärkohtlemise (KarS § 16 lg 2). Süüdistatava käitumisest ilmneb, et teda ei rahuldanud kakluses kaotajaks jäämine, mistõttu ta lõi kannatanut kolm korda piirdelipiga Süüdistav on andnud ütluseid, et kannatanu oli teda mitu
1-25-1105
korda vastu pead löönud, mille tulemusena oli ta kukkunud, kuid tõusis ikkagi püsti. Süüdistatava ütluste kohaselt „jagu ei saanud kätega, siis võtsin kaika appi. Enda rahuolu pärast.“ /.../ „läksin sinna selle kaika järgi, et ta minema lüüa siit maa pealt.“ Süüdistataval oli piisavalt aega, et kannatanust eemalduda, kuid ta ei teinud seda. Tema valik oli jätkata võitlust, põhjendades oma käitumist vihaga, mille kannatanu oli temas tekitanud, millega soovis kannatanule kätte maksta. Seega seadis süüdistatav enda eesmärgiks kannatanu tervise kahjustamise, teades, et korduvad löögid puidust piirdelipiga põhjustavad kannatanule valu ja kehavigastusi.
6.Kohus leiab, et süüdistatava Igor Kadnikov poolt KarS § 121 lg 2 p 1 järgi toime pandud kuritegu on koosseisupärane, õigusvastane ja süüline. Kohus ei ole tuvastanud ühtegi õigusvastasust või süüd välistavat asjaolu. Süüdistatav on süüvõimeline ning KarS 2. ptk 3. jaos sätestatud süüd välistavaid asjaolusid ei esine. Süüdistatav I. Kadnikov on pannud toime talle etteheidetava kuriteod, seega tuleb nad süüdi tunnistada ning mõista neile ka karistus. Karistus
7.Karistuse mõistmisel lähtub kohus KarS § 56 sätetest. Karistamise aluseks on isiku süü, karistuse mõistmisel tuleb arvesse võtta nii kergendavaid kui raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma uute süütegude toimepanemisest ning arvestada tuleb ka õiguskorra kaitsmise huvisid. Tulenevalt KarS § 56 lg 2 alusel võib vangistust mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Kohus leiab, et I. Kadnikov tegu on kaitstavat õigushüve kahjustanud nii suures ulatuses, et rahaline karistus ei täida oma eesmärke.
7.1.Tuleb võtta arvesse, et I. Kadnikov on löönud kolmel korral kannatanu pihta, kasutades selleks löögivahendit, millega saab põhjustada teisele inimesele valu ja kehavigastusi. Oodatult suutis süüdistatav põhjustada kannatanule luumurru. Veelgi enam, kannatanu järgnev kägistamine viitab süüdistatava soovile tekitada kannatanule võimalikult suuri kannatusi. Konflikt lõppes alles siis, kui teised inimesed sekkusid. Seega on tegemist intensiivse rünnakuga, mis osutab keskmisest suuremale süüle. Süüdistatav ei kontrollinud oma käitumist, selmet oodata ära politsei saabumine, et siis rahumeelselt konflikt lahendada, otsis ta puukuuri alt välja piirdelipi, et kannatanu tervist kahjustada. Normikohane käitumine eeldab täiskasvanud inimeselt enda emotsioonide kontrollimist, millega I. Kadnikov ei tulnud toime. Kuid kohus võtab arvesse, et kannatanul D.Y-l on olnud oluline osa nendest sündmustest, mis viisid kuriteo toimepanemiseni. Kannatanu enda käitumine kutsus esile I. Kadnikovi reaktsiooni, mida ta oleks saanud vältida. Kohus on seisukohal, et I. Kadnikov puhul ei esine karistust raskendavaid ega kergendavaid asjaolusid KarS § 57 ja § 58 tähenduses. Süüdistatav on väljendanud kahetsust, et olukord väljus kontrolli alt, kuid ta ei näe enda süüd selles, seega kohtu hinnangul puudub siiras kahetsus. Prokurör on süüdistusakti leidnud, et esineb KarS § 58 p 13 nimetatud raskendav asjaolu, s.o süüteo toimepanemine alaealise juuresolekul, kuid on sellest väitest kohtuistungil loobunud. Kohus nõustub prokuröriga, et asjas ei ole leidnud kinnitust asjaolu, et süüdistatav oli teo ajal alaealise kohalolekust teadlik, mistõttu ei saa asjaolu karistuse mõistmisel arvestada.
7.2.KarS § 121 lg 2 p 1 näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse. I. Kadnikovil puuduvad kehtivad kuriteo toimepanemise eest mõistetud karistused. I. Kadnikov on tahtlikult kannatanu õigushüve rünnanud, kuid see oli vastuseks kannatanu tegevusele, mida tuleb karistuse mõistmisel arvesse võtta. Kohus leiab, et karistus ei peab jääma alla sanktsiooni keskmist määra, et teda mõjutada edaspidi vägivalla kasutamisest hoiduma. Kohus leiab, et karistuseks tuleb mõista 1 aasta ja 3 kuud vangistust, mis vastab I. Kadnikov süü suurusele ning arvestab eri- ja üldpreventiivsete kaalutlustega. Kohus leiab, et arvestades I. Kadnikovi isikut ja kuriteo asjaolusid ei ole vangistuse ärakandmine süüdlase poolt otstarbekas, sest isikul on kindel töö- ja elukoht, samuti on ta aru saanud oma käitumise ebaõigsusest. KarS § 73 lg 1 ja 3 alusel
1-25-1105
jätta kandmata karistus tingimisi täitmisele pööramata juhul, kui Igor Kadnikov ei pane 2 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Tsiviilhagi
8.Kohus võttis 17.04.2025 määrusega menetlusse kannatanu D.Y tsiviilhagi, millega kannatanu nõuab VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 2 alusel õigusvastaselt tekitatud varalise kahju hüvitamist summas 856,90 eurot ja mittevaraline kahju kohtu õiglasel äranägemisel.
8.1.Kannatanu D.Y poolt esitatud kahju hüvitamise nõue tuleneb VÕS §- st 1043, mis sätestab, et teisele isikule õigusvastaselt kahju tekitanud isik peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS § 1045 lg 1 p 2 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane ka siis, kui see tekitati kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega. Kohus asus eelnevalt seisukohale, et on leidnud tõendamist D.Y kehaline väärkohtlemine Igor Kadnikovi poolt. Seega on D.Y-le tekitatud tervisekahjustus põhjuslikus seoses I. Kadnikovi tegevusega. Kannatanu leiab, et Igor Kadnikov põhjustas varalist kahju, mis seisnes selles, et tervisekahjustuste tõttu ei saanud kannatanu 41 päeva tööl käia, mistõttu kaotas sissetuleku. Juhtunu tõttu viibis kannatanu 22.06-01.07.2023 töövõimetuslehel, kuna Maksu- ja Tolliametil puuduvad andmed tema 2022. aasta sissetulekute osas, seetõttu ei saanud kannatanu Tervisekassalt eeltoodud perioodi eest hüvitist. Kannatanu ei pikendanud töövõimetuslehte. Maksu- ja Tolliameti andmetel teenis kannatanu 2023. aasta veebruar-mai keskmiselt 651 eurot kuus (bruto). Kalkulaator.ee veebilehe andmetel oli 2023. aastal tema keskmine netotulu kuus 627,56 eurot. Seega jäi tema keskmiselt teenimata 20,90 eurot päevas (627,56 : 30) ehk varaline kahju kokku 856,90 eurot (20,90 x 41). VÕS § 128 lg 2 kohaselt on varaline kahju otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu. VÕS § 128 lg 4 kohaselt on saamata jäänud tulu kasu, mida isik oleks tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Tervise kahjustamisest või kehavigastuse tekitamisest tekkinud kahju hüvitamise aluseks on VÕS § 130 lg 1, mille kohaselt tuleb kahjustatud isikule hüvitada kahjustamisest tekkinud kulud, sealhulgas vajaduste suurenemisest tekkinud kulud, ning täielikust või osalisest töövõimetusest tekkinud kahju, sealhulgas sissetulekute vähenemisest ja edasiste majanduslike võimaluste halvenemisest tekkinud kahju. Kaitsja on esitanud tsiviilhagile vastuväite, leides, et kannatanu ei ole tõendanud saamata jäänud töötasu. Kannatanu D.Y on esitanud tõendina MTA-le 2023 esitatud tuludeklaratsiooni, millelt nähtub, et kannatanu on saanud 2023 a tulu kahelt äriühingult: X OÜ-lt palka summas 1948 eurot ja X X OÜ-lt kokku 1326 eurot töövõtu, käsundus vm lepingu alusel (tl 85). Palka on saadud ajavahemiku veebruar kuni aprilli eest, kuid puuduvad andmeid mai- ja juunikuu laekumiste kohta, sest ka juunis oleks kannatanu pidanud saama töötasu kuni 21.06.2023 töötatud päevade eest. X X OÜ saadud tasu kohta on D.Y andnud ütluseid, et selle firma tegi ta 2023. a lõpus, mille kaudu tegi endale makseid. Kohus leiab, et kannatanu ei ole saanud töötasu juba alates maikuust, seetõttu ei ole tal ka saamata jäänud töötasu 2023. a juuni- kuni augustikuu eest. Püsiva töö puudumisele osutab täiendavalt asjaolu, et Tervisekassa töövõimetuslehe väljavõtte kohaselt oli kannatanu töövabastuse perioodiks märgitud 22.06.2023 kuni 01.07.2023, mida ei ole pikendatud (tl 88). Ekspertiisiaktist nähtub, et digiloo haigusjuhtumi nr 16759-23 ambulatoorse epikriisi nr 741594 kohaselt ei ole kannatanu pöördunud pereõe ega võtnud ühendust ka e-perearstikeskusega pärast erakorralise meditsiiniosakonnas toimunud terviseteenuse osutamist (tl 55). Kannatanul ei olnud huvi töövabastuse vormistamiseks, mis kinnitab kohtu veendumust, et ta ei olnud enne 22.06.2023 ega sündmuse järgselt tööga hõivatud. Kohus leiab, et kannatanu varalise kahju hüvitamise nõue tuleb jätta rahuldamata.
8.2.Lisaks leiab kannatanu, et kuriteoga tekitati talle ka mittevaralist kahju, mis seisnes selles, et seoses rünnakuga on muutunud tema elukvaliteet. Kannatanul on tekkinud tõsine hirm uute rünnakute ees. Igapäevane elu oli raskendatud, sest üht kätt ei saanud kipsi tõttu kasutada. Kõiki
1-25-1105
toimetusi tuli teha vasaku käega: sööma, kirjutama, laste eest hoolitsema jne. Luumurruga näpp ei tööta tänaseni veel korralikult, kätt täielikult rusikasse ei saa panna ja asjade haaramisel tekib valu. Samuti ka siis, kui käsi saab põrutada. Tervisekahju on mõjutanud elukvaliteeti tänaseni. Mittevaralise kahju hüvitamise aluseks on VÕS § 128 lg 1, mis näeb ette hüvitatava kahju liigid ja üheks liigiks on ka mittevaraline kahju, mis sama paragrahvi lõike 5 kohaselt hõlmab eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. VÕS § 134 lõige 5 sätestab, et mittevaralise kahju hüvitise määramisel arvestatakse rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Arvestades kannatanu tervisekahjustuse raskust ja sellest tingitud hingelist üleelamist on põhjendatud mittevaralise kahju hüvitamine (vt otsuse p 3.3). VÕS § 134 lg 2 kohaselt tuleb isikult vabaduse võtmisest, isikule kehavigastuse tekitamisest, tema tervise kahjustamisest või muu isikuõiguse rikkumisest, sealhulgas isiku au teotamisest, tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma. VÕS § 127 lõike 6 esimese lause ja TsMS § 366 järgi määrab mittevaralise kahju tekitamise hüvitamise nõude põhjendatuse korral hüvitise kohus kõiki asjaolusid arvestades õiglase äranägemise järgi. Mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Mittevaralise kahju eest väljamõistetava rahalise hüvitise suurus oleneb kehavigastuse või tervisekahjustuse raskusest, samuti muudest negatiivsetest mittevaralistest tagajärgedest, mis tekkisid kehavigastuse või tervisekahjustuse tõttu (vt RKTKo nr 3-2-1-19-08 p 14). Asjas on tõendatud nii tervisekahjustus kui ka valu tekitamine. Süüdistatava tekitatud valu peab mõjutama kannatanut oluliselt, mida näitavad lisaks teo toimepanemise asjaoludele ehk tehioludele lisaks asjaolu, et kannatanu pidi teo tagajärjel haiglasse pöörduma, kus fikseeriti talle tekitatud tervisekahjustus (luumurd). Mittevaralise kahju eest mõistliku rahasumma väljamõistmisel arvestab kohus, sõltumata poolte taotlustest, rikkumise laadi ja raskust, rikkuja süüd ning selle astet, poolte majanduslikku olukorda, kannatanu enda osa kahju tekkimises (RKTKo 3-2-1-85-08, p 14). Kohus arvestades rikkumise raskust ja ulatust, kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist ning rikkumise tagajärgi, tuleb mittevaralise kahju hüvitis määrata summas 250 eurot. Kannatanule oli tekitatud kämblaluu murd. Süüdistatav ei ole soovinud kannatanu eest siiralt vabandada, vaid pigem õigustas enda käitumist. Seejuures tuleb võtta arvesse asjaolu, et kannatanust tulenevatel asjaoludel on füüsiline konflikt alguse saanud, olles nii osaline kahju tekkimises. Kohus leiab, et mittevaralise kahju hüvitis 250 eurot ei ole ebamõistlikult kõrge ning vastab kohtupraktikale. Menetluskulud
9.1.KrMS § 175, § 179 ja § 180 lg 1 alusel välja mõista Igor Kadnikovlt menetluskuluna riigituludesse riigi õigusabi korras määratud kaitsja tasu ja kulud 2098,90 eurot, ekspertiisi tegemise kulu 155 eurot ning sundraha 1329 eurot, kokku 3582,90 eurot. Kohus on osaliselt rahuldanud kannatanu D.Y tsiviilhagi, sest kannatanu ei ole tõendanud varalise kahju olemasolu. Vaidlust ei ole selles, et kannatanu käsi sai vigastada, mistõttu kannatas ta I. Kadnikovi tegevuse tulemusena. Kohus leiab, et tsiviilhagi läbivaatamise kulude osaline jätmine kannatanu kanda oleks tema suhtes ebaõiglane, seetõttu tuleb KrMS § 182 lg 4 alusel jätta kõik menetluskulud I. Kadnikovi kanda.
9.2.Välja mõistetud menetluskulud 3582,90 eurot tasuda ositi 12 kuu jooksul, kohustades Igor Kadnikovi tasuma kohtuotsuse jõustumisele järgnevast kuust igakuiselt 15. kuupäevaks 298,57 eurot ning viimase osamaksena 298,63 eurot. Maksegraafiku mittetäimisel loetakse kõigi makseosade tähtaeg saabunuks ja suunatakse kogu nõue täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.