Isikuvastased süüteod › Tervisevastased süüteod

kannatanuid K.I ja nende ühist last Q. Ct korterist välja. Kannatanutel K.I-l ja Q. Cl ei olnud võimalik korterist väljuda, sest kui kannatanu K.I suundus esikusse korteriukse juurde ja proovis seda lahti teha, vihastas Margus Juhken kannatanu K.I peale ja jätkas vägivaldset käitumist ehk tõukas kannatanu korteriuksest eemale. Samuti võttis Margus Juhken kannatanult K.I-lt telefoni ära. Oma selliste tegevustega piiras Margus Juhken teadlikult kannatanute liikumisvabadust mitmeks tunniks, ehk K.I-lt ja Q. Clt vabaduse võtmine seadusliku aluseta kestis kuni 14. aprillil kell 00.37, kui süüdistatav lubas kannatanul K.I-l politseile korteriukse lahti teha. Seega pani Margus Juhken toime teiselt inimeselt seadusliku aluseta vabaduse võtmise, kui see on toime pandud noorema kui kaheksateistaastase isiku suhtes, s.o KarS § 136 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo. 2.2 Samuti süüdistatakse Margus Juhkenit selles, et 13. aprillil 2024 aadressil XXX, Tallinnas: kella 19:00 ajal ütles Margus Juhken kannatanule K.O-le „Ma tõmban sul raisal kõri läbi“, võttis köögikapi sahtlist suure kööginoa, astus kannatanu K.O poole ja tegi kannatanu suunas noaga löögiliigutusi. Arvestades asjaolu, et vahetult enne seda kasutas Margus Juhken kannatanu K.O ja ka teiste korteris viibinud isikute suhtes füüsilist vägivalda, tundis kannatanu K.O reaalset ohtu enda elule ja tervisele. täpselt tuvastamata kellaajal ütles Margus Juhken oma alaealisele pojale Q. Cle ja endisele elukaaslasele K.I-le lukustatud korteris, et kui politsei tuleb korteri sisse, kõik plahvatab. Oma sõnade kinnituseks lülitas Margus Juhken 10-20 minutiks gaasi sisse. Samuti oli Margus Juhken öelnud pojale Q. Cle, et viskab teda korteri aknast välja. Arvestades asjaolu, et vahetult enne seda kasutas Margus Juhken oma lapse juuresolekul teiste korteris viibinud isikute (sh lapse ema K.I) suhtes füüsilist vägivalda, oli kannatanutel K.I-l ja Q. Cl alust karta Margus Juhkeni ähvarduste täideviimist. Seega pani Margus Juhken toime tapmise või tervisekahjustuse tekitamisega ähvardamise, kui on olnud alust karta ähvarduse täideviimist, s.o KarS § 120 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo

4.2 Sündmust pealt näinud isikute ja Margus Juhkeni ütluste kohaselt oli esmane jõu kasutaja K.P . Margus Juhkenil polnud mingit kavatsust oma tegevusega põhjustada K.P-le mingeid kehavigastusi. Tõendeid hinnates ei saa teha järeldust, et süüdistuses nimetatud teo tagajärjel tundis kannatanu K.P valu. Isegi, kui Margus Juhken soovis haarata või võttis kätte kivi, sae või kirve, siis K.P löömist nendega ei toimunud. Seega ei nähtu ühegi tunnistaja ütlustest, et Margus Juhken oleks K.P-d löönud. On vaid K.P maha surumine ja kaelast kinni võtmine, mitte kägistamine nagu on kirjas süüdistuses. Maakohus on jõudnud väärale järeldusele, et ühegi tunnistaja ütlustest ei nähtu, et K.P oleks tahtnud Juhkenit lüüa. Selline järeldus ei vasta tuvastatud tehioludele, sest arvestamata on jäänud kohtualuse enda ütlused ning tunnistajate S. K, K.I ja Q. C K.I ütlused ning see on viinud kohtu valede järeldusteni. 4.3 Apellant leiab, et kuriteo esemeid, sealhulgas ka nuga, millega Margus Juhken võinuks K.P-d rünnata, korterist ei leitud. Asjaolu, et 10 kg hantel leiti diivani kõrvalt, ei kinnita asjaolu, et Margus Juhken seda löömiseks kasutas. Hantlit on küll fotografeeritud, kuid sellega ei ole teostatud uurimistoiminguid, et tõsikindlalt järeldada, et see oli kuriteo vahend. Margus Juhkeni sõnul kaalus tema hantel 10 või 12 kg ning ta ei mäleta, et oleks K.P-d löönud hantliga või muu esemega. Margus Juhkeni arvates ei saa lugeda K.I ja K.O ütlusi hantliga löömise osas usaldusväärseteks, samuti kannatanu ütlust selle kohta, et ta tundis valu. 4.4 Kriminaalasjas puudub kindel tõend selle kohta, et tõsikindlalt lugeda tõendatuks K.P-le ja K.Ole kehavigastuse tekitamine. Hantli olemasolu Margus Juhkeni korteris, ei tähenda selle kasutamist süüdistuses esitatud ajal. Mistahes tegevus raske hantliga pidi jätma ka teisi kuriteo jälgi. Objektiivselt pole tõendite põhjal teada, mis toimus ajavahemikus kell 19.12, kui tehti kõne häirekeskusesse kuni kell 22.16 kui isikuga tegeles politseipatrull. 13.aprillil fikseeriti jäljed – pea tagumisel küljel muhk paistetus, punetus. Paremal kuklas 2 cm pindmine haav. Võimalik on, et sel ajavahemikul K.P kukkus, komistas või sai narkomaanidelt peksa. Süüdistatava korterist verekahtlasi jälgi leitud ei ole. Maakohus on jätnud ka tähelepanuta, et asitõendi vaatlusprotokolli kohaselt toimus häirekeskusele teataja sõnul kaklus. Kui toimus kaklus, siis eeldatavasti pidid selles osalema ka kannatanud, mitte ainult Margus Juhken, kes väidetavalt teiste suhtes kehalise väärkohtlemise toime pani. K.P võis mitte soovida kiirabi abi põhjusel, et ta ise vägivallateo põhjustaja oli. Kõik kõrvaldamata kahtlused tulnuks KrMS § 7 lg 3 kohaselt tõlgendada süüdistatava kasuks. 4.5 S.L-il fikseeritud hematoomid võisid olla saadud tema end kukkumistest mingil muul ajal ja kohas. Margus Juhken ei mäleta, et ta oleks S.L-i löönud. Margus Juhken ei tea, kuidas võis juhtuda, aga ta võis S.L-i rusikaga otsaette lüüa, sest S.L oli teda rusikaga rindu löönud, et ta K.P pealt ära läheks, kui ta K.P-le kitli peale andis. Margus Juhkeni sõnul võib olla ta tõesti pani talle paugu ja S.L lendaski eemale, kuid see ei olnud tahtlik tegevus. K.O andis ütlusi selle kohta, et kui toas tekkis sõnavahetus, siis karjusid kõik ja tema sõnul läks Margus Juhken K.P-le kallale. Lõi sinise hantliga K.P-le pähe. S.L , kes samuti toas oli, midagi taolist ei ole aga kirjeldanud. Hantliga löömist ei kinnita ükski tõend. 4.6 K.Ole kehavigastuse tekitamine ja ähvardamine Margus Juhkeni poolt ei ole tõendatud. Vastupidi kohtu järeldustele on võimalik, et K.O sai roide murru varem treppidest kukkudes. Margus Juhkeni sõnul on K.Ol 100 % invaliidsus ning ta on kõigist sündmustest valesti aru saanud. K.O on ise rääkinud, kuidas nad koju läksid ja ta kukkus trepi peale. Seda kuulsid nii Ants kui ka Ülo. Samuti on võimalik varasem peksa saamine mitmelt isikult, st nagu ta ütles, et narkomaanidelt. K.I sõnul jäid tuppa S.L ja tema koos oma poja Q. Cga ning et Margus Juhken viskas K.O hantliga. Teised tõendid tema ütlusi ei kinnita. Lapseealise Q. C ütlustest ei selgu, kas ta nägi hantliga viskamist, sest uurija on last suunanud. K.O tervisetõendist ei

nähtu, et tal oleks tekkinud hematoome, et oleks leitud peksmise jälgi. Süüdistuse kohaselt on Margus Juhken löönud korduvalt jalgadega kannatanut keha piirkonda ja trampinud kannatanu peal. Seega K.O kehal pidi sellise vägivalla tulemusel olema peksmise jälgi. Antud episoodis tuleb K.I ja K.O ütlused kahtluse alla seada ning kõrvaldamata kahtlused tuleb tõlgendada Margus Juhkeni kasuks KrMS § 7 lg 3 kohaselt. 4.7 Süüdistatava ebaadekvaatne käitumine on käesoleval juhul tõepoolest tõendatud, kuid ebaadekvaatset käitumist ei saa samastada konkreetse isiku ähvardamisega. Samuti ei saa tuvastada ähvardamise toimepanemist üksnes sel alusel, et isik tundis hirmu sellise ebaadekvaatse käitumise tõttu. Keegi korteris viibijatest seda sündmust ei näinud ning ühtegi kuriteovahendit sündmuskohalt ei ole leitud. Margus Juhkeni sõnul puudus tal tahtlus K.O ähvardada. Ta ei pidanud võimalikuks, et kannatanu võtab ähvardust reaalsena, sest Margus Juhken kinnitas, et K.O ei ole ta varem löönud. Margus Juhkeni arvates ei saanud varasemad teod olla põhjuseks, et tema poolt öeldud lause „Ma tõmban sul raisal kõri läbi“ saaks võtta ohuna oma elule ja tervisele. Asjas kogutus tõendid on vastuolulised ning tõendite tõlgendamine on toimunud Margus Juhkeni kahjuks. 4.8 Süüdistuse kohaselt oli noatera pikkus 20 cm ja ta ründas sellega kannatanu K.I-d . K.O ütlusi ja K.I ütlusi ei saa usaldusväärseks lugeda, sest Juhkeni sõnul sellise suurusega nuga tal ei olegi, on suurem ja väiksem. Maakohtu järeldus on meelevaldne, et süüdistatava ähvardus oli suunatud kannatanus arusaama tekitamisele, et süüdistatav võib ähvarduse täide viia. Margus Juhkeni poolt välja öeldud sõnades puudus tahtlus kannatanut tapmisega ähvardada. Ei saa jaatada, et Margus Juhken oma sõnadega oleks tahtnud luua muljet, et seda kõike saab ta teoks teha või et oleks soovinud kahjulikku tagajärge. Järeldada saab vaid seda, et Margus Juhkeni poolt öeldud sõnad olidki vaid sõnad. 4.9 Margus Juhken tunnistab oma süüd poja Q. C ja endise elukaaslase K.I suhtes ning kahetseb toimepandud tegu. Margus Juhken tunnistab vägivallaga valu põhjustamist K.I-le ning kahetseb puhtsüdamlikult. Süüdistatav ei mäleta, et oleks takistanud neil toast lahkuda. Süüdistatava sõnul süütas gaasi, sest tahtis endale süüa teha. Lihtsalt hirmutas politseid, et nii kui ukse lahti teevad, et siis kohe lendab kõik õhku. Gaasipliit oli tegelikkuses kinni. Ei saa kindel olla, et Margus Juhken oma sõnad oleks tahtnud teoks teha, et politsei korterisse tulekul kõik plahvatab või et ta oleks soovinud kahjulikku tagajärge. Tunnistaja Y. V ütlustest ei nähtu, et tunnistaja oleks gaasi lõhna tundnud. Seega ähvardamine, et kui politsei tuleb korterisse, siis kõik plahvatab, ei saanud olla niivõrd tõsiselt võetav, kui hindas seda maakohus. Oma poja Q. C suhtes, kes on öelnud, et isa lubas ta korteri aknast välja visata, on Margus Juhken kinnitanud, et tema soov oli laps aknast nööriga alla lasta ja välja päästa. 4.10 Kohtu poolt mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule. Maakohus leidis, et K.I ütlused on usaldusväärsed, kuid mõistes Margus Juhkenile karistuse ei ole kohus arvestanud K.I ega Q. C K.I ütlusi selle kohta, et K.P oli see kes alustas konflikti nii sõnaliselt kui ka vägivallaga. Apellant leiab, et Margus Juhkenile on võimalik mõista lühiajaline vangistus ja lugeda vangistuses oldud aeg kaebuse esitamise seisuga kantuks, sest ta ei ole ühiskonnale niivõrd ohtlik nagu hindas maakohus. Kuigi süüdistatavale on mõistetud karistused alla sanktsioonide keskmist määra, on Margus Juhkeni arvates teda enamikes episoodides alusetult süüdi mõistetud ja talle on mõistetud liialt range karistus. Margus Juhken suhtleb oma laste ja elukaaslasega ja soovib olla neile toeks. Süüdistatav kahetseb ja soovib tööle asuda, et tasuda kohtukulud. Süüdistatav peab võimalikuks tööle asuda Kadrioru pargivahina või osutada matuseteenust. Tal on tisleri eriala ja ekskavaatori juhi paberid.

4.11 Kaitsja leiab, et ei ole otstarbekas Margus Juhkenit karistada pika reaalse vangistusega, sest Margus Juhkenil on 3 arhiveeritud kriminaalkaristust. Süüdistatav oli 29. juunist 2009 kuni 28. juunini 2010 kriminaalhooldusele allutatud. Seega on kohtu väide, et süüdistatav kriminaalhooldusele oma iseloomu tõttu ei sobi, oletuslik. Samuti ei ole Margus Juhkenil diagnoositud haigusi, mis oleksid takistuseks kriminaalhoolduse määramisel. Süüdistatav Margus Juhken on registreerunud sõltuvushaigete ravi rehabilitatsioonikeskuse järjekorda alates 17. oktoobrist 2024. a.

PROKURATUURI SEISUKOHT APELLATSIOONILE:

Margus Juhkeni juures viibinud isikuid narkomaanideks. Arvestades kirjeldatud asjaolusid, on eluliselt usutav, et K.O nimetaski haiglas teda rünnanud Margus Juhkenit narkomaaniks. Oma väidetes kannatanule K.Ole tekitatud tervisekahjustuste kohta lähtus apellant jälle ainult Margus Juhkeni selgitustest, jättes kõrvale teised tõendid. 5.5 Maakohus selgitas, et alust ähvarduse täideviimise kartuseks andis kannatanule kahtlemata kannatanu löömine, aga ka kõik sellele eelnev s.o K.P ja S.L-i löömine, s.h vahendid, millega süüdistatav eelnevalt juba K.P-d rünnata tahtis (katusekivid, saag, kirves). Arvestades neid asjaolusid tekitas Margus Juhken oma ähvardava käitumisega kannatanus K.Os ettekujutuse võimalikust tagajärjest. 5.6 Margus Juhken toimis 13. aprillil 2024 mitme kannatanu suhtes sarnasel viisil – haaras kaelast, surus maha, kägistas, lõi/peksis ja kasutas nuga. Prokuröri hinnangul ei saa maakohus teha kohtuotsust, tuginedes vaid süüdistatava selgitustele-oletustele, nagu kaitsja on seda apellatsioonis teinud. Margus Juhkeni ütlusi ei toeta suuremas osas ükski muu kohtule esitatud tõend. 5.7 Kuigi maakohus mõistis karistuse alla sanktsiooni keskmise määra, on põhjalikult analüüsinud ja põhjendanud Margus Juhkenile mõistetud karistust. Samuti on kohus kirjeldanud süüdistatava isikut, hinnanud süü suurust ning karistust kergendavate või raskendavate asjaolude esinemist.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS:

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

maakohus oleks jätnud tähelepanuta. Kohtupraktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Käsiloleval juhul selliseid veenvaid argumente apellatsioonist ei nähtu.

sekkusid (I kd, tl 36-36p). Tulenevalt eelrefereeritud kannatanu K.I ütlusest ei saa jaatada, et pärast K.P maha surumist oleks süüdistatav jätkuvalt viibinud hädakaitseseisundis. Arvestades K.I ütlusi ei saa jaatada kolleegium ka seda, et süüdistatav kujutas endale ekslikult ette, et kannatanu K.P rünne ei ole lõppenud ja ta jätkab rünnet. Süüdistatav hoides jätkuvalt K.P-d kõrist ning haarates erinevaid vahendeid, et vigastada K.P-d olukorras, kus selle jaoks puudus igasugune, sh ettekujutatav vajadus, on maakohtu lõppjäreldus, et hädakaitset ei esinenud, õige. 9.6 Tulenevalt kannatanu K.I ütlustest tuleb lugeda tõendatuks, et süüdistatava haare ümber K.P kõri oli jõuline, sest kannatanu K.I andis ütlusi, et K.P ei tõusnud püsti, sest süüdistatav hoidis teda kaelast kätega kinni. Seega ei olnud tegemist sellise haaramise ja surumisega, millest oleks võimalik koheselt ja lihtsalt vabaneda. Kuna kannatanu K.P konkreetselt juhtunut ei mäleta, siis pole ilmselgelt võimalik rääkida Margus Juhkeni poolt toime pandud valu tekitavast teost, kuid kuna süüdistatav surus kannatanut kõrist ja haaras erinevaid vahendeid, et kannatanut lüüa ja kõri saagida, asus Margus Juhken tegu toime panema, mistõttu tuleb KarS § 25 lg-le 2 tuginedes Margus Juhkeni sellist käitumist käsitada KarS §-s 121 lg 1 sätestatud tervise kahjustamise või valu tekitamise katsena, kuid see asjaolu ei muuda lõplikku kvalifikatsiooni. 9.7 Kaitsja jätab tähelepanuta selle, et peale õues toimunud sündmust koguneti tuppa, kus kannatanu K.I ütluste kohaselt tõusis süüdistatav diivanilt ja hakkas K.P-d kägistama (I kd, tl 37), seega ei olnud tegemist ainult K.P kaelast kinni võtmisega, vaid ka kägistamisega, mistõttu süüdistuses tehtud etteheide on õige. 9.8 Ühtlasi ei saa nõustuda ka apellandiga selles, et puuduvad usaldusväärsed tõendid selle kohta, et süüdistatav lõi kannatanut K.P-d hantliga pähe. Maakohus on need asjaolud veatult tuvastanud (I kd, tl 106-106p) ning ringkonnakohus nõustub maakohtuga. Ebaõige on kaitsja seisukoht, et alaealise kannatanu Q. C ütlusi on menetleja suunanud, sest uurija tõi ise sisse sõna hantel. Protokollist nähtub üheselt, et uurija küsimusele: „Aga mis pärast juhtus?“ vastab kannatanu: „No..see isa, see, istus diivanile, kus see...see mees istus ja pärast läks riidu, võttis hantli ja lõi talle vastu pead.“ Alles pärast seda täpsustab uurija hantliga löömise fakti üle, et kas ta sai õigesti aru (vt II kd, tl 117). Sellised kaitsja ebaõiged väited ei lükka ümber maakohtu järeldust. 9.9 Asjaolu, et läbiotsimisprotokollis ei nähtu noa leidmist ei tähenda seda, et noaga ähvardamist ei toimunud. Läbiotsimisprotokolli kohaselt otsiti eelkõige tulirelva või tulirelva taolist eset ja laskemoona, mitte terariistu. Ka ei ole süüdistatavale esitatud süüdistust kannatanu K.P noaga ründamises, seega sellised kaitsja väited jäävad tagajärjetuks. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et kriminaalmenetlusseadustik ei näe ette loetelu tõenditest, mida kohtueelsel uurimisel koguda ning kohtuistungil uurida tuleks. Käsilolevas asjas on prokuratuur leidnud, et tõendamiseseme asjaolud on tõendatud kannatanute K.I ja K.O ristküsitlusel antud ütlustega ja alaealise kannatanu Q. C kohtueelsel uurimisel antud ütlustega. Asjaolu, et uurimisasutus ei ole pidanud vajalikuks teha hantlile mingeid uurimistoiminguid ning veremäärdunud riidele ekspertiisi, ei ole käsitatav rikkumisena, kuivõrd sellist nõuet kriminaalmenetluse seadustikust obligatoorselt ei tulene. 9.10 Kaitsja on jätnud täielikult tähelepanuta kohtupraktikas omaksvõetud seisukohad, mille kohaselt on süüdimõistmiste puhul aktsepteeritavaks peetud seda, et tuginetakse otsestele tõenditele, täpsemalt öeldes ütlustele. Käesolevas kriminaalasjas on maakohus tuginenud

süüdistatava Margus Juhkeni süüdimõistmisel otsestele tõenditele, s.o isikulistele tõendiallikate ütlustele, mis kajastavad vahetult kuriteo toimepanemise asjaolusid. Maakohtu protokollidest ega kaitseaktist ei nähtu, et kaitsja või süüdistatav oleks taotlenud mingite ekspertiiside tegemist, uurimiseksperimenti sündmuse olustiku taastamiseks vms. Ka ei olnud kaitsjal ega süüdistataval taotlusi või täiendusi enne kohtuliku uurimise lõpetamist, mistõttu on ainetu kaitsja etteheide selles osas. Siinkohal tuleb märkida, et KrMS § 297 lg-s 1; § 307 on sätestatud kohtu õigus omal algatusel määrata täiendav tõendite kogumine või täiendavalt selgitada kriminaalasja lahendamiseks olulist asjaolu, kuid sellise õiguse kasutamine kujutab endast pigem erandit ning selle õiguse mittekasutamine ei ole maakohtule etteheidetav. Maakohus on hinnanud Margus Juhkeni süüd kinnitavaid tõendeid nende kogumis ning ringkonnakohus ei näe siis õiguslikke minetusi ning mingite uurimistoimingute või ekspertiiside tegemata jätmine, (sh kaitsja ei täpsusta milliste) iseenesest ja vahetult ei tähenda veel kahtluste olemasolu, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks.

11.2 Kolleegium märkis juba eelnevalt, et uurija ei ole alaealist kannatanut Q. C selgituste andmisel suunanud. Ka kannatanu K.O hantliga viskamist on kinnitanud alaealine kannatanu enne kui uurija talle küsimuse esitas. Nii selgitas Q. C, et tädi kukkus ja lisas, et ta viskas teda hantliga. Selle peale märkis uurija, et tähendab isa viskas veel ka tädi hantliga, mille peale Q. C noogutab (II kd, tl 117). See, et kannatanu K.O ise ei maini, et süüdistatav tema kõhu peale hantli viskas, ei tähenda seda, et sellist asjaolu ei ole olnud. Maakohtuga tuleb nõustuda, et mingit vastuolu isikute ütlustes ei ole, sest räägitakse erinevatest sündmustest. Seda enam, et hiljem tarvitas süüdistatav kannatanu K.O suhtes ka vägivalda, mis oli eelnevast oluliselt intensiivsem ja jõhkram. Seega ei pruukinud hantliga viskamine kannatanule meenuda ning kannatanu rääkis ainult jalaga löömisest, mille tagajärjel tekkis roide murd. 11.3 Maakohus on üksikasjalikult analüüsinud ka tervisekahjustuse tekitamisega ähvardamist kannatanu K.O suhtes, need põhjendused on maakohtu otsuses piisavad ning kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata. 11.4 Maakohus võttis õigustatult aluseks ähvardused, mida kannatanu K.O ise tajus kui hirmu tekitavat ning pidas oma elu ja tervist ohustatuks. Maakohtu analüüsi alusel oleks see võinud tekitada hirmu ka objektiivses kõrvaltvaatajas (I kd, tl 108-108p). Kolleegium nõustub maakohtuga, et süüdistatava äärmiselt agressiivselt meelestatud olek ja lausutud sõnade sisu ning nuga, on koostoimes sellised, mis tekitavad hirmu ja tunduvad reaalsed ka kõrvaltvaatajale. Kaitsja jätab tähelepanuta selle, et tegelikkuses ei oma tähtsust, kas süüdistataval oli ka tegelikult ähvarduse täideviimise kavatsus või mitte. Selline kolleegiumi seisukoht on kooskõlas kohtupraktikaga (vt RKKKo nr 3-1-1-11-00, 1-20-2133, p 63-64). 11.5 Tuleb märkida, et isegi juhul kui kannatanu K.O ei oleks hakanud hirmu tundma, tuleks kaaluda kolleegiumi hinnangul, kas esineb alus rääkida ähvardamise katsest. Ka KarS § 120 kirjeldatud süüteo katse on karistatav, kuid antud juhul õnnestus see ka lõpule viia, sest kannatanu hakkas kartma. Kaitsja märgib, et kuna K.O suhtes toimepandud kuritegu on teine, siis ei saanud varasemad teod olla põhjuseks, et võtta süüdistatava öeldut ohuna oma tervisele. Selline kaitsja väide on ainetu ja jääb tagajärjetuks. Maakohtuga tuleb nõustuda, et arvestades süüdistatava varasemat käitumist ja vägivalla tarvitamist teiste isikute ja ka K.O suhtes, ärritunud olek, konkreetne sõnakasutus ja nuga, andsid kannatanule K.Ole objektiivse aluse oma elu ja tervise pärast kartma hakata. Seega on olemas ähvarduse tõsiseltvõetavus ning maakohus ei ole ebaõigesti materiaalõigust kohaldanud.

Kolleegium asub seisukohale, et süüdistatava kasuks tuleb tõlgendada vaid selline kõrvaldamata kahtlus süüdistusversiooni paikapidavuses, mis on konkreetseid asjaolusid arvestades eluliselt usutav, kuid antud kohtuasjas ei ole tõusetunud kahtlusi, mis tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. Käsilolevas asjas ei haaku esitatud kaitseteesid kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga, mistõttu on ainetu rääkida isiku süüküsimust puudutavast põhjendatud kahtlusest.

16.1 Kolleegium leiab üksmeelselt, et apellatsioonis toodud argumendid ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega KarS § 73 või 74 sätete kohaldamiseks. Kohtupraktikas väljakujunenud arusaama valguses ei olnud maakohus kohustatud põhistama, miks ta süüdistatava mõistetud vangistusest vabastamata jätab (vt RKKKo nr 3-1-1-99-06, p-d 16-17), on maakohus siiski seda teinud (II kd, 64-64p). 16.2 Maakohus on õigustatult leidnud, et käesolevas asjas puuduvad alused kohaldada karistusest tingimisi vabastamist. Apellatsioonis puuduvad veenvad põhjendused isiku tingimuslikult karistusest vabastamiseks. Süüdistatava isik ning teda iseloomustavad andmed on määravad karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks, kuid seejuures ei saa unustada, et karistuse mõistmise aluseks olev isiku süü suurus on lahutamatult seotud ka toimepandud kuriteoga ehk siis õiguslikult etteheidetava käitumisega. Karistuse kandmisest tingimuslik vabastamine saab toimuda siiski vaid tingimusel, et selline vabastamine on põhjendatav samaaegselt nii kuriteo toimepanemise asjaolusid kui ka süüdlase isikut iseloomustavatest erandlikest asjaoludest lähtuvalt. Kolleegium märgib, et kõnealuses asjas puuduvad märkimisväärsed erisused nii süüteo toimepanemise asjaoludes või süüdlase isikus, mis teeks karistuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks. 16.3 Ainuüksi see, et süüdistatav soovib olla perega, minna tööle ja hüvitada kohtukulud, ei anna alust kohaldada karistusest tingimisi vabastamist. Kui isiku süü, võimalused mõjutada süüdlast hoiduma edaspidi süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvid nõuavad isiku karistamist reaalse vangistusega, siis tuleb teda ka sellise karistusega karistada.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.