Isikuvastased süüteod › Tervisevastased süüteod

KOHTUOTSUSE PÕHIOSA

I.

Süüdistus

Liivia Valdsonit süüdistatakse KarS § 121 lg 1 järgi valu tekitavas kehalises väärkohtlemises. L. Valdson peksis kindlaks tegemata kuupäeval, kuid 2022. aasta maikuus lõuna paiku Põltsamaal Veski 3 asuva raamatukogu juures V.L. i sõidukis viibides sõidukijuhi kõrvalistmel istuvat A.M. d mõlema käe rusikaga korduvalt pähe. See tekitas kannatanule valu.

Samuti süüdistatakse L. Valdsonit KarS § 118 lg 1 p 2 järgi tervisekahjustuse tekitamises, millega ta põhjustas tervisehäire, mis kestis vähemalt neli kuud. 19. jaanuaril 2023 kella 13.30 paiku sisenes L. Valdson Jõgeva maakonnas Põltsamaal XXX kortermaja õues V.L. i kasutuses oleva sõiduauto Audi A4 tagaistmele. Sõiduautos ründas L. Valdson selja tagant juhi kõrval esiistmel istuvat A.M. d, peksis teda rusikatega korduvalt pähe ja kiskus juustest. Sellise tegevusega tekitas L. Valdson kannatanule füüsilist valu. Pärast seda väljus A.M. autost ning suundus XXX kortermaja betoonist välistrepi juurde. L. Valdson järgnes A.M. le ning betoontrepi juures tõukas tahtlikult kahe käega kannatanut selja piirkonda, mille tagajärjel kukkus kannatanu vasaku õla ja pea vasaku poolega vastu betoontreppi ning sai vigastada. Sellise tegevusega tekitas L. Valdson kannatanule tahtlikult füüsilist valu ning vasaku õlavarreluu kirurgilise kaela ja ülemise epifüüsi kinnise murru nahaaluse verevalumiga õlavarre piirkonnas, mille tagajärjel tekkis õlaliigese kontraktuur. L. Valdson põhjustas A.M. le vähemalt 4 kuud kestva tervisehäire.

Tartu Maakohtu 2. detsembri 2024. a kohtuistungil palus prokurör L. Valdsoni süüdi tunnistada KarS § 118 lg 1 p 2 asemel KarS § 121 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritavas kuriteos.

II. Maakohtu otsus

Tartu Maakohus tunnistas 7. jaanuari 2025. a otsusega L. Valdsoni süüdi KarS § 121 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi ning karistas teda 1 aasta pikkuse vangistusega. KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel määras kohus, et mõistetud vangistus jäetakse tingimisi kohaldamata ja seda ei pöörata täielikult täitmisele, kui L. Valdson ei pane 1 aasta ja 3 kuu pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Maakohus jättis rahuldamata kannatanu A.M. taotluse L. Valdsonile lähenemiskeelu kohaldamiseks. Kohus mõistis Eesti Vabariigilt süüdistatava kasuks välja 2440 eurot lepingulisele kaitsjale makstud tasu katteks ja jättis ülejäänud kaitsjatasu 15 837,04 eurot L. Valdsoni kanda. Riigi kanda jäi menetluskuludest veel 403,76 eurot. L. Valdsonilt mõisteti välja sundaraha 1329 eurot, mis määrati tasumisele ühe aasta jooksul alates otsuse jõustumisest.

Maakohus leidis, et L. Valdson pani toime mõlemad talle süüks arvatud teod ja põhjendas seda järgmiselt.

Kohus leidis esmalt, et kannatanu A.M. ütlused olid mõlema kuriteoepisoodi kohta järjepidevad, suuremate vastuoludeta ja usaldusväärsed. Arvestades kannatanu vanust – 87 aastat – ning suutlikkust anda mitmetunnise istungi vältel sisulisi ütlusi, ei teki kahtlust, et tema kirjeldatud sündmuste käik vastas tegelikkusele. Kuigi kannatanu eksis mõnes detailis (nt kohtueelse ülekuulamise asukoha meenutamisel), ei ole see oluline vastuolu ega kahanda kannatanu ütluste usaldusväärsust. A.M. täpsustas prokuröri küsimusele vastates, et teda kuulati üle Jõgeval. Kannatanu suutis vastata adekvaatselt kogu ütluste andmise kestel ning tema vastused ei viidanud sellele, et need oleksid olnud pähe õpitud või kellegi teisega kooskõlastatud. Kannatanu selgitas oma varasemat väidet, mille järgi oli tal esimene kokkupuude süüdistatavaga 2022. a kevadel raamatukogus käies, sellega, et ta oli süüdistatavat

küll korduvalt tänavatel ja üritustel koos V.L. iga näinud ning teadis tema eesnime, kuid ei olnud temaga isiklikult suhelnud. Kannatanu ja süüdistatava varasema suhtluse puudumist kinnitas ka süüdistatav ise, öeldes, et tunneb A.M. d nägupidi, kuid ei ole temaga rääkinud. Kohus ei nõustunud kaitsja väitega, et A.M. kohtuistungil antud ütlused on olulises osas vastuolus kohtueelses menetluses antud ütlustega.

Kannatanul oli 4. novembri 2024. a kohtuistungil kaasas pakk pabereid, mida ta ütluste andmise esimesel kümnel minutil aeg-ajalt vaatas. KrMS § 68 lg 3 kohaselt võib ütlust andes kasutada arvandmete ning nimede ja muude raskesti meelespeetavate andmete kohta märkmeid ja muid dokumente. A.M. ei lugenud ütlusi tervikuna maha. Kohus selgitas kannatanule, et märkmeid võib kasutada, kuid enne soovib kohus neid näha. Seejärel pani kannatanu paberid kõrvale ega kasutanud neid ülejäänud ülekuulamise ajal. Kaitsja küsitles kannatanut samade asjaolude kohta ajal, mil kannatanu enam märkmeid ei kasutanud. Suurem osa ütlustest anti mitme tunni vältel kõrvalise abita.

L. Valdsonile KarS § 121 lg 1 järgi esitatud süüdistus

Kannatanu ütluste järgi tunneb ta V.L. i laulukoorist ning nende suhted olid head. V.L. sõidutas teda tihti kooriproovi, tagasi koju ja raamatukokku. Noorusajast teadis ta V.L. i kui õe tuttavat. L. Valdsonit tunneb kannatanu nägupidi ja teab kui V.L. i elukaaslast, kuid nad pole omavahel rääkinud. 2022. aasta kevadel palus A.M. V. Lemvaldi, et ta viiks teda raamatukokku raamatuid tagastama. V.L. nõustus palvega, võttis kannatanu tema kodu juurest peale ning sõidutas raamatukokku, kus V.L. jäi teda autosse ootama. See võis toimuda lõuna paiku. Raamatukogu juures õues kedagi teist ei olnud.

Raamatukogu vastusest kaitsja päringule nähtub, et A.M. laenutas Põltsamaa Raamatukogust

rääkis, et raamatukogust tulles nägi ta, et L. Valdson istub autos tagaistmel, tema istus juhi kõrvale. Süüdistatav ütles: „Sina ei tohi siin autos olla“, seejärel lõi teda selja tagant vastu pead ja kiskus juustest. Kannatanu palus süüdistataval järele jätta, L. Valdson käskis tal koju tagasi minna. Ta ei lahkunud autost, sest auto hakkas liikuma enne, kui L. Valdson peksmise lõpetas. V.L. oli kogu aeg autos ja võis juhtunut näha. Kogu sõiduaja sõimas L. Valdson kannatanut. Kohus ei nõustunud kaitsjaga, et kannatanu ütlustes on vastuolu selles, kas ta rääkis L. Valdsoniga autos või mitte. Aktiivset vestlust nende vahel ei olnud, kannatanu reageeris vaid süüdistatava poolsele peksmisele ja palus tal selle lõpetada.

mõttes, kuna ei ole võimalik tuvastada, kas kannatanu rääkis temaga juhtunust vahetult või kas kannatanu oli veel tajutu mõju all. L.L. a ütlused on kaudseks tõendiks, mille abil on võimalik kontrollida kannatanu ütluste usaldusväärsust. Tunnistaja sõnul rääkis A.M. talle, et L. Valdson on tema suhtes varemgi (enne 19. jaanuarit 2023) sarnast vägivalda kasutanud. Esimene peksmine oli suveajal – autos tagaistmel istudes oli süüdistatav esiistmel istuva kannatanu

juukseid kiskunud ja peksnud. L.L. a ütlusi kinnitab tema poolt 19. jaanuaril 2023 Häirekeskusele tehtud kõne, milles ta ütleb, et V.L. i elukaaslasel Liivial on see mitmes peksmine. Arvestades, et L.L. a sõnul hakkas ta koju sõitma 13.20 ning kõne Häirekeskusele tehti 13.50, kui ta jõudis kannatanu koju, siis ei ole alust arvata, et A.M. ja L.L. p sepitsesid enne kõne tegemist L. Valdsoni vastu vandenõu. Ei ole esitatud ühtegi usutavat põhjendust, miks A.M. oleks selle sündmuse välja mõelnud ja siis L.L. ale rääkinud. Kannatanul ei olnud selleks ka majanduslikku põhjust, kuna V.L. sõidukulusid ei küsinud.

kasutamist. Tunnistaja V.L. ei mäleta, et midagi sellist oleks juhtunud. Nende ütlused ei haaku muude tõenditega. Mittemäletamine ei tähenda tingimata, et sündmust ei toimunud. Kaitsja kahtles süüdistatava ootamatu ilmumise võimalikkuses. Maakohus seda ebausutavaks ei pidanud, kuna ka 19. jaanuaril 2023 ilmus L. Valdson ootamatult kannatanu koduõue. Tagaistmelt on võimalik esiistmel istuva inimese suhtes vägivalda kasutada, sh peksta rusikatega tema pead. Kuigi süüdistatav ei ole enam noor, oli ta võimeline löömiseks vajalikku jõudu rakendama. Süüdistatav on öelnud, et ta aitab vanemaid inimesi, mis viitab ka füüsilisele suutlikkusele.

selgitus selle kohta, miks ta ei avaldanud enne 19. jaanuarit 2023 toimunud sündmusi politseile seda, et L. Valdson on tema suhtes varemgi vägivalda kasutanud, on usutav. Ta tundis valu, kuid tal ei olnud füüsilisi vigastusi, keegi ei olnud juhtunut pealt näinud ning ta ei soovinud, et sündmusest leviksid inetud jutud. Suvi tuli vahele ja kohtumisi oli vähem. Arvestades, et V.L. oli tema kõrval autos, kuid ei sekkunud, võis kannatanu eeldada, et A.M. elukaaslasena ei anna V.L. tema vastu ütlusi.

karistusõigusliku sekkumise. Kannatanu sõnul tundis ta valu ja juustest kiskumise ajal ebamugavust. Rusikatega korduv pähe peksmine tekitab tavapäraselt valu ka keskmise mõistliku inimese arusaama järgi. Igast rusikaga löömisest ei jää nähtavaid vigastusi, löödi selja tagant pähe läbi juuste.

A.M. d vastu pead pekstes teadis L. Valdson, et ta tekitab kannatanule vähemalt valu ning ta tahtis, et kannatanu tunneks valu.

argumendid ei lükka ümber tõendikogumit, mis kinnitab L. Valdsoni süüd. Kõrvaldamata kahtlusi L. Valdsoni süüküsimuses ei jäänud. L. Valdson pani toime KarS § 121 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, tema käitumine oli õigusvastane ja süüline.

L. Valdsonile KarS § 118 lg 1 p 2 järgi esitatud süüdistus

kas kannatanul esines tervisekahjustus, kas sellega kaasnes vähemalt neli kuud kestev tervisehäire ning kas tervisekahjustuse põhjustas L. Valdson. Tegemist on KarS § 121 kvalifitseeritud koosseisuga, mistõttu tuleb tuvastada kõik KarS § 121 lg-s 1 sätestatud teise inimese tervise kahjustamise koosseisutunnused.

Ülikooli Kliinikumi haigusjuhu nr 20230119-32087 järgi tuvastati A.M. l kinnine õlavarreluu kirurgilise kaela ja ülemise epifüüsi murd. 28. septembril 2023 koostatud ekspertiisiaktis on ekspert seda diagnoosi kinnitanud. Lisaks murrule esines A.M. l nahaalune verevalum vasaku

õlavarre piirkonnas. Tervisekahjustus on iseloomulik tömbile traumale ja võib olla tekkinud 19. jaanuaril 2023.

neli kuud kestva tervisehäire. Kohus nõustus prokuröri ja kaitsjaga, et tuvastatud tervisehäire kestus vastab KarS § 121 lg 2 p-s 1 sätestatud süüteokoosseisule. Eksperdiarvamuse kohaselt põhjustas A.M. vigastus tervisekahjustuse, mis kestab vähemalt neli kuud. A.M. kandis murru raviks vasaku käe ortoosi, millega käsi oli liiga pikalt fikseeritud õlaliigesest ja tekkis õlaliigese kontraktuur (liigese kokkutõmbumine). Seetõttu kestis paranemine kauem kui tavalise kulu korral. Ekspert selgitas kohtuistungil, et tavapärane paranemine kestnuks 8–12 nädalat, seda ka vanematel inimestel. Paranemist pikendas see, et tekkis murru fragmentide nihe (võimalik, et murd ei olnud õigesse asendisse fikseeritud). Kuna kannatanu tervisekahjustuse paranemine pikenes kontraktuuri tõttu, mis ei olnud süüdistatavast tingitud ega ettenähtav, ei vasta etteheidetav tegu KarS § 118 lg 1 p 2 koosseisu tunnustele. Ilma konraktuurita oleks A.M. vigastus eksperdi hinnangul paranenud nelja nädala kuni nelja kuu jooksul.

kohtueelses menetluses antud ütlusi, ei mõjuta eksperdiarvamuse õiguspärasust ega kriminaalasja lahendust. Ekspert ei saanud eristada, kas kukkumine toimus iseseisvalt või tõukamise tõttu. Vigastuse tekkemehhanism tuleb tuvastada muude tõendite alusel.

L. Valdson, kes istus tema selja taha ja nõudis valjuhäälselt raha, kuna V.L. sõidutab kannatanut. L. Valdson peksis teda tugevalt vastu pead ja tiris juustest, ta tundis valu. Ta püüdis autost välja saada ja hakkas minema oma maja trepi suunas, mis oli umbes 10 m kaugusel. Ta jõudis astuda ühe jalaga trepiastmele, kui tundis tugevat tõuget selga. Ta kukkus vasaku õla peale ning lõi tugevalt ära ka pea. A.M. hüüdis V.L. i appi, kuid ta ei tulnud autost välja. Pärast kukkumist aitas L. Valdson kannatanu püsti ja viimane läks tuppa.

peksmise või tõukamise hetkel. Kohus sellega ei nõustu, sest kannatanu on korduvalt väljendanud, et nägi selgelt L. Valdsonit autosse sisenemas. Selles ei ole ka vaidlust, kuna süüdistatav on andnud samalaadseid ütlusi. L. Valdsoni ütluste kohaselt märkas ta 19. jaanuaril 2023 V.L. i musta sõiduautot A.M. koduõues. Ta lootis koos V.L. iga maale sõita ja istus autosse tagaistmele A.M. selja taha. Ta küsis A.M. lt, et kaua see nii kestab, et nemad ei saa neljapäeviti kuskil käia ja sõidu eest ta ei maksa ka midagi. A.M. vastas, et see on tema ja V.L. i vaheline asi. A.M. läks autost välja, mõne minuti pärast läks välja ka tema. Ta kuulis karjatust ja nägi, et A.M. on selili maas, jalad trepi ja pea auto suunas.

välja arvatud A.M. peksmine ja tõukamine. Kohtu hinnangul on A.M. ütlused usaldusväärsed ka selles osas, et teda tõugati käega vastu selga, mille järel ta kukkus. Sel ajal oli L. Valdson ainsana õues. Kuigi eeluurimisel mainis kannatanu teadvusekadu, täpsustas ta kohtus, et vaid korraks läks pilt silme ees mustaks. Ka süüdistatava ütluste järgi ei olnud kannatanu meelemärkuseta, sest kui ta aitas tal püsti tõusta, siis ta ei soovinud seda. Mõlemad kinnitasid, et hoovis ei olnud teisi isikuid ja V.L. oli autos. Seetõttu ei ole usutav, et kannatanut tõukas keegi kolmas isik.

tõendiks. Kannatanu helistas talle vahetult pärast sündmust ja kutsus appi. Kui tegu toimus umbes kell 13.30, siis Häirekeskusele tehti kõne juba kell 13.50. Häirekeskusele tehtud kõne

väljavõtte kohaselt räägib kannatanu, et teda laulukoori viinud mehe elukaaslane peksis teda autos ja lükkas kivide peale. Tal on õlg valus ja kätt ei saa liigutada. L.L. p seisis sel ajal kannatanu kõrval ja rääkis ka Häirekeskusega. Lisaks selgitas L.L. p, et kannatanu rääkis pärast telefonikõnet temale, et teda tõugati trepi peal ja kusagilt kargas välja Valdson. Tal oli kübar ära kistud, vastu pead pekstud ja juukseid kisutud. Ei ole alust kahelda selles, et kannatanu kirjeldas L.L. ale toimunut vahetult tajutu mõju all ega moonutanud tõde.

Kannatanu selgitas, et ta ei ole kunagi kukkunud, talveperioodil kasutab ta saabastel libisemisvastaseid tihvte. Seda kinnitasid ka tunnistajad L.L. p ja ’ , kelle sõnul kasutas A.M. iga talv tihvte ega vajanud enne juhtumit liikumiseks täiendavaid abivahendeid. Tunnistajate ütlused ilmaolude kohta olid erinevad: kannatanu sõnul oli lögane, L.L. a sõnul lumi, U.K. sõnul midagi ei sadanud. L. Valdson sõnas, et tal oli raske püsti seista, kuid U.K. sõnul oli hoov hooldatud, libedusetõrjeks kasutati soola ning graanuleid ja kukkumisi polnud varem esinenud. Kaitsja esitatud Jõgeva meteoroloogiajaama andmed 19. jaanuari ilma kohta näitavad küll ilmastikutingimusi (nõrk lumesadu ja plusskraadid), kui ei tõenda seda, kas hoovis oli libe või mitte. Isegi kui hoov oli libe, ei muuda see midagi. Kannatanu ütlused kinnitavad, et teda tõugati ja peale L. Valdsoni ei olnud seal kedagi teist, kes oleks seda teha saanud.

kasutamise osas ei haaku see teiste tõenditega peale süüdistatava ütluste. Samas on süüdistatav ise öelnud, et nad ei rääkinud V.L. iga kukkumise nägemisest ning viimane manööverdas samal ajal autoga, mistõttu ei saa kindel olla, kas ta tegelikult nägi sündmust pealt või tajus neid asjaolusid õigesti.

siis ei ole kannatanu peksmine tõendatud. Peksmine, juustest tirimine ja valu tekitamine on tõendatud kannatanu ütlustega. Seda toetab ka asjaolu, et L. Valdson väljus autost ärritununa. Teda häiris, et kannatanu kasutas V.L. i nagu isiklikku taksot. Süüdistatav ei soovinud kohtule esialgu vastata, milliseid emotsioone see temas tekitas. Põiklemine näitab, et ta ei soovinud oma tegelikke emotsioone tunnistada. L. Valdsonil oli motiiv, pahameel, mis tingis vägivalla kasutamise.

d vastu pead pekstes tekitab ta kannatanule vähemalt valu ning tahtis, et ta tunneks seda. Lükates eakat kannatanut jõuliselt kätega vastu selga, arvestas L. Valdson sellega, et A.M. võib kukkuda ja ennast vigastada. Kuna kannatanu asus trepiastmetel, kus maapind on lükkamise korral ebastabiilsem (eri tasandil astmed), möönis L. Valdson, et kannatanu võib kõvale pinnale kukkudes saada tervisekahjustuse, murda mõne luu.

olla see isik, kes A.M. suhtes vägivalda kasutas ning miks ei ole kannatanu ja tunnistajate ütlused usaldusväärsed, ei lükka need ümber tõendikogumit, mis kinnitab L. Valdsoni süüd. Kaitseargumendid ei ole piisavad, et jaatada kõrvaldamata kahtluste olemasolu. L. Valdson pani toime KarS § 121 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, tema käitumine oli õigusvastane ja süüline.

kannatanule valu ja vähemalt neli nädalat kestnud tervisekahjustuse ning tegi seda korduvalt. Karistus

samale kannatanule valu ning ühel korral tervisekahjustuse. Rahaline karistus ei vasta L. Valdsoni süü suurusele ega täida karistuse eesmärki. L. Valdson on pensioniealine, tema 2022. aasta keskmine kuu sissetulek oli 508,17 eurot. Lisaks tuleb temal tasuda menetluskulud, sh lepingulise kaitsja tasu 18 277,04 eurot. Rahalise karistuse tasumine oleks L. Valdsonil äärmiselt keeruline, ilma et see mõjutaks tema igapäevast majanduslikku olukorda olulisel määral.

ei olnud tagajärg vigastuse paranemise aega arvestades väga raske. Karistust kergendavaks asjaoluks on KarS § 57 lg 1 p 1 kohaselt kannatanule abi osutamine – L. Valdson aitas kannatanu pärast tõukamise tagajärjel kukkumist püsti. Teine kergendav asjaolu on süüteo toimepanemine kõrges eas inimese poolt (KarS § 57 lg 1 p 7). Süüdistatav oli kuritegude toimepanemise ajal vastavalt 65- ja 66-aastane. L. Valdson pani süüteo toime kõrges eas inimese suhtes, mis on KarS § 58 p 3 tähenduses karistust raskendav asjaolu: A.M. oli süütegude ajal 87-aastane. Vaidlust ei ole, et süüdistatav teadis A.M. vanust. Lisaks arvestas kohus seda, et L. Valdson on varem karistamata isik. Neil asjaoludel mõistis maakohus L. Valdsonile ühe aasta pikkuse vangistuse. L. Valdson on varem käitunud õiguskuulekalt, tal pole ühtegi karistust, mistõttu on põhjendatud kohaldada karistusest tingimisi vabastamist KarS § 73 alusel, määrates katseajaks 1 aasta ja 3 kuud.

tasu 336,23 eurot, kannatanu sõidukulud 6,53 eurot ning süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha 1329 eurot. Arvestades L. Valdsoni pensioniealisust ning väikest sissetulekut, samuti valitud kaitsjale makstud tasu suurust, käib nende menetluskulude tasumine talle üle jõu. Seetõttu mõistis kohus L. Valdsonilt välja sundraha ja jättis ülejäänud kulud riigi kanda.

kasuks välja mõista valitud kaitsjale makstud tasust 2000 eurot, millele lisandub käibemaks 440 eurot. Ülejäänud summa 15 837,04 eurot jääb L. Valdsoni kanda. III. Apellatsioon ja prokuratuuri seisukoht a) kaitsja apellatsioon

tunnistati süüdi KarS § 121 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi, mõista L. Valdson mõlemas süüteos õigeks ja jätta kõik menetluskulud nii maa- kui ka ringkonnakohtus riigi kanda. Kohtulik uurimine on olnud puudulik ja ühepoolne. Kohus rikkus kohtuotsuse põhjendamiskohustust ja kohaldas valesti materiaalõigust.

mõistetud vangistuse kestust ning muuta see rahaliseks karistuseks või määrata vangistus miinimummääras (1–6 kuud), mis jäetaks KarS § 73 alusel täielikult tingimisi kohaldamata koos minimaalse katseajaga. Sellisel juhul palub kaitsja seoses süüdistuse kvalifikatsiooni muutmisega KarS § 118 lg 1 p 2 osas hüvitada süüdistatavale maakohtus tekkinud kaitsekulud vähemalt 50–75% ulatuses või mõistlikus määras, kuid mitte vähem kui 2440 eurot, samuti jätta sundrahast 50–75% või mõistlik osa riigi kanda.

ning mõista süüdistuse kvalifikatsiooni muutmisega seoses maakohtus valitud kaitsjale makstud

summast 18 277,04 eurot välja vähemalt 50–75% või mõistlikus ulatuses, kuid mitte vähem kui 2440 eurot. Sundraha osas palus kaitsja jätta sellest 50-75% või mõistlik osa riigi kanda.

mõistlikus ulatuses riigi kanda ja mõista need L. Valdsoni kasuks välja. KarS § 121 lg 1 järgi esitatud süüdistus

seab kahtluse alla sündmuse toimumise ja süüdistatava viibimise Põltsamaal raamatukogu juures 2022. aasta mais.

ütlused on vastuolulised ning ülekuulamise alguses andis ta ütlusi osaliselt varasemalt koostatud märkmetele tuginedes. Märkmepaki täpne sisu jäi tuvastamata, ta ei olnud nõus seda kohtule ega pooltele näitama. Oma mahult viitasid märkmed muule kui pelgalt raskesti meeldejäävatele andmetele. See viitab võimalikule eelnevale ütluste kooskõlastamisele või pähe õppimisele. Kannatanu ei mäletanud, millises linnas ta ütlusi andmas käis, ning väitis ekslikult, et see toimus Põltsamaa kohtumajas. Kohus hindas seda eksimust ebaoluliseks ja põhjendas seda kannatanu võimaliku väsimusega, millega apellant ei nõustu. Eelnev tekitab põhjendatud kahtlusi kannatanu ütluste usaldusväärsuses tervikuna.

rääkinud, kuigi 2022. a maikuu teo osas oli kannatanul väidetavalt süüdistatavaga ka vestlus. Kaitsja ei nõustu kohtuga, et mõningad vasturääkivused ja ebakindlused asjaoludes kinnitavad kannatanu ütluste usaldusväärsust. Vastupidi, need kinnitavad kahtlusi ütluste usaldusväärsuses, mis tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks.

juures. Tunnistaja V.L. i ütluste kohaselt ei toimunud raamatukogu juures nende vahel mingit kohtumist, sama kinnitas ka süüdistatav. Seda kinnitas ka kannatanu, öeldes, et raamatukogu juures ei olnud kedagi, kui ta sinna saabus ja sealt lahkus. Kaitsja ei nõustu maakohtu järeldusega, et süüdistatava ja V.L. i ütlused ei ole usaldusväärsed. Kohus pole põhjendanud, miks neid ütlusi ei usaldatud, kuigi need kinnitavad, et kohtumist raamatukogu juures ei toimunud ning süüdistatav ja kannatanu käisid seal erineval ajal. Eluliselt ei ole usutav, et L. Valdson oleks juhuslikult ilmunud raamatukogu juurde, istunud autosse ja jäänud kannatanut ootama. Kannatanu väited selle kohta, kes juhtunut pealt nägi, on vastuolulised. Kohati ütleb ta, et pealtnägijaid ei olnud, kuid samas mainib, et autos viibis V.L. . Süüdistatava ütluste järgi ei viibinud ta üldse sündmuskohal.

tagastatud 23. mail 2022. Kannatanu on öelnud, et ta andis raamatud üle raamatukogu töötajale, mitte ei pannud neid tagastuskasti. Kohus on neid tõendeid hinnanud puudulikult, need ei klapi omavahel. Kasutada ei saa tunnistaja L.L. a ütlusi, kuna tunnistaja sai raamatukogu juures toimunust teadlikuks teise isiku vahendusel ligikaudu aasta hiljem. Samuti pole L.L. a ütlused usaldusväärsed, kuna viimane ei rääkinud esmalt ütlusi andes kohtule tõtt. Samuti seab kaitsja kahtluse alla kannatanu väite, et ta jäi väidetava ründe järel autosse ega lahkunud sealt kohe. Ei ole usutav, et V.L. alustas sõitu, kuigi autos oli äsja toimunud füüsiline konflikt ja kannatanu ei öelnud midagi.

rusikaga pähe löömine ei põhjustanud nähtavaid vigastusi, kuigi rusikalöögid oli väidetavalt tugevad. Kannatanu ei pöördunud arsti ega politsei poole ning kirjeldas valu kui ajutist tunnet,

mis ei kestnud. Eelneva põhjal võib järeldada, et ta tundis pigem ebamugavustunnet. Objektiivne koosseisutunnus – valu – ei ole antud juhtumis tuvastatav. Valu kestvus ja intensiivsus ei olnud selline, et see ületaks kannatanu subjektiivset valuläve ja vajaks karistusõiguslikku sekkumist.

tahtlus KarS § 16 lg 3 mõttes pole tõendatud. Otsusest ei tulene, et selline teadmine oleks süüdistatavale omistatav. Sellisel juhul oleks L. Valdson pidanud kindlasti teadma, et teo tulemusena saabub selline tagajärg.

leiab kaitsja, et maakohtu otsus tugineb liialt kannatanu ütlustele, mis on vastuolulised ega ole järjepidevad. Kohus ei ole arvestanud süüdistatava ja tunnistaja V.L. i ütlustega ning on rikkunud tõendite hindamise objektiivsuse põhimõtet. Uurimine on olnud puudulik ja kohtuotsuse põhjendused ei ole piisavad.

KarS § 118 lg 1 p 2 järgi esitatud süüdistus

viimane kukkus. Tunnistaja V.L. i kinnitusel kukkus kannatanu libeduse tõttu ning süüdistatav aitas teda üles. Vaidlust ei ole selles, et kannatanul esines kukkumise tõttu tervisekahjustus ning et süüdistatav viibis sündmuskohal. Kuna asjas tuvastati, et kannatanu vigastus oleks paranenud ilma kontraktuuri tekkimiseta tõenäoliselt rohkem kui neli nädalat kuid vähem kui neli kuud, nõustub kaitsja teo kvalifitseerimisega KarS § 121 lg 2 p 1 järgi, kuid mitte sellega, et teo pani toime süüdistatav.

on selgelt andnud ütlused, et nägi, kuidas A.M. kukkus trepikoja ette maha ja L. Valdson aitas kannatanu üles. Õues oli libe ja kiilasjää. Samuti kinnitab V.L. , et L. Valdsonil ja kannatanul mingit tüli ei olnud, mis läheb kokku nii kannatanu enda kui L. Valdsoni ütlustega. Seega tõendavad vastavad ütlused, et A.M. a kukkus trepi juures. Teada ei ole, kuidas kukkumine täpselt toimus, sündmuskoha vaatlust ei ole teostatud. Eksperdile ei edastatud V.L. i ütlusi, vaid üksnes kannatanu sõbranna L.L. a ütlused, mis on oluline kriminaalmenetlusõiguse rikkumine. See moonutas eksperdiarvamuse sisendit, kuna ekspert ei saanud arvesse võtta võimalust, et kannatanu kukkus ise. Eksperdiarvamus ei võimalda järeldada, kas vigastus tekkis lükkamise või kukkumise tagajärjel.

ütlustele tugineva sündmuse toimumise tuvastamisega. Kohtumenetluses pole tõendamist leidnud, et kannatanu oleks näinud L. Valdsoni autost väljumist ja tema poole tulekut või lükkamist. Samuti ei ole olnud löömist selga. Kannatanu ütlustes esinevad mitmed olulised vastuolud ja oletused, mistõttu ei saa neid lugeda usaldusväärseks. Kannatanu väidab, et löökide järgi nägigi Liiviat ja kuulis valju kisendamist. Samas kinnitas kannatanu, et ta polnud üldse rääkinud Liiviaga. Ei ole usutav, et kannatanu tundis ära L. Valdsoni hääle. Viimaks kinnitab kannatanu, et ka hääle järgi ei tundnud ta L. Valdsonit ikkagi ära, vaid hoopis siis kui kannatanu tuli autosse. Kannatanu ei näinud, ega kuulnud L. Valdsonit talle järgnemas. Puuduvad tõendid, et L. Valdson teda lükkas, ta läks appi kui kannatanu oli kukkunud. Kohus ei ole analüüsinud, kas ei ole mingil viisil võimalik, et kannatanu siiski kukkus ning seetõttu võis olla tema kujutlus toimunud sündmusest eksitav. On väheusutav, et süüdistatavast pensionär hiilis vaikselt ja märkamatult kannatanu selja taha ja lükkas teda ning hiljem tuli talle appi.

peale) ei kattu kannatanu poolt kohtus antud ütlustega. L.L. p on ise kinnitanud, et kannatanu helistas talle ja ütles, et ta kukkus, mitte et teda oleks lükatud. Samuti tunnistas L.L. p, et kannatanu ei näinud, kes teda väidetavalt lükkas. L.L. p osutas ka, et laia trepi peal võis keegi teine — näiteks mõni joodik — viibida, mistõttu ei saa välistada teiste isikute sekkumist kukkumise põhjustamisse. Samuti on küsitav L.L. a väide, et ta teadis kannatanu saabastel tihvtide olemasolust, kuigi prokurör sellele ei viidanud. Ka tunnistaja U.K. teadis ütlusi andes, et kannatanu kandis saabastel libeduse vastase abivahendina igal talvel tihvte, kuid ei mäletanud sündmuse kuupäevast suurt midagi. Eelnev ilmestab üheselt, kuidas tuttavad osapooled on varem kõik kokku leppinud, mida on vaja kindlasti öelda, et kukkumist välistada.

kannatanu kukkus ise. Selliseid ütlusi on andnud tunnistaja V.L. ja süüdistatav ise. Nõustuda ei saa kohtuga, et t V.L. i ütlused ei ole usaldusväärsed põhjusel, et need ei haaku teiste tõenditega. Sama loogikat tuleks rakendada ka kannatanu ja tunnistaja L.L. a ütluste suhtes, mis samuti ei haaku süüdistatava ja V.L. i ütlustega. Kannatanu kukkumine talvisel ajal on tema vanust arvestades eluliselt usutav. Kohtumenetluse kestel ei ole selgunud mingit põhjust ega motiivi, miks L. Valdson pidi kannatanut peksma, lööma või lükkama, sest selliseid põhjuseid ei esinenudki. Kohus tõlgendas süüdistatava vastumeelsust kohtu küsimustele vastamisel märgina sellest, et ta varjas oma pahameelt. Vaikimine ei ole tõlgendatav ärritumisena ja emotsiooni varjamisena.

16 lg 3 tähenduses. Kohtu järeldused ei ole põhjendatud ega jälgitavad, eriti luumurru osas.

nõustu kaitsja maakohtu hinnanguga süü suurusele. Kohus leidis, et tagajärg ei olnud raske ning ühel juhul oli tegu üksnes valuaistinguga. Samuti esines kaks kergendavat ja üks raskendav asjaolu. Seetõttu on süü väike või alla keskmise. Karistus peaks olema kas rahaline või minimaalne vangistus kuni 6 kuuni, mis jäetakse KarS § 73 alusel tingimisi kohaldamata minimaalse võimaliku katseajaga.

koosseisu KarS § 118 lg 1 p 2 vaidlusele, mistõttu tuleks riigi kanda jätta kaitsekuludest 5075%. Selline jaotus, nagu tegi maakohus, ei ole põhjendatud. b) prokuratuuri seisukoht

otsuse muutmata. Apellatsioon ei sisalda uusi ega põhjendatud väiteid, mis seaksid kahtluse alla maakohtu järeldused. Kaitse seisukohad on kohtuvaidluses juba esitatud ja kohtult ammendava vastuse saanud. Asjaolu, et kaitsja ei nõustu kannatanu või tunnistaja poolt antud ütlustega või need talle kaitseversiooni tõendamiseks ei sobi, ei näita kohtuliku arutamise puudulikkust.

asus neid meelevaldselt väänama. Taoliselt käitus kaitsja kogu ristküsitluse aja – korduvate küsimuste ja vähetähtsate detailide esiletõstmisega, kuid kannatanu jäi siiski oma ütlustele kindlaks. Sarnaselt vastuolusid „leiutades“ on koostatud ka apellatsioon, milles esitatud väidetavad vastuolud tulenevad ütluste kontekstist välja rebimisest.

seda, millal raamatu tagastus on registreeritud. Seega saab tõend kinnitada vaid seda, et

kannatanu tagastas maikuus raamatuid. On võimalik, et kannatanu tagastas raamatud vahetult raamatukoguhoidjale, kuid nende tagastamine registreeriti viivitusega. Tõele ei vasta, et tunnistaja L.L. p ei rääkinud esialgu kohtule tõtt. L.L. p kartis algul vastata ja rääkida enda kokkupuudetest L. Valsoniga. Pärast ütluste andmist avaldas tunnistaja soovi lähenemiskeelu kohaldamiseks, mis kinnitab tema kartust L. Valdsoni ees.

ebamugavustunnet, mis ei ületa tavapärast valuläve. Kannatanu on selgelt kinnitanud, et rusikalöögid pähe olid tugevad ja valusad. Väide, et kui vigastust ei tekkinud ning kiirabi ei kutsutud, siis ei saanud ka arvestatavat valu olla, on väär. See käsitlus ei arvesta KarS §-s 121 kahe teo alternatiivi esinemist.

arvestanud kergendavaid asjaolusid. Mööda ei saa vaadata sellest, et süüdistatav ründas endast märksa vanemat, kõrges eas isikut mitmel korral ja põhjustas kannatanule ka luumurru. Edasiseks karistuse kergendamiseks alust ei ole.

tegelikkusele. Suurem osa kohtumenetluse ajast kulus kaitsja poolt venitatud ristküsitlustele ning ütlustes olematute vastuolude otsimisele. Seoses vajadusega üle kuulata ekspert on kohus arvestanud küllaldase menetluskulude hüvitise, mille suurendamiseks ei ole alust.

IV. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

Apellant ei nõustu maakohtu poolt tõenditele antud hinnanguga ja esitab valdavas osas samad argumendid, millele maakohus on juba vastanud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuses toodud põhjaliku tõendite analüüsiga ja jagab seisukohta, et süüdistatav pani toime KarS § 121 lg 2 p 1 ja 3 järgi kvalifitseeritavad kuriteod. Samuti ei teinud maakohus karistust mõistes selliseid kaalutlusvigu, mis tooks kaasa kergema karistuse mõistmise. Seetõttu ei korda ringkonnakohus KrMS § 342 lg 3 p-le 1 tuginedes kõiki maakohtu asjakohaseid kaalutlusi ja põhjendusi ning vastab järgnevalt apellandi põhiväidetele. Esmalt käsitleb ringkonnakohus L. Valdsoni süü tõendatust 2022. a maikuu teos (I), seejärel 19. jaanuaril 2023 toimepandus (II), annab hinnangu mõistetud karistusele ja maakohtus tekkinud menetluskuludele (III), võtab kokku apellatsioonimenetluse tulemuse ja lahendab menetluskulud (IV). (I)

Kaitsja leiab, et kannatanu A.M. ütlused ei ole usaldusväärsed, kuna ta kasutas kohtuistungil märkmeid, ta ei mäletanud, kus ta käis ütlusi andmas ja tema ütlustes on vasturääkivusi. Tunnistaja V.L. i ütlused on maakohus lugenud põhjendamatult ebausaldusväärseteks. Puuduvad tõendid, et süüdistatav ja kannatanu viibisid samal ajal Põltsamaal raamatukogu juures.

on kannatanu ütlusi põhjalikult käsitlenud (otsuse p-des 4–10) ja leidnud nõustumisväärselt, et need on usaldusväärsed. Kohus selgitas sedagi, miks kannatanu on öelnud, et ta ei tunne L. Valdsonit. Inimest võib teada nägu- ja nimepidi, kuid see ei tähenda, et nad oleks omavahel tuttavad. Süüdistatav ise tunnistas samuti, et ta tunneb A.M. d nägupidi, kuid ei ole temaga rääkinud. Esimene kokkupuude oli A.M. l L. Valdsoniga 2022. a maikuus, kui L. Valdson lõi talle autos selja tagant vastu pead. Kannatanu ütluste kohaselt ütles L. Valdson talle, et sina ei tohi siin autos olla ja kohe lõi. Tema ütles, et ta jätaks järele (kd I, tl 69). Konflikti käigus lausutut ei saa pidada suhtlemiseks. Selle all mõistavad inimesed tavapäraselt

omavahelist läbikäimist. Arvestades kannatanu vanust (ütluste andmise ajal oli ta 89-aastane) ja sündmusest möödunud aega, ei muuda väikesed ebakõlad ütlustes neid ebausaldusväärseteks. Osa detaile võib ajapikku ununeda. Kaitsetaktikaks on väikestele ebakõladele tuginedes kannatanu ütluste usaldusväärsuse kõigutamine, kuid midagi sellist, millest võiks järeldada, et A.M. ütlused tema suhtes toime pandud kehalise väärkohtlemise tegude kohta ei ole õiged, maakohus ei tuvastanud ja selliseks järelduseks ei ole alust ka ringkonnakohtul. Nõustumisväärsed on maakohtu põhjendused selleski, et märkmete kasutamine mitme tunnisest ülekuulamisest ütluste andmise alguses 10 minuti vältel kannatanu ütluste usaldusväärust ei kahanda.

käsitlenud. Mis kellaajal see täpselt toimus, ei ole oluline. Seda, et A.M. käis 2022. a mais koos V.L. iga raamatukogus, ei ole vaidlustanud ka V.L. . Tema ütlused võttis maakohus vastu KrMS § 291 lg 1 p 3 alusel. Perearsti tõendi kohaselt on V.L. il vaimsed häired, mille tõttu ta ei ole võimeline kohtuistungil osalema (I kd, tl 27) Kohtueelsel uurimisel on V.L. öelnud, et ta võis A.M. d laulukoori sõidutades viia teda 2022. aastal ka raamatukogu juurde, mis asub Põltsamaa linnas. Ta ei mäleta, et A.M. oleks seal kohtunud L. Valdsoniga ja neil oleks mingit tüli olnud (I kd, tl 89). Kuna tunnistaja seda sündmust ei mäleta, ei lükka need ümber kannatanu ütlusi, mille kohaselt L. Valdson ilmus ootamatult kohale ja lõi talle autos rusikatega korduvalt pähe. L. Valdson ilmus samamoodi kohale ka 19. jaanuaril 2023 ja istus V.L. i auto tagaistmele, kui kannatanu istus juhi kõrvalistmel. Seega ei saa sellist süüdistatava käitumist pidada eluliselt mitteusutavaks, nagu väidab kaitsja. V.L. käitus mõlema konflikti ajal samuti ühtemoodi – ta ei sekkunud sellesse. Ta ei väljunud autost isegi siis, kui A.M. hüüdis teda 19. jaanuaril 2023 appi. L. Valdson oli see, kes aitas kannatanu püsti. Lisaks soovimatusele sekkuda naiste tülisse tuleb arvestada ka V.L. i vanusest tulenevat füüsilist võimekust. Temagi oli esimese sündmuse ajal juba 84-aastane, L. Valdson aga oluliselt noorem (65-aastane). Seetõttu ei saa V.L. i käitumist pidada tavatuks ega ebausutavaks. Vaatamata tekkinud konfliktile viis V.L. A.M. koju nii nagu neil oli eelnevalt kokku lepitud.

p 2 kohaselt vaid kannatanu ütluste usaldusvääruse kontrollimiseks, kuna ta kuulis sellest, et V.L. i elukaaslane Liivia on A.M. suhtes vägivalda kasutanud (autos tagaistmel olles peksnud ja juustest kiskunud) kannatanu käest hiljem. Ise ta neid sündmusi ei näinud. Kaitsja leiab, et tunnistaja ütlused on nii ebausaldusväärsed, et maakohus ei oleks tohtinud neid kasutada ka usaldusväärsuse kontrollimiseks. Sellegi argumendiga ei saa nõustuda. Maakohus on tunnistaja ütluste usaldusväärsust hinnanud koos tema poolt 19. jaanuaril 2023 Häirekeskusele tehtud kõnega ja jõudnud õigele järeldusele, et kannatanu poolt L.L. ale avaldatud teave on tõene (otsuse p 20). Häirekeskuse töötajale ütles tunnistaja samuti, et peksmine V.L. i elukaaslase poolt ei ole esimene. Järeldust, et tunnistaja ütlused on usaldusväärsed, ei lükka ümber kaitsja väide tunnistaja poolt maakohtus 4. novembril 2024 antud ütluste kohta (kohtuistungi protokoll, I kd, tl 32 pöördel). Nimelt palus kaitsja vastuolude tõttu avaldada tunnistaja ütlused selles, kas

ei tekitanud kannatanule vigastusi, ei saa järeldada, et need ei tekitanud valu – igast

rusikalöögist ei jäägi nähtavaid jälgi. Valu ei pea kestma pikemat aega, piisab sellest, kui kannatanu tundis valu löömise ajal. Valu tekkimist tõendavad kannatanu ütlused: „Tundsin valu, kohe oli peas valu.“ A.M. sõnul olid löögid tugevad (I kd, tl 69). Juustest kiskumine oli kannatanule ebamugav ja selle teoga valu tekitamist ei ole L. Valdsonile ka süüks arvatud.

aistingut. Valulävi ehk vähim mõjutaja, mida isik suudab tunda valuna, on subjektiivne nähtus, mis on erinevate inimeste puhul erinev. Piirsituatsioonides tuleb täiendavalt küsida ka selle järgi, kas kannatanule valuaistingu tekkimine on süüdistatavale tema teo tagajärjena objektiivselt omistatav. Olukorras, kus objektiivse kõrvalseisja seisukohast ei oleks valu hinnatav süüdistatava teo tüüpilise tagajärjena, tuleb sellele küsimusele vastata eitavalt (vt RKKK otsused asjades nr 3-1-1-50-13, p 12 ja nr 1-16-10326/51, p 27.) L. Valdson ei müksanud kannatanut pähe vaid lõi tugevalt mitu korda rusikaga, mis on sellise intensiivsusega vägivald, et üldjuhul kaasneb sellega valu. Sellises olukorras on ka objektiivsele kõrvalseisjale ilmne, et inimene tunneb valu. Valu ja ka kergemate vigastuste puhul, mis paranevad ilma meditsiinilise sekkumiseta, ei pöördu inimesed tavapäraselt arsti poole. Nii tunnistas ka A.M. , et kuna tal vigastusi ei olnud, ei olnud põhjust kiirabi kutsuda.

3). Otsene tahtlus seisneb toimepanija süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemise kindlas teadmises ning vähemalt selle möönmises. Seejuures otsustava tähtsusega on just toimepanija kindla teadmise tuvastamine ehk tahtluse intellektuaalne element (vt RKKK 24.05.2013, 3-1-150-13, p 13.4). L. Valdson ei tunnista A.M. löömist. Subjektiivse koosseisu tuvastamisel on võimalik lähtuda vaid teo enda faktilistest asjaoludest. Iga täiskasvanud inimene, nii ka L. Valdson teadis, et rusikalöögid pähe tekitavad kannatanule vähemalt valu.

(II)

rusikatega pähe ja kiskus juustest, tekitades talle sellega valu. Apellatsioon ei sisalda süüdistuse selle osa kohta mingeid argumente. Kahtluse alla on seatud jätkuvalt kannatanu ütluste usaldusväärsus kogu sündmuse osas, peamiselt aga selles, mis toimus pärast seda, kui kannatanu väljus sõidukist. Ringkonnakohus kordab (vt otsuse p 63-64) maakohtuga nõustuvalt, et kannatanu ütluste usaldusväärsuses ei ole alust kahelda – sündmused toimusid nii nagu nähtub tema ütlustest. Kaitsja apelleerib vastuoludele kannatanu ütlustes isegi siis, kui need kattuvad süüdistatava ütlustega, väites näiteks, et kannatanu ei tea, millal L. Valdson autosse tuli, kas nad üldse rääkisid omavahel ja mille järgi A.M. tundis L. Valdsoni ära. A.M. ütles korduvalt prokurörile ja kaitsjale vastates, et L. Valdson istus autosse tema selja taha kui see jäi seisma. Sama ütles süüdistatav. Mõlemad tunnistavad, et nad rääkisid autos omavahel ja ei ole vähimatki kahtlust, et A.M. tundis L. Valdsoni ära, ta teadis teda kui V.L. i elukaaslast varasemast ajast. Ei maakohtule ega ka apellatsioonis ei ole esitatud ühtegi argumenti, miks oleks pidanud kannatanu sellised sündmused välja mõtlema ja L. Valdsoni peale valetama. Sellest, et L. Valdson lükkas teda ja ta kukkus seetõttu trepil, rääkis kannatanu kohe nii L.L. ale kui ka Häirekeskusesse tehtud kõnes ning seda ajal kui tal oli õlg valus ja ta ei saanud kätt liigutada. Kohene valede väljamõtlemine oma tervise pärast mures oleva eaka kannatanu poolt ei ole samuti eluliselt usutav.

olnud kogu aeg ühesugused. Kedagi teist peale L. Valdsoni sellel ajal läheduses ei olnud. Selles, et V.L. autost ei väljunud, vaidlust ei ole. Seega ei saa V.L. ka teada, kui libe oli trepil, kus kannatanu kukkus. Tema väide, et kannatanu kukkus libeduse tõttu, on vaid tema järeldus, mis kannatanu ütlusi tõukamise kohta ümber ei lükka. V.L. i kohtueelses menetluses antud ütlused on väga pealiskaudsed, kohtus ei olnud võimalik teda ristküsitleda. Esimesel ülekuulamisel 31. jaanuaril 2023 ütles ta, et kui ta autot ümber pööras, nägi ta, et A.M. kukkus. Ta ütleb ka, et Liivia oli just sellel hetkel tulnud maja juurde (kd 1, tl 87) See ei vasta süüdistatava enda ega kannatanu ütlustele, mille kohaselt olid mõlemad naised enne seda istunud tema autos. Tunnistajalt ei ole küsitud, kus oli L. Valdson sellel ajal, kui A.M. kukkus. V.L. mäletab väga vähe sellest sündmusest. Seetõttu ei ole võimalik tema ütluste alusel väita, et L. Valdson ei tõuganud A.M. d. Ta ei pruukinud tõukamist näha, kuna pööras autot ringi. Kuna tõukamise järel kukkunud A.M. hakkas teda appi hüüdma, on võimalik, et siis nägi V.L. , et ta oli kukkunud ja et L. Valdson aitas teda püsti. Kannatanu ütluste kohaselt jäi L. Valdson autosse ja ta ei näinud teda autost väljumas ega talle järgi tulemas. Sellest, et A.M. L. Valdsonit ei näinud, ei saa järeldada, et tõukajaks ei olnud süüdistatav. L. Valdson oli ainuke inimene, kes oli sellel ajal õues, keegi teine ei saanud teda lükata. Ta oli ainukesena kannatanu juures ja aitas ta püsti.

ütlusi ja L. Valdsoni süüd, samas aga soovib tugineda tunnistaja väitele, et trepp on nii lai, et seal võib mõni joodik magada. Selliseks oletuseks, et keegi kolmas isik võis sündmuskohal olla, kas joodik magada või keegi uksest välja tulla, mingit alust ei ole. Siis oleks kannatanu seda inimest näinud, kuna ta oli näoga trepi suunas. Teda tõugati aga selja tagant. L.L. a ütlustes selle kohta, mida ta kuulis kannatanult, kui viimane kutsus teda pärast kukkumist appi, ja mida nägi kannatanu juurde jõudes, ei ole alust kahelda (vt ka otsuse p 65). L.L. a sõnul oli A.M. talle helistades väga ehmunud häälega ja ütles, et kukkus. L.L. p lubas kohe tema juurde sõita. Sellest, mis tegelikult juhtus, kuulis L.L. p kohale jõudes. Telefoni teel lühidalt lausutud appikutse põhjus, kukkumine, ei tähenda, et kannatanu poolt hiljem antud põhjalikum seletus selle kohta, miks ta kukkus, ei ole sellega vastuolus. Maakohus on L.L. a ütlusi põhjalikult käsitlenud ja teinud kindlaks, et kannatanu ütles talle korduvalt, et teda peksis ja tõukas L. Valdson.

kõrvaldamata kahtlust L. Valdsoni süüdiolekus, mida tuleks KrMS § 7 lg 3 alusel tõlgendada tema kasuks. L. Valdsoni tegu – kannatanu lükkamine – on põhjuslikus seoses saabunud tagajärjega: lükkamise tõttu kannatanu kukkus betoonist trepile ja sai õlavarreluu kirurgilise kaela ja ülemise epifüüsi kinnise murru. See täidab KarS § 121 lg 1 alt 1 objektiivse koosseisu. Selle, et tervisekahjustus kestab vähemalt neli nädalat, on maakohus nõuetekohaselt tuvastanud ja selles ei ole ka vaidlust (KarS § 121 lg 2 p 1).

motiivi. L. Valdsonile ei meeldinud, et tema elukaaslane V.L. sõidutab A.M. d tasuta. Kannatanu ütluste kohaselt küsis L. Valdson autos raha ja ütles, et ta on võlgu. L. Valdson tunnistab samuti, et autos küsis ta, kaua see kestab, ta ei saa neljapäeviti V.L. iga kuskile sõita, auto vajab kogu aeg remonti ja see läheb kalliks maksma. A.M. vastas, et see pole L. Valdsoni asi, vaid tema ja V.L. i vaheline küsimus (Ikd, tl 138 pöördel). L. Valdson tunnistas sedagi, et V.L. ei julgenud laulukooris käivate naiste sõidutamisest ära öelda. Tema aga tahtis, et asi oleks õiglane, kui „tema (A.M. ) sõidab nagu isikliku taksoga surnuaeda, raamatukokku, piimatööstuse parklaplatsile isegi /.../ Kui ei oleks Vambolal seda rahaprobleemi olnud, oleks teine asi.“ (I kd, tl 139 pöördel). Süüdistatava ütlustest ilmneb motiiv väga selgelt – kuna V.L. ise midagi ette ei võtnud, otsustas L. Valdson sekkuda, et teha lõpp A.M. tasuta sõidutamisele, sest see oli neile kulukas.

löömisega valu tekitamise pani L. Valdson toime otsese tahtlusega (vt käesoleva otsuse p 69). Selle kohta, milline oli L. Valdsoni tahtlus tervisekahjutuse tekitamise osas, on maakohus öelnud: „Lükates eakat kannatanut jõuliselt kätega vastu selga, arvestas L. Valdson sellega, et A.M. võib kukkuda ja ennast vigastada. Arvestades seda, et kannatanu asetses trepiastmetel, kus maapind on eriti lükkamise korral ebastabiilsem (eri tasandil astmed), möönis L. Valdson, et kannatanu võib saada tervisekahjustuse.“ Selline sõnakasutus viitab kaudsele tahtlusele (KarS § 16 lg 4). Kaudsest tahtlusest saab kohtupraktika kohaselt kõneleda siis, kui toimepanija kindlalt ei tea, et tema tegu põhjustab koosseisupärase tagajärje, kuid peab seda tagajärge võimalikuks (intellektuaalne element) ning möönab seda (voluntatiivne element). Tahtluse nn teadmise ja tahtmise külge ei saa käsitleda üksteisest isoleeritult, vaid need on omavahel nn sõltuvussuhtes. Kui isik loob teadlikult sellise kausaalahela kulgemise, mille käiku ja tagajärgi ta ei suuda, oska ega ka taha kontrollida, kiidab ta need tagajärjed kaudse tahtluse tähenduses samal ajal ka heaks (RKKK 22.02.2022, 1-20-6495/139, p 19.) Edasi on maakohus märkinud, et teades, et kannatanu kukub kõva pinna peale, pidi süüdistatav möönma ka seda, et kannatanu võib murda mõne luu. Selline formuleering pidi möönma viitab hooletusele KarS § 18 lg 3 mõttes. Samas järeldub maakohtu subjektiivse koosseisu analüüsist kogumis, et silmas on peetud seda, et L. Valdson pidas sellise tagajärje saabumist võimalikuks, ehk tal oli ka tagajärje osas kaudne tahtlus. Seetõttu ei ole maakohus seadust valesti kohaldanud.

(III)

sealhulgas põhjendanud nõustumisväärselt, miks ei ole võimalik L. Valdsonile mõista rahalist karistust. L. Valdsoni süüd ei saa pidada väikeseks, kuna ta kasutas sama kannatanu suhtes vägivalda kahel korral. Teisel korral põhjustas ta väga eakale kannatanule luumurru, mille paranemine võtab ka tavapärase kulu korral aega vähemalt 2 kuud. Kannatanu pidi mitu kuud kandma ortoosi. Arvesse on võetud kahe kergendava asjaolu olemasolu ja sedagi, et varem karistamata isiku karistustundlikkus on suurem. Tema mõjutamiseks piisab kergemast karistusest. Seetõttu on maakohus mõistnud L. Valdsonile vangistuse, mis jääb oluliselt alla KarS § 121 lg 2 sanktsiooni kesmise määra, milleks on 2,5 aastat. Ka ei ole alust lühendada L. Valdsonile KarS § 73 alusel määratud 1 aasta 3 kuu pikkust katseaega. Tingimisi vabastatu katseaeg peab olema mõistetud vangistusest pikem (vt RKPJK 23.09.2015, 3-4-1-13-15, p 34 koos järgnevate viidetega). Maakohus ei ole selle põhimõtte vastu eksinud – L. Valdsonile mõistetud 1 aasta pikkuse vangistuse puhul on katseaeg 1 aasta ja 3 kuud igati kohane ning mõistliku pikkusega.

rahuldamata.

süüks arvatud teo ümberkvalifitseerimisega kergemaks tuleb riigil hüvitada talle vaid 2000 eurot. Maakohus viitas Riigikohtu 4. märtsi 2021. a määrusele asjas nr 1-20-470/34, milles on leitud, et olukorras, kus kohus tuvastab kuriteo asjaolud sellisel kujul, et kuriteosündmuse ebaõigussisu osutub võrreldes süüdistusest tulenevaga oluliselt tagasihoidlikumaks, võib see mõjutada ka menetluskulude jaotust. KrMS § 180 lg 1 kohaldamisel pole oluline mitte üksnes isiku süüditunnistamine, vaid ka süüditunnistamise ulatus (p 29). Käesolevas asjas teo tehiolud ei muutunud, maakohus tunnistas L. Valdsoni süüdi samas teos, mis talle süüks arvati. Kvalifikatsiooni muutmise tingis hinnang sellele, kui pikk oli kannatanu tervisekahjustuse kestvus. Seetõttu on ka ringkonnakohtu hinnagul maakohtu otsustus hüvitada süüdistatavale

kantud õigusabikuludest 2000 eurot (koos käibemaksuga 2440 eurot) põhjendatud ja selle suurendamiseks alust ei ole.

Maakohus arvestas juba KrMS § 180 lg-s 3 sätestatut ja jättis kõik menetluskulud (v.a lepingulise kaitsja tasu 403,76 eurot) riigi kanda. L. Valdsonilt mõisteti riigi kasuks välja ainult sundraha 1329 eurot, mida tal on võimalk tasuda osade kaupa ühe aasta jooksul. Mingeid uusi asjaolusid, mida maakohus ei ole arvesse võtnud ja mis tingiksid veel ka sundraha vähendamise, ei ole. (IV)

otsuse muutmata ja L. Valdsoni kaitsja apellatsiooni rahuldamata.

summas 2419,26 eurot. Kaitsja osutas L. Valdsonile õigusabi tunnihinnaga 180 eurot, millele lisandub käibemaks. Arvete kohaselt kulus kaitsjal 2 tundi ja 17 minutit maakohtu otsuse ja määrusega tutvumisele ja kliendiga nõu pidamisele; 8 tundi 44 minutit on kulunud maakohtu otsuse analüüsile, apellatsiooni ja menetluskulude nimekirja koostamisele ning nõupidamisele kliendiga. Kaitsja palub apellatsiooni rahuldamisel jätta kaitsjatasu riigi kanda. Samuti palub ta kaaluda KrMS § 180 lg-s 3 toodud asjaolusid ja arvestada ka KarS § 118 lg 1 p 2 järgi esitatud süüdistuse muutmisega.

sellest tulenevalt 2419,26 eurot menetluskulude hulka. Apellatsioonimenetluses ei kaasnenud kaitsjal mingeid täiendavaid toiminguid seoses sellega, et maakohus tunnistas L. Valdsoni süüdi kergemas kuriteos kui talle oli esialgu süüks arvatud. Kompensatsiooni selle eest mõistis maakohus juba välja. Kuna ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 1 nimetatud lahendi, jääb apellatsioonimenetluse kulu KrMS § 185 lg 2 ls 1 alusel süüdistatava kanda, kelle huvides on apellatsioon esitatud, s.o L. Valdsoni kanda. (allkirjastatud digitaalselt)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.